On elu surma väärt? (19 osa)

Pehme admin Postituste arv : 5899 Age : 30 Asukoht : Tartu

Nonii.
Me like. Very Happy

Kaarlist on kahju... aga ma ei suuda välja mõelda, kuidas nad saaksid koos olla ilma et Kaarel ise ka samasuguseks ei muutu. Kas äkki Liisa ja Priit hoopis viivad teeskluse kaugemale...? Very Happy

Ootan uut!
Sille

Pealkiri: Re: On elu surma väärt? (19 osa) 4/6/2012, 21:31

Ma ei tea miks kuid algus oli veidi segane...
Kuid ma siiani armastan seda jutu... :)

Pealkiri: Re: On elu surma väärt? (19 osa) 4/6/2012, 22:45

Nasicc- mine sa tea mine sa tea:D Variantidest siin puudust ei tule:D
Herbts- algus oli mõttemaailm:D Ma ei ootagi, et teiste mõtted samu radu pidi käivad kui minu omad, aga mulle tundus, et see on seal vajalik:D ja tore:D

lehm Postituste arv : 642

Mulle meeldib! Very Happy

Aga sa tõid siia juttu liiga palju mehi sisse. Ma ei suuda otsustada kellega Liisa peaks kokku jääma. Laughing

Pealkiri: Re: On elu surma väärt? (19 osa) 16/6/2012, 01:00

Haha:D varsti hakkab ilmnema, kes on konkurentsis ja kes on lihtsalt mees:D

Aga jah selle osaga pole väga rahul, aga paremat ka kuidagi ei tule.

16.

Koolipäeva lõpus jõudsin ma otsusele, et see oli siiani kõige raskem esimene koolipäev, mis mul olnud on. Üllatavalt keeruline on samal ajal hoida silma peal Kaarlik, kui ta mind väldib, vältida ja hoida silma peal Oskaril, et ta kedagi ei puudutaks ega minuga suhelda ei üritaks ning hoida Priitu piisavalt lähedal, et mu esialgne mõte luhta ei läheks, kuid piisavalt kaugel, et asi liiga kaugele ei läheks.

Viimase tunnikella lõppedes oli mul kohutavalt hea meel, et Kaarli silmad olid veel normaalsed ning loodetavasti on homseks meil juba mingi plaan.

„ Kuidas te teadsite, et ta siia tuleb?“ küsin ma Priidult oma maja ette jõudes. Mingil veidral põhjusel olen ma tema lähedal olekuga juba üsna ära harjunud. Ta ei tundu ohtlik ning ei ole ka liiga sõbralik, mis teeb asja tunduvalt lihtsamaks.

„ Mina sain täna hommikul teada, et lähen kooli,“ sõnab ta ning mul on temast natuke kahju. Ilmselt on ta juba varem koolis käinud kuna mingil põhjusel ei tundu ta väga noor. Mingil alateadlikul tasemel mõistan ma, et ta pole aktiivne surmaja ning sama käib ka Oskari kohta.

„ Aga?“ otsustan ma talle vastata kuna ilmselgelt on selles midagi rohkemat kui see, et ta hommikul kell seitse üles tõusis ning mõtles, et äkki läheks nüüd tagasi keskkooli.

„ Sa peaksid seda Roberti käest küsima,“ lausub ta ning ajab mind sellega veidike närvi. Võiks arvata, et inimesed esitavad ise piisavalt palju küsimusi, et nad suudaks minu omadele vastata, kuid tundub, et nii see pole.

Minu suureks üllatuseks avastan ma oma tuppa minnes, et Robert on juba seal. Ka see ajab mind natuke vihaseks, et kõik arvavad, et neil on igasugused õigused, kuid ma otsustan, et see pole õige hetk oma tunnete näitamiseks.

Ma istun oma voodile ning jään hetkeks vaikides Robertit vaatama. Seejärel pööran ma pilgu Priidule, kes näeb välja nagu tal oleks väga ebamugav.

Ma osutan oma voodile andes märku, et ta võib sinna istuda, kuid see ei tundu teda rahustavat ning ta jääb oma ebaleva näoga seisma.

„ Sul pole ebamugav vastu mind nühkida või kätt mu persele panna, aga sul on ebamugav olla minu magamistoas ja istuda mu voodil?“ küsin ma üritades aru saada, mis ta peas küll toimub.

Alles nüüd tuleb mul meelde, et Robert ei tea meie kokkuleppest vast veel midagi ning ta vaatab meid mõlemat sel hetkel väga kahtlustavalt tõstes väga aeglaselt ühte oma kulmu.
„ Mis te lapsed koolis tegite?“ sõnab ta siis ning ma peaaegu näitan talle keelt, kuid suudan ennast enne talitseda kuna see vist pigem tõestaks seda laste osa seal kui lükkaks selle ümber. Niisiis piirdun ma lihtsalt talle ühe pilgu saatmisega ning pöördun tagasi Priidu poole, kelle ebamugavus pole vähenenud.

„ Pane oma valvekoer istuma,“ lausun ma seejärel Robertile lootes, et tema teab paremini mida teha.

Selle peale toob ta kuuldavale ühe naeruturtsatuse ning tõuseb püsti. Tuleb välja, et tema lahenduseks on see, et ta liitub minuga voodil ning jätab tooli tühjaks.

See aga jätab Priidust natuke lolli mulje ning toolile istumine oleks nüüd nagu oma tahte allutamine.

„ Istu,“ sõnab Robert ning minu üllatuseks langetab noormees oma pea ning istub toolile.
Tuleb välja, et ta tõesti on ingli valvekoer. Huvitav, kas neil on mingi oma nimetus?

Nüüd näeb Priit küll välja nagu ta oleks pahandust teinud ja vahele jäänud, kuid üllataval kombel tundub tal olevat mugavam kui enne. Käskude täitmine on ilmselt asi, milles ta on osav.

„ Niisiis mis hõõrumist te tegite?“ küisb Robert nüüd minu poole pöördudes kuna ilmselgelt pole teisel noormehel vastamiseks piisavalt mugav olla. Robert vaatab mulle otsa nagu ta tahaks seda vastus, kuid pole päris kindel, et ta seda kuulda tahab ning see üllatab mind veidi.

Võiks arvata, et üle tuhande aastases inglis ei suuda enam ebamugavust tekitada väike hõõrumine, kuid tundub, et just nii see on.

„ Et tal oleks hea põhjus mu jältamiseks on ta nüüd mu boyfriend,“ sõnan ma ning vaadatse hetkeks tagasi Priidu poole näen millist ebamugavust see temas tekitab.

Ma muigan ning pööran pilgu tagasi Robertile, kes näeb nüüd välja nagu ta oleks natuke segaduses.

„ Pole paha,“ sõnab ta pärast mõnehetkelist vaikust, kus ta asja ilmselgelt oma peas läbi töötles ning seejärel naeratab mulle.

Sellega õnnestub tal mind segadusse ajada, kuna ma ei tea täpselt mida see tähendama pidi. Õnneks läheb sellele vastamise hetk mööda piisavalt kiiresti, et ma ei jõua reageerida, kuna ta on juba püsti tõusnud ning mu laua pealt pastaka ja paberi haaranud.

„ Tunne ennast nagu kodus,“ pomisen ma ning ilmselgelt on ta kõrvakuulmine parem kui minu oma.

„ Aitäh,“ vastab ta mulle ning tuleb nendega tagasi voodile.

Priidu ebamugavuse ning olemasolu ignoreerimine läheb aina kergemaks kui Robert hakkab rääkima.

Ta räägib väga kiiresti ning ma ei saa aru kõigest, mis ta ütleb, kuid põhilist ma siiski mõistan.

Oskar pole siit pärit ning me ei tea ta kavatsusi. Seega on plaani esimene osa nende välja uurimine.

Asi mis mind jääb häirima on see, et kui ta siit pärit pole siis kuidas ta oskab keelt ja ajalugu ja kõikke seda, kuid selle vastuseks saan ma vastuse, et me õpime kiiresti. Seejärel tekib mul peaaegu vastapandamatu tahtmine minna kuhugi teise riiki ning vaadata kui kiiresti ma keele selgeks saan. Ilmselt tuleb see oskus abiks ka koolis, kuid seal tundub see pigem petmisena mitte laheda uue oskusena.

Tupik meie plaani tuleb hetkel kui me peame välja mõtlema, kuidas me ta kavatsused teada saame.

Lõpuks otsustame me Robertiga jõud ühendada ning Priidu mängust peaaegu välja jätta. Tema ülesandeks jääb vaid minu maha jätmine ning Kaarli kaitsmine.

Mul tuleb küll mängu panna kogu oma võrgutusoskus ning Robert on suurema osa ajast nähtamatu ning jälitab mind, kuid kokkuvõttes jään ma meie plaaniga üsna rahule.

Oma üllatuseks avastan ma, et selle plaani mõtlemisega läks kauem kui ma arvasin, kuid nüüd on noormehed juba lahkumas.

Priit, kellel on ikka sama ebamugav kui alguses näeb välja nagu ta oleks võimeline aknast välja hüppama, et siit toast pääseda ning minu suureks üllatuseks leiavad nad, et see on kõige mõistlikum viis siit lahkumiseks.

„ Ma tahan sinuga rääkida,“ lausun ma Robertile enne kui nad jõuavad aknast välja minna ning ma olen natuke üllatunud kui ta käsib Priidul lahkuda mitte teda ootama jääda ning paneb akna kinni.

Ma istun tagasi voodile oma kohale ning minu üllatuseks liitub ta minuga seal mitte ei istu toolile.

„ Eelmine nädal...kui ma koju tulin,“ alustan ma nin gnäen kuidas ta ilme muutub. Kui ta enne oli rahulik või isegi natuke erutunud meie plaani tegemisest siis nüüd muutub ta nagu niuhti murelikuks.

„ Ma nägin su korterikaaslasi,“ sõnan ma lihtsalt ning näen, kuidas ta ilme muutub väga ärritatuks.

„ Mis nad ütlesid? Mida nad tahtsid? Kas nad tegid midagi? Miks sa mulle varem ei öelnud?“ hakkab ta mulle järjest küsimusi ette laduma, kuid peatub kui näeb, et ma ei vasta nendele nii.

„ Rahu,“ sõnan ma lihtsalt ning ootan, et ta oma suu kinni paneks ja oleks valmis mu vastuseid ka kuulama.

„ Nad lihtsalt seisid ja ütlesid tere kui ma neist mööda kõndisin ning kui sa oleks meie kohtumise lõppedes öelnud midagi kasulikumat, kui et kohtume veel siis ma võibolla oleks teadnud sinu telefoninumbrit või midagi sellist. Ütleme siis nii, et su korterisse ma väga tulla ei soovinud,“ lausun ma ning märkan siis, et mu toon on tõusnud natuke liiga valjuks. Ma ei taha, et keegi vaatama tuleks.

„ Vabandust,“ sõnan ma seejärel väga vaikselt ning üritan ta pilku vältida. See on aga üsna raske arvestades seda kui lähedal ta mulle on.

Lõpuks olen ma sunnitud siiski talle otsa vaatama ning oma üllatuseks näen ma nüüd seal midagi muud.

Seal pole enam viha ta vaenlaste vastu või pettumus minu mitteteatamise pärast vaid midagi palju pehmemat ning vähem konkreetset. Osa sellest on hellus ning hoolivus, kuid üks osa sellest on ka haletsus ning see mulle ei meeldi.

„ Ära vaata mind nii,“ sõnan ma ning olen ka ise veidi segaduses, miks ma seda tegin. Keegi ei tee ju kunagi seda, mida mina ütlen, miks peaks seda tegema tema.

„ Kuidas?“ küsib ta ning oma üllatuseks saan ma aru, et ta tõesti ei tea, kuidas ta mind vaatas. Ilmselt oli ta enda haletsevates mõtetes liiga sügavalt sees.

„ Nagu ma olen nõrk, nagu ma ei saaks sellega hakkama ilma, et sina siin oleks, nagu sa hooliks minust ning teaks, kes ma olen,“ sõnan ma ning üritan taaskord ta pilku vältida.
„ Sest sa pole mu sõber, sa pole ka mu vaenlane , aga sul pole õrna aimugi kes ma olen,“ jätkan ma vaadates oma toa ust kuna see on temast piisavalt kaugel, et ma ei vaata talle otsa, kuid piisavalt lähedal, et pole aru saada, et ma ta pilku väldin.

„ Palun mine ma tahan puhata,“ sõnan ma siis ning tõusen püsti.

Mu suureks üllatuseks teeb ta seekord seda, mida ma ütlen ning tõuseb püsti.

Ta haarab veel paberi ning pliiatsi ning kirjutab sinna peale numbri.

Noormees on juba aknaaual kui lõpuks oma suu avab.

„ Kas sa tahad valvekoera?“ küsib ta ning suutmata nüüd oma suud avada raputan ma lihtsalt pead ning loodan, et ta mind tõsiselt võtab ja mulle tõesti valvekoera ei jäta.

„ Helista kui midagi on,“ sõnab ta ning ronib aknast välja.

Ma sulgen selle ning näen veel, kuidas ta maani jõuab. Mu akna juurde on päris lihtne ronida, kuigi ma pole seda ise teinud kuna viimane kukkumine on natuke liiga kõrge. Ilmselt aitab ingliks olemine siin puhul seda veidi leevendada.

Ma haaran paberilipiku ning salvestan numbri endale telefoni sisse. Mingil põhjusel on mul tunne, et mul läheb seda veel vaja.

Ma vaatan veel mõnda aega oma telfoni üritades otsustada, kas ma peaksin Joonasele endast juba märku andma, kuid otsustan sellega veel paar päeva oodata.

Istunud oma voodile otsustan ma tõesti, et kõik mida ma praegu teha tahan on puhata. Siiski üritan ma säilitada võimalikult normaalset elu, mistõttu ajan ma ennast oma toast välja ning teen näo, et mul on kõht väga tühi.

Jõudnud kööki näen ma seal oma õnneks isa istumas. Ema esitaks liiga palju küsimusi, kuid isa on täpselt piisavalt vaikne, et panna tähele, et ma söön ning mitte küsida küsimusi kooli kohta.

Me küll räägime, kuid see on piisavalt mõttetu vestlus, et ma seda tähele ei pane. Viimasel ajal keskendun ma perega olles kogu aja oma kätele ning üritan neid tegevuses hoida, et mul poleks võimalust neid katsuda.

Ka seekord on väga huvitav kartulite noaga hakkimine. Huvitav kas nad märkavad, et ma olen järsku hakanud nuga kasutama. Varem olin ma piisavalt laisk, et võimalikult palju tööd kahvlia ära teha, kuid nüüd söön ma väga korrektselt.

Kohe kui olen oma tuppa tagasi jõudnud ohkan ma sügavalt välja ning lukustan oma ukse. Ka ukse lukustamine on mulle viimasel ajal rohkem meeldima hakanud, kuna üllatuskülaskäigud pole enam minu jaoks, eriti pärast esimest ööd.

Niisiis heidan ma oma voodile ning vaatan mõnda aega lage mõeldes sellele, mida ma homme tegema pean.

lehm Postituste arv : 642

Jee, ma avastasin uue osa! Very Happy

Mulle jäi üks kirjaviga silma: Ka ukes lukustamine on mulle viimasel ajal rohkem meeldima hakanud. , tegelikult peaks olema vast ukse. :)

Aga muidu meeldis ja ootan juba uut. Very Happy

Pehme admin Postituste arv : 5899 Age : 30 Asukoht : Tartu

Miks ta nüüd korrektselt sööb? Very Happy

Aga jah... ns kutid. Praegu tundis, et niisama poiss pole Robert... aga mulle meeldiks Joonas-Joomas-Koomas-Roomast näha. Very Happy

Uut.

lehm Postituste arv : 642

Kes see Joonas-...-...-... on? scratch

Pealkiri: Re: On elu surma väärt? (19 osa) 16/6/2012, 11:59

Et tal oleks midagi kahe käega teha:D obviously:D

Aitäh et ukes välja tõid kuigi jah typosid ja komavigu mu osadest ikka leiab:D
Ja Joonas on see ta õpetaja. Lihtsatlt Joonas-Roomas-Koomas-Joomas.... oli variant kui palusin abi talle hüüdnime otsimisel:D (Kõige viimane versioon sellest hüüdnimest oli joonas-joomas-koomas-roomas-roojas-soojas-soolas-poolas-voolas, kuid ma otsustasin siiski jääda Jonnu juurde:D)
Ja teda näeb võibolla isegi järgmises aga tõenäolisemalt ülejärgmises osas uuesti:D

lehm Postituste arv : 642

Aaaaaaaaa, nüüd ma tean kes see Joonas-...-...-... on!

Ja komadega seoses, pole mina küll mingi ütleja! Very Happy

Ma panen kõikide sidesõnade ette koma, olenemata sellest, kas on vaja või mitte. Very Happy

See on minu hobi.

Pealkiri: Re: On elu surma väärt? (19 osa) 18/6/2012, 21:01

17.

Võiks arvata, et Priiduga lahku minemine pole väga raske ülesanne, kuid minu suurim kartus selle juures on see, et ma hakkan poole pealt naerma ja rikun kõik ära.

Siiski tuleb mul enne seda teha miskit, mis mind kohe kindlasti naerma ei aja.

Ma ootan hetke, et Oskar oleks üksi, kuid neid ei tundu väga palju olevat. Lõpuks näen ma, et ta suundub teistest eemale ning otsustan, et meie plaani töötamiseks tuleb mul tegutseda. Now or never mõtlen ma hetkel kui talle järele jooksen.

Ta pole küll kaugel, kuid mingil põhjusel tundub see kestvat terve igaviku. Lõpuks kui ma olen kohale jõudnud avastan ma, et see on meie plaani jaoks täpselt ideaalne koht.

Ma teen paar kiiremat sammu ning astun tema ette.

„ Tere,“ sõnan ma ning sirutan käe tervitamiseks välja. Ma pean meeles pidama, et ma seda ainult surnud inimestega teen. Mul pole kätt vaja just eriti kaugele sirutada kuna ma olen talle üllatavalt lähedal.

Ma näen, et ta on minu järsust lähenemisest üsna üllatunud ning hoiab oma käsi tagasi, justkui ta oleks harjunud inimeste mittepuutumisega. Millelgi pärast tundus mulle varem, et tal pole sellega probleemi nii et see on mulle üllatav. Siiski kui ta näeb, kes ma olen tekib ta näole muie ning ta paneb oma käe minu omasse.

Ma surun seda väga jõuliselt, kuid tema puudutus jääb selle juures üsna õrnaks.

„ Tere,“ vastab ta mulle lõpuks ning naeratab üllatavalt sõbralikult. Kui mul seda vaja poleks, et ta minuga sõbralik on lööks ma tal ilmselt näo sisse.

Selle asemel naeratan ma talle vastu ning lükkan ta seina äärde.

„ Liisa,“ tutvustan ma ennast ning üritan kõigest väest oma naeratuse hoida, kuigi seda on raske teha talle nii lähedal olles. Kui ma liigutaks oma jalga kolme sentimeetri võrra läheks see tema vastu. Seetõttu püsib ka mu hoiak väga sirgena.

„ Oskar,“ vastab ta ning ma noogutan. Ma muidugi teadsin seda, kuid ta enda suust seda kuulda on midagi muud.

Ma vaatan ta mustadesse silmadesse üritades leida ta nö nõrka kohta, kuid hetkel tundub see üsna võimatu olevat. Roberti sinised silmad tunduvad sel hetkel palju lihtsamad, ilusamad ning väljendusrikkamad, kuid ka Priidu musti silmi pole just väga raske tõlgendada.
Millegi pärast käib sel hetkel mu peast läbi mõte, et kui lähedl Robert meile praegu on. Ma üritan selle ära ajada, kuna nähtamatu inimene mu selja taga ei teeks seda siin sugugi lihtsamaks.

„ Niisiis... kui vana sa oled?“ küsin ma asetades oma käe õrnalt ta õlavarrele.

„ Otsekohene. See mulle meeldib, aga kus su valvekoer on?“ vastab ta mulle küsimusega ning ma ehmun hetkeks. Keegi ei peaks teadma seda, et ma teda oma valvekoeraks kutsun. Üritades seda oma näol mitte näidata otsustan ma teeselda ignorantsust.

„ Valvekoer?“ küsin ma talle vastu üritades samal ajal flirtivalt naeratada.

„ Priit,“ täpsustab ta ning ma imestan, et noormees ta nime teab.

Ma toon kuuldavale väikse naeruturtsatuse, mis on sel hetkel üllatavalt lihtne kuna ta näeb välja nagu mu puudutus piinaks teda.

„ Ta on koer. Ma vajan meest,“ sõnan ma ning imestan ka ise oma üsna tabava lause peale. Siiski õnestub mul ka sellega saata noormehele väga salapärane naeratus ning nüüd näeb ka tema juba natuke rõõmsam välja. Mu käsi ta õlavarrel tundub juba väga veider, kuid ma otsustan seda vaid veidi liigutada.

„ Mis toob mu tagasi mu esimese küsimuse juurde. Kui vana sa oled?“ lausun ma ning liigutan ennast natuke. Nüüd olen ma talle juba täpselt nii lähedal, et ma pole ta vastas, aga tunnen ta lähedust kogu oma kehaga.

Õnneks kuulen ma sel hetkel samme, kuna sealt edasi liikumisega oleks mul juba probleemseks läinud.

Ma näen Priitu, kes näeb välja väga shokeeritud ja solvunud ning ma luban endale hetke, et imestada tema heade näitlemisokuste üle.

Ta hakkab minu peale lõugama ning kuigi ma ütlen, et see pole nii nagu paistab ei liigu ma ka Oskarist kaugemale.

Kui ta on natuke minu peale karjunud solvub ta täielikult, läheb minust lahku ja lahkub meie seltsist.

„ Aitäh,“ sõnan ma Oskarile kavala naeratusega.

„ Mille eest?“ küsib ta ning ma üritan oma naeratuse natuke veel kavalamaks venitada.
„ Et aitasid mul temast lahti saada,“ vastan ma nagu see oleks ilmselge.

Seejärel ma astun temast eemale ning hakkan klassi poole kõndima.

Tunnikell oli helisenud umbes siis kui noormees mu peale karjus, kuid teda ei peatanud miski.

Ma tunnen, kuidas Oskar kõnnib mu taga ning ilmselgelt suutsin ma rääkida piisavalt osavalt, et ta ei oska mulle hetkel midagi öelda. Seda polnud ta vast oodanud.

Oma rahuloluks näen ma klassi jõudes, et Priit istub Kaarli kõrval. Ta ei näe küll selle üle väga õnnelik välja, kuid mida rohkem Priit räägib seda enam ta kehahoiak lõdvestub.

Ma olen ka väga tänulik, et noormees hoiab oma käed kindlalt süles ning katsumisest on asi väga kaugel.

Meie plaani geniaalsuse veel üheks näitajaks on see, et kõik on ennast klassi istuma paigutanud nii, et on vaid üks vaba laud. On küll mõned üksikud kohad inimeste kõrval, kuid need pole piisavalt huvitavad, et Oskar sinna istuma läheks. Niisiis jälitab ta mind kui ma tühja laua valin.

Matemaatika tunnid pole minu koolid kunagi huvitavad olnud, kuid mingil põhjusel jagan ma seda ainet siiski suhteliselt hästi. Kuna ka õpetaja pole väga tugev persoon on klassis olevatel inimestel pigem omavahel huvitav kui tunnis. Tavaliselt olen ka mina nende seas, kuid täna otsustan ma tõesti tunni kaasa teha. See tundub olevat hea põhjus Oskari vältimiseks.

Ma näen silmanurgast, et tal on küll õpik lahti, kuid ta ei vaata seda, vaid mind. See küll tekitab minus ebamugavust, kuid vähemalt ma tean, et pikemas perspektiivis on sellest pigem kasu. Igatahes tunnen ma vähem ebamugavust nüüd kui ta on siin, kui enne kui ta istus Kaarli kõrval.

Tahtmatult tekib mu näole naeratus ning ma otsustan seda noormehega jagada, et temas veelgi suuremat segadust tekitada.

Ta küll üritab paar korda oma suud avada, kuid lõpuks otsustab ta ilmselt, et ma pole hetkel sellele piisavalt vastuvõtlik.

Päeva edenedes üritan ma teda vältida. Samal ajal tundub mulle, et tema üritab Priitu vältida, kuna Kaarli lähedusse ta enam ei satu. Muidugi muutub vältimine iga inimesega keerulisemaks. Mu eksppoisid üritavad vältida mind ning Oskar üritab vältida neid. Nende kõigi korraga vältimise teeb see üsna keeruliseks.

Teiste inimestega suhtlemise teeb keerulisemaks see, et nüüd arvavad kõik, et ma olen lits kuna mul on kahe nädala jooksul juba neljas poisssõber. Kui nüüd aus olla siis ma arvaks sama, kuid ainult kolm neist on tegelikult olemas ning ainult ühele neist olen ma olnud piisavalt lähedal, et mind litsiks tembeldada. Õnneks tähendab see ka, et keegi ei soovi väga Oskari lähedusse sattuda. Nii et ma olen lõiganud küll enda kõigist lahti, kuid ka tema.

Mu keeruline olukord lõppeb tunnikella helisedes.

Ma ei suundu bussi peale nagu ma seda tavaliselt teen, vaid täna sõidan ma trammiga nagu seda teeb ka Oskar. Selle tarbeks on mul ka kokku lepitud kokkusaamine Joonasega, et mul oleks põhjust õigel hetkel lahkuda.

Niisiis ajastan ma oma koolist lahkumise tema omaga täpselt samale ajale ning asun tema kõrvale.

„ Millega ma sind aidata saan?“ küsin ma kui me oleme juba ümbes viisteist meetrit vaikides kõndinud.

Taaskord õnnestub mul teda üllatada, kuna ta vaatab mind nagu ma oleks just kolmanda jala otsaette kasvatanud, kuid ma tean, et seda oleks ma ju ometi märganud. Ta ei ütle midagi, vaid lihtsalt vaatab mind küsiva pilguga. Vähemalt nüüd oskan ma ta pilku lugeda, mitte et ta seda varjata prooviks.

„ Ma olen sulle nüüd ühe teene võlgu niiet, mis ma teha saan?“ küsin ma uuesti, kuigi ma kardan seda vastust, mis sealt tulla võib.

„ Ma arvan, et ma jätan selle teene reservi,“ sõnab ta seejärel ning ma ei suuda otsustada, kas see on hea või halb asi.

Igatahes suutsin ma sellega pinget veidi vähendada. Ma küll ei saa rääkida sellest, millest tahaksin, kuna meie ümber on liiga palju tuttavaid inimesi, kuid mul ei jää üle muud, kui see piinlik vaikus lihtsalt mööda lasta.

Trammis suunan ma ta kõige tagumisele istmele ning istun ise ta kõrvale. Imekombel on see tramm suhteliselt tühi ning meie vahetus läheduses pole hetkel kedagi.

„ Kui vana sa oled?“ otsustan ma küsida sama küsimust. Seekord pole tal võimalik selle eest kuhugi põgeneda ning oma üllatuseks näen ka, et ta ei taha seda teha.

„ 148,“ lausub noormees, keda ilmselt ei tuleks küll noormeheks kutsuda, aga kuna ta näeb selline välja ei kavatse ma sellest ka loobuda.

„ Hari mind. Kas see on noor või vana?“ sõnan ma ning taakord õnnestub mul teda üllatada. Ilmselt oli ta arvanud, et ma tean sellist lihtsat asja.

„ On vanemaid, aga siiski suhteliselt vana,“ vastab ta. Ma jään hetkeks vait, et oodata ära uste avanemine ning sulgumine.

„ Miks?“ küsin ma siis ning ma näen, et ta on küll üllatunud, kuid kuna ma olen täna juba nii üllatav olnud ignoreerib ta juba seda.

„ Kuna kui sa oled viis aastat läbinud on inglitel lubatud sind tappa,“ vastab ta mulle üllatavalt otskoheselt.

Sellega suudab ta mu mõneks ajaks vaikusesse sundida. Kui me oleme trammist maha astunud jään ma seisma ning ta liitub minuga.

„ Miks sa siin oled?“ otsustan ma otsekoheselt lähendeda kuna noormehele tundub otsene lähenemine väga hästi sobivat. Vähemalt siiamaani.

„ Sa oled 148 ja oled gümnaasiumis. Miks?“ täpsustan ma ennast enne kui ta jõuab suu lahti teha ja öelda midagi sellist, et ta on teel kodu poole.

„ Pole sinu asi,“ vastab ta mulle ning esimest korda kuulen ma ta hääles külmust ning ülbust. Ma olin juba vaikselt hakanud unustama, miks ma temasse ettevaatlikult suhtuma pean, kuid see tõi mu maa peale tagasi.

„ Ilmselt tulid sa lähiajaloo kursuse pärast?“ sõnan ma üritades sellega veidi pinget maha võtta.

Imekombel see mul ka õnnestub ning ta ilme muutub väga kiiresti üsna lõbusaks.

„ Täpselt nii...mälu värskendama,“ lausub ta ning ma võtan ennast kokku, et tuua kuuldale usutav naer.

Minu õnneks otsustas Joonas valida just selle hetke, et kohale ilmuda. Ma ei taha aga teda sinna sisse segada. Seepärast ütlen ma Oskarile kiiresti, et ma pean minema ning suundun Joonase poole.

Minu üllatuseks järgneb noormees mulle ning enne kui ma jõuan oma suu avada suureneb mu üllatus veelgi.

„ Tsau,“ sõnab Joonas, kuid ta ei ütle seda mulle, vaid noormehele mu kõrval ning too vastab samaga. Ma pean ennast kogu väest kontrollima, et mu suu lahti ei kukuks ning see on raskem kui arvata võiks.

„ Te tunnete üksteist?“ suudan ma endast mõne hetke pärast välja pigistada üritades hoida sõbralikku naeratust.

Nad mõlemad noogutavad mulle vastuseks, kuid ilmselgelt ei soovi seda teemat laiendada. Selle pärast ma väga ei muretse, kuna nüüd on mul plaan Joonast hiljem piinata.

„ Meil on aeg lahkuda. Tsau,“ sõnan ma ning hakkan eemale kõndima teades, et Joonas mulle järgneb.

„ Kus me saame segamatult ja privaatselt rääkida?“ küsin ma noormehelt ning tegelen oma pea otse hoidmisega, et mitte taha vaadata.

„ Mitte siin...mitte siin,“ vastab ta mulle mõtlikult ning kiirendab tempot. Mingil põhjusel on mul tunne, et tal on Oskariga mingi probleem ning minu plaanile tuleb ainult kasuks.
„ Minu juurde,“ sõnan ma ning näen teda noogutamas.

Sel hetkel kahetsen ma, et elan koos oma perega mitte üksi. Lõpuks võib see neile kahjus tulla kui ma pidevalt võõraid koju toon, kas siis tahtlikult või mitte.

Ma küll ei arva enam, et Joonas on võõras, kuid täielikult ma teda siiski ei usalda.

„ Sa tead kuhu minna. Ma pean ühe kõne tegema,“ sõnan ma ning vaatan, kuidas noormees suundub mu magamistoa poole. Õnneks pole sel hetkel kedagi kodus.

Ma lähen kööki ning ootan, et kuuleks ukse sulgumist.

„ Robert,“ sosistan ma ning loodan, et ta on hetkel siin mitte magamistoas.

„ Mis?“ kuulen ma häält kohast oma ees. Vaatamata sellele, et ma kasutan telefoni iga päev, on see üllatavalt veider.

„ Näita ennast,“ sõnan ma ning õnneks ei vaidle ta vastu, vaid muutub minu silme ees nähtavaks. Ma otsustan mitte selle peale mõelda kui veider või lahe see on või kui lähedal ta mulle on ning hoida see jutuajamine lühikesena.

„ Palun ära sekku,“ lausun ma üritades välja näha enesekindel.

„ Ma saan ta rääkima panna,“ sõnab ta ning ma olen natuke üllatunud, kui ähvardav ta seda öeldes välja näeb.

„ Ei saa,“ vastan ma talle ning loodan, et näen sama ähvardav välja.

„ Ta ei usalda sind piisavalt,“ sõnab ta ning ma mõistan, et tal on õigus, aga ka mina ei usalda teda.

„ Ta ei pruugi mind usaldada, aga sind ei usalda ta üldse. Võiks lausa öelda, et ta vihkab või kardab sind,“ sõnan ma ning ma näen, et üllatan teda sellega. Ilmselgelt ei mahu ta pähe see, et keegi võiks teda vihata.

„ Ta hoiatas mind sinu suhtes. Vahel ma mõtlen, kas tal oli õigus,“ sõnan ma ning selle peale jääb ta vait.

Ma kasutan seda vaikushetke ära, et enda tahtmist saada ning liigun temast veidi kaugemale.

„ Palun,“ lausun ma lihtsalt ning astun köögist välja. Ma loodan, et see oli piisav, et ta tegutseks nii nagu mina tahan mitte nii nagu tema.

Kõndides mööda koridori magamistoa poole loodan, et mul oli õigus.

Pehme admin Postituste arv : 5899 Age : 30 Asukoht : Tartu

„ Ilmselt tulid sa lähiajaloo kursuse pärast?“ sõnan ma üritades sellega veidi pinget maha võtta.

See oli lol. Very Happy

Ootan uut. Very Happy

Ja olid tubli. Very Happy

lehm Postituste arv : 642

Mulle millegipärast ei meeldinud see osa eriti. Ma ei tea miks, aga jah. :)
Ja mulle ei meeldi Oskar ka! Very Happy

Muidu ootan uut! Very Happy

Pealkiri: Re: On elu surma väärt? (19 osa) 18/6/2012, 23:45

Nasicc- Ma tean jah et ma olen nii naljakas:D

Ja well:D mulle ei meeldinud eelmine osa niiet jah:D on lubatud mu osade mittemeeldimine:D Mul endal võttis küll selle kirjutamine kaua kuna siin oli nii palju, aga enda arvates jooksis kõik nagu lihtsalt ja loogiliselt edasi:D

Aga selle ja ka ilmselt järgmise osa juurde käib see lugu:

Spoiler:

Ma arvan küll, et selle nö tuju tuleb eriti järgmise osa lõpus aga see lihtsalt on kummitanud mul kogu selle aja:D

Pehme admin Postituste arv : 5899 Age : 30 Asukoht : Tartu

Hmm.

Pealkiri: Re: On elu surma väärt? (19 osa) 19/6/2012, 00:12

Mille peale see hmm oli nüüd?

Pehme admin Postituste arv : 5899 Age : 30 Asukoht : Tartu

Kõige. (I) Very Happy

Ja laul on hea. Very Happy

lehm Postituste arv : 642

Lammas, kuna uut saab??? Tean millal oodata. Very Happy

Pealkiri: Re: On elu surma väärt? (19 osa) 25/7/2012, 23:59

Ma üritan see nädal uuesti kirjutamisega ree peale saada. See õnneks aitab kui ma tean, et keegi ootab:)
Niiet ma 100% ei luba aga ma üritan see nädal

lehm Postituste arv : 642

Jap, ma olen kindel ootaja. Very Happy

Pealkiri: Re: On elu surma väärt? (19 osa) 28/7/2012, 23:45

loodame, et nüüd hakkab osasid regulaarsemalt tulema:D

18.

Ma ohkan vaikselt ning astun oma tuppa. Minu ärrituseks tunneb Joonas ennas minu toas juba hirmuäratavalt koduselt. Ma küll ei arvanud, et veel nii koduselt, et minu voodis pikutada, aga ilmselt teda ei mõjuta miski nii triviaalne kui viisakus.

Otsustades, et see pole õige hetk temaga riidlemiseks istun ma toolile voodi kõrval ning jään teda vaikides vaatama.

„ Kes ta on?“ küsin ma mõne hetke pärast ning vaatan, kuidas ta üritab mind ignoreerida lage jõllitades.

„ Ma ei....“ alustab ta, kuid peatub ja jääb mõtlema.

„ Saa, taha, tohi. tea, pea. Vali endale üks siit ning lähme edasi,“ sõnab ta ning julgeb nüüd mulle juba otsa vaadata.

„ Hea küll,“ üritan ma oma tooni neutraalsena hoida kuna juba see, et ta ei tea mida öelda näitab, et tal on mida öelda.

„ Mis ta minust tahab?“ küsin ma siis ning selle peale liigub noormehe pilk tagasi laele ning ta üritab mind taas ignoreerida.

„ Kas sa tead, kes sa oled? Sina oled hetkel see, kes peaks mulle õpetama selle tervenisti uue maailma kohta. Ja niikaua kuni ma õpin peaks sa ilmselt ka mind kaitsma. Hari mind nüüd ja aita mul ennast ja oma pere kaitsta kuna ta tahab minust midagi ning ma kahtlen, et see on õpiabi,“ lausun ma kuid ta keeldub mind siiski vaatamast.

„ Kui sa üritad minu kohusetundele ning kaastundele mängida siis ma hoiatan, et need pole mu tugevamad küljed,“ vastab ta üllatavalt külmal toonil.

Sel hetkel loksub midagi mu mõtetes kokku ning ma mõistan teda veidi paremini.

„ Sa kardad,“ sõnan ma lihtsalt ning oma üllatuseks saan ma seekord kiire ja konkreetse vastuse.
„ Ei,“ sõnab ta lihtsalt ning vaatab ikka lage. See hakkab mind vaikselt juba närvi ajama.

„ Sa ei julge mulle seda öeldes isegi otsa vaadata. See ei aita su sõnade usutavusele just palju kaasa,“ lausun ma ning selle peale teeb ta paar väga kiiret liigutust ning järsku on ta mu voodi serva peal istumas. Järsku on ta mulle väga lähedal ning kuigi ma tahaks tagasi tõmbuda ei tundu see tark tegu olevat.

Enne kui ta jõuab oma suu avada otsustan ma tema ärritamist järkata.

„ Ma ei tea keda või miks sa kardad aga kui sul oleks vähei julgust ei oleks sa praegu siin.Ma arvan, et sa peaksid lahkuma,“ sõnan ma enne kui jõuan mõelda, mida ma tegelikult ütlen.

„ Sa polegi nii loll kui ma arvasin,“ ütleb ta ning laseb kuuldavale lühikese naeru, mis on üsna hirmuäratav.

„ Aga ma ei lähe kuhugi,“ sõnab ta ning sel hetkel häirib ta lähedus mind kohutavalt.

„ Sa kas räägid või lähed,“ lausun ma üritades kõlada ähvardavalt.

Ilmselt ei tulnud mul see aga hästi välja kuna selle peale hakkab ta taas naerma. Täna kõlab ta naer maniakaalsemalt kui tavaliselt,

„ Ja kes oled sina, et arvad et võid mulle käske esitada?“ küsib ta üritades oma naeru samal ajal maha suruda.

„ See polnud käsk. See oli soovitus. Ning ma tõesti soovitan sul seda teha,“ sõnan ma vaikselt üritades talle edastada oma tõsidust.

„ Palun jätkame seda õppetundi mõnel teisel päeval,“ sõnan ma ning tõusen püsti.

Ta vaatab mulle otsa üritades mõista mu järsku hääletooni ning tuju muutust ning mu üllatuseks tõuseb ta püsti ning läheb ukse juurde.

„ Mine!“ ütlen ma talle ning ta on kadunud kiiremini kui ma jälgidagi suudan.

„ Ja sina ära mine kuhugi!“ lausun ma õhule oma ümber.

„ Kui sa lähed siis ma liitun nendega,“ sõnan ma tõsiselt üritades leida mingit märku sellest, kus ta olla võib.

„ Ma olen sind kohanud neli korda ja teda tunnen ma üle kahe nädala. Mul pole veel mingit lojaalsust ja ma pole kindel, et nad midagi halba tahavad,“ lausun ma siis üritades teda veenda selles, et ma pole tema käsutada. Ma olen küll sisimas üsna kindel, et nende poolele minek pole hea mõte, aga ma pole ka kindel, et Roberti poolel on hea mõte olla.

Pärast hetkelist vaikust näen ma teda ukse juures seismas.

„ Ma saaks ta rääkima panna,“ sõnab ta ning sellel hetkel näeb ta välja nagu väike poiss, kellelt võeti just komm ära.

Ma ei leia, et sellele vastamine on sõnu väärt, seega ma lihtsalt raputan väga aeglaselt pead.

„ Ta ei tööta üksi. Ma olen ka kindel, et tema ei vea seal seda asja. Ta jooksis praegu nende juurde teatama, aga ma ei andnud talle midagi, mida teatada. Ainuke asi mis ta teab on see, et ma kahtlustan, et midagi on valesti. Ta ei tea midagi sinust, ega Priidust. Niiet isegi kui ta sulle midagi räägiks siis see poleks tõsi või see oleks ainult tema arvates tõsi ja igatahes oleks tal palju rohkem informatsiooni,“ räägin ma ning näen, kuidas ta keha vabaneb pingest. Ta võtab käe ukselingilt ära ning astub sammu sellest eemale.

Ta istub maha ning toetab selja vastu ust. Ta langetab pea ning vaatab oma jalgu.

Esimest korda on mul tunne, et ta on inimene, et tal on ka tunded ja ootused.

„ Ma ei tea enam mida teha,“ sõnab ta pead vangutades ning ma mõistan, et tal on raske seda tunnistada. Eriti raske on tal seda aga mulle teha. Ma mõistan nüüd, et tema silmis ei ole ma mittekeegi ning teda häirib see, et ta lasi võimaluse mida ta parimaks arvas käest ära, kuna mina ütlesin nii. Veel raskemaks teeb olukorra asjaolu, et mul oli õigus.

Seda on intrigeeriv jälgida, kuidas vaid mõne hetkega muutus üleolevus segaduseks. Probleemiks aga osutub see, et ma ei suuda otsustada kummas olekus ta parem välja näeb. Üleolevana on ta sirge, pikk ja võiks öelda, et ideaalne, kuid nii on ta väike ja haavatav. Pärast mõningast vaatlemist otsustan ma, et üks täiendab teist.

Ma astun paar sammu, et jõuda tema ette ning sirutan oma käed tema poole.

Ta pöörab oma pilgu minu omale ning vaatab väga küsivalt. Pärast hetkelist kahtlust paeb ta oma käed minu omadesse ning lubab mul arvata, et ma tõmban ta püsti, kuigi ma tean, et kui ta ei tahaks liikuda ei suudaks elevant ka teda kõigutada.

Ta vaatab mind ikka väga kahtlustavalt, kuid ma otsustan, et ei lase sellel ennast häirida ning võtan oma käed tema omadest välja. Hetkeks näeb ta natuke pettunud välja, kuid ma mässin oma käed ümber noormehe ning sulgen oma silmad. Ma tunnen, kuidas ta väga kahtlevalt ka enda käed ümber minu paneb. Ta käed on väga soojad ning tugevad, kuid samas hellad. Kui ta on need kindlalt oma kohale pannud tardume selles poosis.

„ Su süda lööb kiiresti,“ sosistan ma pärast mõningast vaikust. Tuleb välja, et surnud olemine teeb kallistamise kergemaks kuna käed ei väsi hoidmisest.

„ Sinu oma ka,“ vastab ta ning alles sellel hetkel mõistan, et tal on õigus.

Ma libistan oma käe aeglaselt ta südame kohale ning tunnen, kuidas mu käsi pulseerib. Ma avan oma silmad ning vaatan seda justkui oodates näha selle liikumist. Tundes, kuidas tema käsi väga ettevaatlikult minu südame poole liigub, hakkab mu süda veelgi kiiremini lööma. Ta väldib küll väga diskreetselt mu rindade katsumist, kuid mingil põhjusel on see liigutus väga intiimne ja erutav. Vaid hetke pärast tunnen ma, et ka tema on üsna erutatud.

Selle peale ta muidugi rebib ennast minu küljest lahti, astub tagasi ning hakkab vabandusi pomisema.

„ Shhhhh,“ lasen ma kuuldavale ning panen sõrme oma suul, mille peale ta üllataval kombel jääbki vait ning vaatab mind.

„ Ikka juhtub,“ sõnan ma seejärel ning üritan oma muiet hoida viisakuse piirides.

„ Ma olen väga....meelitatud,“ lausun ma seejärel ning astun talle uuesti lähemale.

Seekord mässin ma oma käed ümber ta kaela ning toon sellega ta pead endale lähemale. Sel hetkel talle otsa vaadates ei näe ma enam seda segadust, mis oli seal alles viis minutit tagasi, vaid paljast tahet ning ma kujutan ette, et ka minu silmes ei jätkunud sel hetkel millekski muuks ruumi.

Ma tõusen oma varvastele, et kiiremini temani ulatuda ning hetk, mil me huulde kohtuvad on täielik vabastus.

Kogu oma päeva ärrituse ning soovi teda mõista suunan ma sellesse suudlusesse ning unustan selleks hetkeks kõik muu. Olemas olen ainult mina ja tema ning võibolla isegi mitte terve tema vaid ainult ta huuled.

Üks mu käsi liigub ta juustesse, mis on üllatavalt pehmed. Ma tunnen ka kuidas ka tema käed mu kehal liiguvad, kuid alles kui nad liiguvad mu rinnale teadvustan ma neid endale, kuid peaaegu koheselt liigub mu kogu tähelepanu tagasi ta suule.

Pärast veel mõnda hetke unustust leian ma endas piisavalt tahtejõudu, et lõpetada, kuigi ma ei tea täpselt kas see on tahtejõud kui ma seda tegelikult teha ei taha.

Alles siis teadvustan ma taas kõvadust tema teksades, mis on minu vastas ning astun eemale.

Kuigi meil ei ole vaja hingata on mul tunne, et sel hetkel me mõlemad lausa hingeldame.

Ma keeran talle kiiresti selja ning liigun aeglaselt oma tooli juurde, andes talle ing endale kogumiseks veidi aega.

See ei ole armastus, see on puhas seksuaalne pinge, ma armastan ju Kaarlit, isegi kui ta mind vihkab ning selle raskeks teeb. Ma olen surnud ainult natuke üle nädala. Ta oli lihtsalt siin ning ma testin ennast. Ma lihtsalt testin, mida ma tunda saan. Tuleb välja, et seda saan, ja kuidas veel.

„ Niisiis. Mis plaan on?“ küsin ma üritades oma hääletooni hoida kindla ning rahulikuna. Selle juures on abiks see, et ma väldin ta pilku kuigi ma tean, et ta mind vaatab. Kui ta on juba tükk aega mu küsimust vältinud sunnin ma ennast lõpuks talle otsa vaatama.

„ Mis see oli?“ küsib ta ning näeb taas välja segaduses, kuigi see segadus on teistsugune. Sõna see juures viitab ta lakkamatult sõrmega enda ja siis minu poole.

„ Ma ei tea,“ ütlen ma ning üritan seejuures võimalikult süütult naeratada.

Ta tuleb lähemale, kuid saab siiski vihjest aru ning istub ohates voodile.

„ Uus plaan, kui sa selleks valmis oled ?“ sõnab ta ning naeratab salapäraselt.

Sel hetkel otsustan ma, et mulle meeldib kõige rohkem selline Robert, kes on segaduses, natuke üleolev, kuid sihikindel.

Ma noogutan ning valmistun ta plaani ümberlükkamiseks.

Pehme admin Postituste arv : 5899 Age : 30 Asukoht : Tartu

Kolme päevaga? Uuuuhhh. Very Happy

Aga mida Joonas siis teab? Very Happy

Ootan uut. Ja kiiresti. Very Happy

Pealkiri: Re: On elu surma väärt? (19 osa) 29/7/2012, 13:48

(A) i know.... mul läheb aeg liiga aeglaselt edasi:D ja well tegelikult on need kolm päeva nädala peale jaotatud:D
kuigi esimesest kohtumisest on juba üle kahe nädala:D
sain just aru et see ei sobi päriselt sinna ja muutsin ära selle:D hih:D kunstiline liialdus:D

Pehme admin Postituste arv : 5899 Age : 30 Asukoht : Tartu

Olgu nii.

lehm Postituste arv : 642

Kui ma seda osa lugesin, siis ma mõtlesin tükk aega, mis selle Joonase ja nende tüüpidega oli, nii et ma pidin paar eelmist osa läbi lugema, et taas järjele saada. Very Happy

Ning lõpp oli... Nunnu. Very Happy

» Elu ja surma dialoog
» Mis hakkab toimuma peale surma.