Vetsupaberirulli on enne mainitud, Loore. Paar osa tagasi, kui Britt hommikul oma kotti kokku pani. Ta ütles, et ta kannab seda kaasas kogu aeg, et polsterdada potte. Ahah.
Lammas Fanaatik
Postituste arv : 1119 Age : 30 Asukoht : Lalalalambamaa
Mina kannan salvakaid kaasas ja kohviku nimi on Werner, sest see on saksa nimi ja seal vetsus pole tõesti kunagi paberit ja kui see vetsupaberikoht oli, siis ma reaalselt tulin enne selle idee peale, et kellelgi on boner kui selle peale, et tagumine häda on ka olemas.
Nii. Eksamid on läbi (JUHUUU!) ja eile sain JÄLLE kolitud (BÖÖÖÖ! Tõsiselt, kolmas kord poole aasta jooksul. Kui ma ettevaatlik pole, jõuan Lambale veel järgi), mis tähendab, et on natukene aega jälle kirjandusega tegeleda enne kui kool ja kogu muu asi niimoodi taaskord lahti läheb, et ma ei jõua hingata ka.
Kolisin samasse ühikasse, kus enne olin, lihtsalt kõrvaltiiba. Mul polnud toanaabrit ja baby, you should have seen the bill (see oli nüüd öeldud Moriarty häälega, kuigi tema arvest miskit ei rääkinud). Kuna ma oma toanaabrit veel pole näinud (kuigi mul on tunne, et ta on väga... mitteboheemlaslik? Laua peal on tal mingi paber majandusteooria metoodikast ja kuigi see on suht ainukene asi, mille põhjal ma olen saanud oma esialgseid ennatlikke järeldusi teha (pluss fakt, et ta riiulid on väga kasinalt sisustatud - OLEN MA AINUS, KELLEL KOGU ELAMINE KAASAS ON ÜHIKAS?!), otsustasin oma laua kohal olevale maailma riikide kaardile esialgu pildid ümber riputamata jätta. Ma arvan, et minu riiul ja sellel olevad mänguloomad on juba üpriski hea viis reaktsiooni testimiseks. (Mina ise muidugi arvan, et asi on nunnu.)
Spoiler:
Üleüldse oli lõpuks mõnus niisama maha istuda ja lugeda, kuigi mu voodi on kohe akna all (laud ka tegelikult) ja aknast tuleb KOHUTAVALT külma õhku. Radikas tuline, aga vahepeal täna oli ainukene soe tegevus teki all kükitamine, nii et siis ma juba magasin. Aga mida ma lugesin? Noh, väga tore oli saada (Lambalt) jõuludeks Steve Jobsi elulugu (sellal kui mu FBsse ilmus pilt, kuidas kursaõde sai 50 Shades of Grey - mina jõudsin selle raamatuga kuskil sajanda lehekülje juurde ja mul oli närv püsti juba enne seksi selle lepinguga, mille Ana allkirjastama pidi (kuigi ma aru saanud, et ta selleni ei jõudnud) ja siis kui seks ka ära oli, siis ma olin mingi: ei, see on raamat teistele inimestele JA KUIDAS KURAT ÜKS NAINE NAISTELE SELLISE RAAMATU KIRJUTADA SUUTIS?! Ja NAISTELE veel meeldib see. -.-). Igastahes, Jobsi elulugu on päris huvitav, sest ta oli huvitav mees, aga vahepeal on see tehniline jutt nagu yadda-yadda-yadda. (Kuigi ma saan aru, et Apple oli Jobsi elutöö ja tema pmst tõi arvuti meieni sellisena nagu ta on, nii et see yadda-yadda-yadda on tähtis.)
Spoiler:
Nähtavasti austan ma seda raamatut isegi niipalju, et oma märkmeid teen harilikuga (nagu näha võite). Tavaliselt on mul ikka igat värvi markerid selleks tööks. Mitte, et ma teisi raamatuid, mida markeerin, ei austaks. Aga... Jobsi raamat on kuidagi nii elegantne, et sellele markeriga kallele minemine oleks nagu... pühaduseteotus.
Kes ei tea, kuidas Stefan nutab, siis
ja
Minu arust on ta ikka korralikult ka nutnud, aga minu telefoninett, mida ma praegu arvutis kasutan, ei anna mulle piisavalt närvi, et vaadata, kuidas peale "stefan crying" youtube'i otsingumootorisse sisestamise veel võib leida häid klippe nutvast Stefanist. Ja kuigi siin nendes ta otseselt ei töina, siis mul tekib ikka tahtmine töinata.
Ma ARVAN, et selleks korraks on kõik.
Nautige osa. :) (Ma ei usu, et palju veel tulemas on, (A) )
13. osa
MARTIN
„Sooooooo... you and Brith do it?“
„Mäh?“
„You and Brith do it. Yes answer? No answer?“küsib Pedro mulle silma tehes ning sõõmu Pilsnerit võttes.
Vaatan teda õudusest halvatuna, suu lahti. „No answer.“ Duh. Siis vaatan ma inimeste seas ringi. Tulime nimelt seltskonnaga Kati kursakaaslase maamajja Tartu külje all ning siin on nii palju võõrast rahvast, et...
Üldse on veider, et ma Katit otsima pean, kui Pedro mul siinsamas on. Nad on nagu... sukk ja saabas. Sukk ja väga veider saabas, kuid see selleks. Lõpuks ma näen Katit, naeratan Pedrole sunnitult ning teen läbi inimeste endale õe juurde teed.
„Sa talle kombeid oled üldse õpetanud?“ küsin ma õelt hämmastunult.
Ta kergitab lõbustatult kulmu. (Ta põsed juba õhetavad ning tema pilk pole päris siin. Loodan, et ma ei pea teda kantseldama hakkama. Sellega võiks ikka Pedro hakkama saada.) „Mis kombeid? Mis ta jälle tegi?“
„Kombed, et... oh ma ei tea... Et Eestis ei minda teise nina alla ja küsita tema seksuaalelu kohta näiteks,“ ütlen sarkastiliselt.
Kati näeb välja nagu ta üitaks väga-väga aru saada, mis ma talle just ütlesin. „Aga Pedro on väga avatud inimene. Kõige suhtes,“ ütleb õde mulle natukene tõsisemalt otsa vaadates.
„Jumal küll... Võiks arvata, et sinu Eesti kasvatus on tema omast üle.“
Kati naerab ning raputab pead. „Ma olen välisele rohkem avatud.“ Ja siis mul enam Kati tähelepanu ei ole, sest ta silmad löövad särama ning ta rühib minust mööda, huulil lõbus: „Martiiiiiiiiin! Pole sind koolist saati näinud.“
Kortsutan kulmu. Vaatan teda ja vaatan Pedrot, kes üksinda oma Pilsnerit kummutab. Kuid siis võetakse mul käest kinni ning Britt toetab oma pea mu õlale. „Me alustasime pidutsemisega liiga vara,“ kurdab ta käesolevat tühja plasttopsi vaadates.
On vana-aastaõhtu, kell on kümme õhtul ja minu tüdruksõber on omadega täitsa susla juba. Kortsutan kulmu ning vaatan talle otsa. Tuleb natukene turgutada. Mulle ei meeldinud enne ka kuulata, kuidas ta vahel harva sõpradega jõi ja nüüd, kus me käime, meeldib see mulle veel vähem, aga... mulle endale meeldib juua ja ma ei saa olla see mees, kes naisele midagi head keelab.
Eksole?
„Lähme otsime oma mantlid üles,“ ütlen Brittile. Võtan tal tugevamalt käest kinni ja läheme koos läbi toa esikusse, kus kotid ja tühjad pudelid ja... midagi rõvedat maas vedelevad. Tõstan meie mantlite pealt ülejäänud joped ära ning aitan tüdruku oma talle selga.
„Aitäh.“
Võtan esikunurgast ka suure värvilise vihmavarju ja astume Brittiga õue, värske õhu kätte. Teen vihmavarju kiiresti lahti, kuna taevast tuleb alla päris kahtlast kraami. Seda asja ei saa isegi lörtsiks nimetada. Täiesti uus sademeliik, ma räägin.
„Uh. See aitab natukene,“ ütleb Britt närviliselt naerdes ning taskus kinnaste järele kobades, et need siis endale kätte tõmmata. Ta hüpleb kergelt ühe koha peal ringi ning jääb siis mulle otsa vaatama. „Tead, see on minu esimene aastavahetus perest eemal.“
Ma pole kindel, mis ma selle teadaandega nüüd peale peaks hakkama. Naeratan ning silun tal ühe juuksesalgu kõrva taha. „Tubli tüdruk. Hakkad suureks saama.“
Britt naerab ning raputab pead. „Suureks hakkan ma tõesti saama. Ja kuidas veel.“ Siis muutub ta tõsisemaks. „Ma ei tea, kas ma tahan suureks saada.“
„Don’t you get all Holden Caulfield or on me,“ hoiatan teda naeruselt.
Tüdruk pööritab silmi ning hüpleb veel üles-alla, vaadates nüüd õue peal ringi. Ja ta jalad teevad maandudes muudkui pläts ja pläts. „Lihtsalt... kodus vanematega on turvaline. Ja nüüd ma olen siin ja joon ja kõik teised joovad. Ja osad inimesed on lõbusad, teised on kurvad...“
„Ja kolmandad on filosoofilised,“ pistan vahele.
„Ha-ha,“ ütleb tüdruk humooritult. „Aga siis sa näed, et need inimesed, kes on õnnelikud, on õnnelikud, sest nad saavad puhata oma igapäevaprobleemidest ja need, kes on õnnetud... noh, nende jaoks alkohol ja pidutsemine ei ole lahendus. Ja siis sa vaatad, kuidas inimesed kas suvaliselt hook-upivad või siis hoopis tülitsevad ja lahku lähevad või selleks hoogu võtavad...“
„Whoa, whoa... Rahune nüüd maha,“ ütlen vaba käega Britti õlast kinni haarates. See aga ei aita teda eriti hästi paigal hoida, nii et ma ulatan talle vihmavarju, „Hoia,“ ja panen siis oma teise käe tema teisele õlale, sellal kui tema meid selle vihmavarjuga uue sademeliigi eest kaitseb.
Ta vaatab mulle natukene trotslikult otsa.
„Millest sa räägid?“ Ma loodan, et mu hääl ei värisenud, sest... sest see oleks nõme. „Millele sa vihjad? Kas midagi on... halvasti?“
Tüdruk vaatab mulle tõsiselt otsa, ohkab siis ja noogutab. Seejärel mõistab ta aga, miks mu nägu nii murelik on ning raputab pead. „Ei, mitte meiega. Meiega on kõik korras.“ Ta isegi nõjatub ettepoole, et mu huultele kiire suudlus suruda.
Leian, et naeratan, kuigi Brittil on nähtavasti midagi südame peal. „Aga milles siis probleem?“
Tüdruk ohkab. „Mul on lihtsalt Katrinist ja Pedrost nii kahju! See algas nii romantiliselt! Kuidas nad armusid ja siis oli see tüüpiline lahk... lahkvärk, sõna ei meenu hetkel. Aga siis Pedro oli väga romantiline ja nad said uuesti kokku ja Pedro tuli tema jaoks Eestisse ja... ja see asi algas nii suure lõõmaga ning nüüd... nüüd on tema ja Kati vahel nagu kõik läbi. Ja ma arvan, et ma olen kurb, sest nende lugu oli nii inspireeriv ja... aga nüüd on see lõppemas. Ja no kui asjad peavad minema nagu nad lähevad, siis nii nad lähevad. Aga siis sa vaatad seda, kui kurb Pedro on, ja sul on temast nii kahju. Umbes nagu Vampiiripäevikutes Stefaniga. Sa tahad, et Elena Damoniga oleks, aga kui Stefan nutab, siis sinu hing nutab ja...“ Tüdruku silmad on vesised.
„Kas sul on päevad?“ küsin ettevaatlikult.
Britti nägu moondub, kui ta vaikselt nutma hakkab, noogutab siis ja vajub mulle otsa. Ma pole päris kindel, kuidas ma sattusin aastavahetuse peolt siia oma Vampiiripäevikute pärast nutvat tüdruksõpra lohutama.
„Ma olen kindel, et asi laheneb nii, et kõik on õnnelikud.“
Britt tõmbab ninaga. „Ma tean, aga sa peaksid nägema Stefanit nutmas. Meenuta mulle hiljem palun, et ma sulle mõnda videot näitaksin, eksole?“
Turtsatan naerda ning noogutan. „Olgu nii.“ Ja selle peale hakkab ka Britt naerma ning ta tõmbub minust natukene eemale. Ta on lasknud vihmavarjul langeda ning me oleme märjad.
„Ooota...“ Vaatan tüdrukule kahtlustavalt otsa, otsustades esialgu seda märga värki ignoreerida. „Pedro ja Katrin... millest sa nüüd seda järeldad?“
„Noh... Katrinil oli enne ühe poisiga päris lõbus ja siis ma kutsusin ta hetkeks eemale ja tegin Pedro kohta nalja – see oli päris hea, sa oleks pidanud seda kuulma, võib-olla Katrin veel mäletab – ning ta ei kaitsnudki Pedrot! Ja siis mul hakkas paha, et ma Pedro üle nalja tegin, kuna noh... ta on naljakas. Aga tavaliselt tema au kaitstakse, nii et nalja tegemine on rohkem okei. Aga siis Katrin ei kaitsnud teda ja ma küsisin, et miks sa ei kaitse teda ja Katrin ütles, et noh... eks see Pedro ole küll üks veider tüüp. Ja mina ei ütleks kunagi, et näiteks sina oled veider tüüp,“ seletab Britt edasi.
„Hmm.“ Vaatan mõtlikult maja poole. „Huvitav...“ Aga noh, eks nende mesinädalafaas pidi varem või hiljem läbi saama. Tuleb tunnistada, et Pedro on naljakas ja ka mina teen ta üle väga palju nalja, aga ta on... Pedro noh. Ta on oma kuidagi. „Noh, see on nendevaheline asi. Ära nüüd sina siis niimoodi...“
Kergitan oma nimetissõrmega tüdruku lõuga nii, et ma saan teda suudelda. Kui tüdruk oma käed minu ümber paneb, kuulen veel ühte plätsu, kui vihmavari maha kukub. „Ups,“ ütlen ma naeruselt, huuled ikka tema omade vastas.
Tüdruk muheleb.
„Olgu, mul hakkas nüüd parem,“ ütleb ta lõpuks mulle semulikult õlale patsutades ning siis eemale astudes. „Kuigi ma tunnen end üpriski lollisti.“
Muigan. „Põhjusega.“
Sellega teenin ma endale ära ühe paraja litaka... Olgu, õrna litaka, kuid siiski.
„Kuid ma olen endiselt siin,“ teen tüdrukule silma, võtan siis maast vihmavarju, panen käe ümber Britti piha ja viin meid tagasi sisse, kus meil on lõbus üksteist natukene kuivemaks saputada ning ülejäänud pooltteist tundi südaööni veeta.
Kui 2013 juba hirmuäratavalt lähedal on, koguneme kogu teadvusel seltskonnaga välja, maja ette. „Holy moly!“ karjub keegi. „On ka ilm meil!“
Kõik naeravad heatujuliselt.
Paneme kainemate meestega raketid teistest natukene eemal valmis ning vaatame, et kõik oleks töökorras. Lõpuks jätame rakettide juurde ühe õnnetu mehe, kellel pole täna kaaslast ja ke seetõttu võib rakettide õhkulaskmise enda peale võtta, kuna meil ülejäänutel on inimene, keda südaööl suudelda.
„2013... kuraditosina aasta. Arvad, et sellelt on head loota?“ kirtsutab Britt nina. „See aasta tuleb täpselt nii hea, kui heaks sa ta ise teed,“ ütleb Katrin minu teisel käel elutargalt. „What you said?“ küsib Pedro natukene tagasihoidlikult.
Katrin vaatab noormehe poole, aga ma ei näe tema pilku. „2013 will be as good or as bad as you’ll make it. It’ll be your own... handycraft, so to say.“
„Well. Pedro intend do good handycraft.“
Selle peale naerame me kõik: mina, Britt ja Katrin ning lõpuks isegi Pedro. Kuid see naer on heatahtlik.
„Well said, Pedro. Well said.“ Ma noogutan talle tunnustavalt ning mehe silmad löövad särama. Kati vaatab korra minu poole, me vahetame pilgu ning tema oma on kuidagi... tänulik.
Ja siis hakatakse sekundeid lugema ja ma naeran juba selle pärast, kui tobe see lugemine on. Kuidagi... filmilik. Aga siis pigistab Britt õrnalt minu kätt ja kuigi me seisame kõik selles rõvedas lögas, on mul tüdruk, kes mulle väga meeldib, me tegime Pedro jaoks viimased sekundid sellest aastast õnnelikuks ja kui ma Britti kätt õrnalt vastu pigistan, tunnen end tõeliselt õnnelikuna.
„3, 2, 1...“
Britt on seekord see, kes mind füüiliselt näoga enda poole nügib ning kui ma siis selle peale naerab, mind ilma ette hoiatamata ja kirglikult, käed seljal-juustes-tagumikul-igal-pool suudleb.
„See aasta juba algas suurepäraselt,“ ütlen vahepeal õhku ahmides. Õhk on ilutulestikupaukudest paks. „Head aasta jätku sullegi,“ vuristab Britt ning tõmbab siis mind tagasi suudlusesse.
Nasicc, haha, sa pead ka hakkama blogi pidama. Ja ei, sa vist pole ainuke, kellel ühikas kogu elamine kaasas on. Mul küll pole raamatuid ja DVD-sid ning muud sarnast pole aga selle asemel mul on terve suur hunnik riideid (riidepuudel, riiulitel, sahtlites...) + igasugused sättimise asjad + muu pudi-padi Mu eelmisel toakaaslasel oli paar asja kaasas. Praegusel pole põhimõtteliselt mitte midagi. Aga ta käib ainult öösiti magamas ka Aga jahm... Mul on palju asju.
Murtagh Kärbes ämblikuvõrgus
Postituste arv : 2326 Asukoht : Maybe in Gil'ead today..
Audrey - ma olen üritanud blogi pidada! Aga siin on vähemalt lugejaid. xD Teises blogis vbl pole. Ja siin on mul alati inspiratsiooni kirjutada. Oijah... aga kolimine välja arvata, on tglt mõnus olla oma koduses olemises.
No ma arvan, et kui sa oma blogikest siin jagaks, et me teaksd kui sa blogi kirjutad, siis jagub sellel ka lugejaid :) Ja ega mul ka pole oma blogis pidevalt isu kirjutada. Mul oli vahepeal privaatne, et ma saaks nimedega kirjutada ja nüüd on jälle avalik ja no ma üritan üldiselt nimede kasutamist vältida Ega kõigest ausalt muidugi ei kirjuta aga noh, omamoodi hea on kirjutada elust-olust. Ja mul on ka ühikas üsna kodune olla Ma võiks pilte ka muidu näidata ja uhkeldada oma toakesega (kasvõi msnis XD). Mulle meeldib ka ühikas, meil on korterisüsteem seal. Mõnus ja hea on, kui toakaaslane normaalne on. Ma nii tihti koristan ka oma tuba (riidekappi, riiuleid, sahtleid) et ikka mõnus oleks olla. Ahjaa, ja mitmendal korrusel sa oled? Ma neljandal korrusel
MA ARMASTAN TEID! (Kes ära ehmus, siis mitte nii nagu Britt Martinit või Birgit Urmast või Anna Mike'i või Kaari Markkust. Mul on teie jaoks reserveeritud üks väga erilist moodi armastus: armastus nagu nasicc armastab oma lugejaid. (: ) See tähendab mulle väga palju, et kuigi ma olen Tuba väga katkendlikult kirjutanud, sai see siiski palju hääli. :) Ja muidugi saate te uue osa. :) 2-3 osa on tegelikult veel tulemas... Nii et ei ole enam pikka venimist asjaga. Vaheaeg ka praegu, nii et... :) Nautige!
Audrey - hah. Mul on imelik miskipärast oma blogi jagada. See on nagu avalik kutse, et tulge lugege mu tihedamini lolle ja kui asjalikke mõtteid. (Kuigi ma võin olla päris filosoof. Aga ma mõtlen sellele... (Kuigi mulle ikka nii meeldib enne osasid kirjutada oma monoglooge. xD) Mind täitsa huvitab, kuidas teised ühikad välja näevad. Ma olen näinud seest ühte peale enda oma. Uuuuhhh. Ja kui ma hostisin scrabble'i-õhtut, siis üks mu sõbranna, kes pole mul ühikas käinud, käis edasi-tagasi mööda korterit ja needis end maapõhja, et minu juurde kolima ei nõustunud, kui meil mõlemal parasjagu toanaabrit pold. (Me tahtsime kokku kolida, aga kumbki pold nõus oma pesast teise linna otsa ühikasse kolima. Aga tema oleks saanud Tartu Ülikooli raamatukogu kõrvale ja asja. Oh well. Ta kahetseb. Sellest mulle piisab. ) Ma elan esimesel. Naljakas on kusjuures see, et eelmises toas olid mul kogu aeg kardinad ees, kuigi ma tegutsesin toa tagumises otsas. Nüüd olen ma akna all ja peaaegu üldse ei tõmba rulood ette. (Ma tglt avastasin, et mina vahin väljasolevaid inimesi rohkem kui väljasolevad inimesed mind. ) Ma pole veel oma uut toakaaslast näinud, aga üleeile ja eile ja täna on mu kõrvaltoas olnud üks tüdruk ühe poisiga ja täna oli vetsus prill-laud üleval. -.- Men, I tell you.
NAUTIGE!
14. osa
MARTIN
Panen heatujuliselt oma mantli nagisse ning kepsutan kööki, kus Britt parasjagu midagi pliidil kokku keerab. Ta teab, et see olen mina, kes läheneb, kuid ta ei pöördu ümber. Niisiis astun ma talle selja taha ja panen oma käed ümber tema piha, surun ta põsele ühe suudluse ja toetan siis oma lõua tema õlale.
„See näeb päris öka välja,“ ütlen tüdrukule täiesti ausalt, kui potis ringihulpivaid porgandi- ja brokkolitükke näen.
„Aga maitseb hästi. Ära muretse, sina ei pea seda sööma,“ ütleb tüdruk rahumeeli oma ökat edasi segades. Meie paarisolemise puhul on naljakas see, et kuigi me elame koos ja oleme paar, siis... siis me ei ole nagu kooselav paar.
Jah, ütlemata mõnus on hommikul esimese asjana Britti näha (kui ta just du¹i all pole või midagi) ja tahtmise korral tema kõrvale voodisse hüpata (me ei ole voodeid kokku lükanud), kuid meil on sama palju oma elu ja aega sõpradele nagu enne. Ja mis vast kõige tähtsam – meil pole leivad n-ö ühes kapis. Jah, vahel teeb ta mulle pannkooke, aga muidu majandame endiselt asju omaette.
Ja see on hea. Sest vastasel juhul oleks meil mõlemal üksteisest juba ammu kõriauguni. Esimesest paarolemise päevast kooselu? Uhh.
„Kuidas eksam läks?“ küsib tüdruk lõpuks potile kaant peale pannes ning siis näoga minu poole pöördudes. Tõmban meid igaks juhuks pliidist paar sammu eemale ning naeratan laialt. „Splendidly!“ ütlen. „Või noh... splendid on tegelikult rohkem see, et eksamid läbi. See konkreetne asi läks... nii ja naa. Läbi saan ikka, halvasti ei läinud. Kellele ikka neid alusaineid vaja, ah?“
„No siis on hästi,“ ütleb Britt siiralt. Tal endal said eksamid juba üleeile tehtud. „Millal sa koju?“
Kehitan õlgu. „Mingi aeg... aga mingi nädala võiks veel ju siin olla? Kõik pole veel läinud-“
„Ja mina olen ka veel siin,“ lõpetab Britt mu lause.
„Eksole.“ Lasen tüdrukust lahti ning asun endale lõunasööki valmistama: kapist päts leiba, külmikust viilutatud vorst ja juust, peale Felixi ket¹up, ja I’m good to go. Võib-olla naksan veel Birgiti taldrikult mõne kartulikuubiku ja kutsun siis Joonase siia ja lasen tal meile kõigile pitsat osta.
Ainult et kui ma mõtlen Joonasest ja Brittist ühes toas, siis tekib ikka kuidagi kõhe tunne – ju me Brittiga pole veel nii kindlad oma suhtes – nii et ma otsustan hiljem ise selle pitsa tuua.
„Oh, hei. Teie. Pole juba paar päeva teid trehvanud,“ ütleb järsku kööki astunud Piia. Ma pöördun, meie pilgud kohtuvad ning tema silmad muutuvad piluks. „Sina.“
„Mina?“ küsin paar sammu taganedes (tema vihane pilk on... hirmuäratav) ning Brittist kinni võttes ja teda enda ette tirides. Britt Piiale meeldib.
„Ah et naine tulejoonele, muidugi,“ ütleb Britt teeseldud vihaga ning ristab rinnal käed. Aga ta ei liigu, vaid jääb minu ette seisma. „Millega ta seekord hakkama sai?“
„Pigem millega ta j ä l l e hakkama sai. Prill-laud! See on isegi meie statuudis kirjas, et mees paneb alati prill-laua alla. Esimene punkt!“ Piia vibutab ähvardavalt köögiseinal oleva statuudi poole.
„Uh-oh...“ Kratsin kukalt. Kui aus olla, siis olen ma paari viimase kuuga selle statuudi täiesti ära unustada suutnud. Ta on osa seinast nagu... olgu, ühika seinad on üldiselt päris igavad, kuid see paber on siiski osa seinast. Ei pane tähele ja... ja võiks eeldada, et minu suhe Brittiga on asju leebemaks muutnud.
Ma pole küll kindel, miks see nii peaks olema, aga no kammoon. Me käime. Ta võiks mulle ikka idee poolest vabadusi anda. (Ja tema pikendusena ka tüdrukud kõrvaltoast.)
Piia vaatab mulle paar pikka sekundit otsa, vibutab veel oma sõrme ning paneb siis teevee keema. „Ma tegelikult ei viitsi sinuga jageleda, aga ma mõtlesin, et vahel on see lõbus.“
„Sa oled hirmus,“ ütlen talle tunnustavalt ning Britt hõõrub rahustavalt mu kätt.
„Mis teil täna ka plaanis on?“ küsib Piia. „Agnes läks juba koju, nii et mul pole essugi peale hakata üksinda. Kaua sa ikka oma arvutiekraani vahtida suudad.“
„Sa oleks hämmastunud,“ ütleb Britt mulle tähendusrikast pilku saates ning ma pööritan silmi. „Ma teen oma konspekte.“
„Sest Youtube on uus konspektitegemistarkvara, eksole.“
„I have taught you well.“
Britt teeb nägusid.
Piia köhatab ning me pöördume uuesti tema poole. „Mul on Monopol, kui teid huvitab...“ ütleb ta vihjavalt.
Monopol. Ugh. See on nii pikk ja... mitte just igav, aga pikk.
„Oh, see on hea mõte. Ja siis võiks Operast pitsat tuua,“ ütleb Britt säravate silmadega.
Vaatan üllatunult tema poole. „Sa loed mu mõtteid, naine,“ sõnan tüdrukule tunnustavalt. Pitsa teeb iga pika mängu seda pikka aega väärtolevaks. „Aga olgu...“ ütlen laualt oma võileibu võttes. „Ma lähen vaatan, mis Internetiavarustes uut on.“
Jätan tüdrukud kööki lobisema. Kui mina ka juures olen, käib nende jutustamine kuidagi sunnitult, aga kui ma olen kaugemal... kuis nad siis võivad vadistada! Raudselt minust. Raudselt!
Keeran ühe oma võita võileiva teise peale, et mõnusam suurem suutäis saaks ja liigutan hiirt, et läpakale pilt ette tuleks. Võtan kõigepealt lahti meili lootuses, et seal kordagi midagi asjalikku peale rämpsposti on. Ma ei kujuta ette, kuhu kõikjale ma oma meile olen toppinud, aga ma olen saanud soodsaid pakkumisi isegi rinnapumpadele. Tegelikult on mul seoses sellega kuri kahtlus, et vastutav isik on Joonas.
Aga jumal temaga. Naer kulub alati marjaks ära.
Kuid seekord, nagu ma vastandlike tunnetega avastan, on mulle tulnud ka üks asjalik meil. Üliõpilaskülalt. Hammustan huulde. See on kas mingi järjekordne õppus või... või on mulle tehtud uus kohapakkumine. Ja ma kardan, või loodan? et tegu on kohapakkumisega.
Login Külasse sisse, hoian hinge kinni ja vaatan oma teateid. Raudselt teise linna otsa. Raudselt. Oleksin pidanud natukene koomamale tõmbama oma sobivad ühikad. Noorusesse või kuhugi pagendadakse, ma tean.
Kuid siis otsustan ma end kokku võtta ja silmad avada ja vaadata, kuhu mulle pakkumine tehtud on.
Narva maanteele. Koht vabaneb pooleteise nädala pärast. Hingan pahinal välja. Siit ühikast on see kaugel, aga muidu... See on üle jõe. Lihtsalt üle jõe. Kirtsutan nina ning vaatan meie toas ringi. Vaatan enda asju, Britti asju... ja mulle jõuab kohale, et see koht on kaugel Brittist.
Ma usun, et meil on vaja natukene rohkem ruumi iseendale, aga... ma olen temaga siin praktiliselt pool aastat elanud. Hammustan huulde. Keegi ei käsi mul seda pakkumist vastu võtta...
Võtan veel ühe suutäie leiba, kuna mäludes ei pea ma mõtlema.
Lahkukolimine oleks nagu samm tagasi. Aga me oleme koos olnud ka vähem kui kuu aega, nii et...
Võtan koha vastu.
Ja surfan Internetis edasi.
Umbes veerand tunni pärast tuleb Britt tuppa ning istub oma voodile, jäädes mind jõllitama. Mu suunurk jõnksatab tahtmatult, kui teda silmanurgast näen. Ma ei vaata tema poole, aga küsin: „Mis?“
„Ah, ei midagi. Lihtsalt... mõtlesin.“ Hakkan juba küsima, mis ta mõtles, kui Piia ukseavasse ilmub ning küsib, kas me siis teeme täna midagi.
Vahetame Brittiga pilgu ning tüdruk noogutab. „Ikka. Aga mitte päris praegu. Hiljem, õhtu poole äkki?“ küsib ta Piialt.
Too ohkab, kuid noogutab. „Eks ma otsi endale seniks tegevust,“ ütleb ta ust sulgedes ning jalgu lohistades minema minnes.
Vaatan suletud ust ja Britti ning otsustan, et parem saan selle kolimise teemaga kohe ühele poole. Panen läpakakaane kinni ning lükkan end tooliga Britti ette. „Mm... sa peaksid vist midagi teadma,“ ütlen neiule otsa vaadates.
Ta kergitab kulmu. „Sa kavatsed oma juuksed siniseks värvida?“
Raputan pead. „Ma sain kohapakkumise. Sissekolimine on pooleteise nädala pärast.“ Vaatan pelglikult tema reaktsiooni.
„Oi...“ Mõnda aega on Britt vait ja me ei vaata üksteisele otsa. Siis ta aga naeratab. Ainult natukene, aga naeratab. „Noh... eks see pidi juhtuma varem või hiljem. Ja niimoodi ei jõua me teineteist täiesti ära tüütada. Ja, noh... nüüd saame me siis ka normaalne paar olla.“
„Mida sa silmas pead?“
„Noh... hiilime öösiti teise juurde või istume kuskil väljas kivil, kuna toanaabrid ei luba seda „pagana muidusööjat“ jälle korterisse,“ ütleb Britt naeruselt.
„Kõlab nagu lisab minu ärakolimine meie suhtele vürtsi.“
„Eksole,“ noogutab tüdruk ning tõmbab mu endale lähemale, et mind suudelda. Üritan sellelt paganama alt äralibisevalt toolilt maha saada ja lõpetan väga ebagraatsiliselt tüdruku peale voodile lennates.
"Ega sa haiget saanud?“ küsin murelikult end tüdruku kohal sirgetel kätel hoides. „Sa teaksid, kui ma haiget oleksin saanud.“
„Kisaksid nagu ratta peal?“
„Mkm. Sina kisaksid nagu ratta peal, sest ma laseksin oma rusikad käiku ja keelaks sulle nädalaks ajaks füüsilise kontakti.“
„Kellega? Sinuga?“ küsin turtsatades. „Sa ei teeks seda endale.“
Britt ajab jonnakalt lõua ette. „Pane mind proovile. Näpista mind. Näpista!“ ütleb ta oma kätt mulle nina ette susates.
Silmitsen seda õblukest kätt natukene aega kaalutlevalt, kuid otsustan siis hea asjaga mitte riskeerida, teen sellele musi, laskun aeglaselt oma keharaskusega tüdruku peale, panen ta käe oma õlale ning suudlen teda.
Haha, no ma siis mingi aeg catchin su kinni msn-i avarustes ja ''eputan'' pisut oma toakesega Ja pfff, vaata või minu blogi. Ma kirjutan ju ka nii 'tarkadest' asjadest. Vahel lihtsalt kustutan mingeid lolle poste ära kui üle visakavad need
Ja issand jumal, ma pean ka kirjutama hakkama...
Dragomira Juudijõulupuu
Postituste arv : 235 Age : 24 Asukoht : Kagu-Eesti
Japjap, tore osa oli. Nagu kõik selle jutu osad. Miks ma arvan, et nüüd, kui Martin ära kolib, tuleb tema asemele mingi teine poiss? Või siis see Martini eks, Reelika oli vist ta nimi? Igal juhul keegi tuttav, kes nende "piiritu armastuse" vahele tuleb. Või kolib Martin mingite tibide juurde. Ah noh, ma ka ei tea. Ideid sulle. xD
Täna siit küll midagi muud tarka ei tule. Uut! :3
P.S. Ausõna, sa võiksid blogi teha. Mulle väga meeldiks su "lolle mõtteid" lugeda.
Audrey - haha. xD Kahjuks mul pole enam arvutis MSN-i. Kui ma kuskil olen kättesaadav, on see snl, FB ja skype. Vaatasin su blogi, täitsa huvitav.
Dragomira - :) hmmm... te panete mulle kahe peale selle blogi mõtte juba meeldima. Kui ma saan mahti seda blogiasjandust uurida ja äkki muugin lahti oma vana blogi, saab sinna edasi kirjutada. (Mul seal asjad kuni mingi 4-5 aasta tagant. ) Oi ma siis olin loll. Aga ei kustuta. Lõbus lugeda. Hah. xD Aitäh ideede eest! Mulle nii meeldib lugeda, mida teised mu jutust arvavad, et võiks edasi saada. Üldse, spekuleerimine on lahe. Ja uut saab ehk varsti. :) Mul tuli tööl uue jutu idee ka. Nii et täitsa sobiv, et see lugu otsa saamas on... Järgmist üritan pidevamalt kirjutada ka.
Viimati muutis seda nasicc (23/1/2013, 23:57). Kokku muudetud 1 kord
vot nüüd mul tuli meelde, et sa ütlesid.....pühapäeval? et uus osa oli aga kogu see asi on nii...tuttav:D sellesmõttes, et mingi juurviljamöks, kolimine, opera pizza
Pealkiri: Re: Tuba (16 osa; Lõpetatud!) 
10/1/2013, 01:28
Paar osa tagasi, kui Britt hommikul oma kotti kokku pani. 
(Kuigi mulle ikka nii meeldib enne osasid kirjutada oma monoglooge. xD)
