Soov {LÕPETATUD}

Viimati muutis seda Everleigh (12/1/2014, 18:21). Kokku muudetud 21 korda

Tulemas on järjejutt, mille mõte on mul juba pikka aega olnud. Loodan, et see meeldib teile ^^

Soov

Esimene osa.

Kõrvetav valu, see oli ainus, mida ma tundsin, kui vaatasin, kuidas ta maa põue sängitati. Ühtegi pisarat ei voolanud mu silmist nagu teistel. Ma olin üksi, südames. Sa võtsid kaasa kõik, mida ma anda suutsin, jättes mulle augu, mis nüüd valuga aeglaselt ja piinarikkalt täitus. Mõtlesin aegadele, mis meil olid, unistustele, mis meil koos olid. Mitte miski ei ole enam sama, kõigel, mis ma sinuga saavutasin, oli tühja läinud, kadunud nagu hommikune udu. Ma lubasin, et ma ei nuta ja ma ei nutagi, mitte väliselt.

Viimaks tundsin sooja kätt mu õlal, kuid ei pööranud vaatama, kes see oli. Ei suutnud panna ma ennast hoolima. "Tule, lähme koju," kuulsin leebet ning sooja häält. Ta keeras mind teda vaatama, kuid selle asemel, et talle otsa vaadata, vahtisin ma tema kingi, musti ning viksitud kingi ja tundsin, kuidas ma murduma hakkasin. Isa tõukas mind, et ma edasi liiguks. Ma ei tahtnud minna, tahtsin jääda siia, rääkida Thomasele oma plaanidest nagu ma mõned päevad tagasi tegin...

Sõit koju oli vaikne. Isa ei söendanud midagi öelda. Ta teadis, et oleks mõtetu minuga millestki rääkida. Ma ei oleks kuulnud midagi, mida ta rääkis. Ma olin omas maailmas, maailmas, kus Thomas oli veel minu kõrval, kus ta naeratas, kus ta lubas, et kõik saab korda, kus ta vandus, et jääb alatiseks minu kõrvale.
Auto seiskus mu maja ees, kuid keegi ei läinud autost välja. Isa vaatas mind piinatud ilmel, kui mina lihtsalt enda ette vaatasin. Lõpuks väljus ta autost, jättes mu üksi sinna istuma. Siis tundsin, et võin murduda. Pisarad võtsid minu üle võimus. Peitsin näo kätesse ja nuuksed vallutasid vaikuse autos. Nuttes uinusin ma kuidagi ning viimane mida ma soovisin, oli et ma saaksin ajast tagasi minna ja hoida ära suurim valu, mis mind praegu valdas ja öelda kõik ütlemata jäänud sõndas.

***

Ärkasin autos, kuhu ma eile magama olin jäänud. Tundsin valu kaelas ning oigasin vaikselt. Viisin pilgu peeglisse. Mu nägu oli punane, silmad turses ning siis meenusid mulle mälestused. Vaatasin ohates maja poole. Mõte, mis oleks, kui mind ei oleks? Kuidas ema ja isa ennast tunneksid? Sulgesin silmad, üritades tagasi hoida pisaraid, mis olid visalt tulema.

Lõpuks avasin silmad ja astusin autost välja. Mu terve keha oli kange. Sirutasin end korraks ja panin autoukse kinni vaikse mütsuga. Aeg oli varajane, vähemalt ilma järgi tundus see varajane. Mitte kusagil polnud liikumist, ilm oli jahe ning niiske ja isegi linnud vaikisid. Ideaalne ilm leinamiseks.

Avasin vaikselt ukse ning astusin esikusse, kui kuulsin kiireid samme. Tõstsin piinatud pilgu tulijale. Minu üllatuseks oli tulija vihase näoga, nagu oleksin ma midagi teinud. Kortsutasin kulmu ja astusin vaikides edasi. Isa pilk oli kõrvetav ja aimasin, et seal hakkab midagi tulema. Isa jälgis mind, kui ma norus peaga temast möödusin. "kus kohas sa olnud oled?" nõusid isa vihasel toonil, mille peale ma vaatasin isale vastuseks tummalt otsa. "Mida sa sellega mõtled, kus ma olin? Sa tead, et ma jäin autosse mahama ju," vastasin ma ninaga tõmmates.

"Ära räägi rumalat juttu, sa oled terve öö kadunud olnud ja mina murest juba halliks läinud," kostus isa suust endiselt leegitsev vastus. "Isa, ma pidin üksi olema.." ma hammustasin huulde, kui ma vaatasin viimaks enda ümber ringi. Mind valdas täielik dejavu. Ma oled selles rollis juba olnud. Vaatasin isale otsa arglikult, kui too mind halastamatult põrnitses. Ma neelatasin ja liikusin siis sõnatult, kui isa mulle tigedalt järgnes. "Ära jookse ära, kui ma sinuga räägin. Kus sa olid? Jälle selle Thomase juures või? Kui olid siis ausalt ma keelan sul temaga kohtumast!" kuulsin ma ähvardust, mida ma tean, et ma olen seda juba varemgi kuulnud. "Thomas on surnud, isa! Oled sa joonud või?" küsisin ma nutma hakates, kui mõtted Thomasele läksid. Isa vaatas mind veel raevukamalt, kui ennem. "Ma peaksin seda sinult küsima praegu, millest sa räägid?" nõusid isa vihaselt.
Isale vastust andmata, läksin ma kalendri juurde ja jäin seda ehmunult vaatama. 14 märts.. "Täna on neliteist märts?" küsisin ma uskumatult ja pöörasin pilgu isale, kes nüüd viha asemel segaduses oli. "Jah, mida sa siis arvasid?" küsis isa vastuseks, mille peale ma pead raputasin. "Kuidas see võimalik on?" küsisin ma endalt ja vaatasin jälle kalendrit. "Ma pean helistama," pomisesin lõpuks ja kiirustasin ma telefoni juurde, kuid sel momendil tundsin ma tugevat haaret mis sulgus ma käe ümber, "Sa ei helista kusagile, tänasest alate oled sa koduarestis, noor neiu!" ütles isa mulle karmil toonil. "Ei mingit telefoni, televiisorit ja ei mingit väljas käimist sõpradega." jätkas isa, mille peale ma teda õudusega vaatasin. "Mille eest?" küsisin ma haavunult, kuid nüüd juba teravamalt. "Selle eest et sa olid terve öö ära, teatamata mulle kus sa oled, kellaga oled ja mida sa teed. Nii. ja nüüd mine oma tuppa!" käskis isa ja ostutas käega trepi poole.

Ma jõllitasin isa hetke uskumatusega, kuid läksin siiski trepist üles. Tuppa jõudes virutasin valju pauguga oma toa ukse kinni.Kuid m ei tundnud viha isa vastu vaid segadust. kas see oli uni? Kuidas ta sai tagasi ajas liikuda? Terve nädala?

Küsimused tekkiid kiiremini, kui ma vastata jõudsin või kui ma üldse sain neile vastata.
Võtsin oma märkmiku, millel oli järjehoidja 14 märtsi peal. Raputasin uskumatult pead. Kas see oli siis kõigest halb uni? Oleksin hea meelega seda uskunud, kuid mind näris teadmine, et Thomas oli seitsme päevapärast surnud. Ma ei saanud seda tunnet maha raputatud ning see dejavu, mida ma isaga tundsin? Koduarest? Ma olin juba selles, kuni ajani mil Thomas suri.

Ohkasin ning vaatasin aknast välja. Endiselt ei mingit liikumist. Aeglaselt liikus pilk kellale. 05:26, Turtsatasin pead vangutades. Mis liikumist ma ootasin, kell oli alles pool kuus hommikul. Mu mõtted takerdusid äkitselt ja ma vaatasin uuesti kella. 26 muutus 27ks. Ma mäletasin seda aega, ma jõudsin eelmine kord täpselt sellel kellaajal koju! See ei olnud uni. Thomas sureb nädala pärast! karjusin ma mõttes ja tundsin kõrvetavat valu.
Kiikusin hetke veel toolil ja läksin siis kapi juurde. Mul olid endiselt seljas matuseriided. Vaatasin neid kurbusega. Ma ei tahtnud neid uuesti kanda, mitte jälle ja ma teadsin, mida ma tegema pean.

****

Tean-tean, vigasid oli ja nõustun, et segane osa oli... kuid siiski, mida te siis arvate?

Vau. Tõesti hea jutt oli. Algus oli eriti hea, lõpus läks natuke segaseks.
Uut? Very Happy

Kordan Tricia't - Vau!
Tõesti-tõesti-tõesti hea (Y)
Kiiiiiiiiiiiiiiiiindlasti edasi paluks

Pro oled juuh!
Super.

Uut (A)

Btw, kui varsti uut ei saa, siis ma tüütan sind msnis niikaua, kuni saab xD

Pro? Sa oled kuskil peapõrutuse saanud? XD

Uut saate varsti

Irv, seda tahaksin küll näha, pigem on see vastupidi, ma tüütan sind oma napakate ideedega

Et siis uus osa. Loodan, et meeldib, mulle on mõned mõtted selle jutuga ning ma luban, et asjad hakkavad kiiremalt liikuma ning ka põnevust üritan ma peagi sisse tuua.

Teine osa

Ootasin, kui kell lõi seitse ja kiirustasin siis alla korrusele. Plats oli tühi, isa oli vast välja juba läinud, kuigi ma ei olnud seda tähele pannud. Avasin külmkapi ukse ning piilusin sisse. Mu kõht ei olnud just eriti tühi, mistõttu ei leidnud ma endale midagi söödavat sealt. Panin kerge mütsuga ukse kinni ja vaatasin köögis ringi. Vana tuttav köök, mida ma tundsin mitu head aastat. Hammustasin huule, kui tundsin, kuidas nostalgia võimust võtma hakkas. Mu kõhus keeras, mis oli tingitud närivast kõhklusest, kas ma mitte seda kõike ette endale ei kujuta.

Ma tahtsin kogu hingest Thomast tagasi, kuid see, mis juhtunud oli, oli liigagi ebareaalne. Ajast ei saa tagasi minna. Võib-olla ma kujutan seda siiski endale, ette? Tundsin, kuidas nostalgiale lisandus masendus. Mida ma tegema peaksin? Ma kartsin kooli minna, kuigi samas ma ei jõudnud ära oodata, kui ma sinna saan. Kõhklused, mis mind vaevasid ainult muutusid suuremaks ja raskemaks. Ma ei tahtnud tõele otsa vaadata, et tegelikult on Thomas endiselt surnud ja kõik see on vaid uni.

„Ei, see ei ole uni!“ ütlesin ma endale kindlalt. „Isa jutust oli seda aru saada ja kuupäev on samuti tõestuseks, sa ei kujuta seda endale, ette!“ pomisesin ma ning istusin õnnetult laua taga olevale toolile. Peas valitses nüüd tühjus. Või mulle nii tundus vähemalt. Ma ei tundud enam ühtegi emotsiooni, ei segadust, kurbust, elevust. Mitte midagi. Ükskõik kui palju ma endale kinnitasin, et see ei ole uni, uskusin ma endiselt, et see ei ole päris, see oli liiga ebareaalne minu jaoks, et seda uskuda.

Vaatasin kella, seitse viisteist. Ohkasin raskelt ja tõusin siis püsti. Otsustasin, et lähen kooli, kuigi ma jõuan sinna pool tundi varem, kuid ma ei suutnud enam kodus passida ja närveerida. Läksin kiirel sammul trepist üles, oma tuppa. Krahmasin oma koti ja õpikud, mis ma hooletult kotti viskasin. Libistasin viimase pilgu üle oma toa ja seejärel väljusin ma sealt.

Esikusse jõudes panin ma selga jope ja jalatsid, mis vedelesin samas kohas, kuhu ma need täna hommikul viskasin. Kuna eile sadas vihma, olid jalatsid mul niiske võitu, mille peale ma ägu krimpsutasin. Vaatasin esikus otsiva pilguga ringi, lootes leida mingid teised jalavarjud. Ainukesed, mis mulle silma hakkasid olid tikk kontsadega saapad. No ei, neid ma nüüd küll ei pane. Mõtlesin ma kulmu kortsutades, kuid ei pööranud neilt siiski pilku.

Vaatasin oma niiskeid tosse ja siis uhkeid musti saapaid, mis oleksid ideaalselt tibidele sobinud. Oigasin vaikselt ja viisin pilgu oma riietusele. Ma peaksin oma riided ära vahetama, mis läheksid kokku nende saabastega. Vaatasin kella, mul oli veel aega. Viskasin märjad tossud põrandale ja jooksid oma tuppa ja liikusin koheselt oma kapi juurde.

Pidin oma riided kapist välja tirima, et leida normaalset hilpu, mida selga panna. Muigasin endamisi, mõeldes tegelikule põhjusele, miks ma muretsesin enda välimuse pärast, kui see ei olnud uni, siis Thomas on endiselt elus ja täna koolis. Lõpuks leidsin musta taljesse töödeldud pluusi ja alt kitsad musta värvi teksad. See oli minu jaoks pisut liig, ma vihkasin välja näha nagu mingi beib ja Thomas hakkab kindlalt mind sellega tögama, kuna ka tema teadis seda, et mulle käisid pinda klassi beibed ja nende välimused.

Vahtisin end mõtlikult peeglist, pidin möönma, et selline välimus sobis mulle, kujutasin vaimusilmas end tikk kontsadega ette ja kuidas ma mööda kooli kõndisin ning kuidas kõik mind üllatunult vahtisid. Turtsatasin pildi peale, mis mul mõttes esile kerkis. Jah, unistused.

Kui otsustasin, et olen riiete poole pealt valmis, liikusin ma allkorrusele, kus ma endale jalga panin pikka säärega tikk kontsadega saapad. Tundsin natuke ebamugavalt nendes, kuna ma polnud nendega sugugi harjunud, kuid arvan, et harjumine võtab vaid natuke aega. Üritasin käia toas nendega, et katsetada, et ma kohe nendega ninali ei kuku, kui mu pilk kellal peatus, mis näitas 7:52.

„Aah!“ hüüatasin ma õudusest. See oli tõesti ideaalne, ma jään kooli hiljaks. Aeg oli kiirelt liikunud, kui ma endale riideid selga otsisin, nüüd ma mõistsin, miks beibed õigeks ajaks kooli kunagi ei jõudnud, või miks nad tusased olid. Arvatavasti selle pärast, et nad pidid enne kukke ja koitu üles ärkama, et endale riided valmis vaadata.

Ennast mõttes kirudes, võtsin kiiruga oma koti ja väljusin kodust. Kontsad võtsid maha kiiruse, millega ma olin harjunud kõndima ja mõtlesin, et oleks siiski pidanud panema tossud ja riskima haigeks jäämisega, kuid nüüd ei olnud midagi enam teha.

Kooli jõudes olid tunnid juba peal viisteist minutit. Vandudes võtsin suuna inglise keele klassile, kus meil esimene tund olema pidi. Koridorid olid tühjad ja kõledad. Tundsin nagu oleksin ma ainuke, kes seal üldse oli, nagu oleksin kummitus, kes siia maailma edasi eksisteerima jäi. Pead raputades läksin trepist üles kolmandale korrusele. Sealt liikusin edasi kuni koridori lõppu ja jõudsin klassi ukseni.

Koputasin sellele ja avasin ukse. Ma üritasin mitte ringi vaadata ja viisin pilgu otse õpetajale. „Sorry, i´m late,“ vabandasin ma õpetaja ees, kes mulle noogutas ja lubas mul kohale istuda, kui too tundi jätkas, rääkides eelmise tunni teemast. Nüüd julgesin ma pilgul üle klassi libistada. Tundsin kuidas mu süda kiiremini taguma hakkas, kui ma märkasin naeratavat nägu ja säravaid silmi minu poole vaatamas. Ma neelatasin raskelt. Thomas.

Naeratasn talle vastu õrnalt, kui viimane pead kallutas ja mind pealaest jalatallani hindavalt üle vaatas. Üritasin õpetajale keskenduda, et mitte Thomase uudistavast pilgust välja teha, kuid see üritus kukkus mul haledalt välja, kui ma oma pilgu tagasi Thomasele viisin. „Mida?“ vosrmis küsimus mu suud, kui ma hääletult Thomasele selle esitasin. Thomas muigas ja raputas vaid pead. Kortsutasin selle peale kulmu ning pöörasin pilgu enda ette ning seda sama tegi ka Thomas.

Tund venis aeglaselt. Pidime lugema ja hiljem tõlkima mingit teksti, mis rääkis lennukitest ja autodest. Tüdrukutele üldsiselt väga ebahuvitav teema. Ootasin meeleheitlikult tunni lõppu ja toksisin närviliselt pastakaga vastu lauda, mille peale sain ma mitu pahurat pilku, kuid sellest ei teinud ma eriti väljagi, mid ei kõigutanud nende pilgud.

Sulgesin silmad hetkeks ja mõtlesin mida ma tegema peaksin. Pidin plaani välja mõtlema. Ükskõik kas see oli uni või mitte, olin ma praegu siin, Thomas oli veel elu, kuid see muutub nädala pärast. Ohkasin raskelt, mul polnud enam õrna aimugi, mida ma tegema pidin.

Viimaks jõudis mu kõrvu tundi lõpetav kellahelin. Kargasin kiirelt püsti ja kiirustasin klassist välja, ilma et ma ootaksin Thomase ära, mis oli mul tavaliselt kombeks.

„Amanda!“ kuulsin ma hõiget enda taga ja kiireid samme, mis mulle lähenesid, kui ma olin juba õueukse juures. Pöörasin vaatama ei kedagi muud, kui Thomast. „Hey,“ tervitasin ma teda nõrgalt naeratades ja pöörasin taas minekule. „Millest selline muutus?“ päris Thomas, kui ta mulle järgnes. „Mis mõttes muutuse?“ küsisin ma jahedamal toonil, kui ma plaaninud olin.

Thomas ortsutas kulmu mu vastuse peale, või hoopis mu jaheda tooni peale, mis ta jahmatama pani. Ma ei olnud tüdruk, kes sellist tooni tihti kasutas, eriti veel Thomasega. „Amanda, mis lahti on?“ küsis ta minu küünarnukist kinni võttes ja minu edasi minemist takistades. „Kas midagi peab lahti alati oleme, kui ma natuke jahedalt sulle vastan?“ küsisin ma tuliselt, kuid mu hääl hakkas nüüd värisema. Ma pöörasin Thomast vaatama, kes mind ehmunult vahtis. „Ah, ära vaata mind nii!“ ütlesin ma vihaselt talle. „Kuidas ma sind vaatama siis pean, kui sa käitud nii nagu sa praegu käitud?“ küsis Thomas kulmu kortsutades.

Ma neelatasin valusalt. „Mul on lihtsalt halb päev,“ pomisesin pead raputades ja mu toon muutus pehmemaks. „Kas sa tahad rääkida sellest?“ küsis Thomas murelikult. „Kas asi on su isas?“
Ma raputasin pead viimase küsimuse peale. „Ei, isaga on nagu tavaliselt, kuigi ta pani mind koduaresti,“ vastasin ma ohates. „Mille eest?“ küsis Thomas üllatunult. Vaatasin Thomast hetke. „Sellepärast, et ma kell pool kuus umbes jõudsin alles koju,“ vastasin napisõnaliselt ja tõmbasin oma käe poisi käehaardest vabaks ja hakkasin edasi minema. „Kuidas nii? Sa läksid minu poolt ära kell üheksa ju,“ ütles Thomas segadusse minnes. „Jah, noh sinu juurest lahkusin ma tõesti sellel kella ajal, kuid mul oli omad tegemised vaja teha,“ vastasin pead vangutades.

„Ja need tegemised sellisel kella ajal olid?“ küsis Thomas tõsisemalt, suutmata uskuda, mismoodi ma talle vastanud olin. „See on minu asi, mitte sinu, nii et jäta see,“ tuli minult jäine vastus, mille peale Thomas seisma jäi. See oli viga, et ma nii ütlesin. Ma oleks tavalises olekus samuti seisma jäänud ja vabandanud ning andnud õige seletuse oma käitumisele, kuid praegu oli tavaline mina rivist väljas.

Kõik ei läinud sugugi nii nagu ma lootsin, arvasin et ma kallistan Thomast ja teeksin ükskõik mida, kuid mitte seda, et ma käitusin Thomasega külmalt ja ükskõikselt.

Thomas oli mu parimaid sõpru, minu unistustes olime me isegi lähedasemad kui parimad sõbrad, ma ei olnud kunagi niimoodi käitunud Thomasega. Tundsin valusaid torkeid südames, kui ma poisist kaugenesin.

:):):):):):):):):):)

Nii, mis on teie arvamused?

Beibe xD

Tead, sa juba piinad mind xD Ma pean selliseid iseloomu muutusi talle sinu jaoks tegema xD

Aga jutt on hea. Väga hea.
Ootan juba uut (A)

Mis mõttes ma sind piinan? XD
Kellele talle?

Aitäh :)
Aga tahaks kriitikat ka vahelduseks, kullake

Robertile, ikka Robertile xD

Piinad mind sedasi, et Robi peab hingevalus olema. See teeb mulle ka haiget... xD
*naerab*

Kriitikat? Hmm... Pole.

Ahsoo, meie kallis Robertikene XD
Elad üle, ega ka Katele kerge ole

Kuidas saab nii olla, et kriitikat ei ole? -.-
You are not looking hard enough!
Okei. Ma ei pinni kriitikat, kui seda ei ole siis on ju väga hea! (A)[u]

Blablaa, ega Robi kellegiga ei abiellu, Kate'l vähemalt teine mees kohe võtta xD

Tead, ma ei viitsi ka otsida xD

Irv
Kate ei taha kedagi teist peale Robi
Kuigi, ta on valmis Shanega abielluma, mis nkn ei õnnestu.. XD

Ära viitsi jah

Ei õnnestu? (A)

xD

Ei õnnestu jaa
Või noh..õnnestub, kuid Shanest tuleb ainult poolIngel, kuna asjad lähevad käest, peale pulma tseremooniat
Sa ei teagi seda? XD

Kas ma peaksin seda teadma?

Ee...jah?
No camooon. Terve meie tulevik on seal kaalul ja sina küsid veel, kas sa peaksid sellest teadma?
Ai-ai-ai... XD

Ei, olgu, teised võivad ka siia kirjutada oma kommentaare, meie Murtagh´ga ajame küll siin vahepeal oma teemat, kuid sellegi poolest, andke teada mida jutust arvate

*naerab*
Ei, ma ei teadnud sellest mitte midagi xD Aga tore, et nüüd vähemalt teada sain. xD
Seleta täpsemalt?

Irw. Et teistelgi huvitavam oleks?
Me saame varsti adminilt tõreleda, et me teemast mööda paneme siin XD
Aga msn´is said vist piisavalt palju infot nüüd. Pole kindel, tho.
Küsi mis segaseks jäi

Nii, uus osa. Lubasin teile natuke närvikõdi?
Ma hakkan arvama, et ma liigitasin selle juttu väga valesse kohta, kuna siin lähevad asjad ainult põnevamaks, minu hetke seisu kohaselt, kuna mul on mõned mõtted, mis ma kavatsen siin teha
Aga nagu alati, soovin ma teada mida te arvate ja sorry et nii lühike osa, kuid ma pidin selle koha peal selle osa lõpetama

****
Kõik ei läinud sugugi nii nagu ma lootsin, arvasin et ma kallistan Thomast ja teeksin ükskõik mida, kuid mitte seda, et ma käitusin Thomasega külmalt ja ükskõikselt.

Thomas oli mu parimaid sõpru, minu unistustes olime me isegi lähedasemad kui parimad sõbrad, ma ei olnud kunagi niimoodi käitunud Thomasega. Tundsin valusaid torkeid südames, kui ma poisist kaugenesin.

Osa 3

Keerasin ümber nurga ning surusin silmad tugevalt kinni, et mitte nutma hakata. Ma ei suutnud uskuda, mismoodi ma Thomasega käitusin. Ma kohtlesin teda nüüd just hullemini ja ma ei osanud mõelda miks ma seda nii tegin. Ma vihkasin seda, kuid Thomasega ei läinud mul asjad kunagi nii, kuidas ma plaanisin. Thomasega olid asjad alati ettearvamatud ning sellepärast Thomas mulle ju meeldiski. Temaga oli elu täis üllatusi ja ettaarvamatuid olukordi, mis mulle nii südamelähedases saanud olid.
"Sa ei saa muuta asja, mis on juba ammu ära otsustatud," kuulsin jäist häält enda kõrval, mille peale ma tugevalt võpatasin. Ma pöörasin pea hääle poole ja nägin üleni musta riietunud noort meest, mitte rohkem kui 25-aastat vana, pigem noorem. Mehe silmad olid aga erksinised, mis ei läinud kuidagi kokku mehe sünge välimusega. Astusin mehest sammu eemale, kuid mees astus sammu mulle lähemale. Ja seda igakord, kui ma üritasin temast eemale saada. "Mida te tahate?" küsisin ma viimaks ärritunult.
Võõras naeratas pilkavalt. "Ütle nüüd, et sa ei tunne, kuidas aeg tardus ja et sa ei tunne, kuidas õhk vireleb pingest," vastas mees mõistatuslikult, mille peale hakkasin ma tõsiselt kahtlema mehe vaimses seisundis. "Ma arvan, et te peaksite kontrollima, kas teie ülemisel korrusel on ikka kõik korras," ütlesin ma neelatades, kuid ei taganenud enam ning mees ei astunud mulle lähemale nagu ma arvanud olin. Võõras hakkas kõledalt naerma, kuuldes minu lauset, kuid tõsines sama kiirelt, kui oli naerma hakanud.
"Andestust, kus mu kombed on, mina olen Alex," tutvustas ta end, mille peale ma kulmu kortsutasin. Ma olin just valjult välja öelnud, et ta mõistusega ei ole kõik korras ja too tutvustab ennast? Mis sel tüübil viga on?
"Sa tõesti ei taju midagi?" küsis Alex viimaks, kui ta vaatas mu segaduses ilmet uurivamalt. "Roheline," pomises ta.
"Mida?"
"Ei, midagi, sa oled lihtsalt roheline veel,"
"Ma ei ole roheline!"
Miks me vaidlema hakkasime? Ma ei tea. Ausalt. Ma ei teadnud, mida Alex 'Rohelise' all mõtles.
"Oled, sa oled ju algaja!" ütles Alex tüdinult, kuid suu keerdus nüüd irvituseks.
"Mis algaja? Räägi maakeeli!" küsisin ma veelgi ärritunult, ime et ma veel ei karjunud.
"Algaja ajas rändamises."
Mu suu vajus lahti. Ajas rändamine?
"Ma ei ole-"
"Kas ikka ei ole?" katkestas Alex mind tõstes oma käe, sundides mind vaikima, mis ka õnnestus, minu pahameeleks.
Maigutasin küsimuse peale suud. Kui nüüd mõtlema hakata, siis ma läksin ajas tagasi tõesti, kuid seda mitte sihilikult, mitte, et ma selleks midagi tegin, see oli vaid soov meeleheites ja ahastuses, kuid midagi enamat seal ei olnud, ma olin ennegi soove teinud, kuid kunagi ei olnud need sõnasõnalt täise läinud.
"Kuidas sina seda tead?!" küsisin ma lõpuks alistunult ega hakanud eitama ajas rännakut.
Alex silmitses mind võidurõõmsalt, kui kuulis mu küsimust.
"Me tajume rändureid, see kuulub meie töö juurde," vastas Alex ja astu mulle nüüd lähemale, pilgus mingi seletamatu helk, mis alles nüüd sinna tekkis. Selles oli nälg, igatsus, kurbus ja rida asju, millele ma ei suutnud nime panna, kuigi need tundusid nii inimlikud tunded.
Tundsin ebamugavust, kui Alex mu ümber tiirlema hakkas. Ta nagu mängis oma saagiga. Jah, täpselt selline tunne oli minul. Mul oli tunne nagu oleksin olnud lõksu püütud saak, kelle tähelepanu eemale viidi korraks ja siis rünnati. Ebamugavustundele lisandus nüüd ka hirm, kui Alex mu seljataga peatus ja oma käe minu kaelale pani. Mehe käsi oli jäine ning see pani kõik mu sees tarduma. Mu mõttepael takerdus ja ma ei suutnud midagi mõelda ega ka öelda.
Tundsin värinaid, mis minust üle käisid nagu hoovused, tulid ja läksid, tulid ja läksid. "Sa kardad," kuulsin mehe sosinat. Ma hammustasin huulde ja raputasin pead, üritades oma värinaid alla suruda. Alex naeris vaikselt. "Ära valeta Amanda, see ei lähe läbi meiega," sosistas mees uuesti.
Ma hingasin sügavalt sisse ja üritasin oma häält taas leida.
"Kes sa oled?" küsisin ma viimaks. "Kes sa tõeliselt oled?"
Alex vaikis hetk. Tundisin, kuidas ta ennast liigutas. Ta liikus mu ette, kuid kätt ta ei eemaldanud. Kui ta minu ette jõudis oli ta käsi mu kõril ja ta surus mind ehmatava kergusega vastu seina. Ta oli vaid mõne sentimeetri kaugusel minust. Ma vaatasin talle otsa surudes maha kogu hirmu, näides nüüd pigem välja enesekindel, kui hirmunud. Alex oli üllatunud minu ilmest, seda oli tema silmadest selgelt näha ja ma taipasin, mida ta oodanud oli. Alex oli arvatavasti tegelenud sellega väga pikka aega ja harjunud sellega, et ta näeb hirmu oma ohvrite silmadest, kuid ma ei kavatsenud sellist lõbu talle pakkuda. Mul oli oma missioon ja Alex ega keegi teine ei saa mind selles takistada.
"Meie..mina...oleme rändurite õudusunenäod, me jahime teiesuguseid ja rohelised algajad on alati kõige lihtsamad saagid," vastas Alex pahaendelisel naeratusel.
Olgu, seda vastust ma ei oodanud. Mu sisikond tõmbus valulikult kokku, kuuldes mehe igat sõna, kuid ma ei kavatsenudki seda välja näidata. Mu mõte ei jooksnud endiselt, see oli kui kinni kiilunud, kuid mul oli teadmine, et ma pean ennem sealt ära saama, kui ma kahetsema hakkan, et ma üldse ümber nurga keerasin.

Njah, sain nüüd aru küll xD

Jutt. Jutt on hea. Ma armastan Alexit (L)

Ja uut xD

Mulle meeldib ka Alex XD
uut saate alles homme, kui just täna imekombel kaks osa ei valmi ja õhtul saate juba neljanda..elu on täis üllatusi, eks elame ja näeme, mis õhtu toob
Jah, ma suudan asju segaseks muuta, it´s my specialty

Oojaa, kui keegi praegu ütleks, et sa ei suuda midagi segaseks muuta vms, siis ta valetaks xD
Isegi mina olen segaduses. Kuid mitte jutu pärast xD

Mille pärast siis?

No see Kate - Robert - Shane xD

Mina ei tea midagi... (A)

» Soov.
» Veel viimane soov