OOOEh:D selline osa polnud küll plaanis aga noh kukkus nii välja:D:D
14.
Ta jätkab oma õppetunniga ning ma teen enda arvates väga osavalt nägu, et ma kuulan suure huviga kuigi mu mõtted ei liigu selles kandiski. Ma tean teoorias, et ma peaks praegu iga ta sõna meelde jätma, kuid mingil põhjusel tundub see liig
.
Mul tuleb mõte, et ma pean kõik oma peas selgeks mõtlema ning selle peale hüppan ma püsti.
Muidugi vajun ma kohe tagasi kuna ma olin ju siiski julgenud unustada oma väänatud jala. Ma toon kuuldavale vaikse valuhäälitsuse ning selle peale lõpetam Mart rääkimise. Ilmselgelt polnud ka tema enda juttu ega midagi ennast ümbritsevat tähele pannud.
Ma teen uue ja palju ettevaatlikuma katse püsti tõusta ning mu suureks üllatuseks suudan ma seda teha täiesti valuvabalt.
Ma näen, kuidas Mart püsti tõuseb, kuid ma väljendan ennast väga selgelt oma kurja pilguga ning ta potsatab tagasi istuma.
Ma proovin korraks oma raskust halvale jalale toetada, kuid valusähvatus otsustab ära minu liikumisviisi. Ühel jalal hüppamine pole just vihane kõnnak ja uksepaugutamine, mida filmides solvunud inimesi tegemas näeb, kuid selle põhieesmärk on siiski eemale saada ning seda teeb see moodus kõige efektiivsemalt kui kasutuses on vaid üks jalg.
Kui ma uksest sisse hüplen näen, et noormees vaatab mind, kuid väldin ta pilku nagu see kõrvetaks. Nagu see kõrvetaks nagu ta sõnad seda tegid.
Ma väldin ta pilku kuna ma ei tea, mida ma seal näen. Ma tahan seal näha soojust ja kahetsust, kuid ma kardan seal näha külmust ja ülbust. Vahel on teadmatus tõesti õnnistus, kuigi see samal ajal piinab.
Mind häirib kohutavalt see, kuidas ma ei tea mida ta minust arvab. Alati on need jooned minu jaoks nii selged olnud.
On olnud kolme sorti inimesi. Kõige rohkem neid, kes tahavad minuga sõbrad olla ja kellele ma meeldin. Natuke vähem neid kellele ma meeldin natuke veel rohkem ning kõige vähem neid, kes mind nähes tülgastust tunnevad.
Siiamaani olin ma arvanud seda suhet olevad kusagil esimese ja teise piiri peal, kuid nüüd kardan ma, et see võib kalduda ka kolmanda poole.
Ma vajun ukse kõrvale maha istuma ning nõjatan selja vastu seina. Ma tõmbad ona ühe jala kõverasse ning toetan pea sinna peale. Mõne hetke pärast otsustan, et selle asemel, et vaadata oma riideid eelistan ma silmad üldse sulgeda.
Mingil põhjusel tekib hetkel kui ma silmad sulgen mu silme ette Mart. Minu kujutluspildis pole tema silmas külmust ning sellest ideaalsest suust tulevad ainult head sõnad. Hetkel kui ma üritan teda lähemalt vaadata ta kaob ning alles jääb ainult pimedus.
Ma ohkan sügavalt ning leian, et mu peas korduvad aina ta sõnad, mida ta nii külmal ja kurjal toonil pomises. Ma üritan neid summutada ning üritan endale mingit laulu pähe kummitama saada. Siiski osutuvad kõik mu püüdlused oma peas laulda üsna haledaks ja kasutuks.
Ma leian üle oma pões veeremast ühe pisara ning peatan selle oma väikese sõrmega. Ma silmitsen seda väikest veetilka ja mõtlen sellele, kuidas inimese keha reageerib tunnetele. Kui ma oleks praegu kass kas mul oleks võimalik valada pisaraid või oleks ainuke liigutus mida ma teha saan, oma saba liigutamine.
Loomad ja inimesed reageerivad olukordades niivõrd erinevalt. Kuid veel erinevamalt reageerivad erinevad loomad ja erinevad inimesed.
Ma vaatan tähelepanelikult kuidas väike üksik pisar mööda mu näppu allapoole veereb ning kuivatan teise käega oma põse jutist mis veetilk jättis.
Ma näen silmanurgas kuidas uks väga aeglaselt paotub ning selles osas kes seal ukse taga on pole mul mingisugustki kahtlust.
Ma otsutsan kangekaelselt oma sõrme edasi silmitseda kuigi seal tegelikkuses pole enam midagi mida vaadata.
Noormees astub väga ettevaatlikult sisse ning seisatab hetkeks. Seejärel astub ta veel paar sammu ning sellega seisab ta mu ees.
Mõne hetke ta lihtsalt seisab seal ning vaatab mind kui mina üritan üsna edutult leida midagi vaatamisväärset peale noormehe. Ta ei sõna midagi vaid lihtsalt sirutab oma käed ette.
Ma silmitsen neid käsi ning need tunduvad mulle väga huvitavad ning asjad mida peaks kohe kindlasti väga kaua vaatama, kuid ma tean, et tegelikult üritan ma ikka veel ta pilku vältida.
Ma tean, et kui ma neist kätest kinni võtan siis on kõik jälle nii nagu enne ning ta haarab mu sülle ja tassib tagasi oma voodisse ning pärib mu jala tervise kohta ning ei maini enam juhtunut, kuid ta ei ütle ka enam kunagi midagi sellist. Vähemalt mitte mulle.
Kui ma aga jätkan ta eiramist pean ma siit ise püsti ukerdama ja teise tuppa tagasi hüppama üritades seda selle juures siiski vältida ning ühel hetkel lõppeb see sellega kuidas ma vihastan nii tema kui enda peale.
Niisiis otsustan ma minna turvalisemat teed pidi ning asetan oma käed tema omadele. Ta tugevdab haaret mu käte ümber ning tõmbab mu püsti häiriva kergusega.
Ma libistan käed ümber ta kaela ning valmistun sülle võtmiseks, mida selle aja jooksul, mis ma siin maailmas olen viibinud olen, on rohkem kui kogu mu elu jooksul, mida ma mäletan. Muidugi lapsena ma ilmselt ainult süles elasingi, aga see mida ma ei mäleta ei lähe siinkohal arvesse.
Väga aeglaselt ja kahtevalt liigutan ma oma pilgu tema omale ning ma näen seal seda mida ma lootnud olin ja enamatki. Seejärel liigub ta nii kiiresti, et mulle ei jõua enne kohale, mida ta teinud oli kui ta juba tagasi tõmbub ning mu huuled tunduvad sel hetkel nii külmad ja üksikud. Ta hoiavab mu ümber veel kinni, kuid ta haare lõdveneb ohtliku kiirusega. Ma surun ennast talle lähemale ning libistan ühe oma käe ta juustesse. Ta surub oma huuled taaskord minu omadele ning jätkab oma tegevust julgemalt kui varem.
„ Ma ei mõelnud seda nii,“ sõnab ta vahepeal, kuid ta on mulle nii lähedal, et kui ta räägib riivavad ta huuled minu omi ning see teeb tema peale solvunud olemise raskemaks kui see varem oli. Ma küll tahaks teorias eemale tõmbuda ning solvunud olla, kuid reaalsuses ei suuda ma eemale tõmbuda. Solvunud ma suudan veel olla, kuid ma ei leia enam põhjust miks. Ma olin ometi ju solvunud kuna ta ütlus pani mind arvama, et ma olen tema jaoks ainult tööriist, kuid praegune peaks ju vastupidist tähendama.
Ma tõmbun poisist eemale ning vaatan teda vaikides. Ma tean mida ma öelda tahan, kuid ma ei taha seda öelda kuna ma ei taha ennast korrata ja see vestlus oleks meil juba nagu olnud.
„ Miks?“ küsin ma lihtsalt ning vaatan talle otsa üritades samal ajal mitte pilgutada, et näha mida ta sellest tõeliselt arvab.
Ta sulgeb oma silmad ning keerab oma pea lae poole. Ta avab oma suu, kuid hetkeks ei tule sealt midagi.
Ma vaatan huviga, kuidas ta ilmselgelt üritab oma mõtteid piisavalt selgeks saada, et neid sõnadesse panna.
„ Sest sa oled tüütu ja häiriv ja sul on tujud ja emotsioonid mida ma ei mõista.
Sa käitud täiesti rumalalt ja nii nagu sa tahad.
Sa teed asju mis on täiesti arusaamatud.
Sul on eelarvamused, kuid enamasti on need paremad kui inimesed ise.
Sa käitud nagu laps minu maailmas, kuid näed välja nagu täiskasvanu.
Sa oled võimas, kuid samas nii habras.
Sa ei jookse karjudes ringi kui sulle öeldakse, et sa oled sattunud maailma, mis on sinu jaoks täiesti võõras vaid oled nõus oma elust loobuma ning asuma elama siia.
Sa oled avatud, kuid sa ei lase kedagi liiga lähedale.
Mingil veidral põhjusel läheb sulle väga korda, mida mina sinust arvan nind sa pole heidutatud sellest kui palju vanem targem ja võimsam ma sinust olen. Muidugi ilmselt polnud sa sellele varem nii mõelnud ja nüüd mõtled ja see tähendab, et ma rikkusin just kõik ära. Ma julgen sulle öelda, mida ma arvan ning see mida ma arvan on tavaliselt vastuolus sellega, mida kõik teised arvavad.
Sa oled abitu kuna sa ei tea kui võimas sa oled.
Sa oled kirglik selles mida sa teed isegi kui see on maailma selgeksõppimine nädala jooksul. Muidugi kui välja arvata eelnenud tund kus ma olen väga õnnelik, et sa mind ei kuulanud kuna ma rääkisin ilmselt iba.
Sa ei viska ennast mu teele nagu enamus selle maailma naisi vaid sa tahad enne teada miks, isegi kui sa kardad, et see võib kõik ära rikkuda.
Me oleme erinevad, kuid samas nii sarnased.
Vahel mõistan ma sind ideaalselt ning vahel ei mõista ma sind absoluutselt.
Isegi kui ma arvan, et ma tean täpselt kuidas sa käitud käitud sa täpselt vastupidi.
Sa oled tark ning üllatavalt hea mäluga.
Sa ei heitu sellest kui ma üritan sind igal sammul testida, et sind paremini mõista. Kuni siiani muidugi.
Sa oled siinsamas, kuid ometi nii kättesaamatu.
Sa ei ole küll märkimismäärselt ilus, kuid ometi ei saa ma su pilti oma peast välja ning sinust eemale hoidmine on väga keeruline.
Sa oled nii kohmakas, kuid isegi selle kohmakuse juures suudad sa jääda graatsiliseks.
Sa üritad kõiges väest tõestada, et sa saad valuga väga hästi hakkama, kuid su silmadest on näha, et tegelikult tahad sa vaid voodisse kerra kerida ning võibolla paar pisarat valada.
Su pisarad tulevad kergesti, kuid nad lähevad ka kergesti ära.
Sa oled näinud mind nõrgana ning selle asemel, et ära joosta oled sa mulle kaasa tundnud. Sa ei näe ennast sellisena nagu sa oled vaid sellisena nagu sa arvad, et teised sind näevad ning ma võin sulle öelda, et su pilt on vale. Väga vale.“ lõpetab ta ning hingab väga sügavalt sisse.
Ma jälgin teda vaikides samal ajal kui mu aju ta sõnu üheks tervikuks üritab ühendada. Ta hingab väga sügavalt ning vaatab mind justkui oodates, et ma midagi ütlen.
„ Niiet kui ma praegu sulle kättesaadavaks muutun siis sa ei taha mind enam?“ sõnan ma ning ta vaatab mind nagu ma oleks hulluks läinud.
„ Ei,“ sõnab ta lhtsalt ning üsna kannatamatult.
„ Niiet tahad?“ sõnan ma vastu ning üritan kõigest väest muiet oma suult tagasi hoida.
„ Jah,“ sõnab ta väga kiiresti ning astub mulle sammu lähemale.
„ Miks?“ küsin ma ning astun sammu tahapoole nii, et ma toetan seina vastu.
„ Sest, et...“ alustab ta kuid katkestab oma vastuse häälega, mis on kõige rohkem nagu arghhh ning astub mulle nii lähedale, et ta lükkab mu täiesti vastu seina.
Ma ajan ennast oma terve jala päkale, et temani varem jõuda ning mässin oma käed ümber ta keha. Hetkel kui meie suud kohtuvad veereb mu silmast taaskord üks pisar ning seekord järgnevad sellele veel mõned.
Hetkel kui need jõuavad mu põsel nii kaugele, et ka noormees neid tunneb peatub ta ning tõmbab veidi eemale. Ta vaatab mind ning sel hetkel saan ma aru mida ta mõtles kui ta ütles, et vahel ta mõistab mind väga hästi ja vahel ei mõista ta mind absoluutselt. See on üks neist hetkedest kui ta mind ei mõista. Siiski näen ma peale mõistmatuse ta pilgus ka kurbust ja kaastunnet.
„ Ma tõesti püüan sind mitte alt vedada. Ma tõesti püüan,“ sõnan ma vaikselt ning hakkan oma pisaraid ära pühkima kui Mart mind takistab.
„ Ma tean. Sa saad hakkama,“ sosistab ta ning surub oma huuled taas minu omale.
Nüüd kui kogu see solvumise asi on möödas ja ma tean täpselt mida ta minust arvab või ei arva on ta huulte puudutus hoopis midagi muud kui varem. Nüüd kui ma tean, et see pole tema üritus mind ära kasutada liigub soojus mida ta õhkab üle terve mu keha. Pisarad mu põskedel kuivavad kiirusega, mis tundub üleloomulik. Valu mu jalas muutub nii märkamatuks, et ma unustan, et see üldse valutama peaks.
Mu käed liiguvad üle ta selja ja poevad pluusi alla, et tunda ta paljast ihu mu käte all. Tema käed üritavad võimalikult õrnalt mu seljal liikuda, kuid see on üsna keeruline arvestades seda kui vastu seina ma olen.
Ma kõverdan oma selga nii, et ma olen rohkem tema vastas ja vähem seina vastas.
Ma haaran noormehe pluusi alumise serva ning katkestan hetkeks suudluse, et tal pluus üle pea tõmmata. Selle kätte saanud jätkan ma suudlust nagu ta oleks mu kaua armastatud abikaasa kes tuleb üle kümne aasta sõjast koju.
Ma viskan ta pluusi vanni ning panen oma käe ta juustesse kui ta eemale tõmbub. Ta vaatab mind kahtlevalt justkui küsides luba jätkamiseks. Ma ju ometi tean nüüd, et ta ei taha mind lihtsalt ära kasutada, miks tema ei mõista, et ma mõistan.
Alles nüüd saan ma aru, et ta ootab, et ma ta sõnades kahtleks. Mingil põhjusel polnud mulle mõte, et ta võib valetada pähegi tulnud. Ta rääkis sellise kirega ja ta rääkis peaaegu sama mida mina mõtlen niiet kahtlemine polnud mulle siiani pähe tulnud. Kuid nüüd kui ta mind nii vaatab tean ma, et ka mina pean tõestama, et ta pole mulle mänguasi. Mida ta ju ometi pole. Ega ju?
Mul on kordi ja kordi pähe tulnud, et tema võib minuga mängida, kuid see, et mina võin teda ära kasutada tundub lihtsalt jabur.
Ma lükkan teda natuke tahapoole, et mul oleks ruumi liiguutada ning ma näen ta silmis pettumust ja kahetsust. Ma näen, et ta kahetseb peatumist ja mõtlema jäämist.
Ma haaran oma pluusi alläärest ning tõmban selle endal seljast. Seejärel ajan ma seeliku piisavalt alla, et see saaks ise põrandale kukkuda.
Sellest välja astudes astun ma taaskord noormehe lähedale ning põimin oma käed ümber ta kaela. Ma vaatan teda ning näen kuidas ebakindlus aeglaselt kuid kindlalt ta pilgust kaob.
„ Oled sa ikka kindel, et sa pärast tahad seda mida sa saad?“ küsin ma väga vaikselt ning naeratan oma kõige kavalamat naeratust.
Ta turtsatab ning suudleb mind taas võttes mu samal ajal oma sülle ning kõndides teise tuppa.
Pealkiri: Re: Päris maailm 
12/12/2010, 00:07
