On elu surma väärt? (19 osa)

Pealkiri: Re: On elu surma väärt? (19 osa) 30/7/2012, 01:26

Pead nüüd jälle pikaks lugemiseks valmistuma, kuna ma pole saanud su juttu umbes täpselt viis osa kommenteerida, mis tähendab seda, et mul on kohutavalt palju öelda. Very Happy

Niisiis...

Alustan veidi kriitikaga, aga see on pisike asi...nii et rahu, ainult rahu. Very Happy

14ndas osas esinesid mõned veidrad sõnakordused, mis lugemist veidi takerdasid. Mõnest lausest oli selle tõttu isegi natuke raske aru saada.

Siis tooksin 14 osast välja ka ühe väga vägeva lause. Päriselt ka ma hakkasin selle lause pärast mõtlema xD

Ma küll üritan selle peale mitte mõelda, kuid see on alati nii, et kui sa mõtled et sa ei mõtle selle peale siis sa ju tegelikult mõtled selle peale.

15 osas on märkimisväärne see vestlus:
,,Et sinu üle valvata,’’lausub ta nagu see oleks kõige loogilisem asi maailmas. Minu jaoks ei tundu küll see kuigi loogiline. Miks on vaja mind valvata? Ma saan ise enda valvamisega suurepäraselt hakkama.
,,Kes su saatis?’’küsin ma siis, kuna ta ei tundu olevat selline inimene, kes lihtsalt käib ringi ja otsib inimesi keda valvata.
,,Robert,’’vastab ta mulle nagu see oleks kõige loogilisem vastus maailmas. Kuid minu jaoks ei ole see loogiline.
,,Miks?’’küsin ma, kuna tundub, et talle meeldib otsestele küsimustele vastamine.

Selles vestluses pidanuks olema nii palju loogikat kõla järgi otsustades, aga samas oli see ajuvabalt ebaloogiline vestlus, seega jahm väga mahe värk. Very Happy

Siis mis veel tasuks mainimist oli see Liisa ja Priidu vaheline näitemäng või draama tekitamine. Tema klassikaaslastel oli kindlasti väga lõbus. Küll aga polnud kõbus Kaarelil. Temast on mul isegi kahju natukene, aga samas oi mulle ka draama meeldib nii et lase aga sama vahvat joru edasi. Wink

16 osas oli ka üks kindlasti märkimist vajav lause. Ja ilmselt kui ma seda lauset sulle ninaalla ei hõõruks, siis ma kahetseks elulõpuni ja tuleks sind hiljem kummitama xD

,,Sul pole ebamugav vastu mind nühkida või kätt mu persele panna, aga sul on ebamugav olla minu magamistoas ja istuda minu voodil?’’küsin ma üritades aru saada, mis ta peas küll toimub.
No see oli küll lause, mis pani mind keset ööd vaikses majas väärakalt naerma nii, et naabrid ka kindlasti kuulsid. Very Happy

Ja ma mainiks ära veel ka selle Joonase hüüdnime asja. Te olete selle kalla vist päris kõva tööd teinud?????

17 osa kohta oskan ainult niipalju öelda, et Joonase väljailmumine settis ta veel halvemasse nimekirja kui ta oli. Ta oleks justkui mingi segaja, mis mind segab xD Ma loodan et ta ei hakkagi seal mingi segaja olema vms, kuid samas ma hakkan kahtlustama, et tema ongi üks potensiaalne kanditaat Liisale. Aga oeh jah oletused, oletused ja ainult ühed pagana oletused. Eks näeb mis saab.

18 osa oli kõige selle kogu kupatuse peale selline magustoit, et magusa isu sai terveks suveks täis. Very Happy

Aga oi mulle meeldis. ÜÜÜÜÜ...mis osa. Very Happy

Ma nüüd loodan, et edaspidi on mul võimalus enne jaole saada, aga vähemalt ma olen tubli ja püüan järjel püsida. Wink

Edu sulle !!! (:

Pealkiri: Re: On elu surma väärt? (19 osa) 30/7/2012, 01:46

Niisiis...kriitika osas well...jah
se esimene lause makeb minu jaoks täieliku sense niiet ma lihtsalt ignoreerin seda, et kõigi teiste mõttekäik ei olegi samasugune kui minu oma:D
ja kui seda vestlust vaadata, siis seal on vist tõesti natuke liiga palju sõna loogiline aga minu jaoks on see vestlus ka täiesti loogiline:D
ma peaks vist mainima, et minu loogika pole tavaliselt kõige obviousim loogika niiet jah:D
( ja ilmselgelt pole mul eestikeelsete väljenditega hetkel parimad suhted:D)

Ja Kaarlist on mul endal ka kahju. Ma tahaks tema ja ta tunnetega ja Liisa tunnetega tema vastu rohkem arvestada ja neid sisse tuua aga samas ma ei taha seda teha kuna siis muutuks see jutt lihtsalt hke suureks halamiseks sellest, kuidas ta elu on nii raske ja ta ei saa enam kunagi kedagi teist armastada ja siis järgmisel hetkel juhtuks midagi sellist nagu 18 osas:D ja see oleks minu jaoks ebaloogiline.

See lause on minu jaoks üsna Liisa. Minu peas ta on aus ja otsekohene inimene...välja arvatud siis kui ta valetab:D loogika i know:D ühesõnaga see ei ole ta põhimõte vaid loomus.

Joonase hüüdnimega oli meil üsna lõbus jah, kuigi ma otsustasin, et jutu jaoks oli see natuke liiga lõbus:D

Joonasega hakkab veel jah keeruline olema:D Kuigi on veider, et sa just viimaste osade peale oled hakanud nägema temas potensiaali...enne ta oli palju rohkem agreeable:D

18 osa oli tõesti väga....lustlik:D

Ma loodan, et see oli rahuldavalt pikk vastus su rahuldavalt pikale kommentaarile:D

Pealkiri: Re: On elu surma väärt? (19 osa) 30/7/2012, 10:48

Jah see oli väga rahuldav vastus ja issand kui lahe, et sa miskit kõrvataha oled pannud xD

Ma ei ole ise ka veel aru saanud, miks ma Joonast selliselt arvestama hakkasin, aga millegipärast mulle hakkas sedasi tunduma, et vb. Kuigi see vend ei meeldi mulle kohe üldse.

Aga Robert... (A)

Pealegi terve see jutt on suhteliselt raske sisuline kui aus olla. Ma ei oska seletada vist, aga see peaks olema umbes nii nagu on mõne raamatuga, mille lugemisel peab igat väiksematki detaili silmas pidama, et kogu loole pihta saada. Ja sinu jutt on just täpselt selline. Vahel on nii, et mulle tundub, et saan kõigest aru, aga siis kui hakkad asjadele tagantjärgi mõtlema, siis tekib tunne, et äkki loeks veelkorra. Kindlasti teistkordsel lugemisel oleksid asjad palju selgemad. Aga mulle vist sellepärast see jutt istubki. Pole liiga etteaimatav või mismoodi öeldaksegi. Tegelikult pole see üldse etteaimatav ja minule see sobib.

Ja seda, et sinu LOOGIKA on omaette teema on Sille mulle korduvalt maininud. Wink

Pealkiri: Re: On elu surma väärt? (19 osa) 31/7/2012, 17:59

19.

„ Ega sa ei maganud?“ küsin ma hetkel kui telefon kutsumise lõpetab. Minu üllatuseks tuleb vastus väga aeglase ja unise häälega.

„ Ei. Mida muud mul ikka kell kolm öösel teha on kui olla üleval ja jõllitada telefoni lootes, et keegi mulle helistab,“ tuleb üllatavalt pikk ja sarkastiline vastus. Ma poleks arvanud, et Robert selliseks sarkasmiks võimeline on.

„ Kas midagi juhtus?“ küsib ta nüüd juba närvilisema ja erksama tooniga.

„ Õnneks mitte, aga ma ei suutnud magada kuna ma mõtlesin. Ja mul tuli mõte, et sa võiks mulle korteri hankida,“ sõnan ma ning sel hetkel ei mõista ma miks ma seda kell kolm teatama peaks.

„ Esiteks, seda pead sa mulle kell kolm öösel teatama?“ lausub ta ning mu ainuke õigustus on, et vähemalt ma tulin ise enne selle peale, et see pole hea idee.

„ Teiseks, miks sul korterit vaja on?“ küsib ta nüüd, kuid enne kui ma jõuan talle vastata latrab ta edasi. Ilmselgelt ei ole ta hommikuinimene.

„ Kolmandaks miks peaks mina seda hankima?“ jätkab ta ning ma jään ootama, et ta oma listi jätkaks.

„ Sa võid vastama hakata,“ sõnab ta pärast mõnehetkelist vaikust ning ma kuulen, kuidas ta oma pea mütsuga tagasi padjale toetab.

„ Esiteks sul on vaja magada umbes nii palju kui mul, ehk siis mitte üldse niiet ma ei röövi sinult väärtusliku uneaega niiet ära mossita,“ ütlen ma ning ootan mõne hetke noormehelt vastulööki, kuid ilmselgelt olen ma tema jaoks liiga osav.

„ Teiseks mul on vaja korterit, kuna kui ma hakkan olema peibutis on mul vaja privaatsust ja seda, et ma ei too oma perele ohtu. Ja kolmandaks seda pead hankima sina aga nii, et keegi ei tea, et see oled sina, kuna mina olen vaene gümnaasiumiõpilane kes lahkub kodust näiliselt ilma põhjuseta ja surmaja olnud kaks nädalat ja sina oled tuhande ühesaja aastane surmaingel,“ lausun ma ning olen valmis enda nõudmist kogu hingega kaitsma.

„ Ja sa oled tore ja lahke?“ sõnan ma pärast mõnehetkelist vaikust.

„ Palun?“ ütlen ma kui ta selle peale ka ei vasta. Tavaliselt meelitustele vastatakse koheselt.

„ Oehh. Aga ainult kuna see tõesti paneb su pere ohtu,“ lausub Robert veidike tülpinud tooniga.

„ Ja kuna ma ütlesin, et sa oled tore ja lahke?“ sõnan ma ning tahtmatul tekib mu näole kaval naeratus.

„ Seda ka,“ ütleb ta ohates ning mu irve suureneb veelgi.

„ Aitäh,“ üritan ma öelda võimalikult süütu ja armsa häälega, kuigi ma ei ole päris kindel selles, kui hästi mul see välja tuleb.

„ Ja et ma kuuleks edaspidi palju sellest kui tore ma olen,“ lausub ta üllatavalt tõsise häälega.

„ Ja ära rohkem mulle kell kolm helista kui midagi pakilist pole. Meelitamine mõjub ainult ühe korra,“ sõnab noormees seejärel enne kui ma jõuan talle midagi vastata.

„ Sa oled tore,“ ütlen ma talle lihtsalt ning oma üllatuseks kuulen ma teiselt poolt toru naeru.
„ Või kaks,“ lausub ta pärast oma turtsatust.

„ Sa oled tore,“ jätkan ma kuigi tegelikult pole meil kummalgi enam juba tükk aega midagi olulist öelda.

„ Või rohkem,“ sõnab ta, pöördudes nüüd tagasi ohkamise juurde.

„ Tsau,“ lausub ta seejärel üsna vaikselt.

„ Toooree,“ sosistan ma ning enne kõne lõpetamist kuulen ma veel vaikset naeru.
Ma laman oma voodis ning kuulan vaikust. Alles mõne aja pärast saan ma aru, et ma naeratan ikka veel.

„ Kurat,“ ütlen ma endale ning keeran oma näo padja sisse. Pärast suremist on see asend tunduvalt mugavamaks muutunud kunna varem sai pidevalt õhk otsa, aga nüüd saan ma rahulikult oma näo padja sisse panna ja teha näo, et ma ei kaeva ennast üha sügavamasse auku.

**

Ma ärkan pinina peale, mis on kohutavalt häiriv. Üritades oma äratuskella edasi lükata vajutan ma oma telefonil suvalisi nuppe ning õnneks jääb see üsna kiiresti vait. Vaid mõne hetke pärast jätkab see aga oma missiooni mind närvi ning kooli ajada.

Taaskord õnnestub mul see vaikima sundida.

Kui ta juba kolmandat korda piniseb otsustan ma, et mulle sellest aitab.

„ Ükski. Äratus. Kell. Ei . Pinise. Nii. Palju,“ sõnan ma samal ajal istukile tõustes ning telefoni kätte võttes.

Üllatav on aga see, et mu äratajaks pole mitte äratuskell, vaid kõne Robertilt.

„ Ega ma sind üles ei ajanud?“ kuulen ma veel enne kui jõuan telefoni kõrva juurde tõsta.
„ Muidugi mitte. Tavaliselt ma ärkangi kolm tundi enne kooli, et ma jõuaks istuda ja mitte midagi teha,“ üritan ma öelda võimalikult rõõmsalt ning erksalt.

„ Kättemaks on magus,“ vastab mees selle peale ning kuigi sisemas ma tunnistan, et tal on õigus ei soovi ma talle seda mõnu anda, mis tähendab, et ma vaikin ja ootan, et ta jõuaks asjani.

„ Kaks tuba, köök ja vannituba, möbleeritud, kesklinnas. Võid täna sisse kolida,“ sõnab ta ning ma pean tunnistama, et ta töötas oodatavast kiiremini.

„ See oli kiire. Kell on alles viis. Ma helistasin sulle kaks tundi tagasi,“ seda öeldes hämmastab mind taas minu surnud keha kuna ma olen maganud alles kaks tundi aga ma pole üldse väsinud.

„ Mul on omad viisid,“ lausub noormees väga salapärase tooniga.

„ Kas ma tulen sulle kahe poole tunni pärast järele? Saad selleks ajaks asjad pakitud?“ küsib ta ning mul pole kahtlustki oma kiires pakkimisvõimes. Küll aga on mul kahtlus oma perele ütlemisvõimes.

„ Saan valmis,“ sõnan ma ning ajan ennast voodist püsti.

„ Aitäh,“ lausun ma veel ning lõpetan kõne.

Pannud ennast riidesse ja pakkinud ära kooli asjad lähen ma vaikselt muude asjade pakkimiseks kotte hankima. Üsna kiiresti leian ma üles enda ainukese kohvri ning teiste asjade jaoks haaran ma paar prügikotti.

Vaid pooleteise tunniga olen ma oma toa tühjaks teinud ning kottidesse surunud. Seejärel lähen ma kööki, et valmistada oma perele hommikusöök.

Viieteise minutiga olen ma katnud hommikusöögilaua mille sarnast meie peres veel nähtud pole. Seejärel asun ma pereliikmete laua äärde ajamise juurde.

Vanemad on küll üllatunud, et ma olen hommikusööki teinud kuid ajavad ennast üsna kiiresti voodist välja.

Venna üles ajamine osutub suuremaks probleemiks. Teda ma pean trügima ja nügima ja karjuma niikaua kuni ta mind enam välja ei kannata ning on sunnitud oma voodist lahkuma.

Kui ma olen nad kõik laua äärde saanud avan ma suu, et hakata neile pidama pikka kõne sellest, kuidas ma neid armastan, aga on turvalisem kui ma kodust lahkun jam a ei ole enam väike tüdruk ma olen 18 ning saan sellise asja üle ise otsustada, kuid kõik mis mu suust välja tuleb on, et ma kolin täna välja.

Reaktsioonid, mis sealt tulevad on üsna etteaimatav.

Siim vaatab mind lihtsalt nagu ma oleks lolliks läinud, kuid ei vaevu midagi ütlema kuna ta mõistab, et saab nii suurema ja privaatsema toa endale.

Kahjuks ei ole vanemate reaktsioon nii vaikne ja mõistev kuna ilmselgelt ei saa naad aru millest mul nüüd see tahtmine tulnud on ja kuidas ma kavatsen üksi korteri leida ja seda endale lubada ning nad jätkavad sellest tavaliselt kõvemal häälel rääkimist veel tükk aega.

„ Mul on asjad pakitud ja mulle tullakse täpselt kümne minuti pärast järele niiet kuna te ei saa mind takistada siis palun ärge tehke sellest suurt numbrit kuna ma ei kavatse oma meelt muuta,“ sõnan ma ning tõusen lõpuks lauast püsti ning taandun oma tuppa.

Üllataval kombel ei järgne mulle keegi.

Küll aga kuulen ma juba paari minuti pärast väljas autoukse käimist ning minnes akna juurde näen ma, et mu sohver on kohale jõudnud.

Minu õnneks vaatab ta üles ning ma saan talle viibata, et ta ennast siia ajaks ja mul tassida aitaks.

Siiski ei soovi ma, et ta mu vanematega kokku puutuks. Mingil põhjusel ei karda ma, et ta neid tapaks aga pigem üritaks isa teda tappa ning see ei oleks väga ilus.

Niisiis võtan ma kiiresti võimalikult mitu kotti kätte ning vean need ukse juurde. Minu õnneks ei ole mu vanemaid kuskil näha kui ma ukse avan, Robertile kotid kätte surun ja ütlen talle, et ta mind all ootaks.

Seejärel suundun ma tagasi oma tuppa, et võtta veel paar viimast kotti ning visata pilk peale oma hirmuäratavalt tühjale toale.

Kui ma olen asjad ukse juurde viinud ning välisjalanõud jalga pannud näen, kuidas isa magamistoast väljub.

Ta tuleb minu juurde ning paneb oma suured soojad käed ümber minu. Ma vastan samaga väga ettevaatlikult, et ma ta paljale nahale pihta ei läheks.

„ Me oleme veel mõnda aega pahased, aga kuu aja pärast hakkame me sind liiga palju igatsema, et edasi pahased olla ja siis tuleme me külla,“ sõnab ta ning sel hetkel ei tea ma, kas naerda või nutta. Selle asemel teen ma midagi vahepealset ning haaran kotid.

Isa avab mulle ukse ning me jätame hüvasti.

Kui ma olen jõudnud alles paar trepiastet alla minna ütleb ta veel, et ma olen seal alati teretulnud.

Sel hetkel suudan ma lõpuks otsustada mida teha ning aeglaselt aga järjekindlalt põgenevad mu silmadest pisarad ning ma pean kasutama kogu oma tahtejõudu, et mitte tagasi joosta ega vaadata.

Visanud oma asjad hooletult aurosse istun ma sõnagi ütlemata kõrvalistmele. Ma küll näen, et Robertil on ebamugav, kuid sel hetkel on mul üsna ükskõik sellest, mis ta minust arvab või kui mugav ta on.

Me sõidame vaikides ning vaid kümne minuti pärast peatub ta ühe uuemat sorti kortermaja ees, mis on üllatavalt hea asukohaga. Nutmise lõpetan ma umbes sõidu keskel.

Veel viie minuti möödudes istun ma oma elutoas moodsal ning heledal diivanil ning vaatan toas ringi.

„ Kas sinuga on...“ üritab noormees lõpuks vaikust lõhkuda, kuid mul ei ole sel hetkel isu küsimustele vastata.

„ Kus võtmed on?“ küsin ma teda takistades ning üritan ennast kokku võtta.

Ta kougib oma taskust välja kimbu, kus on kolm võtit ning asetab selle mu lahtisele peopesale.

„ Palju üür on?“ küsin ma seejärel kuna avastan, et lihtsatest ja mõttetutest asjadest rääkimine viib väga edukalt mõtteid mujale.

„ Üür?“ vastab ta mulle ning ma hakkan hetkeks kahtlema tema intelligentsuses või vähemalt võimes ajaga kursis olla.

„ See raha mida korteris elamise eest peab iga kuu maksma?“ vastan ma talle ning loodan, et see oli piisavalt selge selgitus.

„ See on ostetud ning kommunaalkulud on umbes aastaks ära makstud,“ sõnab ta nagu see oleks kõige ilmselgem asi maailmas.

Esimest korda tänase päeva jooksul jään ma talle otsa vaatama.

„ Mida?“ küsin ma pärast mõnehetkelist vaikust kuna ilmselgelt ei kuulnud ma teda õigesti.

„ Sul pole praegu aega tööle minna kui sa tahad, et meie plaan õnnestuks,“ sünab ta ning mingil tasemel ma mõistan, et tal on õigus, kuigi see kui palju raha läks selle korteri peale summutab siiski veel need mõtted.

Ta istub mu kõrvale ning vaatab mind väga hoolega. Hetkeks tekib minus tahtmine küsida, et mida ta näeb, kuid ma pole väga kindel, kas ma selle küsimuse vastust kuulda tahan.

„ Ma ei tea kuidas sind tänada,“ sõnan ma ootamata vastust ning pööran oma pilgu põrandale. Mida tehes avastan, et maas on päris korralik puitpõrand.

Ta paneb oma käe mu seljale ning silitab seda õrnalt. Mu keha tardub enne kui mu mõte sellele järele jõuab ning ma tõmbun temast eemale.

„ Ma pole su hoor,“ sõnan ma ning vaatan talle taaskord otsa. Lühikese aja jooksul käib ta silmest läbi nii palju erinevaid emotsioone, et ma ei suuda neid kõiki kinni püüda, kuid pidama jääb sinna viha.

„ Nüüs ma vähemalt tean kui vähe sa minust arvad,“ sõnab ta ning tõuseb üsna dramaatilise ning graatsilise liigutusega diivanilt püsti.

„ Tule pärast kooli koju,“ sõnab ta seejärel ning lahkub enne kui ma midagi öelda jõuan.

Ohates tõusen ka mina püsti, haaran oma koolikoti ning oma uuest kodust väljudes valmistun ma selleks, et nii halvasti alanud päev saab ainult halvemaks minna.