Salapärased silmad (Lõpetatud)

Shadowpaw- Tore, et märku andsid. Ja mulle meeldib sinu fantaasia ka. 

20.


Pimedus. Tasased hääled. Kurjakuulutavad sosinad. Ringi hiilivad varjud. Sammud, mis kord lähenevad ja siis jälle kaugenevad. Nõrk roheline valgus.
Ma just kui tunnetan seda kõike, kuid ma ei näe seda. Mu silmad on kõvasti kinni ja süda peksleb hullumeelselt. Võib-olla näen ma seda kõike, oma kujutluspildis. Võib-olla on kõik hoopis teistmoodi. Pimestav valgus. Valjud hääled. Heatahtlikud sosinad. Paigal seisvad varjud. Sammud, mis ainult lähenevad. Aga...roheline valgus on. See ei kao kuhugi.
Ma ei saa eirata seda, et tunnen end väga ebamugavalt. Eelkõige selle pärast, et laman millelgi kõval. Põrandal? Mu üks jalg on kuidagi kõver, kuid ma ei saa seda liigutada. Ma kardan. Sellepärast, et ma tean, et keegi jälgib mind.
Ma kuulen tema tasast hingamist mu lähedal. Ma tunnen tema põletavat pilku endal. Ma tean, et ta on siin ja ootab midagi. Mida? Seda ma ei tea ja ei soovigi teada. Ma soovin vaid, et kõik lõpeks. Ma ei talu seda.
Tajun, kuidas kellegi kiired sammud tulevad siia poole ja võpatan, kuid hoian endiselt oma silmi kinni. Ma ei taha näha vaatepilti, mis võib mulle avaneda.
Minu kõrvus kumiseb karjumine, mida kuulsin hetk enne, kui ma kaotasin teised. Või kaotasid nemad mind? Igatahes on nemad neljakesi kadunud ja mina olen siin. Üksinda. Või tegelikult mitte. Keegi on veel siin, kuid see ei muuda asja paremaks. Ma ei tea, miks ma siin olen.
Vahepealt kõlanud sammud on vaibunud ja kõik taas vaikne, kuid mitte täielikult. Tema hingamine on minu jaoks nagu müra. Ma tahaksin oma käed kõrvadele panna, et ma seda enam kuulma ei peaks, kuid ma kardan end ikka veel liigutada. Ja nii ma talun seda.
Minutid mööduvad aeglaselt ja piinarikkalt. Tema hingamine jätkub. Samuti minu südame pekslemine.
Viimaks kuulen, kuidas ta püsti tõuseb ning närviliselt edasi-tagasi kõndima hakkab. Iga tema samm, teeb mind üha ärevamaks. Ma arvasin valesti, kui mõtlesin, et mu süda ei saa enam kiiremini lüüa. Tuleb välja, et saab küll.
Loodan, et ta tähelepanu on nüüd mõneks ajaks mujale suunatud ning liigutan ettevaatlikult oma jalga. See liigutus teeb mulle väga tugevat valu ning pean huulde hammustama, et mitte valust oiata. Õnneks ei märka mõistatuslik isik seda, jätkades oma tegevust.
Samal ajal tunnen mina muret oma jala üle. Ma pole kindel, kas see on murdunud, kuid midagi sellega on. Ometi ei saaks see mulle takistuseks, kui mul tekiks võimalus kuhugi põgeneda. Kui mul see ainult tekiks...
Järsku kuulen kolinat ja vandumist. Riskin silmade avamisega, kuid sellest pole kasu. Peale tumeda varju ning rohelise valguse kuma, ei näe ma midagi. Sellegi poolest, ei sulge ma enam silmi ja ootan ärevusega, mis edasi saama hakkab.
Pikka aega ei juhtu midagi. See isik jätkab kõndimist ning mina võitlen samal ajal oma jalavaluga. Püüan jalga veelkord liigutada, kuid valu on seekord hullem ning ma jätan asja sinna paika.
Korraga kuulen kahtlast heli ja võpatan rahutult. See hääl ei meeldi mulle sugugi. Tundub, et ka tollele isikule mitte, sest ta jääb järsult seisma ning jõllitab midagi enda ees. Ta ei tee seda pikalt, järgmisel hetkel on ta minu kõrval ning ma kuulen tema kiireid hingetõmbeid.
„Asi läheb ohtlikuks“ kuulen esimest korda tema häält ning ma kortsutan kulmu. Hääl on pealtnäha võõras, kuid siiski tundub mulle, et ma olen seda kuulnud.
„Ära ütle midagi,“ pahvatab ta järgmisena ning ma tajun tema hääles närvilisust.
Mul polnud plaaniski midagi öelda, sest hirm on minu üle võimust võtnud. Seega isegi, kui ma tahaksin seda teha, siis ma ei saaks.
See kummaline heli tuleb lähemale ja see isik hüppab püsti, tormates minu arvates sinna, kus peaks uks olema. Kuid ma ei saa sellest kindel olla. Ma ei saa milleski kindel olla.
„Tuli,“ pomiseb ta paanikasse sattudes ning mul kulub üks pikk hetk mõistmaks, mida ta sellega öelda tahab.
Tuli...mis tähendab tulekahjut. Ja see omakorda tekitab küsimuse, kes kurat sellega seotud on? Tõepoolest, asi läheb ohtlikuks.
„Me peame siit välja saama,“ pomiseb salapärane isik palavikuliselt. „Peame seda kiiresti tegema.“
Suurte raskustega, ajan ma end püsti ning keksin ühel jalal hüpates temani. Ka see on mulle kohutavalt suur pingutus.
Ma ei küsi sellelt isikult, miks me siin oleme, vaid aitan tal millegagi ust nügida, et see järele annaks ja meie pääseksime...elusalt põlemisest. Kuigi see on raske, sest me vaevu näeme midagi, üksnes nõrk roheline kuma, annab meile valgust. Tajun hirmunult, et tuli jõuab meile järjest lähemale ning ründan ust paljaste kätega. Lootusetult, muidugi.
Vaatan ahastunult teisele poole ning näen leeke, mis meie järele tuld limpsavad. Ka tema näeb seda ning ründab ust uuesti. Lähen talle appi ning kasutan kogu oma jõudu, et see neetud uks lahti murda.
Kolm sekundit hiljem, langeb uks eest ning me kukume kuhugi. Mul läheb silme eest mustaks ning ma kaotan teadvuse.
Ärgates kuulen kõigepealt ärevaid sosinaid ning korraks kahtlustan, et ma olen seal samas ruumis, kus ennegi. Kuid siis tunnen tuult oma nägu paitamas ja mõistan, et olen väljas.
Avan ettevaatlikult silmad ning minu pilk kohtub kohe säravroheliste silmadega, mis silmitsevad mind murelikult.
See on Lucas ning aeglaselt ilmub mu näole naeratus. Ma olen nii õnnelik, et võiksin teda kohe kallistada, kuid ei tee seda, vaid vaatan teda üksnes küsivalt.
„Mis...mis juhtus?“ püüan ma küsida, kuid mu hääl on kuidagi imelik ja ei kõla üldse minu enda hääle moodi.
Noormees püüab mulle naeratada, kuid edutult. „Claire, ma parem ei räägiks sulle seda siin ja ka meie ei tea kõike,“ sõnab ta tõsiselt.
„Ma leian, et sa võiksid talle midagi siiski rääkida,“ sekkub Tyler vahele ning alles nüüd märkan tema kohalolu.
Ajan end istukile ning otsin pilguga ka Keirat ning võõrast tüdrukut, kuid ei leia neid ja pööran pilgu noormeestele tagasi.
Lucas ohkab raskelt ning vaatab mind siis pikalt. „Me ei saa sellest ise ka päris täpselt aru,“ alustab ta ning heidab pilgu Tylerile, kes vaatab maha. „Ühel hetkel olime kõik viiekesi koos ja kõik paistis okei, aga siis tekkis kummaliselt tugev tuul ja...ja,“ Lucase hääl murdub ning ta jääb vait.
Tyler võtab pilku tõstmata sõnajärje üle. „See rebis meid üksteise küljest lahti ja me kaotasime sinu silmist,“ selgitab ta mulle otsa vaatamata.
Võtan selle informatsiooni üsna šokeeritult vastu. Mõistan, et midagi on väga valesti. Isegi nende jaoks.
„Ja kus Keira ja see teine neiu on?“ pärin neil ning märkan, kuidas nad vahetavad omavahel piinatud pilgu.
Tundub, et kumbki neist ei taha midagi vastata ning ma aiman halba. Vaatan neid kordamööda. Mõlemad väldivad minu pilku ning vaikivad.
Viimaks avab Lucas suu. „Keira, ta...“ Ta katkestab selle lause ning alustab uuesti. „Lisaks sinule, kaotasime ka Keira silmist,“ tunnistab ta valulikult.
Vaatan teda jahmunult ja kaastundlikult. Ma ei oska talle midagi öelda, sest ma ei saa ju öelda, et kõik saab korda ja me leiame ta üles, kui ma ei teagi, mis juhtus. Ja mulle ei meeldi valetada.
„Ja kus see teine on?“ pärin ettevaatlikult.
„Ta jätkab Keira otsinguid,“ vastav Tyler kohe. „Ja ma peaksin talle appi minema,“ lisab ta ning vaatab Lucasele otsa.
Lucas vaatab vaheldumisi mind ja siis teda. „Ma tulen ka kaasa,“ pomiseb ta, kuid mitte eriti veendunult.
Tyler raputab aeglaselt pead. „Keegi peab Claire'i vaatama ka,“ märgib ta tõsiselt. „Muidu kaob ta jälle kuhugi ära ja satub jamasse,“ lisab noormees kibedalt muiates.
Enne, kui kumbki meist midagi öelda jõuab on ta läinud. Lucas vangutab pead ning istub siis minu kõrvale. Ja mina saan mahti korralikult ringi vaadata.
Me oleme metsalagendikul ning peale veidi kaugemal kasvavate puude, ei näe ma midagi. Ei ühtegi maja ega muud hoonet. Ma laman varakevadisel murul ning päike soojendab meid.
„Kuidas te mind leidsite?“ pärin mõne aja pärast, kui vaikus on liiga pikaks veninud.
„Tyler leidis kuidagi sinu asupaiga,“ selgitab noormees napilt ning silmitseb mõtlikult pilgul oma käekella. „Me jõudsime päris viimasel hetkel,“ lisab ta, mulle otsa vaatamata.
„Aga see teine,“ pärin uudishimulikult,“ mis temast sai?“
Lucas tõstab kiirelt pilgu ning vaatab mulle üllatunult otsa. „Millest sa räägid?“ pärib ta silmnähvatas segadus olles.
Kergitan kulmu. „Seal oli keegi veel. Tänu temale saime sealt uksest välja,“ selgitan talle ning noormees vangutab pead.
„Seal polnud rohkem kedagi,“ sõnab ta kulmu kortsutades. „Ainult sina lamasid seal,“ lisab ta valulikult ja vaatab mind pikalt.
Nüüd satun ka mina segadusse. Kas too isik pääses ise minema ja jättis mu sinna üksinda? Või...mu peas kerkib üks hullem mõte esile.
„See hoone, kus ma olin, põles eks ole?“ pärin ärevalt.
Lucas noogutab ja elavneb. „Ma kartsin, et ma olen su kaotanud,“ tunnistab ta tõsiselt. „Õnneks me leidsime su õige ruttu üles, aga...kedagi teist seal ei olnud.“
Kortsutan kulmu. „Kindel, et seal kedagi polnud?“ tahan siiski kinnitust.
Noormees kehitab õlgu. „Päris kindel, ma muidugi olla ei saa, aga...aga sealt me kedagi igatahes rohkem ei leidnud.“
Niisiis...ta kas on tõbras ja lasi jalga, jättes mu sinna üksi või...On kangelane, aitas mu sealt välja, saades ise surma. Mulle ei meeldi kumbki variant.
Järgmisel hetkel meenub mulle see kummaline roheline valgus ning ma kortsutan kulmu. Kuskil tavalises hoones seda poleks ja seega, peab see kuidagi asjaga seotud olema. Otsustan seda Lucasele mainida.
„Lucas, seal hoones, ruumis, kus ma olin...“ alustan kõhklevalt ja ootan tema heakskiitu jätkamiseks.
Noormees silmitseb mind pingsalt. „Räägi edasi,“ annab ta käsu.
„Seal oli roheline valgus,“ jätkan ma ning lisan selgituseks:“ See oli sarnane sellele, mida me eile nägime.“
Lucas jõllitab mind mõne hetke ning pomiseb midagi, millest ma aru ei saa. Vaatan teda häiritult ja ootan, et ta midagi ütleks.
Noormees liigub hetke pärast mulle lähemale. „Claire, ära sellest kellegi räägi. Isegi mitte Tylerile,“ annab ta kummalise käsu.
„Miks?“ söandan pärida.
Ent noormees raputab hoiatavalt pead. „Me ei räägi sellest praegu,“ teatab ta tõsiselt.
Silmitsen teda kulmu kortsutades, kuid ei lausu sõnagi. Hetke pärast, kuulen kiireid samme ning võpatan. Lucas hüppab püsti ning põrnitseb kohta, kust sammub tulevad.
Mõne hetke pärast, ilmub puude vahelt välja, räsitud olemisega Tyler ning tema käe külge klammerdunud mustade juustega neiu, kes nutab lohutamatult.
Vaatan neid mõlemat ärevalt ja tajun, et neil on halb uudis.
„Me leidsime ta,“ teatab Tyler tõsiselt ning neiu hakkab selle peale veel kõvemini nutma.
Noormees annab märku, et me talle järgneksime. Ma üritan püsti tõusta, kuid edutult ning Lucas märkab seda.
„Sa ei saa käia?“ pärib ta murelikult.
Noogutan. „Mu jalaga on midagi,“ selgitan talle ning, enne kui ma arugi saan, tõstab Lucas mu endale sülle ning järgneb pikkade sammudega Tylerile ning hüsteerilise neiule.
Kõhklevalt haaran temalt kaela ümber kinni ning tunnen oma südame kiireid lööke.
Meie ees on Tyler järsult seisma jäänud ning Lucas läheb tema kõrvale. Heidan pilgu sinna, kuhu teisedki ning hakkan hüsteeriliselt karjuma.

Keira on surnud?
Okei.... Põleng on kahtlane, see superman ka kes selle Claire päästis. JA see roheline kuma ka. Kas see oli ss see sõrmusekutt kes põlengus süüdi oli? Ei tea. Kes see mustade juustega neiu oli? Ei tea.
Siit tekib küsimusi juurde.

Lucasest oli nii nunnu, et ta Claire sülle võttis.
Aga mis selle Tyleriga oli?

Oota, kui Keira oleks surnud, siis poleks ju Claire nutma hakanud. Äkki pane see sõrmusekutt ta isa maja põlema? Seal oli nüüd Claire surnud isa? Või õde?

Mis toimub?

Jälle on palju küsimusi! Jee! Sul annab vastata nendele.

Millal uut saab?

Jälle ma ei saa sulle vastata.  

Uut saab homme arvatavasti ja siis tuleb paari päevane paus.  

Mina ei saanud nüüd mitte midagi aru .
Kuid ootan endiselt uut.

Miks sa siis nüüd vastata ei saa?

Shadowpaw- Ega ma ise ka suur aru ei saanud.  

Mustikas- Siis poleks sul huvitab lugeda ju, kui sa kõike ette tead.  

No seda jah.
Millal uus tuleb?

Eks ma üritan varsti kirjutamist alustada ja täna valmis jõuda :)

EDIT: Ma ei saa siiski täna valmis, kohe üldse ei edene. Võtan nüüd paar päeva pausi ja üritan pühapäeval uuesti. Seni, aga kommenteerige, lugege, kommenteerige

Okei.
Kahju, et täna ei saa.

Oeh, leidsin ka aega kommenteerimiseks

Siis, kui Lucas Claire'i sinna mälestusse viis, kus Lucas ja Michael omavahel rääkisid, ja Michael lõpuks pilgu kulmukortsutusega Claire'le viis, sattusin ma segadusse... Kui see oli mälestus, siis pidi Michael ju seda sama tegema ka enne, kuid enne - paar kuud tagasi, kui see toimus - polnud ju Claire'i seal. Ega Michael siis varem lihtsalt tühja kohta ei vahtinud?

Ei tea, mis selle klaaskuuliga juhtus? Kuhu see veel kadus? Pakun, et Michael röövis selle ning see kuul on tegelikult väga oluline millekski. Ah, eks siis näha ole...

Hm see Claire'i isa ja Michaeli kohtumine oli väga kahtlane. Miks küll Claire'i isa nii totakalt rõõmus oli? Ma väga ei usu, et ta lihtsalt alkoholijoobes oli.

Nii, ülejäänud kõik on selline suur-suur segadus...

Esiteks põleng... Kes oli seal Claire'ga ühes ruumis ning kas ta päästis Claire'i, jäädes ise tuleohvriks? Või sai siis vaid too salapärane välja ning Claire'i päästis Lucas ära?
Teiseks see roheline valgus seal ruumis... Miks Lucas tahtis, et Claire sellest kellelegi ei räägiks? On see selle kuuli kadumisega kuidagi seotud?
Kolmandaks Keira... Mis temaga juhtus? On ta surnud? Kas sellepärast hakkaski Claire hüsteeriliselt karjuma?

Oeh, nii palju küsimusi Nagu alati
Kahju, et nüüd mõned päevad uut osa oodata ei ole, kuid pole hullu - kütabki põnevust

Getzzu-Loodan, et saad järgmises osas mõnele küsimusele vastuse.  Kuna ma ei jõudnud eile koju, siis üritan täna pooleli oleva osa lõpetada. 

Heips! :DMa jõudsin just wifi vabalt alalt tagasi ning sain kohe päris palju seda toredat juttu lugeda.
Oehh, ma ei oska kohe mitte midagi siia kommentaari kirjutada, kuna see kakao sarnane jook, mille ma endale tegin kukkus täielikult läbi ja meenutab eeeem, mõrut sooja piima, millele on mingit rõvedat pulbrit veel sisse segatud. :/
Aga noh, see sõrmusekutt on ju tegelikult hea ja Lucas on "paha"? :DValetab Clairele ja mõtleb endale mälestusi välja?
Aga Claire isa... Ta on armunud, eks? :DHah, ei tegelikult ma eriti ei usu seda, aga siis kui ma seda lugesin, siis tekkis täpselt selline tunne, et sõrmusekutt pani ta endasse/kellegisse armuma.
Aga Jordan on ikkagi armas ja mõnusalt normaalne. :DTa võiks nii jätkatagi.
Kurat küll, kes kuulab siin dubstepi? Ma ei saa rahulikult keskenduda ka.  
Aga noh eks ma üritan sellest mitte välja teha...
Nii, mulle need tüdrukud (Keira ja need teised Lucase sõbrad) ei meeldi. Tekitavad halbu emotsioone ning tunduvad kuidagi liiga imelikud? Või noh... Midaiganes, neljasõnaga nad ei meeldi mulle.
Ja see karjumine ja Keira... Olles dubstepi mõju all (kuradi inimesed kuulavad tänaval dubstepi ja veel nii kõvasti) tuleb mul selline tunne, et ta nagu ripub õhus (?). Noh, nagu Harry Potteris Katie (?) oli selle Malfoy (?) needuse all. :DJa äkki isegi tõmbleb.
Ja noh, Lucas... Ta võiks ikkagi olla halb tegelane, kes soovib Clairelt ainult sõrmust ja värki ning üritab headest (sõrmusekutis ja tema kambast) halba muljet jätta.
Igatahes jään ootama uut osa!

DragonFly- Ma tundsin sinu kommentaaridest puudust.  Sa suutsid mu jälle naerma ajada.

Aitäh, et ma sinu pärast Potterit lugeda tahan. Ja sul on parem fantaasia, kui mul.

Ja mis kamp sõrmusekutil on? :O Ma pole ise küll seda maininud...vist

Ja uut saab varsti.  

21.

Keira lamab seal ning ta on vaevu äratuntav. Tema põsel ilutseb sügav haav ning tema laup on  kuivanud verega koos. Ka käsivarrel on haav, mis näeb kohutav välja. Tema punased juuksed on sassis ning üks oks on neisse kinni jäänud. Näen, kuidas ta vaevaliselt hingab ning mustade juustega neiu, kummardab nuuksudes tema kohale.
„Kõik saab korda, ma luban,“ lausub ta, hääl sosinast vaevu valjem.
Keira püüab vapralt naeratada, kuid sellest ei tule midagi välja. „Sarah,“ suudab ta ainult sosistada.
Sarah ehk siis mustade tüdruk, korrutab paaniliselt:“ Kõik saab korda, kõik saab korda.“
Ma ei saa aru, miks keegi midagi ei tee või abi ei kutsu, kuid ma ei julge seda küsida ka. Lucas pühib mu põselt üksiku pisara, mille olemasolu ma tähele pole pannud ning vaatab siis sõnatult Keirat.
„Lucas, ma arvan, et sa peaksid Claire'i siit ära viima,“ lausub Tyler vaikselt, vaatamata mulle otsa.
„Aga ma...“ üritan protesteerida, kuid jään vait, kui Tyler saadab mulle hoiatava pilgu.
„Claire...oli..tore kohtuda,“ pomiseb Keira läbi raskuste ja suudab oma näole hetkeks naeratuse ilmutada.
Ma ei tea, mida talle vastata, kuid mulle ei antagi selleks aega, sest mu pilk hakkab häguseks minema. Viimane, mida ma näen on nuuksuv Sarah ning äärmiselt tõsise ilmega Tyler.
Tunnen, kuidas ma olen oma pehmes voodis, kuid ei jaksa silmi lahti teha. Keegi paneb mulle teki peale ning istub hetkeks minu voodi äärele.
„Jää nüüd rahulikult magama,“ kuulen vaevu Lucase häält, enne kui uni minust võitu saab.
Kui ma viimaks silmad avan on päike juba kõrgel ning esimesel hetkel on see mu silmadele väga valus. Kissitan silmi ning tõusen voodis istukile. Minu pilk langeb mu jalas olevatale teksadele ning hetkeks kortsutan ma kulmu, püües aru saada, miks ma nii magama heitsin. Siis mulle meenub...
Keira...Ja see, kuidas teised käitusid. Nad ei kutsunud abi, vaid seisid seal ja ei püüdnud Keirat kuidagi aidata. See tundub mulle väga kummaline.
Heites pilgu mobiilikellale, jahmun hetkeks. Kell näitab kella kahte päeval ja ma olen suutnud terve koolipäeva maha magada. Aga tegelikult see ei huvitagi mind. Ükskõik, kui palju õpetajad ka  ei rõhutaks, et kool on kõige tähtsam, siis ma lihtsalt ei usu seda. Mis kasu on koolist saadud teadmisest kasu, sellises olukorras nagu praegu? Või mitte päris praegu. Ma mõtlen üldiselt. Kogu see roheliste silmadega isikute asi, Michael, Keira. Kuidas oleks matemaatika mind aidanud sealt hoonest eile välja pääseda? Mitte kuidagi...või ma ei suuda seda lihtsalt välja mõelda.
Vaatan mõne aja sihitult lakke ja ootan midagi. Ma ei tea, mida täpselt, kuid ma tean, et midagi peab juhtuma. Varsti. Seda ütleb mu sisetunne ning tema juba ei valeta.
Kolm minutit hiljem, marsib Lucas minu tuppa. Just nimelt marsib. Ta tuleb alumiselt korruselt, mida ta kunagi ei tee ning avab kolinal minu toa ukse.
„Claire, siin sa oled,“ lausub ta kuidagi kummaliselt ja komberdab minu tuppa.
Tema nägu on erakordselt kahvatu ning tema rohelised silmad on tuhmunud. Noormehe soeng, mis on alati  täiuslikult korras on seekord sassis. Tundub, et ta on vist peegli ära kaotanud.
Noormees kõnnib ebakindlalt minu voodini ning viskub seejärel sinna. Nihutan ennast temast kaugemale ning silmitsen teda ebalevalt.
„Kuidas Keiraga on?“ pärin mõne hetke pärast kõheldes.
Lucas pomiseb pead tõstmata:“ Ära küsi palun selle kohta. Ma ei suuda sellest praegu rääkida.“
Teen nagu ta palub, kuid mu hinge närib mõte, et midagi on väga valesti.
„Claire,“ avab noormees mõne aja pärast suu ning tõstab aeglaselt pea.
„Mida?“ lausun, püüdes teda julgustada.
„Ma tean, et ma olen idioot,“ alustas Lucas tõsiselt,“ aga kas sa usaldad mind?“
Kergitan kulmu. Ma ei oodanud sellist küsimust. Ja vastus...on see, et ma ei tea. Ma tõesti ei tea. Kui ta oleks seda paar päeva tagasi küsinud, oleks vastus kindel ei, aga viimased sündmused on mu maailma järjekordselt pea peale pööranud. Ja Lucas on mind nii mitu korda päästnud.
„Ma ei tea,“ vastan viimaks ausalt.
Noormees vangutab haavunult pead. „Claire, see on väga oluline,“ sõnab ta tungivalt. „Sa pead sellele vastama, kas ei või jah.“
Vaatan teda kerge ärevusega. „Miks see nii oluline on?“ pärin ettevaatlikult.
Lucas ohkab ja silmitseb mind pikalt. „Mõnikord on parem, mitte küsimusi esitada,“ teatab ta tõsiselt. „Palun vasta, kas ei või jah.“
Olen ikka veel kõhkleval seisukohal. Ma pooleldi juba usaldan teda, kuid mul ikka veel nii palju küsimusi, millele ma pole vastust saanud. Ja see häirib mind. Kuid mul on tunne, et mu vastusest sõltub midagi. See on oluline.
„Jah,“ vastan viimaks, kuigi pole selles päris veendunud. „Ma usaldan sind.“
Lucase pilk on minu vastust kuuldes läbitungimatu. „Tore,“ sõnab ta napilt, justkui teda ei huvitakski see.
Kergitan kulmu. „Kas sa ei kavatsegi mulle midagi rohkemat öelda?“ pärin veidi solvunud olles.
Nüüd on tema pilk mõtlik. „Sa peaksid nii mõndagi kuulma,“ sõnab ta mind vaadates,“ aga ma kahtlen, kas sa selleks valmis oled.“
„Ma olen selleks juba ammu valmis,“ nähvan talle teravalt. „Ma ootan juba ammu, et sa mulle veidigi räägiksid, aga selle asemel satun ma aina uutesse ja uutesse jamadesse, mille tulemusena painavad mind aina uued ja uued küsimused,“ pahvatan järsult.
Lucase näole ilmub aeglaselt  naeratus, mis kaob järsku. „Claire, see asi ei ole minu otsustada,“ alustab ta ning kortsutab siis kulmu,“ tegelikult on küll,“ lõpetab ta oma lause ja muigab kergelt.
Põrnitsen teda pahuralt. „Kas see on siis sinu otsustada või mitte?“ pärin.
Lucas ohkab sügavalt ja tõuseb korralikult istukile ning vaatab mulle otsa. „Josephi arvates oleksin pidanud sulle juba ammu kõik ära rääkima,“ ütleb ta aeglaselt.
Silmitsen teda veelgi pahuramalt. „Ja miks sa ei räägi siis?“
Noormees vaikib mõne hetke ning väldib mu pilku. „Sest ma olen sind paremini tundma õppinud,“ lausub ta viimaks ebakindlalt,“ ja ma kardan, et sa ei saa selle kõigega hakkama.“
„Kas sa tahad öelda, et ma olen nõrk?“ pahvatan vihaselt ja valjult. „Mind ei tapa see, mida ma võin teada saada. Ükskõik, kui hull see ka poleks.“
Lucas vangutab pead. „See ei pruugi sind tapa, aga midagi muud võib su...“ Noormees jääb järsult vait, kui näeb mu ilmet.
„Tappa?“ lõpetan ta lause ja tunnen, kuidas hirm mu üle võimust saab.
Lucas vaikib mõne hetke ja see vaikus ei meeldi mulle. „Ma pole selles kindel,“ vastab ta ebalevalt, kuid tean kohe, et ta valetab.
„Aga miks?“ pärin arusaamatult. „Miks peaks keegi tahtma mind tappa?“
Noormees kehitab õlgu. „See on asi, millele ka mina püüan praegu pihta saada,“ lausub ta mõtlikult.
Kergitan kulmu. „Kas sa seda ise ei teagi?“ pärin hämmeldunult.
Lucas raputab pead. „Ei, see selgus alles hiljuti,“ lausub ta.
Kortsutan kulmu ja olen segaduses. Miks kurat peaks keegi tahtma mind tappa? Ma olen kõige ohutum inimene terves maailmas. Lihtsalt see, et ma natuke ebatavaline olen, ei tähenda seda, et keegi peaks mu ära tapma. Mu tulevasel mõrvaril on väga kummaline mõtlemine. Oh, misasja ma nüüd mõtlen....Keegi ei tapa mind ära. Seda lihtsalt ei juhtu, mitte mingil juhul.
„Mulle ei meeldi, et keegi mind tappa tahab,“ teatan Lucasele ärritunult.
Hoolimata sellest, et see on väga tõsine asi, puhkeb Lucas naerma. „Claire, ma ei usu, et see kellelegi meeldiks,“ pomiseb ta ja vangutab pead. „Sa oled vist ülemaganud, et sul sellised mõtted peas on.“
Pööritan tema suunas silmi. „Keegi ei äratanud mind,“ õigustan ennast.
Lucas muigab. „Palun vaata, et sa homme ei hiline,“ sõnab ta lõbustatult.
Ma tegin nii nagu ta palus, sest järgmisel hommikul astun kooliuksest õigeaegselt sisse. Tegelikult olen ma pool tundi varem kohal...
Koolimaja on peaaegu tühi, sest keegi pole nii loll, et veedaks siin kauem aega, kui peaks. Väljarvatud mina. Ma isegi ei tea, miks ma nii vara siin olen. Ma ärkasin täna hommikul mõttega, et ma pean pool kaheksa koolis olema ja siin ma nüüd olen. Täiesti üksi, vähemalt selles koridoris ning jõllitan aknast välja, lootuses, et keegi on sama loll, kui mina ning on otsustanud nüüd kooli tulla. Ent koolimaja esine on tühi.
Sammude kaja, kusagil mu selja taga, püüab mu tähelpanu ning ma rebin pilgu aknalt. Heidan pilgu taha poole ja lähen mõne sekundiga närvi.
„Kas sa eladki siin?“ pärin teravalt, kui sammud minu kõrval peatuvad.
Michael irvitab lõbustatult. „Claire, mulle meeldib su huumorimeel,“ teatab ta.
Põrnitsen teda tigedalt. „Ja mulle ei meeldi sinus miski,“ lausun talle otsekoheselt.
Noormehe ilme ei muutu põrmugi tõsisemaks. „Seda on kahju kuulda,“ nendib ta rõõmsalt. „Mul on au, et sa vähemalt räägid minuga,“ märgib ta muiates.
„Ei räägi“ pomisen pahuralt ja keeran talle selja.
Kuulen teda naermas, kuid keeldun tema poole vaatamast. Kas ma juba mainisin, et ta käib mulle rohkem närvidele, kui Lucas? Vist mitte. Aga see on tõsi. Asjaolu, et ma tean temast veelgi vähem, kui Lucasest on selle peamiseks põhjuseks. Mulle lihtsalt ei meeldi inimesed, kellest ma ei tea peaaegu midagi ja nemad teavad minust kõike. Ma ei usu, et kellelegi meeldiks.
„Kas sa Keira kohta kuulsid?“ katkestab Michael mu mõttelõnga ning ma pööran end ringi.
„Mida?“ pärin uudishimulikult, unustades, et ma ei taha temaga enam rääkida.
Noormees ei kõhkle sekunditki. „Ta on surnud,“ lausub ta ning mul on tunne, et see teeb talle nalja.
Vaatan ärevalt tema poole ega sa sõnagi suust. See ei saa ju tõsi olla. Ei saa! Tyler ja Lucas päästsid ta kindlasti ära ja Michael ainult arvab, et Keira on surnud, aga ta ei tea tõde.
„Ma ei usu seda“ pomisen lõpuks, kuid ometi pole ma endas nii veendunud, kui peaksin olema.
Noormees kingib mulle kaastundliku pilgu. „Seda on tõesti raske uskuda,“ lausub ta, kuid tema hääl on endiselt veidi lõbustunud.
See ajab mind vihaseks. „Kas see on sinu arust naljakas?“ pärin tema käest ärritunult.
Michaeli ilme tõsineb hetkega. „Oh, see pole muidugi naljakas,“ sõnab ta, kuid ta hääl on muretu. „Elu on ebaõiglane,“ lisab ta, õlgu kehitades.
Võitlen sooviga talle virutada. Kuidas ta võib nii rääkida?
„Ehk läheksid nüüd minema,“ lausun külmalt, soovides tema asemel Lucasega kohtuda, et too kinnitaks mulle, et Michael valetab.
Noormees silmitseb mind mõtlikult ning raputab aeglaselt pead. „Hetkel on siin lõbusam,“ teatab ta ning naeratab mulle.
Pööritan silmi ning toetan end vastu seina. Jälgin teda silmanurgast ja mõtlen, mida paganat ta siin teeb. Kui ta mulle halba tahab, siis miks ta seda juba ei tee? Keegi ei saa teda takistada praegu.
„Nüüd läheb veel lõbusamaks,“ pomiseb ta ühel hetkel ning ma vaatan teda hämmeldunult.
Mõne sekundi pärast on Lucas minu kõrvale ilmunud ning silmitseb Michaelit põlastusega. Michael seevastu naeratab lahkelt.
„Lucas, semu, pole ammu kohtunud,“ lausub ta ning ta hääl kõlab üllatavalt sõbralikult.
„Michael,“ vastab Lucas napilt ja süngelt.
Michaeli näol olev naeratus venib laiemaks. „Ma ootasin meie kohtumist väga,“ tähendab ta ning astub sammu meile lähemale.
„Michael,“ lausub Lucas taas ning seekord kõlab see hoiatavalt. „Ära tee midagi.“
Michael kergitab kulmu. „Ma ei saa aru, mida sa mõtled,“ sõnab ta ning astub taas sammu meile lähemale.
Mind ja teda lahutab ainult mõni meeter ning Lucas, kes seisab nüüd minu ees. Ma ei näe enam Lucase nägu, kuid ma tean, et see pole rõõmus.
„Lõpeta ära,“ ütleb Lucas ähvardavalt, kuid Michael ei tee teda kuulamagi.
Noormees kõnnib osavalt Lucasest mööda ning enne, kui Lucas teda takistada suudab, on Michael minu käest kinni haaranud ning siis näen ma ainult rohelist valgust.

Lugesin ka su jutu lõpuni :)

Nii nõme, et Lucas Clairele midagi ei räägi. Kuigi ta võiks ju
Tahaks teada, mis tegelased nood rohesilmsed on.

Mina Claire asemel oleks juba vastused kellegilt välja kägistanud

Ning mida see Michael koguaeg tahab?

Jordan käib mulle selle armunud kutsikapilguga juba närvidele.
Lucas ikka ruulib  

Ootaksin nüüd uut!

Oi, veel üks lugeja.

Ja veel Lucase fänn! 

Michael tahab palju asju.

Uut saab täna äkki.

22.


Kõik on roheline, mis tähendabki seda, et iga viimane, kui asi on roheline. Seinad, laed, põrand. Rääkimata diivanist, kardinatest ja lauast. Ma olen veendunud, et ma lähen varsti hulluks. Võib-olla ongi see nende eesmärk.
Viin pilgu Michaelile, kellel paistab väga lõbus olevat ja istun pahase ilmega põrandale. Michael teeb seda sama. Me oleme siin kahekesi umbes paar minutit olnud ja ma ei saa ikka veel aru, mida me siin teeme. Ruum, kus me oleme, paistab täiesti tavaline, kui jätta välja see roheline värv. Roheline...ma olen veendunud, et ma vihkan seda värvi oma elu lõpuni.
„Claire, kas sa tead midagi Elizabethist?“ kuulen Michaelit pärimas, pärast pikki vaikuse minuteid.
Kergitan kulmu ning kehitan siis õlgu. „Lucas mainis midagi, kuid ei midagi olulist,“ vastan ilma, et vaataksin tema poole.
Michael mühatab. „Seda ma arvasin,“ pomiseb ta. „Ometi on see kõige olulisem,“ lisab ta ning muigab, kui ma pilgu temale pööran.
„Mida sa sellega tahad öelda?“ nõuan temalt.
Poiss kingib mulle selle peale laia naeratuse. „Elizabeth sarnaneb vägagi mitmes mõttes sinule,“ lausub ta mõttesse vajudes. „Või sina sarnaned temale.“
See on midagi uut minu jaoks. Kui...kui ta just ei valeta mulle.
Silmitsen teda väga hoolikalt. „Kuidas?“ küsin vaikselt ja loodan, et ta räägib mulle tõtt.
Michael vaatab mulle otse silma. „Ta oli väga kangekaelne ja uhke,“ teatab ta mõtlikult,“ täpselt nagu sinagi. „Ka tema silmad polnud alguses rohelised,“ jätkab ta selgitamist, pilk endiselt kindlalt minule suunatud. „Ja ta ei teadnud pikka aega, mis temaga toimus,“ lisab ta oma jutu lõpetuseks.
Haaran tema viimasest lausest kinni ning pärin uudishimulikult: „Mis temaga siis toimus?“
Noormehe silmad liiguvad minult ära ning ta vaatab nüüd aknast välja. „Tahtmatult pani ta aluse meiesugustele,“ sõnab ta eemalviibivalt. „Seda poleks kunagi tohtinud juhtuda,“ lisab ta sosinal.
Kortsutan kulmu, mõistmata, mida ta räägib. „Jätka,“ lausun talle julgustavalt.
„Elizabeth teadis, et ta ei või seda teha, kuid ta ei suutnud sellest loobuda,“ räägib Michael. „Temast loobuda“ parandab ta süngelt.
„Kellest?“ pärin veel suuremasse segadusse sattudes.
Michael mühatab halvakspanevalt. „Riley'ist muidugi,“ vastab ta nii nagu ma peaksin seda teadma.
Riley...Suurepärane! Jälle üks müstiline isik, kellest ma midagi ei tea,
„Riley oli üheksateist, kui ta kohtus Elizabethiga,“ jätkab Michael, enne kui ma midagi öelda saan. „Nad poleks pidanud kohtuma. Nende elu oli juba ära plaaneeritud ning nende kohtumist seal sees polnud,“ selgitab Michael, kuid loomulikult ei saa mina millestki aru.
Seejärel saabub pikk vaikus. Mina ei oska midagi öelda ja Michael...Noormees paistab endaga aru pidavat ning ei tea, kas jätkata. Tema kulm on kortsus ning silmad jõllitavad akent nii nagu too oleks milleski süüdi.
Viimaks pöörab ta oma pilgu taas minule. „Riley oli väga ebatavaline noor mees,“ pomiseb ta nii vaikselt, et ma vaevu kuulen teda. „Kogu tema suguvõsa oli seda,“ märgib ta. „Ja on praegugi,“ lisab ta ning muigab kummaliselt.
Kergitan kulmu. „Miks ta ebatavaline oli?“ pärin huvitunult.
Michael ei tee minust väljagi ning jätkab oma juttu nagu ma poleks midagi vahele öelnud. „Riley oli kihlatud tagasihoidliku ja silmapaistmatu välimusega Ceciliaga. Ma pole kindel, kas Riley armastas neiut, kuid hoolis ta temast kindlasti,“ räägib ta mõtlikult. „Elizabethiga kohtumine muutis kõik,“ lisab ta kibedalt muiates.
„Kas Riley ja Cecilia katkestasid kihluse?“ söandan ma küsida.
Michael mühatab, väljendades sellega oma pahameelt. „Tegelikult mitte,“ vastab ta ning ta ilme on halvakspanev. „Cecilia oli nii naiivne ega uskunud, mida temast ja Elizabethist räägitakse,“ selgitab ta mulle ning vangutab siis pead. „See oli temast äärmiselt rumal.“
Tahtmatult leian, et noormehe jutt on väga huvitav ja ma loodan siiralt, et ta ei valeta. Ma kahtlen, kas ta viitsiks hakkata nii keerulist lugu välja mõtlema. Kuid siiski...Lucase arvates, et tohiks ma teda usaldada.
„Mis nendest sai siis?“ pärin uudishimulikult.
Kuid Michaelile ei meeldi nähvatasti, et ma talle koguaeg midagi vahele ütlen. Noormees silmitseb mind pahaselt ning vaikib mõnda aega.
„Samas ma mõistan Rileyt,“ lausub Michael viimaks, olles arvatavasti otsustanud minu küsimustest mitte välja teha. „Elizabeth oli imekaunis blond kaunitar, erinedes väga palju tumedajuukselisest ning tagasihoidlikust Ceciliast, keda Riley oli terve elu tundnud,“ räägib ta mõtlikult. „Riley ei saanud midagi parata, et Elizabeth talle nii mõjus. Elizabeth ei sarnanenud ühelegi tüdrukule, keda ta tundis,“ lisab ta ning siis muutub ta pilk süngemaks ja ta tõuseb püsti. „Kuid Elizabeth polnud tema jaoks ning Riley polnud talle mõeldud,“ lausub ta ning ma tajun ta hääles ärritust.
Seejärel pilgutab ta silmi ning vaatab mind teistmoodi. „Ma arvan, et sa oled juba piisavalt palju kuulnud,“ sõnab ta jäiselt. „Lucas ei pea kaua enam vastu,“ lisab ta ning muigab kibedalt.
Kortsutan kulmu. „Ma tahaksin edasi kuulda,“ teatan otsekoheselt. „Mis Elizabeth'ist ja Rileyst sai? Ja Ceciliast?“
Ent Michael raputab kärsitult pead. „Mul pole tahtmist rohkem rääkida,“ lausub ta külmalt. „Aeg on tagasi minna ning sa võid raisata oma aega nendele mõtetudele koolitundidele,“ lisab ta pahuralt.
Ta astub need paar meetrit, mis mind ning teda lahutavad ning haarab mu käest kinni ja ma ei üritagi vastu puigelda. Hetkel, mil ta mu kätt puudutab, tunnen külma tuuleiili, mis mind värisema paneb ning siis nagu tavaliselt, ei puuduta mu jalad enam maad.
Mõne sekundi pärast leian end koolikoridorist. Üksinda. Näha pole ei Michaelit ega ka Lucast. Heidan pilgu kellale ning selgub, et tundide alguseni on aega veel viis minutit. Seega saan seedida veidi aega Michaeli räägitud lugu, millest ma suuremalt jaolt aru ei saa.
Elizabeth, Riley ja Cecilia. Nad elasid vist paar sajandit tagasi ja seega ma ei mõista, kuidas mina nendega seotud olen. Ja kuidas Michael kõike seda teab? Ja miks Lucas pole mulle nendest rääkinud? Tema enda väitel Joseph ei lubanud, aga mis põhjusel? Ma ei mõista, mis selles kõiges nii olulist on.
Mõtlikult sammun kella helinat kuuldes klassi poole märkamata nagu tavaliselt ümbrust. Tõstan pilgu alla siis, kui kuulen Tessat naermas.
„Hei, Claire, kas sa täna juukseid ka kammisid?“ pärib ta õelalt ning puhkeb uuesti naerma, nakatades sellega ka oma sõbrannasid.
Puudutan käega automaatselt juukseid ja saan ebameeldiva üllatuse osaliseks. Mu juuksed, mis veel pool tundi tagasi olid täiesti kindlasti punupatsis, pole enam seda. Need on lahti ja tõenäoliselt ka veidi lokkis ja sassis ning patsikummi ei suuda ma oma juustes tuvastada. Päev juba algas „hästi“ ning läheb samamoodi edasi ka.
„Arvatavasti mitte,“ vastan mitte eriti sõbralikult, mille peale üks Tessa sõbrannadest veelgi rohkem naerma hakkab.
„Sulle taluks kasuks peeglisse vaatamine,“ lausub Tessa, millega ta teenib jällegi oma sõbrannade imetleva pilgu.
Küll ta võib ikka tüütu olla.
„Ja sulle tuleks kasuks vait olemine,“ vastan talle mesimagusalt naeratades. „Siis sa näeksid vähemalt tark välja,“ lisan ning keeran talle selja.
Kuulen, kuidas tüdruk oma sõbrannadele midagi sosistab, kuid ei pööra neile enam tähelepanu. Õnneks märkan hallipäist õpetajat nurga tagant välja tulemas ning saan vähemalt tund aega olla ilma Tessa tüütu jututa.
Selgub, et Emilyt pole täna koolis ning mul on võimalus tund aega rahulikult olla, rääkimata kellegagi. Minu pilk on ajalooõpetajal, kuid mõtted on kusagil kaugel. Täpsemalt siis paari sajandi taguses ajas, Riley ning teiste kummaliste inimeste juures. Ja see läheb ajaloo tunni alla küll, mis siis, et nad ajaloolised tegelased pole...vist.
Elizabeth, Riley, Cecilia. Riley, Cecilia, Elizabeth. Cecilia, Elizabeth, Riley. Kes nad küll olid ja miks nad minuga seotud on? Miks Riley ebatavaline oli? Miks tema ja Elizabethi suhe nii keelatud oli? Ja milline oli Cecilia? Kas ta tõesti oli nii naiivne nagu Michael rääkis? Kas ta teadis Riley ja Elizabethi suhtest? Ja mis nendest sai?
Oeh...nii palju küsimusi ja ma nii väga tahaksin vastuseid teada. Ma usun, et Michael räägiks mulle neid, aga ma tahaksin ka Lucaselt nende kohta kuulda. Mu sisetunne on nüüdseks veendunud, et Michael ei valetanud, aga siiski sooviksin ma teada, mida Lucas nendest teab.
...ja kodus lugege õpikust leheküljed 70-78,“ kostub minuni õpetaja madal hääl ning ma ärkan oma mõttedest.
Masinlikult korjan koos teistega oma asjad kokku ning väljun klassist, üritades seekord ümbrust veidi hoolsamini tähele panna, et mitte Tessat kohata või Michaeliga kokku põrgata.
Olen juba teel tuttava aknalaua juurde, kui mulle meenub Tessa märkus minu juuste kohta. Ohates, pööran ringi ning sisenen hoopis tüdrukute tualetti, kus hetkel ei paista ühtegi inimest. Pilk peeglile ja mulle saab selgeks, et ma pean tõesti juukseid kammima. Otsin kotist kammi ning harjan neid kiirelt. Tulemus pole kuigi palju parem, kuid mul pole tahtmist seda rohkem teha. Väljun tualetist hetkel, mil sinna siseneb Tessa, koos oma alatasa itsitava sõbrannaga.
„Oi, Claire kammis juukseid,“ lausub Tessa käsi kokku lüües,“ suurepärane.“
Pööritan silmi ega vasta talle midagi ning jätan ta sinna naerma.
Ülejäänud päev möödub enam-vähem sarnaselt. See tähendab Tessa tüütab mind rohkem, kui tavaliselt ning mina olen peaaegu kogu mõtetega mujal. Kõik on üpriski tore.
Koolimajast viimaks välja astudes, leian end vihma käest ja olen sekundiga läbimärg. Ent kooli tagasi pöörduda ja vihma lõppu oodata, pole ka mõtet. Ma pole ju ometi suhkrust tehtud! Muidugi, kõnnin ma koju kiiremini, kui muidu, ent midagi paremaks see ei tee. Mu riided tilguvad ikkagi.
Viimaks koju jõudes ohkan kergendatult ja marsin oma tuppa riideid vahetama. Õnneks saan ma seda rahulikult teha, sest Lucast ei paista kuskilt.
Seejärel lähen kööki ning teen endale teed, et mitte haigeks jääda. Kümne minuti pärast tagasi tuppa minnes on Lucas seal ning vaatab mind kummalise pilguga.
„Michael rääkis sulle eks?“ lausub ta kohe, kui ma uksest sisse saan.
Kergitan kulmu ning istun tema vastu. „Oleneb, mida sa silmas pead,“ sõnan ning võtan lonku teed.
„Elizabethist,“ vastab Lucas süngelt.
Noogutan veidi pahuralt. „Ta rääkis temast, Rileyst ja Ceciliast, aga siiski liiga vähe, et ma midagi aru saama hakkaks.“
Noormees muigab mõrult. „Ma loodan, et ta kõike ainult välja ei mõelnud,“ lausub ta pead vangutades. „Kas ta rääkis Elizabethist ainult head?“ pärib ta uurivalt.
Kortsutan kulmu. „Ei,“ vastan pead raputades. „Temast rääkides oli tema toon pigem süüdistav.“
Lucas turtsatab. „Tore kuulda, et Michael on Elizabethi suhtes aru pähe võtnud,“ pomiseb ta lõbusalt. „Nii kaua, kui ma mäletan, on ta alati Elizabethi paremaks pidanud, kui ta tegelikult oli,“ üritab ta mulle selgitada, kuid nagu alati ei mõista ma teda.
„Kas sa palun räägiksid mulle neist?“ pärin Lucaselt ettevaatlikult. „Elizabethist, Rileyst ja Ceciliast.“
Noormees silmiseb mind uurivalt. „Ma ei tea...“ pomiseb ta kõhklevalt. „Palju Michael sulle rääkis.“
Naeratan talle kergelt, sest minus tärkab lootus, et nüüd saan ma Elizabethist ja teistest rohkem teada. „Ta ei rääkinud midagi väga olulist, vähemalt minu arust,“ sõnan mõtlikult. „Michael ütles, et Elizabeth ja Riley polnud teineteisele mõeldud ning seda, et Riley oli Ceciliaga kihlatud, aga nad ei katkestanud oma kihlust,“ selgitan noormehele. „Ja...ja, et ma sarnanen talle ning et tema tõttu ee...“pomisen ja püüan õiged sõnu leida,..“ et ta pani teiesugustele aluse,“ lõpetan kohmetult lause, teades, et see ei kõla väga õigesti.
Lucas noogutas aeglaselt. „Nagu Michael ütles, siis Elizabeth ja Riley ei pidanud kohtuma. Nad olid pärit täiesti erinevatest maailmadest ja nende suhe oli algusest peale võimatu.“
„Sest Riley oli kihlatud jah? Aga Elizabeth, kas tema polnud?“ pärin uudishimulikult.
„Jah, Riley oli kihlatud, kuigi tüdruku, ehk siis Cecilia määrasid talle tema vanemad,“ selgitab Lucas mulle. „Ja Elizabeth...“ Lucas kortsutab kulmu ja vaatab mind,“ tema ümber tiirles palju noormehi, kuid talle ei meeldinud ükski. Väljaarvatud Riley.“
Võtan lonku teed ja vaatan teda mõtlikult. „Aga miks nad koos olla ei saanud?“ küsin sejärel.
Lucase vastus tuleb kiirelt. „Esiteks oli Elizabeth kõrgemast soost. Kohaliku aadli tütar,“ selgitab ta. „Riley oli talupoeg ja...“ Noormees vaikib hetkeks ja püüab sobivaid sõnu leida. „Tema suguvõsa oli mõnevõrra ebatavaline ning selle liikmed tohtisid abielluda ainult nendega, kes olid neile sarnased.“
Kergitan üllatunult kulmu. „Milles nende ebatavalisus seisnes?“ pärin talle otsa vaadates.
Lucas pöörab pilgu ära. „Seda on raske seletada,“ pomiseb ta kõhklevalt. „Igatahes polnud nad tavalised inimesed.“
Vaatan teda pahuralt. „Isegi mitte Cecilia?“ küsin kärsitult. „ Aga Elizabeth?“
Noormehele teeb mu pahurus nalja ja ta muigab laialt. „Cecilia oli nagu Riley, õigemini olid nad kaugelt sugulased ning nende suguvõsad põimusid,“ selgitab ta mulle, muie endiselt näol. „Ja Elizabethist rääkides, siis ta oli lapsendatud. Tema pärisvanemate kohta on meil vähe andmeid, kuid kasuvanemad olid täiesti harilikud, rikkad inimesed. Aadlikud nagu ma ütlesin,“ jätkab ta.
Kortsutan kulmu. „Aga sa ei öelnud mulle, kas ta oli täiesti tavaline neiu,“ lausub veidi solvunult.
Lucas naerab. „Ei, Elizabeth polnud tavaline, kuid ta polnud ka nagu Riley,“ seletab ta ning vajub siis mõttesse. „Tema ja Riley oli suhe oli väga ohtlik ja lõpuks sai see saatuslikuks.“
„Mida sa sellega öelda tahad?“ pärin läbematult.
Ent Lucas raputab pead. „Claire, kas sul on see sõrmus alles?“ küsib ta minult hoopis.
Mõne sekundi jooksul, ei mõista ma, millest ta räägib, kuid siis meenub mulle see sõrmus ja see, et see kuulus Elizabethile.
„Ee...ma arvan, et see on kuskil siin,“ pomisen ebakindlalt ja hakkan seda kirjutuslaualt otsima karpi, kuhu ma selle panin.
Lucas tuleb mulle appi ning mõne minuti pärast on see leitud. Ta võtab karbi enda kätte ning mõne sekundi jooksul, ei ava ta seda.
„See on Elizabethi ainus mälestus oma pärisvanematest,“ selgitab ta ning avab ettevaatlikult karbi,“ ja ta kinkis selle Rileyle ning selletõttu algasid need kohutavad sündmused,“ lõpetab ta ning puudutab siis sõrmust.
Mõne sekundi vältel ei juhtu midagi ning ma haaran karbi enda kätte ja katsun seda ise. Hetke pärast on tuba pime ja ka väljast ei paista valgust. Kõik on täpselt nii nagu eelmine kord.
„Claire,“ kuulen Lucase jahmunud häält,“ ma arvan, et sina ja Elizabeth olete palju rohkem sarnasemad, kui me kõik arvame.“

Appi, sa kirjutad neid osasid nii ruttu, et nii raske on järje peale saada. Kuigi tegelikult on ju tore, et sa nii ruttu uue kirjutad...

Aga hea küll, ma katsun mingi aeg taas järje peale saada.

Cilen- Kooliajal saab uusi osi palju harvem, eks ma üritan praegu võimalikult palju kirjutada. Tore teada, et sina ka loed.  

Ootan teie kommentaare ka , sest need teevad tuju nii heaks!  

23.


Ükskõik, kui palju ma ka ei ütleks, et ma soovin oma endist elu tagasi, siis fakt on see, et tegelikult ma seda ei taha. Mulle meeldib see. Hea küll, mitte see, et ma midagi aru ei saa, aga mu elu pole igav. See on seiklus ja ma armastan seiklusi.
Lucas lahkus juba tunde tagasi, võttes sõrmuse kahjuks kaasa, lubades seda lähemalt uurida ning siis kindlasti tagasi tuua. Elame, näeme, kas ta tõesti teeb seda. Ja kui ei tee, siis teadku, et teda ootab midagi, mis pole hea.
Tegelikult pidin ma juba ammu magama, kell näitas kella kolme hommikul ning äratuskella tirisemiseni on halastamatult vähe aega. Ent ometi ei tule mulle uni. Üritan lambaid lugeda, kuid seletamatult kombel, ei tahtnud lambad üle aia hüpata ja mu mõtted rändavad mujale.
Ma mõtlen Elizabethile, Riley'le ja Ceciliale, sest nende lugu on mind huvitama hakkanud. Millegi pärast on mul tunne, et see ei lõppenud hästi. Järsku ma tean, et nii ongi. Sõna „traagiline“ tuleb mulle ootamatult pähe ja ma ei saa sellest enam lahti. Traagiline, traagiline, traagiline. Korrutan seda vaikselt ning järgmisena kuulen äratuskella tirinat. Jäingi vist lõpuks magama.
Kummalisel kombel ei tunne ma üldse väsimust. Ma tunnen end reipalt ning võib öelda, et ma isegi hüppan voodist välja ning sealt lähen omaette ümisedes vannituppa. Ma olen varahommikul heas tujus ning see on väga tavatu.
Kehitan hambaid pestes õlgu ega mõtle enam sellest. Kui nii siis nii. Parem valmistun tänaseks seikluseks. Ja hoidku keegi oma piip ja prillid, kuid täna peaks igav päev tulema.
Kui ma uksest välja astun, pean esmalt silmi pilgutama, sest päike on liiga ere. Lõpuks ometi on kevad oma võludega kätte jõudnud. Kortsutan kulmu, kui mulle seoses sellega meenub, et mu seitsmeteistkümnes sünnipäev on järgmise nädala lõpus. Neliteist aprill, päev mida Lucas mainis. Ilmselgelt on see päev, mis pole ainult minu sünnipäeva poolest oluline.
Selleks ajaks, kui ma koolimajja sisenen on minu tuju paari pügala võrra langenud ja mul on Mayale naeratamise osas raskusi.
„Kuidas sul läheb?“ pärib neiu veidi ebalevalt ning näpib samal ajal oma tumedaid pikki juukseid.
„Hästi,“ vastan kiirelt ja õigupoolest pole see vale. „Kuidas sinul?“ küsin, kuid ei tunne selle vastu erilist huvi.
Maya naeratab ning tänu sellele läheb kogu tema nägu särama. „Mul läheb väga hästi,“ lausub ta, hääl kõlamas veidi enesekindlamalt, kui enne.
Tahtmatult vastan talle samaga ja tunnen hea meelt, et temaga on kõik hästi. Tundub, et Tessa on lõpuks tema kiusamisest loobunud.
Esimesed kaks tundi mööduvad rahulikult ja ma isegi kuulan õpetajaid, kuig nende jutt pole huvitav. Jordan üritab minuga paar korda juttu alustada, kuid ma ei tee temast väljagi. Kas talle tõesti ei jõudnud kohale, et ma pole temast huvitatud? Idioot.
Kolmas on tund on ajalugu ning igavuse peletamiseks vean ma vihikusse suvalisi jooni. Õpetaja peaks juba viis minutit tagasi klassis olema, kuid siiani pole ta saabunud. Olen täiesti omas mullis ega pane tähelegi, kui klass ühtäkki hämmeldunult sumisema hakkab. Alles siis, kui kuulen tuttavat häält, mis kohe kindlasti ei tohiks siin olla, tõstan pilgu ja pean end kõvasti tagasi hoidma, et tema peale mitte karjuma hakkata.
Klassi ees seisab nimelt Michael, kes on täpselt sellise näoga nagu hakkaks ta mulle ajalugu õpetama, ainult et see pole võimalik. See pole loogiline. Ja kui nüüd mõtlema hakkata, siis mu elu pole üldse loogiline, seega võib Michael vabalt õpetaja olla. Ainult, et see...lihtsalt pole õige.
„Tere!“ alustab Michael naeratades. „Mina olen teie uus ajalooõpetaja,“ selgitab ta ning juba kuulen oma klassiõdede erutunuid sosinaid.
Pööritan silmi ja sama teevad mu klassivennad. Nemad on lihtsalt kadedad, sest Michael näeb hmm... palju parem välja, kui nemad, kes käivad oma kottis teksadega ringi ja kuulavad tunni ajal räppi. Aga mina? Ma olen lihtsalt kuradima vihane ja segaduses, sest see tähendab seda, et ma pean Michaelit vähemalt kolm korda nädalas nägema ja mis kõige hullem, ma olen sunnitud temaga viisakalt käituma. Ma kardan, et ma ei suuda seda.
Samal ajal, kui mina üritan enda vihaga toime tulla on õpilased end millegipärast tutvustama hakkanud. Kergitan kulmu, kui kuulen Tessat oma nime lausumas ning lisamas seda, et et ajalugu on tema lemmik tund. See on üks suur rasvane vale, kuid jätan Michaelile, vabandust „õpetaja Michaelile“ selle mainimata.
„Minu nimi on Emily Collins,“ teatab mu pinginaaber ja kingib klassi ees seisvale noormehele särava naeratuse.
Michael teeb õpetajapäevikusse märgi ning vaatab siis mulle otsa ning mulle ei jää märkamata, kuidas ta hoiab naeru tagasi. Pööritan silmi ning korraks mõtlen, et ma ei tõusegi püsti, kuid kogu klass on vait jäänud ja ootab minu järel.
„Claire Walker,“ pomisen viimaks ning teen seda nii vaikselt, et Michael köhatab.
„Kuidas palun?“ küsib ta muiates. „Caroline?“
Jõllitan teda pahuralt. „Claire,“ nähvan talle. „Claire Walker.“
Michael naeratab. „Pole vaja ärrituda,“ sõnab ta rahulikult.
Ma ei vasta ning istun solvunult. Ma teadsin, ma teadsin, et ta teeb midagi sellist. Ta kavatseb mu elu ära rikkuda. Arvatavasti ei jäta ta ükski ajalootund mind rahule. Kui ma ütlesin, et täna ei tohi igav päev tulla, siis see ei tähendanud, et ma pean Michelit põnevaks.
Õnneks saab vähemalt see tund kiiresti läbi, kuid ma kavatsen Michaelilt aru pärida. Ta ei tulnud ju niisama siia õpetajaks, sellel peab mingi põhjus olema. Ma kahtlustan, et see põhjus pole eriti meeldiv.
„Mida sa siin teed?“ sisistan lõpuks, kui viimane õpilane on klassist lahkunud.
Noormees turtsatab. „Õpetan muidugi,“ sõnab ta rahulikult.
„Sa ju tead, et ma ei mõelnud seda,“ märgin pahaselt.
Michael kehitab hooletult õlgu. „Võimalik.“
„Mida sa siis...?“ üritan küsida, kuid matemaatika õpetaja astub klassi sisse ja vaatab meid kummaliselt.
„Jah, ma otsin selle üles,“ sõnan Michaelile käigu pealt ja marsin klassist välja. Ma vannun, et kuulen, kuidas ta naerma hakkab.
Ülejäänud päev möödub üldjoontes rahulikult, ei ühtegi ebanormaalset sündmust ega inimest, kes ei  peaks siin olema. Väljaarvatud Michael muidugi, aga teda pole ma rohkem näinud.
Kui ma viimaks koju naasen on mu hommikusest heas tujust alles vaid riismed, see tähendab, et mu tuju on täiesti nullis. Ilmselt on see kogu allesjäänud kooliaja nii, sest Michael suudab kõik hea kas või sõrme nipsutades hävitada.
Pahaselt lähen oma tuppa ning kohe sisse astudes tean, et midagi on valesti. Mu sisetunne on viimasel ajal kuidagi kahtlaselt õige.
Silmitsen tuba mõni hetk uurivalt, enne kui saan aru, mis pole õige. Minu kirjutuslaual lebab valge paberileht, millele on midagi kirjutatud. Hämmeldunult kõnnin selleni ning näen, et sinna on midagi kirjutatud. Loomulikult, tühi paber ei ütleks mulle midagi ju.
„ Võta see endale. Sellest on sulle rohkem kasu, kui mulle.“
See on ainuke lause, mis sinna paberile hoolikalt kirjutatud on. Silmitsen seda mõtlikult ning alles nüüd näen, et laul on veel midagi, mis ei peaks seal olema.
Talisman.
See on ümmargune ja paistab olevat hõbedast, selle keskel on roheline kivi ning see rippub peene hõbeketi küljes.
Jõllitan seda hämmeldunult ning ei tea, kas seda puudutada. Olen peaaegu saja protsendiliselt veendunud, et see pole tavaline talisman. See teeb midagi, mille võib ebatavalise asja alla liigitada. Just nagu sõrmusegi.
Kõhklen ikka veel, kuid lõpuks otsustan, et kui ma seda ei puuduta, siis ma ei saa ka teada. Mõeldud ja ka kohe tehtud.
Sirutan käe välja ning võtan selle kätte ja tunnen, kuidas talisman kuumaks muutub. Järgmisena hakkab minu tuba keerlema ning siis ma just kui langeksin kuhugi.
Kui ma viimaks silmad avan, pilgutan esmalt silmi ning näpistan ennast, lootes, et see mida ma näen on uni. Peaksin ometi kord selle kõigega harjuma.
Ma leban lillede keskel aasal. Magus lillelõhn tungib mulle ninna ning ma naeratan kergelt. Ma olen sellest kõigest puudust tundnud.
Päike paitab mind õrnalt ning ma ei tahakski siit lahkuda, kuid siis kuulen ma hääli, mis tulevad üha lähemale ning ma tõusen ettevaatlikult istukile. Hein on piisavalt kõrge, et keegi ei tohiks mind nii lihtsalt näha.
„Me peaksime selle lõpetama,“ kuulen noore mehe ärevat häält. „Me ei tohiks seda.“
Kuulen noore neiu naeru. „Riley, me oleme kõik piirid juba ületanud. Enam pole meil midagi kaotada,“ sõnab tüdruk ülemeelikult.
Riley?
Kortsutan kulmu ja mul on kuri kahtlus, et see neiu on Elizabeth. Aga...ma mõista seda. Nad elasid paar sajandit tagasi, kuidas ma saan neid praegu näha ja kuulda. Ja kus kohas ma üldse olen?
Kuulen noormeest ohkamas. „Ma olen Ceciliale juba piisavalt palju haiget teinud,“ lausub ta närviliselt ning peatub minust mõne meetri kaugusel. „Ja mu vanemad, kui nad teada saavad...“ Riley jätab lause lõpetamata.
Neiu, arvatavasti Elizabeth turtsatab. „Kas sa hoolid sellest ilmetust Ceciliast rohkem, kui minust?“ pärib ta ning ei suuda oma hääles kostvat solvumist maha suruda.
„Elizabeth, ma armastan ainult sind,“ sõnab Riley haavunult. „Aga ma tunnen end halvasti, et Ceciliale nii teen,“ püüab ta tüdrukule selgitada, kuid too ei paista teda kuulavat.
Piilun ettevaatlikult nende poole, sest ei tea, kas nad mind näevad ja näen, kuidas neiu Rileyst eemale tõmbub, kui too teda puudutada tahab.
Noormees ohkab veelkord ning istub aasale, andes mulle võimaluse teda veidi paremini silmitseda.
Ta on pikka kasvu nagu ma kohe nägin. Elizabethist on ta umbes peajagu pikem. Tema juuksed on tumepruunid ning veidi lokkis, peas kannab ta vanamoelist kaabut, mille ta nüüd hooletult murule viskab. Ent, kui ma näen ta silmi, siis olen kohkunud. Need on rohelised.
See võib olla juhus, kuid ma olen selgeks saanud, et juhuseid pole olemas.
Elizabeth seevastu on blondide pikkade juustega ning hallide silmadega. Tema ilus nägu on hetkel mossis, kuid sellegipoolest on ta väga veetlev. Neiu kannab pikka roosat kleiti, mis on ääristatud valge pitsiga. Tol ajal olid sellised kleidid ilmselt väga moes.
„Katkesta siis kihlus,“ pakub neiu välja ning istub nägu krimpsutades Riley kõrvale.
Riley pöörab end tema poole ning tema silmis peegeldub meeleheide. „Ma ei suuda seda teha, pomiseb ta,“ mitte veel.“ „Elizabeth, sa pead seda mõistma,“ ütleb ta neiule anuvalt.
Elizabethi ilme ei leebu sugugi. „Ma ei taha sind temaga enam jagada,“ teatab ta jäiselt. „Ma olen sellest nii tüdinud.“
Noormees vaatab teda nukralt. „Ainult natuke veel,“ sõnab ta, kuid ta hääl ei kõla eriti veendunult. „Ma luban, et varsti oleme ainult meie kaks.“
Neiu silmitseb teda kahtlevalt. „Parem oleks, et sa räägid tõtt,“ lausub ta veidi leebemalt.
„Ma räägin alati tõtt,“ kuulen Rileyt veel lausumas, enne kui tema, Elizabeth ja kogu ümbrus aeglaselt hajuma hakkab.
Kui ma uuesti midagi aru saama hakkan olen oma toas ning Lucas vaatab mind etteheitvalt.
„Mida kuradit sa mõtlesid?“ nõuab ta minult ning ta hääl on väga vihane.
Tema peos on see talisman.
„Ma ei mõelnud midagi,“ tunnistan talle ausalt.
Noormees ohkab ning tema näoilme on endiselt karm. „Sinuga oleks võinud midaiganes juhtuda,“ pomiseb ta pahaselt. „Kui ma poleks õigel ajal sinu tuppa tulnud, siis oleks see võinud väga halvasti lõppeda.“
Kergitan kulmu ja vaatan teda küsivalt. „Kuidas?“
Lucas pööritab silmi. „Ma ei hakka sinuga sellest rääkima,“ lausub ta halvakspanevalt. „Kohe, kui ma sul silma peal ei hoia, suudad sa mingisse jamasse sattuda,“ süüdistab ta mind tigedalt.
Nüüd saan mina omakorda vihaseks. „Sul ei olegi mul vaja silma peal hoida. Ma saan ise hakkama.“
„Oh, muidugi,“ vastab ta sarkastiliselt. „Ilma minuta oleksid sa...hmm... kolm korda vähemalt juba surma saanud.“
Pööritan silmi. „Sa liialdad,“ sõnan, kuid ma pole selles nii veendunud.
Noormees turtsatab pahuralt. „Näed, sa tead isegi, et mul on õigus,“ lausub ta ning paneb kaelakee oma taskusse.
„See on minu oma,“ protesin.
„Aga sa ei pea seda enda käes hoidma,“ vastab ta kiirelt. „Minu käes on see ohutus kohas.“
„Kindel see,“ pomisen irooniliselt.
Lucas ohkab. „Claire, õige varsti saad sa sellest ise ka aru,“ sõnab ta ning ta hääl kõlab kuidagi väsinult.
„Ma ei usu,“ vastan pead raputades.
Noormees vaatab mind hetke ning lausub siis ootamatult. „ Tead, lähme nüüd Josephi juurde. Mul on tunne, et täna räägib ta sulle midagi.“
Kergitan kulmu, sest seda poleks ma küll oodanud.
Ent ma noogutan ning mõne hetke pärast oleme koos Lucasega tuttavas kohas.

Ohh, see Prisma võileib on nii rõve. No tõsiselt. Või oli asi lihtsalt selles, et täna oli selle "parim enne" kuupäev? Igatahes ei soovita osta... Ma nägin väga palju vaeva, et mitte oksendada.
Aga muidu on Prisma valmistoidud väga head. Eriti pannkoogid... Ja see riisi jamadus.
Micheal (oli ju midagi sellist?) on lahe nimi. Mulle meeldib. Aga sõrmusekutt on lahedam.
Ja sõrmusekutt ei valetanudki... Jeei! Ta on aus ja tore inimene.
Nii armas, et sõrmusekutt õpetajaks tuli. Ta on ikka nii lahe. Ja hea õpetaja ka veel peale kauba.
Clairel on ka blondid juuksed, eks? Ja hallid silmad?
Nüüd armub Claire ka nagu Elisabeth mingisse rohesilmsesse (soovitavalt sõrmusekutti) ja lõpetab nende maailma eksisteerimise nagu Elisabeth alustas. Või midagi sellist.
Tore, et Mayal paremini läheb ja Tessa võttis tema asemel kiustavaks Claire...
Emily... Ausalt öeldes, ma isegi ei teadnud, et ta siin jutus oli.
Aga jah, loodetavasti jõuad sa kooli kõrvalt ka neid osi kirjutada ja postitada. :)
Ühesõnaga uut... Ja ära osta Prisma võileibu.

Hahha...siin ei olegi Prismat..Jess! Aga küll ma leian selle ja ostan võileiva. Aitäh sulle!  

Tegelikult on ta Michael, aga Micheal on äge nimi. Ja ma poleks veendunud, et ta nii aus on.

Claire'il on jah blondid juuksed ja hallid silmad, või nüüd on need rohelised.  Ja fantaasia on sul hea endiselt.

Ja Emily tegutseb siin suhteliselt harva.  

Eks ma üritan ikka kirjutada. Kui veab, saab täna midagi valmis.

 24.


Seisame selles liiga valges ruumis ja oleme tõenäoliselt Josephi ukse taga. Tõmban oma käe tema peost ära ning vaatan teda küsivalt.
„Kui sa oled valmis, siis koputa ise,“ teatab Lucas ootamatult.
Kortsutan kulmu ja tunnen kerget paanikat. „Kas sa ei tulegi sisse?“ pärin veidi närviliselt, sest ma pole valmis Josephiga kahekesi jääma.
Noormees muigab mõrult. „Ma pole kindel, kas ta mind näha tahabki,“ selgitab ta vaikselt.
Kergitan kulmu. „Mida sa siis tegid?“ küsin ja muigan kergelt.
Lucas jääb tõsiseks. „Mitte mina ei teinud, vaid sina,“ ütleb ta keerutamata.
Panen käed puusa ja vaatan teda solvunult. „Alati olen mina süüdi jah,“ nendin kibedalt. „Sina ei tee kunagi midagi.“
Poiss kehitab õlgu. „Enamasti teed seda ikkagi sina,“ lausub ta rahulikult ning koputab siis ise uksele.
„Sisse!“ kuuleme koheselt Josephi häält ning enne, kui ma arugi saan, avab Lucas ukse ja lükkab mu sinna sisse. Ma ei jõua protestima hakkatagi, kuid juba on uks taas sulgunud.
Joseph seirab mind huvitunud pilguga oma laua tagant ning ma tunnen end veidi kohmetult. Mulle ei meeldi temaga kahekesi olla. Kui ma siit välja saan, siis ma veel räägin Lucasega.
„Claire, mis sind siia tõi?“ pärib mees, raiskamata aega tervitusele.
Kui ma seda isegi teaks...
„Lucas sundis mind siia tulema,“ vastan ausalt ja jään tema lauast mõne meetri kaugusele seisma.
Joseph vangutab pead ning pomiseb midagi omaette, millest ma aru ei saa. Seejärel tõstab ta pilgu ning silmitseb mind pikalt. „Ma oletan, et ta arvab, et ma peaksin sulle midagi rääkima,“ lausub ta ning ta hääl on veidi ebasõbralik.
Tema hääletoonist välja tegemata noogutan ja olen siis vait.
Mees istub mõne hetke mõtlikult ning viipab siis tuttava valge diivani poole, et ma sinna istuksin. Kõheldes teen seda, mulle ei meeldi endiselt siin olla.
„Sa ilmselt tead enda ja Elizabethi sarnasusest,“ lausub Joseph aeglaselt, kuid ei vaata mulle otsa.
Minu silme ette tekib Elizabethi nägu, kui ta seal aasal Rileyga rääkis ja mossitas. Olen veendunud, et mina selline pole. Vähemalt iseloomult mitte. Välimus...See on mingil määral sarnane, kuid blondide juuste ja hallide silmadega tüdrukuid leidub kõikjal. Ainult, et nende silmad pole roheliseks muutunud...
„Ma ei arva, et me sarnased oleksime,“ sõnan siiski.
Hallipäine mees kergitab kulmu. „Ilmselt sa ise seda veel ei mõista,“ ütleb ta pead vangutades,“ aga tegelikult oled sa peaaegu tema koopia.“
„Ei ole,“ vaidlen talle vastu. „Ma nägin teda äsja ja...“ Jään vait, kui mees oma pilgu kiirelt minule suunab.
„Sa nägid teda?“ küsib ta ning püüab hoolega varjata oma hääles kostvat erutust. „Kuidas?“
Ma arvasin, et Joseph teab kõigist kõike, aga tuleb välja, et ta ikka ei tea. Ehk oleksin pidanud vait olema?
„Ee..oma tuppa ilmunud talismani tõttu,“ selgitan talle vaikselt ja ebalevalt.
Mees kergitab kulmu ja vaatab mind uskumatul pilgul. „Kas sa mõtled Elizabethi talismani? Seda, mis ta Riley käest sai?“
Nihelen diivanil natuke närviliselt. „Ma pole kindel, aga see võib küll see olla,“ vastan ebakindlalt.
Joseph paistab endiselt hämmeldunud. „See on kindlasti see,“ pomiseb ta. „Teisiti ei saaks.“
Ohkan vaikselt. Mulle meeldiks ka millestki aru saada.
„Ja kas sa nägid teda?“ pärib ta mõne hetke pärast ning kirjutab midagi oma laual olevale paberilehele.
Noogutan veidi tüdinult. „Ma nägin teda ja Rileyt.“
Josephi näole ilmub lai naeratus, mida ma vist varem polegi näinud. „See on suurepärane,“ teatab ta elevil ilmega ja lõpetab kirjutamise. „Rohkemgi, kui suurepärane. See on lausa fantastiline,“ sõnab ta rõõmsalt. „Nüüd me oleme veendunud, et sina oled see õige,“ sõnab ta.
Vaatan teda küsivalt. „See õige?“ pärin segadusse sattudes.
Mees naeratab mulle lahkelt. „Vaata, meie teame umbes nelja inimest, kes näevad meid,“ selgitab ta  ning kortsutab kulmu. „Oli vist neli,“ pomiseb ta mõtlikult. „Me oleme ka ülejäänud kolme väga põhjalikult uurinud, kuid midagi sellist nagu sinuga on juhtunud, pole seni veel olnud,“ jätkab ta selgitamist, kuigi see ei ütle mulle eriti midagi.
„Aga miks me teid näeme?“ pärin kergelt ärevil olles ja loodan, et ta vastab mu küsimusele.
Joseph ei paista mu küsimust pahaks panevat. „Siiani oleme me arvamusel, et te kõik olete Riley erilisest suguvõsast,“ sõnab ta ning tõsineb veidi. „Aga sinuga on asi ilmselt natuke teistmoodi ja seda me veel täpselt ei tea,“ tunnistab ta ning kortsutab kulmu. „Ilmselt oled sa kuidagi ka Elizabethiga seotud, kuid seda me alles hakkasime lähemalt uurima.“
Kergitan kulmu. „Miks Riley suguvõsa eriline on?“ pärin uudishimulikult.
Ent Joseph ei paista mind enam kuulavat. „Ma arvan, et sa peaksid nüüd ära minema,“ sõnab ta mulle otsa vaatamata. „Meil on siin natuke tegemist,“ pomiseb ta.
Teen nagu ta soovitab, sest arvan, et temaga vaidlemine, ei teeks asja paremaks. Enne uksest väljumist, heidan talle viimase pilgu, kuid ta ei pane seda tähelegi, vaid sorib oma paberites.
Kehitan õlgu ning väljun uksest, sulgedes selle hoolikalt. Olen valmistunud selleks, et Lucas seisab ukse taga ja ootab mind, kuid seal pole kedagi. Sattun kergelt paanikasse ja vaatan veelkord oma lähiümbrusse. Ent ei midagi. Siin lähedal pole ei teda, kui ka kedagi teist mitte.
Nüüd hakkavad mulle pähe tulema igasugused mõtted. See sarimõrvari mõte on kõige esimene. Äkki on Lucas ja Joseph mõlemad sarimõrvarid? Jääb ainult küsimus, et miks nad mind juba tapnud pole. Võib-olla ootavad sobivat hetke ja siis...
Mis kurat mul nende sarimõrvaritega on? Olen liiga palju kriminulle lugenud vist. Pigem on Michael sarimõrvar, kui Lucas. Josephi kohta ei saa ma sama väita. Tema on see kõige kahtlasem.
Muidugi on Tyler ka veel. Tema võib olla lihtsalt hull. Ta on üht-teist imeliku rääkinud küll.
Mis siis, kui nad kõik on sellised kahtlased kujud ja mina olen nii naiivne ja usun neid. Ainult, et kogu see Elizabethi ja Riley nägemise asi, see ei sobi siia. Seda nad mind uskuma panna ei saa. Ma ise olin seal!
Olen järjekordselt veendunud, et üksi jäädes tulevad need kõige imelikumad mõtted pähe. Mul on väga hea fantaasia ja sellised olukorras tuleb see veelgi paremini esile.
Võpatan, kuuldes läheduses samme. Kavatsen kuhugi peitu minna, ent tardun ja ei suuda paigalt liikuda. Sammud tulevad järjest lähemale, olen veendunud, et nende omanik on kohe nurga taga ning mu hingamine kiireneb.
„Claire, mida paganat sa siin teed?“ kuulen korraga Tyleri häält ja mu hingamine aeglustub taas.
Noormees jõllitab mind jahmunult ning ta kulm on kortsus. Lucast ma tema kõrval ei näe.
„Lucas tõi mu siia Josephi juurde,“ seletan talle ja olen isegi rõõmus, et see tema on.
„Ja kus ta ise on?“ pärib ta ringi vaadates.
Kergitan kulmu ning olen jälle ärevil. „Ta jäi mind siia ootama. Ma mõtlesin, et ta on sinuga äkki,“ tunnistan talle.
Ent Tyler vangutab pead. „Ma pole teda täna näinud,“ sõnab ta ning mulle ei jää märkamata tema murelik pilk.
„Kus ta siis on?“ küsin kergelt paanikasse minnes.
Poiss raputab pead. „Tavaliselt poleks ta sind üksinda jätnud, isegi kui sa Josephiga oled,“ lausub ta mõtlikult.
Kortsutan kulmu. „Lähme vaatame tema tuppa?“ teen ettepaneku, mille Tyler vastu võtab.
Kõnnin tema järel mööda pikka valget koridori, möödudes paljudest ustest. Meile tuleb vastu mõni üksik isik, kes tervitab Tylerit ja vaatab mind uurivalt, kuid muidu on kõik vaikne ja tavaline. Nii ma vähemalt avan, sest ma ei tea, kuidas siin tavaliselt on.
Viimaks peatub Tyler ühe ukse ees, kui me oleme juba mitu minutit kõndinud. Hetkegi kõhklemata, katsub ta ukselinki ning see pole lukus. Noormees lükkab ukse lahti ja astub sisse, mina olen tal tihedalt kannul.
Tyler jääb seisma ukselävel ja jõllitab hämmeldunult meile avanevat vaatepilti. Mina teen seda sama ega suuda oma silmi uskuda.
Lucase tuba, mida ma olen tavaliselt enam-vähem korras näinud, on nüüd täiesti segamini. Roheline päevatekk on põrandal ja kortsus. Voodi on ilmselgelt paigast nihutatud nagu sealt tagant oleks midagi otsitud. Tugitool on ümber läinud ning seal-samas lebavad padjad, mille ühe padjapüür on rebenenud. Ka kirjutuslaud on ilmselgelt paigast nihkunud ning riiulil olevates raamatutest on vähemalt pooled põrandal ning tundub, et nende vahelt on midagi otsitud. Seinakapi on uks on pärani ning pooled Lucase riided on maas. Ainus asi, mis on minu eelmisest siinviibisest sama on ruloo akna ees, mida pole vist keegi puutunud.
Ja muidugi pole siin ka Lucast...Kui ta just voodi all pole, kuid see on väga ebatõenäoline.
Tyler kõnnib närviliselt edasi-tagasi ringi ning kergitab raamatuid ja tõstab tugitooli tagasi püsti. Samal ajal ei julge mina end liigutada ega temalt midagi küsida. Sest, kui tema on juba murelik, siis mis minust veel rääkida. Ma olen täielikus paanikas!
„Ma ei mõista,“ pomiseb Tyler süngelt. „Kus kurat on?“
Ma ei oska talle vastata ja vaatan jahmunult Lucase tuba. Ma ei saa aru, kes peaks midagi sellist tegema. Ma olen arvamusel, et keegi otsis midagi. Aga mida? Ja kus kohas Lucas ise on?
„Kas Lucas oli kuidagi teistmoodi, kui sa teda viimati nägid?“ pärib Tyler ühel hetkel minult ja vaatab mulle tõsiselt otsa.
Üritan meenutada. „Ta polnud just heas tujus,“ nendid mõtlikult,“ aga ta oli tihti selline.“
Tyler noogutab aeglaselt. „Ega sa Josephi kabinetis olles, ei kuulnud ukse tagant mingeid hääli?“ küsib ta siis.
Raputan koheselt pead. „Ei, kõik oli vaikne.“
Noormees kortsutab uuesti kulmu ja hakkab taas edasi-tagasi kõndima.
„Ma viin su parem koju,“ teatab ta viimaks. „Ja tegelen siis ise Lucase asjaga.“
„Aga ma tahan ka aidata,“ vaidlen talle vastu.
Noormees raputab pead. „Lucas ei anna mulle kunagi andeks, kui sinuga midagi juhtuma peaks ja siin on see väga tõenäoline,“ lausub ta süngelt.
Avan suu ja tahan edasi protestida, kuid Tyler kõnnib kärmelt minu juurde ning võtab mu käest kinni. Temaga on teistmoodi, kui Lucasega. Kui Lucas hoiab mul alati tugevalt käest kinni, siis Tyler hoiab kuidagi lõdvalt, kuid ma ei pahanda selle üle.
Mõne sekundi möödudes olen tagasi oma toas. Tyler on mu kõrval ja koos jõllitame avanevat vaatepilti.
Keegi on ka minu toas käinud.
Pooled asjad on põrandal ja sahtlid on lahti. Ilmselge on see, et keegi on ka siit midagi otsinud ja see hirmutab mind.
„Ma ei mõista, mida siit leida võib,“ pomisen hämmeldunult ja pööran pilgu Tylerile.
Noormees silmitseb midagi hoopis põrandal. See on paberileht, millele on midagi kirjutatud. Päris kindlasti pole see sama, kus oli kaelakee kohta kirjutatud.
Tyler võtab selle üles ning koos silmitseme punase pastakaga kirja pandud ridu.

vääga põnev

Seal kirjas oli nkn et tahavad Claire Lucase vastu vahetada jn..

Aga uuutuuut!

Oii see oli põnev.
Mingid kirjad ja palju muud. See kui nad tuba koristama hakkavad, siis tunnen neile kaasa.
Igatahes ootan juba kannatamatult uut osa!

Aitäh teile!

Vahepeal on mul kiire olnud ja terve nädal polnud netti ka, seega peab uut osa natukene ootama. Vähemalt olen sellega algust teinud ja üritan varsti jätkata.