Salapärased silmad (Lõpetatud)

Eks ma anna ka siis teada, et olen lugeja... Kuna vahepeal juhtub nii, et lugeda saan vaid telefonis, siis pole eriline kommenteerija.
Aga tegelikult pooldan ma Lucase ja Clairele suhet.. mm ning kas Lucas tõesti suudab mõtteid lugeda ning mälu kustutada? Kui jah, siis ta võiks seda siiski ja Clairele öelda.
A õigus, mille kuradi pärast, vabandust väljendi eest, ei või Claire midagi teada nendest rohesilmadest?
Mm ja miks mul mingeid erilisi võimeid pole, kui mul on rohelised silmad?
Aga ja tegelikult ma ikka käin ja loen siin.. Kuigi vahepeal ei saa meili et uus osa või midagi.... ning kommenteerima ka ei juhtu, kui arvutisse ei saa..
Aga uut osa ootan alati.. :)

Nii.. Mulle see Keira või mis asi ta oligi, igatahes ta ei meeldi mulle. Ta võib sõbralik olla, aga pärast keerab Claire ja Lucase vahel midagi tuksi. See ei ole hea.
Muidu see mulle meeldis, et ta sai Lucase kohta midagi teada. Aga need faktid Claire kohta.. Vot need olid head. Endal on siiamaani suu muigel.
Sõrmusekutt mulle ikkagi ei meeldi. Ei tohi nii. Claire ja Lucas on ikkagi kokku loodud.
See tuttav hääl.. . Kas see võis Jordan olla? Või oli see hoopis see sõrmusekutt? Ei tea.
Millal muidu uut osa saab?

Herbts- Tore, et loed.
Kui Lucas midagi suudab, siis küll ta lõpuks Claire'le sellest räägib.
Hahha..ja ma ei tea, miks sul võimeid pole? Äkki veel tulevad. 

Mustikas- Eks näha ole, mida Keira teeb või ei tee.
Jee..veel üks kellele sõrmusekutt ei meeldi. 
Ja uut osa saab täna jälle!

See on hea, see on väga hea, et uus osa on tulekul veel täna.
Aga ikkagi. Keira ei tohi midagi ära rikkuda. Lucas ja Claire on nunnud koos, Keria ja Lucas, see ei kõla hästi. Keira ja Claire, see ka ei kõla hästi.

Lucas ja Claire kõlab.
See Keira võiks Cassandraga abielluda ja siis, tuleks topelt pulm.
Lucas ja Claire abielluvad ja Keira ja Cassandra abielluvad. Vot nii. Teistmoodi ei sobi.

Mustikas- Nõustun, et Lucas ja Claire kõlab hästi...aga  
Või abielluvad hoopis mõned teised. 

17.

Minu ees seisab kahekümnedates aastates noormees ja ma tean kohe, et see on tema. See, kes mu nii öelda röövis ja lubas mulle kõik ära rääkida. Tema heledad juuksed on sättitud täiuslikku soengusse ning ta huulil väreleb mänglev naeratus. Kuid kõige olulisemad on tema silmad. Kui Lucasel, Josephil ja teistele nende sugustel on need erkrohelised, siis temal on need palju tuhmimad. Just nagu...Ahh, ma ei teagi, aga mulle tundub see natuke kummalisena.
„Mida teie siin teete?“ pärin järsult ning märkan, et nii mõnedki õpilased on meid vaatama jäänud.
Järeldan, et teda nad erinevalt Lucasest näevad ja ma ei tea, mis selle põhjus võib olla.
Noormees kergitab kulmu. „Kas sul polegi mind hea meel näha?“ küsib ta muiates. „Ma lootsin, et on.“
Keegi on liiga enesekindel ja see pole hea. Vist.
„Mida te siin teete?“ küsin jäiselt, eirates tema eelmisi sõnu.
Ma ei tea, miks ma teda teietan, kuid ma ei suuda talle sina öelda. Järeldan, et ma olen viisakas inimene. Tema kohta ei saa sama öelda.
Selle asemel, et mulle vastata, vaatab ta hoopis ringi ning lehvitab kaugemal seisvatele tüdrukutele, kes silmitsevad mind ilmselge kadedusega. Asi on ilmselt selles, et see tüüp mõjub siin koridoris kuidagi kohatuna. Ilmselgelt on ta meist palju vanem ning tema riietuski on teistsugune, kui mõelda minu klassivendade peale, kes kannavad pusasid ja teksaseid, mis paistavad ikka hetk alla vajuvat. See kutt siin, kannab tumedat pintsakut ning lihtsaid sirglõikelisi teksapükse ning jalas tunduvad tal olevat päris kallid kingad. Seega pole ime, miks ta minu klassiõdedelt ning teistelt koolikaaslastelt nii palju tähelepanu saab.
Ainult, et tema on siin koos minuga, kuigi tundub, et ma olen enam-vähem ainus, kes tema vastu mingit huvi üles ei näita. Vähemalt mitte sellist huvi nagu teised.
„Hmm..“ lausub ta tagasi minu poole pöördudes,“ et siis, mida ma siin teen, küsid sa?“ nendib ta mõtlikult. „Hea küsimus,“ märgib noormees ning jätkab. „Ma arvan, et mul hakkas igav ja ma mõtlesin, et võiksin...khm sind vaatama tulla.“
„See ei kõla eriti veenvalt,“ märgin teravamalt, kui ma plaanisin.
Noormees naeratab kergelt ning noogutab. „Ma nõustun sinuga.“
Kergitan kulmu ning pärin siis:“ Sellisel juhul, mida sa teed siin?“
Hetkeks lähevad kuti silmad särama ning need on peaaegu samasugused nagu Lucasel, kuid see kestab ainult mõne sekundi. „Ja siit see tuli,“ teatab ta muiates. „Sa ütlesid sina!“
Pööritan silmi. „See oli viga, mida ma enam ei tee.“
Noormees pilgutab mulle silma. „Eks vaatame seda,“ toob ta kuuldavale ning kortsutab siis kulmu. „Kangelane Lucas on kusagil läheduses,“ pomiseb ta pahuralt. „Näeme veel, Claire,“ lisab ta ning järgmisel hetkel mõtlen, et ta haihtub lihtsalt õhku nagu Lucas, kuid ei.
Ta kõnnib hoogsal sammul koridori lõppu, naeratades samal ajal umbes kümnele erinevale tüdrukule ning kaob seejärel minu vaateväljast.
Kui ma end ringi pööran, seisan silmitsi tüdrukutekambaga, kes jõllitavad mind ebaviisakalt. Tessa on loomulikult kõige ees.
„Kuidas sa sellist kutti tead?“ nõuab ta minult vastust ning ülejäänud tüdrukud noogutavad ägedalt.
Turtsatan. Hea küsimus. Kümme punkti, Tessa!
„Ei teagi,“ vastan muiates. „Ta hakkas ise rääkima,“ lisan ning naudin nende jahmunud näoilmeid, enne kui ära kõnnin.
Kunstitunni ajal on mul aega mõelda sellele tüübile. Ta tundub normaalsem, kui ma arvasin. Kuid ehk on see ainult näiliselt nii. Võib-olla plaanib ta mind hoopis tappa ja tema eest Lucas mind valvama peabki. Või on asi vastupidi, ehk hoiab tema mul silma peal ja Lucas tahab mind tappa? Ma ei suuda otsustada, kumb variant võiks õige olla. Lucas võib mulle vabalt mingit jama ajada ja mina usun teda sinisilmselt...või siis rohesilmselt. Ausalt öeldes tundub see tüüp mulle palju rohkem usaldusväärsem. Ta pole kordagi oma jutuga keerutanud, lihtsalt talle ei anta aega, et ta saaks mulle tõtt rääkida. Lucas ei anna...See muudab asja veelgi kahtlasemaks.
Olen nii mõttesse vajunud, et ei pane tähelegi, kuidas Jordan paljutähenduslikult minu kõrval köhatab. Alles siis, kui see köhimine mind häirima hakkab, tõstan pilgu ja vaatan teda pahaselt.
„Mida?“ nähvan tigedalt ja kahetsen oma tegu kohe, kui Jordan mind nukralt vaatab.
Ent mul ei ole aega veel temaga ka tegeleda. Tundmatu tüüp ja Lucas on palju olulisemad.
„Vabandust, ma ei tahtnud nähvata,“ pomisen ükskõikselt ja üritan pintsliga paberile sirgeid jooni tõmmata.
Jordan noogutab aeglaselt. „Ma saan aru,“ lausub ta ning jääb siis vait, kuid ma mõistan, et tal on veel midagi südamel.
Ohka vaikselt ning üritan võimalikult sõbralikult küsida:“ Sa tahtsid midagi öelda?“
Noormees punastab ja ma tunnen tahtmist minema joosta. Ma ei suuda kuulata järjekordset tunnete puistamist või minu välja kutsumist. Kas ta siis tõesti ei saa aru, et tema tunded on ühepoolsed ja jäävad selleks alati?
„Ma..ma sain piletid ühele kontserdile ja sa võiksid minuga sinna tulla. Ja...ja me võime hiljem kuhugi mujale minna,“ pakub ta kohmetult välja.
Siinkohal ma lausa igatsen Lucast. Tänu temale pole ma siiani Jordanile veel haiget teinud, aga varsti ma enam ei suuda ning pahvatan talle näkku, et ta ei meeldi mulle. Järgmine kord teen seda kindlasti...kui Lucast pole kohal muidugi.
„Kahjuks olen ma nädalavahetusel kinni,“ teatan otsekoheselt ja rõõmustan, kui peale minu lauset heliseb kell ja ma pääsen minema.
Ma ei taha näha Jordani reageeringut, sest ma kardan, et mul hakkaks temast siis kahju ja ma oleksin nõus temaga sinna kontserdile minema.
Teel koolimajast välja, pean mööduma Tessast, kes piirab mind oma küsimustega „selle ilusa kuti“ kohta. Ütlen talle, et ta võib ta endale võtta. Kui ta muidugi teda veel näeb...
Jõudes välja, näen endast umbes sada meetrit ees pool kõndivat Mayat, kes kõnnib äärmiselt kiiresti, arvatavasti, et mitte Tessat enam kohata. Mulle meenub, et ma pidin tal silma peal hoidma ning ma kiirustan talle järgi.
„Hei, Maya,“ tervitan teda, kui jõuan tema kõrvale.
Neiu võpatab korraks ning naeratab mulle kohmetult. „Tere, Claire!“
„Kuidas sul läheb?“ uurin ettevaatlikult, tahtmata Mayat hirmutada.
„Pole viga,“ tuleb vaikne vastus.
Noogutan ja pean endamisi aru, mida veel öelda, kuid neiu avab ise suu.
„Aitäh sulle veelkord,“ tänab ta mind tagasihoidlikult. „See tähendas mulle väga palju,“ lisab ta ning kingib mulle häbeliku naeratuse.
Naeratan talle vastu. „Ära muretse, ma ei lase Tessal sulle enam midagi teha,“ lausun kiirelt ning jätame seejärel hüvasti.
Naeratus suul, avan mõne aja pärast oma koduukse. Mu tuju on väga hea, eriti tänu sellele, et sain Maya naeratama. Luban endale, et üritan aja jooksul tema sõprust võita. Meile mõlemale kuluks see ära. Mul on kahju, et ma ei saa temaga jagada oma elu kõige olulisemaid sündmusi ja fakte.Tunnen tõesti vajadust, et keegi annaks mulle nõu, kuid see on võimatu. Pean ise hakkama saama.
„Kuule, Claire, miks sul on kombeks uskuda pimesi inimesi, keda sa vaid paar korda näinud oled?“ küsib Lucas niipea, kui ma oma toaukse avan.
Vaatan teda tigedalt. „Ja sina, miks sul on kombeks koguaeg minu toas vedeleda?“ pärin pahuralt ega ole üldse rahul, et ta jälle siin on.
Lucas kehitab hooletult õlgu. „Mina küsisin esimesena.“
„Mul ükskõik,“pomisen tujutult.
Ta vangutab pead. „Niipea, kui ma sinuga enam pole, põrkad sa kokku inimesega, kellega sa kokku põrkama ei peaks,“ sõnab ta kulmu kortsutades.
„Kellega ma siis kokku põrkama peaksin? Sinuga?“ pärin sarkastiliselt ja istun talle jala peale. „Ise sa laiutad minu voodi peal,“ pomisen, kui märkan tema valugrimassi.
Lucas tõmbub minust veidi kaugemale ja silmtseb mind uurivalt. „Ja mille paganama pärast sa temaga veel rääkima jäid?“ pärib ta arusaamatult.
Jõllitan teda pahuralt. „Kas sa pead minu järele koguaeg luurama?“ pärin solvunult.
Noormees muigab kibedalt. „Claire, ma ei luura sinu järel. Lihtsalt ma..khm..tean mõningaid asju, mis sinuga toimuvad. Mul ei ole selleks vaja sinu järel luurata,“ selgitab ta mulle.
„Räägi, räägi,“ pomisen ärritunult. „Ma ei usu sind nagu nii.“
Lucas ohkab. „Claire, see on tõsi. Ma pole sulle kordagi valetanud. Lihtsalt on asju, mida ma ei saa sulle veel rääkida,“ nendib ta nukralt.
Turtsatan irooniliselt. „Aga kas on asju, millest sa saad mulle rääkida?“ uurin ma tusaselt. „Sul pole plaaniski mulle midagi rääkida.“
Noormees vaatab mind alt kulmu. „Ma võin sulle öelda, et sa peaksid mind rohkem usaldama. Mul on kahju, kui sa pead mind kellekski, kes ma pole,“ sõnab ta tõsiselt.
„Mõtled sarimõrvarit?“
Lucas naerab. „Just seda.Ma võin sulle kindlalt öelda, et ma pole see,“ lausub ta muheledes.
Heidan talle kahtleva pilgu. „Kas kõik sarimõrvarid ei ütle mitte sama?“
Noormees turtsatab lõbusalt. „Ma ei tea, mul pole nendega kogemusi. Aga sul?“
Pööritan silmi. „Võib-olla ma just räägin ühega.“
Lucas muigab. „Mulle meeldib su kujutlusvõime,“ sõnab ta. „Aga nüüd lähme,“ lisab ta kiiresti.
Kergitan kulmu. „Kuhu?“
„Ma arvan, et sa peaksid natuke tutvuma minu eluga,“ selgitab noormees. „Nagu sa enne mainisid, siis sa ei tea minust ikka veel midagi ning ega sa hommikul oluliselt targemaks ei saanud, seega saad sa veel ühe võimaluse,“ seletab ta ning tõmbab mu voodilt püsti.
Lucas pigistab tugevalt mu kätt ning enne, kui ma jõuan protestima hakkata, oleme minu toast kadunud ning viibime taas Lucase toas, mis on samasugune, kui hommikul. Noormees suunab mu voodile istuma ning ise tõmbab tugitooli lähemale ja istub otse minu vastas.
„Oled sa kindel, et Keira või su parim sõber siia sisse ei torma?“ pärin sarkastiliselt.
„Tegelikult ma palusin neil siia tulla,“ teavitab ta mind ning naerab mu jahmunud ilmet nähes. „Vabandust, Claire, sa ei saa seekord minuga kahekesi olla,“ lausub ta ning pilgutab mulle silma.
Kortsutan pahaselt kulmu. „Ma ei tahtnudki seda.“
Lucas ei ütle enam midagi ning hetke pärast, läheb uks lahti ning Keira ja Tyler astuvad sisse. Neiu istub minu kõrvale ning ma nihutan end temast kaugemale ja Tyler istub põrandale.
„Claire, sa arvad Lucasest nii valesti,“ alustab Tyler, enne kui saan sõnagi lausuda. „Ta pole üldse sarimõrvari tüüp,“ lausub ta ning ma vaatan Lucast solvunult. Pidi ta nüüd kõigile seda rääkima.
„Ta on kõige hoolivam kutt, keda ma tean,“ võtab Keira jutujärje üle. „Lucas aitab alati kõiki,“ lisab ta.
Kas Lucas tõi mu siia, et tema sõbrad saaksid temast ainult häid asju öelda? On alles tüüp.
„Samas on ta mõnikord väga äkiline ja üleb asju, mida ta tegelikult ei mõtle,“ jätkab Tyler.
Ma kergitan kulmu. Siit ei tulegi ainult positiivseid asju?
Keira naeratab mulle ning sõnab:“ Ta on vahel väga üleolev ja vihkab, kui teda segatakse, siis kui ta tahab üksi olla.“
Sellele järgeb põgus vaikus ja ma saan viimaks midagi vahele öelda. „Miks te seda räägite?“ pärin ja vaatan kõigile kolmele kordamööda otsa.
Keira vaatab mind ebalevalt.Tyleri pilk on lõbustatud ning Lucase ilme on läbitungimatu. Nad vahetavad üksteisega mulle arusaamatuks jäävad pilgud ning vaikivad.
Tyler on see, kes viimaks vastab. „Lucase idee. Sa ei paista teda uskuvat ja me tahame sul aidata uskuda, et ta pole sarimõrvar ega keegi hullem.“
Põrnitsed teda alt kulmu. „Mis siis, kui ma teid ei usu?“ pärin.
Tyleri näole ilmub naeratus.“Sa usud seda juba praegu,“ sõnab ta teadvalt.
Keira noogutab. „Tyler, ma arvan, et ehk läheksime nüüd. Claire pole hetkel kõige paremas tujus,“ sõnab ta ning naeratab mulle sõbralikult.
„Aga...“ üritab Lucas talle vastu vaielda, kuid ta sõbrad jäävad endale kindlaks.
„Ärge siis lollusi tehke...noorpaar,“ pomiseb Tyler ukselt ning Keira kihistab selle peale.
Nojah...Mulle on selge, et Keira ja Lucas pole paar. Samas sai mulle selgeks, et Tyler on samasugune idioot nagu tema parim sõbergi.
„Claire, kas sa tahad teda veelkord kohata?“ pärib Lucas minult ootamatult.
Vaatan teda pingsalt. „Sa mõtled...seda tüüpi?“
Noormees noogutab aeglaselt. „Jah, just teda, kelle peale sa viimased paar tundi mõelnud oled,“ sõnab ta kibedalt muiates.
„Jah,“ vastan kindlalt. „Tema võib mulle vastuseid anda, mida sina ei anna.“
Lucas ohkab ja istub minu kõrvale. „Claire, ma näitan sulle midagi,“ lausub ta tõsiselt ning võtab mu käest kinni.. „Seekord on see teistmoodi,“ sosistab ta ning järgmisel hetkel on mul tunne, et põrand kaob meie jalge alt.

Nii, see on lahe! See on kohe väga lahe! Aga... Sellise koha peal ei jäeta pooleli.

Igatahes oli see Keira kahtlane ikkagi. Tyler ka.
Lucas mulle meeldib. Selline salapärane ja nunnu ja sobib Clairele. Samas ma ei saa aru, miks Claire seda teist tüüpi usaldab?

Ja see sõrmusetüüp. Miks peab kohale ilmuma niimoodi, et kõigi tähelepanu tal oleks? Kas siis enda vanuseid tüdrukuid pole kelle tähelepanu tõmmata? Äkki see sõrmusetüüp on ahistaja? Ja siis kui isegi on, saab ta Claire kätte ja Lucas päästab lõpuks kõik ära. Või näiteks Tyler. Aga Clairele hakkab ikkagi Lucas meeldima.

Ja ikkagi on Lucasel hea huumor. Jordan ei meeldi. Saab korvi Clairelt siis saab. Saagu üle. Ei meeldi Clairele, siis otsigu uus endale. Näiteks see Maya (või mis see oligi) Siis abielluvad Jordan ja Maya, Lucas ja Claire, Keira ja Cassandra või siis Keira ja Tyler. Siis on juba kolmekordne pulm!

Mulle meeldib Lucase tuba. Rohelise asemel oleks ma sinise pannud. Aga roheline ka kena!
Lucas võiks Clairele nüüd vastata. Saaks targemaks natuke.

Muidu ootan uut! Millal see tuleb?

Mustikas- Mis värk sul nende pulmadega on?  Kõik sul koguaeg abielluvad.

Ja sul on väga hea fantaasia ka. Eriti sõrmusetüübi koha pealt. Kellega tema abielluma peab? 

Aww, see sõrmuseKUTT (mitte enam vanamees, aga kui ta isa/vanaisa/ona mängu tuleb, siis on sõrmusevanamees tagasi ) on ikka kõige lahedam. Lucas võiks neile veidigi aega anda. Lisaks on sõrmusekutil veel ka lahe riietumisstiil ning ta on kõigile nähtav. Ehk siis ta ei ole luulu nagu Lucas.
Jordani kohapeallt... Ma mingis kommentaaris mainisin, et Claire võib Jordani juurde põrgusse kolida... Ehk Jordan pole kõige hullem valik.
Lucas... Lucas... Mulle endiselt meeldib ta nimi, aga... Ta on kuradilt isekas. Ja tal on lahedad sõbrad, aga ei midagi enamat.
Oleks kahju kui sa Claire ja Lucase paari paneksid... Claire ja sõrmusekutt oleksid palju lahedamad, sest erinevalt Lucasest on sõrmusekutt valmis kõik ära rääkima ning lisaks sellele ei  ürita ta koguaeg Clairet kaitsta.
Jordani kohas tuli mul selline mõte, et... Ma loodan, et ma võin oma mõtteid avaldada, aga kui ei või jäta järgnev osa vahele.  Et Jordan on tegelikult ka keegi rohesilmsete maailmast... Ilmselt sõrmusekuti poolelt ning Lucas üritab neid ainult selle pärast lahku ajada, et Claire vastaste poolelt tõde teada ei saaks. Ning Claire on ainult relv nende mingis väärakas sõjas.
Ohh, Claire oleks võinud seekord võimalust kasutada ja akna juurde tormata, et välja näha... Aga ta ei teinud seda. Vahel kuulab ta ikka liiga palju Lucase sõna.
Millegi pärast kujutan ma Lucase tuba alati ette kahe valge voodiga, millel on rohekas tekk, kuid valged linad ja padjad ning selliste hele- ja tumerohelise vahepealse seinaga. Seina peal jookseb veel üks valge joon ka verikaalselt. :DJa kahe voodi vahel on väike valge kummut, mille kohal on valgete äärtega aken ning selle ees on valge ruloo. Ükskõik, mida sina ei kirjutaks (eriti tugitooli kohapealt xD ) tuleb mulle silme ette alati selline pilt.
Aga see kommentaar kisub kuidagi liiga pikaks ning ma lõpetan nüüd oma geinaalsete ideede jagamise ja annan veel teada, et ma oota huviga uut osa!

Olgu, pean tunnistama, et sel sõrmusekutil pole viga midagi Ta oleks võinud vaid end Claire'le tutvustada - tahaks teada, mis ta nimi on. Samuti pakub huvi, miks ka teised - peale Claire'i - teda nägid? Ehk siis oleks tore, kui nad kuidagi rohkem aega rääkimiseks saaksid, mitte et Lucas jälle vahele segaks

Oeh, see Jordan... Claire võiks kuidagi talle lõpuks öelda, et tal pole tema vastu selliseid tundeid. Hea seegi, et ta ei nõustunud temaga seekord välja minema.

See "Lucase idee" kutsuda Keira ja Tyler temast rääkima, oli üpriski imelik ja awkward. Ei saa ka mainimata jätta, kui nõme see on, et nad teavad, kuidas Claire ennast tunneb, mida ta mõtleb jne. Ma küll ei suudaks selliste inimestega rääkida, kes teavad mu mõtteid. Jube ju

Las ma pakun, et Lucas on nõus Claire'le midagi rääkima/näitama vaid seetõttu, et see sõrmusekutt temast ette ei jõuaks? Et ehk kui Claire temalt vastuseid saab, siis ei taha ta sõrmusekutiga tegemist teha?

Igatahes ootan uut ning endiselt on lihtsalt üli-super iga õhtu uut osa siit lugeda! :)

DragonFly- Okei, nüüd on ta jah sõrmusekutt. Sinu rõõmuks.

Sa mõtled, et kõige hullem valik on nüüd Lucas? Jordani koha pealt ma midagi avaldama ei hakka, aga mulle endale ta ei meeldi. Ja Claire'l on veel võimalus akna juurde tormata.

Oh, sa oled Lucase tuba detailsemalt ette kujutanud, kui mina. Tugitool on seal igatahes olemas.

Getzzu- Mina igatahes tean ta nime ja järgmises osas saate teie ka selles vist teada. Ja Lucasel on lihtsalt vaja neile vahele segada. 

Nojah, Claire'ist on mul praegu kahju. 

Nonii. Lugesin praegu ühe jutiga läbi ja - wow!
See on suurepärane segu põnevusest, fantaasiast, armastusest, perest ja kõikidest teistest teemadest, mis siit läbi on jooksnud! Tore on üle tüki aja ühte nii läbimõeldud ja hästi teostatud (kirja pandud) juttu lugeda! Grammatika on hea (mõni viga, vahel koma, vahel näpukas - ühesõnaga ei sega lugemist) ja osad on paraja pikkusega. Nii kaua oli äge iga osa selline põnev lõpp, kui nüüd viimase osa ära lugesin ja ei saagi kohe teada, mis edasi juhtus.
Meeldib, et on mõnusalt rahulikult kirjutatud. Meeldivad tegelased - kõikidel on oma hääl. Jordan on selline goofy ja awkward, aga samas nunnu... Ja siis Lucasel on päris mitu kihti, mida nüüd ükshaaval lähemalt tundma saab hakata.
Meeldib tegelastevaheline dialoog. Meeletult meeldib. Voolav ja sujuv. Reaalne. Eriti kogu banter.
Ja tõesti... kõige rohkem meeldib see põnevus ja ootan huviga, kuhu kogu see teema edasi viib. Ei ole ka nö filler osasid. Kõikidel osadel on oma funktsioon ja tegevus liigub edasi - SUPER!
Pluss - ma näen, et osad tulevad kiiresti. :) Ja mida enamat veel ühelt loolt oodata?
UUT!

nasicc- Suur, suur aitäh! 

18.


Kõigepealt pimestab mind ere valgus ja ma ei näe midagi. Ma tunnen ainult, kuidas Lucas minu kätt pigistab. Kuid mõne minutiga olen selle kummaliselt ereda valgusega harjunud ning suudan ümbrust eristada.
Kõigepealt püüab minu pilku tohutu suur aken, mis võtab suurema osa seinast enda alla. Mulle tundub, et ma olen kusagil kõrgel, sest aknast paistab kõigest taevas ning kergelt õõtsuvad puulatvad.
Järgmiseks silmitsen ma seinu, mis on võõbatud sama rohelisteks nagu Lucase silmad. Need on erkrohelised. Lagi ja põrand on lumivalged ning koos seintega mõjub see tuba mulle lummavalt. Ainus asi, mis seda tuba täiuslikuks ei tee, on tumepruunist puidust uks ning selle kõrval maas olev veider asi.
Ma ei oska seda kuidagi nimetada. See on ümmargune ja klaasist, kuid asi, mis selle ebatavaliseks muudab on, sealt kumav roheline valgus. Ma tahan sellele lähemale minna, kuid Lucas haarab mu käest ning hoiab mind tagasi.
„ Claire, püsi nüüd veidi aega paigal,“ lausub ta manitsevalt ning vaatab siis oma käekella. „Pealegi sa näed varsti midagi, mis...“ ta ei lõpeta lauset ja vaikib.
Silmitsen teda pahuralt, kuid jään paigale ja ootan, et mis edasi saab. Mõned minutid ei juhtu midagi ning ma nihelen närviliselt. Ja just siis, kui ma olen kannatust kaotamas, kuulen kusagilt lähedalt hääli, mis tunduvad mulle ähmaselt tuttavad.
Vaatan kulmu kortsutades Lucase poole, kuid ta annab mulle märku, et ma tasa oleksin. Teengi seda, mõistamata, mis siin toimub.
...“ Sa ju tead, et kui sa siit ära lähed, ei või sa siia naasta,“ lausub üks häälteomanikest hoiatavalt.
Mul kulub umbes sekund, et mõista, kellele see hääl kuulub, kuid ma vajan sellele kinnitust, sest mul on seda kõike raske mõista.
„Jah, ma tean,“ vastab teine rahulikult. „Aga see kõik on seda väärt.“
Nüüd kõlavad hääled juba päris lähedalt ja ma olen kindel, et kohe on nad siin ja ma saan oma teooriale lõpliku kinnituse.
Lucas kummardub mulle lähemale ning sosistab:“ Ära nüüd ehmu. Nad ei näe meid. Ma selgitan sulle pärast.“
„Kas on?“ kõlab taas esimene hääl. „Me ei saa kindlad olla, et see on tema,“ lausub ta kahtlevalt ning siis ma näen teda.
Lucast.
Ta on ühekorraga minu kõrval, kui ka uksel ning ma pilgutan jahmunult silmi. Vaatan neid mõlemaid kordamööda ning ei mõista, kuidas see saab võimalik olla. Lucase teine variant on peaaegu täiesti identne, sellega, kes koos minuga jälgib seda vaatepilti. Ainult tema nii öelda koopial on veidi lühemad juuksed ning teistsugune riietus, kuid muidu on kõik sama. Isegi see naeratus, mida ta kingib oma järel tulevale isikule ja...
Surun käe suule, et mitte jahmunult karjatada. Sest see teine isik on seesama tüüp, keda ma kohtasin elus täna teist korda ning kes päris minu käest sõrmuse kohta. Tema ja Lucas oleksid nagu...sõbrad?
„Mina olen selles täielikult veendunud,“ lausub see noormees ning muigab üleolevalt. „Lucas, sa ju tead, et ma ei eksi kunagi.“
Lucase versioon number kaks turtsatab. „ Kõik võivad eksida, Michael. Ka sina,“ sõnab ta leebelt.
Michael...Niisiis, tema nimi on Michael ja see on ainuke asi, mida ma nende ulmeliste päevade jooksul teada olen saanud. Lihtsalt fantastiline.
Michael vaatab Lucast alt kulmu ja nendib hooletult:“ Sa tead, et ma eksin tunduvalt harvemini, kui teised ning tema suhtes ma seda ei tee.“
„Kui sa nii ütled,“ vastab too kõheldes. „Aga sõrmus? Kas sa tõesti arvad, et tänu temale ilmub see välja?“ pärib ta mõtlikult.
Michael noogutab. „See on enam, kui kindel,“ lausub ta tõsiselt. „Tema abiga leian ma selle sõrmuse ning siis saame lõpetada selle jama.“
Asi muutub minu jaoks järjest segasemaks ning ainus, milles ma kindel olen, on see, et mina olen see salapärane tema. Vaatan päris Lucase poole, kes silmitseb kulm kortsus neid kahte, kes jätkavad oma vestlust.
„Kas sa arvad, et ta usaldab sind nii lihtsalt?“ pärib Lucase teine variant. „Me ei tea ju temast endast midagi, ainult seda, mis seal kirjas oli.“
Michael kehitab hooletult õlgu. „Ei, seda ma ei tea,“ sõnab ta mõtlikult. „Kuid oletan, et ta on piisavalt loll ja hirmunud asjadest, mis temaga toimuvad ning usub minu seletust.“
Kas ta plaanis mulle tõe asemel hoopis mingit väljamõeldud jama rääkida? Kui Lucas poleks nii täna, kui ka eelmine kord vahele seganud, siis kas ma oleksin seda noormees uskunud? Jah, oleksin küll vist. Michaelil oli õigus, ma olen loll.
Õige Lucas märkab minu ärritunud ilmet ning võtab mul rahustavalt käest kinni. Heidan taaskord pilgu Michaelile.
Teine Lucas ohkab ning vangutab pead. „Kui kõik läheb valesti, siis see tähendab meie jaoks lõppu. Joseph ei andesta seda.“
Michael naerab lühidalt ja ebameeldivalt. „Unusta Joseph parem ära. Tema aeg hakkab lõppema. Kui sõrmus on meie, pole tal enam midagi öelda,“ sõnab ta üleolevalt.
„Ja tüdruk?“
Michael muigab enesekindlalt. „Jäta tema minu hooleks. Kui ma olen sõrmuse kätte saanud, pole mul teda enam vaja ja ta võib õnnelikult võis siis õnnetult oma elu edasi elada“ lausub ta ning ma tunnen seda kuuldes judinaid.
Asi on halb.
„Aga, kui midagi läheb ikkagi valesti?“ küsib Lucase teine versioon kõhklusega.
Michael kergitab kulmu. „Mis ajast sa nii palju muretsed, Lucas? Nagu ma ütlesin, kõik läheb suurepäraselt ja varsti ootab meid ees midagi fantastilist,“ teatab ta kergel toonil ning pöörab pilgu Lucaselt otse mulle ja kortsutab kulmu.
Kui enne seda olin ma veendunud, et nad ei näe meid, siis nüüd ma kahtlen selles. Pole võimalik, et ta vaatab minu poole nii, teadmata, et ta ei tea, et ma just seal seisan. Meie pilgud kohtuvad ning ma võpatan.
Tema silmad...Need on samasugused, kui Lucasel. Mõlemal Lucasel. Kuid alles täna hommikul olid need palju tuhmimad.
Järgmisel hetkel hakkab tuba pöörlema ning mõne sekundi möödudes, leian end taas Lucase toas, põrandal.
„Vabandust,“ pomiseb Lucas, kes loomulikult seisab püsti. „Me pidime kiiruga lahkuma,“ selgitab ta.
Ajan end porisedes sealt püsti ning silmitsen teda ärritunult. „Mida see veel tähendas?“ pärin tigedalt. „ Kuidas ma sain kahte sind näha?“
„See oli mälestus,“ vastab Lucas otsekohe. „See, mida sa nägid, toimus paar kuud tagasi.“
Kergitan jahmunult kulmu. Mida kuradit ta nüüd ajab?
Ent ta noogutab. „Seega ma ei luura sinu järgi, vaid saan...hmm...näha sinu mälestusi,“  märgib noormees.
Saadan tema suunas tulivihase pilgu. „Kuidas palun? Kas sa tahad väita, et sa saad näha kõiki minu mälestusi? Ka praegu?“ pärin, olles sellest mõttest väga häiritud.
Lucas noogutab. „Ja praegu mõtled sa Michaeli peale,“ lisab ta pahuralt. „Nagu sa nägid, pole ta see, kelleks sa teda pidasid.“
Ma põrnitsen teda tigedalt, kuid ei vasta ning istun selle asemel tema tugitooli ja keeran talle selja. Mu mõtted kanduvad kohe oma kõige rohkem piinlikust tekitavate mälestusteni ja mu nägu värvub punaseks, sest mõte sellest, et Lucas teab neid kõiki ajab mind närvi. Rääkimata tänane hetk Michaeliga, mida Lucas samuti näinud on. Ja kõik need hetked Jordaniga, kui Lucast pole kohal olnud. Selline asi on lihtsalt punastamist väärt.
„Claire, anna mulle andeks,“ sõnab Lucas paluvalt. „Kõik asjad.“
Ma ei kingi talle pilkugi ning nüüd mõtlen ma Michaeli ja tema sõnade peale. Ja sõrmuse. Pagan küll, selle sõrmusega peab midagi hullu lahti olema. Miks see just tänu minule välja ilmus? Ja mis vale oleks Michael mulle rääkinud, kui Lucas poleks vahele tulnud. Ja midagi kuradit Lucas seal üldse rääkis? Ta paistis Michaeli poolt olevat, kui too ütles, et räägib mulle mingi jama ja saab siis minust lahti. Ja nüüd käitub ta nagu kangelane. Michaeli sõnade järgi...
„See oli mäng,“ lausub Lucas ootamatult ning minus tärkab huvi ja ma pöördun tema poole. „Michael kutsus seda mänguks.“
„Mäng?“ kordan spektiliselt ja ma ei mõista seda.
Lucas noogutab kahetsevalt. „Tegelikult,“ alustab ta ning lööb pilgu maha,“ me teadsime juba algusest peale, et sa näed meid ja kes sa oled. Tähendab mitte päris algusest,“ parandas ta kiiresti. „Mitte, enne, kui Michaelile tundus, et see, keda me otsima võid sina olla ning see oli alles paar kuud tagasi,“ nendib ta ning üritab nüüd mu pilku tabada.
Mul on raskusi tema mõistmisega. Kas ta siis teeskles, kui mind esimest korda nägi? Ja ka siis, kui ta mu nime nõudis? Michael on selles loos kõige suurem mõistatus.
„Ausalt öeldes, ei uskunud ma teda, enne kui sa tol päeval, mind naersid,“ tunnistab Lucas kulmu kortsutades. „Ma oleksin pidanud Michaeli uskuma ja kõik oleks teisiti läinud.“
Kergitan kulmu. „Mida sa selle all silmas pead?“ pärin teravalt.
Noormees ohkab sügavalt. „Pärast seda jutuajamist, mida sa just nägid, läks Michael minema nagu ta plaanis. Ta lubas minuga varsti ühendust võtta, kuid ma polnud temast kuulnud midagi, kuni tolle hetkeni, mil sina temaga kohtusid,“ tunnistas ta pettunult.
„Kas te olite sõbrad?“ küsin kiiresti.
Lucas noogutab nukralt. „Ma ei suuda mõista, et ma olin nii pime ja uskusin teda,“ märgib ta mõnevõrra ärritunult. „Pärast seda, kuulsin ma tema kohta üht-teist ja see loksutas mu maailma lõplikult paika,“ sõnab ta mulle otsa vaadates. „Ma teadsin, et ma pean nüüd sind kaitsma, sest Michaelil pole sinuga head kavatsused,“ ütleb ta murelikult.
Sel korral tean, et ta räägib tõtt. Ma lihtsalt tunnen seda. Ja Michael...Temaga on mul nüüd tõsine kana kitkuda.
„Aga, kas Michael tõesti ei eksi kunagi?“ pärin ma uudishimulikult, kui mulle meenuvad Michaeli sõnad ja tema veendumus, et mina olen see, keda nad otsivad.
Lucas silmitseb mind mõtlikult. „Ütleme nii, et ta eksib tõesti harvem, kui teised. Üldjuhul ta teab, mida teeb, isegi, kui see on halb,“ sõnab ta kulmu kortsutades.
Noogutan aeglaselt, ise sellest päris aru saamata. „Ja sõrmus? Mis sellega on?“ pärin uurivalt.
Noormees naeratab. „Claire, ma arvan, et sa oled täna isegi palju läbi elanud, et sellest sulle praeguseks piisab,“ teatab ta ega tee nägemagi minu pettunud ilmet. „Tahad nüüd koju minna?“ teeb ta ettepaneku.
Raputan ägedalt pead. „Ma ei lähe kuhugi,“ vaidlen talle vastu ning sean end tema tugitoolis mugavamini sisse.
Lucas muigab lõbustatult. „Hästi,“ lausub ta rõõmsalt. „Mulle meeldibki, kui sa siia jääd. Saan sinult näiteks küsida, kuidas sul Jordaniga täna läks,“ teatab ta naerdes.
Pööritan silmi. „Sa tead seda niigi ju,“ pomisen pahaselt.
Noormees turtsatab. „Sul on õigus, aga mulle meeldiks seda siiski sinu suust kuulda,“ sõnab ta oma juukseid kohendades.
„Miks sa pead mind selle Jordani jutuga koguaeg tüütama?“ pärin temalt pahuralt. „Kas sul tõesti paremat jututeemat pole?“
Lucase näole ilmub pilkav muie. „Muidugi, me võime ju Liamist veel rääkida. Mul on temast üks lugu veel,“ lausub ta paljutähenduslikult ning ma viskan tema suunas ühe tugitooli padja.
„Claire,“ pomiseb ta nördinult ning põikleb selle eest ära. „Ma ei palunud sul seda teha.“
Turtsatan sarkastiliselt. „Ja mina ei palunud sul Liamist rääkida,“ nähvan talle tigedalt.
„Olgu, olgu,“ lausub Lucas ja tõstab käed vaherahu märgiks üles. „Lõpeta see patjatega loopimine ja mina ei räägi enam Liamist.“
„Ma viskasin ainult ühe padja,“ teatan süütult. „Aga ma võin teise ka visata, kui sa tahad?“
Lucas raputab ägedalt pead. „Ürita ainult,“ vastab ta hoiatavalt ja juba lendab padi tema suunas.
Seekord püüab noormees selle mängleva kerglusega kinni ning naeratab. „ Nüüd said sul padjad otsa.“
„Kahju,“ lausun,“ aga ma võin sind millegi muuga ka visata.“
„Ei, ei, sa ei tee seda,“ sõnab Lucas lõbusalt ning siis kuuleme mõlemad uksele kostvat koputust.
„Lucas, oled sa seal?“ kõlab kellegi hää ning ma tunnen selle kohe ära. Cassandra.
Lucas ei vasta mulle midagi, vaid vaatab selle asemel hoopis mulle otsa. „Mis oleks, kui kaoksime ära siit?“ teeb ta ettepaneku, mille ma rõõmuga vastu võtan.
Tõuseme mõlemad püsti ning Lucas võtab mu käest kinni. Näen vilksamisi, kuidas Cassandra ukse avab ning meid jahmunult silmitseb ja siis oleme me läinud.
Olen valmistunud selleks, et leian end jälle oma toast, kuid seekord see pole nii. Oleme hoopis kusagil pimedas metsas ning ma kahtlustan, et see on sama mets, kust Lucas mu hiljuti päästis. Vaatan närviliselt tema poole, lootes, et see on mingi viga ning, et me saame siit kohe minema. Kuid ka Lucas on minu jahmatuseks närviline.
„See ei pidanud nii minema,“ pomiseb ta ning vaatab ärevalt ringi.
Oleme järjekordses jamas!

Oiii see oli lahe.
Mulle see sõrmusekutt ikkagi ei meeldi. Nüüd selgub, et ta petis ja siis võib veel ahistaja olla. Või sarimõrvar? Need lihtsalt minu arvamused temast, ei ole kindel et teised nõus sellega.

Lucas.. see Lucas. Ta on lihtsalt nii, nii tore minu arust. :DSee padjasõda ja see asjade seletamine. See on lihtsatl nii nunnu! :DClaire on õnneks ka natuke leebemaks läinud (või noh, selline tunne oli igatahes).
Jordan mingu ikkagi põrgu. Suva temast. Sebigu Mayat.

See oli ka hea, et nad selle Cassandra eest ära läksid.
Tekkis küsimus. Miks nad Clairega sealt toast nii kiiresti lahkuma pidid (jutt käib toast, kus oli see sõrmusekutt ja Lucas)? Mis jama selle sõrmusegaon?  Mis see Cassandra nüüd arvama hakkab? Kas Clairele hakkab see lucas meeldima? Igatahes loodan, et see viimane on tõsi.

See oleks vahva!

Fantaasia on mul viimasel ajal jah hea.
Ega kõik mul ei abiellu. Veel.. Aga mulle meeldib mõte, et tulevad Claire ja Lucase pulmad! Mõttes sobitan veel paare kokku ja on veel rohkem pulmi. :DJa pulmades on valget värvi. Valge värv mulle meeldib!  Võibolla on asi kuidagi sellega seotud? Ah ei tea.

Millal uut osa on oodata? Homme? Ülehomme? Täna?

Opsti, ma olen vahepeal nii maha jäänud! Viimati, kui ma seda juttu lugesin, oli siin kaks lehte..
Tegelt ma lootsin, et vahepeal on rohkem infot nende rohesilmsete ja Claire'i kohta välja tulnud, kuid nope.. Kahjuks mitte. Tegelikult head jutud ei reedagi kõike nii ruttu, vaid hoiavad põnevust võimalikult kaua. Nii et hea töö!

Ma ei tea, kas sa loed enda juttu enne postitamist üle ka, kuid kui sa seda ei tee, siis soovitaksin. Kuidagi palju lohakusvigu on.

But other than that - väga lahe on ja ootan uut!

Äh, ma olin/olen selle sõrmusetüübi poolt.   Ta tundub huvitavam olevat kui Lucas. Ja ta on kuidagi... Maeitea... Lucase vastand. :)
Uut. 

Mustikas- Hahha, eks see selgub, kes see sõrmusekutt veel on.  

Ähh, mis sul Maya vastu on, et sa tahad, et Jordan temaga sebiks? 

Ja ma ei saa sule praegu öelda, mis selle sõrmusega on, aga seal toas juhtus midagi, mis poleks pidanud juhtuma. Jah, mulle meeldib ka su fantaasia, eriti pulmade koha pealt. 

Ma usun, et uut saab täna.

Keku- Ma tean, et ma teen nii palju lohakusvigu. Üritan ikka üle vaadata, aga jah. Just avastasin paar väga lolli viga, mille ma ära parandasin.

Aitäh!

AliceInWonderland XD- Tore, et siin ainult Lucase fännid pole.  

See on hea kui uut saab täna.
Sa küsisid, et kellega see sõrmusekutt võiks abielluda. Selle koha peal mul mõtteid pole.
Maya vastu pole mul midagi. Aga mul on Jordani vastu. Maya oli lihtsalt näide keda ta võiks sebima hakata. Lihtsalt põhiline, et ta Clairest eemale hoiab.

Vohh! Nüüd tuli mõte! Kui Jordanile see Maya ei sobi siis äkki on ta gei? Äkki on sõrmusekutt ka gei ja siis on siin jutus juba päris palju pulmi. Siis teevad enda grupi ja röövivad Claire ära ja lõpuks päästavad Lucas ja Tyler Claire ära! Vot nii.

Mul on ainult hea meel, et see fantaasia meeldib.
Kui sõrmusega seotud asja ei saa veel öelda, siis ei saa. Mis teha. Nüüd annab uut mõtlemist see, mis seal toas juhtus. Kõik on nii saladuslik.

Igatahes ootan uut hetkel.

Juhtus midagi kohutavat...Ma kirjutasin parajasti uut osa, kui mu arvuti tegi ise restardi. Ma ei muretsenud, et midagi kaduma läheks, sest ma salvestan alati pärast igat lauset. Aga nüüd, kui ma tahtsin edasi kirjutama hakkata, olid seal ainult mingid kahtlased märgid...Ja kogu tekst on läinud.
Mul on teises versioonis küll 13 osa olemas, aga viimased osad ja pooleliolev uus osa on läinud...Eks ma pean vist kõigega uuesti alustama ja ma kahtlen, kas uus osa täna tuleb.

Suure vaevaga sain siiski valmis.
Mustikas- Su fantaasia on suurepärane! Ma luban sulle, et vähemalt ühed pulmad siin jutus tulevad.  

19.

„Mida sa sellega öelda tahad?“ pärin teravalt. „Miks me siin oleme ja mitte minu toas?“ küsin närviliselt.
Ent Lucas kehitab kõigest õlgu. „Ma ei tea,“ vastab ta ning ma tajun tema hääles väsimust. „Seda pole mitte kunagi juhtunud.“
Vaatan teda kulmu kortsutades. „Tahad väita, et me oleme kuskil suvalises metsas ja sa ei tea, kuidas me siit ära saame minna?“ pärin ma ning mu hääl kõrgeneb iga sõnaga.
Noormees ohkab. „Päris nii ma ei öelnud, aga,“ ta vaikib hetkeks ning vaatab ringi,“ põhimõtteliselt on see nii,“ lõpetab ta vaikselt lause.
Kuidas palun? Ma olen jälle siin metsas ning seekord ei tea isegi tema, kuidas siit lahkuda. Lihtsalt suurepärane! Nüüd on Lucas see, kes mind jamasse tiris. Tundub, et nüüd pean mina meid päästma...
„Claire, ära muretse. Ma mõtlen midagi välja,“ püüab Lucas mind rahustada, kuid ma näen, et ta on sama närvis, kui mina.
Turtsatan sarkastiliselt. „Ma arvan,et seekord pean ma seda ise tegema,“ lausun irooniliselt. „Sa oled rohkem närvis, kui mina,“ nendin pilkavalt.
Lucas vangutab pead. „Claire, sina siin aidata ei saa,“ sõnab ta kahetsevalt. „Mina pean sellega tegelema.“
„Aga tee siis midagi?“ pahvatan valjult. „Ma ei taha terve öö siin metsas kükitada.“
Noormees pressib endale naeratuse näole. „Sa võid puu alla ka magada,“ tähendab ta.
Põrnitsen teda alt kulmu. „See pole naljakas,“ lausun pahaselt ning tunnen, kuidas mul vaikselt jahe hakkab.
Noormees raputab pead ning vaatab ringi. „See ei pidanudki naljakas olema, aga kui me siit öö jooksul ära ei pääse, siis pead sa ühte kahest tegema,“ lausub ta ning ma näen, kuidas ta õrnalt muigab. „Muidugi on sul võimalus ka puu otsa ronida, aga,“ ta silmitseb mind pilkavalt,“ sa ei teeks seda.“
Jah, igav mul temaga ei hakka. Isegi, kui me peaksime siia metsa ööseks jääma...
„Miks sa meid siit ära viia ei saa?“ pärin  pahuralt. „Eelmine kord ju said,“ tuletan talle meelde.
Lucas heidab mulle mõtliku pilgu. „Nagu ma sulle äsja ütlesin, siis ma ei tea,“ sõnab ta aeglaselt. „Miski nagu takistaks mind,“ lisab ta kulmu kortsutades.
Kergitan kulmu ning toetan end vastu puud. „Proovi uuesti,“ teen ettepaneku.
Noormees ohkab ning kõnnib minu kõrvale. Ta seirab mind hetkeks kummalise pilguga ning võtab mu käest kinni ja sulgeb silmad. Järgin tema eeskuju ning loodan kogu hingest, et seekord see õnnestub.
Sekundi pärast tunnengi nõrka tuuleiili ning ohkan õnnest. See õnnestus.
Ent, kui ma silmad uuesti avan, ei näe ma oma segamini tuba, vaid hoopis seda ruumi, kus me Lucasega täna Michaelit kohtasime.
Vaatan Lucasele kiiresti otsa ning tema ilme on veelgi jahmunud, kui eelmisel korral. Ta laseb sõnatult mu käest lahti ning kõnnib ruumi teise otsa, kus viimati olin näinud rohelist valgust kumavat hmm...klaaskuuli? Kuid nüüd seda pole enam seal. Lucas põlvitab põrandale ning uurib hoolega seda kohta ning tema kulm on kortsus.
„Miks seda seal enam pole?“ pärin uudishimulikult.
„Kust mina pean teadma?“ nähvab Lucas mulle ootamatult. „Ma just jõudsin siia, ma ei tea ka kõike,“ poriseb ta pahaselt
Ma tõmbun solvunult tagasi. Sellisena pole ma teda veel näinud ja tema praegune olek ei meeldi mulle absoluutselt.
Istun sõnatult lumivalgele põrandale ning silun närviliselt oma blonde juukseid. Jälgin ettevaatlikult Lucast, kuid ei taha enam midagi öelda. Noormees kompab kättega põrandalt ning paistab väga vihane olevat. Viimaks paistab ta loobuvat ning toetab end vastu seina ja sulgeb silmad.
Möödub mitu pikka hetke vaikuses ning õhkkond muutub üha pingelisemaks. Viimaks avab ta silmad ning vaatab mulle otsa.
„Claire, kui me sellest kuradi jamast pääseme, siis ma ütlen sulle midagi,“ lubab ta ning tõuseb püsti.
Ent ma ei tee temast väljagi. Mind häirib tema hiljutine nähvamine. Heidan pilgu hoopis aknast välja ning silmitsen mõtlikult kuud.
„Claire,“ kuulen Lucast lausumas. „Anna mulle andeks, palun,“ hääl tuleb lähemale, kuid ma ei reageeri sellele endiselt.
Hetke pärast on Lucas minu kõrval ja sunnib mind endale otsa vaatama. Noormees võtab mu mõlemast käest kinni ja hoiab oma pilku minul ning ma ei suuda enam mujale vaadata.
„Ma tõesti ei tahtnud nii öelda,“ vabandab ta neelatades. „Kui ma sinuga suhted ära rikun, siis on see minu elu suurim viga,“ lisab ta nukralt ning ma ei saa naeratust tagasi hoida.
Ka Lucas naeratab nüüd laialt. „Hea küll, Claire, proovime nüüd veelkord,“ lausub ta otsustavalt. „Ma usun, et seekord saame me hakkama,“ lisab ta ning tõmbab mu püsti.
Tal on õigus. Loetud sekundite pärast oleme minu toas. Mina küll jälle põrandal pikali ja tema püsti, kuid see polegi oluline. Tähtis on, et ma olen kodus. Ja lähima aja jooksul pole mul plaanis temaga enam nii kuhugi minna.
„Nii, ma nüüd lähen,“ lausub Lucas ning lisab lõbusalt,“ kui ma siit ära muidugi pääsen.“
Pööritan silmi. „Kui sa siia oled sunnitud jääma, siis mina sinuga voodit ei jaga,“ teatan muiates.
Lucas naerab. „Kahju,“ lausub ta ning järgmisel hetkel on ta kadunud.
Naeratan endamisi ning kohe seejärel võpatan, kui kuulen isa toast kolistamist. Hüppan püsti ning lähen tema tuppa. Ust avades, kergitan kulmu. Isa istub voodil, jõllitab seina ja naeratab omaette. Tema hall pluus on veidi kortsus ja püksid porised, kuid ta paistab olevat...Õnnelik?
„Isa,“ köhatan närviliselt ning ta tõstab pilgu ja kingib mulle laia naeratuse.
Ma tean, et ma peaksin rõõmustama, et ta on jälle õnnelik, aga mul on tunne, et midagi on siin valesti. Miski nagu ei klapiks. Ehk olen ma lihtsalt paranoiline, sest viimased sündmused on pannud mind unustama, et elu võib ka normaalne olla. Et on olemas elu, kus pole neid rohesilmseid isikuid.
„Ma kohtusin täna kellegagi,“ sõnab isa ning ma naeratan ettevaatlikult. „Ühe mehega,“ lisab ta ning mu naeratus kustub.
Kuidas palun?
„Tema nimi on Michael,“ jätkab isa häirimatult ning ma võpatan tahmatult.
Maailmas on tuhandeid sama nimelisi. Michael Bubble, Michael Jackson, Michael Phelps, Michael Jordan...Ja see Michael, kes tahtis minu käest seda sõrmust. Milline neist variantidest tundub tõenäolisem? Vaevalt Michael Bubble tuleks suvalisse baari ja hakkaks minu isaga lobisema. Rääkimata Michael Jacksonist, kes nojah...puhkab rahus ning minu isa ei läinud kohe kindlasti teda sinna külastama. Ülejäänute peale ei hakka ma isegi mitte mõtlema.
„Ja kus te kohtusite?“ pärin ettevaatlikult, kartes vastust kuulda.
Isa naeratab elavalt. „Baaris, ta tuli minuga rääkima ja...,“ ta vaatab mulle otsa,“ ta ütles, et ta tunneb sind.“
Hingan sügavalt sisse-välja ja vaatan siis isale pingsalt otsa. „Milline ta välja nägi?“ pärin ärevalt.
Isa kortsutab kulmu ja püüab meenutada. „Tal olid heledad juuksed,“ alustab ta aeglaselt ning teeb siis pausi. „Silmad olid sellist imelikku värvi,“ lisab ta ning naeratab siis. „Ta palus sind tervitada,“ sõnab ta ning pilgutab mulle silma.
Tunnen judinaid mööda selga alla jooksmas, kui mõtlen selle peale, kuidas ta minu isale lähenes. Ta oleks talle võinud midagi teha. Äkki tegigi?
Silmitsen oma isa uurivalt, püüdes leida midagi kahtlast. Pärast mõne minutilist uurimist, olen sunnitud tunnistama, et midagi peale selle totaka naeratuse pole muutunud.
Jätan ta murelikult üksinda ning lähen oma tuppa ning istun voodile ja jõllitan närviliselt seina.
Mul pole aimugi, mis mängu Michael mängib, kuid ma ei lase tal oma isale midagi teha. Tehku minuga, mida tahab, kuid mu isa ei tohi ta puutuda.
Ma ei saa terve öö selle pärast und ning hommikul peeglisse vaadates, tunnen tahtmist voodisse tagasi minna. Ma näen täiesti õudne välja ning oleksin hea kandidaat mõnesse žombifilmi. Haigutust alla surudes, pesen oma nägu külma veega, lootes oma välja nägemist natukenegi paremaks muuta, kuid asi on üsna lootusetu.
Endamisi porisedes, väljun kodust jälle liiga hilja ning tundub, et mind ootab ees taaskord üks hilinemine. Kiirendan sammu, mõeldes, et ehk täna õnnestub mul õigel ajal kohal olla ning vältida märkust. Jõuangi koolimajani üpris kiiresti, kuid uksel jään järsult seisma. Otse minu vastas, seisab isik, keda ma hetkel kõige vähem näha tahan ning naeratab mulle laialt.
„Claire, sa jääd hiljaks,“ teatab Michael muiates, kuid takistab sellegi poolest mul sisse minemast.
„Tule siis eest ära,“ pomisen talle pahuralt ning väldin talle silma vaatamist.
Noormees ei tee mind kuulamagi ning kummardub mulle selle asemel hoopis lähemale. „Su isa on väga tore,“ lausub ta sosinal ning naeratab, kui ma võpatan.
„Hoia temast eemale,“ lausun, püüdes kõlada ähvardavalt, kuid see ei tulnud mul välja.
Michael kergitab kulmu ja tõmbub minust eemale. „Su isa ei huvitagi mind,“ teatab ta rahulikult. „Sina pakud mulle hoopis huvi,“ sõnab ta ning naeratab laialt.
Põrnitsen teda tigedalt. „Tule eest ära,“ lausun jäiselt ning minu üllatuseks ta kuuletubki.
„Oli meeldiv,“ hõikab ta mulle järgi, kui ma temast kiiruga kaugen.
„Ma vihkan sind,“ pomisen endamisi ning kiirustan siis garderoobi, teades, et ma olen lootusetult hilinenud.
Kui ma vähem, kui viie minuti pärast klassiukse avan, ei oota mind seal klassikaaslased ning tulivihane õpetaja, vaid hoopis mõned teised.
Kõigepealt Lucas, kes minu sisenedes lõpetab kohe rääkimise, oma kõrval seisva Tyleriga. Minu laua peal istub Keira ning naeratab mulle sõbralikult. Lisaks on klassis veel lühikeste mustade juustega neiu, kes pärib Keiralt midagi sosinalt ning too noogutab.
„Mis siin toimub?“ pärin ärevalt, vaadest peamiselt Lucasele otsa.
„Meil on väike probleem,“ alustab noormees, kuid Tyler segab vahele.
„Tegelikult on see suur probleem,“ lausub ta pead vangutades.
Silmitsen neid küsivalt ja ootan, et keegi midagi vastaks, kuid nad vaatavad pikalt üksteisele otsa.
„Me ei saa sulle siin sellest rääkida,“ nendib Keira viimaks ning teised noogutavad.
Kortsutan kulmu ja vaatan neid uurivalt, kuid kõik pööravad oma pilgud kohe mujale.
„Me peame minema,“ sõnab Lucas viimaks ning teised noogutavad. „Claire, tule võta mu käest kinni,“ lausub noormees ning mulle ei jää märkamata pilk, mille nad Tyleriga vahetavad.
Kõheldes teen nagu ta palus ning Keira hüppab püsti ja võtab mu teisest käest. Mustade juustega tüdruk haarab neiu teisest käest ning vaatab siis käskivalt meie poole, et Tyler ühineks.
„Sule silmad nüüd,“ soovitab mulle Keira ning teen nagu ta palus.
Mõne hetke pärast tunnen tugevat tuult ning nii Keira, kui ka Lucas pigistavad mu kätt tugevamini. Tunnen, kuidas mu juuksed lehvivad ning mõne sekundi pärast ei puuduta mu jalad enam põrandat.
Järsku on nii Keira, kui ka Lucas minu kätest lahti lasknud ning tuul nõrgeneb. Kuulen kellegi karjumist, kuid siis saabub hirmuäratav vaikus. Ja kaks sekundit hiljem, kaotan ma teadvuse.

Aitäh! :DPulmad tulevad, jeeee!! Ma nüüd asja juurde.

Mis sa tegid? Nii ei tohi! Mis see sõrmusekutt rikub kõik ära nüüd? Ta ei meeldi mulle enam!  
Kes karjub? Mis nendega juhtus? Sellise koha peal ei jäeta pooleli! Lucase ja Clairega on kõik korras? Selle Tyleri ja Keiraga ka?

Ääää. Miks see kord nii tugev tuul oli? Kus olid õpetaja ja teised õpilased? Mis toimub? Kas see sõrmus on seotud? Kas nüüd seletatakse Clairele need asjad ära?

Mul on nii palju küsimusi ja ma olen täielikult paanikas!
Mis värk selle teleportimisega oli ennem? Kaks korda valesti ja mis kuuliga juhtus? Selle rohelise ja helendavaga?

Igatahes ma loodan, et saan järgmises osas vastused.
Millal uus tuleb?

PS: Kellel pulmad tulevad?

PSS: Pulmad EI TOHI tulla sõrmusekutiga. Ainult Claire ja Lucas tohivad olla. Või siis keegi, kelle ma ennem olen näiteks toonud.

Sul on palju küsimusi ja ma ei saa neist ühelegi vastata. Ja uut ma praegu kirjutan, seega ehk saad sa varsti mõnele küsimuse vastuse.

Hahha, ma ei saa sulle öelda ju, kelle pulmad tulevad. 

Miks sa ei saa?

Kirjuta, kirjuta. :DKas uue saab täna?

Muidu on jama värk, et sa küsimustele ei saa vastata.

Sellepärast, et siis poleks üldse huvitav.  

Ja uue osa saab jah täna. Hiljemalt kella kümneks. 

Ma lugesin ka selle jutu läbi. Tõsiselt hea jutt .

Alguses mulle meeldis see sõrmusekutt, aga mitte selles mõttes, et Claire ja sõrmusekutt koos on.
Lucas on ülim, ta on lihtsalt nii nunnu. Ta võiks juba Clairele öelda, et to meeldib talle .
See Tessa võiks sõrmusekutti sebima hakata (siis kui ta kooli tuleb) ja kõik tema plaanid kihva keerata .

Lucas ja Claire peavad kokku jääma ja Jordan on lihtsalt üks forever alone tüüp . Isegi Mayale ta ei sobiks.

Mul on enamvähem samasugused küsimused mis Mustikalgi.

Paluks ruttu uut osa .