Habras (taas üleval!)

Nüüd, kui igal sekundil oli tähtsus, soovis Rafe kohe midagi ette võtta. Ta tegi endale kohvi ja lõpetas juba neljanda kruusitäiega.
Juba sellele tuginedes olin kindel, et ta oli lootust kaotamas.
Ma käisin vannitoas ja vaatasin pinksalt oma nägu, nägemata midagi peale kurnatuse ning võib-olla see muutis asja minu jaoks ebareaalseks. Rafe’i ilme aga rääkis enda eest ja ma teadsin, et ilmaasjata ta selline poleks.
Ta oli helistanud isegi Alysonile ja tüdrukul kohe siia tulla käskinud, jagades talle juhised kätte. Palusin Rafe’il veidi hoogu maha võtta, sest koolipäev polnud veel isegi poole peal. Aga tundus, et Rafe’i käsk oli Alysoni jaoks kui seadus, mida tuleb täita.
Peagi vuras sissesõiduteed mööda maja ette mingi auto ning kui ma tõusin, et Rafe kõrvale akna äärde minna ja uurida, kes Alysoni siia tõi, tundsin juhis ära Dante. Rafe’i sõbra.
Dante keeras auto ringi ja kihutas minema, suur tolmupilv selja taha jäämas.
Kuulsn koputust ning juba läkski Rafe ust avama. Kuulsin Alysoni ettevaatliku häält ning kui ta lõpuks elutuppa astus, Rafe järgnemas, jäi ta mind vaadates seisma.
„Oh,“ poetas ta vaikselt.
„Sina näed ka seda?“ küsisin, osutades diivanile. Alyson istus noogutades. „Ma ei saa aru, miks mina ise...“
Alyson ei lasknud mul lõpetada. „Üldiselt peaks surm tulema ootamatult, see aga...“ ta vaatas uurivalt mu nägu.
Rafe ohkas tüdinenult ja istus minu kõrvale. Ta võttis mu käe oma pihku.
„Ilma keerutamata, Alyson. Kas midagi annab veel teha?“
„Ma ei tea. Tõesti ei tea. Aega on nii vähe...“
Tundsin pisaraid silmis. Rafe pigistas tugevalt mu kätt.
„Ma sooviksin vanaemaga rääkida, sest ma ei ole enda teadmistes veel nii kindel.“
„Selleks kulub terve päev,“ nähvas Rafe. „Ma ei kavatse aega raisata. Mitte Quinni elu arvelt.“
„Rafe, rahu,“ proovisin teda rahustada. Pöördusin Alysoni poole: „Mingi võimalus peaks ju veel olema?“
„Muidugi. Alati on varuväljapääs. Iseasi, kas see ka leitakse.“
Rafe tõusis püsti. „Palun ära keeruta, Alyson. Räägi asjast.“
Tüdruk ohkas raskelt: „Ma teengi seda.“
„Nii, varuväljapääs?“
„Kõige tavalisem tseremoonia.“
„Ehk..?“
Rafe, kes oli akna jures paar korda juba edasi-tagasi marssida jõudnud, oli samuti seisma jäänud.
„Kuna Thalia on rahutu hing, peaks see toimima. Mõtlesin juba siis selle peale, kui Rafe esimest korda mulle Thaliast rääkis. Ma ei ole kindel, et see Thalia puhul nii edukalt toimib, kui teiste sarnaste juhtumite puhul, kuid proovida ju võib. Me ei pruugi temast igaveseks vabaneda, kuid mõneks ajaks siiski. Kui asi õnnestub, saab ka Quinniga kõik korda,“ selgitas Alyson kordamööda mind ja Rafe’i vaadates.
„Mis see on siis?“
Alyson ohkas: „Te olete seda raudselt näinud. Tavaliselt see aitab, või noh, on aidanud. Näiteks võiks maja õnnistada lasta. Kas seda on varem tehtud, Quinn?“
Raputasin pead. See lihtsalt ei öelnud mulle mitte midagi.
„Maja õnnistamine aitaks?“ Rafe kortsutas laupa.
„Ei pruugi, aga...“
Rafe hüppas vihaselt püsti: „Ise sa just hetk tagasi ütlesid, et see aitab!“
Alyson võpatas.
„Rafe,“ laususin vaikselt, et poiss asja veidi rahulikumalt võtaks. Alyson oli hetkel viimane, kes kogu viha enda kraesse saama pidi.
Rafe libistas käe läbi oma juuste ning kõndis närviliselt ringi.
„See on lihtsalt ainuke viis, millega suudame aega võita. Et Thalia igaveseks olematuks teha, on vaja meeletut kogust võimu ja jõudu ning seda minul pole...“
Rafe jäi seisma. Vaatasin üle õla ja nägin tema näos ainult valu.
„Ise sa ütlesid, et..,“ sõnas ta vaikselt.
„Anna andeks, Rafe.“
Alyson hõõrus oma põlvi ja hoidis pilku minul. Justkui peaks mingit salast plaani, milles mina osaline olen.
„Ja kui ta tagasi tuleb? Mis siis, et ta nõrgem on, ikkagi..,“ surus Rafe läbi hammaste ja liikus taas toa ühest otsast teise.
„Me valmistame end selleks ette... Meil on peale tseremooniat vähemalt kolm kuud aega.“
„Kuidas sa seda nii kindlalt väita saad?“
Alyson pööritas silmi ja ohkas: „No midagi ma suutsin ikka kõrva taha ka panna, Rafe.“
Olin enda meelest pikalt vaikinud ja lasknud neil kahel vaielda. Tundsin, et on aeg tegutseda.
„Okei-okei,“ tõstsin käe, et vältida Alysoni ja Rafe’i vastuväiteid. „Mida sul siinseks tseremooniaks vaja on?“
Alyson heitis pika pilgu Rafe’ile, kes meid pahuralt vaatas ja naeratas siis mulle. „Alustuseks pisikest poeskäiku.“
Noogutasin. Enne, kui ma püsti tõusta jõudsin, oli Alyson juba elutoast kadunud. Rafe toetas end seljaga vastu seina ja vaatas minust mööda.
„Sa ei tule?“ küsisin temalt.
Ta pigistas silmad kinni: „Ei.“
„Eee... okei.“
„Ma jään siia valvesse.“
„Okei,“ laususin taas ja pöördusin.
„Quinn?“ kuulsin Rafe’i häält, kui mõned sammud astunud olin.
„Jah?“
Ta surus käe taskusse ja kuulsin võtmekõlinat. Seejärel viskas ta minu suunas oma Mercedese võtmed. Tänasin teda.
„Las Alyson sõidab.“
Naeratasin ja viipasin Rafe’ile.

Kujutasin ette, et Alyson pidas poe all, mida külastame silmas ikka tavalist toidupoodi, kuid selle asemel, parkis ta auto suure kaubamaja parklasse ning edasi liikusime jalgsi. Peagi olime jõudnud kõrvaltänavas asuva poe juurde, mille olemasolust ma üldse teadlik polnud.
Astusin Alysoni järel ruumi sisse ning selle rohelisus lausa lämmatas mind.
„Hei, Joseph-Carlo?“ hüüdis Alyson ning tippis kiirel sammul pisikese leti poole ning küünitas end üle selle, et mingisse kõrvaruumi kiigata.
Kuulsin kolistamist ning hetke pärast ilmus nähtavale mees, kes arvatavasti Joseph-Carlo oligi. Kujutasin teda ette teistsugusena nagu ta oli- vana, habetunud, väga lühike ja kõhn.
„Alyson,“ naeratas mees hädiselt ja toetas end leti najale.
„Mul on mõningaid taimi vaja,“ lausus Alyson peale lühikest formaalset jutuajamist ning koos selle mehega hakkasid nad seejärel vajalikke taimi otsima.
Tagasiteel oli mind täitnud hirm. Nagu ma aru olin saanud siis kohe kohale jõudes teeb Alyson asja ära. Mingil määral ma olin sellega rahul, kuid ma olin hakanud kartma.
„Ära muretse, võimalus, et Thalia välja ilmub on minimaalne,“ proovis Alyson mind rahustada.
„Aga siiski olemas.“
„Nojah, aga sa ei tohi nii mõelda. Sa justkui sooviks, et see juhtuks.“
Alyson heitis kontrolliva pilgu tahavaatepeegli abil pruunile paberkotile, mis taimi täis oli: „Rafe on omadega täitsa läbi, ma pole teda ammu juba sellisena näinud. Noh, seda Rafe’i.“
„Seda Rafe’i? Kas sa tundsid eelmist?“ küsisin, proovides end arusaadavalt väljendada.
Alyson vangutas pead: „No... kahjuks küll jah. See Rafe on palju parem.“ Ta naeratas nagu teaks mingit saladust...
Proovisin lause kahemõttelisusest mitte välja teha ning jälgisin teed.
„Ära põe, Quinn. Meie temaga oleme kõigest sõbrad.“
„Ei, ma ei põegi,“ vastasin kiirelt.
Alyson muigas: „Aga tundub, et aeg-ajalt sa siiski seda teed.“
Ohkasin ja hakkasin siis naerma.
Alyson muigas, kuid tõsines ka kohe: „Rafe on alati, terve oma uue elu jooksul olnud teadlik sellest, mis juhtuda võib, kui ta leiab kellegi. Thalia ei lase tal elu nautida, kuna on tige, et Rafe niimoodi tegi.“
„Rafe rääkis mulle midagi sarnast.“
Alyson heitis kiire pilgu mulle: „Aga kui palju ta sulle rääkis?“
„Mismõttes..?“
„Kas ta rääkis seda ka, et see kehade varastamine oli tema ja Thalia idee, mitte Rafe’i enda plaan Thalia’st vabanemiseks?“
„M-mida!?“
„Vist mitte,“ venitas Alyson ja aeglustas pisut. Koduni oli veel mitu-mitu kilomeetrit.
„Äkki siis sina räägiksid mulle, mis tegelikult oli?“
„Rõõmuga.“ Alyson mõtles veidi. „Rafe rääkis mulle, et nad soovisid väga elada õiget elu. Ehk siis inimestena. Nad soovisid olla koos nagu inimesed seda on... Hingedena poleks koosolemine sama.“
„Kas nad armastasid teineteist väga kui nad ... elus olid?“ küsisin, vastust juba ette aimates.
Alyson vaatas minust mööda ja noogutas aeglaselt. „Tol ajal oli Thalial Rafe’i elus väga tähtis koht. Rafe ja Thalia armastasid üksteist meeletult. Rafe ise rääkis mulle seda.“
Ta vaikis hetke, lastes mul asja seedida.
„Seega kui nad oma õnnetu otsa leidsid, tuli neil peagi idee, kuidas taas elada täisväärtuslikku elu...“
„Las ma arvan. Et seda teha peaks varastama sureva inimese keha ja seda õigel hetkel tegema?“
„Jep, Rafe sai sellega hakkama, kuid Thalia jäi jänni ning kui Rafe teada oli saanud, et Thalia jäi lõksu, oli nende plaanil kriips peal.“
„Aga Thalia võiks ju ükskõik kelle...“
„Mitte ükskõik kelle. Nende plaan oli veatu, Quinn. Surnud Rafe oli lühikest aega käinud tüdrukuga, kes samuti hukkus. Thalia pidi varastama Jessica Harven’i keha. Raphael varastas Rafe Dephona keha. Ja kui Thalial oleks see trikike õnnestunud oleks meie koolis olnud tore õnnelik paarike- Jessica ja Rafe. Aga mitte needsamad Jessica ja Rafe...“
„See tundub uskumatu,“ pomisesin. „Kuidas sa seda kõike tead?“
Alyson ohkas raskelt. „Rafe ise rääkis.“
„Ise?“ kordasin uskumatult. „Edasi?“
„Rafe oli alguses vihane, et ta Thaliast lahutatud oli. Thalia ilmutas end Rafe’ile aga asjad ei sujunud millegipärast hästi ja lõpuks nende suhted üldse halvenesid. Rafe otsis võimalust, et surra ja Thalia juurde tagasi pöörduda, et plaani mingil ajal korrata aga siis ilmusid sina tema ellu.
Ma mäletan seda päeva nii hästi, kui ta sind esimest korda nägi...“
Naeratasin kurvalt.
„Ta läks Thaliaga tülli ja küsis minult sinu kohta. Aga sa olid minu jaoks täielik võõras... Teadsin vaid su nime ja see oli ka kõik.“
„Suur kool ka.“
„Seda küll. Igatahes hakkasid sa aja jooksul Rafe’ile väga meeldima ja lõpuks oli ta kuulnud sinu sõpra sõbrapäeva paiku sind sellesse kohtinguasja mässimas. Ta oli samal ajal kõrval, kui su sõbranna sind registreeris. Ja siis otsustas Rafe proovida. Ausalt öeldes on täitsa imelik mõelda, et ta sinuga lõpuks õhtusöögilauas lõpetas.“
Mühatasin.
„Quinn, andesta, et ma seda kõike rääkisin aga ma usun, et sa peaksid seda teadma. Samuti ka seda, et Rafe tõepoolest armastab sind. Ta jumaldab sind.“
„Paljugi mis,“ laususin otsustavalt. „Miks ta mulle tõtt ei rääkinud siis?“
Alyson keeras auto sissesõiduteele ning heitis mulle kiire pilgu: „Ee, Quinn, ma ei rääkinud seda sulle selleks, et sa nüüd draama korraldaksid...“
„Juba hilja.“
Alyson peatas auto ja keeras süüte välja. Väljusin autost. Alyson oli tagaistmelt kotti võtmas, kuid ma keelasin teda.
„Seda pole vaja enam,“ laususin emotsioonitult ning seejärel läksime koos majja.
Rafe istus diivanil, telekas mängis, kuid kui me elutuppa sisenesime, lülitas ta selle kohe kinni ja tõusis.
„Niisiis.“
Alyson ristas käed rinale ja vaatas ärevalt Rafe’i poole. Rafe vaatas mind. „Kas te..?“
„Jah, me käisime..,“ vastas Alyson kannatamatult.
Kinnitasin tema sõnu kerge noogutusega. „Aga me ei vaja neid.“
Rafe vaatas meid arusaamatult.
Heitsin pilgu Alysonile: „Sa võid teda autos oodata.“
Tüdruk pöördus pisut viivitades ning kui ta toast kadus, pistis Rafe lõugama: „Kuhu sa enda meelest lähed, ah? Me peame Quinni pärast...“
„Rafe,“ asetasin käed poisi rinnale, kui ta Alysonile järele joosta tahtis.
„Mida? Quinn, me peame tegutsema, kohe...“
Langetasin pea: „Ei, Rafe. Las ta läheb.“
„Ei, Quinn.“
„Me peame sinuga rääkima. Tõsiselt.“
„Millest?“ Rafe vaatas mind pinksalt.
„Sinust ja minust.“
Rafe võttis mu näo oma käte vahele, mille peale astusin ma temast eemale.
„Rohkem ikkagi sinust ja sinu valedest.“
Rafe vajus näost ära. Ta ked langesid külgedele ja ta taganes sammukese.
„Alyson rääkis mulle, mis tegelikult oli... Kuidas sa võisid mulle valetada..?“ Alles nüüd mõistsin, kui pettunud ma Rafe’is olin. Ma oli ennast kaotamas, ma olin nutma puhkemas...
„Mida ta sulle rääkis!?“
„Seda, mille kohta sina valetasid. Ma tean, et Thalia pidi võtma Jessica keha, kuid kuna tal ei õnnestunud see, siis...“
Ma puhkesin nutma, suutmata lauset lõpetada.
„Quinn...“
„Ole vait!“ karjusin. „Ole vait ja kao siit välja!“
„Quinn, kullake,“ tegi Rafe uue katse, proovides mulle aeglaselt läheneda.
„Kao siit välja,“ kordasin uuesti, igat sõna rõhutades.
Rafe aga oli ühe suure sammuga minu juures ja rabas minu ümbert kinni, mille peale ma rapsima hakkasin, et temast eemale pääseda.
„Kao minema. KOHE! Ma ei taha sind näha!“
„Ma ei taha sind kaotada, Quinn.“ Rafe surus oma näo mu juustesse. Lükkasin ta kogu jõudu kokku võttes endast eemale ja hetke viivitades virutasin talle kõrvakiilu.
„Palun kao!“
Rafe neelatas ja hoidis pilku minul, samal ajal oma õhetavat põske hõõrudes.
„Kui ma siit lähen, siis ei pruugi sa pääseda...“
„Ma saan Alysonilt abi.“
„Alyson ei tea, millal Thalia tuleb,“ ütles Rafe silmnähtavalt lootes, et see fakt rahustab mind maha.
Aga ei.
„No kui ta tuleb siis las tuleb. Ju see on siis minu saatus...“
Ja taas ründas mind ettekujutus emast ja sellest, kuidas ta üksi on. Nii valus... Proovisin seda hetkel unustada, et Rafe’ist vabaneda.
„Sa tead, kus uks on.“
Rafe ohkas ja liikus esiku poole.
Järgnesin talle. „Ja ära Alysoni peale vihane ole.“
Rafe pöördus enne välisukse avamist minu poole, et katsetada veel üks kord...
„Palun, mine juba,“ anusin teda väsinult.
„Ma armastan sind, Quinn,“ sosistas ta ja avas siis välisukse, mulle veel ühe viimase, igatsuse ja valusegust pilku saates. Ma lausa pidin ta jõhkralt verandale lükkama.
Siis keerasin ukse lukku ning hetke selle najale toetudes, keerasin selle siiski lukust lahti.
Olin sellest hetkest alates kõigeks valmis. Kasvõi lõplikuks surmaks.

Ärkasin võpatades üles ning leidsin end oma toast, oma voodist. Ma olin omadega nii läbi, et ma praktiliselt ei mäletanudki, millal ma siia tulnud olin.
Kobasin käega mobiili järele, et kella vaadata- pool üks öösel.
Tõmbasin teki endale ümber, kui ninaga õhku nuusutades tundsin järsku suitsulõhna. Mobiil peos, kiirustasin alla ja suitsulõhn läks tugevamaks. Klõpsasin esikutule põlema ning nüüd ka nägin suitsu. Hetk hiljem kuulsin elutoast tugevat klirinat.
"Al-Alyson?" jäin elutoalävel hämmastunult seisma.
"Mina ise..," kogeles ta vastuseks ja vehkis käega näo ees. "Fuihh..."
"Mida sa siin teed?"
Tüdruk naeratas kohmetunult. "Ma viisin lõpule selle, mis enne pooleli jäi."
Vaatasin nüüd Alysonist mööda ja nägin igasuguseid küünlaid, viirukeid, mingisuguseid suitsevaid anumeid, kus ta põletas päeval ostetud taimi...
"Selge..."
"Ma olen juba lõpetanud. Kus..?" Alyson osutas laelambi poole.
Sirutasin käe välja ja vajutasin tule põlema. Laealune oli paksult suitsu täis ning ma imestasin, et suitsuandur üürgama ei olnud hakanud.
"Ma teen aknad lahti," keeras Alyson mulle selja ja tippis kergel sammul ühe juurest teise juurde. Öine jahe õhk vuhises kiirelt majja ning vahetas suitsuga kohad.
Köhatasin.
Kui kõik võimalikud esimese korruse tuulutusavad lahti tehtud olid, ootasin ma Alysoni köögis.
"Soovid ka teed?" küsisin kui tema samme kuulsin.
"Ära ei ütleks," ohkas ta kurnatult. "Kõigepealt vaata mulle otsa."
Keerasin end sõnakuulelikult tema poole. Alyson naeratas. "Toimis," lausus ta vaid ja plaksutas käsi. "Ma nii kartsin, aga et... see kõik paika pidas... Aa, muide vabandused selle kristallvaasi pärast. Ma lammutasin lae all teie suitsuandurit ja kui alla tulin, riivasin lauda ja see kukkus maha..."
"Pole hullu."
"Okei."
Ulatasin Alysonile teetassi ja istusime laua äärde.
"Aga kui see toimis... Mis nüüd Thaliast saanud on?"
"Mõnda aega on ta võim raugenud, kuid ta taastab seda kiirelt. Kõige tähtsam on vist see, et sinu elu pole enam ohus."
Noogutasin aeglaselt.
Alyson tõusis: "Tee on minu jaoks hetkel liiga kuum. Ma lähen koristan su elutoa sellest sodist puhtaks."
Vaatasin kuidas ta köögist kadus ja järgnesin talle.
Vaatasin elutoalävel, kuidas ta asju mingisse suurde riidekotti loopis ja mõtlesin, kuidas küsida seda, mis mind hetkel kõige rohkem huvitas. Kuidas Rafe'il on...
Nihelesin ühe koha peal ja pälvisin sellega Alysoni pilgu. Ta muigas kergelt, justkui andes mõista, et teab, mida ma küsida tahan.
"Rafe on omadega läbi. Tige ja pahur."
"Said sa kõvasti nuhelda?"
"Eks ta loomulikult karjus minu peale. Karjus on tegelikult vale sõna selle kirjeldamiseks. Pigem ta röökis," seletas Alyson muhelevalt.
Kirtsutasin nina.
Ja siis ta muutus tõsiseks. "Quinn, tal on väga halb."
Mu südamest käis külm jutt läbi.
"Läksime koju, tülitsesime, ühel hetkel ta lihtsalt kadus kuhugile. Mul pole aimugi, kus ta hetkel olla võiks."
"Vabandust."
"Sina ei pea vabandama. Ma usun, et sul oli õigus seda teada..."
"Jah, aga ma poleks pidanud sellest draamat tegema."
"Nojah, aga äkki see õpetab teda tulevikus veidi siiram olema?" pakkus Alyson.
Naeratasin viivuks: "Tulevikus? Arvad, et..."
"Muidugi, tema armastab sind, sina teda... Kõik on selge ju."
Ta viskas mõned viimased asjad musta prügikotti.
"Kõik vist. Ma joon tee ära ja siis lähen minema. Homme kooli tuled, tähendab täna?"
"Peab tulema."
Läksime kööki.
"Millega sa siia tulid üldse? Ja millal?"
"Laenasin sõbralt autot. Jõudsin siia umbes... kümne paiku."
Kui Alyson tee ära oli joonud, viis ta kotid autosse. Enne, kui ta autosse istus, kallistas ta mind ja proovis pisut lohutada, kuid tema katse kukkus läbi. Vaatasin, kuidas auto pimedusse kadus ja läksin siis majja. Tundsin veel pisut suitsu ja viirukite lõhna, seega otsustasin aknad veidike paokile jätta.
Seejärel võtsin mobiili, mille kööki jätnud olin ja valisin pisut kahtlevalt Rafe'i numbri. Vaevalt, et ta vastab. Võib-olla mul veab ja ta võtab kõne vastu, kartes, et ma olen ohus.
Võib-olla ei taha ta minust enam mitte misagi kuulda, peale seda, kui Alyson tema plaani paljastas... Aga see plaan oli ju minevik... Ma suudan sellega leppida. Suudaks küll, arvestades, mida ma juba kuulnud olin.
Normaalsed inimesed hoiaksid sellistest eemale...
Tõstsin mobiili kõrva äärde ja kuulasin ärevalt kutsuvaid toone, lootes, et peale igat järgmist kuulen Rafe'i häält.
Ja siis lõpuks kuulsingi, kuid see oli kõnepost. Rafe palus jätta talle teade ning ta lubas hiljem tagasi helistada.
"Ee, Rafe, see olen mina, Quinn," laususin aralt. "Ma ei tea kus sa oled või mida sa teed aga... ma sooviksin sinuga rääkida. Palun. Ma jään ootama."
Lõpetasin kõne ja lootsin, et ma ei jää teda igaveseks ootama. Ma lihtsalt ei peaks vastu.

Järgmisel päeval oli koolis kuidagi eriliselt veider olla. Elly ja Sara muudkui vadistasid ja rääkisid mulle terve lõunapausi ajal uudiseid nagu ma oleksin terve igaviku kadunud olnud. Aga kuna mind olid vaevanud nii pikalt erinevad probleemid, nautisin ma oma kahe parima sõbranna jutuvada üpris meelsasti. Neil polnud aimugi, mis vahepeal toimunud oli ja milliseid vempe maailm, kus me elame, teha võib. Ta segab kaks erinevat maailma kokku ja ei vastuta tagajärgede eest.
Meie ise peame nendega silmitsi seisma...
Murdsin sokolaadimuffinist tükikesi ja mälusin neid aeglaselt. Ühel hetkel jäid nad mõlemad kuss ja vatasid minust mööda, silmad säramas.
"Mis on?" küsisin.
"Rafe tuleb," surus Sara õnnelikult läbi hammaste. "Jätame teid kahekesi?"
"E-ei!" hüüatasin ja laksatasin käega õrnalt vastu lauaplaati. "Jääge siia, eks? Palun!"
"Okei," kehitasid mõlema õlgu ja ma pöördusin üle õla vaatama.
Kartsin, et ta läheb minust mööda, kuid ei- ta tuli täpselt minu poole. Märkasin, kuidas paljude tüdrukute pilgud temal seisma jäid, nagu näeksid nad kõik teda esimest korda. Või siis oli see alati nii olnud... Ma ei pannud teda vaadates ka tavaliselt mitte midagi muud tähele, sest selleks polnudki mingit vajadust...
Aga Raphael oli ju Rafe. See meie kooli kena ja ülbe Rafe, kes pärast kohutavat õnnetust üleöö kummaliselt muutus...
Vaatasin, kuidas tüdrukud Rafe'i jälgisid ning mõnes teises olukorras oleksin ma nende pilke lausa nautinud, kuid praegu olin liialt ärevil, et seda teha.
Igatahes tundus, et kuhu iganes Rafe põrutanud polnud, oli ta kodus käinud. Nii võis vähemalt riiete järgi otsustada. Tal kandis helesiniseid teksaseid ja valget kirju pildiga tavalist särki ning jalas olid tal lumivalged botased.
Ta jõudis minu juurde ja jäi seisma.
"Quinn? Võin sind hetkeks paluda..?"
Ma ei suutnud sõnakestki kuuldavale tuua, kuid ajasin ennast toolilt püsti.
Sara itsitas: "Muidugi-muidugi võid!"
Rafe võttis mu randme ümbert kinni ja tõmbas mind õrnalt endaga kaasa.
Liikusime läbi koolikoridoride ja lõpuks jõudsime parklasse. Rafe võttis taskust autovõtmed ja avas oma Mercedese uksed. Toetusin vastu autot: "Kas me läheme kuhugile?"
"Ei," vastas ta ja võttis midagi tagaistmelt. Või siis sättis hoopis midagi. "Räägime pisut."
Ta lõi autokse kinni ja jäi mu ette seisma.
Nõjatusin autole: "Millest?"
"Ütle sina. Sina soovisid minuga rääkida ja ma tulin siia, et sulle see võimalus selleks anda."
Mõtlesin hetke, pilku maas hoides ja pahvastasin siis: "Anna mulle andeks, palun."
"Aga sa pead teadma, et kõik, mida Alyson sulle ütles, vastab tõele."
"Aga see on minevik... Tähtis on olevik."
Rafe mühatas: "Sellele oleksid sa pidanud eile mõtlema."
"Kas sa andestad mulle?"
Rafe mõõtis mind pilguga: "Ma ei tea."
"Kuidas sa ei tea? Kas jah või ei?"
Rafe vaikis ning vaatas mind pikalt.
"See ei ole nii lihtne," ohkas ta.
"Mida? Miks sa siis üldse tulid siia, kui sa isegi ei kavatse..."
"Ma tahtsin näha, kas sinuga on kõik korras."
"On. Oled nüüd õnnelik?" küsisin emotsioonitult.
Ma olin murtud.
Rafe ohkas ja astus mulle sammukese lähemale.
Vaatasin teda küsivalt.
"Okei, ma reageerisin üle." Ta naeratas oma vastupandamatut naeratust, kuid ma suutsin sellele õnneks vastu panna. "Aga sina ka. No nii natuke."
Rafe asus mulle veel väikese sammukese lähemale.
Ma ei kujuta ette kui totakas nägu mul ees võis olla. Vaatasin teda ja mu hingamine kiirenes. Mu ahastus võimenes iga sekundiga ning saavutas kulminatsiooni, kui Rafe minust kinni haaras ja mind naerdes kallistas.
"Mida sa naerad, lollpea?" pressisin läbi pisarate ja puiklesin tema embusest välja. Aga ta ei lasknud.
"Sa oled nii kergestimõjutatav, Quinn. Ma ei suudaks, mitte kunagi, sinu peale viha pidada. Nüüd oleks see vaid ajaraiskamine. Ja ma ei ole loomult laristaja..."
Tõukasin teda mänglevalt, silmad endiselt vesised.
Ta kuivatas pöialdega pisarad mu põskedelt ja naeratas.
"Jobu," sosistasin vaikselt.
Naeratus Rafe'i näolt ei kadunud. Ta võttis mu käest kinni ja tõmbas mind teisele poole autot ja avas kaasõitjapoolse ukse, et ma sisse istuksin.
"Kuhu me läheme?"'
Rafe eiras mu küsimust: "Istu."
"Aga mu asjad?"
"Küll Sara ja Elly sinu asjade eest muretsevad."
"Me ei saa niimoodi ära minna..."
"Saame küll. Palun istu."
"Enne mitte, kui sa ei ütle, kuhu me läheme."
Ristasin käed rinnale ning jäin Rafe'i vaatama. Lugesin mõtteis sekundeid.
"Okei, hiljem näeb siis?" keerasin end ringi ja hakkasin kooli poole astuma.
"Quinn?" hüüdis Rafe naerdes.
"Hiljem!" hüüdsin üle õla.
"Okei, ma tulen siis õhtul sinu poole?" jooksis ta mulle järele.
"Ise tead," kehitasin õlgu.
Rafe jäi minust paar sammu maha, kuid hetke pärast oli taas minu kõrvale jõudnud. Enne, kui ta mind ümber keeras ja lühidalt suudles, jõudsin näha, et teiste õpilaste hulgas olid koolitrepile jõudnud ka Elly ja Sara, kelle õlal rippus minu kott.
Kui ma järjekordsest Rafe'i haardest vabanesin, lõi kogu mu nägu õhetama.
"Et siis õhtul," sosistas Rafe ja viipas mulle, ning enne, kui minema pöördus, heitis kavala pilgu mu selja taha kogunenud koolikaaslastele.
"Vau, mida see veel tähendas nüüd?" uuris Sara kui ma tema ja Elly juurde jõudnud olin, vaatamata sellele, et mu jalad surisesid ja pea käis pisut ringi.
Võtsin tema õlalt oma koti, sättisin selle õlale ja vaatasin, kuidas Rafe osavalt oma Mercedese kooliparklast välja tüüris.
"Seda, et kõik on ülihästi," poetasin ning soovisin, et järgnevad minutid ja tunnid kiirelt mööduks.