Habras (taas üleval!)

19.

Sellest, et Rafe autosoojustuse kohe sõitma hakates sisse oli lülitanud, polnud mingit kasu. Võib-olla ma ei värisenudki külmast vaid hirmust.
Liikusime edasi ülikiirelt.
Rafe’i sõidustiil oli üks põhjustest, mis mind endast välja viis. Hoidsin end kõvasti tagasi, et mitte piiluda, kui kiirelt me siis tegelikult sõidame.
Rafe oli andnud mulle tagumisel istmel vedelenud pintsaku, et ma selle omale ümber saaks võtta. Iste oli üsna madalale lastud ning ma proovisin end mugavalt sisse seada, kuid küsimused, mida aina juurde tekkis, ei lasknud mul end hästi tunda.
Mul polnud veel aimugi, mis edasi saab ja ma parema meelega poleks seda teada tahtnudki.
Thalia sõnadest ja Rafe’i olekust võis nii mõndagi välja lugeda.
“Kas muusika segab sind?” küsis poiss vaikselt. Ta heitis sekundiks pilgu minule ning kiirus langes.
“Ei.” Lasin istme üles ja surusin käed pintsaku laiadesse varrukatesse.
Vaatasin otse ette, maantee keskel jooksvat valget katkendlikku joont, mis autotulede helekollases valgusvihus kergelt särama lõi.
“Ma peaks emale helistama,” ütlesin mõne aja pärast vaikselt.
“Mida sa talle ütled?”
“Mul pole aimugi.”
Rafe peatas auto. “Mu telefon on pintsaku rinnataskus.”
Kobasin käega tasku järele ja sain pisikese hõbedase mobiili kätte.
“On sul ema number peas?”
“Muidugi.”
Rafe jälgis mind, kui ma numbriklahve vajutasin ja lõpuks telefoni kõrva äärde tõstsin.
“Mida sa talle ütled?” küsis Rafe uuesti.
Kehitasin õlgu. “Et sa kinkisid mulle nädalalõpu spaas?” pakkusin hetkegi mõtlemata ning Rafe hakkas naerma.
“Miks sa naerad?” küsisin sosistades, telefonist kostus endiselt kutsuvaid toone.
“See on ju päris hea.”
“On või?”
Rafe noogutas.
Naeratasin. Kogu olukorda arvestades mõjus see üsna vabastavalt.
“Et siis spaa?” küsisin igaks juhuks üle.
“Spa. Ülimõnus ja isegi loogiline.”
“Lausa irooniline mõelda, kui palju mulle täna õnne sooviti. Tundub, et nüüd ongi mul portsu sellest vaja. Aga kui kaua ma spaas..,” suutsin küsida, kui kuulsin ema küsivat häält, mis oli pisut unine: “Jaa?”
“Hei, emps!” proovisin energiliselt rääkida.
“Kuidas läheb?”
“Ee, hästi.”
“Kas sa tuled juba koju? Kohe on südaöö…”
“Ei. Sellepärast ma helistangi…”
“Nii?” Ema häälest oli aru saada, et ta hakkas minu pärast pisut pabistama. Ettekujutus temast minu pärast kartmas lõi mu hinge sügava haava… Mu hääl hakkas seetõttu pisut värisema.
“Ma ei tule koju.”
“Kuidas palun?”
Pigistasin silmad kinni ning surusin nimetisõrme ja pöidlaga ninajuurt. Mulle tikkus nutt peale. Ta kindlasti ootas mind… Lootis kuulda peomuljeid…
“Rafe kinkis mulle nädalalõpu spaas,” laususin nii kiirelt kui suutsin.
“Spaas?” kordas ema ja kuulsin teda ohkamas. “Olgu… Kas te lähete koos?”
“Nojah,” vastasin. “Kõik on kontrolli all, ma luban. Lihtsalt puhkame.”
“Lihtsalt puhkate.”
Vaatasin Rafe’i poole. Puhkus spaas kõlas idiootselt.
“Kui kaua te puhkate? Millal sa koju jõuad?”
“Ma kohe küsin.” Katsin telefoni käega. “Millal ma koju saan minna?” küsisin Rafe’ilt.
“Ütle, et pühapäeva õhtuks oled kodus.”
Tõstsin telefoni kõrva juurde tagasi: “Rafe ütles, et pühapäeva õhtuks oleme tagasi.”
“No selge.” Ema hääl kõlas emotsioonitult.
“Kas sa oled pahane?”
“Ei, kullake, lihtsalt… Hoia end, eks?”
“Muidugi,” lubasin ja lõpetasin kõne. Ulatasin mobiili Rafe’ile. “Aitäh.” Ta surus selle oma pükste taskusse ja käivitas auto.
Kui meie selja taha olid jäänud mitmed kilomeetrid, märkasin teeääres suurt bensiinijaama. Samal ajal hakkas mu kõht korisedes toitu nõudma.
“Ma pean tankima,” lausus Rafe ja keeras bensiinijaama sisse. Ta päästis turvavöö lahti. “Soovid et ma toon sulle midagi?”
“Võta midagi omal valikul.”
Rafe võttis kindalaekast rahakoti ja läks suure putka juurde. Nagu reeglid ette nägid, maksis ta enne kui tankis. Kui kütus võetud läks ta putka juurde tagasi.
Kuigi asjalood olid üsna jamaks kiskunud, polnud mul eriti halb olla. Endiselt teadmatuses olla oli mingil määral isegi hea, kuid need küsimused tõotasid mind hulluks ajada…
Rafe istus autosse, käes kaks pisikest pampu ja kaks topsi, mis aluse peal kindlalt paigal seisid.
“Kakao ja hotdogid. Loodan, et maitseb.”
Naeratasin tänulikult ja võtsin Rafe’i ulatatud pambu vastu. Ta asetas kakaotopsid istmete vahele.
“Me muudkui sõidame aga sa pole huvi tundnudki, kuhu me läheme.”
“Ma arvasin, et me sõidamegi niisama ringi. Ma ei arvanud, et..,” mu hääl murdus, “see peitusemäng tegelikult ka toimub…”
Rafe puhastas salvrätikuga oma sõrmi. “Viimased… 77 minutit oleme peitust mänginud. See on alles soojendus, Quinn.”
“Aga kuhu me siis läheme?” küsisin õlgu judistades ning hõõrusin käsi salvrätikusse puhtaks.
Rafe võttis lonksu kakaod: “Sõidame Bakersisse.”
“Bakers? See on ju nii kaugel!”
“Ei ole kui üle saja kilmomeetri tunnis sõidad. Me jõuame hommikuks kohale,” ütles ta nagu muuseas ja muigas.
“Kuid me ei tohi kiirust ületada!”
“Me ei jää vahele. Midagi ei juhtu. Ma suudan autot teel hoida.”
“Parem oleks..,” pomisesin ja võtsin kakaotopsi pihkude vahele. Nautisin, kuidas see mu peopesad soojaks muutis. “Aga mida me Bakersis teeme?”
“Siis näed, kui kohal oleme.”
Sättisin pintsakut enda ümber ja jõin topsi tühjaks.
“Proovid magada?” küsis Rafe.
“Jah, kuigi ma ei usu, et ma suudan magama jääda.”
“Tahad panen muusika kinni?”
“Ei, mulle meeldib nii,” laususin ja sulgesin silmad, proovides mõelda millelegi ilusale.
Kõik kenad mõtted, mälestused jõudsid ringiga ikka millegi halvani. Ohates mässisin Rafe’i pintsaku kokku ning jätsin selle sülle.

Kui päike juba ammu tõusnud oli, avasin silmad. Olin kõigest hoolimata siiski magama jäänud. Kuulsin Rafe’i kerget nohinat ning pöörasin end teda vaatama. Ta magas sügavalt, keha minu poole vajunud ja pea kergelt kaldus. Pugesin pintsaku alt välja ning avasin tasakesi autoukse, et varast hommikutundi nautida. Lükkasin ukse õrnalt kinni ja uurisin ümbrust. Olime parkimisplatsil, mille ümber oli suur ja uhke park. Suurte puude ja põõsaste vahel looklesid kergelt rohtu kasvanud teerajad. Otsustasin kiire ringi teha.
Kui auto juurde tagasi jõudsin, oli Rafe kadunud. Tõmbasin ukse lahti ja istusin, kui kuulsin samme. Pöördudes nägin Rafe’i.
“Kus sa olid?”
“Ma… käisin jalutamas.”
“Miks sa ei öelnud mulle?” rabas ta mu käest kinni.
Pilgutasin kiirelt ja hämmastunult silmi: “Miks ma seda sulle ütlema peaks?”
“Kas sa arvad, et see kõik on nali?”
“Ei, ma..,” kogelesin vastuseks. Rafe’i viis, kuidas ta minuga rääkis, oli pehmelt öeldes jõhker. Poisi silmad helkisid meeletus vihaoos ja see ajas mind juba segadusse. Miks üks lühike jalutuskäik nii ohtlik on?
“Rafe,” laususin vaikselt ja pehmelt, lootes, et ta leebub. Panin käe tema õlale, kuid kerge kehitus sundis mind seda langetama.
“Istu autosse,” käskis poiss ja astus ümber autonina.
“Ra…”
“Kohe.”
Ohkasin tujukalt ja tõmbasin ukse meelega nii kõvasti kui vähegi sain kinni.
“Seda saab vaiksemalt ka teha.”
“Isegi? Uskumatu.”
Vaatasin vilksamisi Rafe’i poole, kes pahuralt nohises ja silusin juukseid üle pea. Oleksin Rafe’ilt uurinud, kas tal siin autos kammi on, kuid proovisin sel hetkel ilma hakkama saada.
Kui Rafe peagi auto käivitas oli mul vastupandamatu soov küsida, kuhu me ikkagi läheme. Oli selgemast selgem, et see siin oli üks vahepeatus.
Täielikus vaikuses jäi meie taha palju kilomeetreid. Kuna Rafe polnud muusikat mängima pannud, ei julgenud ma omavoliliselt nuppe puudutada.
Kui Rafe keset sirget maanteed aeglustama hakkas ja lõpuks kitsale, tolmusele kruusateele, mis mingi pisikese puhkekeskuse juurde viis, keeras, ei saanud ma enam mitte mõhkugi aru.
Lõpuks peatas Rafe auto uhke palkamaja ees ning kummardus pisut minu poole, et kindalaekast midagi otsida.
Tõmbusin meelega temast eemale.
“Ma arvan, et ebamugavates tingimustes uni on meile mõlemale halvasti mõjunud,” lausus ta, võttes kindlalaekast nahast rahakoti ja veel mingi paberikese. “Olen kohe tagasi.”
Ma ei jõudnud sekundite lugemisega neljaküne viienigi, kui ta juba tagasi oli ja muheledes autosse istus.
“Kuhu me läheme?” küsisin.
“Paarsada meetrit ja me oleme kohal.”
“Kus me üldse oleme?”
“Bakersis.”
“Ja mida me siin teeme?”
Jõudsime puude vahelt imeilusale hubasele järvekaldale, kus olid väikesed majakesed.
“Puhkame pisut.”
Langetasin pilgu ja vaatasin käsi oma süles. Ma olin peokohast lahkudes saadik justkui sütel- mu hing, nii uskumatu kui see ka poleks, värises. Ma kartsin, mis meist edasi saab, kuid nüüd ei saanud ma enam millestki aru.
Tummalt väljusin autost, kui Rafe selle ühe maja ees peatanud oli ning poetas võtmekimbu minu pihku.
Astusin paar sammu trepist üles madalale verandale ja keerasin majakese ukse lahti.
Esimene asi, mida ma nägin oli suur voodi. Seejärel nägin sellest mõlemale poole jäävaid öökappe ja vanaaegseid lampe ning siis, paremale vaadates nägin ust mille kaudu pääses vannituppa ja mis oli irvakil.
Astusin majakesse sisse ja võtsin kingad jalast. Nüüd märkasin toanurgas veel ka väikest lauda ja musta tugitooli.
Istusin voodile.
Rafe tõmbas enda järelt ukse kinni ja toetas end vastu seina. Ta keeras musta triiksärgi käised üles ning istus voodi teisele äärele. Kuulsin, kuidas tema kingad matsuga põrandale kukkusid. Kuulsin riidesahinat ja mõne hetke pärast teki liigutamist.
Vaatasin üle õla.
“Head ööd,” ohkas Rafe kinnisilmi ning ma tõusin. Istusin tugitooli ja vaatasin natuke aega külili lamavat poissi, kes kõigest hetkega magama oli jäänud.
Mingi osa minust soovis tema kõrval olla, mingile osale minust oli absoluutselt vastu mõte voodi jagamisest. Okei, meie vahele jääks oma nelikümmend sentimeetrit, kuid siiski…
Kobasin käega lauaalla jäävat riiulit ja võtsin sealt mõned vanad ajakirjad, mida igavusest lehitsema hakkasin.
Kui sellega ühele poole saanud olin, läksin vannituppa, jättes ukse pisut irvakile. Veidi vähem kui see enne olnud oli.
Helesinised rätikud rippusid nagide küljes ning heites pilgu Rafe’ile. Veendudes, et ta magab, otsustasin dushi alla minna.
Panin sooja vee jooksma ning seisin veejoa all, samal ajal kergelt läbikumavat katet ette tõmmates. Proovisin vee all ettevaatlik olla, kuna ei tahtnud meiki maha pesta.
Peagi seisin keset vannituba, suur helesinine rätik keha ümber ja kuivatasin teisega aeglaselt oma juukseid. Mu riided ootasid mind kapi peale visatult.
Tupsutasin parasjagu kaela kuivaks, kui keegi mind järsku õlast puudutas. Karjatades pillasin rätiku märjale põrandale ja pöördusin.

20.

“Appikene, Quinn! Mida sa ometi karjud?” küsis Rafe ja tema kulmude vahele tekkisid kurrud. Hoidsin ühe käega rätikut kinni ja korjasin teise üles ning panin selle nagisse tagasi.
“Mida? Sina ehmatasid mind,” porisesin vastu.
“Ja sa äratasid mind üles.”
“Ise sa ronisid siia.”
“Ka õigus,” naeratas Rafe ja mõõtis mind pealaest jalatallani.
“Kas sulle ei tulnud pähe enne mind näiteks nimepidi hüüda, et ma reageeriksin veidigi inimlikumalt?”
Rafe naeris.
Ja siis ma taipasin.
Sammusin temast mööda ja alles voodi juures seisma jäädes meenus mulle, kuhu mu riided jäänud olid.
“Sa tegid seda sihilikult ja ma tean, miks sa mind ehmatasid!”
“Quinn?”
“Sa tahtsid, et mu rätik…”
“Su rätik mis?” küsis ta tüdinenult nagu ma oleksin mingi poolearuline.
“Maha kukuks,” pomisesin veidi vaiksemalt ja ootasin tema reageeringut.
Rafe hakkas naerma ja sammus minust mööda, mind kergelt riivates. “Tõesti? Ma ei ole selline, Quinn.” Ta puges voodisse tagasi ja jäi sinna lamama, nägu minu poole.
Hoidsin kahe käega rätikut enda ümber kinni. Olin toppinud rätiku kindlalt kinni, kuid ma ei tahtnud Rafe’i ees riskima hakata.
“Miks sa vannituppa tulid?” uurisin.
“Ma kontrollisin.”
“Mida?”
Rafe pigistas silmad kinni: “Seda, et sa veel eksisteerid.”
“Ha-haa,” pööritasin silmi ja kadusin vannituppa tagasi, et riided selga panna.
Vaatasin oma kleiti ja pesu ning lasin rätikul põrandale kukkuda. Panin võimalikult ruttu pesu selga.
Seejärel proovisin välja mõelda, mis edasi saab. Kleidis ma magama ei lähe ja niimoodi aluspesus ma lihtsalt ei julgeks…
“Pagan!” sisistasin läbi hammaste ja istusin vetsupotile. Võpatasin, kui nägin Rafe’i ukselävel.
Lükkasin juuksed üle pea ja ohkasin: “Jälle kontrollid? Kaua sa seal juba seisnud oled?”
Mõte sellest, et ta mind äkki alasti nägi pani mu südame põksuma. Mul oli niigi ebamugav ja nüüd veel see ka…
“Just tulin,” vastas Rafe ja viskas mulle oma triiksärgi. "Ma arvasin, et sul võib seda vaja minna."
“Aitäh,” kehitasin õlgu ja langetasin pea. Kuulatasin Rafe’i ühtlast hingamist.
Lõpuks kükitas ta minu ette ja lükkas mu juuksed näolt kõrvale. Vaatasin talle otsa ja kivistusin.
“Sulle kulub korralik uni sama palju ära kui mulle… Ära lase end sel segada, et… Saad aru küll. “
Naeratasin hetkeks.
Rafe hakkas veelgi vaiksemalt rääkima: “Quinn, ma ei taha, et me tülitseks. Anna mulle andeks, mis enne juhtus… Ma lihtsalt ei talu mõtet, et sinuga midagi halba juhtuks.”
“Mis minuga juhtuma peaks?”
“Loodetavasti mitte midagi.”
Keerasin pea kõrvale.
“Ma tahan tõde teada.”
Rafe tõusis: “Ma mõistan, aga enne pead sa puhkama.” Ta ulatas mulle käe ja ma võtsin sellest pisut vastumeelselt kinni. Tõusin ning seejärel kadus Rafe magamistuppa, andes mulle võimaluse tema särk selga tõmmata.
Pugesin teki alla, enne kui Rafe end oma voodipoolel ümber keeras ja näoga minu poole lamama jäi.
Sulgesin silmad ja tundsin kuidas väsimus mu keha üle võimust võttis. Oli veider mõelda, et inimesed ärkavad üles aga meie jääme hoopis magama… Mõtlesin, mida ma teeks kui kodus oleksin… Kas ma…
“Kas sa nutad?” tundsin Rafe’i õrna puudutust oma põsel. Avasin silmad ja katsusin käega oma nägu. Mu silmad olid tõesti pisarais ning automaatselt kuivatasin silmaaluseid Rafe’i särgi käisega.
“Oh, ma..,” pomisesin, kui taipasin, millega just hakkama olin saanud. Aga Rafe justkui ei kuulnudki mind.
“On sul halb?”
“Ei ma..,” ajasin end istukile. “Rafe ma… tahan koju,” tunnistasin ausalt.
Ta ajas end samuti istukile ja kallistas mind.
Mul hakkas sellest parem, ma rahunesin veidi, kuid hirm mu sees ei lahtunud.
Rafe kadus voodist ja soris oma pintsaku rinnataskus, kuni sai sealt midagi kätte. Siis tuli ta minu juurde tagasi ja surus mu pihku pisikese karbikese.
“Ma tean, et on hilja. Väga hilja, kuid parem hilja, kui mitte kunagi… Palju õnne sünnipäevaks, Quinn.”
Avasin karbikese ning päevavalguse käes imekaunilt särav kett võlus mind otsekohe.
Puudutasin seda õrnalt.
“See on nii ilus…”
Ta noogutas vaid.
Võtsin selle karbist välja ning hoidsin seda ettevaatlikult sõrmede vahel. Uurisin pisikest ripatsit, pisikest kera keti otsas, mis tundus lahtikäivat.
“Ära seda lahti tee,” lausus Rafe.
Vaatasin hetkeks teda ja naeratasin siis. Ma muutusin mõneks ajaks veidi õnnelikumaks, kuid killuke õnne ei lasknud mul unustada...
"Kaela võib ikka panna?" küsisin juukseid tõstes ja ketti Rafe'ile ulatades. "Palun sind..?"
Tundsin, kuidas poisi soojad käed mu jaheda naha vastu puutusid ning sulgesin sekundiks silmad.
"Aitäh," pomisesin lõpuks vaadates pettunult, kuidas Rafe end uuesti magama seadis.

Kui ma silmas avasin, sain otsekohe aru, et ma olin magama jäänud. Päike oli kõrgel taevas ja lai voodi oli, nagu ma peale kerget kobamist aru sain, tühi. Keerasin pea teisele poole, et selles veenduda.
"Rafe?"
Ajasin end voodis istukile. "Rafe?" hüüdsin teda uuesti, kuid ei kuulnud vastust.
Haigutades pugesin voodist välja. Vannitoa uks oli irvakil ja seal valitses vaikus. Tammusin välisuske poole ja lükkasin selle lahti, leides Rafe'i trepil istumas. Ta viskas ühest käest teise suurt rohelist õuna.
"Kas ma äratasin su?" küsis ta üle õla vaatamata.
Kissitasin silmi: "Ei, mis sa nüüd." Istusin tema kõrvale verandale ja sirutasin jalad välja. Päike oli juba nii kuum ja ma olin kindel, et sooja oli alla 20 kraadi.
"Ma arvan, et sul on kõht tühi."
Rafe surus õuna mulle pihkude vahele. Imestasin, kuskohast ta selle välja võlunud oli.
"Tänan," laususin ametlikult ja jäin poissi vaatama. Ta vaatas kaugusesse meie ees ning langetas peagi pilgu, tajudes minu oma ikka veel endal.
"Sa ei tea, kui raske see kõik mulle on. Eriti veel nüüd," pahvatas Rafe järsku. Tugev, tavaliselt ülimalt enesekindel poiss kadus mu kõrvalt sel hetkel kui need sõnad üle tema huulte libisesid. Aga see oli vaid hetk. Rafe tõusis ja kloppis püksid puhtaks. "Lähme sisse, Quinn." ta ulatas mulle käe ning ma võtsin selle kinni, teisega tugevalt õuna kinni hoides.
Rafe istus rätsepaistmes voodile ning ma pugesin teki alla tagasi, sättides enne pajad mugavalt selja taha.
Ta vaikis üsna kaua. Kuid kui ta viimaks rääkima hakkas, soovisin, et ta poleks iial oma suud avanud.
"See on keeruline ja ma ei saa sulle garanteerida, et sa kõike mõistad. Mõnikord ei saa ma ka ise aru, kuidas see kõik võimalik on... Ütle mulle, Quinn, kas sa usud midagi?" Rafe vaatas mind läbitungiva pilguga. Just sellisega, mis mul püsti seistes jalad alt oleks niitnud.
Naeratasin abitult.
"Kas lapsepõlves 5 aastat jõuluvanausku läheb arvesse?" küsisin kihistades.
"Ei."
"Okei, aga miks sa küsid?" uurisin lõpuks.
"Kas sa usud, et on olemas maailm, mille üle meil kontroll puudub? Kus elu veereb omasoodu edasi?"
Neelatasin. "Ma pole sellele iial mõelnud, ausalt. Aga mida ..?"
"Selline maailm on olemas. See on meie omaga tugevas ühenduses, mõistad? Thalia on selle suurepärane näide," katkestas Rafe mind poolelt lauselt. "Ta suri nii kaua aega tagasi, kuid ta ei suuda rahu leida, sest ta pole seda oma reaalses elus kunagi tunda saanud..."
"Mis tal siis sellest rahust puudu oli?" küsisin, proovides Rafe'iga õigel sagedusel püsida. Küsimus kõlas jahedalt, väljendades väga hästi seda mida ma selle tüdruku, või siis kes iganes ta ka poleks, vastu.
Rafe niheles pisut. "Üks hing."
"Misasi?"
"Üks hing," kordas Rafe ja tema näole ilmus veider ilme. Ta vaatas mind, pea pisut kaldus. "Mina."
Pilgutasin kiirelt silmi ja raputasin eitavalt pead. "Oot-oot, sina? Mismõttes sina? Sa oled elus... Kuidas sina?"
Rafe naeratas viivuks: "See muudabki kogu loo keeruliseks."
Püsisin paigal nagu kivikuju. Ma hingasin minimaalselt...
"Thalia tahab mind."
Pööritasin silmi: "Sellest olen ma juba aru saanud."
"Shh," hõõrus Rafe õrnalt mu kätt.
"Räägi mulle..." anusin teda vaikselt.
"Ma teen seda. Kohe, kui sa rahuned."
Pugesin teki alt välja ja kõndisin toas ringi, kuni viimaks voodiäärele istusin. "Kuidas sa saad mul paluda rahuneda, kui sa räägid mulle midagi sellist?"
Voodi kääksus, kui Rafe tõusis ja viimaks minu ette kükitas.
"Ma tean, ma saan sinust aru."
"Räägi mulle miks Thalia..," sosistasin vaikselt, leidmata jõudu, et lause lõpetada. Selleks polnud vajadustki, sest Rafe mõistis mind poole sõna pealt. Ja see oli hea.
Rafe noogutas. "Ma olen kõigest ohver."
Katsin kätega näo.
"Minu lugu sai alguse 19. sajandi lõpul. Olin üsna noor, kui kohtusin Thaliaga. Neliteist... võib-olla viisteist. Me," heitis Rafe kiire pilgu mulle, "armusime. Meeletult."
Hingasin sügavalt sisse ja välja. "Misasi sa oled?"
Rafe eiras mu küsimust.
Soovisin põgeneda.
Kohe.
Jalamaid, kuid mu keha ei täitnud aju edastatavaid käske.
"Me veetsime palju aega koos. Eks meil oli tõuse ja mõõne, kuid kõik oli korras... kuni ma... surin."
Neelatasin ja tundsin, kuidas hirm mu kehast võitu saab. Mis siin ometi toimub, mõtlesin, soovides, et suudaksin end liigutada. Uks on ju nii lähedal...
"Ma sattusin õnnetusse ja surin koha peal. Mu hing hakkas rändama, kuid leidsin oma uue koha eelmise aasta augustis, kui üks poiss koos oma sõpradega traagilisse autoõnnetusse sattus. Autos oli seitse inimest."
Vaatasin Rafe'ist mööda. Ma mäletasin, kui see avarii toimus. Juhtunu raputas tervet linna ning kõiki lapsevanemaid. Kuue noore inimese surm oli tragöödia, ühe poisi pääsemine õnnetusest mõne kriimuga oli aga ime.
"Quinn, mina olin üks neist." Rafe'i hääl murdus. "See poiss oli suremas. Ta oli minemas... Tema hing kadus, kuid enne kui hilja oli, võtsin ennast kokku ja tegin midagi, mida arvasin olevat võimatu."
"Sa..."
"Ma, kui nii võib öelda, varastasin keha."
Mu silmad täitusid pisaratega. "See ei ole võimalik..." pomisesin korduvalt, justkui oleksin transis.
"Aga on, Quinn."
"Kas sa oled kogu aeg, ka oma eelmises kehas või elus või... milles iganes, Rafe olnud?" küsisin nuuksatusi alla surudes.
"Ta oli juhuslikult mu nimekaim..." Poiss naeratas mulle nukralt.
"Kuid inimene ju muutub siis?" küsisin.
"Muidugi."
"Seega..," venitasin ja jäin siis vait. Ma olin totaalselt nurka surutud. Ma ei saanud sellest kõigest mitte midagi aru. "Inimene, kes mu ees on, ei ole enam päris see, kes ta oli enne... avariid?"
"Ma," Rafe naeratas viivuks. "olen muutunud, kuid ainult paremuse poole."
Pühkisin käeseljaga põskedelt pisaraid.
"See on ka minu jaoks endiselt arusaamatu. Kummaline, kuid ma mäletan pea kõike, mis enne õnnetust juhtus. Isegi õnnetust... Ma ei peaks, aga ma mäletan."
"Kas see on halb?"
Rafe võttis pisut kõhklevalt mu käe.
"Ma ei tea. Arvan, et edasiseks eluks vajalik. Ma kavatsen kaua elada."
Hammustasin huulde ja vangutasin õrnalt pead, pilk Rafe'i ilusal, kuid liialt tõsisel näol, kui ta lausus vaikselt veel paar sõna.
"Sinu pärast."

"On sul kõik olemas?" küsis Rafe. Ta seisis majakese verandal, mind juba kannatamatult oodates. Pööritasin silmi. "Kui sa pead silmas mind ja mu kleiti, siis jah. Nägid mul kohvrit kaasas?" porisesin vastu ning sammusin temast mööda, surudes majavõtme talle pihku, et tema selle ära viiks.
"Ma teen kähku," hüüdis Rafe ja jooksis suure elamu poole, et puhkekoha omanikule võti tagastada.
Istusin autosse ja jäin ootama.
Kui ta lõpuks tagasi jõudis, proovisin välja pinnida, kuhu me siis ikkagi nii väga minema peame.
"Tegelikult ka, Rafe," laususin väsinult. "Ma pean homme õhtuks kodus olema, mäletad?"
"Ja oledki."
"Kuidas ma olen, kui me alles nii kaugel olema pidime?"
"Ma... luiskasin pisut. Täpselt 24 kilomeetrit sõitu ja siis me olemegi kohal."
"Ja kas sa lõpuks räägiksid kuhu me siis jõuame?"
Hoidsin pilku Rafe'il. Poiss omakorda jälgis pinksalt teed.
Mind lausa hämmastas fakt, kui palju ta muutunud oli. Või siis oli asi lihtsalt minus. Või siis olime ringiga algusesse tagasi jõudnud, kui ta mind piinas. Nüüd oli kõik lihtsalt tõsisema pöörde võtnud aga kõik, mida Rafe rääkis ja rääkimata jättis oli endiselt uskumatu.
"Me läheme Cluster Bay vaimuhaiglasse," lausus Rafe ning ma nägin, kuidas ta rooliratast neid sõnu öeldes tugevalt pigistas.
"Kirjutame sinu sisse?"
"Quinn," kutsus poiss mind rahulikult korrale.
"Vabandust."
Lasin istet veidi tahapoole, et end mugavalt sisse sättida. Sõit ei tõotanud pikk tulla, kuid sel hetkel pidasin mugavusest väga lugu. Ja sellises kleidis oli ilma põhjuseta täiesti idiootne olla. Pealegi veel vaimuhaiglasse minna. Vähemalt ei vaata mind keegi seal kummalise pilguga...
"Ma arvasin, et ei pea Cluster'isse tulema, kuid nüüd on see vältimatu," ohkas poiss väsinult.
Soovisin kogu hingest et Rafe juba selle keerutamise lõpetaks ja räägiks asjadest nii nagu need on.
"Maybel, Alysoni vanaema, on seal. Ta poeg viis ta koos oma naisega sinna oma kümne aasta eest kuna Maybel tegeles kõige sellega, mis vaimudemaailmaga seotud on. Kui nii öelda võib, siis on ta Thaliaga vana tuttav... Ma tahan temaga juhtunust rääkida ja veidi nõu küsida, kuidas sind kaitsta."
Noogutasin tummalt.
"Alysoni isal sai sellest kõigest kõrini ning ta soovis oma tütart sellest 'jamast' eemal hoida, keelates igasugused külastused, kuid Maybel oli kaval."
"Ta õpetas Alysoni salaja?"
Enese üllatusekski olin Rafe'i kuulama jäänud ning mõtlesin temaga kaasa.
Rafe noogutas nõustuvalt: "Juba siis kui ta väike oli. Alyson teab mõningaid... nippe, mis kasulikuks osutuda võivad. Ta teab, loomulikult, mis minuga toimub, tänu oma vanaemale, kellel me ikka külas käinud oleme... Viimasel ajal on pikk paus tekkinud."
"Aga kuidas Alyson tal külas käia saab, kui isa ei luba?"
"Alysoni isa hukkus tööõnnetuses ja ema jättis ta maha, kui uue mehe leidis. Talle jäi ainult see korter, kuhu paar kuud peale õnnetust kolisin, et Alysonile seltsiks olla."
"Kahju," pomisesin ja silusin juukseotsi.
Rafe köhatas.
"Kas need rünnakud, nagu sel õhtul pargis, on selle kõigega seotud?"
"Jah, Thalia on sind juba kaua aega hirmutada püüdnud."
"Miks ta... miks ta ei lähe sinna kuhu ta minema peaks?"
"Hea küsimus," märkis Rafe ja naeratas. "Ta arvab, et kui vähegi veab, loobun ma elust ja lähen tema juurde tagasi, aga ta peaks mõistma, et mul pole see kavaski."
Naersin parastavalt.
"Ta pidas peale mu surma mõned aastakesed ikka vastu, kuni lõpuks ühel külmal varakevadel oma otsa leidis. Ma hoidsin temast pikka aega eemale, kuid mu ekslemise viimasel perioodil püüdis ta mind kinni ja ei lasknud mul minna, kuni päevani, mil toimus see õnnetus. Thalia kaotas mu üle kontrolli, valvsuse ja... siin ma nüüd olen."
"See kõik on nii arusaamatu."
"Ma tean, Quinn."
Olime mõlemad mõnda aega vait, kuulasime muusikat, mis vaikselt meie kõrvu kostis ning mu pea oli küsimustest paks.
"Rafe, mis siis juhtub, kui see mäng otsa saab? Kui Thalia meid leiab?"
Rafe vaata viivuks minu poole: "Seda, et Thalia mind tahab, sa juba tead."
"Aga mis minust saab?"
"Ma ei tea," tunnistas Rafe. "Ja see hirmutab mind. Ta on nii hullunud ja võimas, et ta võib sind ühe silmapilguga hävitada."
Raputasin pead: "Aga see ei ole loogiline! Ta on ju vaim, kummitus... Teda pole päriselt olemas. Ta ei saa mind tappa..."
"Ta on võimas," rõhutas Rafe. "See on keeruline lugu, kuid ta on siiski olemas... Niivõttes pole mina ka siis ju loogiline?"
"See on teine asi."
"Ei ole. Thalia ei taha oma elust loobuda. Ta ei taha kellegi teisena elama hakata..."
"Aga..," kogelesin nõutult.
"Ma lihtsalt kohanesin hästi."
"Selge pilt."
Peagi olime jõudnud unisesse väikelinna Cluster Bay'sse. Sõitsime mööda peatänavat, mille lõpus oli pikalt kulgev puude allee ja peagi paistis tee lõpus suur valge maja. Rafe parkis auto ning koos astusime uhkesse majja sisse, Fuajees nägin tumedat valvelauda, mille taga istus vanem naine, kes meid uudistavalt vaatas ja seejärel veidi kohmakalt naeratas. Üleüldse tundus selle maja õhkkond üsna hubane, vaatamata faktile, et tegemist oli vaimuhaiglaga...
"Tere päevast."
Rafe kiirendas sammu ja liikus valvelaua juurde.
"Tere, teil ei ole vist külastusaeg, kuid ma olen kaugelt ja kui ma juba siinkandis olen, otsustasin proovida õnne ja vanaemale külla tulla. Kuidas tal on?"
Naine naeratas endiselt, lastes end väikesel valel ära petta.
"Nimi?"
"Maybel Accroid."
Naine naeratas pehmelt: "Nagu tavaliselt ja... ma arvan, et võin teile lühikese visiidi lubada. Ma kohe kutsun kellegi, kes teid tema juurde viib. Oodake veidi."
"Aitäh," lausus Rafe ja tuli minu juurde tagasi.
"Mida tähendab nagu tavaliselt?" küsisin kohe.
"Rahumeelselt." Rafe torutas pisut huuli: "Kas sa soovid ka kaasa tulla?"
Jäin teda veidikeseks ajaks hämmastunult vaatama.
"E-ei..," kokutasin, "ma ei julgeks."
"Okei, ma ei hakka sind sundima."
"Ma ootan sind siin," laususin ja samal ajal tuli meie juurde pikk brünett mees, kes Rafe'i endaga kaasa kutsus.
Tammusin sihitult fuajees ringi. Lugesin kaks korda kiirelt kõik teadetetahvlil olevad kuulutused läbi ja alles kolmandal korral märkasin bussisõidugraafikut. Vaatasin üle õla valvelaua poole- naine oli hetkeks kuhugi kadunud.
Otsustasin võimalust kasutada ja noppisin graafikut stendi küljes hoidvaid knopkasid ära. Kui sain lehe tervelt kätte, kiirustasin hoonest välja ja proovisin, kas autouksed on lahti. Minu õnneks olidki. Avasin kindalaeka- Rafe'i rahakott oli seal. Võtsin sealt mingi suvalise summa ja kadusin autost. Vaatasin rahatähti oma peos- peaks piisama... Võtsin suuna linnakese poole ning hakkasin jooksma, lootes, et suudan majade vahele jõuda enne, kui Rafe avastab mu kadumise. Visuaalselt võis vaimuhaiglat ja linnakeskust lahutada umbes kolm-neli kilmomeetrit.
Jooksin edasi, aeg-ajalt puhates, jõudes lõpuks linnakese. Käisin tänavast tänavasse, et leida mõni avalik telefon, kuid taksofonidest polnud jälgegi. Lõpuks sattusin sõbraliku poemüüja peale, kes lahkelt luba mul oma telefoni kasutada.
Taksot tundus pisut liiga meeleheitlik tellida, kuid esialgu mul muud pähe ei tulnud. Nüüd kui ma enda meelest mõnda aega kindlasti varjus olin, proovisin välja uurida, kas on tõsi, et mingi buss siit tõesti mu kodulinna läheb.
Müüja noogutas tuimalt ja seejärel helistasin bussifirmasse, mille numbri eelnevalt kulunud telefoniraamatust üles leidsin.
Kuigi kõik oli juba kindel, otsustasin kontrollida ning sain taas jaatava vastuse. Küsisin ka piletihinna kohta ja rõõmustasin, et summa polnud nii suur kui esialgu kartnud olin.
Soovisin lihtsalt võimalikult ruttu bussi varjuda, kuid selleni oli alles veidi vähem kui tund aega. Kolasin senikaua pisikestes poodides ringi, lootes, et ajataju mind ei peta ning et Rafe alles Maybeliga räägiks. Ma ei vajanud draamat aga ma teadsin ka, et kui Rafe avastab, et ma olen läinud, on üks taas garanteeritud.
Mul polnud aimugi, kas Thalia jälitab meid või annab endiselt edumaad. Seadsin panused viimase peale, lootes, et kui ta mind tõesti tabab, on Rafe mu kõrval.
Tõusin bussijaamapingilt püsti, kui nägin suurt tumehalli bussi lähemale sõitmas. Masin peatus kerge vilina saatel ning ma astusin sisse, ostsin pileti ja istusin tahapoole.
Vähemalt mõnda aega olin kaitstud.