Life is like a box of chocolate #8

Umh, noh, ütleme nii, et ma ei ole üldse kindel, kuhu alla see jutt käima peaks, kuna ma ei tea veel täpselt, kas sellest areneb mingi laavikas või midagi hoopis ise moodi. (a)
Niietjamh, selle jutu üritaks ma ka lõpetada.. kunagi.



1. osa # Fairytale may be beautiful, but that's real life.

Elas kord - maal, kus kõik oli võimalik - noor Jolyne-nimeline tüdruk. Ta elas koos oma armastavate ema ning isaga kaunis lossis, kus oli üle 360 toa ja ligi 50 treppi, mis viisid eri korrustele ning mõningatel puhkudel ka tornidesse. Jolynel oli olemas kõik, mida oli vaja, et olla õnnelik. Või vähemalt nii oli kõik sellel imedemaal.
"Joly, aeg ennast üles ajada! Või jääd sa jälle bussist maha!" Kostus ruloo üles tõmbamisele sarnanev heli ning kogu ümbrus oli korraga haigelt tegevalt eredat valgust täis. Jolyne pomises midagi unise pahurusega ja tõmbas teki üle pea. Sekund hiljem aga tõmmati see uuesti pealt ära. "Üles," kordas Morgane käskivalt, kuigi tema hääles oli ka teatavat lõbusust. Joly hõõrus uniselt haigutades oma silmi ning ajas ennast vastumeelselt istukile.
"Muide, ma võin ju täna sinu teksasid laenata, eksole pisike?" lausus Morgane küsiv-naeratades, voodi jalutsi juures oleva kapi uksi lahti tõmmates ning riiulites tuulates. "Jah, muidugi, midaiganes mamps," mõmises Joly vastuseks ja haigutas uuesti, ennast samal ajal ringutades püsti ajades. "Super!" Morgane ajas ennast laialt naeratades püsti, helesinised teksad võidukalt käes. Jolyne tõi kuuldavale vaikse turtsatuse ning lehvitas kergelt parema käega enda emale, kui viimane ümisedes tema toast väljus ning nurga taha kadus.
Joly ema Morgane Dashae oli kõigest kolmekümne aastane ning lisaks sellele ka üksikema. Oma tütre sünnitas naine siis, kui ta oli alles vaevu viisteist saanud ning tema tolle aegne boy-friend - kes oli ka Jolyne bioloogiline isa - oli juba kuus kuud varem jalga lasknud ning Morgane polnud tüübist sellest ajast saati midagi kuulnud. Järgmised kolmteist-neliteist aastat olid Jolyne ja Morgane põhiliselt kahekesi, mõlemal omad mured ja rõõmud, tõusud ja langused. Ajal, mil Joly juba kenasti oma neljateistkümnendat eluaastat elas, alustas Morgane oma uuel töökohal muusikastuudios, kus hakkas talle silma heitma Samueli-nimeline meesterahvas, kes oli naisest endast poolteist aastakest noorem. Nüüdseks on need kaks juba varsti aasta aega koos kurameerinud ning Joly on üsna kindel, et varsti pole ka tema ema tanu alla saamine kaugel.
Joly oli saanud ennast vaid üle magamistoa peegli ette vedada, kui Morgane juba tema toas tagasi oli. "Ega sa ei kavatsenud täna seda korall-toonis toppi selga panna?" uuris naine ukse vahelt sisse piiludes. Jolyne muigas lõbusalt ning raputas kergelt pead: "Eip, sa võid selle võtta." Jälginud pilguga, kuidas mamps kapist kõige ülemiselt riiulilt küsitud-lubatud pluusi võtab ja siis jälle ümber nurga teise tuppa kaob, pöördus neitsik tagasi enda peegelpildi poole, uurides seda hetke põhjalikumalt, nagu tegi ta seda igal hommikul: tüdrukule vaatasid vastu säravad hallid silmad, mida ümbritsesid kenad pikad ripsmed. Jolyne viis kergelt käega läbi enda loomulike punakate juuste, mis üle tema selja kuni pihani langesid ning kergelt lokki hoidsid. Enda arust oli ta normaalne küll - silmadel ja juustel polnud midagi viga, nahatoon polnud portselan, ega ka ilmselge võlts-solaariumi päevitus, mis tänapäeval nii moes oli - pigem sarnanes see rohkem õrnale karamellile. Kehaehituselt polnud ta liiga paks - ega ka mitte anoreksik. Ja isegi pikkust oli täiesti keskmiselt.
Viimaks vaikselt ohanud, kammis Jolyne kergelt juuksed läbi ning sidus need kahte patsi. Hakamata meigiga mingit vaeva nägema, lükkas tütarlaps enda prillid endale ninale ja vedas ennast oma riidekapi juurde, mida ta oli eelmisel päeval korrastanud. Enam ei paistnud üldse, et ta oleks midagi teinud - vaatamata varasele tunnile oli Morgane juba suutnud selle segi pöörata. Selle mõtte peale pead vangutanud, otsis Joly välja paar kõlbliku riidehilpu ning viskas need üle enda õla voodile.
Kolm minutit hiljem oli Jolyne täiesti tip-top riides ja pakkis vajalike ainete õpikuid endale kotti. Samal ajal tormas tema toa uksest taaskord sisse Morgane, seekord selleks, et oma tütart kallistada ning öelda veel paar kiiret sõna, nagu 'õhtul näeme' jm. Minut hiljem kostus uks ja seejärel väljas käivituva auto mootori mürin ning siis ka selle kaugenemine.
Oma asjade korda saamiseks kulus Joly'l veel viis minutit, enne kui ta märkas, et kui ta kohe minema ei hakka, sõidab buss minema ning järjekordselt ei oleks teda seal peal. Kiirelt paar vürtsikamat sõna sajatanud, haaras tütarlaps koridorist kapi pealt vaagnast ühe õuna, torkas esikus papud jalga ning tormas uksest välja.
Seekord õnnestus tal isegi imekombel bussi peale jõuda. Küll viimasel sekundil, aga siiski - õnnestus. Juba see andis märku, et see päev paistis tulevat midagi teistsugust. "Midagi head loodetavasti," pomises Jolyne vaikselt, aknaalusel istmel istet võttes ning enda koolikotti oma põlvedele asetades.
Tema kodust koolini oli kuus peatust - kõik neist üsna pisikesed mõtetud jõnksatused, nagu seda kesklinnas ikka. Buss peatus kolmandat korda peale tüdruku peale istumist, avas ja sulges uksed ning jätkas sõitu, kui Joly ette keegi istuma maandus ja ennast piisavalt pööras, et tüdruku poole vaadata. "Wow, see peab olema mingit sorti maailma ime," teadvustas heledapäine nooruk valjult ning nii mõnigi teine bussis viibija vaatas tema poole - mõni kulme kergitades, mõni neid kortsutades. "Hei Sly," tervitas neitsik lõbustatult kutti ning toksas talle kergelt nimetissõrmega vastu nina, mille peale Sylvester muigas ja ennast siis veelgi mugavamini istuma seadis, silmad kogu aja endiselt Jolynel püsides. "Päriselt kaa, mis toimub? Kuidas saab see olla võimalik, et mingil viisil naudin ma täna hommikul sinu seltskonda, mitte mõne 'viimased kakskümend aastat selle ja selle elust' rääkivate mutikeste oma?" uuris Sly, enda pead vastu bussi akent toedates. Joly kehitas süütult õlgu: "Paistab, et täna sul ei vea, vaeseke." Sylvester pööras viivuks oma kutsikasilmad bussilae poole ja näppas järgmisel momendil neitsiku käest pooliku õuna. Sellest ühe ampsu võtnud, ulatas kutt puuvilja irvitades Jolynele tagasi. "Ei vea? Sa teed nalja. Pigem on täna mu õnne päev! Need jutustused võivad mõnele küll huvitavad tunduda, aga minu meelest on need kohutavalt ühesugused - see kolis kokku sellega, siis jäi see auto alla ja on nüüd koomas jaali-jaali-jaali,'' rääkis Sly, pead enda sõnade rütmis edasi-tagasi ühelt küljelt teisele kallutades.
Jolyne turtsatas lõbustatult ning tõusis siis püsti, vedades koti samal ajal enda õlale. "Õnne päev? Teab, kas sa seda ka peale ajaloo tundi väidad," lausus ta naerdes ja astus bussist välja tänavale, otse kooli ees. Sylvester, kes otse tema sabas oli, kortsutas segadusega kulme. "Ajaloo? Mis siin ajalooga pistm..? Oiieii!" Jolyne puhkes sõbra nägu nähes naerma, kui teisele kohale jõudis, miks tüdruk ajalugu mainis. Suur test.
"Oh jäta, ära hakka väitma, et sa tõesti unustasid selle," sõnas Jolyne, endiselt omaette muiates. Nad kõndisid koos Sylvesteriga mööda kooli peakoridori ning viimasel neist oli näol üsna lootusetust väljendav ilme. "Ma olen küps! Ausõna, isa praeb mu ära koos munade ja peekoniga ning kõige muu sellega, mida ta tavaliselt hommikul suust sisse ajab!" Jolyne seisatas ja peatas sõbra samuti. "See ei ole ju ometi nii hull," lausus tüdruk kulme kergitades, kuid korraga oli Sly ilme juba veelgi hullem - rohkem sarnane lihtsalt ilmetu grimass. "Oh, kuule nüüd, ma usun, et.." "Ei - ei, vaata," lausus Sly kiirelt, Joly juttu poole lause pealt ära lõigates ning peaga üle tüdruku õla noogutades.
Jolyne ennist kergitatud kulmud langesid tagasi omale kohale ja tõmbusid siis hoopis ninajuure kohal veidi koomale, kui ta ümber pööras. "Te TEETE nalja!?!" lausus tüdruk korraga, ilmselgelt liiga valjult, kuna iga viimnekui nägu pöördus korraga tema poole vaatama. Jol aga ei teinud sellest väljagi, vaid kiirendas sammu ning olles jõudnud stendini, trügis ta mööda paarist seal seisvast isikust, seisatades viimaks otse ühe laialt naeratava näo juures. "Te teete nalja," kordas neitsik uuesti. "Miks siis keegi ei naera?" küsis Sly vaikselt, olles tüdrukule järgnenud ning silmitses hindavalt enda pruunide silmade pilguga plakatit. Kui Joly tema küsimusest väljagi ei teinud ning lihtsalt edasi posterit jõllitas, kallutas Sylvester oma pead veidi viltu. Tema silmad libisesid pildi all olevale tekstile: " 'Valige OWEN CREGAN õpilasnõukogu presidendiks!' Oh, nad ikka võiksid nalja teha." Jolyne huuled olid kokku peenikeseks kriipsuks surutud, kui ta ainti seda plakatit vahtis. "Milleks kurat on tal vaja kanditeerida?" sisistas ta korraga läbi hammaste. "Ta teab, et selle koha pidin see aasta saama mina! Nüüd kui Tim on lõpetanud.. Miks on tal seda vaja?" Tüdruk raputas vihaselt pead ning pööras siis ümber, just hetkel kui kell esimesse tundi sisse helises.

***

Kas see ei meeldi kellelegi võimida ? ^o)
TEINE OSA!



2. osa # Noisome and unlovely reality.

Imedemaal, kus on kõik võimalik, oli iga viimne kui pisidetail nii nagu ta pidi olema. Seal ei olnud Owen Cregan't, ega ka.. Mrs. Pegtown'. Esimene neist oli muidugi ka Joly murede nimekirjas number üks, kuid enne pidid tema, Sly ja ülejäänud kaheksanda klassi õpilased üle elama Pegtown' kardetud ajaloo töö.
"Ma ei saa sellega hakkama. Kurat, ta lööb mu maha," pomises Sylvester endiselt edasi, kui nad koos teiste kaheksandike seas kaheteistkümnendasse klassiruumi sisenesid. Üsna mitmedki teised näod paistsid väljendavat lootusetust ja midagi veel, mille Jolyne oleks vast ära tundnud, kui ta oleks nende nägudele rohkem tähelepanu pööranud. Kuid praegusel hetkel ei saanud ta eriti ajaloo tööle mõelda. Tüdruk vahutas endiselt selle uudise tõttu.
Milleks oli Owen'l vaja kanditeerida? Joly oli juba kuuendast õppeaastast saati olnud õppenõukogu asepresident ning siiani ei olnud keegi märku andnud, et talle see ei meeldi. Kahe aastane asepresidenti staatus oli siiani kinnitanud Joly'le kindla koha, kuid nüüd, kui Owen ka oma kanditatuuri esitas.. "Asi võib veriseks minna," pomises Joly vaikselt, Sylvesteri kõrvale maha istudes. Sõber noogutas selle peale ning paistis arvavat arvatavasti, et Jolyne oli seda tema jutu peale öelnud. "Ta teeb minust piruka," lausus Sly poolihääli, samal ajal kui Mrs. Pegtown' tundi alustas, paludes kohe esimese asjana välja võtta vaid pastakad. "Midagi muud teil vaja ei lähe," lausus naine selgitavalt.
Mrs. Pegtown kõndis klassis ridade vahel, andes isiklikult iga ühele ise testilehe kätte. Jolyne jälgis teda tuima pilguga ning kui naine viimaks oli ka temale ning Sylvesterile tööd kätte andnud, pööras tüdruk lehel teise külje ja silmitses seda hetke, ilma et talle midagi kohale jõudnud oleks. Sly poolt oli kosta paar sosinal lausutud sõna veel selle kohta, kuidas ta isa ta koos porgandite ja kaalikatega ära keedab ning siis oli vaikus. Joly'l võttis veel minuti aega, enne kui ta viimaks suutis ennast sundida tööle keskenduma, kuigi iga teise mõtte juures oli tema peas jälle Owen Cregan, tema irvitav nägu ning kogu see jama, mis nüüd järgmise poole semestri jooksul toimuma hakkab.
"Teil on aega lõpetamiseks veel viisteist minutit," lausus mrs. Pegtown korraga klassi eest ning Joly pilgutas üllatunult silmi ja oleks ääre pealt väljult nii mõnegi vürtsikama sõna öelnud. Ta oli alles kuuenda küsimuse juurde jõudnud. Hoides tagasi soovi enda pead vastu lauda lüüa, hammustas tüdruk endale keelde ning luges kiirelt uuesti läbi kuuenda küsimuse. " "Millised olid prantsusmaa-saksama sõja põhjused ja tulemused?" " kordas Jol hääletult iseendale ning naeratas siis korraga täiesti ootamatult. See oli ju lihtne! Järgmised kümme minutit ei kadunud muie tüdruku näolt, kui ta enneolematult kiirelt vastustele vastas. Vaid viieteistkümnenda küsimuse juures jäi Jolyne veidiks kahtlema.
"Kolm..kaks..üks.. pastakad käest ning preili Dashae, palun korjake tööd kokku!" Jolyne tõusis kergelt püsti, naeratusevine endiselt näol ning napsas Sylvesteri nina eest vabandavalt poisi töö - ta ei olnud Pegtown' sõnu tähelegi pannud ning endiselt ühele küsimusele vastust kirjutanud. "Anna mulle andeks," sosistas Joly vaikselt ja liikus siis läbi pinkide vaheliste ridade, korjates iga õpilase nina eest paberi lehe ära. Hakates nüüd uksepoolse viimase pingi juurest õpetaja laua poole kõndima, märkas ta, et kuidagi oli lehtede vahele sattunud ka erkroheline märkmepaber. Kulme kergitades otsis tüdruk selle sealt vahelt välja - see oli kokku volditud ning keegi oli üsna kiirelt sinna peale ka tema nime kritseldanud.
Asetanud tööd õpetaja lauale, suundus Jolyne kulme kortsutades oma kohale tagasi ning vajus Sylvesteri kõrvale istuma. "Sa kohe ei võinud mulle natukene aega juurde võita?! Ma pidin just viimase küsimuse teise osa juurde jõudma," porises kutt tüdruku kõrva ääres, kuid neidis ei teinud sellest väljagi, voltides hoopis enda käes oleva märkepaberi lahti. " 'Kuidas sulle poster meeldis? Ma arvasin, et oleks suht igav anda sulle ÕOV presidendi koht ilma mingisuguse actioni'ta. O.C.' O.C.? Owen Cregan? Miks sa mulle maininud pole, et sa temaga kirjavahetust pead?" uuris Sly kulme kortsutades, olles kirjakese sosinal üle Joly õla ette lugenud.
Jolyne huuled olid taaskord peenikeseks kriipsuks kokku surutud. "Kelleks kurat ta ennast peab?" sisistas ta läbi hammaste ning kortsutas vaenulikult paberi kokku. Samal hetkel helises kell. "Noh, vaata asja heast küljest.." alustas Sylvester, enda kotti endale õlale vedades ning tüdruku järel klassist välja suundudes. Joly kergitas kulme ja vaatas küsivalt sõbra poole. Sylvester kehitas süütult õlgu: "Minul pole midagi. Ma arvasin, et s i n a leiad siit mõne hea punkti, OooPositiivneInimene."
Tüdruk tõi tahtmatult kuuldavale naerupahvaku ning sättis siis oma kotti paremini endale paremale õlale, suundudes siis trepi poole. "Tead, ma isegi leian siit mõne positiivse külje. Nüüd on sul jälle võimalus oma fantaasial tiibu sirutada lasta.." "Sa lased mul sinu reklaamimisega tegeleda?!" katkestas Sly sõbranna jutu poole pealt ära, juba teist korda tänase päeva jooksul. Jolyne muigas teadvalt ning pööras siis kolmanda korruse koridorile. "Woah! Ma armastan sind Jo! Tõesti, ma armastan sind," lausus Sylvester valjult ja mitmed inimesed suundusid teda järjekordselt vaatama. Armastuse avaldamine ei ole asi, mida kooli peal tihti ette tuleks. "Tead, sa võiksid vahel oma emotsioone tsipakene rohkem kontrollida," soovitas Joly naerdes ning peatus siis valge ukse juures, kus ilutsesid suurelt tähed ÕOV.
Kuid enne kui Joly või Sly kumbki oleks jõudnud kätt ukse lingile asetada, avati see seest poolt. "Oh, tere hommikust Dashae! Kui meeldiv on sind siin näha, tõepoolest meeldiv!" Jolyne silmitses hetke tuimalt ukse avas seisvat mustade juuste ning siniste silmadega kutti, enne kui ta enda näole sellise ebameeldivalt-meeldiva naeratuse manas. "Ja sinu nägemine on taaskord sama meeldiv, kui värske koera rooja sooja suve päikese käes, Cregan," sõnas tüdruk täiesti ametlikult meeldival häälel, Owenist mööda, ruumi trügides. "Oh, sa oled endiselt sama vaimukas," märkis Owen viie sekundi pikkuse võltsnaerupahvakuga. Jolyne pööras silmad tüdimuse märgina lae poole ning kõndis siis ühe kõige kaugema valge laua juurde, millele oli laotatud suur tabel - üksikutesse ruudukestesse olid märgitud üksikud kella ajad ning mõned nimed. "Homme kell kolm sobib, Sly?" uuris tüdruk sõbra poole pöördudes ning harilikku pliiatsit kätte võttes. "Kui ma selleks ajaks praetud, keedetud ja hakitud ei ole, siis peaks okei olema," vasta Sylvester noogutades. Ta polnud ainsatki pilku Owen' poole heitnud, nagu ei oleks ta üldse tema jaoks eksisteerinud.
Jolyne muigas lõbustatult ning kirjutas ruudukesse, mille kohale oli märgitud Laupäev, sisse - Jolyne Dashae ja Sylvester Lyon : 15.00 - 18.00. "Perfecto," mõmises Joly, ennast taaskord sirgu ajades.
"Kas Greg andis sulle mu tervitused edasi, Dashae?" uuris Owen, kes endiselt ukse juures seisis. "Oh, sa seisad endiselt siin? Hm, njah, kui sa üritasid selle kirjaga muljet avaldada, siis ei kukkunud see just kõige paremini välja, 'O.C.' poster kirjutatakse alguses ühe p-ga," sõnas Jolyne irvitades ning seekord ei pidanud ta tänu Sylvesterile hakkama Creganist mööda trügima, kuna sõber lihtsalt tõukas kuti üsna 'õrnalt' nende teelt kõrvale.
Owen ütles veel midagi, kuid Jolyne kehitas õlgu ning tegi kätega märke, et ta ei kuulnud teda, kuna just sel hetkel oli koolikell teisse tundi sisse helisenud. "Oli meeldiv vestelda. Ciao," märkis tüdruk jällegi selle ebameeldivalt-meeldiva tooniga ning kadus siis koos Sylvesteriga ümber nurga, trepist alla, kuna järgmine tund, milleks oli bioloogia, pidi hakkama teisel korrusel.

Mulle meeldib. Tahaks edasi, tahaks teada saada, mis juhtuma hakkab. :)
Sly jätab praegu väga toreda mulje endast, eriti selle ajaloo testi suhtes.
Eriti meeldib mulle see, et Jolyne kandideerib poisi, mitte tüdruku vastu.
Jahm. Midagi muud mul vist öelda ei olegi.
Uut! :)

Ohh ((:
nojah, Sylvester on minu meelest kõige parema karakteriga - siuke äge ja.. ma ei teagi, mis see sõna siia veel juurde sobiks
Ja nende kahe tüdruku vahelised kismad on tõesti liiga tihedad ja tavalised. Ma ei oleks elusees kirjutanud, et kaks tüdrukut võistlevad teineteisega, kui just ei oleks tegu olnud.. ma eitea.. kudumis olümpiaga(I) aga ka siis oleks ma arvatavasti poisi kasuks otsustanud (a)
agaegajah, kui uut, siis saab ka uut
palun.



3. osa # Onerous nightmares.

Okei, isegi imedemaal pole kõik nii prefektne. Vähemalt mitte täna öösel.
Öö oligi enamasti aeg, kui Joly oma unelmate sopis sündinud paika pages, kuid täna öösel olid asjad kuidagi segased. Kui ta korraga võpatades üles ärkas, oli ta tekk voodi alla kadunud ning momendiga ka kogu unenägu meelest läinud. Jolyne teadis vaid, et see polnud midagi head olnud.
Hetke veel pimeduses lahe vahtinud, tõusis tüdruk aeglaselt püsti ning komberdas mööda koridori kööki, kust ta külmiku kõrval oleva lüliti abiga laelambi põlema mani. Ja siis kostus korraga kaks karjatust ning kõrvulukustav kolin, kui raske pann vastu maad kukkus.
"Emaaaa?!" Jol silmitses oma ema uskumatusega. Järgmisel hetkel puhkesid mõlemad, peaaegu südamerabanduse saanud, naerma. "Anna andeks kullake, aga ma kuulsin hääli ja.." "See olin mina, ma ei saanud just eriti hästi magada," katkestas Jolyne Morgane vabandamise ning astus muigega külmkapi juurde.
Morgane kummardas ja korjas maast suure panni üles, asetades selle tagasi kraanikaussi, kust ta selle ka võtnud oli. "Oh, see on midagi uut. Sul pole kunagi varem magamisega raskusi olnud.. ning veel vähem oled sa kunagi läbi une midagi rääkinud," mainis naine silmanurgast enda tütre poole piiludes, kui ta samal ajal soojakraani lahti keeras ning nõudepesuvedelikku pannile kallas. Lasknud veidi veel joosta, keeras Morgane selle jälle kinni, jättes rasvase panni ligunema.
Esiti ei vastanud Jolyne enda ema sõnadele midagi, vaid otsis rahulikult kapist välja piimapaki, mille ta viimaks leidis kõige kaugemale sisse lükatud asjade seast. "Noh, kunagi on ikka esimene kord," vastas tüdruk viimaks, kallates endale kaussi šokolaadikrõbinaid ja piima ning võttes lauataga istet.
"On midagi, millest sa rääkida tahaksid, kullake?" uuris Morgane vaikselt, Jolyne vastu lauataha istudes ning lõuga kätele toedates, silmad tütre poole pööratud. "Ei-ei, kõik on korras," vastas Jol kiirelt, pead raputades ja võttis suure hulga krõbinaid suhu. Nende mälumine võttis ikka omajagu aega. Korraga peatus tütarlapse silm enda ema sõrmes valgustpüüdva kiviga sõrmusel. Mida tema teada Morganel veel hommikul ei olnud.
"Emaa? Kust sa selle sõrmuse said?" uuris Jolyne kahtlustavalt, olles viimaks suutäie alla neelanud, kulm kergelt kipras. Morgane põsed lõid õhetama. "Ema?" kordas Jolyne, kuigi tema nägu hakkas selginema. "Sam, eksole? Sina ja Sam?" Kui Morgane aeglaselt noogutas, pillas Joly enda lusika tagasi kaussi. "Miks sa mulle midagi ei öelnud?! Kui sa õhtul koju tulid, hoidsid sa oma suu kinni! Miks?!" pahvatas Jolyne korraga, tõustes laua tagant püsti. Paistis et Morgane ei olnud oodanud sellist reaktsiooni, kuna naine ei saanud hetkel sõnagi suust.
"Ma lähen Sly juurde," pomises Jolyne, enne kui ta köögist välja marssis ning enda tuppa kadus. Kuid kui ta oli ukse enda järel kinni virutanud, jäid neitsik hetkeks mõttesse. See, et tema ema ja Samuel viimaks ometi kihlatud olid, ei pahandanud ju teda tegelikkuses.. lihtsalt. Miks nad talle kohe ei rääkinud?! Kiirelt pead raputanud, vahetas Joly oma vana aukliku t-särgi ja lühikesed dressipüksid, milles ta magada tavatses, lihtsate teksade ning lilla topi vastu. Kiirelt veel peale musta tagi tõmmanud ja koti üle õla visanud, tormas tüdruk midagi ütlemata korterist välja.
Mööda hämaralt valgustatud öiseid tänavaid kõndides ei huvitanud eriti, milline võib olla Sylvesteri reageering, kui tüdruk kell kolm öösel tema ukse taha ilmub. Muidugi teadis ta kindlalt, et nina eest tal ust kinni ei lööda. Nad olid Sly'ga parimad sõbrad juba liivakastist saati. Ning teisiti ei saakski nende vahelised suhted olla. Viimaks Sylvesteri kodutänavale pööranud, leidis Jol ennast koduselt tuttavast kohast. Siin oli terve rida eramaju, kõik heledates toonides ning ümbritsetud kas plankaia või hästi hoolitsetud hekiga.
Kõndinud mööda asfalteeritud tänavariba paremalt kolmanda suure valge majani, astus tüdruk väravast sisse ja helistas uksekella. Möödus üsna pikk hetk. Nii umbes poolteist minutit. Uuesti oma näppu kellanupule vajutades, hoidis Jolyne seda seal seekord veidi pikemalt. Nüüd oli kusagilt lähedusest kosta mingit matsatust ning siis uimaselt paterdavaid samme, mis lähenesid ja siis kohmitses keegi teisel pool lukuga. Korraga uks paotus ning nähtavale ilmus paremat näopoolt kinni hoidev Sylvester. "Jojo? Kas sa tead mis kell on?" Tütarlaps kortsutas veidi kulme ja trügis ennast siis uksepeal seisvast kutist mööda. "Jah, täpselt kolm läbi kümme minutit.. Uuuhhh! Kellelt sa peksa said?"
Sly oli just käe näolt eemaldanud, et ust sulgeda, paljastades selviisil oma katkise kulmu ning aeglaselt paistetama hakkava paremasilma aluse. "Ma komistasin Wilbur' otsa, kui üles tõusin," vastas kutt, käega õrnalt enda katkist kulmu puudutades ja nägu kritsutades. Kapten Wilbur II Paksmagu oli Lyon'ite (Sylvesteri perekonna) vanakassi Wilbur I Karvapalli järeltulija ning ka peale Wilburi traagilist põiepõletiku põhjusel hukkumist nende uus lemmik.
"Ohh, vaene Paksmagu," pomises Jolyne, võttes just sinna ilmunud helepruuni kasukaga pärsiakassi endale sülle, olles enne seda oma käekoti seinaäärde maha pannud ning papud jalast võtnud. Sylvester turtsatas selle peale ja Joly pööras oma silmad kulme kergitades tema poole, kuid hetk hiljem oli tüdruku näol kerge irve, kui ta kassi uuesti maha pani. "Aii! Tule, sulle on kulmupeale plaastrit vaja ning kusagilt oleks jääd vaja, et see silm sul päris kinni ei paistetaks," sõnas Jol ning sellega paistis sõber märksa rohkem päri olevat.
Olles mõni aeg hiljem kenasti Sylvesteri kulmu kinni kleepinud ja parema näopoole peale rätiku sisse keeratud jääkuubikud pannud, istusid noored elutoas põrandal, pehmel vaibal. Nagu välja tuli, siis Hr. Lyon oli komandeeringus ning ei tulnud tagasi enne järgmist nädalavahetust ja Pr. Lyon oli koos Sly õe Serenaga paraleeltänava June juures. Niiet Sylvester ise oli õhtu otsa mingit õudukat vaadanud ning diivanile magama jäänud, ärgates alles Joly uksekella peale.
"Aga miks pagana pärast sa kell kolm öösel siia tulid? Mingi katastroof on tulekul või? Nägid oma öises nägemuses midagi, mida saab takistada vaid mingi erivõimetega teismeline hull?" uuris Sylvester korraga, olles üle andnud just ülevaate õudukast, mille kirjeldamine paistis talle järjekordselt une peale ajavat (nagu selgus, oli see üsna tavaline ja mage õudukas, mis reede õhtuti ikka telerist tuleb - mingid zombied ajavad inimesi taga, hammustavad neid ning siis saavad hammustada saanutest omakorda zombied ja lõpuks on ainult mingi mees ja naine, kes viimaks kogu asjale lõpu teevad ning hakkavad uut põlvkonda looma, nagu Aadam ja Eeva.)
Enne küsimustele vastamist lubas Jolyne endale kerge muige: "Kas sa arvad, et kui su oletused oleksid õiged olnud, siis istuksin ma siin vagusin ning kuulaksin su ülevaadet.. 'Verisest Ajastulõpust'?" Jol itsitas vaikselt, nähes sõbra näoilmet, mis nagu alati suutis teda seekordki naerma ajada. "Okei, tegelikkuses.. ma ei teagi. Esiteks pidas mu ema mind murdvargaks ning üritas mulle panniga äsada. Ja siis tuli välja, et tema ja Samuel kihlusid täna ning mulle ei hingatud sellest sõnagi." Viimase lause lõpu pressis neitsik läbi hammaste.
Sylvester oli vahepeal haigutanud ning silmad kinni pannud, kuid toon Jolyne hääles sundis teda neid jällegi avama. "Mis? Sa ju tahtsidki, et nad viimaks altari ette läheksid. Teadküll, kook, pruudikimp, valged ja roosad kleidid, kook." Sly hääl taandus mõminaks ning ta pea vajus aeglaselt ühele küljele, kuni see vastu nahkdiivani jahedat külge puutus. Selle puudutuse peale võpatas Sylvester uuesti ärkvele ning nägi endale vastu vahtimas pahuralt mõtlikku sõbrannat.
"Kule Jojo, ma arvan, et sa võiksid isegi veidike magada tead. Mina igatahes tahaksin küll segamatult nüüd kaheteistkümneni-üheni välja magada, kui lubad. Sa võid ennast Serena toas pikali keerata," rääkis nooruk, uniselt huuli torutades ning kui Jolyne endiselt midagi ei öelnud, vedas poiss ennast püsti, asetas ärasulanud jääkuubikutega rätiku lauale ja võttis neitsiku sülle. Selle peale viimaks mingigi kelluke tüdruku peas helises ja ta kiljatas: "Sly, pane mind maha! See ei ole naljakas, Sylvester Regini Lyon! Pane mind kohe maha!"
Sly vaid muigas ning kõndis trepi poole. "Oma arust ma ei teegi nalja, täitsa tõsiselt pigem. Sa peaksid magama. Peegel on lubatud alles peale korralikku und," rääkis ta lõbusalt, kuigi paistis isegi olevat kohe-kohe jälle magama jäävat. Siiski suutis ta endiselt protestiva tüdruku trepist üles viia ning koridori lõpus olevast roosast uksest läbi, Serena magamistuppa viia.
Jolyne katkestas enda protesti-hüüatused niipea, kui nägi, et need kuhugi edasi ei viinud ning lasi ennast allaandlikult voodile panna. "Tead, ma pole kolmene," märkis neitsik korraga, kui Sly talle teki peale tõmbas ning siis voodi äärele istus ja lõbusalt muigas. "Näed välja küll sedasi," mõmises kutt ning vajus siis korraga küljele, jäädes sinna samma voodi äärele magama. Jolyne tõi kuuldavale vaikse naeruturtsatuse, võttis endalt siis tagi seljast(mille ta ennist mingil põhjusel veel selga jätnud oli) ja keeras ennast küllili, toetades pea vastu patja, pilk hämaras sõbra poole pööratud. Moment hiljem teki Sylvesteri alt ära tõmmanud ning selle ka viimasele peale laotanud, naeratas tüdruk veel viivuks ja uinus.
Nüüd näis imedemaal juba kõik üsna korras olevat - iga asi oli nii nagu pidi ning midagi polnud paigast ära. Ja nii see olema peabki: vähemalt praegult.

Nii armas.:)
Mulle meeldib..ja muud ma öelda ei oska.

Natuke lõbus kuid samas äärmiselt hea lugemine. Lihtne kuid samas äärmiselt hästi kirjutatud. Alguses see tubade&trepide jutt oli minu jaos veidi ülepaisutatud aga see oli ka kõik.

Loodan varsti näha uut osa. :)

Nii, mul aega nappis ning mõte ei tahtnud eriti hästi liikuma minna, niiet see osa on lühem (a)



4. osa # Odd breakfast.

Roosa jänkuga kell seinal osutas mõlema seieriga kümne peale, kui Jolyne silmad paotusid. Tema unenägu oli poole pealt üsna segaseks keeranud - korraga ei olnud ta enam enda imedemaal, vaid kirikus, seljas õrnroosa kleit, vaatamas kuidas tema ema valges kleidis altari poole kõnnib. Siis oli unenägu uuesti muutunud: seekord olid seal olnud Sly ja Owen ja Sara bioloogia tunnist, kuid mis tegevus toimunud oli, seda ei suutnud tüdruk enam meenutada.
Momendi veel tühjalt valget lahe vahtinud, otsustas Joly ennast veidi liigutada, kuid nii pea, kui ta enda käed teki alt välja võttis ja ennast ringutas, oli ta sunnitud ka ehmatusest võpatama, kui Sylvester midagi läbi une pomises ning ennast neitsiku poole pöörast Jolyne tundis, kuidas sõbra käsi läbi une tema piha ümber libises ja seal pidama jäi.
"Eeeeee..?" venitas Jolyne küsivalt kuid Sly paistis vaid läbi une muigavat ning ennast rohkem tüdrukule lähemale nihutavalt. Läbi une? Eiii! "Ouu, käed eemale! Ma t e a n, et sa ei maga, väike pervert," teadvustas Jol korraga ning koheselt olid Sylvesteri silmad lahti. "Hommikust päikesekiir," tervitas kutt tüdrukut laialt naerdes, käsi endiselt viimase piha ümber.
Järgmisel momendil juhtus midagi, mida kumbki nooruk oodanud ei olnud: magamistoa roosa uks paotus ning sisse astus magamistoa omanik ise - Serena. "Oh, vabandust," lausus ukselävel seisev 10-aastane blondide patsidega tüdruk, kuigi tema näost oli näha, et eriti kahju tal küll ei olnud. Sly sisistas midagi, mida me siin kohal edasi ei hakka kandma ning Serena vajus näost nüüd veidikese punaseks. "Ema saatis mu lihtsalt vaatama, kas te kaks olete nüüd viimaks üleval ning ütlema, et hommikusöök on valmis, Glunk. Tsau Jojo!" Nende sõnadega kadus tüdruk toast, nagu oleks ta oma venna vihase pilgu all aurustunud.
Jolyne itsitas lõbusalt ning tõukas siis Sylvesterit endast eemale - viimane, seda ootamata, kukkus voodilt maha, kollasele vaibale. "Pervert," kordas Jol nüüd juba naerdes ning keeras voodis teise külje, tõmmates samas ka teki kurguni. Sly irvitas viivu oma ette põrandal ning ajas ennast siis püsti. "Kas sa siis ei kuulnud, päikesekiirekesekesekesekene? Sööma!" Seda öeldes tõmbas Sly teki Jolynelt pealt ära, mille peale tüdruk vaikselt kiljatas. "Ääääh, lase mul magada," matkis neitsik porisevat tooni, haarates ühe kahest padjast ning virutades selle vastu Sylvesteri molu.
Ajal, kui Sylvester silmipilgutades enda lõuga hõõrus, hüppas tüdruk voodist püsti ning jooksis tulistjalu ukse poole. "Mina olen esimene!" Naerdes punus Joly mööda koridori ning kärmelt trepist alla, võttes kaks astet korraga, kuid Sly jõudis talle siiski järgi, käies trepil peaaegu ninali, kui ta ühe sammuga üle kolme-nelja astme lendas ning viimaks käed kindlalt ümber tüdruku libistas. "EMMEE! Sylvester ahistab Jojo'd!" kiljus Serena kahjurõõmsalt köögiukse pealt. "Vait mullipea," sisistas Sly, kiirelt Jolynest lahti lastes ning üle trepi käsi puu hüpates, nüüd Serena poole sööstes. Kuid järgmisel hetkel oli Serena peitunud oma ema selja taha, kes nüüd samuti muigvel ilmega köögiuksele ilmunud oli ning Sylvester seisis maad vahtides ning enda kukalt sügades temast meetri kaugusel, samal ajal kui Jolyne tema selja taga püüdis kõigest väest mitte naerma hakata.
"Tere hommikust Jolyne! On sul kõht tühi? Ma tegin mune ja peekonit," lausus Pr. Lyon korraga, seda kummalist ja mingil põhjusel üsnagi humoorikat vaikust katkestades, suunates oma sooja pilgu Joly poole. "Oh, aitäh," sõnas tütarlaps, endale samas alahuulde hammustades, kuna Sylvesteri näoilme ajas teda ikkagi kohutavalt naerma - isegi tusaselt pahurana suutis kutt koomiline olla.
Kogu hommikusöögi aja oli Sly kohutavalt tusane ning sonkis kahvliga pahuralt enda toitu, moodustades algselt peekonitest, munast ja kahest tomati viilust näo ning lammutas selle siis kiirelt ja vihaselt laiali. Serena samas itsitas kogu söögi aja. Pr. Lyon käitus aga ülearugi viisakalt ja heasüdamlikult, uurides huvitundes Jolyne ema kohta ning selle kohta kuidas tüdrukul koolis läheb. Viimase küsimuse peale vastama hakates meenus Joly'le kella vaadata. Pool kaksteist.
"Um, meil on vaja enne kooli minekut Sylvesteriga paar asja korda ajada," täheldas tüdruk naeratades. Seda kuuldes kerkisid Pr. Lyoni kulmud üsna kõrgele. "Kooli? Täna on ju laupäev?" Jolyne muigas lõbustatult ning noogutas, märgiks et selles proua ei eksinud. "Jah.. Aga Sylvester aitab mul kampaaniat korraldada ning laupäeviti on koolis vaid maleklubi koosolekud, mis tähendab et hoone on põhimõtteliselt tühi ja me saame ÕOV-ruume ettevalmistusteks kasutada," seletas neitsik püsti tõustes ning enda nõusid kokku korjates. "Oh, selge see. Ära näe vaeva, ma koristan ise selle ära. Oli igatahes meeldiv sind jällekord näha," lausus Pr. Lyon hooletult käega viibates ja Sylvesterile ühe muigvel pilgu saates. "Aitäh veelkord, väga maitsev oli," sõnas Joly tänulikult ning sikutas siis sõbra samuti lauatagant püsti. Sylvester allus tusaselt ja vastuvaidlemata.
Mis kurat tal ometi nüüd hakanud oli? Ärgates oli ta küll vägagi aktiivne ning lõbus olnud, kuid hetkel ei ajanud tema pahur nägu Joly't isegi muigama. Pigem lihtsalt kulme kergitama.

Hmm.
Üsnagi armas. Muidugi täitsa huvitav oli see, et Joly niimoodi ema peale vihastas, kui ta ise juba aimas, et midagi sellist tulekul on. Aga noh, jah.

Sly on... noh, tema kirjeldamiseks pole sõnu. Selline armas ringitõmblev pervert!
Ohjah.

Aga uuuut! :)

Nii armas osa oli. :)
Loodan varsti uut osa näha.

Nii.. mulle suruti peale, et ma koheselt uue osa valmis teeksin.
Ning mõttekriisi tõttu tuli see nüüd üsna.. kahtlane.
agasiiski - palun



5. osa # "Why?" "Why not?"

"Sylvester, halloo! Kas sa üldse kuulad mind?!" Jolyne müksas sõpra kannatamatult küünarnukiga. "Aii! Midaaaa?!" urises Sly enda kätt häärudes - tal esinesid endiselt need tobedad pahuruse tundemärgid. Nad kõndisid mööda esimese korruse koridore ning Sylvester pani vaevu tähele, kus ta üldse viibib, rääkimata siis sellest, et ta ei paistnud kuulvat ainumadki sõna, mis üle Joly huulte kostus.
"Mis sul hakkas? Sa ei ole kunagi selline," märkis tütarlaps, kui nad kahekesti treppideni jõudsid ning kolmandale korrusele ronima hakkasid. "Sorri, ma.. anna andeks, lihtsalt.. jahh," kogeles Sly - sõnade välja lausumine ei paistnud talle hetkel sobivat, kuigi tavaliselt võis see olla ka ainukene asi, mida ta prefektselt oskas. Kuid vähemalt paistis kutt praegult nüüd juba natukene rohkem ümbrusele tähelepanu pööravat, niiet Joly alustas oma jutuga otsast.
Koolimaja oli harjumatult tühi ning tekitas tüdrukus veidikese kõheda tunde. Samas oli ta olnud väga kergendatud, kui nad hoonesse sisenesid - õues oli hakanud ähvardavalt müristama ning õrnalt sadama. Nüüd pilku kolmanda korruse koridori aknast välja viies, tundus Joly'le, nagu keegi kallaks seda ämbriga. "Tead, mis oleks lahe?" lausus Sylvester korraga, kui õues pikne üle taeva jooksis ning koridori valgustavad lambid korraks vilkusid. "Mh?" ühmas neitsik küsivalt, keerates samal ajal ÕOV-i ruumide ust lukust lahti ning klõpsates lülitist tule põlema. "Mõtle, kui elekter viieks minutiks ära läheks ning siis tagasi tulles hakkavad kõik asjad ju automaatselt tööle? Ja koolimaja on elektroonilise lukustus süsteemiga.. uksed läheksid lukku ning neid saab lahti keerata vaid väljast," rääkis Sylvester.
Tore, ta on tagasi., mõtles Jolyne muigega ning noogutas sõbra mõttekäigule tunnustavalt kaasa. Lükanud valge ukse kergelt kinni, kõndis tüdruk ühe laua juurde, millel ilutses suur arvuti, ning lülitas masina käima. Sisestanud parooli, kuulas ta pooleldi sõbra juttu sellest ideest, mis tema peas käima oli läinud, kui korraga oli ainukene valgus aknast sisse langev hämarus. "Midaaah?! See ei ole võimalik!" "Ma tean, kas pole kummaline? Äkki on mul mingid selgeltnägemise võimed võimidagi?" Jolyne vaatas uskumatusega oma sõbrale otsa ning puhkes siis naerma.
"Ma tõesti loodan, et sa ei pannud selle luku koha pealt täppi. Mis sa arvad, kas me jõuaksime viie minutiga väljapääsuni?" uuris tüdruk endistviisi naerdes. See oli liiga kummaline. "Oh, sa ei taha välja minna," sõnas Sylvester kindlalt, astudes akna juurde ning võpatas kergelt, kui jälle pikne üle taeva jooksis. Hetk hiljem läksid tuled uuesti põlema. "See ei olnud rohkem, kui kolm minutit," täheldas tüdruk, naermist lõpetades. Siiski oli Sly'l ühes asjas kindlalt õigus olnud. Nad olid nüüd lukutaga. Ja nagu kutt ka hetk enne elektri kadumist öelnud oli, siis oleks mobiiltelefoni kasutamine äikesetormiga eluohtlik. Üleüldse igasuguse elektri kasutamine polnud soovitav.
"Niiet me oleme siin nüüd kinni? Äge." Joly lülitas kiirelt ennast uuesti käivitama asunud arvuti välja ning kõndis siis seina ääres oleva diivanini, sellele istuma potsatades. "Kas ma panen tuled ka kustu?" uuris endiselt akna juures seiseb Sylvester abivalmilt, samas kui tuled paar-kolm korda ära kustusid ning uuesti põlema läksid. "Um, ma.. See oleks vist parem jah," vastas Jol ebalevalt alahuulde närides. Hetk hiljem tuled kustusidki ning siis tundis tüdruk hämaruses, kuidas tema kõrvale diivanile istuma vajuti ja käsi ümber tema õlgade asetati. Akna taga jooksis jälle üle taeva pikne ning see valgustas sekundiks Sly nägu.
"Mis perverdist sai?" küsis poiss kulme kergitades, kui Joly midagi ei öelnud. Neitsik hammustas ebalevalt alahuulde. "Ma kardan äikest," vastas ta peale momendilist vaikimist. Sylvester naeris vaikselt. "Miks?" uuris nooruk, teist kätt samuti Jolyne ümber viies. "Niisama huvipärast küsin," lisas ta ning Jol tajus selgelt kuti häälest lõbususe. "Miks mitte?" kostis neitsik selle peale, andes mõista, et tema tõesti ei kavatse sellele küsimusele vastata. Sylvester naeris jälle.
Järgnes vaikus, kui välja arvata väljas vastu aknent trummeldav vihm, kaeblikult ulguv tuul ja vahel kostev ähvardav müristamine.
Ja korraga see vaikus katkestati. Sly, kes oli vahepeal juba üsna sügavalt mõtetesse vajunud, avas suu ning küsimus, mis tema poolt tuli oli ootamatu ning ühtlasi ka veel sadat muud asja korraga ka, "Kas ma tohin sind suudelda?" Jolynel vajus suu ammuli. "Kuidas palun?! Miks?" Ei saanud ju võimalik olla, et ta kuulis praegult õigesti. "Miks mitte?" vastas Sly selle peale, jäljendades täpselt ennisti Joly antud vastust. "Sest.." alustas tütarlaps, kuid Sylvester peatas ta kiirelt. "See küsimus ei olnud tegelikkuses vastamiseks mõeldud," märkis nooruk, olles juba oma näoga Jolyne'le üsna lähedale kummardunud.
Ning korraga oli kogu ruum valge. Sylvester pilgutas üllatunult silmi ning Jo hüppas kiirelt püsti. Ning mõlema kõige suuuuuuremaks üllatuseks seisis avatud ukse lävel.. "Cregan," pressis Sly läbi hammaste, kui tema pilk siniste silmade pilguga kohtus. Owen' süsimustad juuksed ning riided tilkusid veest ja ta hoidis käes võtmekimpu. "Terekest Dashae," lausus noormees säravalt oma võlts-mitteniivõltsi naeratust naeratades. "Lyon," lisas OC ka kergelt noogutades, kui Sly palju ütlevalt köhatas, "võin ma sulle köhakomme pakkuda?" lõpetas Owen irvitades.
Enne, kui kumbki poistest oleks saanud veel midagi öelda, pahvatas just veel soolasambana ühel kohal seisnud Jol: "Mida sa siin teed?!" Tütarlapse silmad olid kindlalt läbimärja kuti poole pööratud. "Vabandust, ma sain aru jah, et segasin.." "Ei, sa ei seganud. Ja ära lase mul küsimus korrata, Cregan," pressis Jolyne läbi hammaste. "Oh, noh, te ilmselgelt vist kumbki ei vaadanud ilmateadet, eksole? Ja oleksite ka ühtlasi hommikuni siin, kui mul poleks juhtunud võtit olema ning ka siia asja. Palun-palun, pole tänu väärt." Joly pööritas silmi ja haaras siis arvutitooli juurest enda õlakoti. Kihutades siis ukse juurde. "Siiski, aitäh, OC," lausus tütarlaps, Owenist uksel mööda trügides ning kahe poisi nägemis ulatusest kadudes. Mõlemad jäid temast maha vägagi üllatunud nägudega.

Urrr.
Niimoodi luku taha jääda oleks ikka väga äge.
Noh, muidugi mitte üksi, sest ka mina kardan paaniliselt äikest.
Aga kellegagi koos, kindlasti. :)

Ja mulle meeldis, et Owen neile vahele segas. Äkki nüüd Sly solvub või midagi ja siis Joly peab üksi hakkama saama ja... jahm.
Igatahes, meeldis see, et... ee... nad ei suudelnud, jah.
Jahm.
Jahm. XD

Muide, ei old kahtlane.
Ma loodan, et mõttekriis sai läbi ja sa siis kirjutad hästi kiiresti uue osa.
Niiet - uuut! =)

Oooh, see läheb ainult paremaks.

See osa.. tuli nüüd mulle endalegi üllatusena. Ma ei arvanud, et tahan asjad sedasi ära keerata, aga juhtus. (a)



6. osa # Another day.

Korteri uks klõpsatas lukust lahti ning paotus. Järgmisel hetkel vajus oma koduuksest sisse naeratav Jolyne. Morgane piilus ettevaatlikult köögi ukse vahelt, kuid esimesel korral tüdruk seda ei märganudki.
Jol kangutas enda papud endalt jalast, võttis tagi seljast ja asetas selle nagisse ning alles siis libisesid tema silmad köögi uksel seisvale naisele. "Emme!" Kahe sammuga oli tütarlaps juba oma ema juures ning embas teda naerdes. "Anna andeks, et ma eile sedasi solvusin, päriselt!"
Morgane pilgutas üllatunult silmi, kuid kallistas siis naeratades oma tütrekest vastu. "Muidugi annan, kes teine siis mul kleiti valida aitab?" Seda küsimust kuuldes Jolyne vakatas, korraks emale suurte silmadega otsa vaadates ning teda seejärel veelgi tugevamini emmates. Nüüd märkas ta ka üle ema õla, kes köögilaua taga istus.
Kiirelt oma emast lahti lasknud, lükkas tütarlaps ühe näole kleepunud läbimärja juuksesalgu (ta oli siiski ju vihmakäest tulnud) kõrvataha ning kiirustas mehe juurde, kes kergelt püsti tõusis ja kellele Joly samuti kallistuse kinkis. "Sam, anna andeks, et ma sind viimane kord sõimasin," palus tütarlaps summutatult mehe vastast, kui too teda vastu kallistas ning naeris. "Unustatud juba, pisike," vastas mees, oma tulevasest tütrest - mõnes mõttes - lahti lastes ning siis tagasi laua taha istudes.
Jolyne potsatas samuti, ise säravalt naeratades, teisele poole lauda istuma ja hetk hiljem vajus Morgane Samueli kõrval olevale toolile. "Nooooh? Kas te kuupäeva peale ka mõelnud olete?" uuris Jojo, ennast ettepoole toedates ning korda mööda Samuel'le ja Morganele otsa vaadates.
Mõlemad heitsid teineteisele ühe pilgu silma nurgast, enne kui Samuel suu avas ja vastas: "Noh, me arutasime seda tegelikkuses ennist ja mõtlesime.. Esimest oktoobrit." Jolyne kergitas küsivalt kulme. "See oli päev, mil me täpselt aasta tagasi tutvusime," selgitas Morgane, enda paremakäe sõrmi läbi Samueli vasakukäe sõrmede libistades ning naeratades.
"Nii ruttu?" kordas Jol kulmi kergitades. Ta oli siiski arvanud, et tuleb pikk kihlus ja abielu alles suve poole, või veebruaris. Aga mitte kohe. "Esimene oktoober on ju," tüdruk heitis pilgu kiirelt kalendrisse ning tegi peas arvutuse, "Üheksateistkümne päeva pärast," lõpetas Jojo kulme kortsutades. See tõesti oli ruttu.
"Piletid on praegu odavad ning tänu sellele, et sa õpilane oled, saad sa lausa tasuta," rääkis Samuel edasi ning Joly kulmud tõmbusid veelgi rohkem kortsu. "Piletid?" kordas ta küsivalt.
"Me mõtlesime, et pulmad võiksid toimuda Denveris..." alustas Morgane vastamist, kuid peatus, nähes oma tütre reaktsiooni selle linna lausumise peale.
Kas naine tegi nalja? Ta tõesti tahtis pulmi selles.. selles.. selles linnas? Tüdruk raputas pead, peites oma näo enda käte taha. Denver. Seal oli liiga palju mälestusi. Liiga palju kurbust, mida ta oli üritanud unustada. Liiga palju.. kõike. Kui nad kümme aastat koos emaga Seattle'sse kolisid, oli neitsik lootnud, et ta ei pea enam kunagi sinna tagasi minema. Nad olid siiski ju Denverist lausa põgenenud.
"Jolyne, kuula mind. See on mu sünnilinn, ja sinu oma ka. Pealegi on Samuel'l ka kena maja välja vaadatud.." "MAJA?!" kordas Jolyne silmi pilgutades, tõrjudes sinna kerkivaid pisaraid, mis olid tingitud vihast. Nad tahtsid sinna elama minna?
Rohkem Jol enam kuulata ei tahtnud. Mitte ühtegi sõna. Kiirelt tõukas ta ennast laua tagant püsti ning marssis enda tuppa. Kuidas võis kogu laupäev niimoodi persse minna? Esmalt see värk Sly'ga ja nüüd tema ema ja Sam..
Ukse enda järel kinni löönud, viskus tütarlaps kõhuli voodile, nägu enda Snoopy piltidega padja sisse surudes. Tema silme ette kerkisid mälestused..

Pisike punaste patsidega tüdruk kõndis keksleval sammul oma ema käe kõrval, jälgides ümisedes mööduvaid inimesi. Korraga peatusid plikatirtsu hallid silmad ühel naerval ja jäätistsööval perekonnal. See meenutas talle teda ja tema ema, aga seal oli ka üks meesterahvas. Isa. "Emme," mõmises tütarlaps, oma ema kergelt käest sikutades, "Kus minu issi on?" Tirtsu silmad liikusid murelikult oma emale, kui see seisma jäi, näost kergelt valgemaks minnes. Tema ema oli ilus - kõige ilusam. Tal olid pikad mustad juuksed ja ümmargused rohelised silmad ning ta kandis alati niiiii ilusate värvidega riideid. Kuid praegu ei olnud tema emme näoilme nii ilus, kui tavaliselt. "Tule, ma ostan sulle jäätist," lausus noor Morgane kiirelt, näole võltsi naeratust manades.
Peale seda oli Jojo veel mõnel korral seda teada saada üritanud, kuid alati muutus tema emme siis kuidagi kurvaks.. mis tõttu tüdruk oligi viimaks selle uurimise lõpetanud ning endale lihtsalt... kujutledava isa loonud. Isa, kellega ta õhtul rääkida saaks, isa kes temaga koos liivalosse ehitaks, isa kes talle kiigel hoogu lükkas, kui tirtsu enda jalad maha ei ulatanud.

Need meenutused tõid Jolyne kurku tobeda pitsituse. Nüüd oli ta muidugi vanem ning ta teadis, et tegelikkuses oli ta isa tema ja ema mahajätnud, kui teda veel sündinudki polnud. Siiski tundus Jol'le, et ta teadis täpselt, kuidas mees välja nägi ja kuidas ta hääl kõlas ning unes oskas ta vahel isegi öelda, kuidas mees lõhnas.. Kuid seda meest, keda tüdruk oli kümme aastat tagasi endale ette kujutanud, ei olnud olemas. Nüüd oli tal uus isa-figuur - Samuel, mees, kes erines tema kunagisest 'isast' nii palju, kui oli võimalik erineda.
Neitsik ei teadnud, kui kaua ta seal sedasi lamanud oli, kui korraga tema kõrvu kostus ukse lingi plõksatus ja aeglased sammud tema voodini. Kui keegi hetk hiljem voodi äärele istus, ei liigutanud tüdruk ennast sentimeetritki. Ta oli juba sammudes ära tundnud, kes sisenenud oli. Ja kindlasti ei olnud see Morgane - tema sammud olid kiired, lühemad ja teravamad. Viivuks kujutas Jol, et ta on jälle neljane ning on pahane poisi peale, kes teda lasteaias patsist tirinud oli ja kuulab oma isa enda voodil istumas ja teda lohutamas.
"Joly?" Vastumeelselt pööras Jolyne ennast ümber, jäädes endiselt lamades nüüd Samuel'le otsa vaatama. "Jah?" libises üle ta huulte kalgilt.
Mees naeratas. "Vaata, see oli su ema mõte. Ta arvas, et oleks kõige aeg tagasi Denverisse minna.. Aga kui see sulle ei meeldi, siis.." Mees peatus, kuna hetkeks näis, nagu tahaks Jol midagi öelda, kuid kui tüdruk kiirelt pead raputas, ta jätkas: "Siis võin ma maja tagasi anda ning hoopis kuhugi siia kanti uue elamise soetada. Nii minu, kui teie kahe korter on väikesed ning me ei mahuks eriti ära." Samuel jälgis tüdrukut, oodates tema reaktsiooni. Tema näost oli tõesti raske midagi välja lugeda.
Joly peas käis tuline sõda. Tema ema tõesti tahtis Denverisse tagasi. Ja mingi osa temast tahtis kaa, kui talle meenusid sealsed pargid ja mänguväljakud (lapsemeel lööb välja). Kuid ülejäänud osa temast karjus, et see mõte ei kõlba kuhuti. Tema elu oli siin! Tema kool, tema sõbrad, nad kõik olid siin! Kuid siis jällegi.. nad võiksid Denveris jälle täiesti uuesti alustada. Kui Samuel Morganega abielluvad, annab Sam ka tüdrukule uue perekonnanime. Ta ei oleks enam Jolyne Dashae, ta oleks Jolyne Evans. Ta võiks isegi Samueli arvatavasti oma isaks kutsuda. JAH! karjus teine osa tüdruku sees juba valjemini, see, mis ennist vaiksem oli. Kuid EI kõlas veelgi võimsamini. Ta peab mõtlema ka Sylvesteri peale.. Ja ta peab Owen'le koha kätte näitama ning presidentiks saama! Kuid minnes tagasi Denverisse.. ei oleks tal ju mingit jama OC'ga. Ta võiks hakata täiesti otsast. Võib-olla minna jälle tantsutrenni, mille ta siin kolm aastat tagasi pooleli oli jätnud.
"Lubad, et sa mõtled selle peale, Jolyne?" küsis blondide juustega mees tema voodi äärelt. Neitsik noogutas kergelt ning naeratas. Jah, ta tõesti kavatses selle peale mõelda. Ja vast isegi nõustuda ning kolida Evans'na Denverisse. Lõppude-lõpuks ei mõelnud ta praegult, et ta peaks siia jääma Sylvesteri pärast. Ta oli poisi peale solvunud. Ja usutavasti poiss tema peale samuti.

Urr-i.
Kohe selline pööre... noh, üllatusena tuli, aga tegelikult on väga huvitav. :)
Tahaks teada, mis tal seal Denveris siis juhtus, et ta tagasi minna ei tahtnud.
Sly'st on muidugi kahju, kui tüdruk ära kolida otsustab, aga... noh, jah.
Meeldib. :)
UUT!

HEAHEAHEA! :)

Nii, see osa läks täiesti metsa. Ausalt!
ma suutsin iluuuusa pika teksti ära kustutada ning kuna olin kenasti lubanud Inimesele, et täna saab uue osa, siis pidin midagi kokku keerama ( a )
Ärge ainult vihapidage, eksole?



7. osa # The middle.

« Pisike punaste patsikestega tüdruk jookseb mööda tänavat, komistab, kukub ja hakkab nutma. Uduse pilguga näeb ta eespool punaste juustega meest.
"Issi!" Pisaratevool peatub, tüdrukutirts tõuseb kiirelt püsti ja jookseb jälle. Jookseb, jookseb, endiselt oma isa hõikudes. Korraga punasepeaga mees peatub ja tirts tormab talle otsa.
"Issi," ütleb tüdruk rõõmsalt. Mees kergitab kulme ja vaatab otsa silmadele, mis sarnanevalt nii kujult, kui värvilt niivõrd palju tema omadega. Kõhklevalt kummardub mees madalamale, küsides endalt, kas see võib tõesti olla see, kelleks ta seda tüdrukut pidas.
"Tere sweetie, mis su nimi on?" küsib mees, naeratavale tüdrukule otsa vaadates.
"Jolyne, aga emme ütleb mulle Joly ja lasteaias üks poiss Lynn." Tirts pilgutab oma silmi paar korda kiiresti, olles seda tehes ääretult armas.
"Kas mina võin sulle Jo-Jo öelda?" küsib mees, olles just saanud oma kahtlusele kinnitust. Vaid üks naine siit linnast, keda tema teadis, hüüaks oma last sama moodi, nagu hüüdis ta kunagi ühel sügisõhtul esimest korda teda.
Joly nagu Jolyne, Joly nagu Julio.. »

Sel kohal see unenägu täiesti ootamatult katkes ning hetke valitses pimedus. Jolyne oli just äsja võpatades üles ärganud. See mees polnud enam ammu tema unenägusid külastanud.. Ohkega pead raputanud, vajus tüdruku pea tagasi padjale. Kell oli alles pool viis ja ta tahtis täna magada.. kaua.

« Päike siras kõrgel teavas. Päev oli ebaloomulikult palav.
Siiski oli tegu erilise päevaga üe pisikese tüdruku jaoks. See oli tema esimene päev uues lasteaias. Pabin oli suur.
"Mis siis, kui ma neile ei meeldi?" põdes tirts juba üha uuesti ja uuesti, siis kui ema talle imeiluse suvekleidi selga aitas ja ka veel siis, kui Morgane tema punased juuksed kahte armsasse patsi sidus.
"Muidugi sa meeldid neile, kullake, sa meeldid ju kõigile," ütles ema hoolitsevalt ning tirts hammustas endale alahuulde, et mitte välja öelda sõnu, mis sealt tulla tahtsid. Issile ma küll ei meeldinud.
Lasteaia väravast ema käevangus sisse astunud, oli ärevus juba kohutavalt suureks paisunud ja kõhus oli väga-väga paha tunne. Selline, nagu siis, kui pead arsti juurde minema.
*unenägu muutus veidi, nagu keegi keriks seda edasi ning aeglustus uuesti kohas, mis magava Joly südame kiiremini taguma pani*
Oli juba lõunane aeg. Pisike tirts istus üksinda kiigel, jalad kümne sentimeetri kõrgusel maast, ja jälgis nukralt, kuidas teised tema lasteaia kaaslased rõõmsalt liivakastides mängisid ja ringi jooksid. Ta tundis ennast neist kuidagi väga eraldatuna.
"Tahad, ma teen sulle hoogu?" kostus korraga sõbralik küsimus tüdruku seljatagant. Tirts pööras enda pead veidi, nõnda et tal oleks võimalik üle õla naeratavale heledapäisele poisile otsa vaadata. "Mina olen Sly," lisas poisike sõbralikult.
"Jolyne olen. Jah, palun" vastas tirts säravalt naeratades ning korraga kadusid kõik tema kahtlused ja hirmud. Ta oli omaks võetud.»

Sellele mälestus-unenäole järgnesid veel mitmed ja mitmed, enamus neist seotud Sylvesteriga, enne kui Jolyne märgade silmadega ärkvele võpatas, meenutades pitsitava kurguga enda viimast unenägu. See oli olnud eilne päev.. Kuid seekord ei seganud Owen vahele.. Seekord ärkas ta üles.
"Ei," lausus tüdruk endale valjult. Sly ja tema olid sõbrad. Parimad sõbrad veel pealegi. Tüdruk ei tohtinud lasta millelgi sellisel nende sõprust rikkuda.
Kuid nüüd meenus neitsikule ka otsus, mille ta langetama pidi.. Ja pitsitus tema kurgus muutus tugevamaks. Joly'le näis, nagu peaks ta valima enda ema ja Sammie ning Sylvesteri ja teiste sõprade vahel.
Aeglaselt vedas tütarlaps ennast oma voodist püsti ning kõndis üle ruumi peegli ette. Taaskord vahtis talle vastu see sama igav tema - need samad sassis punased juuksed, need samas ümmargused hallid silmad. Prillid endale ette lükanud, vahtis tüdruk tükk aega enda peegelpilti, peas käimas vali sõda kahe osapoole parem, kui korraga kolmas, erapooletu, osa ennast valjult teatavaks tegi.
On aeg muutsteks..
See oli kindel. Need tänaöised mälestused kinnitasid Jolynele seda. Ta tahtis muutuda. Ja mis oleks parem variant, kui..?
Kõik kahtlused ja kõhklused mis temas veel olid, kõrvale heitnud, haaras tütarlaps kõrvalt riiulilt enda mobiiltelefoni ning valis kiirelt numbri.
"Samuel Evans," kostus praktiliselt kohe kõlarist, mille Jol endale kõrva äärde asetanud oli.
"Heii Sam.. siin Joly, ma.." Kas sa teed ikka õigesti? küsis hääl valjult neitsiku peas ning ta võpatas korraks, kuid eiras küsimust. "..olen nõus," lõpetas tütarlaps ning naeratas enda peegelpildile.
Kas sa teed ikka õigest? - Jah! Oli aeg muutusteks.

Oeh, peaks eelmised osad ka läbi lugema, sest see oli tõesti hea. (: Jätka.

Sul on tõsiselt hea jutt ja ma imestan kuidas sa selle kõigega tegeleda jõuad. Selline tublike oled ja vaata, et sa jätkad, muidu saad peksa!

Nii.. mul oli täna kodus KAKS elektrikatkestust, niiet ma sundisin ennast uut osa kirjutama ( a ). Loodan, et pole väga igav (, sest minul endal oliiii igav seda kirjutades.



8. osa # "Change. Change is good."

"Oled sa selles t ä i e s t i kindel?"
Morgane silmitses uurivalt enda tütart, rohelistes silmades peegeldumas ka mure. Sest see palve, mis tema tütre poolt tuli, oli tõepoolest ootamatu ning talle näis, et tüdruk ei olnud seda korralikult isegi kaalunud mitte.
"Jah ema. Ma ei taha olla enam punapea!" Jolyne hääl kõlas veendunult, kui ta üle enda prillide oma ema poole vaatas - isegi tema hallidest silmadest võis selgelt näha kõigutamatut otsusekindlust. Ta tahtis muutust. Ta oli sellega juba alustanud ning otsustas kohe täiega lõpuni minna.
Sellest, kui tüdruk oli nõustunud oma ema ja Samueliga Denverisse kolima, oli möödas neli päeva - ta ei olnud siiani Sylvesteriga sõnagi vahetanud, kuigi oli esimesel päeval paaril korral üritanud - poiss ei olnud temast väljagi teinud. Ning nüüd viimasel päeval oli Jol järjekindlalt enda liivakastikaaslast vastu ignoreerinud. Kuigi viimane kord, kui ta nägi Sylvesteri nägu, kui tüdruk noormehe sõnadele ei vastanud, väljendas see tõelist haavumist - alles hetk hiljem oli Jolynele kohale jõudnud, et sõber oli üritanud vabandust paluda, kuid siis oli juba liiga hilja.. Sly oli läinud.
"Oh, olgu. Aga kas sa ei tahaks siis katsetada midagi tumedamat? Piimašokolaadipruun näiteks?" pakkus Morgane vaikselt, tuues Joly välja tema hetkelisest mõtisklusest. Kuid vastuseks sai naine kiire pearaputuse. "Ma käisin juuksuri juures ning ta ütles kindlalt, et see blond jääb mulle kõige paremini - vaata, kuna mu juuksed on punased ja ma värvin neid ka esimest korda, jääb see veidike päikesekullaka varjundiga ning pidi hästi sobima mu nahatooniga," seletas tütarlaps, enda käes oleva pakiga lehvitades, millel oli kujutatud säravvalge naeratusega ja täiuslike blondide juustega modelli.
Morgane tõi kuuldavale ohke ning võttis siis enda tütre käest karbi, pöörates seda enda käes. Tegu oli vähe juukseid kahjustava naturaaljuuksevärviga, mis oli ühtlasi ka püsivärv. Tal oli raske uskuda, et Jol tõesti tahtis oma punastest juustest loobuda - nendega koos oli ta oma isa praktiliselt täielik koopia. Täielik Julio koopia. Leides ennast sellest mõtlemas, oleks Morgane heameelega naerma hakanud - miks mõtles ta mehele, kes oli olnud nii loll ning jätnud ta maha kohe, kui teada sai, et ta last ootab? Ning mõned aastad hiljem ka oma tütre julmalt hüljanud, kui Jol temaga juhuslikult kokku juhtus. See mees oli jõhkard, julm jõhkard. Aga Morgane tahtis teda mäletada - ta ei olnud enam temasse armunud, ei, ta oli ju kihlatud Samueliga ning pidi selle mehega ka peagi abielluma.
"Hmm, hea küll," sõnas naine viimaks, veel ühe ohke saatel, karpi avades ning sealt kogu kupatuse välja kallates. Jolyne näole lõi särama rõõmus naeratus - ta oli korraks isegi kartnud, et ema keeldub. "Aitää-äh, sa oled pariiiiiim," leelotas näitsik, Morganet emmates ning enda tuppa kadudes, et lihtsamad riided selga panna - hetkel kandis ta valget triiksärki, millega ta täna koolis oli käinud ning selle äramäärimist ei oleks ta endale eluilmaski andeks andnud.
Hetke pärast olidki Jolyl seljas mugavad kodused dressipüksid, mis oleksid olnud vägagi moekad ja sobiksid ka avalikuks kandmiseks, kui need poleks olnud siit sealt koos nelja kuut erinevat tooni seinavärviga - lilla, kollane, sinine ja punane. Ülespoole oli neitsik pannud ühe eest lahti käiva koduse pusa, mille olukord sarnanes suht tema pükstele. "Ma olen valmis," lausus ta, ilmudes köögi uksele, kus tema ema juba värvi kokku segades teda ootas, pakendis kaasas olnud kilekindad käes.
....

Jolyne hingas erutatult, kui enda tuppa astusin, viivitades meelega riideid vahetades, et mitte veel peeglisse vaadata. Riiete vahetamine oli olnud hea idee - Morgane polnud just mingi eriline juuksur, kuigi värvimisega saab igaüks hakkama. Tõmmanud endale jalga helesinised teksad ning kiirelt üle pea käiva valge maika samuti selga ajanud, pööras tüdruk ennast aeglaselt peegli poole. Ta süda jättis löögi vahele. See, kes talle vastu vaatas oli võõras isik, kuigi hommikusest peegelpildist oli muutunud vaid juuksevärv. Joly tõstis aeglaselt käe ning silitas sellega enda kuldblonde juukseid.
"Meeldib?" küsis Morgane vaikselt, olles ukse pealt tüdrukut tükk aega jälginud. Värske blondiini näoilmest polnud lihtsalt võimalik midagi välja lugeda. "See on super! Ma armastan seda," vastas Jol peale hetke vaikimist, näole valgumas särav naeratus. Peegelpilt oli küll veidi võõrastav, kuid sellega vajaski harjumist, aga üldpildis oli ta.. imekena.
"Aitäh ema!" Tütarlaps kiirustas üle toa, Morganet emmates. Naine hingas sügavalt sisse, kui tema nina vastu neid juukseid puutusid - Jolyne oli kasutanud ka õunapalsamit, kui ta värvi maha pesi.. Ja see ei olnud õnneks muutunud - tema tütreke lõhnas endiselt, nagu küps õun. "Pole tänu väärt, kullake. Pole tänu väärt."

....

See meenutas seda korda kui ma blondeerisin :)
Sõbrad ei tundnud ära kui neile vastu läksin ja noh, see muutis mind meeletult

Uuh, teadupoolest kadestan ma kõiki kes on naturaalsed punapead, siis selle kohapealt leian, et tüdruk on täielik idioot. Aga jutt ise on endiselt supersuper hea.