Päris maailm

Pealkiri: Re: Päris maailm 17/9/2010, 15:26

Mulle ka meeldib Mart:)
Ja muidu osa meeldis ka Päris maailm - Page 4 Icon_biggrin

Ja milla taas uut osa lugeda saaks? Päris maailm - Page 4 Icon_biggrin

Võlur Postituste arv : 63 Age : 29

Murtagh kirjutas:: Haha, tõesti, armas.
Minu eelistuseks on Mart.

Pealkiri: Re: Päris maailm 3/10/2010, 22:18

Kus uus osa on?!
Nõuan uut osa Very Happy

Pehme admin Postituste arv : 5899 Age : 30 Asukoht : Tartu

*taob kahvleid vastu lauda*
uut osa! uut osa! uut osa! Very Happy

Pealkiri: Re: Päris maailm 9/10/2010, 22:00

Noh...aega läks:D ja midagi veel väga ei toimu kaa aga noh..see kah algus:D

11.

Hommikul silmi avades näen ma, et ta on juba väga ärkvel ning valmis töötama. Väga hästi on tunda ka praemuna lõhna ning ma oletan, et see on hommikusöögiks.

Ma silmitsen teda mõne hetke kuni ta pilgu raamatult minule pöörab. Seda nähes pööran ma oma pilgu väga kiiresti ära tehes näo, et mulle väga meeldib vaadata tolmuseid raamatuid. Ma tean, et ta nägi mind teda silmitsemas, kuid olen väga kindel, et ta seda ei maini.

" Hommik," lausun ma ning tekitan oma näole naeratuse justkui näeks ma teda täna esimest korda.

" Söö ära ning tule siia tagasi," sõnab ta vaevumata viisakusi vahetama.

Ma tõusen aeglaselt istukile ning libistan endal teki pealt tõustes samal ajal püsti.
Sel hetkel tuleb mulle meelde eelmine õhtu ning see, et mu esimene mõte pärast seda, kui ta mu voodisse kandis ei olnud ööriiete selga panemine. See aga tähendab, et ma olen vaid aluspükste ja pluusiga.

Ma küll tean, et tema võttis mul püksid jalast, kuid eile oli hämar ning vähemalt ka minu peas ei keerelnud just mitte kõige mõistlikumad mõtted.

Nüüd niimoodi seal tema ees seistes tunnen ma ennast alasti. Ma liigun kiiresti ruumi, mis mulle hetkel nii mõnus tundub.

Kui ma sealt välja tulen olen ma rätikusse mähitud ning märg ja puhas.

Ma olen just toidu poole liikumas kui üks mu jalg mind alt veab ning ma kerge karjatusega põrandale kukun. Mu pahkluud läbistab peaaegu talumatu valu ning ma otsustan ennast mitte liigutada. Ma olen ühel põlvel ning toetan kätele, kuid mu teine jalg on veidike kahtlases asendis.

Ma kuulen, kuidas Mart enda voodilt väga kiiresti püsti ajab ning minuni jõuab. Ta peatub hetkeks ning kükitab siis mu kõrvale.

„ Saad sa kõndida?“ küsib ta ning ma kuulen ta hääles vägagi tõelist murenooti.
Ma kaalun seda hetke ning ajan endale teise jala suure vaevaga alla. Iga väiksemagi liigutusega mis mu jalalaba on sunnitud tegema käib sealt läbi terav valu. Läbi suure pingutuse õnnestub mul mitte nutma või karjuma hakata, kuid ma tean, et selle jala maha panemine tooks esile veelgi talumatu valu. Siiski tahan ma näida tugev ning astun sellega ühe sammu.

Kordub peaaegu täpselt see, mis varem, kuid seekord haarab noormees mind poole kukkumise pealt ning ma ei jõua kunagi maha.

„ Pane oma käed ümber mu kaela,“ kamandab ta ning ma ei leia vähimatki põhjust, miks keelduda.

Taaskord leian ma end tema sülest ning toon esile väikese naeru. Ka tema nägu muutub märgatavalt rõõmsamaks, aga seda ei ole väga raske teha kuna alles hetk tagasi oleks võinud arvata, et keegi on suremas kui lähtuda tema näoilmetest.

„ Mul oleks oma isiklikku kandjat vaja,“ sõnan ma vaikselt ning alles sel hetkel jõuab mulle kohale kui paljas ma tegelikult olen. Rätik ei ole just kõige parem katja kui sind koguaeg süles on vaja kanda.

„ Ja mis mulle siis jääks?“ küsib ta naeratusega ning asetab mu tagasi oma voodile.

„ Sulle jääks mina,“ vastan ma mõttes, kuid seda ei julge ma kõvasti välja öelda. Ma otsustan, et see oli piisavalt retooriline küsimus, et sellele saab ka mitte vastata.

Ma tõmban endale ettevaatlikult teki peale üritades iga hinnaga vältida jalalaba liigutamist. Siiski mul see täelikult ei õnnestu ning valu teeb mul teki alla ronimise keerulisemaks.
Ma libistan teki üle oma jala, et selle liikumine ka jalalaba ei liigutaks ning seejärel üritan seda võimalikult paigal hoida.

Mart kõnnib kiiresti diivanini, kus peal on minu aurav toit mis nii hea välja näeb ning võtab selle kätte. Ta toob selle kiiresti minule ning läheb siis ukse juurde.

„ Ma tulen kohe tagasi,“ lausub ta ning kiirustab uksest välja. Ma otsustan ta puudumist ära kasutada ning ennast riidesse panna.

Ma pingutan, et oma riideid võimalikult vähese pingtusega kätte saada, kuid siiski ei õnnestu mul valu vältida.

Täna otsustan ma seeliku kasuks, mida ma kandnud pole, kuid olen tänulik, et see seal on kuna teksade jalga panemine ei tundu just väga tore olevat.
Riietanud ennast vean ma ennast tagasi mugavasse asendisse ning vaatan oma jalga, mis mulle ka sel hetkel valu teeb.

Seejärel pööran ma oma tähelepanu tagasi toidule ning haaran laualt taldriku.

Ma topin endale viimaseid muna tükke suhu hetkel kui Mart naaseb. Tal on käes asi, mis näeb välja üsna külm. Ma lõpetan söömise ning asetan taldriku tagasi lauale. Seejärel jälgin ma noormeest, kes kõnnib minu juurde ning istub mu voodiotsale. Ta tõuseb jälle püsti ning läheb ühe teise voodini kust ta võtab padja ning liigub kiiresti tagasi minu voodi juurde.
Ta asetab oma käe mu jalale ning katsub seda nii õrnalt, et see valus pole. Seejärel tõstab ta mu jalga natuke üles justkui oleks see üks väga kerge pulk, mis pole kellegi külge ühendatud.

Selle peale surun ma hambad kokku, et mitte valuhäälitsust kuuldavale tuua.
Ta paneb jala alla padja ning ma tunnen koheselt, et see asend on palju valutum.
Ta võtab sideme mille ta oli toonud ning väga ettevaatlikult paneb selle paari ringiga ümber mu jala. Seejärel võtab ta kätte külmakoti, mis näeb välja liiga külm, et seda katsuda. Ta asetab selle ettevaatlikult mu jalale ning mu käsi läheb rusikasse üritades taaskord mitte nõrgana tunduda.

Ta seob selle sideme sisse ning lõpuks näeb mu pahkluu välja üsna paks ning valge, kuid see tundub vähemalt esialgu vähem valusana.

Ta istub mu voodi otsal ning vaatab mind nagu ma oleks väike haige linnupojake, kes ei tohiks veel pesast välja lennata.

„ Ma tahaks,“ alustab ta, kuid ei suuda seda lauset lõpetada. Ta keerab hetkeks pilgu minult ära, kuid pöörab selle kohe ka tagasi.

„ Ma ei tahaks, et eelmine õhtu midagi ära rikuks,“ sõnab ta ning vaatab mind, oodates, et ma midagi vastaks. Siiski ei oska ma talle midagi öelda ning ootan, et ta ise jätkaks.

„ Ma olen hakanud sind oma sõbraks pidama,“ lausub ta ning vaatab mulle otsa sellise ilmega nagu ta ootaks, et ma ütleks, et ta ei ole mu sõber. Ma tahaks talle väita, et ta on midagi enamat kui sõber. Ta on minu jaoks õpetaja, sõber, vend ning võibolla midagi veelgi enamat. Siiski vaikin ma ning lasen tal jätkata.

„ Ma vabandan, et ma sind…teid jälitasin, aga ma tõesti ei usalda teda. Ma olen sind juba mingil määral usaldama hakanud, kuid sinu privaatsus tundus vähem tähtis kui ohutus,“ räägib ta ning ma tunnen, kuidas mu näole naeratus tekib. Ma teadsin, et ta suhtumine minu osas on muutunud, kuid ma ei oodanud temalt veel usaldust.

„ Ma mõistan,“ sõnan ma ning mingil määral ma seda teengi. Kui meie kohad oleks vahetatud olnud oleks mina ilmselt samuti käitunud.

Ma näen kuidas tema näole hetkeks naeratus tekib, kuid see eemaldub sealt üsna kiiresti.

„ Ma vabandan ka selle pärast, mis hiljem toimus. Ma kohtlesin sind halvasti ning panin su väga halba olukorda. Sa küsisid, kes sa mulle oled. Sa pole ainult tööriist. Sa oled…“ ta kahtleb enne kui julgeb edasi rääkida ning mulle meenub see, mis eelmisel päeval neile samadele sõnadele järgnes. Värin läbib mu keha seda meenutades.

„ …sa oled sõber,“ lõpetab ta lõpuks ning ma üritan oma nägu neutraalsena hoida. Ma ei ole kindel kui hästi mul mu pettumuse varjamine välja tuleb, kuid vähemalt ma üritan.

„ Ma vabandan oma mõtlematute sõnade ja tegude pärast,“ sõnab ta ning ma näen ta ilmest, et tema mõtleb sellest, millest mina vaid mõni hetk tagasi mõtlesin.

Ma avan oma suu teadmata, mida ma öelda tahan, kuid ta jõuab minust ette.

„ Ma loodan, et sa suudad selle unustada ning me saame sõbrad olla,“ räägib ta, kuid ma tean, et eelmist õhtut ei unusta ma kunagi…või vähemalt mitte niipea ning mingil põhjusel arvan ma, et ka tema ei unusta seda. Kuid see, et ta seda ei unusta ei tähenda seda, et ta seda unustada ei taha.

Ma noogutan nõusoleku märgiks kuna mulle tundub, et kui ma hakkaks rääkima ei tuleks mu suust välja need sõnad, mida ma öelda tahan vaid need mida ma mõtlen ning ma ei tahaks ära rikkuda seda, mis meil varem oli isegi kui see oli vaid sõprus. Ta sõprus on väärt liiga palju, et seda rikkuda lihtsalt kuna ma tahaks enamat. Vahel tuleb leppida sellega, et ei saa kõike mida tahad.

Seejärel pinge ruumis langeb tunduvalt ning ta pöörab pilgu mu jalale. Ta tõstab oma käe ning asetab selle ettevaatlikult mu jalale, kuhu side ei ulatu.
Ta pigistan õrnalt ning küsib, kas see on valus. Õnneks ei ole see nii ning ma ei pea veel valu kannatama.

Ta liigub vaikselt ülespoole kuni ta jõuab pahkluuni. Sealt katsub ta eriti õrnalt, kuid valu on siiski tugev.

Ta otsustab, et ma ei tohi selle jala peale veel vähemalt täna ja soovitatavalt ka homme toetada. Ma küll mõttes urisen selle peale, kuid samas olen õnnelik kuna paljas mõte selle asja, mis mulle nii palju valu toob, peale toetamisest on valuline.

Niisiis jään ma oma voodisse paigale ning Mart kolib enda voodisse võttes raamatu jätkame me oma tavapärast rutiini, kus tema üritab mulle seletada maailmakorraldust ning ajalugu.
Tänaseks olen ma oma kiirõpingutega jõudnud juba peaaegu poole peale ning täna tuleb õppimine ka kergemalt kui eile kuna me mõlemad üritame käituda võimalikult vabalt ja sõbralikult.

Iga kord kui ma ennast natuke keeran kaob mu näolt mu õnnelik ja rahulik grimass ning esile tuleb nägu, mis väljendab valu natuke liiga selgelt.
Iga kord ma näen, kuidas Mart reageerib kui ma toon kuuldele kasvõi kõige vaiksema valuhäälitsuse.

Pärast ühte eriti valulikku pööret tõuseb ta püsti ning tuleb istub taaskord mu voodile.

„ Kas sa soovid valuvaigistit?“ küsib ta ning ma teen näo nagu ma mõtleks selle peale.

Siiski raputan ma pead, kuid ta murelik ilme ei muutu. Ta pöörab ennast mu jala poole ning hakkab väga ettevaatlikult mu sidet jala ümbert eemaldama.
Iga kord kui ta mu jalga tõstab käib sealt läbi valusähvatus ning enne kui ta on lõpule jõudnud ilmuvad mu põskedele vaatamata mu tahtest pisarad.

Ta lõpetab sideme eemaldamise ning on näha, et mu pahkluu on juba nii lühikese ajaga jõudnud minna üsna paiste.

Ta liigub mulle lähemale ning kuivatab ettevaatlikult mu põskedelt pisarad. Mu näole tekib tänulik naeratus. Ma olen tänulik, et ta ei näe mu pisaraid hetkel kui nõrkusena, aga päästab mind enda pisarate kuivatamisest kuna minu esimene reaktsioon on neid peita, kuid peitmist on peaaegu alati märgata.

Ta võtab kätte külmakoti ning teatab, et ta läheb toob uue kuna see on juba soojaks läinud.

Ta väljub kiiresti uksest ning ma jään üksi.

Ma uurin oma jalga nüüd lähemalt ning näen, et kõige hullem paistetus on pahkluu kandis välisküljel. Ma küll ei tea täpselt, mis seal on, kuid nüüd ma vähemalt tean, et see suudab üsna kõva valu tekitada.

Mõne hetke pärast kuulen ma uksel koputust.
Mart unustas võtmed maha on minu esimene mõte ning ma eemaldan enda pealt teki. Mul õnnestub ennast ühe jala peale püsti ajada ning ettevaatlikult hakkan ma ukseni hüppama.
Siiski liigutab ka hüppamine mu jalga piisavalt palju, et see valus oleks. Ma jõuan üsna kiiresti ukseni ning asetan oma jala maha ilma selle peale toetamata.

Ma avan ukse ning oma üllatuseks näen, et inimene ukse taga pole Mart.

Pehme admin Postituste arv : 5899 Age : 30 Asukoht : Tartu

Mismõttes nagu LIHTSALT SÕBRAD???
Tahad, et keegi siin oma noores eas infarkti saaks juba?
Kissmusskiss palun. xD
Aa. Ja sa kasutad kohutavalt palju sõna "ta". ;D

Pealkiri: Re: Päris maailm 10/10/2010, 22:13

Seda ma tahangi jah:D sulle infarkti põhjustada:D
ma ise kaa vahepeal vaatasin, et kuidagi palju on aga siis ma mõtlesin, et kui sa mõtled siis sa ei ole ju mingi...oi sille vaatab mind ja see neiu sille vaatab mind ikka veel jne:D:D

Pealkiri: Re: Päris maailm 11/10/2010, 16:22

LIHTSALT SÕBRAD?!

L I H T S A L T S Õ B R A D???????????

MIDA?

See... see... on EBAAUS!

EI OLE LIHTSALT SÕBRAD!

*on vihane*

See tüüp... see... noh see TÜÜP, kelle nime ma ei mäleta, võib ennast PÕLEMA panna!

MART on elu, ra*sk!!!!!!!

Pehme admin Postituste arv : 5899 Age : 30 Asukoht : Tartu

Hahahahaha. xD
Murtagh - tänu sinule ma mõistan, mims jalka ajal tüübid vägivaldseks lähevad. Very Happy

Aga Loore, sulle teadmiseks, et ma tahan elada veel pika ja ilusa elu. Very Happy

Austa seda soovi. :)
Ja ma tean, et sa ei mõtle, et neiu Sille ja Sille jms vaatab mind, aga tglt me ei mõtle ju üldse, et ta tuleb minu poole ja ta paneb oma käed mulle ümber ja ta surub mu suule vesise musi. Very Happy

Me mõtleme jumala katkendlikult. Very Happy

Pealkiri: Re: Päris maailm 11/10/2010, 19:07

HAh LOL:d

seda küll:D
ma mõtlen pigem...what the hell is he doing now:D:D

Vaadates teie väga....emotsionaalseid kommentaare tahaks kohe edasi kirjutada:D

Pehme admin Postituste arv : 5899 Age : 30 Asukoht : Tartu

No aga miks sa siis ei kirjuta? Very Happy

Pealkiri: Re: Päris maailm 11/10/2010, 19:25

Kool....kodutööd...u know:D

Pehme admin Postituste arv : 5899 Age : 30 Asukoht : Tartu

Ja mispärast sa mult praegu funktsioonide kohta küsisid??
Ma sain aru, et nüüd kirjutatakse. Very Happy

Pealkiri: Re: Päris maailm 11/10/2010, 19:46

Kui sa mul aitad funktsioonid selgeks saada siis mine sa tea äkki jääb täna natuke aega kirjutamiseks:D

Pehme admin Postituste arv : 5899 Age : 30 Asukoht : Tartu

Kuidas ma sind õpetada saan, kui me just avastasime, et mu õps ei oska funktsioone? xD

Pealkiri: Re: Päris maailm 12/10/2010, 15:00

nasicc kirjutas:: Hahahahaha. xD
Murtagh - tänu sinule ma mõistan, mims jalka ajal tüübid vägivaldseks lähevad.

Ja, Murtagh on ehtne näide.

Pealkiri: Re: Päris maailm 14/10/2010, 00:41

12.
Noormees vaatab mind nagu ma oleks mingi auhind ning näeb välja väga rahulolev.

„ Vabandust…vale uks,“ sõnab ta, kuid mingil põhjusel arvan ma, et see on täpselt õige uks, kuid ma ei suuda leida põhjust, miks keegi peaks tulema siia ukesle ning väitma, et see on vale uks.

Ma ei lausu sõnagi vaid vaatan teda kahtlevalt.

Pärast mõnda hetke keerab ta ära ning kõnnib kiiresti minema. Ma sulgen ukse ning hüppan tagasi voodisse tundes kergendust, et ma ei pea rohkem kõndima.

Vaid mõni hetk pärast seda kui ma olen ennast tagasi voodisse sättinud naaseb Mart. Mingil põhjusel ei maini ma talle meie külalist ning lasen tal vaikuses mu jala uuesti sisse mässida.

„ Ega see liiga kõvasti ei ole?“ küsib ta kui on lõpetanud ning ma raputan vastuseks pead.
Ma ootan kuni ta on püsti tõusnud ning hakkan siis ka ennast püsti ajama.

„ Ja mida sina omaarust teed?“ küsib ta ning ta näol on kerge muie.

„ Kas ma pean vetsu minemiseks luba küsima?“ vastan ma küsimusega kui olen ennast juba voodi servale ajanud.

„ Hmm….oota ma mõtlen selle peale natuke….jah. Eriti arvestades, et sa kõndida ei saa,“ sõnab ta ning liigub mulle lähemale.

„ Ma saan ühel jalal hüpata,“ lausun ma ning tõusen ettevaatlikult püsti.

„ Aga nii on lihtsam,“ ütleb ta ning võtab mu ümbert kinni. Ta tõstab mu käed ümber oma kaela ning kuulekalt hoian ma sealt kinni.

Ta tõstab mu üles väga enesekindlalt, nagu ta oleks seda juba mitmeid ja mitmeid kordi teinud ning mulle ei meeldi mõte, et ta ongi seda teinud. Kogu oma eelnenud elu jooksul olen ma liikumisega ise hakkama saanud, kuid selle nädala jooksul on mind kantud nagu ma oleks mingi väike abitu elukas, ometi olen ma selle vastand.

Veelgi rohkem häirib mind mõte, et lähipäevadel saab ta mind kanda veel rohkem kui varem eriti kui ta ei kavatse mul lasta ühtki sammu ise teha.

Vaatamata neile vastuväidetele tunnen ma ennast tema kätes turvaliselt ja hästi.
Ta kannab mind vannituppa ning minu õnneks paneb ta mu seisma mitte potile istuma.
Seejärel lahkub ta ruumist ning kuna ma ei kuule kuidas ta tagasi voodini kõnnib oletan ma, et ta ootab ukse taga kuni ma valmis saan.

Ma pesen oma hambad, näo ja käed ning harjan oma juuksed magamisest tekkinud pusadest vabaks.

Pärast seda otsusan ma, et ma tahan punupatsi, et mu juuksed mulle koguaeg ette ei jääks ning ajan oma juuksed kolme enam vähem ühepaksusesse osasse.

„ Mida sa seal nii kaua teed?“ tuleb teiselt poolt ust üks väga tülpinud hääl.

Ma toon kuuldavale naeruturtsatuse ja ütlen, et ta võib sisse tulla kui ta väga tahab.

Ta avab ukse ettevaatlkult justkui mind mitte uskudes.

Ma pööran ennast tema poole üritades samal ajal juukseid põimida.

„ Seis!“ kamandab ta mind ning ma tardun üllatusest.

„ Ma pean ka patsi punumiseks luba küsima?“ küsin ma kui ma olen esimesest ehmatusest üle saanud.

Ta liigub kiiresti minu poole ning keerab mu tagasi näoga peegli poole.

„ Kui sa seda punumiseks nimetad siis küll,“ sõnab takavala naeratusega ning vaatab käkerdist mu peas.

Ta eemaldab minu käed mu patsist ning haarab kapi pealt juukseharja mida ma varem kasutanud olin.

Harutanud lahti minu varasema ürituse asub noormees õrnalt mu juukseid harjama.
Vaatamata sellele, kas ma tahan või mitte on mu näole naelutatud õrn naeratus.

„ Kas sa tahad istuda?“ küsib ta murelikult kui mu tasakaal natuke kõigub.

„ Ei,“ vastan ma lühidalt kuigi tegelikult tahaks mu jalg istuda ei taha ma peegli eest lahkuda kuna praegu on üks väheseid kordi kui ma saan jälgida iga tema liigutust ilma, et ta sellest midagi arvama peaks.

Ma tunnen harja mis läheb mu juustest juba läbi sellise kergusega nagu mina oleks võimatuks pidanud.

Ta paneb harja tagasi ning jaotab mu juuksed kolme salku. Kui ta hakkab mu juukseid põimima teeb ta seda oma näppude täiusliku koostööga.

„ Sa oled seda varem teinud,“ sõnan ma vaikselt ning ta peatub. Ma näen kuidas mehe keha mu taga läheb pingesse ning ta tõsta oma pilgu ülesse ning vaatab mulle otsa.

„ Jah,“ vastab ta lihtsalt ning jätkab oma tegevust pöörates ka pilgu tagasi mu juustele.
Me vaikime mõne hetke ning minu suureks üllatuseks otsustab ta edasi rääkida.

„ Mul oli minust aasta võrra noorem õde,“ sõnab ta mulle otsa vaatama.

Mul on tunne nagu ma peaks temalt midagi küsima, kuid samas ei taha ma talle haiget teha ning millegi sellise meenutamine teeb kindlasti haiget.

„ Mis juhtus,“ küsin ma ning ulatan talle patsikummi kuna näen, et ta on peaaegu lõpusirgel. Ta võtab selle vastu ning tõmbab sellega mu patsi kinni.

„ Ta läks ükspäev sinu maailma ning kadus,“ sõnab ta ning ma keeran ringi.

„ Kas sa tulid teda otsimast kui sa mu siia tõid?“ küsin ma ning võtan õrnalt ta käest. Ma mõistan alles hetke pärast, et ma poleks pidanud seda tegema, kuid selleks ajaks on ta käsi juba üsna kõvasti minu oma ümber põimunud.

Ta noogutab nii väikese pealiigutusega, et ma vaevu märkan seda.

„ Ta on veel seal kusagil,“ lausun ma üritades kõlada enesekindlalt. Siiski ei õnnestu mul see väga hästi.
Ma tõstan oma vaba käe üles ning asetan selle õrnalt noormehe põsele.

„ Kui see siin läbi on tulen ma sinuga kaasa ja aitan sul teda otsida,“ ütlen ma talle ning üritan naeratada.

„ Aitäh,“ sõnab ta lihtsalt ning asetab oma käe minu oma peale ning langetab selle aeglaselt.

„ Opa?“ küsin ma, näol lõbus naeratus, ning põimin oma käed ümber poisi kaela.

Ta laseb kuuldavale ühe väga sügava ja väga võltsi ohke ning tõstab mu üles.

„ Kuidas sul õnnestub niimoodi kõndida, et sa enam kõndida ei saa?“ küsib ta ning ma jään ka ise hetkeks selle üle mõtlema.

„ Ma olen osav?“ vastan ma ning näen, kuidas ta näole naeratus tekib.

„ Niiet sul juhtub seda tihti?“ küsib ta edasi mind mu voodile pannes.

„ Seda pole veel juhtunud, aga üldiselt jah kukkumises olen ma juba üsna osav. Harjutamine teeb meistriks,“ lausun ma ning tõstan oma jala padja peale kuigi selle tegemine teeb haiget.

„ Mul on tunne, et kukkumise puhul see väga ei kehti,“ sõnab noormees ning istub mu voodi servale.

„ Ikka kehtib. Ma olen nüüdseks juba kukkumises nii osav, et ma vahel isegi ei märka, et ma olen kukkunud enne kui ma olen juba püsti saanud ja edasi liikunud,“ lausun ning üritan manada ilme, et see pole ju minu süü.

„ Sa ei märka kui sa kukud?“ küsib ta ning näeb välja väga murelik.

„ Milleks mul vaja teada kui ma juba nii automaatselt püsti tõusen ja edasi lähen,“ sõnan ma ning vaatan toas ringi, et mitte talle otsa vaadata. Ma ei taha, et ta minu pärast kardaks või arvaks, et ma olen väga äpu. Ma olengi aga see ei ole selle iva.

Ma suudan väga hästi ise hakkama saada. Ma saaks väga edukalt ka praegu ise hakkama saada, aga tõsta käed üles ning liikuda tema süles on palju valutum, kiirem ning muidugi mugavam, kuigi mu uhkus kanantab mõnevõrra selle pärast.

„ Kas neljal jalal on parem?“ küsib Mart ning ma lean oma imestuseks, et ma pole selle peale mõelnudki.

Kui ma olen neljal jalal ei mõtle ma selle peale, et kui hea mu tasakaal on või kuhu ma minema peaks. Mu instinktid ütlevad kuhu ma minema pean ning kus on oht. Mu keha liigub täpselt nii nagu ta liikuma peaks ning mõte, et ma võin komistada või kukkuda tundub täiestii absurdne. Milline korralik tiiger kukub või komistab?

Loomana tunnen ma oma ümbrust ja iseennast ilmselt liiga hästi, et see isegi kõne alla tuleks.

„ Ilmselt,“ vastan ma vaikselt ning pööran oma pilgu temale. Noormees vaatab mind taas nagu ma oleks mingi abitu õrn asi mis on veel kõigele lisaks ka kohmakas.

„ Ära vaata mind nii,“ sõnan ma ning nihelen natuke, et oma asendit mugavamaks saada.

„ Kuidas?“ küsib ta ning ma kuulen ta hääles tõelist üllatust. Nagu ta ei teaks.

„ Nagu ma oleks mingi väike nõrk asi, kes ei suuda ise midagi teha ega enda eest seista või kasvõi ise püsti seista. Mind pole vaja iga hetk kaitsta. Mind pole vaja kaitsta minu enda eest, “ lausun ma ning kahetsen selle väljaütlemist kohe kuna ma näen seda pilku veelgi süvenemas.

„ Sind on vaja kaitsta,“ sõnab ta vaikselt iseendale, kuid ma kuulen seda ning see ajb mu vihaseks. Mind häirib ka mõte, et ma ei saa tema sõnade eest enam ära joosta.

„ Mind pole vaja kaitsta! Ma saan ise hakkama. Mul pole sind vaja,“ lausun ma lõpuks juba vaikselt rohkem iseendale kui Mardile. Ma tahan, et mul poleks teda vaja, kuid tänane päev ning eilne on tõestanud rohkem kui eelnev, et mul on teda vaja.

Ma näen kuidas ta ilme muutub minu viimaste sõnade peale ning ma kahetsen neid. Kui need oleks tõsi siis ma ilmselt ei kahetseks ning kuigi ma tahan uskuda, et need on tõsi tean ma kusagil sisimas, et tegelikult see ei ole nii.

„ Mul on sind vaja,“ sõnan ma väga väga vaikselt ning ta ilme muutub taaskord, aga seekord paremuse poole.

„ Aga mitte mind kaitsma. Ma vajan sind, kuid mitte mind haletsema või kaitsma,“ täpsustan ma nüüd juba natuke julgemalt.

„ Milleks siis?“ küsib ta ning järsku tundub meie vaheline kaugus liiga väike. Ma pean endale pidevalt meelde tuletama, et ta ei taha mind. Ta arvab, et eilne oli viga ning ta ei taha rohkem vigu teha.

„ Kes mind siis ikka süles tassiks?“ küsin ma üritades seda kõike naljaks pöörata, kuid väga hästi see ei õnnestu. Siiski tekivad meie mõlema näole naeratused ning suurem osa pingnest kaob.

Seekord rikub meie väga vaikse ja võib isegi öelda, et intiimse olemise koputus uksele.
Ma näen, kuidas Mart selle heli peale ehmatab justkui oleks see midagi, mida karta ja midagi, mis on täiesti üllatavat. Minu jaoks pole koputus midagi erilist, kuid ilmselgelt olen ma asjast valesti aru saanud.

Pehme admin Postituste arv : 5899 Age : 30 Asukoht : Tartu

Issand.
Mia - oli Mia? ongi raudselt tema õde! Very Happy

Mis on... iu. iuiuiuiu. Very Happy

Aga nad ei hooli sellest ja on ikka paar edasi. xD Ja siis Mia jookseb vahepeal selle teise kuti juurde pidevalt, et kellegi mitte-oma-sugulasega ka suhelda. Very Happy

KUMB MULLE ROHKEM MEELDIB>???? Very Happy

Pealkiri: Re: Päris maailm 14/10/2010, 13:15

ÕÕh:D ei ole:D iu:D
kuidas sa tuled millegi sellise peale? Very Happy

Pehme admin Postituste arv : 5899 Age : 30 Asukoht : Tartu

No kõik on siin ilmas ju nii twisted. xD
Miks mitte siis ka sinu jutt? Very Happy

Pealkiri: Re: Päris maailm 14/10/2010, 16:22

Viiendas lõigus on mingi ebaloogilisus. xD
Muidu hea.
Nasicc'u jutt ajas juhtme kokku.

Pealkiri: Re: Päris maailm 14/10/2010, 16:47

Sille mu just võib olla twisted aga nii rõve ta nüüd kaa ei ole:D

Murtagh aitäh mainimast:D vahel jäävad käest mõtetest maha:D

Pehme admin Postituste arv : 5899 Age : 30 Asukoht : Tartu

Hmh.

Murtagh - kahju. Very Happy

Pealkiri: Re: Päris maailm 28/10/2010, 19:50

13.

Ta tõuseb suhteliselt aeglaselt voodilt püsti ning kõnnib ukseni. Ta paneb käe ukselingile ning vaatab hetkeks minu poole. Seejärel surub ta lingi alla ning avab aeglaselt ukse.
Minu ja ilmselt ka tema üllatuseks on ukse taga päris mitu inimest. Minu veelgi suuremaks üllatuseks on üks neist inimestest ka Jim.

Nad ei oota, et Mart neid sisse kutsuks vaid astuvad liiga enesekindlalt uksest sisse.
Jim vaatab ainuüksi mind, kuid teised on oma tähelepanu koondanud Mardile. Mul hakkab temast vaikselt kahju. Kõik need kujud, kes näevad välja nagu võim oleks täiesti loomulik asi. Mart näeb välja kohe palju väiksem ning ma saan aru miks.

Teised on kiskjad, kuid tema on loom kelle parim omadus on jooksmine.
Ma tahaks minna tema kõrvale ning haarata vähemalt osa sellest jubedast tähelepanust endale, kuid mingil põhjusel tundub mulle, et minu ühel jalal hüppamine ei jätaks minust ning ka temast just kõige paremat muljet.

Niisiis jään ma oma voodile istuma üritades selle juures välja näha nii väärikas kui vähegi võimalik.

Mart sulgeb kahtlevalt nende järel ukse ning pakub neile väga viisakalt diivanil istumist kuigi neid on selle väikese sofa jaoks liiga palju.

Nagu arvatud keelduvad nad istumisest, kuid mitte pooltki nii viisakalt.
Viie ülikonnas mehe kõrval näevad Jim ja Mart oma teksade ja T-särkidega välja üsna kohatud.

Ühel hetkel koondub kogu nende tähelepanu minule ning ma tunnen ennast väikse ja abituna. Nüüd on kõigi nende pilgud peale Mardi oma minul. Mart jälgib neid väga tähelepanelikult. Kuid mingil veidral põhjusel ei lausu keegi sõnagi ning see hirmutab mind rohkem kui sõnad seda teha suudaksid.

Kui nad on mõni hetk mind jälginud pööravad nad oma pilgu tagasi Mardile ning taaskorda tahaks ma talle appi tõtata.

„ Kes see on?“ küsib üks ülikonnameestest, kuid imelikul moel ei tundu Mart neid üldsegi kartvat

„ Ma arvan, et te teate väga hästi, kes ta on,“ sõnab ta toonil mis mind suuresti üllatab. Ma poleks arvanud, et Mart võib teiste inmestega nii ülbelt rääkida, kuid tundub, et üllatused on täna kerged tulema. Üllatus on ka see, et noormees võib nii enesekindlalt valetada kuna ma olen väga kindel, et nad ei tea kõike selle kohta, kes ma olen ning tema teab seda.

Ka mees tundub ta toonist ja sõnadest kergelt häiritud olevat, kuid siiski otsustab ta jätkata, kuid enne seda heidab ta pilgu oma kaaslastele ning ma näen seal kohe ära märgi nõrkusest.

„ Õigus. Kuid mida ta siin teeb?“ küsib mees nüüd ning mingil põhjusel ei näe ta enam üldse nii jube välja kui enne ning ka Mart näib seda tajuvat.

„ Mul on tunne, et seda te näete te ise ka, et ta hetkel näiteks istub,“ sõnab ta ning vaatamata sellele, et ta ka enne ülbe vastuse andis üllatas see mind taas.

Nüüd tundus küsijal mehel juba väga ebamugav olevat ning ta vaatas teistele otsa oodates, et nemad jätkaks.

Siiski ei tõtanud keegi teda abistama ning ta pidi ise jätkama.
„ Miks ta siin on?“ küsib ta nüüd ning ta häälest kaob kogu iseloom. Ta kõlab nüüd nagu robot kellele on sisse monteeritud kindlad küsimused ning ta küsib neid mistahes ka jätkaks.

„ Vot see ei ole juba teie asi,“ sõnab ta ning ma tunnen, et ma peaks oma arvamust Mardi suhtes muutma. Sel hetkel ei tundu üldse õiglane, et ta jänes on.

„ Mul on selleks iga õigus,“ sõnab mees väga sõjakalt, kuid Mart ei vasta talle.

Ta ainult kergitab natuke oma kulmu ning see tundub ütlevat rohkem kui sada sõna seda suudaks kuna järsku näevad need suured ülikondades mehed välja nagu väiksed koolipoisid, kes jäid õpetajale petmisega vahele.

Vaid Jim näib Mardi autoritoorsusest puutumata jäävat ning tema vaatab mind nagu ma oleks midagi väga vale ja vastikut. Ma imestan kui ruttu saab ühe inimese arvamus teisest muutuda, eriti arvestades, et ma ei teinud midagi väga halba. Ma ei tapnud kedagi ta silme ees või midagi muud sarnast.

Ma vaid lubasin endale seda, mida ma tahtsin, kuid ilmselgelt on see tema arvates midagi väga vastikut.

Ma kissitan kergelt oma silmi ning kui mulle kohale jõuab mida ma teinud olen tekib mul peaaegu vastupandamatu tahtmine naerma hakata kuna mulle jõuab kohale kui kassilik liigutus see on. Ma olen seda teinud kogu oma elu, kuid nüüd kui ma tean, et ma olen kass tundub see veel loomulikum kui varem.

Ta ei vasta mu žestile, kuid ma näen kuidas ta keha rohkem pingesse läheb. Ilmselgelt minu vastupanu pole väga teretulnud.

Ta ilmselt arvas, et ma hakkan paluma ja anuma, et ta mulle andestaks. Ometigi ei suuda ma leida põhjust, miks ma seda tegema peaks.

Ta on küll tore ja lõbus ja naljakas ning, mis kõige tähtsam hea suudleja, kuid paluda inimest, kes oli minu asukoha avaldanud mingitele meestele, kes tundusid arvavat, et nad on väga tähtsad, ei tundu väga tõenäoline.

Ma keeran oma pilgu Jimilt Mardile ning näen, kuidas ta vaatab väga tõsise pilguga mehi ning need tunduvad teda kartvat.

Mul polnud siiamaani olnud Mardi positsioonist aimugi ning ma ei olnud sellest ka mõelnud.
Nüüd aga tundub ta mulle hoopis teise inimesena. Või noh. Mitte teise inimesena vaid ta tundub olevat sama inimene kellel on mõned uued omadused.

Üks neist omadustest tundub olevat võim. Ma ei peaks noormeest just väga võimu ihaldavaks inimeseks, kuid see sobib talle.

Ta ei näe enam välja abitu. Ta näeb välja nagu inimene, kes teeb teised abituks.
Siiamaani olen ma arvanud, et sellised inimesed ongi ülbed ja mitte just väga toredad, kuid ma tead milline ta on ning ta on selliste inimeste vastand.

Ta on tore ja hooliv ja lõbus ja nõrk ja tugev ja ebatäiuslik. Tal on vead, kuid ta head kompenseerivad need väga edukalt.

Need mehed aga ei näe ta teist poolt. Nad näevad ainult võimukat enesekindlat poolt, mis on tegelikult ka üsna hirmuäratav.

„ Kas teil on veel rumalaid küsimusi või võime me oma tegevustega edasi tegeleda?“ küsib ta ning kõnnib ukse juurde avades selle ning oodates, et mehed uksest väljuksid.
Mehed nägid välja nagu nad ei taha ennast rohkem alandada ning hakkasid ukse poole liikuma.

Ainukesena ei soovinud siit väljuda Jim kuna tema tegeles ikka minu jõllitamisega.
Kui teised olid väljunud vaatas Mart Jimi nagu oleks keegi ta ära tapnud kui ta poleks maailma kõige kurjema pilguga esile tulnud.

Nähes seda pilku tundus ta isegi mulle jube kuigi ma ju ometi teadsin milline ta on.
Jim kahtles hetke, kuid vaid mõne hetkega lagunes ta enesekindlus ning ta väljus uksest sõnagi ütlemata.

Kui Mart ukse sulges vähenes pinge ruumis tunduvalt ning ma tundsin ennast juba tunduvalt mugavamalt.

Siiski häriris mind noormehe murelik olek. Ma jälgin vaikides, kuidas ta kõnib aeglaselt minu voodini ning istub sinna peale.
Mul on tunne, et ma peaks midagi ütlema, kuid ometi ei suuda ma välja mõelda mida öelda.

„ See pole hea ega ju?“ küsin ma pärast mõnda väga vaikset hetke ning ta liigutab oma pead ühelt küljelt teisele peaaegu märkamatult.

„ Vabandust,“ sõnan ma vaikselt ning jälgin kuidas ta põrandat vaatab.

„ Ma ei teadnud, et see juhtuda võib,“ sõnan ma seejärel ning alles pärast selle ütlemist jõuab mulle nende sõnade tõeline tähendus kohale.

See oli minu süü. Minu mõtlemau käitumine rikkus kõik ära. Ma veel ei tea täpselt, mida see minu jaoks tähendab, kuid ma mõistan piisavalt, et teada, et see on halb.

Ta heidab mulle pilgu mis kajastab väga hästi mu sõnu. Selles pilgus näen ma väga hästi, et see kõik on minu süü ja ning veel paljutki, kuid ometi üllatab see mind.

Mingil põhjusel olin ma oodanud tema õrnu sõnu mis üritavad mind veenda kuidas see pole minu süü ja see oleks niikuinii juhtunud, kuid tema pilgus kajastub vaid karm tõelisus.
Ausus pole kahjuks see, mis olemise alati kõige paremaks teeb ning mu tuju langeb kõvasti.

„ Vabandust,“ sõnan ma veelkord, kuid vaiksemalt ning ta vaatab mulle otsa.

„ Kas sa tead, mida see tähendab?“ küsib ta, kuid ta hääles pole enam seda tavapärast õrnust. Ta hääl oli karm. Sealt on kuulda pettumust, külmust ning veel midagi, mida ma tuvastada ei oska.

Ma raputan õrnalt pead ning sel hetkel ma kardan teda natuke. Mitte nii palju, et minema joosta või karjuma hakata, kuid ma tunnen kusagil sügaval endas hirmu. Kuid veel rohkem kui see hirm mu sees hirmutab mind see, et see seal on. Ma poleks kunagi arvanud, et ma teda kardan.

Ta näeb seda hirmu mu silmis ning mulle tundub, et ta ehmatab ka ise ära. Ta üritab manada oma näole kerge naeratuse, kuid see kaob pärast mõnda väga haledat hetke.
See pole teema millest oleks loomulik rääkida naeratades.

„ Nad teavad, et sa oled siin. Nad ei tea veel täpselt miks sa siin oled, kuid lähima paari päeva jooksul pead sa ennast tõestama,“ sõnab ta ning keerab oma pilgu minult põrandale.

„ Nemad ei saanud midagi teha kuna nad on kõigest selle linna kasside esindajad, kuid varsti tulevad järgmised ning siis järgmised kuni lõpuks tulevad inimesed, keda mina ei saa enam ära saata,“ sõnab ta nüüd juba natuke nukralt.

„ Kes sa oled?“ küsin ma lihtsalt kuna ma tean, et mõistab mind väga hästi ükskõik, kuidas ma selle sõnastan.

„ Ütleme siis nii, et mina vastan väga vähestele,“ sõnab ta lihtsalt ning ma mõistan.

Ta ei ole lihtsalt üks noormees, kes juhtub teadma siinsest elukorraldusest ja ajaloost piisavalt palju, et õpetada. Ta on piisavalt mõjuvõimas, et muuta sõja käiku. Ta on selleks kasvatatud, et sõna otseses mõttes juhtida maailma. Maailma mille poliitika on mulle mõistmiseks liiga keeruline, kuid tema jaoks on see loomulik ning imelihtne.

Ma olen õppinud selle maailma korraldusest piisavalt palju, et aimata ta positsiooni.
Selle ühiskonna niinimetatud juhtiv üksus on Kogu. Kogus on Iga suurema liigi üks esindaja. Mis tähendab, et seal on umbes viis või nii inimest.

Kogust üks pulk allpool on Nõustajad. Seal on igast liigist kolm inimest.
Sellest veel allpool on rahvakogu. Seal on igast liigist viis rahva poolt valitud ning viis Kogu ja Nõustajate poolt valitud inimest.

Vahel on seal vähem inimesi, aga seda siis kui rahva ja Kogu poolt valitud langevad kokku.
Kogu ühistele otsustel peavad alluma kõik, kuid muidu peavad inimesed alluma vaid oma liigi kõrgematele isikutele.

Minu parim oletus on, et Mart on rahvakogus, mis tähendab, et tema peab kokkuvõttes alluma lausa neljale inimesele, mis on hirmuäratavalt vähe.

„ Rahvakogu?“ küsin ma kinnituseks ning kui ma näen teda pead noogutamas tunnen ma ennast järku väga ebatähtsana.

„ Nad nõustuvad sinuga,“ sõnan ma üritadas paista nii enesekindel kui vähegi võimalik.

„Ma tõestan ennast,“ lausun ma vaikselt ning vaatan tekki oma jalgade peal.

„ Parem oleks,“ pomiseb noormees piisavalt vaikselt ja arusaamatult, et mul võtab paar hetke enne kui ta sõnad mulle kohale jõuavad.

Pealkiri: Re: Päris maailm 28/10/2010, 20:18

Mulle ei jõudnud ükski sõna siit kohale, hiljem loen uuesti. xD

» Loodud maailm
» Atlantis - Kadunud Maailm