Lühijutt.
"Ohh jumal, temale on raske mõelda, katsuda asju mida tema puutus, vaadata inimesi ja isegi ennast keda ta armastas," Tõmban käe üle tolmuste nukkude ja asjade. Joostest ruttu randa tagasi kus ennem viibisin.
"Nii raske on midagi tast mäletada, ma oleks nagu ise surnud ja siis ärganud. Ma ei mäleta temast midagi, kuigi olime eluaegsed sõbrad." Heitsin liivale pikali.
"Ma tahaks, et ta poleks seal pilvises taevas, et ta ei peaks jälgima minu tegutsemist, et ta ei peaks, ta ei peaks midagi sealt tegema ega olema. Miks pidi see suur rottipoja talle haiget tegema. Ta poleks otsinud suurt puud ja autokummi. Parajat oksa kuhu kõita parajalt paks ja tugev nöör ning toppida oma pisike kaunis blondide pikkade ja natuke lokkis juustega pea sealt nöörist läbi ja jalaga tõugata kumm eemale. Plaks ta elas minuteid ja suri. Ta helesinised silmad enam ei helkinud nagu tavaliselt ja tema säravvalged hamba ja ta naeratus, mis mind alati nakatas. Pruunikas nahk. Kõik oli ideaalne. Mina tema kõrval olin ja olen ikka nagu kaltsakas. Minul on pruunid lühemad ja tavaliselt alati sassis juuksed. Valgemad ja mitte just kõige ilusmad hambad, need ei ole nii valged kui tema omad. Alumised hambad on puserdis. Alati punakad põsed nagu hakkaks palavusse lämbuma, alati punastan kiirelt aga tema, tema lihtsalt tegi asja naljaga pooleks ja ei punastanud. Meil oli alati kõigest rääkida. Kunagi me ei igavlenud. Lesisime liival, hullasime vees, lollitasime ja isegi pani niisama lolli. Me olime nagu õed. Kuniks ta jättis mu päeviku vahele kirja, ta tohtis seda lugeda. Olin läinud alla ainult vee toomiseks. Tema aga istus mu voodil ja luges päevikut. Üless joostes vahel komistades ja vett maha loksutads üless jõudes märkasin, et teda polnud enam. Kaardinad lehvisid akna ees, tuul puhus tuppa, päeviku lehed kõikusid ühele poole ja teise poole. Päeviku all oli a4 suurune leht mis oli tema ilusat käekija kritseldust täis," Paotasin pisara ja jätkasin.
"Ta kirjutas mulle." Vakatasin, võtsin taskust käkras lehe oma dressika taskust ja hakkasin lugema.
"Kallis sõbranna, sa oled mulle nagu õde. Ma arvestasin ajaga, et ma jõuan selle ära kirjutada, kuna sa oled aeglane veega kõndia. Ma tahaks tänada sind kõige eest, millega sa mind õnnelikuks tegid. Ma rohkem ei taha midagi õelda, et armastan sind igavesti," Panin kortsus jutu taskusse tagasi ja jooksin liival mööda päikesepoole.
Lõpp:)