Need pisiasjad II - 37 (eelviimane!)

Päevavalguses oli see maja veelgi suurem. Päike oli tegelikult alles varahommikule kohaselt madalal, kuid alles nüüd sain ma Joshua kodu elutoa suurusest tegelikult aimu. Tõusin ettevaatlikult püsti, et teda mitte äratada. Joshua mühatas läbi une, kui tema käsi diivanile vajus, kuid minu õnneks magas edasi. Hiilisin välisukse juurde ja keerasin selle lukust lahti. Astusin välja ja lükkasin enda järelt ukse kinni. Jõudsin astuda mõned meetrid, kui tundsin, et keegi jälgib mind. Peatusin ja enne kui ise pöörata suutsin, rabas keegi mu randmest kinni ja pööras mind ümber. Tema silmad justkui vaatasid minust läbi. Need justkui põletasid mind... Need olid lihtsalt nii palju muutunud.
See polnud seesama Chad...
See polnud minu Chad.
„Uskumatu,“ sosistas ta läbi hammaste vihaselt. Tema hääl oli ikka samasugune nagu siis.
Tema haare mu randme ümber pitsitas mind aina enam ja enam.
„Lase mind lahti,“ palusin kiunatades, kuna seda valu oli liiga palju.
„Uskumatu,“ kordas ta ja tundus veelgi vihasem. „Sina ja Joshua?“
„Ei,“ kordasin nutuselt. Pilk anumas andestust. Chadi pilk oli pettumust täis. Ja see tegi mulle endale meeletult haiget.
„Sina ja Joshua,“ sosistas ta.
„Ei, Chad,“ laususin, kuid sõnad tulid üle huulte pisarate tõttu vaevaliselt. Kuidas ma võisin üldse arvata, et ma suudan selle mänguga jätkata, kui ta tagasi on.
„Sina..,“ lausus Chad tajutava vastikustundega ja tema pilk, tema olek lihtsalt mõjus mulle hävitavalt.
„EI!“
Ärkasin karjudes, äratades ka enda kõrval sügavalt põõnava Joshua. Katsin suu käega, paludes taevast, et ma Chadi nime valjult hüüdnud poleks.
„Mis sul juhtus?“ küsis Joshua unise häälega. Tema sõnad olid kui ühtlane pomin, millest ma pisikeste raskustega siiski aru sain.
„Lihtsalt... halb uni,“ laususin talle.
Joshua mühatas ja tõmbas mind enda kõrvale tagasi. Tema silmad vajusid raske kinni ning ma
olin taas tema kõrval. Ma oleks tahtnud minema minna, kuid Joshua käsi oli mu ümber jälle nii tugevalt.
Surusin pea vastu diivani seljatuge ja vahtisin heledat lage. Mu alateadvus oli mind unes ajas edasi viinud. Ma uskusin, et see oli hoiatus. Chad on tagasi, kuigi mul pole aimugi, kus ta on. Ma pean otsustama, mida ma teen. Kas ma jätkan sellega, millega olen alustanud või löön kõigele käega ja lihtsalt lepin minevikuga või lihtsalt unustan ja annan talle võimaluse selgitamiseks. Kui kindel ma saan olla, et temaga kokku juhtudes ei kaota ma oma enesekindlust? Kuidas ma suudan olla tema vastu külm, kui tunded palju rohkemat kui vaid soojad? Kui tema on haavunud, saan ka mina haiget...
Nii palju valu.
Ausalt öeldes ei tahtnud ma midagi teha. Ma ei teadnud mida teha.
Ma võisin tunduda tugev, kuid tegelikult ma ei olnud. Ma olin kasvanud ja proovinud asjast üle olla. Ma olin muutunud aga ma polnud iial teeselda osanud.
Võrreldes üle-eelmise suvega polnud tegelikult miski eriti muutunud.
Ohkasin ja soovisin, et aeg lendaks, et ma saaksin siit minema ja äärmisel juhul koju end värskendama minna.
Sulgesin silmad ja unistasin tulevikust, kus oleks kõik korras...


Paar tundi hiljem ärkasin aga üksi. Joshua oli minu kõrvalt kadunud ja esialgu tundus mulle, et ta on mind siia üksi jätnud. Ajasin ennast püsti ja piilusin kööki, mis oli tühi. Ümar kraanikauss oli musti nõusid täis ja hõbedase külmkapi peal seisev raadio oli mängima jäetud. Muusika oli vaevu kuuldav.
„Josh?“
Mu hääl kajas suures vaikses majas.
Pöördusin ja proovisin oletada, kus Joshua on. Ma ei tahtnud uskuda, et ta juba kuhugile läinud oli. On, mis on, kuid ta ei jätaks mind siia üksi...
„Josh...“
„Jah, Summer?“
Pöördusin ja nägin Joshuat teisel pool elutuba seismas, rätik ümber alakeha.
„Ma otsisin sind,“ ütlesin ja proovisin hoida pilgu tema näol. Joshua ilme oli võidutsev kui ta mu kerget kohmakust märkas ja mu pingutust tajus.
„Ma arvan, et ma peaks koju minema...“
„Peaks?“
„Nojah.“
„Uuh,“ venitas Joshua ja hakkas liikuma minu poole. Ta sammus minust mööda, kööki ja otsejoones külmkapi juurde.
„Kui sa viitsid oodata, võin ma sind ära visata.“
Võisin vaid ette kujutada, kuidas kodus reageeritakse, kui nähakse, kes mind koju toob. Samas...
„Ei ole vaja. Ma jalutan.“
„Pikk maa ju.“
„Mul on aega.“
Joshua haigutas laialt: „Kuidas arvad.“
„Et... ma siis hakkan minema.“
Joshua hoidis pilku endiselt külmkapis, kuid mu sõnu kuuldes lõi selle ukse kinni ja palus mul oodata.
Jäin seisma ja pöördusin. Mu peas keerles mitu mõtet, mis nüüd juhtuda võib, kuid ma lootsin, et ükski neist ei saa tõeks.
Kui Joshua minust umbes kahe meetri kaugusel oli, taipasin, et hoian hinge kinni. Tõmbasin sõõmu õhku sisse ja proovisin oma mõtteid mitte mõelda. Kõhklused võivad lihtsalt kõik ära nullida.
„Millal ma sind jälle näen?“ küsis Joshua ja puudutas õrnalt mu vasakut kätt.
Neelatasin ja proovisin talle naeratada. Tema silmadesse oli pisut ebameeldiv vaadata, sest mulle tundus, et ta suudab mind ja minu plaane läbi näha.
„Ma ei tea,“ oli mu aus vastus.
Joshua nihkus mulle lähemale ja libistas oma sõrmed mööda mu kätt ülespoole. Need
peatusid mu lõua all.
Hoidsin oma pilku madalal, mis sundis Joshuat õrnalt mu lõuga tõstma.
„Nojah, sul on teisi sõpru ka,“ pomises ta.
„Mhmhh,“ venitasin ega saanud enam sõnakestki suult. Tema lähedus justkui halvas mind ja mu mõtted.
„Aga ma loodan, et sa mind ei unusta.“ Joshua käsi kadus mu lõua alt ja liikus mööda lõuajoont mu pea küljele.
Manasin näole naeratuse: „Muidugi mitte.“
Ta nägu nihkus minu oma lähedale ja ma soovisin kogu hingest teda eemale tõugata. Aga ma teadsin, et ma ei või seda teha. Ma ei või ennast reeta.
Kannatasin paar sentimeetrit veel ära, kuid siis pöörasin pea kõrvale.
„Ee, Joshua...“
„Mis?“ küsis ta ja eelnev pinge tema kehast, kui ta mulle lähenes, hajus. Ta naeris nagu ühele tõeliselt pahale poisile kohane. Ta teadis, et liialdas, kuid ta teadis väga hästi, et ma ei saa tema vastu mitte kuidagi.
„Ma pean minema. Tõesti.“
„Eks sa siis mine. Hiljem näeme äkki?“
„Võib-olla.“
Seda öelnud, keerasin Joshuale selja ja tegin minekut. Ma soovisin kogu hingest sealt minema joosta, sest ma ei suutnud uskuda, et Joshua üritas mind just... suudelda.
„Nägemiseni, Summer,“ hüüdis ta mulle järgi ja kui ma üle õla vaatasin, enne kui esikusse kadusin, oli ta juba teel kööki.
Ma ei vastanud talle mitte kuidagi. Ma soovisin siit majast ruttu kaduda.


Jõudsin koju kui kell oli pisut üksteist läbi. Kuulsin köögist jutupominat ja kuna ma kohe ei tahtnud vanemat ette minna, et peapesu öösel väljasolemise eest saada, hiilisin enne oma tuppa, et kähku riided vahetada. Jätsin ukse irvakile. Tirisin kitsad heledad teksad jalga ja tõmbasin roosa maika selga. Kammisin pisut sassis juukseid ja viskasin end hetkeks voodile pikali, et pisut hinge tõmmata ja rahuneda.
Libistasin parema käe üle oma patjade, kui tundsin midagi jahedat vastu oma nahka. Keerasin pea küljele, et näha, mis seal on. Lõpuks, nähes, et see on kett, mis ma kaua aega arvasin, et on kadunud koos selle omanikuga, ajasin ennast istukile ja võtsin selle ettevaatlikult pihku, nagu võiks see katki minna, kui seda hoolikalt ei käsitle.
Kui see on siin siis järelikult...
Ajasin ennast püsti ja väljusin toast. Koputasin õrnalt oma venna toa uksele ning kuna vastust ei kuulnud, lükkasin selle natuke lahti. Kenti polnud seal.
Sulgesin ukse ja vaatasin ketti. Miks see minu toas oli. Miks keegi selle üldse sinna pani?
Kenti polnud elutoas ka. Järelikult on ta koos ema-isaga köögis.
Peitsin keti pihku ja sammusin köögi poole seis. Isa hõõrus rahustavalt ema õlgu ja ema heitis oma viha täis pilgu mulle. Sellest piisas, et ma lävele seisma jääks.
„Lõpuks ometi,“ libisesid karmilt kõlavad sõnad üle tema huulte ning tema selline käitumine muutis mind ärevaks...
Mis toimub?
Vaatasin oma venda, kes õrnalt pead raputas, pilku minul hoides, ja avas külmkapi. Ta võttis
sealt mahlapaki, riiulilt klaasi ning valas selle poolest saadik täis. Seejärel astus ta minu poole. Kui ta minu juurde jõudis, jäi ta viivuks seisma.
„Chad oli täna öösel siin meie juures,“ lausus Kent veel enne, kui ma temalt midagi keti kohta pärida jõudsin. Aga selleks polnud enam vajadustki. Ühe hetkega sai kõik mulle selgeks.
Selle pärast ongi ema endast väljas... Selle pärast ongi see kett siin...
„Oota!“
Pöördusin ja lootsin, et Kent jääb seisma. Aga ei.
„Kent, oota!“
Viimaks peatus ta ja keeras end mind vaatama.
„Ta oli siin? Kas ta käis minu toas?“
„Jah, selle pärast ema ongi selline nagu ta on. Nii raske sellest aru saada?“
Kissitasin pisut silmi. Kent oli minu vastu natuke... ülbe. Pisut hoolimatu. Nagu ma oleks teda kuidagi pahandanud...
„Kent...“
„Kus sa olid terve öö, Summer? Chad ootas sind..,“ lausus Kent vaikselt ja keeras mu vastust ära ootamata mulle selja ja jättis mind üksinda sinna seisma.
Vaatasin enda ees sulgenud ust ja tundsin, kuidas kõik taas minu vastu pöördunud oli.
„Pagan küll,“ sisistasin läbi hammaste ja kadusin oma tuppa. Viskasin keti tigedalt toa nurka ja istusin oma voodile. Katsin näo kätega, kuid vaid hetkeks.
Seda ma ju tahtsingi.
Algus oli tehtud...