Salapärased silmad (Lõpetatud)

Kui keegi veel loeb, siis andke märku. Tahaks natuke pikemaid kommentaare saada. 

14.

Kui mu jalad viimaks maapinda puudutavad ning ma silmad avan, seisame suures valges ruumis, mis sarnaneb sellele, mida ma nägin siis, kui Lucasega Josephi juurde läksime. Ainult, et see ruum on oluliselt rohkem inimesi täis. Näen noori naisi ballikleitides ning noormehi ülikondades. Loomulikult pole siin ainult noored. Kaugemal, valgel laial diivanil, istuvad mõned vanemad inimesed. Hallide lokkis juustega naine, kiilakas vanem mees ning suure kübaraga daam, kes on omavahel lõbusas jutuhoos. Aeg-ajalt kuulen sealt poolt kostvaid naeruturtsatusi.
Veel ringi vaadates, märkan, et nad pole ainukesed. Keset saali kõnnib reipalt pikkade, pihani ulatuvate, valgete juustega ning väga kortsulise näoga naine. Ta paistab väga vana ning ning mina pakuksin talle vanuseks ligi üheksakümmend. Tema pilk on unelev ning ta kõnnib hajameelselt meie poole. Tema silmad on muidugi rohelised, kuid need on ebatavaliselt säravad.
„Oi, kui ilus noorpaar!“ hõikab ta juba kaugelt. „Kohe näha, et te sobite väga hästi kokku,“ sõnab naine meile lähemale jõudes ning silmitseb mind uurivalt.
Müksan Lucast, et ta ütleks sellele naisele, et me pole mingisugune noorpaar, kuid poiss ainult naeratab. Märkan, et mu käsi on ikka veel tema pihus ning üritan seda ära tõmmata, kuid Lucas ei lase.
„Käitu korralikult,“ sosistab ta mulle kõrva ning naeratab vanale naisele lahkelt.
„Aitäh,“ sõnab Lucas rõõmsalt, samal ajal, kui mina teda pahaselt jõllitan.
Naise pilk on meid vaadates unelev. „Te meenutate mind ja minu abikaasat,“ sõnab ta vaikselt. Hetke pärast ta hääl valjeneb. „Me oleme viiskümmend aastat abielus olnud. Thomas ütleb mulle iga päev, kui väga ta mind armastab,“ jätkab ta õnnelikult. „Kas sa ütled oma naisele ka nii?“ pärib ta Lucaselt ning vaatab siis säravalt naeratades mulle otsa.
Pööritan pahaselt silmi, kuid noormees naeratab taas. „Muidugi ma teen seda,“ vastab ta ja tõmbab mu endale lähemale. „Ma ei kujutaks oma elu ilma temata ettegi,“ lisab ta rõõmsalt.
„Nii armas,“ vastab see naine ja vaatab siis ringi. „Ma peangi nüüd Thomase üles otsima,“ sõnab ta ning kiirustab minema.
„Lucas!“ sõnan ärritunult, hoides vaevu oma häält vaos.
Noormees muigab. „Jah, Claire?“ vastab ta võluvalt. „On sul mingi probleem?“
Tõmban järsult oma käe tema peost ära ning sõnan pahaselt:“ Ei, hoopis sinul on probleem, kui sa ei lähe kohe selle naise juurde ja ei ütle, et me pole paar. Veel vähem noorpaar.“
Ent Lucase naeratus ei kustu. „Ära muretse, Amanda mälu pole enam ammu hea. Ma arvan, et ta ei mäletagi seda enam,“ lausub ta lõbusalt, jätkades siis mõnevõrra tõsisemalt. „Tegelikult on tema abikaasa juba viis aastat surnud, aga ta ei mäleta seda. Või siis ei taha mäletada.“
Tunnen sellele naisele küll kaasa, kuid sellegi poolest ei rahune ma maha. Mõte sellest, et mina ja Lucas võiksime paar olla, ajab mind närvi. Kuidas keegi võib üldse selle peale tulla? Mina arvates, peaks silmaga näha olema, et me ei salli üksteist eriti.
„Ära ole Amanda peale nüüd nii pahane,“ lausub Lucas lõbusalt.
„Ma olen hoopis sinu peale pahane,“ vastan koheselt.
Noormees kortsutab kulmu. „Hea küll, ma võin vabandust ka paluda, kuigi ma ei mõista päris täpselt, mida ma valesti olen teinud,“ sõnab ta mõtlikult.
Vaatan teda tigedalt, kuid ma ei ütle midagi. Mida mul ongi tema järjekordse lolluse peale öelda?
„Igatahes,“ alustab Lucas aeglaselt ja heidab pilgu kuhugi kaugemale ning vaatab siis taas mind,“ me tulime siia lõbutsema. Ma ei taha sinuga siin ka tülitseda. Püüa veidi maha rahuneda,“ ütleb ta paluvalt.
Selle peale ärritun ma hoopis veel rohkem. Tema arvates tulime me siia lõbutsema, aga ma ei tahtnud ju tegelikult tulla. Ta ise oli kõik ära otsustanud, küsimata minu arvamustki. Pealegi, ei ta ma, kus kohas ma üldse olen ja mida ma siin teen. Ma nii vihkan seda teadmatust.
„Kus paganama kohas ma üldse olen?“ pärin torisedes. „Sa tirid mu suvalisse paika, räägid lollusi ja siis ma pean veel rahulik ka olema,“ pahandan temaga.
Noormehe näole ilmub aeglaselt lai naeratus. „Vabandust, Claire, et ma nii ebaviisakas olen,“ lausub ta lõbustatult. „Ma ei imesta, miks sa mind ei salli,“ lisab ta siis veidi mõtlikumal toonil.
„Oi, kui tore, et sa sellest teada said,“ vastan sarkastiliselt. „Äkki läheks nüüd teemaga edasi?“ tegin kiirelt ettepaneku. „Mida ma siin kahtlases kohas teen?“
Lucas puhkeb naerma. „Sa arvad, et see on kahtlane koht?“ pärib ta rõõmsalt. „See pole veel midagi, võrreldes nii mõnegi teise kohaga,“ lisab ta muiates.
Pööritan silmi. „Sa ei vastanud mu küsimusele.“
„Ega vasta ka,“ teatab Lucas otsekoheselt ja lehvitab kellelegi saali kaugemas nurgas.
„Lucas!“ hüüab keegi noormees valjult. „Tule oma uue pruudiga siia!“
Lucas saab paar sammu astuda, enne kui ma ta varrukast kinni haaran ning talle lähemale kummardan. „Ürita ainult kellelegi veel väita, et ma su pruut olen,“ sisistan talle. „Kui sa seda teed, siis ma löön su maha. Ausõna.“
Noormees naeratab mulle ilmsüütult. „See pole ju minu süü, kui teised seda kohe arvavad,“ sõnab ta kelmikalt ning eemaldub minust.
Kõnnin talle äärmiselt aeglaselt ja väga pahase näoilmega järgi. Ta on seisatanud üha väga pika nooormehe kõrval, kelle blondid juuksed on väga hoolikalt soengusse seatud. Sarnaselt Lucasele kannab ka tema ülikonda.
„Hei, ära ole nii häbelik,“ lausub too noormees mulle, kui ma neist mõne meetri kaugusel seisma jään.
Lucas turtsatab selle peale. „Häbelikusest on asi väga kaugel,“ sõnab ta kõiketeadva ilmega.
Tema kõrval olev kutt, ilmselt märkab, et ma olen halvas tujus, sest ta kortsutab kulmu ja vaatab siis Lucast.
„Mis sa oma pruudile tegid, et ta selline on?“ pärib ta temalt uudishimulikult.
„Tegelikult, „ alustab Lucas ja vaatab mind pikalt,“ ta pole minu pruut.“
Noormees kergitab kulmu. „Mulle jäi küll selline mulje, et on,“ ütleb ta mind uurivalt silmitsedes. „Nägin enne, et isegi Amanda soovis teile õnne,“ lisab ta ning müksab Lucast. „Miks sa oma parima sõbra ees sellist tähtsat asja salgad?“
Nii, et see on siis Lucase parim sõber. Ma ei imesta. See sõber on samasugune idioot nagu tema. Eks jobud otsivad ikka endasuguseid.
Lucas vaatab mind ning siis oma sõpra. Pikalt ja mõtlikult. „Tyler, tegelikult on Claire üks neist,“ sõnab ta ning ma näen, kuidas tema sõbra ilme muutub jahmunuks. „Tema on see, kellest on Joseph on nii palju rääkinud.“
Tyler vaatab mind, pilgus sulaselge üllatus ja arusaamatus. „See on huvitab, Lucas,“ pomiseb ta viimaks aeglaselt. Ta vaatab mind korralikumalt ning siis ta noogutab. „Ma näen seda, „ lausub ta sõnad, mis jäävad mulle arusaamatuks, kuid tundub, et Lucas mõistab seda.
„Mida?“ küsin kannatamatult?“ Mida sa näed?“
Ent Tyler raputab pead. „Seda ma sulle öelda ei saa. Sa mõistad seda, kui käes on õige hetk,“ sõnab ta eemalviibiva häälega.
Põrnitsen teda altkulmu. „Ma tahan ju teada. Ütle mulle,“ nõuan, kuid Tyler ei pööra mulle enam tähelepanu.
„Sa ju tead seda,“ pöördub ta hoopis Lucase poole. „See teeb asja keerulisemaks,“ nendib ta ning Lucas noogutab.
„Sõrmus ilmus ka tänu temale välja,“ teavitab Lucas. „Aga nüüd on see jälle läinud,“ pomiseb ta veidi nukralt.
Kergitan kulmu ning mulle meenuvad öised sündmused. „Tegelikult on see taas minu käes,“ sõnan rahulikult.
Mõlemad nooremehed pööravad oma pilgud järsult mulle. Lucase silmis peegeldub ehmatus, kuid Tyler paistab mõistev olevat.
„Nii see pidigi minema,“ teatab ta ning naeratab kergelt.
Lucas paistab tema peale pahane olevat. „Sa teadsid seda ja sa ei öelnud mulle,“ lausub ta süüdistavalt.
Tyler naeratab vabandavalt. „Ega ma kõike ei jõuagi rääkida.“
Lucas ei lepi sellega. „Aga ikkagi, sa oleksid võinud mind hoiatada.“
Tyler ei tee Lucasest eriti välja. „Oleks-oleks, aga ei teinud seda,“ ütleb ta rahulikult ning muigab äkitselt. „Amanda on siia poole teel,“ sõnab ta ning pilgutab meile silma. „Jätan noorpaari nüüd omavahele,“ lisab ta ja on läinud, enne kui kumbki meist sõnagi jõuab öelda.
Vaatame mõlemad talle solvunult järgi ning hetke pärast seisame silmitsi Amandaga, kelle silmis paistab äratundmishelk.
„Oi, kui tore, et ma nii armsa noorpaariga veel kohtun,“ sõnab ta rõõmsalt.
Vaatan Lucast pahuralt, sest tema sõnul, pidi Amanda meid juba unustanud olema. Ent noormees kehitab üksnes õlgu ja paistab pilguga Tylerit otsivat.
Amanda jätkab, ilma et meie Lucasega midagi öelnud oleksime. „Kui kaua teie kenad noored inimesed juba koos olete?“ pärib ta uurivalt. „Viiskümmend aastat nagu mina oma abikaasaga koos olnud olen, on tänapäeval vist haruldane,“ nendib ta veidi nukralt.
„Paar kuud,“ vastab Lucas, ilma, et ta mul midagi öelda laseks. „Ja ma kavatsen temaga kogu ülejäänud elu veeta,“ lisab ta tõsiselt, kuid ei vaata mulle otsa.
Vana naine paistab sellest vaimustusse sattuvat. „Milline mees!“ hüüatab ta rõõmsalt. „Oleks ma pool sajandit noorem, siis abielluksin ise temaga,“ sõnab ta veidi unelevalt. „Neiu, sul on temaga väga vedanud,“ ütleb ta mulle ja ning naeratab säravalt.
„Tõepoolest,“ pomisen ja vaatan Lucast väga ärritunult.
Asi läheb järjest hullemaks. Seda ma talle juba ei andesta.
„Ja minul on temaga väga vedanud,“ sõnab Lucas omakorda ja naeratab mulle lõbusalt.
Ma ei naerata vastu. Ta on totaalselt üle piiri läinud. Kui ta veel midagi sellist ütleb, siis...Ausalt öeldes, ma ei teagi, mis siis on. Midagi halba arvatavasti.
„Soovin teile palju lapsi,“ teatab Amanda lõpetuseks ning liigub siis oma järgmiste ohvrite poole.
„Mis sa kuuest lapsest arvad?“ pärin Lucas muigega.
Vaatan teda tigedalt. „Kui kõik kuus oleksid sinu moodi, siis oleks see kohutav.“
Noormees turtsatab. „Välimuselt võivad nad ju minu moodi olla, aga vean kihla, et nad oleksid sinu iseloomuga.“
„Tahad väita, et ma olen kole?“ pärin solvunult.
„Muidugi mitte,“ sõnab ta kõhklemata. „Teeme nii, et nad on vastupidi.“
Põrnitsen teda hoiatavalt. „Ei tee me midagi,“ ütlen ning Lucas naerab selle peale.
„Ära nüüd ärritu,“ lausub ta rõõmsalt. „Ma lähen toon sulle juua või midagi ja siis saab kõik korda,“ teatab ta.
Vaatan talle järgi ja ohkan. Tüüp on täiesti võimatu.
Hetke pärast otsustan talle järgneda. Saan mõne sammu astuda, kui äkki kustuvad saalis kõik tuled ning asemel asub sünge pimedus. Kuulen inimesi karjumas ja üritan meenutada, kuhu poole Lucas täpselt läks. Mõni sekund hiljem, komistan millegi otsa ja löön oma jala ära. Oigan valust ning kuulen siis kedagi oma lähedal hingamas.
„Kes siin on?“ pärin paanikasse sattudes.
Vastuse asemel, krahmatakse mind sülle ning hakkatakse kuhugi ära viima. Rabelen meeleheitlikult, peksan seda isikut jalgadega, kuid miski ei aita.
„Lucas, palun aita mind!“ hüüan viimaks, kuid ta ei tule mulle appi.
Olen üksi pimeduses, koos tundmatu isikuga ja ma kardan tõsiselt.

Awwwh, Lucas on ikkagi nii armas. Ja ma olen endiselt vaimustuses ta silmadest... Ning kõikide teiste roheliste silmadega inimeste silmadest.
See Amanda meeldib mulle, teadis kohe, kes on paar. Ja veel Lucase parim sõber... Jah, lahedad inimesed leiavad lahedaid inimesi. Kuigi mul hakkas temast kahju, kui tuli välja, et ta ei tunnista, et ta mees on surnud... Surematu armastus. Lucast ja Clairet võiks oodata sarnane... Kuigi Clairest hakkaks kahju, nii et nad võivad surra koos... Luba antud!
See tobe sõrmusega tüüp ilmus jälle välja jah? Kindlasti mingi sõrmuse valvur, kes mulle meeldima ei hakka. :) Või keegi, kes Clairesse armub ja siis Claire armub vastu ning siis "happy end"? Hah, just kidding... Or not... Ei Lucas ruulib endiselt ja Jordan võib endiselt elu põrgus nautida.
Allison (ma ei tea, kas ma kirjutasin ta nime õigesti) meenutab selles mõttes mu psühhi, et tema ka räägib ja räägib ja räägib ja räägib ja räägib arusaamata, et keegi ei viitsi teda kuulata ning et jutt, mida ta suust välja ajab, on täiesti mõttetu.
Ei kõlba minu kommentaarid jah? -.- *naerab* Ei, tegelikult ma loodan, et ma pole ainus, kes nii head juttu loeb. Sest muidu on nad millestki ilma jäänud... Millestki väga lahedast.
Loodetavasti ilmub uus osa jällegi sama kiiresti... Aga jah, su taktika on hea... Kui aega on tuleb kirjutada. Minul tavaliselt kooliga tuleb mingi kohustustunne (?) sisse ja siis ma harjun korrapäraselt kirjutama igasuguseid jutte. Aga suvel... Laiskus.
Ühesõnaga uut! :)

Nonii, mina loen. Selle Shadowpaw kommentaari autor, olin tegelikult mina. Ma lihtsalt ei viitsinud minna oma kasutajasse ja siis kirjutasin kommentaari tema kasutaja alt.
Claire ja Lucas on nunnud. Jordan mulle ei meeldi, mida vähem juttu temast, seda parem.
Aga.. see salapärane Claire röövel... . Mulle tekkis kohe silme ette pilt Jordanist, kes on armukade ja sai kuidagi selle sõrmuse või on ise ka roheliste silmadega või midagi sellist. Igatahes röövis ta Claire ja tahab teda endale, siis tuleb Lucas ja päästab Claire ära.
Amanda on lahe! Ta on nagu sõbralik ja rõõmus. Mitte ei ole masenduses nagu Claire isa.
Kui see Amanda oleks noorem, sobiks ta Claire isale.
Claire võiks natuke rõõmsam olla, kuid kuna ta midagi ei tea, siis on selline väike pahur olek lubatud.

Aga ikkagi. Claire ja Lucas. Täiuslik paar. Muutuda see ei tohi.
Millal muidu uus osa tuleb? :)

Oo, saan kohe viite osa korraga kommenteerida... Põhjus siis ilmselt minu laiskuses või milleski, mille tõttu ma vahepeal kommenteerinud pole. Teen selle nüüd loodetavasti ühe pika kommentaariga tasa

Alustan siis Cassandrast. No temasugune armukade bitch (vabandan väljendi pärast) peab ikka igas jutus olema... Kuid ma usun, et temast erilist probleemi ei teki, sest vaevalt ta Lucasele meeldida võiks.

Mulle meeldis, et Claire õpetajale vastu hakkas, kui too ta direktori juurde tahtis saata. Tean isegi sarnaseid olukordi, kui õpetajad märkavad vaid neid hilinejaid/tunnitööga mittetegelevaid õpilasi, kes seda harva teevad, kuid neid, kel see kombeks, justkui ei märgatagi...

Ma nii naersin, kui Jordan Claire'i ja Lucase vestlusele peale sattus. Naerma ajas mind tegelikult asjaolu, et Lucas ei suutnud vait olla ja kommenteeris igat asja ning naeris vahetpidamata. Kui ma enne ütlesin, et mul Jordanist veidi kahju on, siis nüüd võtan küll oma sõnad tagasi. Ta on liiga - ei leia sobivaid sõnu - armunud tobuke

Kui Tessa jällegi Maya kallal noris ning Claire lihtsalt kivistunult ühe koha peal seisis, ma mõtteis põhimõtteliselt käratasin, et ta vahele sekkuks. Thank god, et Lucase sõnad suutsid ta tegutsema panna.

Claire'i isast on kahju. Loodetavasti suudab ta varsti oma naise lahkumisest üle saada ja oma tütretele keskenduda ning ehk isegi kellegi uuega kohtama minna. Oleks tore, kui ta kellegi leiaks.

See, kui Claire kuidagi pimedasse metsa sattus, oli päris hirmutav. Ma lootsin, et ta saab sealt mõningaidki vastuseid oma küsimustele, kuid ei... Mulle meeldis, et seal metsas olles tuli välja Claire'i õrnem pool, kui nii võib öelda. See oli tohutult armas, kui Lucas teda päästma tuli :)

Mulle meeldib, et Alison ja Claire nii erinevad on, kuid samas polegi nad ilmselt just selle tõttu nii lähedased, mis on veidike kurb. Ehk nad võtavad end nüüd isa pärast kokku ning saavad lähedastemaks.

Nüüd siis sellest salapärasest sõrmusest. Ma arvan, et see sõrmus on Claire'i oma, et seda pärandatakse justkui aina edasi jne. Lucas ju ütles kord, et kõik algas Elizabethist. Minu praegune teooria ongi, et algul kuulus see sõrmus Elizabethile, kes oli samasugune kui Claire jne

Kui Lucas Claire'i tuppa ülikonnas ilmus ja palus tal see valge kleit selga panna, oli esimene mõte mu peas pulmad Hiljem mõikasin, et tegu on vist balliga. Kuid ega seda pulmade-mõtet mulle pahaks panna ei saa, sest teisedki kutsusid neid noorpaariks

Amanda on selline armas rõõmsameelne vanaproua. Kahju, et ta ei suuda tunnistada, et ta abikaasa surnud on ning nagu DragonFly ütles, siis on see vist tõesti surematu armastus...

Ma ei väsi kordamast, kui väga mulle Lucas meeldib. Lihtsalt nii tema moodi oli Claire'le mitte midagi öelda ja teda kuhugi peole tirida ning siis käituda, nagu nad tõesti oleksid paar - mida nad võiksidki olla! Tõsiselt ka, nad sobiksid lihtsalt imehästi kokku Claire'l on selline kangekaelne iseloom, millega vaid Lucas toime suudaks tulla.

Väga-väga ootan uut osa ning ei saa mainimata jätta, kui tore on, et uued osad nii kiiresti valmivad :)

Oi, nii pikki kommentaare ma ei lootnudki.  

DragonFly-Ära anna mulle nii palju ideid:D Muidu viin mõne täide ka ja siis sa poleks üldse rõõmus. Väga tore, et sa koguaeg kommenteerida viitsid. Kui keegi ei kommenteeriks, siis ei tuleks uus osa tõenäoliselt nii kiiresti.

Mustikas- Tore teada, et sa loed seda. Ja eks järgmises osas selgub, mis värk Claire'i rööviga on. Mul pole endal veel aimugi, nii et te annate väga häid ideid.  

Getzzu- Mulle nii väga meeldivad sinu pikad kommentaarid! Ja sinu kommentaari oli väga lõbus lugeda. Ja siis sina ka oma idedega. Ma mõtlesin ka eelmist osa kirjutades pulmadest, aga jah nendega on aega veel. Amandast tuleb veel loodetavasti juttu.

Ja mulle meeldib, et kõik Lucasest nii vaimustuses on. Mina olen ka loomulikult. Claire kahjuks pole.

Ja uus osa tuleb tavaliselt kellaajal, ma arvan ehk siis kell 23 umbes.  

15.

„Pange mind kohe maha!“ karjun ägedalt ning üritan sellele isikule tulutult vastu hakkata.
Vastus sellele kõlab mõne sekundi pärast. „Kahjuks ei saa ma seda teha,“ kuulen madalat ja ühtlasi tundmatut mehe häält, kelle hääletoonist ma mingit kahetsust välja ei loe. „Sa ju tead, et parem oleks, kui sa midagi ei üritaks,“ lisab ta veidi ähvardavalt ning ma neelatan mõnevõrra hirmunult.
Lõpetan rabelemise, kuid ma pole alla andnud. Mu mõtted liiguvad imekiiresti, et mõelda välja mingi plaan, kuidas põgeneda. Olen veendunud, et kerge see pole, aga ma pole nõrk. Ma saan hakkama, Alati.
Mees nagu äsja selgus, aeglustab oma sammu ning peatub tõenäoliselt ühe ukse juures, mille ta vaevaliselt lahti saab. Ta astub koos minuga sinna sisse ning ka seal on pime, seega ei näe ma midagi. Hetk hiljem, paneb ta mu põrandale ning seejärel kuulen ukse lukustamisheli.
Olen lõksus! See tõmbab mu põgenemisplaanile arvatavasti kriipsu peale, kuid küll ma midagi välja mõtlen. Ehk...ehk suudab Lucas ka seekord mulle appi tulla, kuid ma ei tea, kui suur võim on tal lukustatud ukse üle. Ta isegi ei tea, kus ma olen...Eelmine kord sai ta sellest imekombel teada, aga mul on tunne, et nüüd ei pruugi see nii minna. Seekord on asi tõsisem.
„Mida te minust tahate?“ pärin ja tõusen järsult püsti, kuid ei tea, kus mees on ning seisan arvatavasti väga vales kohas.
Hetke pärast kuulen tasast naeru, mis kostub väga lähedalt. „Ma arvan, et me ei peaks teietama,“ lausub mees veidi kähedalt. „Nii on parem.“
Taganen sammu ja vastan teravalt:“ Teie olete mulle võõras,“ rõhutades esimest sõna. „Ja ma tahan siit kohe lahkuda,“ lisan ärritunult ning surun endas pulbitseva hirmu maha.
Kuulen teda uuesti naermas. „Sa võid ju lahkuda, aga mitte enne, kui oled mulle kõik rääkinud,“ lausub ta karmilt. „Alustades sõrmusest.“
Jälle see paganama sõrmus! Kui selle pärast mind siia toodigi, siis siit pääsedes viskan selle kuhugi vette, kus see lõpuks igaveseks kaoks.
„Ma ei tea sellest midagi,“ vastan rahulikult. „Ma ei tea millestki midagi,“ jätkan ja tunnen, et ma räägin tõtt, sest tõepoolest ma ei tea midagi, kui jäta välja mõni tähtsusetu üksikasi.
„Hmm...“ sõnab ta aeglaselt. „Väga huvitav, et nad sulle midagi rääkinud pole,“ lausub ta külmalt,“ kuid ma kahtlen selles,“ jätkab ta kalgilt. „Nad ei oleks nii rumalad. Või oleksid?“ näib ta endamisi aru pidavat. „Sel juhul,“ ütleb ta hetke pärast,“ on mul vedanud, et võin sind asjaga kurssi viia.“
Põrnitsen teda veidi uudishimulikult, kuid ei teagi, kas ma vaatan õigesse suunda. Kas tõesti võib hoopis tema, rääkida mulle selle kõige kohta. Ma kujutan ette, et Lucas poleks selle üle kuigi õnnelik.
„Kas tõesti?“ pärin oma uudishimu hoolega varjates. „Ja ma peaksin võõrast inimest uskuma?“ ütlen teravamalt, kui ma plaanisin. Kardan, et nüüd ei räägi ta mulle midagi.
Selle asemel kuulen teda taas naermas. „Sa oled tark tüdruk,“ lausub ta ning tajun ta hääles kerget lõbusust. „Kahjuks on, aga mõned teised sama targad,“ jätkab ta ning nüüd kõlab ta hääl tigedalt. „Ma ei tea, kuidas nad su nii kiiresti üles leidsid. Lootsin, et meil on vähemalt pool tundi aega.“
Kuuldes tema sõnu, et tunne ma enda üllatuseks rõõmu nagu arvata võiks. Tunnen hoopis viha, et keegi leiab mind kohe üles. Ma olen nii lähedal tõe teada saamisele ja siis...leitakse mind üles. Kui fantastiline.
„Oli väga meeldiv, Claire,“ kuulen meest lausumas. „Me kohtume varsti taas.“
Järgmisel hetkel kandub minuni tuttav külm tuuleõhk ning mõistan, et salapärane mees on läinud. Jõuan vaid mõne piinarikka hetke pimeduses üksinda olla, kui ukse taga hakkatakse kolkima.
„Claire, oled sa siin?“ kuulen Lucase paanilist häält.
„Jah,“ vastan ükskõikselt.
Kuulen teda kergendatult ohkamas. „Kas kõik on korras?“ pärib ta järgmisena ning tema hääletoon on väga murelik.
„On küll,“ ütlen valjult, suutmata oma hääles olevat tigedust korralikult varjata.
Vähem, kui minuti pärast, kuulen ukse avamist ning tuba läheb valgeks. Esimesena näen Lucast, kes on näost erakordselt kahvatu. Ta tormab üle toa minu juurde, selgub, et ma olen toa tagumises nurgas ning tõmbab mu tugevalt enda vastu.
„Ma nii kartsin, et sinuga on midagi juhtunud,“ sosistab ta.
Tõmbun temast eemale ja vaatan teda pahaselt. „Ise sa jätsid mind üksinda,“ süüdistan teda.
Märkan tema pilgus kahetsust. „Claire, ma ju ei teadnud, et midagi sellist juhtub,“ selgitab ta haavunult. „Kui ma oleksin seda ette aimunud., poleks ma sinust sammu kauguselegi läinud.“
Mu ilme ei leebu. „Ma ei taha su vabandusi kuulata. Vii mind koju nüüd,“ lausub teravalt.
Selle peale kuulen toa teisest servast naeruturtsatust ja märkan nüüd, et ka Tyler on siin. „Lucas, mul on sinust kahju. See tüdruk on tõeline õudusunenägu,“ lausub ta muiates. „Ma tean, et sina seda ei arva,“ lisab ta lõbusalt.
Vaatan Tylerit solvunult ning kordan siis Lucasele oma nõudmist.
Noormees ohkab sügavalt. „Kui sa just tahad,“ pomiseb ta vaikselt. „Ma kujutan ette, et sa ei räägi mulle, mis siin juhtus,“ oletab ta.
„Ei, ma võin rääkida küll,“ vastan jäiselt. „Sel ajal, kui sina kadusid ära, kustus valgus ja üks tüüp tassis mu minema. Ta tõi mu siia ja nõudis, et ma räägiksin kõik ära, alustades sõrmusest, aga ma ei saanud ju midagi rääkida, sest ma ei tea midagi,“ lõpetan solvunult lause.
Lucase ilme on selle aja jooksul palju süngemaks muutunud. „Ja edasi,“ ergutab ta mind.
„Ja siis, lubas ta mulle ise kõik ära rääkida,“ jätkan süüdistavalt. „Aga siis tulite teie,“ panen pahaselt asjale punkti.
Tyler ja Lucas vahetavad omavahel mulle arusaamatuks jääva pilgu. Mulle tundub, et Lucas annab oma sõbrale midagi silmadega märku ning too loivab aeglaselt minema, pilgutades mulle enne silma.
„Nii, Claire, ma viin su nüüd koju,“ lausub Lucas tõsiselt ja võtab mu käest kinni.
Vähem, kui minuti pärast, leian ma end oma toast ning mul on taas seljas tavalised riided. Lucas laseb mu käest lahti ning vaatab mind siis pikalt.
„Ära kuni esmaspäevavani ühtegi lollust tee,“ manitseb ta mind. „Mul ei ole nädalavahetusel aega sind päästma tulla,“ lisab ta kibedalt muiates ning on seejärel kadunud.
Põrnitsen pahuralt kohta, kus ta hetk tagasi seisis ning kuulen siis Alisoni lähenevaid samme.
„Oh, sa ei kujuta ette, milline nõid Annie on!“ hüüab ta juba ukselt ning ma lülitan oma mõtted välja.
Lucase õnneks ei suuda ma nädalavahetusel ühtegi jama korda saata ning ta võib rahulik olla. Kaks päeva möödusid Alisoni lobisemist kuulates ja ma olin päris rõõmus, kui ta pühapäeva õhtul ära läks.
„Nüüd olen teel kooli ja valmis igasugusteks jamadeks! Mul on nii palju variante, kuidas järjekordseid rumalusi teha ning ma ei suuda otsustada, millest alustada. Tessa ärritamisest? Tundi hilinemisest? Või äkki leian ma täna oma kotist midagi kummalist? Näiteks kaelakee, mis päästab deemonid välja. Ja siis ruttab kohale imearmas kangelane Lucas ja päästab mu nende käest. On mida oodata.
Kui ma kirjanduseklassi sisenen on selge, et täna on tegemist veidi teistmoodi jamaga. Nimelt istuvad klassis kaks inimest, keda ma maailmas praegu kõige vähem näha tahan. Lucas ja Jordan. Üks neist tervitab mind säravalt naeratades ning teine pilgutab mulle üksnes silma. Pole vist raske ära avata, kumb on kumb.
„Claire, see on nii suurepärane, et sa juba siin oled,“ teatab Jordan energiliselt,“ kui ma tema kõrvale istun.
„Oh, ei, hakkab pihta,“ pomiseb Lucas.
Naeratan Jordanile ning heidan Lucasele karmi pilgu.
„Kuidas nädalavahetus möödus?“ pärib Jordan.
„Tõlge-soovin, et sa oleksid selle koos minuga veetnud,“ kommenteerib Lucas muiates.
Kortsutan kulmu ning vastan Lucasele napilt:“ Hästi. Ja sinul?“
„Igavalt,“ ütleb noormees mulle otse silma vaadates.
Lucas turtsatab. „Sest sind ei olnud,“ poetab ta vahele. „Aina imalamaks läheb,“ lisab ta silmi pööritades.
Mõned sekundid on klassiruumis vaikus. Jordan paistab veidi närviline. Lucasel on endiselt lõbus. Ja mina? Olen lihtsalt veidi tuim ja Lucase peale pahane.
„Claire, ma pean mainima, et sa oled täna erakordselt ilus,“ sõnab Jordan ühe hingetõmbega,“ katkestades vaikust.
„Tõepoolest,“ pomiseb Lucas, enne kui saan suu avada. „Ma oskan seda palju paremini,“ lausub ta üleolevalt.
Pööritan tema suunas silmi ja vaatan siis Jordanit, kes on pärast komplimenti näost tulipunaseks tõmbunud. „Oi, aitäh sulle,“ vastab teda tänades.
Lucas aga jätkab vahele sekkumist. „Ma ei saa aru, kuidas see tüüp saab nii igav olla,“ lausub ta haigutades. „Ja pime,“ lisab ta mind vaadates. „Ta ei pane tähelegi, et ta ei meeldi sulle. Ta loodab, et sa vastad ta tunnetele. Täiesti hale,“ jätkab ta pead vangutades oma monoloogi ja ma ei pea enam vastu.
„Ole juba vait,“ pahvatan kõva häälega ning hetk hiljem, saan ma aru, millise vea ma jälle teinud olen.
Jordan vaatab mind jahmunult ja arvab arvatavasti, et see käis tema kohta. Lucas seevastu naerab valjult.
„Väga tubli, Claire,“ sõnab ta mulle plaksutades. „Ma lausa armastan seda, kuidas sa suudad alati midagi nii tobedat teha.“
Vaatan teda tigedalt ja kaalun võimalust, kas see oleks väga imelik, kui ma teda millegagi viskaksin. Jordan oleks ilmselt väga jahmunud, kui ma oma päevikut lihtsalt viskaksin ja ma vist ei suudaks seda selgitada ka. Arvatavasti satuksin ma siis veel hullemasse olukorda, kui ma juba olen. Ma vihkan ennast.
„Ma ei öelnud seda sulle,“ selgitan Jordanile. „Mu pea valutab nii kõvasti ja ma tahtsin, et see juba ära lõpeks ja kogemata juhtus nii,“ püüan ma end väga haledalt välja vabandada.
„Ta arvab, et sa oled napakas, aga armas,“ tõlgib Lucas mulle pahuralt. „Ma oleksin mõlemaga nõus, aga mulle ei meeldi, et tema nii ütleb,“ lisab ta kulmu kortsutades.
Jordan ei jõua mulle enam midagi öelda, sest teised õpilased on viimaks suure käraga kohale jõudnud ning tund võib alata.
Terve tunni tajun ma Lucase pilku endal ja ma pean kogu oma tahtejõu kokku võtma, et teda mitte sõimama minna. See ülesanne on väga raske ja kord olen ma peaagu suud avamas, kuid Lucas raputav hoiatavalt pead, endal muie suunurgas. Tunni lõppedes on mu kannatus peaaegu katkemas ning temast mööda minnes, müksab teda tugevalt, kuid ta naerab ainult selle peale.
„Claire, talitse ennast,“ sõnab ta mulle silma pilgutades.
Pööritan silmi ning väljun Jordani järel pahaselt klassist. Koridoris poiss seisatab ja vaatab veidi häbelikult minu poole.
„Läheks jalutaks natuke ringi?“ teeb ta ettepaneku, millega ma kohe nõustun.
Loodan, et Lucas meid ei jälita. Temast võib seda vabalt uskuda.
Kõnnime Jordaniga kõige ülemisele korrusele, kus õpilased harva käivad. Seisatame akna all ing veedame mõne hetke vaikuses.
„Claire,“ alustab Jordan viimaks kohmetult ja lööb siis pilgu maha.
„Mida?“ pärin kärsitult, viibides mõtetega eemal.
„Ma..“ pomiseb noormees vaikselt, värvudes näost taas punaseks. „Ma olen sulle ammu tahtnud midagi öelda,“ lausub ta vaikselt ja jääb siis vait.
Kergitan kulmu. „Mida siis?“ küsin osavõtmatult.
Jordanil paistab sõnade leidmisega raskusi olevat. „Ma...sa“ pomiseb ta ning ma vaatan talle julgustavalt otsa. „Sa meeldid mulle,“ lausub ta viimaks vaikselt need sõnad, mida ma juba tean.
Tahan talle midagi vastata, kuid minu üllatuseks tuleb ta mulle lähemale. Väga lähedale. Ta kummardub veidi alla poole, sest on minust mõnevõrra pikem, kuni meie huuled on kohakuti ja teinseteisele liiga lähedal. Taipan ehmatusega, et ta tahab mind suudelda ning selleks polnud ma ettevalmistunud.
„Sa meeldid mulle nii väga,“ sosistab noormees ja sulgeb silmad ning siis on meie huuled, vaid mõne sentimeetri kaugusel.
„Vabandust, sa ei saa teda,“ kuulen sekund, enne suudlust, Lucase ärritunud häält ning maailm hakkab pöörlema.

No pidid Lucas ja Taylor just siis Claire'i päästma tulema? Tundub, et Claire ei saagi kunagi oma küsimustele vastuseid Muidugi mulle meeldis, et kangelaslik, muretsev ja hooliv Lucas teda päästma tõttas, kuid siiski...

Jälle see tobuke Jordan... Tead, ta hakkab mulle isegi närvidele käima juba Õnneks suudab Lucas seda kõike lõbusamaks muuta "tõlkides" Jordani lauseid

Kui Claire tahtis Lucast millegagi visata, siis ma tõesti lootsin, et ta teeb seda. Oleks olnud lahe näha, kas see asi lendab temast läbi või Lucas n-ö teleporteeruks kiiresti kuhugi mujale jne

Ma ei saa aru, miks Claire nõustus Jordaniga jalutama minema, kui talle noormees eriti ei meeldi. Ma arvasingi, et midagi sellist võib juhtuda, kui lugesin lauset "Kõnnime Jordaniga kõige ülemisele korrusele, kus õpilasi peaaegu ringi ei liigu.". Ma juba kartsin, et Claire lasebki Jordanil end suudelda. Nagu NO WAY, see ei tohi juhtuda... kunagi Õnneks segas Lucas vahele ning miskipärast kujutasin ma seda ette nii, et ka Jordan nägi teda. Ma ei tea, miks...

Aaahhh... Ma ootan nüüd nii väga uut osa ja palun, selles peab olema palju Claire'i ja Lucast!

Mulle ikka meeldib see idee, et see tundmatu sõrmusekutt armub Clairesse ja Claire temasse ja siis nad saavad lapsed jne. Ta on nii lahe. Tahab talle rõõmsalt kõik ära rääkida ja... Ta tahab Clairega uuesti kohtuda. Ilmselt sobis see väga hästi esimeseks kohtinguks.
Ja Claire võib Jordani juurde põrgusse kolida, sest Lucas, kes elab nüüdsest taevas, on muutunud juba liigagi tüütuks oma pidevate "armastuseavaldustega", mida ta võiks palju armsamalt väljendada... Nagu Jordan.
Nii ja rohkem ideesid ma ei avalda! Sest nende kasutamine oleks autoriõiguste rikkumine... Vist...
Aga muidu, mulle väga meeldib su kirjutamisstiil... See on nii mõnus. Hea lugeda ja puha!
Ma loodan, et võin juba homme õhtul siit leida uue osa! :)
PS! Kui see sõrmusekutt ja Claire kunagi lapsed saavad, siis need võiksid olla kaks poissi nimedega Jordan ja Lucas.
PS!2 Jordan ja Lucas võiksid kahekesi geideks hakata...
XD

Getzzzu- Küll Claire saab kunagi teada. Ma loodan vähemalt. Ja Jordan...nojah, sa ei pääse temast vist. Ja Claire'i ei mõista mina ka. Ja uues osas on Claire ja Lucas...ja Jordan. 

DragonFly- Sõrmusekutt:D Äkki on ta kole vanamees? Kas sa tahad, siis ka, et Claire temasse armub? Ja Lucas on lihtsalt natuke jobu praegu. Ära teda nii väga vihka. 
Ja muidugi kasutan mu sinu kõiki ideid. Kirjuta neid aga veel! Ja uue osa saab täna natuke varem äkki. Ma hakkasin juba kirjutama. 

Hästi, sõrmusevanamees... Noh... Äkki Clairele meeldivadki vanamehed? XD
Ei vihka, ei vihka, ei vihka...
Aga ma vist (vist...) leidsin ühe väikse vea... Seal, kus Lucas ütleb, et ta ei sa arugi, et sa ei meeldi talle... Äkki seal peaks olema, et ta ei sa arugi,et ta meeldi sulle?
Tore, kui täna saab varem... Ehk jõuan enne õe poole minemist seda juba lugeda.

Parandasin vea ära. Ja ma pole kindel, kui palju varem uus osa ikkagi valmis saab, üks wordi lehekülg on küll valmis juba, aga nüüd on mul tegemist natuke. Igatahes ma üritan.
Ja ma ei usu, et Claire'ile vanamehed meeldivad. 

Mina pole Dragonflyga nõus.
Ei tohi olla nii, et Claire armub sellesse sõrmusekutti ära või veel hullem on see, kui talle hakkab meeldima vanamees.
Claire ja Lucas peavad olema koos. Ei tohi tulla gei lapsi. See ei meeldiks mulle. Ainus asi mis mulle Jordani juures meeldib on see, et ta on pikk. See on kõik. Ma ei tea miks, aga mulle meeldivad pikad poisid.
Paar kirjaviga oli ka. Need on praeguseks juba meelest läinud ja pole viitsimist neid otsima hakata.
Tyler.. Tema kohta ei oska midagi arvata veel.
See Jordan nüüd suudleb akent või kedagi teist. Clairest hoidku heaga eemale.
Lucas on nunnu. Kõigepealt need tõlkimised ja irvitamised, siis see nunnu olek, siis hoolitsev Lucas ning huumor ka hea. Claire ta ei jaga, see mulle meeldib.
Ja Clairele peab see Lucas ka meeldima.
Claire iseloom.. Sellega ma vist ei harjugi ära.

Igatahes, millal uut osa on oodata?

Btw, ka mina pole sellega nõus, et Claire võiks sellesse sõrmusekutti või siis -vanamehesse (mis oleks veel hullem) ära armuda. Lucas is the only option!

Mis neil vanameestel siis viga on?

Eks näis, eks näis. Samas Claire ja mingi seitsekümne aastane vanamees, mulle väga meeldiks. 

16.

Maailm pöörleb ja keerleb. Või pöörlen ma ise hoopis? Kõik on nii segane. See on hoopis teistmoodi, kui tavapärane hmm...kadumine koos Lucasega, külma tuuleiili saatel. Õigupoolest ei oska ma seda Lucase kadumist ja välja ilmumist ikka veel õigesti nimetada. Ma usun, et sellel peab olema mingi kindel sõna, mida ma veel ei tea. Siinkohal on mul küsimus, mida ma üldse tean? Naeruväärselt vähe, et seda üldse mingisuguseks teadmiseks võiks nimetada. Ja siis Lucas. Mida ma temast tean? Nime otseloomulikult ja see on ka ainus asi vist. Ja ma peaksin teda usaldama...Äkki tuleb hoopis välja, et ta on sarimõrvar ja mina olen nii naiivne, et usun tema juttu, et on olemas mingid roheliste silmadega isikud, kes...nojah teevad midagi, millest ma veel ei tea. Aga tegelikult on see tema naeruväärne plaan panna mind uskuma, et ma olen eriline ja niipea, kui ma valvsuse kaotan, tapab ta mu ära. Appi, kuhu ma küll sattunud olen?
„Ma pean mainima, et sul on väga huvitavad mõtted,“ kuulen kedagi lõbustatult lausumas. „Peaaegu kõik on kahjuks vale,“ lisab ta ning vangutab pead.
Pilgutan jahmunult silmi ja vaatan Lucase poole ja ma ei mõista, millest ta räägib. Viimati mõtlesin ma...mõtlesin, et...Kortsutan kulmu ja püüan meenutada. Ma mõtlesin midagi...Mida ometi? Mu mälust oleksid nagu viimased mõtted kadunud. Mulle meenub ähmaselt Jordan ja see, et ta ütles mulle midagi, aga ma ei mäleta, mida ma sellel ajal mõtlesin või tundsin. Ja miks ma praegu nii segaselt mõtlen?
„Nii, mis toimub?“ nõuan ma tema käest tungivalt. „Miks ma millestki aru ei saa?“
Lucas kergitab kulmu. „Sellest, miks sa midagi ei taipa, ei tea ma midagi,“ lausub ta rahulikult. „Ja rääkides sinu esimesest küsimusest, siis ma takistasin sul sinu elu suurimat viga tegemast,“ jätkab ta ning naeratab seejärel. „See oleks katastroofiga lõppenud,“ ta naeratab veelgi laiemalt,“ tema jaoks see lõppeski,“ lõpetab ta lause.
Jõllitan teda üllatunud pilguga ning mul on tunne, et ta on teinud midagi lubamatut. Midagi, mida ma pole lubanud tal teha.
„Mida sa tegid?“ pärin kahtlustavalt.
Lucas kehitab õlgu. „Ära muretse, ma kõigest aitasin sind natuke,“ sõnab ta kavalalt.
Olen endiselt veidi kõhklevalt seisukohal. Ma tean ju väga hästi, et Lucase kavatsused, ei pruugi alati head tähendada. Kui ta on midagi olulist ära rikkunud, siis...
Nihelen närviliselt ning panen esimest korda ümbrust tähele. Leian end valgete seintega toast, mille sisustus on väga minimalistlik. Ühe seina vastas on rohelise kattega voodi, millel mina praegu istun. Lucas istub minust mõne meetri kaugusel rohelises tugitoolis ning on parajasti oma taskust peegli võtnud ning silub oma juukseid. Isegi mina ei kanna peeglit taskus...Tugitooli naabruses on tühi kirjutuslaud ning selle kohal on riiul, mis paistab iga hetk paljude raamatute raskuse all kokku vajuvat. Toa ukse lähedal on seinakapp, mille uks on pooleldi avatud ning silman seal mõningaid riideid. Kuigi akna ees on rohelist värvi ruloo, on tuba valge. Tõusen püsti ja tahan aknast välja vaadata, et näha, kus kohas ma olen, kuid Lucas hüppab tugitoolilt kiiresti püsti, pillates seejuures oma peegli maha ning haarab mu käest, tõmmates mind järsult tagasi.
„Käitu korralikult,“ manitseb ta mind ning lükkab mu voodi poole tagasi, korjates seejärel põrandalt oma peegli üles.
Turtsatan pahaselt. „Miks ma ei või su aknast paistvat vaadet imetleda?“ pärin solvunult. „Ja üldse, miks sa pead ennast nii tihti peeglist vaatama ja juukseid sättima?“
Noormees muigab. „Ma olen kindel, et minu aknast ei näe maalilist loodust ega midagi sarnast ja mis puutub sellesse peeglisse ja mu juuste sättimisse, siis“ ta vaatab end veel viivuks peeglist ning seejärel paneb selle oma pükstetaskusse,“see ei puutu see see sinusse,“ lõpetab ta lause ning naeratab võluvalt.
Pööritan silmi. „Ja minu asjad puutuvad sinusse?“ pärin sarkastiliselt.
„Muidugi,“ vastab Lucas hooletult. „Ilma minuta oleksid sa pidevalt suures jamas.“
„Tegelikult polnud mul, enne sinuga kohtumist ühtegi jama,“ nendin pahaselt.
„Oletame, et ma usun seda,“ vastab ta lõbusalt. „Aga see on siiski kaheldav, arvestades sinu iseloomu ja käitumist,“ jätkab ta mõtlikult.
„Kergitan kulmu. „Mis mu iseloomul viga on?“ pärin natuke tigedalt.
Noormees naerab vaikselt. „Ma pole väitnudki, et sellel midagi viga on, aga“ ta teeb pausi ja silmitseb mind pikalt,“ sinuga on raske. Sa teed kõike oma tahtmist mööda, hoolimata sellest, mida mina sulle ütlen.“
Turtsatan irooniliselt. „Miks ma peaksingi sind kuulama?“ pärin. „Sa lihtsalt ütled mulle, et tee seda ja toda, aga ma ei tea sinust mitte midagi, seega miks ma peaksin sind usaldama,“ lausun teravalt.
Lucas silmitseb mind tähelepanelikult. „Jah, sul on täiesti õigus,“ nendib ta,“ sa ei tea minust midagi, samas, kui mina tean sinust kõike.“
Kergitan kulmu. „Kui sa ütled kõike, siis kas ka mõtled kõike? Või tead sa ainult tähtsusetuid fakte, mida oled mind jälitades teada saanud?“ küsin kahtlevalt.
„Ma tean nii tähtsaid, kui ka tähtsusetuid,“ väidab ta tõsiselt. „Ja ma soovin, et mõnda asja ma ei teaks,“ lisab ta vaiksemalt.
Kortsutan kulmu. Mulle ei meeldi see. Ja lisaks on ta järjekordselt teemast kõrvale hiilinud.
„Aga kuidas sinuga jääb?“ küsin teda altkulmu vaadates. „Sa üritad jälle teemat vahetada,“ väidan pahuralt.
Lucas muigab. „Hea küll. Teeme siis nii, et sina võid minu kohta küsimuse esitada ning pärast seda jagan mina oma fakti sinust?“ teeb ta ettepaneku, mis ühest küljest tundub hea mõttena, aga samas kardan, mida ta minu kohta teada võib.
„Ma olen nõus,“ soostun siiski. „Aga mina alustan,“ nõuan temalt.
Lucas noogutab. „Hästi. Lase käia.“
Nii, nüüd on oluline hetk. Mul on võimalus lõpuks midagi teada saada. Isegi, kui see käib ainult Lucase kohta. Küll mul õnnestub ka midagi muud teada saada. Peaasi, et ma seda kuidagi moodi ära ei rikuks nagu minuga tavaliselt juhtub.
„Kes sa oled?“ pärin küsimuse, mõeldes selle all seda, kes need kõik roheliste silmadega isikud on.
Noormees ei kõhkle sekunditki. „Tere, minu nimi on Lucas!“ vastab ta küsimusele, kuid ei tee seda nii nagu ma soovin.
„Aga päriselt?“ nõuan temalt.
Ta muigab. „Endiselt Lucas,“ sõnab ta lõbusalt. „Nüüd on minu kord.“
„Ei ole,“ protesteerin, kuid noormees jääb endale kindlaks.
„Niisiis,“ alustab Lucas. „Sul on nukk Katie, kelle sa said oma emalt viiendaks sünnipäevaks. Ta vaatab mu jahmunud ilmet ning jätkab. „Sa võtsid ta kuni kümnenda eluaastani igale poole kaasa. Kui su ema kodust lahkus, tahtsid sa nuku prügikasti visata, kuid ei suutnud ning nüüd hoiad sa teda kapi sügavuses.“
Silmitsen teda äärmiselt hämmeldunult. Olin Katie unustanud ja nüüd räägib Lucas sellest...Ja teab temast kõike. Ma ei oska talle selle peale midagi öelda.
„Kuidas...kuidas sa seda tead?“ pärin viimaks nõrgalt.
Noormees vaatab mind mõne sekundi ega lausu sõnagi. „See on keeruline,“ sõnab ta lõpuks. „Ärme oma aega praegu selle raiska. Nüüd on sinu kord jälle.“
Üritan end kokku võtta ning minus suust tuleb küsimus, mis mind väga ei huvitagi. „Kui vana sa oled?“ pärin.
Lucas kergitab kulmu ja naeratab kergelt. „Üheksateist,“ kostab ta, lisamata selle kohta midagi veel. „Sinu kohta käiv fakt on seekord lõbusam,“ jätkab ta muiates.
Heidan talle altkulmu pilgu ning jään seda ootama.
Lucase näol on selline ilme nagu ta üritaks naeru maha suruda ning siis toob ta kuuldavale ühe sõna:“ Liam.“
Kortsutan kulmu, kuid mulle ei meenu ühtegi selle nimelist.
„Liam Hall,“ lausub Lucas. „Sa olid kaksteist, kui sa temasse kõrvuni armusid. Ta oli sinust neli aastat vanem,“ tähendab ta ning mulle hakkab Liam aeglaselt meenuma.
Värvun näost punaseks ja ei suuda uskuda, et Lucas mulle temast räägib. Ma pole Liami peale juba neli aastat mõelnud ja nüüd...
„Ja siis,“ Lucas surub naeruturtsatuse maha,“ sa tahtsid teda mingisugusele peole kutsuda ning läksid sööklas laua juurde, kus ta sõpradega einestas...“
„Ära räägi edasi,“ nähvan talle pahuralt, kuid ta ei tee mind kuulmagi.
„Sa läksid tema lausa juurde ja seisatasid seal umbes viis minutit, enne kui ta sind märkas,“ jätkab noormees häirimatult ja otsib minu pilku. „Kõik tema lauas viibivad inimesed vaatasid sinu poole ja sosistasid vaikselt. Liam vaatas sind nagu ta ei teaks, kes sa oled, mis oli tegelikult tõsi. Sina aga ei lasknud end nendest sosinatest välja teha ning kutsusid ta peole,“ lõpetab Lucas vaevu lause ja puhkeb naerma. „Ja sa ootasid mitu minutit tema vastust, kuid Liam ei mõelnudki sulle vastata, isegi, kui üks tema sõpradest müksas teda ja palus selle lapse, see tähendab sinu, sinna peole viia.“
Lucas tõmbab hinge ning jääb hetkeks vait ning mina olen tema peale üsna solvunud, et ta selle kohutava mälestuse julges mulle meelde tuletada. See oli mu elu üks hullemaid hetki. Kõik vaatasid mind, aga keegi ei öelnud midagi ja viimaks jooksin ma sealt minema ja nutsin tüdrukute tualetis selle pärast. See oli mu ainuke ja siiani viimane kord, kui ma ühegi poisi pärast nutsin ning rohkem ma ei kavatse seda teha.
„Siis jooksid sa sööklast ära ja kõik vaatasid sind nagu napakat,“ lõpetab Lucas irvitades selle loo. „Kui sa mind oleksid kaheteistkümnesena peole kutsunud, siis ma oleksin küll nõus olnud,“ märgib ta muiates.
Heidan talle tigeda pilgu ning sõnan kähku:“ Minu kord.“
„Kahju, ma oleksin tahtnud veel sellest loost rääkida,“ pomiseb Lucas, kuid annab mulle märku, et ma jätkaksin.
Kuna ta on mind väga palju närvi ajanud, siis ei tule ka seekord küsimust, millele ma tõepoolest vastust tahaksin saada. „Kus kohas ma praegu olen?“ pärin õieti huvi tundmata.
Vastus tuleb otsekohe. „Minu toas.“
Kergitan selle peale kulmu, sest sellist vastust ma küll ei oodanud ning vaatan tuba korralikumalt.
Nii, raamaturiiuli järgi võib öelda, et ta loeb palju. Poleks seda uskunud. Tühja kirjutuslaua peale kortsutan kulmu, see jätab veidi kummalise mulje. Kuid muidu on tuba nagu tuba ikka. Võib-olla mööblit on ainult vähevõitu ja isiklike asju ma samuti ei näe. Näiteks pilte või midagi. Ainult raamatud.
„Ja mida ma siin teen?“
Noormees naerab lühidalt. „Mõtlesin, et sa võiksid minu eluga veidi tutvuda. Mina tean ju sinu elust kõike.“
Tahan talle midagi teravat öelda, kuid samal hetkel kõlab uksele koputus ja keegi tormab tuppa
„Lucas, me pidime...“ kuulen kellegi häält, mis järsku vakatab.
Pööran end ringi ja seisan silmitsi punaste juuste, roheliste silmade ning kahvatu jumega neiuga, keda olen minu mäletamist mööda korra koolis näinud.
„Lucas, ma ei teadnud, et sul on külaline,“ sõnab ta vabandavalt naeratades.
Noormees tõuseb püsti ja vaatab karmilt minu suunas, et ma seda sama teeksin. Teengi seda ning jään tüdrukut veidi ebaviisakalt jõllitama.
„Tema on Keira,“ tutvustab Lucas teda mulle ning pöördub, siis Keira poole. „See on Claire. Ta on...“
Neiu katkestab tema lause. „Lucas, ma tean, kes ta on. Pealegi,“ ta pilgutab Lucasele silma ja naeratab mulle,“ oled sa temast mulle nii palju rääkinud, et ma ei unustaks seda kunagi.“
Kortsutan kulmu. Niisis, Lucas on minust talle rääkinud. Halba arvatavasti. Ja kes ta üldse on? Lucase tüdruk? Ma ei imestaks. Tema on igal juhul parem valik, kui see Cassandra.
„Claire, mul on hea meel sinuga lõpuks tutvuda,“ sõnab Keira sõbralikult. „Sa oled tõepoolest väga armas nagu Lucas ütles.“
Kergitan kulmu ja püüan Lucase pilgu tabada, kuid ta väldib seda ja vaatab mujale. Ta ütles, et ma olen armas. Kindlasti oli see siis, kui ta oli purjus või midagi ega saanud aru, mida ta ütleb.
„Igatahes,“ jätkab neiu sama sõbralikult.“Me pidime all kokku saama ja kuna sa ei tulnud, mõtlesin vaatama tulla, kas sa oled tänase ära unustanud.“
Lucas raputab kiiresti pead. „Mul oli meeles, aga temaga läks kauem,“ sõnab ta, minu poole endiselt mitte vaadates.
Keira naeratab ja vaatab mind. „Oh, ma mõistan muidugi. Sa tahad...“alustab ta, kuid Lucase pilgu peale jääb ta kohmetult vait.
„Ma viin Claire'i ära ja siis läheme,“ pomiseb noormees ning, enne kui ma arugi saan, on ta mu käest kinni krahmanud ning viib mind ära.
Hetke pärast leian end klassist Emily kõrval ja püüan meenutada, kus kohas ma, enne seda olin, kui Lucas mu ära viis. Selle meelde tuletamine ajab mul pea valutama, kuid mulle ei meenugi see. See tundub imelik, sest tavaliselt ma mäletan seda.
Ikka veel mõttesse vajununa, väljun ma klassist, panemata ümbrust õieti tähelegi. Väldin napilt vastu ust kõndimist ning selle asemel põrkan hoopis mingi inimesega kokku.
„Vabandust,“ pomisen eemalolevalt ja tahan edasi minna, kuid mind peatab selle inimese hääl.
„Claire, kui armas sind jälle kohata,“ kuulen tuttavat häält, mis mulle hiljuti judinaid tekitas ja tõstan pilgu.

Vanameestel otseselt polegi midagi viga, aga sõna "vanamees" tekitab minu silme ette üle 60-aastase meesterahva, keda ma Claire'i kõrval eriti ette ei kujutaks...

Uue osa üle on mul ilmselgelt hea meel. Niisiis...

Claire'i segased mõtted alguses ajasid mind naerma Lucas ja sarimõrvar? Actually gotta admit it sounds fun

Hm... Lucase tuba... Päris... roheline Mitte, et mul midagi selle vastu oleks, sest roheline on üks minu lemmikvärvidest, kui ma seda juba maininud pole. Kui Claire tahtis aknast välja vaadata, ma kartsingi, et Lucas peatab ta - arvasingi, et sealt aknast pole just vaade loodusele

Lucas suudab siis Claire'i mõtteid lugeda? Vähemalt sain ma nii aru. Igatahes valis ta väga toredad faktid Claire'i kohta välja. Kahju vaid, et Claire Lucaselt midagi huvitavat välja pinnida ei osanud/suutnud

Keira... Ei usu, et ta Lucase tüdruksõber on. Ma olen üsnagi kindel, et Lucasel pole kedagi ning talle meeldib Claire.

Ja nüüd jõuan siis selle "tuttava hääleni" Ma usun, et see kuulub sellele sõrmusekutile (või kes iganes ta siis ka on). Eks uues osas ole näha

Miks mitte kellelegi ei meeldi vanamehed... Ma tunnen ennast nii üksildasena...
Jess, Cilen... Tubli tüdruk!
Ei mul kujunes nüüdsest Lucase vastane mõtlemine välja... ja ma olen ainus, kes nii mõtleb... Sõrmusekutt on ju nii lahe. Ma nii tahaks, et see oleks tema. Ja siis nad vestlevad Clairega ja siis Claire armub ta aususesse ning... Hmmm, see sõrmusekutt on kindlasti nende roheliste silmadega kuttidest lahku löönud ja tal on midagi nende vastu ja nüüd kogub ta armeed, kus Claire oleks väga vajalik relv... Ja roheliste silmadega kuttid mõtlevad sama moodi ja Lucas on ainult mingi meelitamisvahend... Oeh, mul on ideid liiga palju.
Ei tegelikult oli väga huvitav osa. :) Ja ma arvasin kohe, et see on Lucase tuba ning siis kui ta hakkas välja vaatama tekkis mul silme ette pilt mingitest valgetest torudest, millest tõuseb tossu.
Ootan põnevusega uut! :)

Mustikas- Claire teeb, mida tahab Ja nii armas, et kõik...või peaaegu kõik on Lucasest vaimustuses.
Ja eks neid pisivigu tuleb ikka sisse, kuigi üritan teksti enne üle vaadata.

Getzzzu- Lucas suudab midagi küll jah, aga...Eks see selgub.
Roheline meeldib mulle ka!

DragonFly- Sinu kommentaarid ajavad mind alati naerma. Kurb kuulda, et sa end üksikuna tunned. 
Ideid on sul tõesti päris palju. Üks hullem, kui teine. Ja mis valgetest torudest sa veel räägid?  

See smile sinu lause lõpus muutis selle eriti kaastundlikuks. Tegelikult on ju kohutav, kui inimene ennast üksikult tunneb... Mitte keegi ei nõustu ega sarnane temaga... Kuigi tänapäeval on ju popp olla erinev? Nii et ma olen nüud popp ka veel? Lahe... Või mitte eriti...
Noh, nagu tuumaelektrijaamad või no midagi sarnast. Ja selline hästi valge ümbrus... Nagu marmorist maapind ja kõik mu seal on selline nagu hallikas valge. Nii ma kujutasin ette, aga see... See kuradi Lucas... Kindlasti (rõhk sõnal kindlasti) oleks sealt aknast olnud vaade täpselt sellistele asjadele nagu mina ette kujutasin.
Nii tore kui ma kedagigi naerma ajan... Peale iseenda.

Nüüd sa ajasid mu veel hullemini naerma. Lahe oled sa küll!  Tuumaelektrijaamad   Ma ei oska selle peale midagi öelda.

Nii tore kui ma kedagi naerma ajan, sest tegelikult endal on mul tuju täiesti nullis... ja veel sellest alla.
Kas sa kuulsid? Ta ütles, et ma olen LAHE! Kuulsid? Ilmselt kirjaviga...
Ei peagi oskama, minu geniaalsetest plaanidest ei peagi aru saama... Need on mulle endale. Ma üritasin täna pool tundi ühele oma sugulasele oma "geniaalset" plaani, mille ma irooniahoos välja mõtlesin, selgitada, kuid andsin siis alla.
Aga... Ma võtan nüüd oma postri kätte ja lähen rohesilmsete maale protestima... Toetame Lucase vastast mõtlemist! Jee! Toetame Lucase vastast mõtlemist! Jee!
Ei, tegelikult on Lucas päris vahva ja mulle kohutavalt meeldib ta nimi. :)

Oh, ma vist ei tohiks sinu kommentaare enam lugeda. Jälle ma naeran siin. Ma üritan nüüd ette kujutada, kuidas sa oma postriga seal vehid ja protestid.  Ei toeta me midagi Lucase vastast mõtlemist!
Ja veelkord sa oled lahe! :) Lucas ka muidugi.

Naermine on tervisele kasulik. :) Mida rohkem naerad, seda vähem kortse tuleb! Ma pole tegelikult selles kindel, aga mulle meenub see mingist lasteaia "inimese" raamatust. Naermine pidi veel eluiga ka pikendama. Ehk siis, ma ei näe põhjust, miks sa ei peaks neid lugema? Igati kasulik - nii tervisele, kui ka vaimule!
Karjun kõva häälega ja teen mossis nägu kui keegi jälle märgib, et Lucas on lahe. Ja siis vehklen, keksin ja hüplen niisama ringi. Nii tulebki protestida! Lõbusalt!
Ma tunnen ennast jälle nii üksikult... Kõigile meeldib Lucas, aga... Jordan või sõrmusevanamees? Keegi ei mõtle nende peale. Kõik fännavad Lucast, aga ka nemad vajavad toetajat! Ja selleks olengi mina siia maailma sündinud... et anda lootust tüüpidele, kes mitte kellelegi ei meeldi!
Kas sa kuulsid? Ta ütles seda jälle! Ega sa ise oled ka üks vahva... Lucase toetaja!
Tegelikult pole Lucasel mitte midagi viga ja ta on väga lahe, aga... Mul justkui sekundiga viskas temast kopa ette. Ja ta mulle isegi veidi meeldib ning kui ta ka Clairele meeldib, siis... Siis ma pean Claire valikut austama!

Mina olen ka sõrmusevanamehe, (aga ilma vanata, lihtsalt sõrmusemehe) poolt.  Samas, 30-aastast ka päris ette ei kujuta. Lihtsalt, et Lucas armukadetseda saaks.
Jordan mulle väga ei meeldi, ta tundub liiga selline armunud tobuke olevat. Ja liiga klammerduv (Miks mulle selline mõte tuli?).
See söökla koht oli kurb.  Mulle ei meeldi jutud, kus tüdruk niimoodi korvi saab. Kuigi see võib omamoodi naljakas ka olla. :) Lucasest oli õel seda meelde tuletada.
Et ma ka siis loen. Kuigi kommenteerin väga-väga harva.  

Edit:
Mulle tuli praegu sõrmusteisand meelde. 

DragonFly- Eks ma loen su kommentaare edasi ja naeran. Lucas on lahe jah.
Hahha, aga Jordan ei meeldi sulle ju? Nii, et teda ei toeta ikkagi keegi.
Aga, kui sõrmusevanamees sind ka ära tüütab? Mis sa siis teed?

AliceInWonderland XD- Tore, et sa märku andsid, et loed. DragonFly'il on nüüd heameel vist, et ta pole ainus. 
Lucas ongi natuke õel.
Sõrmusteisand jah, aga meil on sõrmusevanamees.