On elu surma väärt? (19 osa)

Pehme admin Postituste arv : 5899 Age : 30 Asukoht : Tartu

JEEEEEE!

Ma olen inimese kassiusku pööranud! Very Happy

Pealkiri: Re: On elu surma väärt? (19 osa) 10/3/2012, 16:45

Tegelikult jah, mulle meeldivad küll kassid, agakui mulle antakse valida kas võtta kass või koer siis ilma mõtlematagi tahaksin koera, sest kuna olen kassi jaoks liiga elav inimene ja koread on kindlalt elavamad kui kassid Razz

Pehme admin Postituste arv : 5899 Age : 30 Asukoht : Tartu

Mina olen koera jaoks liiga laisk. Very Happy

Ei viitsiks temaga nii palju tegeleda. Very Happy

Pealkiri: Re: On elu surma väärt? (19 osa) 10/3/2012, 17:12

muidugi on Joonas normaalne nimi, sest see oli minu pakkumine mitte sinu:D
ja jumalus oli ka minu nimi:D

Pehme admin Postituste arv : 5899 Age : 30 Asukoht : Tartu

No mis sul siis Joonase vastu on?! xD
Tglt ma ei mäleta oma pakkumisi enam... Kaarel? Very Happy

Jumalusega on lood nüüd niimoodi, et sina oled mu tulevastele kassidele mõelnud välja vaid ühe nime. Very Happy

Aga mul endal on terve lehekülg neid... Very Happy

Aga Jumalusest ma tema enda pärast loobunud. Very Happy

(Mulle meeldiks kui sa mu kassi ei mõrvaks. Very Happy

) Nii et ma arvan, et peame ikka Krisoks hakkama kutsuma mu kassi. Very Happy

Pealkiri: Re: On elu surma väärt? (19 osa) 10/3/2012, 20:05

Wow nasicc, sinu nimevalikud on üllatavad!!!!

Pehme admin Postituste arv : 5899 Age : 30 Asukoht : Tartu

Minu nimevalikud on... ilusad. xD Kuigi vähesed nõustuvad. Very Happy

Mul on mingi 10. nime pikkune nimekiri. Aeglaselt täieneb või mõni jääb ära. Very Happy

Kolumbus Krisostomus (või Kolumbus JA Krisostomus), Copy ja Paste (enam pole vaimustuses), Toots, Jumal/us/anna (elab-näeb Very Happy

), Alaska, California, Kass jne. Very Happy

Alguse sai see sellest, et ma pidin oma tulevasi lapsi kaitsma nimede eest nagu Alaska või California. Very Happy

(Okei. Loore käskis kaitsta. Very Happy

Nagu ta ei lubanud mul endale lillat salku värvida. -.- Very Happy

)

Pealkiri: Re: On elu surma väärt? (19 osa) 10/3/2012, 20:26

Eks sina oled siis esimene inimene, kellelt tulen nõu küsima kui hakkan oma lapsele nime valima, nimelt mulle meeldivad sellised vähe kasutatud või väga erilised nimed Wink

Pehme admin Postituste arv : 5899 Age : 30 Asukoht : Tartu

Ma kahtlen, kas ma millegi talutavaga lagedale suudan tulla... aga ma küsija suu pihta ei löö. Very Happy

Pealkiri: Re: On elu surma väärt? (19 osa) 10/3/2012, 20:29

Parem oleks. Ma oled sõbralik, aga kui ma kurjaks saan siis hoia alt!!! Very Happy

Pehme admin Postituste arv : 5899 Age : 30 Asukoht : Tartu

Nah.

Ma ei oska inimesi kurjaks ajada. Very Happy

(Õde välja arvata. Very Happy

)

Pealkiri: Re: On elu surma väärt? (19 osa) 10/3/2012, 23:28

6.

1§ Kohustused

1.1 Määrata surma vastavalt aastale ettenähtud arv inimesi. Määramise täitmist loetakse kuude vältes. Esimesel aastal peab kuus määrama surma vähemalt 2 inimest, teisel vähemalt neli inimest, kolmandal vähemalt kuus, neljandal vähemalt kaheksa ja viiendal vähemalt kümme inimest kuus. Soovitatav on määrata surma iga kuu võrdelt mõlema soo esindajaid, kuid selle täitmine pole kohustuslik. Siiski ei tohi määrata aasta vältel surma ainult ühe soo esindajaid. Samuti pole keelatud ka rohkemate inimeste surma määramine.

Ma olen vaevalt jõudnud silmad kinni panna kui kuulen uksekella. See tiriseks nagu tavalisest valjemini ja õudsama häälega.

Otsustanud seda täielikult ignoreerida panen ma silmad uuesti kinni. Ilmselgelt ei ole ka mu vend ukse avamise mõttest väga elevil kuna inimene ukse taga jõuab kella vajutada umbes viis korda.

„ Juba tulen!“ hüüab Siim väga vihaselt ning mõni hetk hiljem avab ta ukse.

Ma kuulen tulija poolt ainult arusaamatut pominat ning ka mu venna jah ei anna mulle tulija kohta just eriti palju informatsiooni.

Kuid kuna ma kuulen, kuidas Siim oma toa ukse liiga kõvasti kinni lööb, siis oletan ma, et ukse taga on vähemalt keegi keda ta teab.

Mis on tänast päeva arvestades suhteliselt hea uudis kuna ma ei taha enam kedagi uut kohata.

Alles nüüd jõuab mulle kohale, et kuna mu vend juba tormas külalise juurest minema siis ilmselt pole see külaline talle. Ja arvestades seda vaikust, mis hetkel majas valitseb pole ka kedagi teist kodus.

Niisiis on see külaline mulle. Kuna ma ei taha htekel eriti kedagi näha otsustan ma teha näo, et mul on paha olla ja ma tahan magada, kuigi üllataval kombel pole mul üldse und.
Ma läksin magama ainult, et pääseda sellest jamast mis täna juhtunud on.

Ma vaatan seda pabreipatakat, mis mu öökapil on ning otsustan, et seda ei tasu kellelegi näidata. Ma ajan ennast kiiresti voodis istukile ning suran võimalikult vaikselt ja kiirelt pataka sahtlisse.

Mul on kindel plaan sellesse hiljem süveneda, kuid praegu on palju olulisem teha nägu, et ma magan.

Ma sulgen sahtli ning lähen kiiresti tagasi teki alla pöörates ennast näoga seina poole. Ma kuulen, kuidas sammud tulevad mu toa poole ning jään täiesti liikumatuks.

Mõne hetke pärast kuulen ma õrna koputust. Selle peale ei lähe ma, nagu iga normaalne inimene, ust avama, vaid sulgen silmad.

Kui ta saab aru, et kedagi ei tule koputab ta veelkord, seekord juba kõvemini. Ka nüüd ootab ta hetke ja koputab uuesti. Veel mõni hetk ning ta avab ukse.

Ma tunnen, kuidas valgus minu pimedasse turvatsooni tungib, kuid see lahkub juba hetke pärast kui uks mu külalise järel sulgub.

„ Liisa?“ kuulen ma ta madalat mahedat häält ning minus tekib peaaegu vastupandamatu tahtmine tõusta püsti ning minna tema käte vahele.

„ Ma panen su asjad laua peale,“ sõnab ta siis ning ma kuulen, kuidas ta üritab mu pimedas toas ringi liikuda, kuid see ei õnnestu ning ta komistab tooli vastu, mis on ilmselgelt vales kohas.

„ On sinuga kõik korras?“ küsib ta ning ma kuulen oma koti prantsatust laual.

„ Ma teen muide vahet su võltsmagamisel ja päris magamisel niiet nii sa mind ignoreerida ei saa,“ lausub ta siis ning ma naeratan iseendale, kuigi see tekitab minus ka tahtmise nutta.

Mu peas käivad ringi sõnad, „Su võime on tappa puudutusega niiet ma ei soovitaks liiga palju inimesi puudutada,“ ning mu tahe nutta suureneb.

Ma ohkan nii, et ta seda kuuleks ning keeran ennast teisele küljele.Sirutades käe välja panen ma põlema oma laualambi.

Ma vaatan Kaarlit ning mu näole tekib naeratus, kuid mu peas käivad ikka need samad sõnad ringi.

„ Aitäh,“ sõnan ma vaikselt ning vaatan ta segaduses näoilmet.

„ Mille eest?“ küsib ta ning mu naeratus suureneb veelgi. Ta on lihtsalt nii armas kui ta on segaduses, eriti siis kui mina ta segadusse ajan.

„ Et sa mu asjad ära tõid,“ sõnan ma lihtsalt, kuid tean, et see pole piisav põhjus, „ ja et sa seda kohe ei teinud,“ lisan ma veek ning vaatan teda.

Oma kergenduseks näen, et tema silmad on täiesti normaalsed sinakashallid. Mulle jõuab alles nüüd kohale see, mida mu ründaja mulle öelnud oli. Ma olin küsinud temalt ta silmade kohta ning tema vastus oli, et ta on surnud. Niiet seepärast olidki ta silmad mustad. Ja ka minu silmad on mustad.

Õnneks Kaarel seda vist ei näe, kuna tema vaatab mulle otse silma ning kui mu silmad oleks mustad reageeriks ta sellele kuidagi. Väga huvitav niiet seda näen ainult mina. Aga mees autos polnud ju ometi surnud? Või oli?

Ma jõuan järeldusele, et peaks vist oma lepingut lugema kuna seal on kindlasti väga palju vastuseid.

„ On sinuga kõik korras?“ kordab noormees oma küsimust. Ma olin seda enda arvates väga edukalt ignoreerinud, kuid tundub, et nii lihtsalt see asi ei lähe.

Ma tahaks nii väga, et ma saaks talle öelda kindlalt, et minuga on kõik korras, aga ma ei saa enam seda teha. Ma ei saa enam vist kunagi öelda, et minuga on kõik korras.

Surnud inmestega vist pole kunagi kõik korras.

Ma üritan talle siiski nii ausalt kui ma saan, kuna ma tõesti ei taha talle valetada, aga ma olen väga kindel, et rääkida oma surmast ei ole hea mõte.

„ Parem kui enne,“ sõnan ma pärast hetkelist vaikust, kuid mulle tundub, et ma peaks ennast kuidagi õigustama. Ta küll ei tundu seda õigustust ootavat, aga ta peaks.

Ta on väga lihtne ja heasüdamlik. Ta ei oota kunagi kelleltki õigustusi ega arva neist midagi muud kui kõige paremat, aga vahel tuleb see talle kahjuks ning ma näen, et ta tahab teada mis toimub. Kuigi ta ei taha seda teada, et enda uudishimu rahuldada, vaid et olla kindel, et minuga on ikka kõik hästi.

„ Ma lihtsalt ehmatasin ja tulin koju kuna mul oli peavalu ja tahtsin pikali heita,“ ütlen ma talle selle asemel, et öelda: „Ma lihtsalt surin ära ja nägin mustade silmadega meest ja ehmatasin ennast surnuks, muidugi ma olin juba surnud niiet ära ma ei surnud, aga siis ma jooksin sinu puudutuse eest koju ja siis mind ründas siin üks mees, kes oli ka surnud ja siis ma tahtsin magada kuna ma tahtsin, et see päev juba läbi saaks, aga siis tulid sina ja kuna ma ei taha sind puudutada otsustasin ma teha näo, et ma magan.“

„ Vabandust,“ sõnan ma veel vaikselt ning vaatan, kuidas ta mulle lähemale tuleb. Ma nihverdan ennast seina poole justkui talle ruumi tehes, kuigi tegelikult üritan ma temast kaugemale saada.

„ Ei ole midagi. Ma saan aru,“ lausub ta lihtsalt ning istub voodi servale.

Kuigi ma ei mõista, kuidas ta saaks üldse kuidagi sellest aru saada. See põhjendus ei ole isegi mitte hästi läbi mõeldud. Miks ma peaks jooksma koju selle asemel, et minna paar korrust üles tema koju ning seal pikali visata. Ja kui ma ehmatan siis ma võiksin lihtsalt tema käte vahele joosta.

Ilmselgelt on ta liiga mõistav, kuid ma ei saa ju seda ometi pahaks panna kuna mulle tuleb see ju kasuks.

Ma tean, et kui ma räägiks talle enda suremisest siis ta oleks ka väga mõistev,aga ma lihtsalt ei saa seda teha. See ei oleks talle endale hea. Ma ei tahaks küll teada midagi sellist kui ma elaks.

Ta tõstab oma käe ning paitab õrnalt mu pead. Ma võpatan ning ta tõmbub kiiresti tagasi.
Ma vaatan teda väga pingsalt, et näha kas ta on juba suremas, kuit kui juba kümne sekundi jooksul midagi ei muutu leian ma, et tal on suhteliselt ohutu mind puudutada.

Ma liigun natuke veel seina poole ning manan näole kutsuva naeratuse.

Ta naeratab mulle vastu ning võtab oma pusa seljast ära.

Mõne hetkega on ta minu juures teki all ning ta käed on ümber minu. Ma panen oma käed enda alla, et ma teda ei puudutaks.

Ta surub oma huuled hetkeks õrnalt minu omadele ning ta soojus on nii kutsuv, et ma nihverdan ennast talle lähemale.

„ Sa oled nii külm,“ sõnab ta ning vaatab mind murelikult.

„ Võibolla on asi selles, et ma olen surnud,“ vastan ma talle oma peas, kuid mu suu ütleb midagi muud, mis ei ole ka vale, „ Sa oled nii soe.“

„ Kustuta tuli ära. Sinu kaisus on nii hea magada,“ lausun ma talle ning sellel ajal kui tema tulega tegeleb panen ma oma käed turvaliselt varrukate sisse peitu.

Kui ta naaseb mässin ka mina oma käed ümber tema ning tunnen, kuidas seekord on palju parem uinuda.

Siiski ei tee ma seda. Ma tunnen, kuidas Kaarli hingamine vaikselt aeglustub ning ta magama jääb. Ta jäsemed mu ümber muutuvad lõdvemaks ning raskemaks, kuid tekitavad vaatamata selelle hea tunde.

Mina aga ei saa magada.

Sõnad: Su võime on tappa puudutusega niiet ma ei soovitaks liiga palju inimesi puudutada, käivad mu peas ringi nagu…hammasrattad? Vurr? Ma ei tea kuidas peaksid sõnad mu peas ringi käima, aga ma tean, et see on viimane kord kui ma saan tema kaisus olla.

See, et kui ma teda puudutan siis ta sureb tekitab meie suhtes ühe päris tõsise probleemi ning ma ei näe sellele ühtki head lahendust.

Ma tahaks nii väga kasutada sõnu jääme sõpradeks, aga see oleks lihtsalt liiga valus, kuigi ma tean, et tema oleks valmis seda tegema. Siiski on parem kui ma annan talle kohe täieliku vabaduse, siis ei raiska ta oma aega.

Alles nüüd hakkan ma aru saama, et elada surnuna ei ole sama, mis elada elusana.
Ilmselt on veel mitmeid asju, millest ma loobuma pean, kuid ütleme siis nii, et vähemalt ma elan, kuigi ega mõte teiste tapmisest ei tundu mulle praegu just kuigi ahvatlev.

„ Ma armastan sind,“ ütlen ma nii vaikselt, et ma isegi seda vaevu kuulen, aga ma lihtsalt pidin selle välja ütlema. See on viimane kord kui mul on õigus seda teha, kuigi ega seda õigust enam praegu väga palju ei ole.

Ma lihtsalt vaatan ta rahulikku nägu. Ta lihtsalt magab, nagu midagi poleks juhtunud. Tema jaoks polegi veel midagi muutunud…vähemalt veel.

Üllataval kombel ärkab ta alles hommikul ning selleks ajaks on mu sisemus juba üsna kaheks. Ma tahan sellega kiiresti ühel epoole saada, aga ma ei taha temast veel lahkuda.
„ Hommikust, armas,“ sõnab ta nii sooja naeratusega, et mul tekib jälle tahtmine nutma hakata.

Ma lihtsalt naeratan ning vaatan teda. Me lamame seal nii veel natuke aega, kuid ühel hetkel ajab ta ennast püsti, et vetsu minna.

Ka mina ajan oma kange keha istukile ning jään teda ootama.

Ta tuleb natukese aja pärast tagasi ning istub voodi peale. Ta on just oma pusa selga pannud kui ma rääkima hakkan.

„ Meie vahel on kõik läbi,“ sõnan ma lihtsalt ning vaatan maad.

Ma näen silmanurgast, kuidas ta on täiesti liikumatult ning vaatab mind. Selleks ajaks olen ma jõudnud otsusele, et see on lihtsam kui ta mind vihkab.

„ Mul on keegi teine,“ lisan ma natukese aja pärast ning otsustan nüüd teda vaadata.

Ta näos on näha lihtsalt selline pettumus, valu ja ehmatus, et ma ei suuda teda vaadata. Ma pööran oma pilgu tagasi põrandale ning tunnen kuidas ta voodist püsti tõuseb.

„ Ma peaks minema hakkama;“ sõnab ta lihtsalt ning kõnnib ukse juurde. Ma vaatan, kuidas ta lähen ning kasutan kogu oma enesekontrolli, et mitte öelda talle, et ma olen lihtsalt üks valelik mõrd ja see oli lihtsalt julm nali.

Ta avab ukse ning vaatab veel viimast korda tagasi. Meie pilgud kohtuvad taas ning nüüd ma näen temas midagi uut. Ma pole varem näinud temas sellist viha aga samas ka meelekindlust. Eks seda siis toobki poisis välja südame murdmine.

„ Head aega,“ ütleb ta veel ning läinud ta ongi.

Ma jään sinna voodile istuma ning kui pisar üritab üle mu näo voolata, takistan ma seda. Ma lihtsalt ei saa endale sellist nõrkust lubada. Peaasi, et ta oleks elus, vahet pole siis, kus ta on.

Pehme admin Postituste arv : 5899 Age : 30 Asukoht : Tartu

Oeh.
Kurb.
Ja head aega kirjutatakse lahku. xD

Pealkiri: Re: On elu surma väärt? (19 osa) 11/3/2012, 01:07

Misasja?

ongi ju:D(A)
ei jah...msnikeel rikub seda asja:D

Pehme admin Postituste arv : 5899 Age : 30 Asukoht : Tartu

No seda minagi! Very Happy

*esimese rea kordus* ;D

Pealkiri: Re: On elu surma väärt? (19 osa) 11/3/2012, 01:26

Midaaaaa??? Shocked

Miks sa sedasi tegid??? Crying or Very sad

Eriliselt ebaaus värk! Vähe sellest et tüdruk peab praktiliselt surnud sarimõrvariks hakkama ei saa ta enda kallimaga koos olla. Mõtetu *on väga vihane* üldse elada siis! Mina ei tahaks isegi siis üldse eksisteerida. Mille nimel?? Evil or Very Mad

,,Elada surnuna ei ole sama, mis elada elusana!'' Ouuu tüdruk tegi päris hämmastava avastuse. cheers

No tapmisega peab ta nüüd küll edaspidi harjuma! Huvitav kuidas tema tapetud inimese surmad maailmas elavatele inimestele paistavad? Nagu loomulik surm või peame edaspidi Liisat *mõtleb kas see oli õige nimi* sarimõrvariks nimetama, kelle taparelv on puudutus?? Very Happy

Ei igatahes hakkan mina ka vaikselt jutuga kaasta minema, mis tähendab seda, et see jõuab vaikselt ka minuni, hakkan harjuma selle stiiliga Rolling Eyes

*mõtleb, et see vist on hea märk* Neutral

*pliis*

Lühidalt üeldes: Sooviks siis nüüd uut osa, mis aitaks veelgi rohkem juttu sisse elada!! Rolling Eyes

*pliiis*

Pealkiri: Re: On elu surma väärt? (19 osa) 11/3/2012, 01:52

Nii lahe on selliseid...erutunud kommentaare lugeda:D

Ise ei ela nii oma tegelastele kaasa kuna miski ei ole üllatus:D ja kui keegi niimoodi kaasa elab siis tahaks kohe edasi kirjutada:D

Ja see avastus oli vägagi geniaalne

Pealkiri: Re: On elu surma väärt? (19 osa) 11/3/2012, 01:57

Geniaalne? mh, huvitav miks mina sellise sõna peale ei tulnud? *kehitab õlgu*
Tegelikult peaks vist ära mainima, et geniaalsuse tipp, sest jutus kõlas see lihtsalt nii naljakalt Very Happy

Kas ta hakkab siis inimesi tapma ubmes nii nagu simsis vikatimehed w???? Very Happy

Ma oskan veel paremini kaasa elada!!! Kas tahad????

Teeks ükskõik mida, peaasi, et ikka usinasti edasi kirjutaksid Laughing

Loomulikult mõistuse piireis Razz

Pealkiri: Re: On elu surma väärt? (19 osa) 11/3/2012, 11:04

Simsi vikatimehed on lahedad:D kuigi haledad:D aga jah ta tõesti ei kartud, et läheb kogemata tüübile vikatiga pihta:D

ja ükskõik mida, mõistuse piirides on päris osav:D

Pealkiri: Re: On elu surma väärt? (19 osa) 11/3/2012, 11:38

Hahaha!!!

Seda küll, aga lihtsalt see surnud olemine ja et ta peab teisi ka käima surma mõistmas on lihtsalt suht selline creepy!! Aga mulle meeldib!!!

Et siis oluliseima küsimuse juurde tagasi! Kunas siis uut oodata???

Pealkiri: Re: On elu surma väärt? (19 osa) 11/3/2012, 11:42

Kui ma saan "Hingede öö" kiiresti läbi, siis täna, kui ei siis vast homme:D
Ja see tapmise selgitus algab üsna kohe niiet jah:D

Pealkiri: Re: On elu surma väärt? (19 osa) 11/3/2012, 11:43

Läks põnevaks!!!

Pealkiri: Re: On elu surma väärt? (19 osa) 11/3/2012, 22:33

7.

1.2 Esimesel aastal kohustus veeta oma surma nõustajaga vähemalt tund nädalas. Surma nõustaja on määratud regiooni ülema poolt ning ta peab olema vähemalt kolmanda astme surmaingel.

1.3 Kanda surmamised isiklikult ette oma regiooni ülemale iga kuu lõpus.

1.4 Kui määratakse, asuda ise surma nõustaja positsiooni ning juhtida oma õpilast sisseelamisel ning surma määramisel.

Mõne aja pärast ajan ma ennast voodist välja ning võtan sahtlist oma lepingu. Ma asetan selle oma laua peale ning ohkan sügavalt.

Toolile istunud teen ma lahti esimese lehekülje. Ma loen selle lehekülje läbi, kuid siis lõpetan. Ma ei suuda lihtsalt seda kõike korraga hoomata.

Ma sirvin seda veel natuke ning näen, et ma olin oma esialgse vaatlusega selle mahu osas natuke liialdanud.

Päris 30 lehekülge see pole. Kõigest 18 ning ka nende paigutamine pole just kuigi kompaktne.

Nad võivad küll ruulida surma üle, aga paberit ei tasuks ikka niimoodi raisata. Kui nad just ka puude surma üle ei valitse…see oleks muidugi väga nummi kui mingite tüüpide töö olekski käia mestas ringi ja tappa puudutusega puid.

Ilmselt on see tapmise asi spetsiaalselt inimestele. Kuigi mis siis kogu ülejäänud maailma juhib?

Kogu see maailma korra peale mõtlemine ei sobi mulle. Mulle ei meeldi kui ma ei tea mingitele asjadele vastuseid ning ütleme siis nii, et need probleemid on üsna igavikulised, aga nüüd on need minu jaoks muutunud palju reaalsemaks ja lähedasemaks.

Otsustanud, et rohkem ei suuda ma sellega tegeleda, panen ma lepingu tagasi sahtlisse ning lahkun oma toast.

Ma liigun harjumusest vannituppa, hambaid tegema ning siis kööki hommikusööki sööma. Ma tean, et teooras pole mul seda vaja teha, aga mu ellu või siis surma on praegu hädasti vaja natuke normaalsust ning kui seda saab üks hommikuhelbete kauss pakkuda, ei ütle ma sellest ära.

Üllataval kombel viibivad ka mu vanemad köögis. See on see, et ma olen nii vara üleval. Tavaliselt pistan ma vaheajal nina oma toast välja alles kaheteist paiku, kuid praegu näen ma oma üllatuseks, et kell on alles üheksa.

„ Tere hommikust unimüts,“ sõnab mu ema nii rõõmsa häälega, et see peaks nii vara hommikul keelatud olema. Ma ei saa aru, kuidas ta saab olla nii ergas. Mina peaks ju olema see, kes ei vaja und ja on koguaeg üleval, aga nii üleval ei ole ma kunagi.

„ Juba üleval?“ lisab mu isa ning vaatab mind väga üllatunud näoga.

„ Kas Kaarel ei liitugi meiega?“ küsib mu ema seejärel ning vaatab mind väga teadva näoga. Ilmselgelt olid nad kokku juhtunud, kui ta hommikul vetsus käis.

„ Me läksime lahku,“ üritan ma sõnada võimalikult tuima häälega, kuigi see mulle nutu kurku toob.

Ta lähen kapist krõbinaid võtma kuna ma ei taha näha nende pilke. Nad olid mind ilmselgelt üritanud halvasti tundma panna, et nende teadmata siin ööbis, aga see teadaanne ilmselgelt muutis asju.

„ On sinuga kõik korras?“ küsib ema ning selle küsimuse eest põgenen ma külmkappi.

Võttes sealt piima välja noogutan ma lihtsalt ning loodan, et sellest piisab.

Aga ei, mu ema ei ole kunagi teadnud millal lõpetada, ning isa lihtsalt kunagi ei alustagi.

„ Miks?“ küsib ta siis ning ma saan aru, et selle küsimuse eest ei saa ma enam põgeneda.
Kallanud endale kõrbinad kaussi, valanud piima peale ja võtnud lusika istun ma laua taha.

„ Me tahtsime erinevaid asju,“ ütlen ma lõpuks ning leian, et see polegi päris vale.

Tema tahtis normaalset suhet, aga mina tahtsin, et ta ellu jääks ning kuna need on üksteist välistavad tegurid on ilmselgelt vaja leida kompromiss. Ning kuna mina olin see, kes selle lahendama pidi jäi minu pool peale. Nüüd ta võib jääda ellu ja saada normaalse suhte, aga kellegi teisega.

Kugistanud oma söögi võimalikult kiiresti alla pesen ma kausi ning lahkun sõnagi ütlemata köögist.

Ma haaran enda toast võtmed ja kampsuni ning suundun koridori.

„ Ma lähen välja,“ ütlen ma kui möödun köögist, kus mu vanemad on täpselt samas asendis kui enne.

Kiiresti jalanõud jalga ning läinud ma olengi. Ma seisatan hetkeks kui olen välja jõudnud, et hingata endale sisse suur sõõm värsket õhku.

Oleks mul koer kasutaks ma seda võimalust, kui ma tahan minna kodust välja mitte istuda arvutis, et temaga jalutama minna, kuid kahjuks kassiga on see natuke keeruline.

Niisiis otsutsan ma täiesti üksi jalutada. Mulle jõudab praegu kohale, et ma unustasin oma iPodi tuppa, aga sinna tagasi ma enam küll minna ei taha.

Jõudnud nurga taha tekib mul kahtlane tunne, et keegi jälitab mind ning kui ma taha vaatan näen ma seal oma eilset külalist.

Ma kiirendan sammu ning loodan, et nüd kui ta teab, et ta onvahele jäänud ei soovi ta mul enam kannul käia, kuid ka tema kiirendab sammu.

Kui ma olen mõnda aega juba ta eest ära kõndinud jõuab mulle kohale, et ta ei lähe nii !lihtsalt ära.

„ Tegelt ka või?!“ karjatan ma talle ning pööran samal ajal ümber.

„ Kas sa ei saanud eile aru, et ma tõesti ei soovi sind näha?“ küsin ma seejärel, kuna ta ei vastanud mulle kohe ning ütleme siis nii, et mu kannatus on katkemas.

„ Kas sa tõesti arvad, et mina taha näha sinusugust…“ alustab ta, kuid ma ei lase tal lõpetada.

„ Minusugust keda? Minusugust värdjat, kes viskab oma toast välja võõra mehe, kes sinna lihtsalt sisse murdis? Millegi pärast ma kahtlen, et see on esimene kord, kui tüdruk on su oma toast välja visanud niiet sa peaks sellega juba harjunud olema,“ sõnan ma talle natuke valjema häälega kui tavaliselt. Minu õnneks pole läheduses hetkel kedagi, peale meie kahe.

„ Värdjas kirjaldab sind tõesti päris hästi, kuigi ma alguses mõtlesin rohkem nagu bitchi. Kuidas see siis oleks eesti keeles? Mõrd? Lits? Õeluskott? Tigeduseuss? Ma olen täna lahkes tujus niiet lasen sul endal valida,“ lausub ta üllatavalt rahulikul ja vaiksel toonil.

„ Mulle isiklikult meeldivad viimased kaks…need pole nii tuimad vaid ikka sellised loomingulised,“ lisab ta veel, kuid ma vastan talle ainult kulmukergitusega.

„ Mida sa tahad minust?“ küsin ma telt väga tülpinud ning vinguva häälega.

„ Ma olen su surma nõustaja,“ sõnab ta lihtsalt ning jääb minu reaktsiooni ootama. Ilmselgelt ei saa ta sellist reaktsiooni nagu ta oodanud oli.

„ Ma näen, et sa oled lepingut lugenud. See on üsna hea mõte,“ lausub ta seejärel.

„ Joonas,“ tutvustab ta ennast siis ning sirutab käe välja.

Ma lihtsalt vaatan sed kätt. Kuidagi imelik oleks teda puudutada kui ma ei saa puudutada Kaarlit.

„ Sa võid mind puudutada ma olen surnud,“ sõnab ta siis, kuid ma ei liiguta ikka oma kätt.

„ Ma lihtsalt ei soovi sind katsuda,“ ütlen ma talle ning ütleme siis nii, et vale see ei ole.

„ Katariina,“ vastan ma talle justkui ennast tutvustades.

Ta jääb mind vaatama väga segaduses ilmega.

„ Kas ma peaksin seda uskuma jääma?“ küsib ta mult nüüd.

„ Ei,“ vastan ma talle ning mu näole tekib väga kaval naeratus.

„ Miks sa siis seda ütlesid?“ on ta ikka veel segaduses ning ma tahaks ta lihtsalt sinna jätta. Kui ta on segaduses siis ta räägib nagu normaalne inimene ja temaga võiks isegi nii rääkida. Aga kohe kui ta vähegi teab millest ta räägib on ta lihtsalt nii ülbe, et mul ei jää midagi üle kui samaga vastata.

„ Ma testisin kui hästi sa oma kodutööd teed,“ vastan ma talle mõne hetke pärast ning vaatan lõbustatult, kuidas ta selle peale silmi pööritab.

„ Kas sa tõesti tahad teada?“ küsib ta mult, kuid ma jõuan alles oma suu lahti teha kui ta juba jätkab, „ sest ma võin sulle täpselt öelda mida ma tean. Ma tean, et su nimi ei ole Katariina vaid Liisa Kalmus. Ma tean, et sa oled 18 aastane ning lähed kohe lõpuklassi. Ma tean, et sul on vend Siim, kes pole kuigi huvitav, kuna ta elu toimub arvutis. Ma tean, et sul on isa Jaan, kes töötab arhtiektina ning ema Tiina, kes on õppinud küll kokaks, aga tegeleb restorani töös hoidmisega. Ma tean, et sul on kass , kellele meeldib üle kõige magada su venna kapi otsas. Ma tean, et sul on vanaema Leena, kes elab üksi suures majas kuskil Kesk-Eesti metsas. Ta on üsna üksildane kuna su vanaisa suri 3 aastat tagasi ära. Ma tean, et su teine vanaema Reeli elab Tartus korteris ning tema ei ole nii üksik kuna ta elab küll üksi, aga käib koguaeg tantsulkadel põhiliselt leskedega flirtimas. Su teine vanaisa Tiit on koos oma uue naise Silviaga väga õnnelik ning nad elavad rahulikult, aga ma tean ka seda, et üks neist sureb selle aasta sees ja teine umbes aasta hiljem. Ma tean ka seda, et sa olid oma poisssõbraga kui sa ära surid ja ta veetis eilse öö sinu voodis ja siis hommikul sa murdsid ta südame ja siis ta ei läinud mitte koju, vaid su parima sõbra Saara juurde, kes võttis ta väga soojalt vastu kui sa tead, mida ma mõtlen.“

Ma takistan ta jutu ühe korraliku kõrvakiiluga. Ma pole kunagi varem seda teinud ning esimese korra kohta tuleb see mul üllatavalt hästi välja ja see tüidab ka selle algse ülesande ning noormees jääb vait.

„ Ma teen oma kodutöö korralikult,“ lausub ta lihtsalt. Ta saab ka ise aru, et nüüd on ta küll üle piiri läinud, kuid kahjuks ei näe ma ta silmis niivõrd kahetsust kui kahjurõõmu.

„ Minu eraelu pole absoluutselt sinu asi,“ sõnan ma lihtsalt ning loodan, et ta enam rohkem midagi teada ei saa.

„ Ma veel isegi ei jõudnud selleni, mida ma sinust tean,“ ütlab ta nüüd, kuid ma tõstan väga ähvardavalt oma käe ning ta ei jätka minu elu lahkamist.

„ Ma pean sinuga veetma vähemalt ühe tunni nädalas ning üle selle ma keeldun sind nägemast niiet oleks parem, et sa asja juurde jõuaks kuna kui mu arvestused ei ole valed olen ma sinuga see nädal juba veetnud umbes pool tundi, mis minu arvestuste järgi on küll liiga palju, aga pole midagi parata,“ lausun ma ning loodan, et ta tõesti võtab mu nõu kuulda kuna kogu see asi mis me siiani teinud oleme on suhteliselt mõttetu aga vaimselt üsna kurnav.

„ Lähme istume parki,“ sõnab ta lihtsalt ning ma olen sellega nõus. Siin tänaval püstijalu on selliseid asju väga veider arutada ning park on kohe nurga taga.

Ma olen ainult natuke üllatunud, et tema seda teab.

Õnneks oleme me mõlemad vast jõudnud otsusele, et meie vestlused ei vii eriti kuhugi niiet me kõnnime täielikus vaikuses.

Kahjuks liigub seal üllatavalt palju inimesi, aga ilmselt keegi ei ürita kahe suvalise nooruki juttu pealt kuulata. Mine tea millistest jubedatest asjadest me rääkida võiks.

Neil pole aga õrna aimugi kui jube siin kohal reaalsus on.

Kui me oleme pingile maha istunud vaatame me hetke mööduvaid inimesi ning siis jään ma teda ootavalt vaatama.

„ Ma arvan, et me peaksime alustama surma määramisega,“ sõnab ta lihtsalt, ohkab ning tõuseb püsti.

Pehme admin Postituste arv : 5899 Age : 30 Asukoht : Tartu

„ Värdjas kirjaldab sind tõesti päris hästi, kuigi ma alguses mõtlesin rohkem nagu bitchi. Kuidas see siis oleks eesti keeles? Mõrd? Lits? Õeluskott? Tigeduseuss? Ma olen täna lahkes tujus niiet lasen sul endal valida,“ lausub ta üllatavalt rahulikul ja vaiksel toonil.

JEEEEEE! Very Happy

Ja tantsulka? xD See koht oli nii Mammi häälega, et... xD *itsitab* :DJeerum küll. xD Very Happy

Ja Kaarel pole tore. Team Joonas. Very Happy

Pealkiri: Re: On elu surma väärt? (19 osa) 12/3/2012, 13:48

Issand see sruma nõunik või kes iganes see ka polnud on ju räigelt kiiksuga.. Ülbe ka veel pealekauba. Peaks talle mingi kambaga peale lendama, aga ei näe sellel erilist mõtet ta ju surnud *naeran* Laughing

Hea!! Ainult et sõltuvust tekitab! Palun päästa hädast välja ja pane kohe varsti uus osa! Wink

» Elu ja surma dialoog
» Mis hakkab toimuma peale surma.