On elu surma väärt? (19 osa)

Pealkiri: On elu surma väärt? (19 osa) 23/11/2011, 00:38

Eks me näe kuhuu see siin välja jõuab. Ütleme siis nii, et nii suurt projekti pole küll ette võtnud...aga no promises, kuna ma kahtlen, et ma sellega ever lõpuni jõuan. Kuigi hetkel see mulle meeldib.
Pealkiri on ka kaheldav...ootan paremaid pakkumisi:D Ega ma tegelikult väga ei oota, et keegi seda siin loeb, aga see aitab mul võibolla natuke rohkem ennast distsiplineerida, et saaks kirjutatud midagi:D

On elu surma väärt?

1.

Päike särab läbi puulatvade kui ma üles vaatan. Millegi pärast tundub päike täna tunduvalt eredam kui eile või üleeile. Ilmselt on iga päev eelmisest erinev, isegi nii tavalistes asjades kui päikesevalgus.

Ma istun muru peale maha ning eiran niiskust, mida läbi oma teksade tunnen.
On juba augusti keskpaik ning suve lõppu on tunda juba kõiges. Kuidi puud on veel sama rohelised kui kevadel ja on veel seda ilmelt kuu aega.
Vaatamata maa niiskusele heidan ma selili ning jälgin puulatvadest mööda triivivaid valgeid pilvetupse.

Huvitav kui kaugel olevad inimesed näevad neid samu pilvi tekib mul mõte ning mõeldes sellele kaob mul taju oma ümbritseva kohta täielikult.
Ma ei pane enam tähele paneelmaju, mis mu taga on, ega autosid, mis minust vaid kümne meetri kauguselt mööda vuravad.

Ma olen täielukult oma maailmas, kuni kuulen enda tagant samme, mis minu poole suunduvad. Mu suunurgad keerduvad üles hetkel kui minu vaatevälja ilmub üks tumepruunide juuste ja hallikassiniste silmadega noormees, kes samuti naeratab.

„ Miks sul nii kaua läks?“ küsin ning tõstan oma selja maast ning toetan kätele.

„ Kas sa igatsesid mind?“ vastab ta küsimusega ning ta näole ilmub väga salakaval ilme.

Ta kukutab oma asjad õrna prantsatusega murule ning kükitab mu kõrvale. Ma pean ainult natuke veel ennast ülespoole venitama, et saaks oma huuled tema omadele suruda.

„ Alati,“ sõnan ma vaikselt ning võtan ta kaela ümbert kinni. Ma üritan teda endale lähemale tirida, kuid kahjuks ei õnnestu mu plaanid peaaegu kunagi.

Ma üritan teda lähemale tõmmata, kuid see lõppeb sellega, et tema kaotab tasakaalu ja kukub pooleldi mu peale ning mina ei jõua ennast kätega toetada ning lõpetan jälle selili murul.

Ma toon kuuldavale naeruturtsatuse ning ta liitub minuga mu naeruhoos.
Ta ajab ennast minu pealt peaaegu ära ning toetab oma käed kummalegi poole mu pead. Ma tõstan ühe oma käe tema omale ning ta lõpetab selle, mida me enne alustasime.

Ta huuled on nii pehmed, soojad ja õrnad, et mul on raske uskuda, et see on tegelikkus.
Seejärel ajab ta ennast minu pealt täielikult ära ning võtab ühe mu suhteliselt väikse käe enda hiiglaslikku kätte ning istub mu kõrval.

„ Ma ei leidnud tekki üles,“ lausub ta ning mul läheb mõni hetk aega, enne kui ma aru saan, et ta vastab mu küsimusele.

„ Maa on märg ju,“ lisab ta siis ning lastes mu käest lahti, tõuseb ta püsti. Ma näen silma nurgast, kuidas ta astub paar sammu edasi ning võtab pambu, mis tal enne käes oli olnud. Ta harutab selle lahti ning sealt ilmub nähtavale üks punane ning pehme tekk, mis on muru peal vedelemiseks või päevitamiseks ideaalne.
Ta lehvitab sellega maar korda kuni ta lõpuks selle maha laotab. See ei tule tal küll eriti hästi välja, kuna tuul on üllatavalt hea segaja, kuid kui ta veel kaks nurka otseks tõmbab ning sirgeks teeb, näeb see juba üsna esinduslik välja.
Ta nihverdab endal ketsid jalast ning istub teki peale maha.

„ Veere siia nüüd,“ lausub ta ning jääb mind vaatama. Ma keeran pea tema poole ning naeratan talle.

„ Ma ei viitsi,“ sõnan ma ning jään teda lihtsalt vaatama. Ta on sel hetkel üllatavalt ilus. Ta näojooned tulevad päikesevalguses eriti hästi välja, kuid ta natuke suur nina tundub väiksem kui tavaliselt. Ta lõual on lühikesed pruunid karvakesed, mis katsudes, on nii karedad, kuid ta keeldub habet tihemini ajamast.

Ma tõstan oma käe nagu tahaks teda puudutada, kuid mul jääb meetri jagu puudu.
Ta toob mulle oma käe vastu, kuid ka siis puutume me kokku väga õrnalt.

„ Tule nüüd. Seal on märg ju,“ lausub ta nüüd ning ma lihtsalt naeratan talle ja keeran oma pea tagasi taeva poole.
Ta ohkab sügavalt ning heidab samuti selili.

„ Kaarel?“ sõnan ma, kuid ei vaata tema poole.

„ Jah, Liisa,“ vastab ta mulle ning tahtmatult tekib mu näole naeratus. See on nii iga kord kui ta mu nime ütleb. Ta lihtsalt suudab seda teha sellise õrnuse ja kiindumusega, et see on iga jumala kord lihtsalt äraütlemata armas.

„ Mis sa arvad, kui kaugel olevatel inimestel oleks praegu võimalik näha täpselt neid samu pilvi, kui nad vaataks?“ lausun ma, vaadates ühte pilve mis näeb väga kaelkirjaku moodi välja. Veider, et meil on võime näha pilvedes midagi, mis ei ole seal. Tegelikult on pilved iseenesest veidrad. Nad on ju põhimõtteliselt õhk. Ja siis veel mingi asi. Süsihappegaas? Tegelikult pole mul õrna aimugi millest pilved koosnevad, aga ikka on veider, et nad sellised on.

„ Ma ei tea…See ilmselt oleneb sellest kui kõrgel need pilved on. Madalaid pilvi näeb lähedamalt, aga need mis on kõrgemal neid näevad ilmselt rohkemad inimesed,“ vastab ta mulle ning see on minu jaoks natuke üllatav. Tavaliselt ta eirab mu lolle küsimusi. Võibolla see polnud nii loll küsimus kui tavaliselt, aga see ei tähenda, et ta sellele vastata peaks oskama.

Ma toon kuuldavale ühe mõtliku häälitsuse, mis väljendab seda, et tegelikult ei vastanud mu küsimusele, aga ma lepin selle vastusega kuna ma sain vähemalt midagi teada.

See ongi ilmselt vanemate ja targemate poistega käimise eelis…nad on vanemad ja targemad. Se eon tegelikult väga hea põhjus. Sellisetl hetkedel tuleb kasuks ära küll.

„ Aga tähed? Öösel on taevas tähed. Kas näiteks kogu Euroopa näeb neid samu tähti täpselt samamoodi? Sellesmõttes, et need on ju kaugel,“ sõnan ma ning mu mõte läheb nüüd loomulikult üle sellele, et kui kaugel on tähed. Minu jaoks on nad igatahes liiga kaugel. Kuigi tahaks kunagi neid lähemalt näha, soovitatavalt ilma selle käigus suremiseta. Ilmselt pole see minu eluajal võimalik, aga a girl can dream.

„ Oleks loogiline küll, sest kõik näevad ju põhjatähte ja tähtkujusid taevas….võibolla lihtsalt natuke teise külje alt, et kui sina näed 5000. tähte siis Londoni elaanikud näevad neid samu 4800. tähte, aga 200 tähte on erinevad. Aga tegelikult ma ei tea,“ räägib ta ning jääb siis väga järsku vait.
Me triivime mõlemad, nagu need pilvedki, oma mõtetesse ning unustame mõneks hetkeks üksteise olemasolu.

Ma kuulen kuidas autod mööda sõidavad ning lehed puuladvas sahisevad. Ma kuulen, kuidas Kaarel hingab väga rahulikult ja ühtlase tempoga. Temaga koos olla on nii hea lihtne. Ma saan olla täielikult mina ise ning ml on väga mugav ja hea ja turvaline olla.

Huvitav, kas tema tunneb samuti. Ma tunnen ta käe soojust enda omal ning vaatan tema poole.

„ Sinuga on alati huvitav. Sinuga on isegi mu enda mõtted huvitavamad…kuigi see pole vist väga hea asi,“ sõnab ta ning vaatab samuti minu poole.

Ma naeratan ning pigistan õrnalt ta kätt. Ma jään teda lihtsalt vaatama ning tema vaatab ka mind.
Ma kuulen enda selja taga rehvide kriginat ning näen kuidas Kaareli silmad lähevad suureks. Ta käsib mul kiiresti püsti tõusta ning ta teeb ise seda sama.
Ma ei saa aru, miks ma seda peaks tegema ning selle asemel, et seda teha vaatan, mis mu taga toimub.

Hetkeks kui ma saan aru, mis on juhtunud on juba ilmselgelt liiga hilja, kuid ma proovin siiski ennast püsti ajada.

See hetk on nagu aegluubis. Ma ajan endale ühe käe alla, kuid mu käed on selleks liiga värisevad ning ma kukun tagasi pikali.

Ma vaatan kiiresti läheneva auto poole ning siis Kaareli poole. Ma näen ta dilemmat.
Ta teab, et on liiga hilja midagi teha. Siiski tahaks ta hüpata minu juurde ning mind sealt välja tõmmata, kuid sellega paneks ta ennast ohtu millest ta elusalt välja ei tuleks.

Ma raputan õrnalt pead ning pean oletama, et ta nägi seda kuna ta ei tule mind päästma. Ma pean uskuma, et ta seda nägi kuna vastasel juhul jättis ta mu lihtsalt surema ning nii isekas kui see ka pole ei suudaks ma seda andestada. Kuigi ilmselt pole mul enam vaja kunagi midagi andestada.

Ma keeran oma pea tagasi läheneva auto poole. Nüüd on see minust vaid poole meetri kaugusel. Ma näen kuidas see üritab peatuma saada ning mõtlen sellele, et kui ta saab pidama siis ainult tänu minule.

Ta üritab ka ära keerata, kuid ta keerab valele poole. Ta keerab mu pea poole. Õnneks ei jõua ta palju keerata ning lõpuks jõuab auto minuni. Ma tunnen, kuidas mu ribid murduvad ning mu rinnul on väjkannatamatu raskus. See läheb hetkeks ära ning ma tean, et see tuleb uuesti, kuid seda ma enam ei tunne.
Mu rindkere on kokku varisenud ning hingata ma ei saa. Ilmselt on ka mu süda löömise lõpetanud.

Ma näen seda nüüd juba kõrvalt. See on nagu uni. Ma näen kõrvalt ennast, kuid see pole ju mina. Mul on kopsud, mis töötavad ning pole ribide poolt läbistatud.
Ma näen kõrvalt, kuidas ka auto tagumine ratas minust üle sõidab. Seekord natuke ülevaltpoolt. Seekord läheb see mööda väga kõri lähedalt. Ma olen õnnelik, et see üle mu kõri ei sõida, kuna ilmselt murduks selle peale mu kael ning see oleks liiga jube vaatepilt
.
Ma tean teoorias, et on auto mürin ning minu keha raksatused ning Kaareli karjumine ning teised autod tee peal, kes üritavad samuti pidama saada, kuid ma ei kuule seda.

Minu ümber on täielik vaikus. Ning järgmisel hetkel ka täielik pimedus.

Pehme admin Postituste arv : 5899 Age : 30 Asukoht : Tartu

Muhahahahahaha. Very Happy

Me likes it. Very Happy

A kus pagan nad olid, et auto lampi tuli? Very Happy

Ja kas mitte minu surnud tsikk ka Liisa pold... xD Ai, ei, Liisi. Very Happy

Pealkiri: Re: On elu surma väärt? (19 osa) 23/11/2011, 15:17

Oh, Audrey likes it too.
Aga üks asi, mis mulle ei meeldinud oli aeg... See, et tegevus toimub olevikus, teeb minu jaoks lugemise pisut veidraks või nii.
Ja pealkiri. Mul esimene mõte, mis pähe tuli oli Varjusurm, kuigi selle jutuga see vist kokku ei läheks...
Igatahes mnjah...
Uut? Very Happy

Pealkiri: Re: On elu surma väärt? (19 osa) 23/11/2011, 17:14

Sa ei saanudki aru, kust see auto tuli kuna tema ei mõistnud seda veel:D see peaks varsti selgemaks saama:D aga nad olid mingi muruplatsi peal kus autotee oli mingi...20-40 meetri kaugusel:D vms:D
Ahaja sul oli ka mingi surnud tsikk:D
ma ei mäletanud seda:D

kui ma üritan midagi minevikus kirjutada siis see läheb ilgelt nõmedaks, kuna ma ei oska teha nii, et oleks normaalne, kuna ma tahan ka mõtted kirja panna.

Pehme admin Postituste arv : 5899 Age : 30 Asukoht : Tartu

Haha.

Nomh, ma trükkisin täna koolis endale selle surmaloo välja, tahan läbi lugeda ja seda jätkata... oh aega, oh aega... isegi uue kiletaskutega värgenduse ostsin selle jaoks. Very Happy

Pealkiri: Kas elu on surma väärt? (2 osa) 27/11/2011, 16:44

Ütleme siis nii, et jah:D uus osa:D

2.

Ma avan oma silmad, kuid midagi ei muutu. Pilgutan, kuid ikka jääb kõik samaks. Ma tõstan oma käe üles ning vaatan seda, kuid ma ei näe seda. On väga imelik tunne kui sa tead, et sa peaks midagi nägema, aga sa ei näe midagi.

Sellist absoluutset pimedust pole ma veel varem näinud….või siis mitte näinud. Kogu see asi on väga segane.

Mul pole õrna aimugi, kus ma olen ning kui aus olla ei tea ma isegi, kas ma olen. Ma lihtsalt tean, et ma peaks olema ning nagu öeldakse, siis kõik on mõtlemises kinni niiet teoorias peaks ma siiski olema.

Üks asi mida ma veel tean on see, kes ma olen. Selles pole mul vähimatki kahtlust.
See kuidas ma siia sain on jälle väga kaheldav. Tundub nagu ma oleks lihtsalt pilgutanud ning järgmisel hetkel silmad lahti tehes olen ma siin. Või olen mina ikka sama koha peal ning lihtsalt mu ümbrus on muutunud?

Veel üks veider asi on see, et ma ei tunne midagi. Mul pole küll väga kahju, et ma ei tunne seda valu, mis mul teoorias olema peaks…või tegelikult ei peaks mul enam üldse valu olema kuna ma peaks surnud olema. Aga kui ma olen surnud siis kuidas ma saan olla? Kuidas ma saan mõelda? Oleks ju loogiline, et kui sa sured ära siis su aju ei tööta enam.

Igatahes…ma ei tunne seda, kuidas mu käed on mu külgedel kuigi ma tean , et nad on seal. Ma liigutan ühte oma sõrme vastu oma jalga ning ma tean, et ma tegin seda, kuid ma ei tunne seda. Ilmselgelt on midagi muutunud, kuid ma ei tea täpselt mis.

Ma jään midagi ootama. Ma ei tea, mida ma ootan, kuid ma tean, et midagi on tulemas.
Kogu see vaikus on väga häiriv. Kui tavaliselt on vaike siis on mingid helid ikka, kuid siin pole mitte midagi. Pole valgust, pole heli. Huvitav, kas ma saan siin üldse rääkida? Ma tahaks seda küll proovida, kuid mingil põhjusel ei tee ma seda.

Kohas, kus pole ühtki heli, ei taha sa kunagi olla esimene, kes mingit heli teeb.
Niiet ma vaikin ning ootan rahulikult edasi, kuni ühel hetkel pole pimedus enam nii absoluutne ning ma näen kauguses kolme kuju, kes helendavad.

Nad liiguvad minu poole suhteliselt kiiresti, kuid kogu see ootusärevus on mu kannatuse täielikult eemaldanud ning mulle tuneub, et nad ei jõua ega jõua kohale.

Kui nad on lõpuks juba nii lähedal, et näen neid juba millegi muu kui helendava koguna, saan aru, et ma tegelikult ei taha üldse, et nad mulle lähedale tuleks.

Nüüd saan ma juba väga hästi aru, et nad on meessoost, ning juba nende kõnnakust on näha, et nad on üsna ennast täis. Sellele eelarvamusele aitab mingil põhjusel kaas ka see, et nad helendavad. Vähemalt midagi on nad täis.

Nad on mulle juba nii lähedal, et kui ma pilgu alla keeran siis ma juba näen ennast. Ma vaatan oma käsi, mis näevad välja sellised, nagu alati. Seejärel vaatan ma oma rinda ning ka see näeb välja nagu tavaliselt, mitte nagu sellest oleks auto üle sõitnud.

Tahtmata mehi liiga kauaks mitte silmist lasta otsutan ma selle üle hiljem imestada.
Nüüd on nad juba väga lähedal ning kui nad jõuavad umbes kahe meetri kaugusele jäävad nad järsult seisma.

Nad teevad kõik käega liigutuse, millega nad eemaldavad selle valguse oma seest ning jätavad kolm valguskera meie vahele õhku rippuma ning liigutavad need ülespoole.
Ilmselt panid nad need kerad oma sisse või külge ainult show eesmärgil. Tahtmatult ma siiski natuke imetlen seda, kuidi ma ei tahaks seda teha. Enda sisse valgusekera panemine on tegelikult ikkagi päris imetlusväärne asi, vähemalt on siiamaani olnud. Mingil põhjusel on mul tunne, et see maailm, mida ma olen siiamaani teadnud on kokku varisemas. Hõljuvad valguskerad on juba selles osas üsna hea vihje.

Ma jään mehi silmitsema. Nad näevad välja nagu nad oleks mingi 25 aastased ning mina oma 18 aastaga tundun nende kõrval vast päris noor. Kuigi see pole nii suur vanusevahe, siis mingil põhjusel näevad nad välja vanemad. Füüsiliselt on nad nagu täiesti tavalised noored mehed, kuid nende silmades ja hoiakus on midagi, mis viitab sellele, et nad ei ole, kes nad tunduvad olevat.

Nende silmad on väga häirivad. Nagu ka nende välimus pole nende silmades midagi väga veidrat, kuid mingil põhjusel jooksevad mööda mu selga alla judinad, kui kõik kolm silmapaari mind vaikides jälgivad. Kõigi kolme silmad on üllatavalt sinised, kuid sobivad neile väga hästi. Kõigile ei sobi sinised silmad, kuid nemad näeks ükskõik, mis teist värvi silmadega väga veidrad välja.

Ma ei kavatsegi nendega rääkida. Esialgu piisab mulle täielikult nende jälgimisest.
Järsku mõistan ma, mis nende silmadega valesti on. Nad ei pilguta.

Ma üritan jälgida kõiki kolme korraga, et näha kas nad pilgutavad, kuid mulle küll ühtki pilgutust silma ei jää. Mida kauem ma neid aga jälgida üritan, ise samuti pilgutamata, kuna mul võib ju pilgutus nägemata jääda kui ma pilgutan, saan ma aru, et ka mu enda silmad ei pea pilgutama. See on väga ilmelik tunne, ma tean, et mu silmad peaks juba ammu vett jooksma ja kinni vajuma, kuid midagi ei juhtu.

Ma loobun lõpuks nende silmade jõllitamisest, ning vaatan nüüd neid üleni.

Kaks äärmist meest on ülikondades. Kui nad oleksid identsetes ülikondades siis ma arvaks, et nad on lihtsalt keskmise turvamehed, kuid kahjuks või õnneks see nii pole.

Vasakpoolsel on üleni must ülikond, ning all on valge triiksärk ning punane pikk ning läikiv lips. Tal on ära lakutud mustad juuksed, ning üleüldse näeb ta välja natuke veider.

Parempoolne mees näeb väja juba palju stiilsem, oma sinisetriibulise ülikonna, helesinise triiksärgi ning roosa kikilipsuga. Tal on blondid sasitud juuksed, mis näevad välja nagu selle soengu tegemisega on väga palju vaeva nähtud.

Keskmine mees on teistest natuke erinev. Ülikonna asemel kannab ta lihtsaid tumedaid teksasid, ning musta nahkjakki, mis talle üllatavalt hästi sobib. Tavaliselt mulle ei meeldi nahkriided, kuid tema selga sobib see nagu valatult.

Tal on pruunid juuksed, mis olid samuti sassis, kuid oli näha, et see soeng oli täiesti loomulik ning ei vajanud abivahendeid.

Nad seisavad täiesti sirgelt ning ei tundu minu jõllitamisest absoluutselt häiritud olevat. Neil ei tundu ka kuhugi kiiret olevat kuna nad ei näe ka üldse tüdinud välja. Ma tahaks teada, kuidas nad seda teevad, kuna ma mõistan, et minu kehakeel annab väga selgelt mõista, et väga kaua ma siin seista ei taha, kuid nemad on nagu kujud. Nad võiks siin kohas seista liikumatult aastakümneid ning mitte liigutada sõrmeotsagi, rääkimata veel pilgutamisest või liigutamisest. Ma kahtleks sügavalt nende liikumisvõimekuses, kui ma poleks näinud neid siia kõndimas.

Ma olen neid juba päris tükk aega jõllitanud, kuid nemad ei tundu minust vähimatki moodi huvitatud olevat. Nad küll vaatavad minu poole, kuid nad ei vaata mind, vaid nad justkui nagu vaataks minust läbi.

Ma vaatan neile kordamööda otsa ning ootan, et nad rääkima hakkaks, kuni mul tekib mõte, et äkki nad polegi siin, et rääkida. Nad ju võivad olla mingid kurjategijad, kes tahavad mulle ainult halba, kuid sel juhul, miks nad juba midagi teinud pole.

See ootamine ajab mind juba vaikselt närvi. Kui oli lihtsalt pimedus, siis ma lihtsalt ei teadnud, mida teha ja olin natuke segaduses, kuid nüüd kui nad siin on…ütleme siis nii, et ma tahaks juba teada milles kogu see asi siin on.

Kuid mingil põhjusel, ükskõik ka kui palju ma seda teada tahaks, ei suuda ma ise nenega vestlust alustada.

Ma nihverdan ennast võimalikult aeglaselt ning märkamatult natuke mugavamasse poosi ning tõesti loodan, et varsti hakkab midagi toimuma.

Ma otsustan, et mul tuleks neile ükshaaval otsa vaadata, kuna siis äkki nad mõistavad, et ma ei taha siin enam kaua seista.

Ma otsustan alustada stiilsuse järjekorras, kuna tavaliselt on stiilsemad inimesed enesekindlamad ning ei pane niiväga teisi tähele.

Niisiis alustan ma kõige stiilitumast ehk parempoolsest mehest. Ma vaatan talle otsa ja otsustan, et tema on neist kolmest ka kõige vähem hirmuäratav või vähemalt ei tundu ta väga võimukas või enesekindel. Pärast paari minutit jõllitamist tuleb mul geniaalne mõte pilgutada. Kuna mul siin pole tegelikult vaja pilgutada, siis see peaks näitama seda, mida ma tahan.

Ma teen ühe üsna aeglase ja ilmselgelt tahtliku pilgutuse ning vaatan teda edasi. Järgmisel hetkel pöörab ta oma pea ära ning vaatab otsa oma kaaslastele, saamata sealt mingit abi, kuna nemad avatavad ikka veel mind.

Ma otsustan, et see mees on täiesti kasutu ning võtan ette järgmise ohvri. Ma asun jõllitama parempoolset noormeest ning kui ma olen seda juba mõnda aega teinud otsustan ma korrata oma pilgutuse trikki. Ma teen seda, kuid tema reaktsioon on hoopis teistsugune. Selle asemel, et muutuda ärevaks või isegi natuke närviliseks ja otsida abi teistelt, pilgutab ta mulle vastu. Ta teeb seda küll ainult ühe silmaga, mis teeb selle natuke hirmuäratavaks. Seejärel toob ta oma näole väga kavala ning salapärase irve, tõstes ühte oma suunurka. Ma küll alguses otsustan, et see ei muuda midagi, kuid juba natukese aja pärast otsustan ma, et ma anan talle selle rahuludse ning vaatan mujale. Ma teen seda küll paljalt enesesäilitamise eesmärgil, kuna kui ma peaks seda irvet veel kaua vaatama siis ilmselt ei mõjuks see mulle väga hästi ning ma teeks midagi üsna lolli ning mõtlematut.

Niisiis võtan ma lõpuks ette kolmanda ning ilmselt ka kõige jubedama noormehe. Ma jõllitan ka teda alguses lihtsalt niisama, kuid tema on neist kolmest veel kõige kindlamalt oma paigale naelutatud ning liigutamine või rääkimine ei tundu ühtedeks ta prioriteetideks olevat. Tema puhul ei julge ma nii kiiresti pilgutada, kui teiste puhul, kuid lõpuks ma siiski teen seda.

Ma teen taaskord ühe väga tahtliku pilgutuse ning lõpuks on sellel ka selline mõju, mida ma olin lootnud juba algusest peale. Noormees vastab mulle samasuguse pilgutusega ning seejärel avab väga vaevaliselt ning aeglaselt oma suu.

„ Hommik,“ lausub ta ning kõik selles tuleb minu jaoks väga ootamatult. Esiteks muidugi sõnavalik, mis tundub täiesti kontekstist väljas olevat, kuna pole ju hommik. Või isegi kui oleks hommik, siis siin oleks ikka võimatu teada saada, kas on hommik või mitte. Teiseks hämmastab mind ta hääl. Kuna nad on kõik nii staatilised, siis minu ootused selle hääle suhtes oli hoopis teistsugused. Ma olin oodanud, et see hääl on külm ning kare ning selles pole absoluutselt mingisugust emotsiooni, kuid see, mis selle mehe suust välja tuli on mu ootustele samasugune vastand kui jää tulele või lind mutile. Ta hääl on madal, kuid mesimagus. Selles on nii palju erinevaid nüansse ning selle kõla on ülimalt soe ning emotsiooni täis. Vaid selle ühe sõna kuulmine tema suust niidab mu peaaegu jalust ning see paneb mind natuke kartma seda, mis edasi tuleb.

Suutmata välja mõelda mingit väga head vastust sellele veidrale algusele otsustan ma mitte mõelda ning öelda seda, mis parajastu suust välja tuleb.

„ Ilmselt,“ vastan ma lõpuks ning üritan tekitada oma näole võimalikult neutraalse ning kõigutamatu ilme. Ma tean, et see ei tule mul küll väga hästi välja, kuid vähemalt on mul siis teha midagi muud, kui nende jõllitamise. Või kui täpsem olla, siis kaks teist meest olen ma peaaegu, et ära unustanud ning keskendun ainult keskmisele.

„ Kes te olete?“ küsin ma lõpuks julguse kokku võttes. Selle peale tekib mehel näole üks väga kaval naeratus.

„ Sa ei taha teda,“ ütleb ta ning seda häält jälle kuuldes jooksevad mu judinad üle selja.

„ Võiks arvata, et ma saan ise otsustada, mida ma tahan ja ei taha teada ning kui ma juba küsin siis ma üldiselt siiski tahan teada,“ sõnan ma ning imestan ise oma julguse üle midagi sellist öelda.

Selle peale aga mehe irve muutub veel suuremaks ning ta pilgus on näha, et ma lõbustan teda. Kui ma aga veel natuke vaatan, siis ma saan aru, et ta pilgus on ka midagi muud. Seal oleks justkui midagi konfliktset. Midagi, mis näitab, et ta küll austab mind mu sõnade või julguse eest, kuid ma pole tema jaoks mitte midagi suuremat, kui üks väike vihmapiisk ookeanis.

„ Igal asjal on oma aeg ja koht ning see siin on sinust rääkimisest, mitte minust,“ lausub ta ning ma panen tähele, kuidas ta ütleb meie asemel mina. Mina olin ju küsinud ometi nende kõigi kohta, isegi kui tegelikult tahtsin ma teada saada ainult tema kohta, kuid ei ole mingit viisi, kuidas tema seda teaks. Ta on ilmselt lihtsalt nii enesekeskne inimene, et arvab, et kogu maailm tiirleb tema ümber. Ning kui vaadada seda, milline ta on siis ma väga ei imestaks, kui see ka nii on.

Ma imestan ka, et ta ütles välja nii pika lause…ta ei tundu eriti jutukas tüüp olevat.
Lõpuks jõuab mulle kohale, mida ta tegelikult öelnud oli ning tahest tahtmata tekib minus hirm. Mida võiks need kolm ülimalt veidrat noormeest tahta minust?

On küll ilmselged vastused nagu, et nad tahavad mind vägistada ja mõrvata või siis, et nad tahavad mu vägistada ning siis mu paljaks röövida jättes mu siia pimedusse täiesti üksi surema. Või siis, et nad tahavad mu ära röövida ning kasutada mind mu elupäevade lõpuni seksiorjana ning lihtsalt orjana, et ma päevast päeva nende maja koristaks. Kuigi need variandid on täiesti võimalikud ning antud juhul ka loogilised, siis ma millegopärast kahtlen väga sügavalt, et asi on selles.

„ Minust?“ küsin ma lõpuks kui olen otsustanud, et minu enda variandid ei ole tõele ligilähedasedki.

„ Sinust,“ vastab ta justukui minu ärrituseks. Temaga rääkimine on väga nõme. Esiteks ta räägib väga vähe…üldiselt. Teiseks räägib ta veel väga krüptiliselt ning ilmselgelt ei suuda mina sealt küll midagi välja lugeda.

„ Mis minuga siis on?“ küsin ma ning ei suuda oma häälest ärritust eemal hoida. Ma näen, kuidas see hääletoon muudab ta näo kohe palju rahulolevamaks ning otsustan edaspidi ennast paremini kontrollida või vähemalt üritada.

„ Sa oled surnud,“ vastab ta minu üllatuseks väga otsekoheselt. Kui ta seda ütleb tuleb mulle kohe meelde auto, mis minu poole kihutab ning siis kuidas see minust üle sõidab ning oma üllatuseks teen ma paar loogilist hüpet ning otsustan, et tal on ilmselt õigus. Kuid kui ma olen tõesti surnud, siis miks ma siin olen? Surnud inimesed ei kõnni ju ringi ega räägi võõraste meestega. Ma ei usu kogu sellesse paradiisi ja põrgu värki ka niiet neis pole ma ka. Ilmselgelt pole ma ka kirstus ja maha maetud. Mis variante pärast surma veel on olemas? Kummitus? Kas ma võin tõesti olla kummitus. Kui aus olla siis ma oleks parem kummitus, kui paradiisis. Paradiis tundub nii kohutavalt igav koht olevat.

„ Ja siis?“ lausun ma ning näen, kuidas ma teda nende sõnadega lõbustan.

„ On mu surm sulle väga naljakas või?“ küsin ma taaskord ärritudes nign kahetsen seda kohe pärast selle väljaütlemist. Õnneks on tal liiga naljakas, et mu ärritusest veelgi lõbu tunda. Kui ta aga näeb, et mu nägu on…võiks öelda, et surmtõsine, kuid see oleks vast liiga irooniline, siis lõpetab ta minu üle naermise.

„ Sugugi mitte, aga sa võtad seda üllatavalt rahulikult,“ sõnab ta lõpuks ning manab uuesti näole oma ülitõsise ilme.

„ Surnud, siis surnud, enam pole midagi teha,“ lausun ma ning tema näolt kaob ka viimane naeru tunnusmärk. Ma näen, kuidas ta kaalutleb, mida mulle järgmisena öelda ning see hirmutab mind natuke.

„ Aga kui ma ütlen sulle, et on?“ sõnab ta taas on krüptilisel viisil ning ajab mu jälle segadusse. Kuidas on see võimalik, et üks inimene saab rääkida nii, et ma saan kõigist sõnadest aru, aga ma ei saa aru, mida ta nendega mõtleb?

„ On mida?“ küsin ma ning vaatan teda väga tõsisel pilgul, üritades märku anda, et mulle ei tasu mingit jama ajada kuna ma olen lihtsalt nii karm mutt.
Mind natuke küll hirmutab see, et ma tahan tundda nagu karm mutt kuna see sõnavalik juba tundub nii jube, kuid see on kõige parem ilme, mis ma suudan nähtavale tuua.

„ On midagi teha,“ sõnab ta ning nüüd ajab ta mind juba väga närvi kuna ma ei saa ikka aru, mida ta mulle öelda tahab ning mulle ei meeldi, kui ma ei saa aru. Ma olen selline inimene kellele meeldib aru saada. Ma olen üldiselt teiste inimeste mõistmises üsna osav, kuid see noormees on piisavalt nõme, et ma temast aru ei saaks.

„ Äkki sa sooviksid natukene konkreetsemalt välja öelda, mida sa sellega mõtled?“ lausun ma nüüd juba üsna vihaselt ning kaotan taas kontrolli oma sõnade, hääletooni ja oleku üle. Ma pean tõesti paremat enesekontrolli harjutama, kuid siin on see nii kohutavalt raske. Tavaliselt kui ma millestki aru ei saa siis ma lihtstalt teen näo, et ma saan sellest aru, kuid millegi pärast tundub mulle, et siin ma pean absoluutselt kõigest aru saama, et midagigi mõista.

„ Ütleme nii, et sinu puhul ei pea surm olema lõplik,“ ütleb ta ning sellega paneb ta mul tõesti suu kinni.

Pehme admin Postituste arv : 5899 Age : 30 Asukoht : Tartu

On mu surm sulle väga naljakas või??

Minu jaoks oli see lause küll väga naljakas. xD *itsitab omaette* Very Happy

Aga jah. Armas, pikk. See "Hommik" oli väga out of place., Hommik tuleb minu, mitte mingi ülikonnastatud julla suust,... Very Happy

Aga egas midagi. Very Happy

Kiiremini, pikemini, rohelisemini... Very Happy

Pealkiri: Re: On elu surma väärt? (19 osa) 27/11/2011, 17:08

Sa ei pane kohe üldse tähele:D ta oli ainuke kellel polnud ülikonda seljas:D

Pehme admin Postituste arv : 5899 Age : 30 Asukoht : Tartu

No üks neist pole ülikonnastatud julla. Big deeeeeeeeal. Very Happy

Ega ta sp kohe ebaülikonnastatud pole. Very Happy

Mõte ikka samasugune. Very Happy

*on nüüd väiklane* xD

Pealkiri: Re: On elu surma väärt? (19 osa) 27/11/2011, 17:21

Et isegi kui tal pole ülikonda seljas on ta ülikonnastatud?
Wuut? Very Happy

Pehme admin Postituste arv : 5899 Age : 30 Asukoht : Tartu

No kui ta ülikonnastunud tüüpidega ringi keksleb. Very Happy

Pealkiri: Re: On elu surma väärt? (19 osa) 29/11/2011, 01:33

shalalaaa

3.

Ma olen ta teadaandest niivõrd shokeeritud, et esialgu ei oska ma selle peale kohe mitte midagi öelda. Pärast mõningast mõtlemist ning kaalutlemist ostustan ma, et ma pean tõesti muretsema mõne parema inimese kellega rääkida, kuna see tüüp ajab mind juba tõsiselt närvi.

Ma pööran oma pilgu keskmiselt mehelt vasakpoolsele mehele. Ma tõesti soovin, et nad mulle juba oma nimed ütleksid, kuna neisse mõelda kui vasak parem ja keskmine on äärmiselt tüütu.

„ Kas ta teeb nalja?“ küsin vasakpoolselt mehelt ning pettun temas täielikult. Selle asemel, et mulle vastata pöötab ta pilgu minult ära ja teeb näo, et ta ei kuule mind.

Kahjuks on minu mitte kuulmine siin üsna võimatu niiet ta katse näeb väga hale välja.
Ma üritan saada abi parempoolselt noormehelt, kuid tundub, et tema ei suuda teha mitte midagi muud peale selle kohutava irve.

„ Tõsiselt. Miks te üldse olete siin, kui te nii kasutud olete?“ küsin ma vaadates kordamööda otsa kahele äärmisele mehele. Ma näen, kuidas mu sõnad ei lähe neist päris mööda, vaid mõjutavad nende olekut natuke. Ilmselt küll mitte mulle sobivas suunas, kuid vähemalt sain ma neist nüüd mingi reaktsiooni välja.

Nad on nagu need inglise suurte mütsidega mehed. Kesiganes nad ka on…mingid valvurid või sõdurid või midagi sellist. Igatahes nad on väga nende moodi selles osas, et võid teha igasuguseid nägusid ja öedla, mida tahad, kuid nende ilme ja hoiak jääb ikka samaks.

Ma loobun nendega suhtlemisest ning pöördun oma pahameeleks tagasi keskmise mehe poole. Ta ei anna mulle küll rahuldavaid vastuseid, kuid vähemalt annab ta midagigi.

„ Mulle küll ei meeldi ennast korrata, kuid tundub, et siin ei saa teisiti. Äkki sooviksid sa taaskord täpsustada, mida sa sellega öelda tahad?“ vastan ma ning otsustan, et ma ei suuda enam oma sõnu kontrollida ning isegi ei taha seda teha.

Mingil põhjusel ei tundu nad enam üldse nii hirmuäratavad kui alguses. Nüüd ajavad nad lihtsalt mind närvi ja on tüütud niing mina ei kavatesgi teha nägu, et ma olen mingi hea väike lammas, kes ei lausu sõnagi ega küsi küsimusi, vaid lepib kõigega, mis nad mulle ette söödavad.

„ Sa surid ära,“ sõnab ta ning isegi kui ma tean, et ma peaks seekord vait olema ning laskma tal rääkida ei suuda ma ennast tagasi hoida.

„ Tõesti või?“ lausun ma sarkasmiga, mille üle sarkasmikuningasgi uhke oleks.
Ta paneb selle peale suu kinni nagu see oleks naelutatud ning sel hetkel on ta lihtsalt nii kohutavalt koomilise näoga.

„ Jah tõesti,“ ütleb ta ning üllatab mind oma vastusega. Kas ta võib tõesti olla nii rumal, et ta arvab, et ma rääkisin tõsiselt. Või siis arvab ta, et mina olen nii rumal.

Ma otsustan lasta sel solvangul mööda minna ning annan talle märku, et ta jätkaks.

„ Sa surid ära, kuid sa surid õnnetuses,“ jõtkab ta suutes mind jälle üllatada.

„ Ja mina juba arvasin, et see oli sarimõrvar, kes otsustas pärastlõunal minna muru peal lamavaid tüdrukuid alla ajama,“ teen ma taas märkuse üritades sellega mõista anda, et ta praegu lihtsalt loetleb asju, mis on siililegi selged. Ning mina olen tavaliselt ikka siilist targem. Kuigi siilid on tegelikult üllatavalt targad loomad. Nagu…neil on okkad. Miks inimestel okkaid pole? Ma kujutan ette, et okkad on vahel kohutavalt kasulikud. Kui ma oleks praegu siil, siis ma keeraks ennast kerasse ja oleks üks okkapall, kuni keegi hakkab mulle asjast rääkima.

„ Kas sa kavatsedki jääda vahele segama või ei taha sa üldse midagi teada?“ küsib mees nüüd natuke häält tõstes. Mingil põhjusel on see tema närvi kaotamine mulle väga rahustam. Nüüd ma vähemalt tean, et ma suudan teda kõigutada.

Siiski tekib mul tahtmine vastata talle teatud näoilmega, mis poleks aga kuigi viisakas ega viiks mind kuhugi.

„ Jätka,“ sõnan ma vaikselt, kuid kindlalt ning loodan, et ta tõesti ka seda teeb ning soovitatavalt kiiresti.

„ Inimesed näevad maailma elu jooksul poolikult. Te ei tea pooltki, mis teie ümber toimub. Üheks selliseks asjaks on surm. Surm on väga harva õnnetus. On inimesed, kes surevad haigustesse või vanadusesse ning on inimesed kelle surm põhjustatakse nö surma toojate poolt. Sina aga polnud kumbki. Ning inimestele, kes surevad nö plaanist väljaspool anname meie uue võimaluse,“ seletab ta ning mul läheb natuke aega enne, kui ma suudan kogu ta jutu oma mõtetes läbi töötada. Kogu see informatsioon on väga segane ning mul on tunne, et ta ei räägi poolti seda, mis tegelikult toimub.

Ta räägib küll kümme korda rohkem, kui see, mis ma seni tean, kuid ilmselt räägib ta kogu tõest siiski väga vähese osa.

„ Mis võimaluse?“ küsin ma lõpuks ning ütleme siis nii, et kui ma tunneks oma südamelööke, mille puudumine mind sel hetkel hämmastab, siis ilmselt lööks nad poole kiiremini kui tavaliselt.

„ Me anname võimaluse edasi elada,“ sõnab ta, kuid ta väidab seda mingi ilmega, mis paneb mind ta sõnades kahtlema.

„ Lihtsalt niisama?“ küsin ma nüüd ning näen, kuidas ta ilme muutub. Ta ei võinud ju ometi minust nii vähe aravata, et ma selles võimaluses üldse ei kahtleks. Ma julgen arvata, et ma olen targem kui inimene, kes on nii meeleheitlik, et lihtsalt oma hinge igaveseks saatanale müüks või midagi sellist väga absurdset.

„ Mitte päris,“ lausub ta ning ma ohkan natuke kergendunult, kuna vähemalt oli mul selles osa õigus, mitte midagi ei saa elus niisama. Tundub, et see sama ütlus kehtib ka surma kohta.

„ Sa oleksid füüsiliselt surnud. Sul ei oleks tavalisi inimeste vajadusi nagu söömine, magamine, kuid sa saad neid ikka teha. Samuti ei toimuks vananemist niiet igaveseks ei saa sa jääda sinna, kus sa elad kuna üldiselt selliseid asju märgatakse. Sul on muidugi veel mõned võimed, mis su töö kergemaks teevad. Selles ongi kõige olulisem konks. Sa oleks määratud tööle. Töö kestab viis aastat. Pärast seda oled sa vaba tegemaks, mida tahad. Su töö oleks olla nö surma tooja, tegelikult on see nimetus surmaingel, aga traditsioonilise ingliga pole midagi pistmist. Aga sa pead viis aastat lihtaslt ettemääratud surma teostama,“ räägib ta ning nüüd ma mõistan, kus oli selle pakkumise juures konks.

Selleks, et ise elada…või noh…olla surnud, aga edasi elada, tuleb mul teisi tappa. Kuid kui ta tõesti ütles, et niimoodi maailm käibki, et inimesed surevad, kas vanadusse või siis tuleb nö surm neile järele kuna on nende aeg, siis ei tundu see isegi väga suur ohver olevat.
Eriti kui seda peab tegema ainult viis aastat. Ma pean viis aastat taluma teistele surma toomist ning siis olen ma ise surmast igaveseks vaba.

„ Kaua ma elan? Kui ma olen surnud…kas ma olen surematu?“ küsin ma kuna ma pole kindel, kas ma tahaks elada igaviku, kuid ma ei tahaks kohe kuuendal aastal ära ka surra.

Ta naeratab mu küsimuse peale. Ilmselt naeratab ta selle peale, et ma küsisin enda kohta, mis tähendab, et ma kaalun juba väga tõsiselt selle pakkumise vastu võtmist.

„ Sind saab tappa, aga loomuliku surma ei sure jah. Kuna su keha töötab normaalselt edasi, aga sul pole tegelikult seda vaja, et su süda töötaks, siis sind saab tappa ainult teine sinusugune. Su keha parandab ennast automaatselt, kui midagi juhtub,“ sõnab ta naeratades ning ma näen kuidas ta on kohutavalt kannatlik. Ta isegi ei ürita mind selles küsimuses tagant kiirustada kuigi ma näen, et ta on natuke ärevil kuna kardab, et ma ütlen ikakgi ei.

„ Okei,“ sõnan ma väga järsult ning see on mulle endalegi üllatuseks. Ma tean küll, et ma peaksin selle peale mõtlema kaua ning rahulikult ning põhjalikult, aga ma lihtsalt ei suuda seda teha.

See on ometi ju ainult viis aastat mu elust, mis võib kesta terve igaviku ning ma teen ainult tööd nagu iga teinegi. See on nagu koristaja töö…keegi ei taha seda teha, kuid keegi peab selle ju ometi ära tegema.

Ma näen, kuidas kõigi kolme mehe nägudele tekib naeratus, mis on ausalt öeldes natuke hirmuäratav. See, et nad teevad seda täpselt korraga ei muuda asja paremaks.

Parempoolne noormees teeb käega ühe liigutuse, ning mu ette ilmub paber, kus on väga palju teksti. See pole tänapäevane moodne paber. See on rohkem nagu pärgament või midagi sellist, mida tegelikult enam ei kasutata.

Pärgament hõljub õhus ning selle kõrvale tekib väike kandik, kus on eraldi tintenpenn ning selle tühi sisu.

Parempoolne noormees astub kaks sammu ette ning võtab selle sisu enda kätte.

Ta haarab enda kätte ka mu käe. Ta puudutus on üllatavalt pehme ja kerge. Võiks arvata, et kui nad on surmainglid või midagi sellist, siis nad on natuke karmimad, kuid selle noormehe puudutus on nii pehme ja üllataval kombel ka soe.

Ta keerab mu peopesa üles ning vaatab siis mulle oma liigsiniste silmadega otsa.
„ See ei tee üldse haiget,“ sõnab ta ning naeratab mulle oma väga säravvalgete hammastega.

Ma näen silmanurgast, kuidas ta käsi teeb väga järsu liigutuse minu käe poole ning ehmatusest lasen ma kuuldavale väikse ning üsna haleda karjatuse. Kui ma olen esimesest ehmatusest üle saanud, siis ma saan aru, et tal on õigus.

Ma küll näen, et see tintenpenni sisu on ühe otsaga mu käes ning mu veri voolab sinna sisse, kuid ma ei tunne absoluutselt mitte midagi. Ma mõtlen hetkeks sellele, kui imelik on, et ma tunnen ta pehmet puudutust, aga ma ei tunne pastakat, mis mu nahka läbistab.

Vaid mõne hetke pärast võtab ta selle mu käest välja ning laseb mu käe lahti. Ma vaatan kohta, kus htek tagasi oli olnud tintenpenn, kuid seal pole mitte vähimatki märki mingist vigastusest.

Ta paneb sisu kesta sisse ning annab selle kirjutusvahendi sii sminu kätte. Ma vaatan seda ning isegi kui ma tean, et see peaks olema rõve, siis minu arvates on see väga huvitav ning isegi lummav.

Seejärel näitab mees mulle kätte ühe tühja rea paberi lõpus ning ütleb, et ma paneks sinna oma allkirja.

Ma küll tean, et peaks enne väga hoolikalt kaaluma ja lugema lepingut, millele sa alla kirjutad, aga ma olen juba surnud niiet mida veel juhtuda saab?

Ma üritan teha oma allkirja väga korralikult ning kui olen lõpetanud vaatan väga hoolikalt, kuidas mu veri läbi paberi imbub. See on üsna tülgastav, aga ka lõbus vaatepilt.

„ See oli lühiversioon, seal on põhiasjad kirjas. Terve leping on siin,“ sõnab ta ning toob nähtavale asja, mis näeb välj anagu raamat. Reaalselt. See on leping, kus on umbes 100 lehekülge.Ma ohkan, kuid panen pliiatsi valmis, et ka sellele alla kirjutada.

Kui ma olen seda teinud ilmub nähtavale mõlemast veel üks samasugune, kuid seal on mu allkiri juba olemas. Ütleme siis nii, et kuna mul pole vaja enam öösel magada, siis ma saan lugeda ning ilmselt paanitseda selle üle, mida ma teinud olen.

Ma murran pärgamendi kokku ning panen selle raamatu vahele. Pastaka libistan ma endale taskusse.

„ Ma loodan, et me kohtume veel,“ lausub keskmine noormees ning seejärel pööravad nad mulle selja ning hakkavad ära kõndima.

Ma vaatan nende kaugenevaid selgi ning mõtlen sellele, et ma ilmselt veel kahetsen seda, mid ma just tegin.

Järsku jäävad nad kõik seisma ning keskmine mees pöörab pea tagasi minu poole.

„ Üks asi veel enne kui sa tagasi lähed. Su võime on tappa puudutusega niiet ma ei soovitaks liiga palju inimesi puudutada,“ sõnab ta ning need sõnas ning naeratus ta näol tekitavad minud väga halva tunde.

Mismõttes ma saan tappa puudutusega? Kas ma tõesti ei saa kedagi puudutada ilma, et nad sureks?

Need mõtted peas läheb järsku jälle väga pimedaks ning ma tunnen, kuidas ma ei ole enam samas kohas, kus varem.

Pehme admin Postituste arv : 5899 Age : 30 Asukoht : Tartu

Need mehed on sama grrrrrrrrhh nagu Dumbledore. Very Happy

Aga mis siis tema puudutusega sai kui 5 aastat täis oli? Very Happy

Ja kui ta teist omasugust puudutas? Very Happy

It's morning, you know. Very Happy

Und!

Pealkiri: Re: On elu surma väärt? (19 osa) 29/11/2011, 12:20

Your questions shall be answered..in time

aga enam pole hommik

Pealkiri: Re: On elu surma väärt? (19 osa) 29/12/2011, 00:12

4.

„ Sinuga on alati huvitav. Sinuga on isegi mu enda mõtted huvitavamad…kuigi see pole vist väga hea asi,“ kuulen ma Kaarli sõnu ning avan selle peale kiiresti silmad.

Mul on tunne, et midagi on kohe väga valesti ning nende sõnadega kaasnev déjà vu on lihtsalt kohutavalt tugev.

Järsku tuleb mulle jälle kõik meelde. Mulle tulevad meelde need samad sõnad ning mu surm ning siis leping mille ma sõlmisin. Ma katsun oma taskut ning seal tunnen ühte pastakat. Muidu võiks arvata, et see kõik oli uni, kuid see pastakas kinnitab, et see polnud kohe kindlasti mitte uni.

Ma lasen noormehe käest lahti ning tõusen kiiresti istukile. Ma vaatan autotee poole ning näen seal õnnetust juhtumas.

Ma näen, kuidas üks auto sõidab punase tulega ristmikust üle ning keerab valesse kohta kuna ei taha jalakäijale otsa sõita. Seepeale on sunnitud ka üks teine auto, mis tuleb üsna korraliku hooga kuna tal on ju ometi roheline.

Kui see autojuht aga märkab, et tema tee peal ees on üks teine auto, siis keerab ta teelt kõrvale ning kihutab otse meie poole. Me oleme teest umbes kümne meetri kaugusel, mis peaks tegelikult olema üsna ohutu, kuid sellel autol on üllatavalt suur hoog sees.

Ma tõusen püsti kiiremini kui ma arvasin, et ma ennast liigutada suudan ning sama teeb ka kaarel.

Auto küll sõidab meie poole, kuid tehes paar jooksusammu paremale kindlustame endale elu ning auto sõidab meist mööda ning ka pidurdab üsna kiiresti.

Saanud auto seisma tuleb juht välja ning näeb üsna shokeeritud välja, kuid mina olen rohkem hämmingus kui keegi teine siin. Ma vaatan meest ning kogu ülejäänud maailm oleks nagu seisma jäänud. Ma ei kuule enam valjut häältesuminat, mis meie ümber on, vaid ma lihtsalt vaatan mehe silmi.

Need pole tavalised silmad. Või vähemalt minuteada pole tavalisetel inimestel silmad mustad. Kuigi ma ei saa öelda, et need oleksid täielikult mustad.

Iiriste osa on küll nii täielik must kui üldse olla saab, kuid nö silmavalge osa on kõigest umbes keskmise halli tooni, kuid siiski näevad need välja suhteliselt hirmuäratavad. Häiriv on ka iirise ümber olev valge joon. Tavaliselt on silma ääred ikka mustad, kuid see valge joon on väga peenike, kuid täpne.

Ma jään teda lihtsalt vaatama ning kuigi ma saan aru, et see on väga veider, et ma lihtsalt seisan seal, keset muruplatsi ning jõllitan ühte võõrast meest kelle silmadel on mingi tõsine probleem.

Tavaliselt ei jõllita ma inimesi kellel on näiteks jalg puudu, aga need silmad on lihtsalt piisavalt kohtavad, et mind ühe koha peal paigal hoida.

Sellest seisakust raputab mu välja Kaarel, kes üritab minult paaniliselt teada saada, kas minuga on kõik korras.

Tekib kohutav tahtmine talle öelda, et ma olen küll surnud, kuid peale selle on kõik korras, kuid õnneks ma siiski ei tee seda.

Ma üritan oma näole manada naeratuse, mis näitab, et kõik on korras, kuid ma ebaõnnestun selles täielikult ning ma näen seda ta näoilmest, mis on väga murelik. Ta astub mulle lähemale ja üritab mul ümbert kinni võtta, kuid ma hüppan eemale nagu ta oleks mind kõrvetanud ning pomisen talle midagi ära minemisest.

Ma tean küll, et oleks hea mõte minna ja võtta ülevalt oma kott ning siis bussiga koju minna, kuid selle asemel otsustan ma lihtsalt minema joosta.

Jooksmine pole kunagi olnud mu lemmikala, kuid praegu tundub see ainukese võimalusena olevat kuna ma pean sealt võimalikult kiiresti ära saama.

Nii kui ma jõuan nurga taha ma peatnun, et puhata, kuid avastan siis, et mul pole vaja puhata. Tavaliselt oleks mul juba sellise lühikese maa peale hing kinni, kuid praegu pole nagu mitte midagi viga.

Ilmselt tuleb see ka faktist, et teoorias mul pole enam vaja hingata. See võib täitsa kasulikuks osutuda. Poleks kunagi arvanud, et jooksmine võib olla nii lihtne.

Ma lihtsalt sunnin oma jalgu liikuma ning nad teevad seda, ilma mingisuguse vastupanuta ning veel ka kiiresti.

Õnneks ei ela ma väga kaugel, kuid ilmselt suudaks ma koju joosta ka siis kui ma elaks linna teises otsas.

Alles nüüd tuleb mulle pähe, et mul olid kotis ka võtmed ning ma ei pruugi koju sisse saada ning seal oli ka telefon niiet ma ei saa kelllegi helistada.

Vaatamata sellele on mul väga kindel soov jõuda koju ning saada eemale inimestest ning üritada natuke oma olukorraga kohaneda.

Seda soovi suurendavad veel mõned inimesed, kellest ma möödun ning kelle silmad on keskelt mustad ning silmavalged on erinevates toonides hallid.

Vaatamata sellele, et ma neid näen ei suuda ma enam peatuda. Nüüd kui ma olen saanud hoo sisse ja mul on kindel siht silme ees ei saa ma enam seisma jääda enne kui ma olen sinna jõudnud.

Lõpuks kui ma jõuan oma maja ukse juurde jään ma väga järsult seisma. Ma hingan sügavalt sisse ning välja ning märkan, et ma seda tegin alles natukese aja pärast kui mulle tuleb meelde, et poleks vaja olnud.

Siiski on see rahustamiseks üllatavalt hea ning võib ka öelda, et old habits die hard ning hingamisega olen ma oma kaheksateistkümne hingamisaasta jooksul päris ära harjunud.
Ma vajutan nuppu, mille tagajärjena peaks mu korteris kõlama üks üsna jube pinin, ning jään ootusärevalt vaatama kõlarit, kust peaks kõlama vastuvõtja hääl.

Minu õnneks on mu noorm vend täna otsustanud koju jääda ning ta saab mu sisse lasta, kuigi on juba häälest kuulda, et ta pole eriti õnnelik, et ma segasin teda ta arvutimängu mängimisel.

Ma küll tean, et ka tüdrukud mängivad neid, kuid siiamaani olen mina mänginud ainult simsi ning jätnud need igasugused sõjamängud talle. Üldiselt mulle ei meeldi lihtsalt inimesi maha lasta, kuigi simsis on inimeste tapmine päris põnev.

Avan raske ukse, mis tundub täna üllatavalt kerge ning lippan ukse vahelt sisse.
Teen mõned kiiremad sammud ning vaid mõne hetkega olen oma toa ukse juures, mis on mulle praokile jäetud.

Ma astun sisse ning eemaldan hajameelselt oma jalanõud ja viskan need teiste juurde hunnikusse.

Ma möödun mitmest kinnisest uksest ning ühest kuulen ma igatahes püsside heli.

Üle pika aja olen ma jälle rahul, et mul on oma tuba, mis ei asu teistega samas kohas vaid ma pean ronima üles väga kiitsakast trepist, mis on peaaegu nagu redel, kuid õnneks maa küljes kinni. Tavaliselt on see väga tüütu kuna, et koristada pean ma tolmuimeja vedama sinna üles, või sööma minnes pean ma ronima üles alla ja ühesõnaga on see väga tüütu, kuid täna olen ma selle eraldatuse eest väga tänulik, kuna ma tõesti tahan üksi olla ja ilmselgelt pole mul ju enam vaja süüa niiet see ei tohiks enam probleemiks olla.

Ma avan kiiresti oma ukse ning löön selle prantsatusega oma taga kinni. Jäädes sinna lihtsalt seisma vaatan ma oma voodit ning üritan otsustada, kas heita sinna pikali või minna arvutisse, mis asetseb mu padja peal.

Kuid ma ei jõua seda otsust tehtud enne, kui ma märkan paberipatakat mu öökapil, mida seal enne kindlasti ei olnud.

Ma astun selle poole, kuid enne kui ma jõuan teha teise sammu haaab keegi mul ühe käega ümbert kinni ning teise käe surub tugevalt mu suule.

„ Lase lahti,“ üritan öelda, kuid alles siis kui seda teen saan aru, et see käsi seal suu ees on vast jah päris vajalik.

Mu järgmine reaktsioon on üritada sealt haardest ennast jõuga välja saada, kuid ka see ei tundu väga hea plaan olevat ning pärast mõningast üritamist hülgan ma ka selle.

Need käed, mis mu ümber on on üllatavalt tugevad ning veel rohkem, kui sealt haardest lahti saada, tahan ma teada, kes ta on ning miks ta mind kinni hoiab.

Edasine plaan on üritad sealt ennast välja libistada. Ma kõverdan oma jalad ning ei toeta enam nendele ning jään ootama, et gravitatsioon mulle põgenemisel appi tuleks, kuid selle peale hoopis haare tugevneb veelgi.

Ma hülgan ka selle plaani üsna kiiresti ning võtan jalad alla.

Ma jään mõneks hetkeks liikumatult seisma ning üritan välja mõelda midagi väga kavalat.

„ Kas sa oled nüüd paanitsemise lõpetanud?“ kõlab ta hääl ning ma võpatan. See hääl tuleb mu kõrvale nii lähedalt, et ma praktiliselt tunnen, kuidas ta huuled liiguvad ning samuti hämmastab mind ka hääle sügavus.

Ma olin küll juba väga veendunud, et mind hoidis kinni meessoost isik, kuid see hääl on mingi suvalise vägistaja jaoks küll liiga sügav.

Ma jään ootama, mida ta edasi teeb, kuid alles mõne hetke pärast saan aru, et ta ootab minult vastust.

Võiks arvata, et kui inimene hoiab su suud kinni, et sa rääkida ei saaks siis ta ei taha vastust ja esitab ainult retoorilisi küsimusi aga ei…nii lihtne see asi pole.

Ma mõtlen hetke ning tulen suurepärasele mõttele, kuidas talle vastata. Mind vahel hämmastab ennast ka mu totaalne geniaalsus osades olukordades.

Tegutsedes seekord ka hämmastava kiirusega tõstan ma oma jala ning astun talle kogu oma jõuga kanna peale, mis pole küll väga palju, kuid ma arvan, et ta saab mu vastusest aru.

Alles siis saan ma aru, et ta ei hoia mu ühte kätt täielikult kinni ning enne, kui ta jõuab oma varbavalust taastuda lükkan ma ka oma küünarnuki talle kõhtu.

Taaskord ei tee ma seda väga tugevalt, kuid natuke õnnestub ikka haiget teha.
Täpselt seda, kui hästi mu plaan õnnestus saan ma aru kui kuulen oma kõrva ääres häälistust, mis polnud kohe kindlasti mitte tahtlik.

Ma üritan rahulolevalt naeratada, kuid kuna käsi, mis on mu suu ees takistab seda siis ma lepina mõttes rahuloleva naeratusega ning kordan oma tegevusi.

Kui ma olen seda juba umbes viis korda teinud ei saa ma sellest enam mingit rahuldust kuna ta on ennat kokku võtnud ega anna mulle oma valust enam märku.

Selle asemel muutub ta haare juba nii tugevaks, et see on lausa valus ning ka mu teise käe liikumisvabadus kaob.

Ma lasen käed sirgeks ning sellega avastan veel ühe asja, mida ma teha saan.

Enne kui ta jõuab aru saada, mida ma teen haaran ma mõlema käega ta jalgadest ning näpistan neid nii kõvasti kui vähegi suudan.

Selle peale laseb ta mind lahti ning pomiseb enda ette midagi, millest ma kohe aru ei saa, kuid kui ma lõpuks mõistan, et see oli, “ Mis su probleem on,“ pööran ma ennast kiiresti ümber ning selle asemel, et tema eest ära joosta või põgeneda käitun ma puhtalt impulssidel.

Ma keeran ennast ümber ning annan talle ühe päris korraliku kõrvakiilu ning seejärel teise natuke haledama vasaku käega. Ta silmad on peaaegu kinni, kuid tunduvad veidralt tumedad olevat, kuid ilmselt on asi ka selles, et kardinad on ees.

„ Milles MINU probleem on?“ küsin ma vihaselt ning austan teda veel ühe käehoobiga põsele.

„ MINU probleem?“ lisan ma veel ning lükkan ta kahe käega vastu ust.

Ma haaran käega väga kõvasti ta kõrvast ning surun seda oma näppude vahel kokku. Ma näen, kuidas see mõjub ning võttes appi ka teise käe surun ma ta oma toa põrandale.

„ MINU probleem on selles, et keegi tuli mu tuppa ning RÜNDAS mind,“ vastan ma talle lõpuks ning jään teda siis lihtsalt vaatama.

Ta pilgust on näha päris mitmeid asju, kuid üle kõige on seal üllatus. Ta ilmselt arvas, et ma olen nagu tubli väike kutsu, kes sitsib, keerab kõhuli või mängib surnut, kui vaid mõned sõnad öelda.

Mulle on alati kassid rohkem meeldinud. Esiteks nad magavad ja söövad päevad läbi ning teiseks ei ütle keegi neile mida teha.

„ Kas sa nüüd ütled milles on SINU probleem?“ küsin ma ning vaatan suure rahuldustundega talle alla. Ma näen, kuidas mulle üles rääkimine tekitab talle ning ta egole suurt piina ning ma ei kavatsegi teda sealt üles lasta.

„ Mul oli vaja, et sa ei karjuks,“ sõnab ta vaikselt ning rahulikult nagu aitaks lihtsalt ta rahulik hääletoon mind ta sõnade õigsuses uskuma panna.

„ Ja sa arvasid, et kui sa haarad kellegi selja tagant kinni ning ei lase lahti siis ta kohe kindlasti ei tee häält?“ lausun ma ning ei jää vastust ootama. Selle asemel astun ma tast eemale ning lähen võtan akna eest kardinad ära lastes nii tuppa päevavalguse. Ma teen lahti ka katuseakna ribikardinad ning lähen seejärel voodi juurde.

Ma silun teki ühe kortsu välja ning istun voodi servale.

Ma vaatan, kuidas ta ennast aeglaselt ning ettevaatlikult püsti ajab ning see on üllatavalt koomiline vaatepilt. Samuti ei jää mul tundmata uhkus oma teo üle. Ma poleks ise ka arvanud, et ma ründajaga nii edukalt hakkama saan.

Ta vaatab minu poole küsiva pilguga. Ma vaatan talle esimest korda täielikult otsa ning näen seda, mida ma enne olin vaid vilksamisi näinud ja valgust süüdistanud.

Ta silmad on väga kõhedust tekitavad, kuna selliseid pole ma veel varem näinud. Need on üleni mustad. Pole enam nii, et iirised on mustad ja siis on valge joon ja siis on hall. Need on läbinisti mustad. Neile annab mingitki elu ainult peegelduv valgus, mis tekitab heledamad kohad ning tõestab, et need on tõesti silmad mitte lihtsalt mustad augud.

Ma vaatan ta silmi vaid lühikest aega kuna need on liiga häirivad. Ma juhin aga oma pilgu toolile, mis on mu kirjutuslaua ees ning vihjan vaikides, et ta sinna istuks.

Ta liigub nüüd juba enesekindla sammuga sinna ning istub maha. Ilmselgelt on nüüd ta saanud oma alandusest üle ning üritab enda au päästa.

Mu peas on nii palju küsimusi, et on raske ühelegi neist kauem kui sekundiks keskenduda, kuid ma tean, et ma pean ennast kokku võtma.

Suutmata kontrollida oma suu ning aju vahelist osa küsib mu suu seda, mida ma tegelikult tahan kõige rohkem teada, kuigi ma ei soovi seda temalt kohe üldse küsida.

„ Miks su silmad mustad on?“ küsin ma ning vaatan neisse tühjadesse ning jubedatesse silmadesse. Ta vastus on oodatavast hoopis vastupidine.

Selle asemel, et mulle vastata hakkab ta lihtsalt naerma. Ta naer on väga madal ning rikas, kuid on aru saada, et ta ei naera just väga tihti kuna see ei sobi ta näole.

Kui ta näeb, et mina ei naera hakkab ta selle peale veel rohkem naerma ning mul ei jää üle midagi muud kui oodata, et ta lõpetaks.

Pehme admin Postituste arv : 5899 Age : 30 Asukoht : Tartu

Ummm... xD
See on weeeeeeeeeeeird. Very Happy

Mitte et sinu lood weirdid poleks, kuid tõesti. Very Happy

Kriipi huvitav vend selline. Very Happy

(Mitte peategelase vend, vaid lihtsalt see vend. Very Happy

Joonas?

)
Ja vaene, vaene poiss-sõber... Very Happy

Tõesti noh. Du bist karm. Very Happy

UUUUUT!

Pealkiri: Re: On elu surma väärt? (19 osa) 9/3/2012, 19:28

5.

„ Oled sa nüüd lõpetanud minu üle naermise või olen ma lihtsalt nii kohutavalt naljakas, et sa ei suuda seda lõpetada?“ küsin ma natukese aja pärast kui ta hakkab mulle juba närvidele käima.

Ma olen tavaliselt selline inimene, kellele ei tasu närvidele käia kuna ma lähen närvi. Ma ei hakka küll märatsema, aga kuna siis on kõik, mis mu suust välja tuleb puhas sarkasm ei muuda see asju tavaliselt just paremaks.

Teine märk sellest, et ma olen juba üle piiri aetud on see, kui mu uudishimu on väiksem ning ma lihtsalt eemaldan ennast sellest olukorrast.

„ Sa oled üsna naljakas,“ lausub ta ning saab minult vastuseks ühe kulmukergituse.

„ Kas te sooviksite äkki lahkuda?“ sõnan ma tõustes püsti ning kõndides ukse juurde.
Ma avan ukse ning hoian seda talle lahti, kuid õnneks ei tundu ta lahkuvat.
Siiski on sellel žestil täpselt see mõju, mis ma lootnud olin ning ta jätab naermise, kuigi ma näen, et see nõuab temalt suurt pingutust.

„ Ma unustan pidevalt kui ignorantsed uued inimesed olla võivad,“ sõnab ta justkui iseendale, kuid mina hakkan kohe sõnasabast kinni.

„ Uued inimesed?“ küsin ma temalt täpsustust. Nüüd hakkab asi juba huvitavaks minema. Ma sulgen ukes ning liigun voodi juurde. Ma istun sinna, vean oma jalad voodi peale ning toetan seljaga vastu seina. Selles asendis olen ma kõigeks valmis ning mingil põhjusel on mul tunne, et mul tuleb väga paljuks valmis olla.

„Ma arvan, et sa peaksid peeglisse vaatama,“ sõnab ta õrnemalt kui ma oleks tema puhul võimalikuks pidanud.

„ Ei,“ vastan ma lihtsalt ning vaatan talle otsa.

„ Ei?“ kordab ta nagu papagoi ning näeb väga üllatunud ning segaduses välja.

„ Ei,“ jään ma endale kindlaks ning vaatan teda silmagi pilgutamata.

„ Miks?“ küsib ta ning näeb veelgi rohkem segaduses välja kui enne. Varem oli tal veel lootus, et ta kuulis valesti, kuid nüüd seda lootust enam pole.

„ Ma ei pea sulle midagi põhjendama,“ vastan ma ning lihtsalt vaatan teda. Ma võin peaaegu kuulda kuidas ta ajurattad vaikselt ragisevad ja üritavad minust aru saada. Ilmselgelt ei tule see kuigi hästi välja kuna ta näeb ikka sama segaduses välja.

„ Sa oled võimatu,“ sõnab ta taaskord iseendale, kuid mingil põhjusel tunnen ma hetkel, et enda kehtestamiseks pean ma kõigele vastama.

„ Üsna,“ lausun ma lihtsalt, kuid jätkan oma uudishimu rahuldamist, „Kuid miks su silmad mustad on?“

Ta vaatab mind ning nüüd ei näe ta enam välja nagu ta hakkaks naerma.
„ Kuna ma olen surnud,“ sõnab ta pärast hetkelist pausi. Ilmselgelt on jõudnud ta järeldusele, et kõige lihtsam on vastata mu küsimustele lihtsalt ja selgelt ning mitte üritada mind käsutada.

„ Tore…huvitav kui tüütu sa veel inimesena olid?“ esitan ma talle retoorilies küsimuse.

„ Mitte nii tüütu kui sina,“ vastab ta mulle ning vaatab mind üsna ärritunult. Ta tõuseb toolist püsti ning tuleb minu poole.

Ma näen nüüd, et ta on suhteliselt pikk. Mulle meeldivad pikad inimesed. Ilmselt on asi ka selles, et ma olen piisavalt pikk, et paljud inimesed tunduvad mulle väga lühikesed, niiisiis meeldivad mulle minust pikemad inimesed. Mitte et meeldimine oleks see emotsioon, mida ma hetkel noormehe suhtes tunnen, kuid ülteme siis nii, et isegi kui ta on tüütu ja ennast täis siis vähemalt on ta pikk.

„ Kas ma võin su kõrvale istuda või hakkad sa mind siis kägistama?“ küsib ta ning ma saan aru, et ta mõtleb seda tõsiselt. Nagu mina hakkaks lihtsalt teda kägistama. See mõte tundub täiesti naeruväärne, kuid ma mõistan, et olen talle jätnud üsna äkilise mulje.

„ Mina sulle midagi ei luba,“ vastan ma talle ning nihelen natuke paremasse poosi. Nüüd kui ta on mulle nii lähedal tekib minus tahtmine teha ennast suremaks,võimsamaks ja tähtsamaks ning liikuda temast eemale.

Ta istub mu kõrvale maha ning nüüd kui ta on mulle nii lähedal tunduvad need silmad veelgi hirmuäratavad. Eriti kõledusttekitav on ta mustade silmade ning blondide juuste kontrast.

„ Sa oled surnud,“ sõnab ta iroonilisel kombel lausa surmtõsiselt ning mingil põhjusel tundub see mulle sellel hetkel kohutavalt naljakas. Ma püüan küll naeru tagasi hoida, kuid väga hästi see mul välja ei tule.

„ Ma küll ei tea midagi, aga ma pole ka täielik idioot….kelleks sa mind pead?“ ütlen ma nüüd juba tõsiselt ja vaatan talle otsa, kuigi nüüd on see ta läheduse tõttu juba natuke ebamugav.

„ Kui aus olla siis mulle tundub jah, et sa oled üsna idioot ning sa ei tõesta praegu ka
vastupidist,“ sõnab ta ning näeb juba natuke vihane välja.

„ Loll tunneb ikka lolli ära,“ lausun ma lihtsalt ja vaatan teda väga väljakutsuvalt.

„ Sina peaks seda teadma,“ vastab ta ning ma leian, et see on koht, kus ma selle võitluse kaotan. Kuid ma pole kaotuse tunnistamises just kuigi hea…see on vist asi, mida peaks harjutama.

„ Kes sa õige oled enda arvates? Sa lihtsalt murrad minu majja sisse ja varitsend mind mu toas. Ja siis selle asemel, et mulle anda hea põhjendus hakkad sa mind lihtsalt solvama,“ sõnan ma ennast samal ajal püsti nihverdades. Millegi pärast on tema peale palju parem karjuda kui mina olen püsti ja tema istub. Mul tekib nii veel tunne, et ma võiksin midagi sellega saavutada.

„ Ma ei pea seda taluma. See on minu tuba ning koht, kus mina otsustan, kes siin on või kuidas minuga räägitakse ning ma tõesti ei talu sind,“ sõnan ma üsna valjult ning ta lihtsalt vaatab mind.

Ta on otsustanud valida selle hetke, et oma suur suu kinni panna ning nüüd ta lihtsalt jõllitab mind oma mustade silmadega. See tekitab minus üsna kõheda tunde. Ma peaksin ometi ju surnud olema…võiks arvata, et siis mul pole enam tundeid või ei tunne enam hirmu ega midagi, aga ei, kus sa sellega.

Tekib piinlik vaikus ning kui ma mõistan, et ta ei kavatsegi midagi öelda otsustan ma ohjad täielikult enda kätte võtta.

„ Mine tagasi sinna, kust sa tulid. Ja oleks väga tore kui ma sind enam kunagi nägema ei peaks,“ lausun ma ning lähen istun oma laua taha maha.

Ma avan oma arvuti kaane ning otsustan oma meili lugeda. Mul pole küll seal midagi huvitavat, aga oleks ju veider minna tema ees näiteks facebooki. Ma teen näo, et ma olen oma rämpsmeili lugemisse väga süvenenud ning mind ei huvita enam absoluutselt ta olemasolu, kuid ma jälgin teda silmanurgast.

Ma näen kuidas ta tõuseb püsti, seisab keset tuba ja vaatab minu poole.

„ Vähemalt on meie tunded kahepoolsed,“ sõnab ta lihtsalt ning jalutab mu toa uksest välja nagu ta elaks siin mitte oleks sissetungija. Ma nüüd vaatan lähemalt teda ning näen, et nii kui ta on uksest välja astunud ta justkui kaob.

Ma tõusen püsti ning lähen ukse juurde. Ma vaatan koridoris ringi, kuid ei näe seal temast jälgegi. Ust sulgedes hingan ma kergendatult välja.

Lõpuks ometi olen ma üksi ning saan rahulikult mõelda sellele, mis päeva jooksul toimnud on. On toimunud liiga palju, et mu aju suudaks seda korralikult töödelda. Seetõttu otsustan ma ennaks mõneks ajaks internetimaailma kaotada.

Ma küll üritan seal ringi vaadata, kuid kahjuks on aju selline tore asi, et kui sa ei taha millegi peale möelda siis ta hakkab just sellest mõtlema.

Kõige kindlamini on mu ajus kinni noormehe nägu, kes teatas mulle mu surmast. Ta nägu on lihtsalt nii meeldejääv kuna oli selles keskkonnas väga ootamatu. Inimesed, kes sulle surmast räägivad peaks olema vanad ja sünged, kuid tema oli noor…ma ei saa päriselt öelda, et ta polnud sünge, kuid kindlasti ei olnud ta selline kõhe, kaame ja kondine vananäss mida ma ootasin.

Kui üldse saab öelda, et ma midagi ootasin, kuna kõik see tuli kuidagi väga ootamatult.
Igatahes on ta nägu mulle justkui ajju sisse raiutud ning keeldub sealt lahkumast.
Ma ei ole juba tükk aga teinud midagi muud kui lihtslat tuima näoga tumedat ekraani vaadanud. Ma ei taha mõelda tänase peale, kuid ilmselgelt ei suuda ma ka midagi muud teha.

Ma katsun oma taskut ning leian sealt pastaka. Selle sama pastaka millega olin alla kirjutanud kogu oma elu…või siis surma muutvale lepingule. Ma jõllitan seada mõnda aega, kuid lõpuks kui ma olen juba piisavalt kaua vaadanud tekib minus selle vastu tülgastus. Seal on ju ometi sees mu enda veri. Miks ma peaksin tahtma kirjutada oma verega. Lootes sellest vastikusttundest vabaneda viskan ma pastaka prügikasti ning üritan unustada, et see seal on.

Ma tõusen aeglaselt toolist püsti ning lähen voodisse. On küll alles päev, kuid ma tunnen, et pean selle päeva enne õhtusse saama kui midagi veel juhtub ning magamine tundub selleks väga hea võimalus.

Siiski ei lase patakas mu öökapil mul seda teha. Ma olin need paberid juba täiesti ära unustanud, kuid nüüd olid need seal. Ma võtsin need endale sülle ning jõllitasin selle esilehte.
„ Liisa Kalmuse surmaleping“ oli sinna suurelt peale kirjutatud. Juba see pealkiri tegi kogu tänase päeva palju reaalsemaks. Nüüd ma ei saa endale enam valetada, et seda ei juhtunud. Mul on selle kohta üks umbes 30 leheküljeline leping.

Ma vaatan seda peakirja väga kaua. Mingil põhjusel ei suuda ma oma pilku sellelt pöörata. Võibolla on mul veel väike lootus, et kui ma seda ei vaata siis see kaob ära, kuid praegu tundub see mu kätes küll väga reaalne olevat.

Mõne aja pärast asetan ma selle tagasi öökapile ning poen teki alla. Ma keeran ennast külje peale ning vaatan hajameelselt paberipatakat kapil kuni hakkab hämarduma ja mu silmad lõpuks kinni vajuvad.

Pehme admin Postituste arv : 5899 Age : 30 Asukoht : Tartu

Ma olen tavaliselt selline inimene, kellele ei tasu närvidele käia kuna ma lähen närvi.

O'rly? xD

Aga vaata, kes siin on end ilmutanud. Very Happy

Jeee!

Sarkastiline kahekõne. As always. Very Happy

Und.

Pealkiri: Re: On elu surma väärt? (19 osa) 9/3/2012, 23:23

Tõesti väga kreepy.

Kas ma olen tõesti pime või ei oska lugeda, aga mina kuskil küll ei näinud nime Joonas võinoh vähemalt ei mäletaks, et oleks näinud. Rolling Eyes

*tzekkab veelkord kiirelt tekti*

Igatahes! Tuleb ausalt ülesse tunnistada, mida ma alguses selle jutu kohta arvasin Embarassed

Esimene osa tundus okei! Kõik oli selge nagu seebivesi jne, aga sealt edasi järgmised osad *mõtleb korraks uuesti loetu peale ja nerab* olid küll sellised, et mitte muffigi i mõika, no kohe täitsa null Very Happy

Kuid miski sinu kirjutamise viisis ja tekti veidruses pani mind lugema ja kohe lõpuni välja! Tahtsin aru saada, mida loen ja seetõttu peatusin mõnel lõihul mitmeid kordi ja lugesin uuesti ja aina uuesti seda endale ette, aga ikka ei midagi. Kõik tundus huvitav aga veidral kombel mitte arusaada. Igatahes nii segane värk, et ei oska kirjeldadagi Neutral

Siis osa väljendeid mõjusid mulle väga muljetavaldavatena nt: Autod vurisevad, rehvid krigisevad, räägib väga krüptiliselt...No lihtsalt nii toredad väljendid. Wink

Ja see siili nali, et kui inimestel olekid okkad. Teve senise jutu parim koht. See juba oli midagi!!! Üldse jutus oli väga palju selliseid veidraid mõttelõike, mis ajasid kas naerma või panid mõtlema, kas tõesti on sedasi Very Happy

Kas need valvuri mütsid, milles alguses juttu tehti, olid need vahtkonna valvuri omad????? Very Happy

Igatahes kogu selle pika tekti võtan kokku ühe lihtsa ja lühikese sõnaga Very Happy

UUT!!!!!!

Pealkiri: Re: On elu surma väärt? (19 osa) 10/3/2012, 02:30

SIlle ütleme siis nii, et teistsugust kahekõne on mul juba väga keeruline ettegi kujutada:D

Ja esiteks: Jee mul on veel üks lugeja:D

Need mütsid olid tõesti vahtkonna valvuri omad:D Mitte, et ma oleks seda mäletanud: Dma pidin need uuesti oma tekstis üles otsima aga jah:D

Ja see, et sai on segane...well jah:D ütleme siis nii, et kuna minu peas on see tegelikult juba üsna selge:D ning kuna see on ideekohaselt üsna suur projekt ei saagi esimese 5 osaga kõike ära seletada:D Veel üks põhjus on see, et oluline osa jutus ongi see, et peategelane on segaduses ja selles asjas uus ja ei tea peaaegu midagi siis jah:D
Ma loodan, et see maailm muutub mingi ajaga selgemaks aga ma ka ei taha kõike korraga ära seletada kuna see oleks liiga lihtne:D
Ja ajaliselt on seal mööda läinud umbes kaks tundi niiet jah;D

Ja Joonase asjaga...Ma lihtsalt küsisin Sillelt nõu nimede osas (mitte, et ma oleks seda saanud), aga siin tal veel pole nime ja ma ei ole ka enam kindel, et see nimi on Joonas:D

Ja ma üritan millalgi edasi kirjutada:D

Pealkiri: Re: On elu surma väärt? (19 osa) 10/3/2012, 03:22

Sinu jutus on iva!!! Very Happy

Iva, mis mulle meeldib ja kas tead? Ära seleta jah mitte kui midagi, mulle meeldib praadida ja asjast mitte midagi aru saada ja siis kui ma ühel hetkel järsku aru saan ja pomm plahvatab tunnen ma ennast nii hästi, et kuku pikali.

Võib-olla ma olengi segaduses sellepärast, et peategelane on segaduses. *irvitab iseenda üle*

Aa, muide Joonas on täitsa okei nimi kuigi...*mõtleb kas avaldab arvamust või jääb kuss* scratch

Olgu las ta jääda praegu Very Happy

Edasi kirjutamine on päeva parim mõte ja sulle endale kohe kindlasti kõige tervislikum Laughing

Pehme admin Postituste arv : 5899 Age : 30 Asukoht : Tartu

Jooonas on jumala normaalne nimi! Very Happy

Ja ma annan sulle head nõu. Sa lihtsalt ei võta seda kunagi! Very Happy

Äkki peaks karistussüsteemi välja mõtlema... panen oma kassile nimeks Jumalus või midagi... Very Happy

Pealkiri: Re: On elu surma väärt? (19 osa) 10/3/2012, 13:49

Jumalus?? Edu sulle tema kutsumisel Laughing

Pehme admin Postituste arv : 5899 Age : 30 Asukoht : Tartu

Minu kutsumisel ta tuleb. Very Happy

Aga Looret tuleb ta kartma õpetada. Very Happy

Pealkiri: Re: On elu surma väärt? (19 osa) 10/3/2012, 15:59

Jeerum küll, tahaks siukse jutu peale kassi võtta Laughing

» Elu ja surma dialoog
» Mis hakkab toimuma peale surma.