Soov {LÕPETATUD}

Lahe, kui see nii hea jutt on, et tekitab sõltuvust
Jube osa tuleb nüüd küll, ei peaaegu jube XD

****

"Amanda, palun usalda mind," proovis Thomas, kes ei kavatsenudki jätta. "Miks ma sind usaldama peaks?" Ainult küsimused tulid mul vastusteks, tundsin raskust mu südamele vajumas. Ma ei soovinud riidu minna. "Ütle mulle põhjus," ohkasin nukralt ja kõndisin haiglaustest välja päikse kätte. Seekord Thomas ei järgnenud. Ma tundsin end näruselt, kuid ma ei saanud enam midagi muuta. "Kus Thomas on?" küsis isa, kui ma temani jõudsin. Vaatasin haigla poole. "Ta ei tule meiega," vastasin ja üritasin teha muretut nägu. Istusin kiirelt autosse ja kinnitasin turvavöö. Isa istus samuti üsna pea autosse. Ta vaatas hetke mind, kuid ma ei vastanud ta pilgule, vaatasin vaid enda ette. Isa pani auto käima ja sõitis kohalt, jättes kõrge valge maja seljataha...

Kaheteistkümnes osa

Koju sõitsime vaikides, ei isa ega ka mina ei öelnud sõnagi. Ma ei osanud midagi öelda ja arvatavasti oli ka isaga nii. „Kas sa pead täna ka tööle minema?“ küsisin ma viimaks, purustades vaikuse, mis vaiksel kõrvadele rõhuma oli hakanud. „Ei, ma võtsin vabaks töölt,“ vastas mees rahulikult ning pööras korraks pilgu mulle, naeratas ja vaatas siis tagasi enda ette. Ma lasksin kuuldavale vaevatud ohke ja avasin autoukse. Seda sama tegi ka isa.

„Kas sa süüa tahad?“ küsis isa ust lahti lukust keerates. „Ei, ma olen väsinud, lähen pikali.“ vastasin ma väsinult. Isa noogutas aeglaselt. „Ma teen õhtuks siis midagi,“ lausus ta ja sisenes majja. Ma silmitsesin koridori, mis uksest näha oli. Kõhklesin hetke ja astusin siis niisamuti edasi, sulgedes ukse vaikselt enda järel. „Sa mäletad kus su tuba on?“ küsis mees minu poole pöördudes. Pidin huulde hammustama ja vaatasin treppi, mis ülakorrusele viis. „Teisel korrusel kolmas uks paremal.“ ütles isa mulle leebelt ja lükkas mind õrnalt trepi poole. „Ma saan ise, isa. Ma ei ole invaliid,“ kortsutasin kulmu. Need sõnad haavasid isa, „Anna andeks, lihtsalt, ma tahan üksi olla.“ pomisesin ma isale otsa vaatamata ja jooksin trepist ülesse, jättes isa endale järgi vaatama.

Minu tuba oli koridori viimane uks. Koridor oli hämar, kuigi koridori lõpus oli suur aken aga selle ees oli kardin. Krimpsutasin nina, kui vaatasin hetke akent. Üritasin meenutada, see oli tuttav, kuid mitte piisavalt. Lõpuks avasin oma toa ukse. See oli üsnagi mahukas tuba ning ka noortepärane. Bändide pilte olid seinad täis. Suur muusikakeskus oli akna juures nurgas. Kirjutuslaud oli akna all, vood kohe selle kõrval. Siin toas oli palju ruumi. Astusin mõtlikult edasi, kuni lauani. Kohe mis mulle silma jäi, oli pilt. Thomase naeratav nägu vaatas mulle otsa, pannes mind nukralt naeratama. Olin temaga liiga karm. Ma paistsin pildil samuti rõõmus olevat. Minu silmis oli aga imelik pilk, see kuidas ma Thomast pildil vaatasin.

Viimaks panin selle pildi lauale tagasi ning jätkasin uurimist. Laual olid õpikud, erinevad raamatud, ajakirjad ja muud paberid. Neid asju liigutades kukkus maha piklik paber. Kulmukortsutusega võtsin selle üles.

Thomas Sanderson
Viimane hüvastijätt ja saatmine edasi järgmisesse ellu...
Ahhetasin vaikselt, kui lugesin edasi. Võtsin selle lahti ja sealt vaatas mulle otsa heledapäine noor poiss, kelle naeratus mulle klombi kurku tõi. See oli Thomas, see Thomas, kes haiglas oli.

„Teda jäävad taga igatsema armastav pere ja sõbrad...“ lugesin valjult lipiku pealt maha. Mu mõte keeldus edasi minemast. See oli Thomase juures seisma jäänud. Oli see mingi haige nali? Voltisin selle tagasi kokku. Hõbedaselt läikis Thomase nimi ja sünnikuupäev ning surmakuupäev. „ 23 aprill..“ pomisesin ma pead vangutades. Mitmes täna oli? Ma vihkasin oma mälu. Ohkasin vaid ning peitsin selle paberi psühholoogia õpiku vahele ja kiirustasin toast välja.

Isa tõstis üllatunult pilgu, kui ma kööki sisse astusin. „Mõtlesid ümber?“ küsis mees naeratades, mille peale raputasin aga pead. „Ei..mitte päris, kuid ma tahtsin teada, mis päev täna on?“ vastasin ma huulde hammustades. „Täna on neljapäev,“ ütles isa mind uurivalt vaadates. „Ahhaa..ja kuupäev on siis?“ küsisin ma kõhklevalt. Tundsin end lollina, et midagi sellist küsisin. „Kahekümnes aprill,“ vastas isa rahulikult. Noogutasin aeglaselt, kuid miski tundus nüüd väga vale olevat. Lipikul oli kuupäevaks kakskümmend kolm aprill. Astusin aeglaselt taha poole. „Selge..“ pomisesin ma ja ruttasin tagasi oma tuppa. Sulgesin ukse enda järel ja võtsin matuselipiku raamatu vähelt välja. Hakkasin otsima kuupäeva, millal matused toimunud olid. Ei pidanud kaua otsimagi, see oli teisel leheküljel. ''26. aprill. 2010'' pomisesin kulmu kortsutades.

Vahtisin kõhklevalt lipikut. See ei saanud ju õige olla. Täna oli kahekümnes, siin on kirjas, et Thomas suri.. „Mida see siis nüüd tähendab?“ pomisesin ma pahaselt kulmu kortsutades. Seda kuupäeva pole isegi veel olnud ju. Kust kuradi kohast ma selle lipiku saanud olen? Närisin mõtlikult alahuult ning istusin voodile. Voltisin selle uuesti lahti ja vaatasin pilti, mis sinna trükitud oli. Thomas oli kena välimusega ja sooja naeratusega, nagu ka mu laua peal oleval pildil. Mu pea ei tahtnud leida ühtegi seletust sellele lipikule. See ei olnud loogiline, kuidas said olla matused ette planeeritud? Thomas oli elus ja terve, nii palju kui ma teda näinud olin, ei olnud ühtegi põhjust, miks ta surema peaks. Ma vakatasin mõttes. „Mida ma mõtlen? Surma ei saa ette näha, veel vähem matuseid ette planeerida!“ ütlesin ma valjult, kui mu uksele koputati.

Võpatasin tahtmatult ja vaatasin ukse poole. „Sisse,“ ütlesin vaid ning tõusis samal ajal püsti, et panna matusekutse tagasi raamatu vahele, kuhu ma selle ka ennist peitnud olin. Ootasin, et uks avaneb, kuid seda ei juhtunud. Pöörasin ust vaatama. Taaskord koputus. Ohkasin raskelt ja veidi pahaselt ning läksin ukse juurde, et seda avada, kui mu toas telefon helisema hakkas. Peatusin ja vaatasin toas ringi. Mul oli mobiil? „Tule sisse, kui tahad, kui ie taha, lõpeta koputamine,“ ütlesin pahaselt ja hakkasin helina järgi telefoni otsima.

Uks avanes aeglaselt ja ootasin isa virinat, kuid seda ei tulnud. „Ma ei taha süüa-“ hakkasin ma ütlema, pöörates tulijat vaatama, kui veri mu soontes tardus. See tulija ei olnud isa. „Ma ei tulnudki süüa pakkuma,“ vastas tumedapäine noormees tuppa sisse astudes. Alex vaatas mu tuba. „Ootasin roosat, kuid olen meeldivalt üllatunud, et seda ei ole siin eriti palju,“ lisas ta hindavalt mu tuba vaadates, kuni ta pilk minu segaduses olevale näole langes. „Mida sa siin teed?“ küsisin ma vaikselt nagu ei julgeks valjemat häält tehagi. Tundsin värinaid jooksmas alla mu selgroogu.

Telefon oli nüüd vait jäänud, ilma et ma seda märganudki olin. Alex muigas kavalalt mu küsimust kuuldes ja sulges ukse, sealjuures pilku minult tõstmata. „Kas sa ei igatsegi minu järgi?“ küsis ta häälel mis oli võltsilt pettunud. Naeratasin kalgilt ning jälgisin poisi igat liigutust. Sellest hoolimata ei taganenud, kui Alex mulle lähemale astus. „Kas sa räägid tihti endaga?“ küsis ta viimaks. Mu suu vajus lahti ja süda hakkas puperdama. „Palju sa kuulsid?“ küsisin neelatades. „Piisavalt,“ tuli vastus. Nüüd seisis ta minust poole meetri kaugusel. Ma ei osanud midagi öelda ega teha, lihtsalt vaatasin teda. „Pisut imelik..“ lausus Alex muuseas pead kallutades. Tema silmad olid tumedad ja sügavad, nii sügavad, et võis nendesse uppuda. Ma andsin mentaalselt endale kõrvakiilu sellise mõtte eest. Silmadesse ära uppuda? Mis ajast on minust romantik saanud?

Hammustasin huulde. Ma teadsin ennast küll. Alateadlikult teadsin ma kõike, kuid mõeldes ei tulnud mul midagi meelde. Alex silmitses mind endiselt ja see muutis mu rahutuks. „Mis asi?“ küsisin ma üritades oma häält ükskõiksena hoida. „Sa tead seda isegi,“ ütles poiss vastuseks ja naeratas. Kortsutasin kulmu ning pöörasin talle selja, hakates näiliselt lauda koristama, kui tundsin järsku käsi oma pihal. Mu hingamine peatus, süda aga läks hulluks, tagudes nii tugevalt, et võis rinnust välja tulla. Kogusin aga end kiirelt ja panin oma käe Alexi käele ja üritasin ta käsi ära lükata, kuid Alex tugevdas oma haaret.

Tundsin ta keha enda vastas ning ta soe hingeõhk silitas mu kaele, mis pani mind taas värisema. Olin täiesti kindel, et Alex tundis seda värinat, mis mind läbis. Ma ei pidanud ta nägu nägemagi, et teada, et ta muigab. „Lase mind lahti,“ sosistasin mitte just eriti veenvalt. „Ja kui ma seda ei tee?“ küsis ta vaikselt kõrva sosistades, mille peale ma huulde hammustasin. Tõesti, mida ma teeksin? Lajataksin talle? Ma teadsin, et ei tee seda, niisiis ei vastanud ma midagi, vaid ootasin.

Ta pööras mind endale otsa vaatama nii sujuvalt, et ma ei osanud isegi vastu puigelda. Mul oli soov taganeda, kuid mu taga oli laud, mis seda takistas koos Alexi kätega. „Mida sa teed?“ pärisin pahaselt ja vaatasin talle otsa. Ta pilk oli läbiv, salapärane ja seal oli veel midagi, millele ma nimetust anda ei osanud. Ning siis, enne kui ma protestida jõudsin, tundsin huuli enda omadel – pehmed ja sooje huuli, mis hellitavalt minu huultega mängisid. Ma ei suutnud vastuseista. Kogu mu vastupanu oli kuhugile kadunud, kuid kripeldav tunne, et see on vale, oli endiselt mu südames. Sellest hoolimata suudlesin ma Alexit vastu.

Alexi haare tugevnes ja surus mind veelgi rohkem tema vastu. Mu käed libisesid aeglaselt Alexi kukla taha, tõmmates teda omakorda endale lähemale, mis tegelikult polnud enam isegi võimalik. Alexi käed silitasid mu selga, liikudes aeglaselt nüüd alla poole. Poisi suudlused läksid aina nõudlikumaks, kuid viimaks katkestasin ma selle, ahmides rohkelt õhku, nii et mu kopsudel valus hakkas. „Mu isa..“ pomisesin ma vaevukuuldavalt, mille peale Alex naeratas laialt. „Sa ei pea tema pärast muretsema,“ sõnas noormees kavalalt. „Mida sa sellega öelda tahad?“ küsisin ma teravalt, tundes kohkumust poisi vastusest. „Ma mõtlen...et ta vaatab all korrusel telekat rahulikult ega tule siia,“ vastas Alex rahulikult, kuid kindlameelselt.

Ma neelatasin. Mida see siis tähendas? „Sa ei tea seda..“ vaidlesin ma vastu ja üritasin ta haardest välja vingerdada, kuid edutult. Alex naeris vaikselt. „Aga ma tean,“ ütles ta ning kummardas mu kaela suudlema. „Alex, lõpeta,“ sosistasin ma paluvalt. „Tahad sa seda tõesti?“ küsis ta aeglaselt ja tõstis pilgu minu silmadele. Ma ei suutnud midagi öelda. Mu sõnad olid kadunud. Kui mul't vastust ei tulnud, suudles ta mind õrnalt huultele, millele ma allaandlikult vastasin. Ta huuled liikusid aeglaselt mu kaelale, mida ta huultega meeliülendavalt ning hellitavalt suudles. „Me ei saa...see on vale,“ pomisesin ma neelatades, kuid Alex ei peatunud.

Mu keha tunnetas kõiki liigutusi ülitundlikult. Mu hingamine nagu ka südamelöögid, kiirenesid, kui ta tõmbas mu laua juurest ära ja juhatas meid mu voodi poole aeglaselt. „Siin ei ole midagi vale, Amanda, rahu..“ sosistas Alex ning vangistas mu käed ja suudles mind õrnalt huultele. Just sel hetkel, ei mõelnud ma enam millelegi, vaid vastasin tema suudlustele kasvava ihaga, mis mu sees nüüd aeglaselt lõkkele lõi. Ta lükkas mu aeglaselt voodile pikali, järgnedes ise ka koheselt. Ta vabastas mu käe oma haardest. Ta vaba käsi liikus aeglaselt mööda mu rindu all poole ning mu keha läbis taaskord värin. Erutus, iha ja kirg, mis minus peidus olid, lõid hõõguma ning samamoodi tundsin ma kiudas ka Alexi tunded lõkkele lõid...

JÄTKUB!

OI SA PÜHA PEETER!

MEGA-SUPER-HÜPER-OSA! OMMMG! SEE ON MINU OMA! ILMA VAIDLUSTETA!!

ARMASTAAAN! ALEX (LLLLLLLLLLLLLLLLLLLLLLLLLLLLLLLLLLLLLLLLLLLLLLLLLL)

DAMNED, SUPER !!!!

*täiesti ekstaasis*

*sõnatu*

Ausalt räägid?

Nüüd hakkab varsti draamat saama XD

..juhul, kui ma seda jätkan

Nii hea !

Yei. Tore, kui on hea

Nii hea?! Kuidas sa saad sellist suurepärast juttu kahe sõnaga kommenteerida?!

Draamah. Ma olen sellega juba kergelt harjunud xD Igal pool kohtab seda

Aga super osa. *armastab*

*punastab*

Kas see tähendab, et ... ?

Ääh, ei küsi ka

Uue osa saate millalgil...jah..

Draama tuleb nvn, sellest enam pääsu ei ole, loodan vaid, et ma suudan selle korralikult välja tuua

mega-mega-mega hea,
aga nagu ma sulle juba ennist ütlesin, siis natukene imelik see paistab, et Amanda nii palju usaldab Alexit,
kuigi nii võib ka olla, ma mõtlen üldiselt.
Ses mõttes, et osa meeldis ja tegelikult mulle meeldibki, et siin pole seda kohe Forever toghetherit,

*muigab*

Ei saa salata, et Amandale meeldib Alex aga kui Amanda mälu tagasi peaks tulema..siis on suht aia

Ei tea veel midagi, kui kokku keegi siin ikka jääb..

Mul on kurjad plaanid kuidas ma selle jutukese lõpetan XD

...MEGA!...100 MEGA!...
...mõni inimene ikka oskab...
Tegelikult oli see ikka nii kurb osa, mitte et see osa oleks kurb olnud, aga see osa määras selle, mis pärast juhtuma hakkab- mis on väga kurb- ja seega on see osa kurb kuigi ta tegelikult ei ole kurb vaid...hüperaktiivseks tegev! ...jahm loodan, et keegi aru sai.
Uut siis..*nutab juba ette ära, et ei upuks järgneva peal pisaratesse*

Uus osa on valmimisel.
Aga ma peaks hoiatuse üles panema vist, kuigi see millega praegune osa lõppes, jätkub järgmises osas lühikest aega..
Ei tea veel XD

Aga. Mul on hea meel, et nii palju lugejaid on ja et veel meeldib ka

*rõõmus*

Lugedes teie kommentaare ja arutlusi, ei suuda ma mitte naeratada. Te tõesti muudate mu meele heaks. Tore on teada, mida te sellest arvate, kuigi kriitikat ei tule kusagilt eriti, mida võiks ka vahest olla...

Aga SUUR aitäh teile ! :)

Mõned üksikud vead tulevad sisse , ntks automaadselt või ette vaatlik :DD
siiis , mulle meeldib Thomas , raudselt Very Happy

ta on palju kenam ja parem ja see nende suudlus oli ka palju armsam kui neeed jõulised suudlused alexiga
mulle EI meeldi , et Amandal mingid tunded Alexi vastu tekivad ja ma loodan , et alex on vägaväga paha ja ta murrab Amanda südame , et see Thomase juurde saaks minna :)
+ see nädal peaks juba mööödas olema , aga tal on alles kolm päeva aega Very Happy

neli päeva koomas pluss vähemalt kaks päeva läks mööda ka haiglas vn
siis mulle Ei meeldinud , et ta Thomast ära ei tundnud ja teda kohati süüdistas vms , aga alexi tundis ära
mulle meeldib su kirjastiil ja sa kirjutad üldse hästi Wink

muidu on ka väga huvitav jutt

EDIT: Alguses tutvustuses ütles , et ta proovib Thomase päästa ja talle enda tunnetest rääkida , aga nüüd võtab üldse teise pöörde
ma tahtsin enne lisada ka , et see meenutab kolme filmi : Ajaränduri naine ( ajarändud ) , Mis oleks kui... ( läheb aja tagasi ja proovib kallima päästa ) ja Hüppaja ( keegi jahib teda ja proovib tappa temasuguseid )

Ma loodan ,et sa ära ei ehmunud , sest muidu mulle meeldib :)

Ossa..pikk
Vigu on jah sees, kindlasti. Mu klaviatuur vahest jamab ja vahest panen ise ka puusse :$
Selle nädalaga on ja nii. Mulle tundub, et ma andsin Amandale liiga vähe aega aga ma ei osanud arvata, et need asjad nii lähevad..

Thomas oligi alguses põhiline seal aga Alex tuli sisse ja siis hakkas see kuidagi kõrvale kalduma. Ma ei tea isegi, kes kellega kokku jääb ja kes lõpuks surma saab, keegi saab kindlalt, though

Filmidest...ma pole ühtegi näinud, selle ''Hüppaja'' ploti olen ma aga lugenud
Mul on enne ka nii olnud, et sarnast teemat ajan, niiet see ei ole ülltus XD

Ei ehmunud, tore teada, mis lugejad arvavad ja mõtlevad :)

Kuule, halloo? Ma pole mitu päeva netti saanud aga ikka osa pole?!

Kasutaja Postituste arv : 83 Age : 29 Asukoht : Tartu

Uus osa oleks tõesti positiivne.

Oleks? XD
Tean, tean. Ma tegelen sellega, üritan vähemalt.
Kannatage natuke veel [A]

Nii. Uus osa. See on vist väga segane ja igav osa XD
Ma muutsin veidike seda kulgu ja kuupäevi. See võib segadust tekitada.
Ühesõnaga liigutasin kuupäevad nii, et selles osas hakkab madin juba pihta. Ehk siis Thomasega on kööga!
Järgmine osa on madin ja ülejärgmine on järellöök

Kolmeteistkümnes osa

Alexi liigutused olid õrnad ning hellitavad. Ma nautisin igat ta suudlust, silitust. Palavus oli uskumatu nagu oli ka kirg ja iha, mis toa täitnud oli. Mu peast oli kadunud ülejäänud maailm. Kõik seisis paigalt ja soovisin salamisi, et see nii jääkski. Vastasin Alexi suudlustele andunult, kuid katkestasin suudluse ahhetades ning surusin küüned Alexi selga, kui tundsin, kuidas ta minusse tuli. Süda tagus meeletult, kuid see ei lugenud, ma ei tahtnud et see lõppeks. Alex suudles mu kaela, rindu hellitavalt. Kõik see pani mind hõõguma. Alguses oli see valus, kuid see läks sujuvalt üle mõnuks, mida ma eales ei osanud ette kujutada.

Mul oli tunne, et aeg ei liigu üldse edasi, päike oli endiselt loojumas, tehes taevaserva veripunaseks. Millegipärast tundsin, et sellel on mingi tähendus. Ma polnud elu sees taevast sellisena näinud. See oli kummaline, kuid ilus. Tundsin, kuidas Alexi käesi minu pihale tuli ja pöörasin pilgu noormehe poole. „Hey,“ naeratasin ma talle, mille peale Alex vaid ohkas, muutes mu pilgu mõtlikumaks. Kas see mis meie vahel oli, jääbki üheks korraks või mida see meie jaoks tähendab.

Neelatasin kramplikult, äkki olengi ma Alexi võrku langenud ja kui kergelt veel! Mõtted muserdasid mind ja otsustasin, et pean need kuidagi eemale tõrjuma. Aeglaselt ajasin ma end püsti, viies korraks pilgu tagasi Alexile. Ta magas üsna sügavalt, kuid tema nägu oli nagu väiksel inglil, mis pani ka mind naeratama.

Mässisin lina endale ümber ja läksin siis kapi juurde, kust ma krahmasin endale puhta pesu, särgi ja heledad püksid. Võttes poole tee peal endale rätikuku kaasa, läksin ma mõnusat duši võtma. Vesi oli mulle alati meeldinud, see viis mu mõtted ära, kuid täna oli kõik teisiti. Mu süda oli raske ja mõtted punnitasid, tahtes välja tulla, kuid miski hoidis neid tagasi. Võib olla ei osanud ma nende peale mõelda, kuid teadsin, et seal oli midagi, millele pidin mõtlema. Lasin soojal veel mööda mu keha langeda. Lihtsalt seisin ja sulgesin silmad, üritasin oma meeled vabaks lasta, et kõik mis mulle muret valmistas, tuleks tagasi kus iganes nad siis jõlkusid.

Samal hetkel, kui tahtsin avada oma silmad ja alla anda, tulid mulle silme ette pildid, mis panid mind jahmunult tarduma. See oli justkui mingi video, mis mu peas käima järsku läks. Mulle meenus vali lärm, kisa, meeleheide, valu. Õnnetus oli toimunud, kuid mis õnnetus, kellega?!
Keskendusin veelgi rohkem, mu süda oli taguma hakanud, kui ma avasin oma silmad lõpuks. Thomas. See oli ainus mis mulle pähe lõi. Thomasega juhtub midagi. Tundsin, kuidas nutt tuli kurku, oleksin tahtnud nutma hakata. Teadmine oli nii selge, see tunne oli nii tõeline aga ma ei mõistnud, kuidas ma võisin seda teada, kuidas ma võisin seda ette näha.

Ma keerasin kraani kinni, kuid ei liigutanud end veel. Ma vaatasin seina enda ees, tuimus ja ängistus oli võimust võtnud, kuid raskus südames oli muutunud kergemaks, kuidagi. Aga seal oli veel midagi, mida ma ei suutnud meenutada. Selle ma jätan teiseks korraks, olin otsustanud. Miski minu sees teadis, mida ma tegema pidin. Kui see õnnetud tegelikult ka juhtub, siis ta peab selle ära hoidma, miks muidu ta seda ette saab teada ju. Ma arvan. Ausalt, ma polnud milleski kindel aga siiski pidin ma Thomaseni jõudma.

Ma üritasin meenutada kus see toimunud oli, ümbrust. „Raudtee rööpad!“ ütlesin ma end väristades. Ma kuivatasin end kärmelt ja panin end enam-vähem riide, kuid toapükse, pikad valged püksid, ma jalga ei pannud. Ma ei plaaninud siia ootama jääda. Kiirustasin vaikselt oma tuppa tagasi ja vaatasin Alexi poole, kes oli nüüd ärkvel. „Ma mõtlesingi, kuhu sa kadusid,“ ütles ta muigega, mille peale ma naeratasin kiirelt ja pöörasin siis talle selja. Kuulsin, kuidas ta end voodist üles tõusis ja pani endale püksid jalga. „Mis on?“ küsis ta viimaks, kui ma polnud midagi talle vastanud. „Ei midagi,“ valetasin ma huulde hammustades. Ma olin hädine valetaja ja olin kindel, et Alex saab aru sellest.

„Amanda, kas ma tõesti pean valjult paluma, et sa ei valetaks mulle?“ küsis ta ja pani oma käed ümber mu piha, tõmmates mind enda vastu tugevalt. Ta pani oma nina mu niisketesse juustesse ja tõmbas lõhna endale ninna ning mõmises siis. „Kas räägid mulle?“ küsis ta järjekindlalt ja liikus edasi mu kaela suudlema. Mu hingamine peatus, kui ta seda tegi. Ta käed liikusid alla poole, kuid seekord ei lasknud ma tal seda teha. Tõmbasin end järsult vabaks. Poiss vahtis mind üllatunult, kuid tema pilk oli nüüd tõsine. „Mulle ei meeldi end korrata, Amanda,“ ütles ta kurjemalt, mis tekitas mul kananaha ihule.

„See, et ma sinuga magasin, ei tähenda, et ma sulle kõike pean rääkima,“ ütlesin ma jäisemalt ja läksin oma kapi juurde jälle. Viskasin rätiku kapi uksele kuivama ja sukeldusin siis välisriideid otsima. Alex jälgis mind aga teraselt. Tajusin, et ta püüdis midagi öelda, kuid loobus alati, kui ta üritama hakkas.

Vaikus oli tõsiselt rusuv. Panin end nii kiirelt riidesse, kui vähegi võimalik oli. Seejärel kiirustasin ma laua juurde ja võtsin psühholoogia raamatu, mille vahel pidi olema Thomase matusekutse ja laulud ning muud sellised asjad aga ma ei leidnud seda enam sealt. Kulmu kortsutades lappasin ma selle veelkord läbi, ikka ei leidnud seda. „Sa otsid seda?“ küsis Alex viimaks. Ta hääl oli vaoshoitud, kuid külm ja elutu. Pöörasin end tema poole ja nägin tema käes olevat brosüüri. „Kuidas sa-?“ hakkasin ma küsima, kuid Alex peatas mu tõstes oma käe, et mu küsimus maha suruda. See ka õnnestus, minu pahameeleks. Vahtisin teda arusaamatult. Kuidas sai Alex selle leida, kuidas oskas ta seda otsida? „See on huvitav..“ venitas Alex. Miski tundus selles hääletoonis pahaendelisena. „Anna see siia,“ ütlesin ma tõsiselt. Ka minu toon ei olnud enam pehme.

Alex naeris vaikselt. „Ja mida sa sellega küll teed?“ küsis ta irvitades. „Sa ei saa seda niikuinii peatada enam,“ lisas ta pead kallutades. Ta silmades oli kahjurõõmus läige, mis ajas mu veelgi rohkem segadusse. „Mida sa sellega mõtled?“ küsisin ma teravalt. Paanika mis ligi hiilis hakkas minus jõudu võtma. Ma ei teadnud, mida ma tegema pidin, kas lihtsalt lahkuda või kuulata Alex ära. „Sellepärast, et ma olen piisavalt sinu aega raisanud. See toimub täna,“ vastas Alex lõpuks ja viskas mulle brosüüri, mille ma jahmunult kinni püüdsin.

„Ma ei saa aru millest sa räägid,“ krigistasin ma hambaid, vaadates hetke Alexit ja siis pöörasin pilgu minu käes olevale paberile. Ma pidin ahhetama, kui nägin kuupäevasid. Need olid muutunud. „See ei saa olla...see on TÄNA juba!“ hüüatasin ma paanikasse minnes. Noormees vaid muigas. „Täpselt, see on alanud juba,“ kinnitas ta rahumeeli. Tõstsin pilgu ja jõllitasin Alexit. „Sa teadsid sellest?“ küsisin teravalt. Kahtlus oli, et pakkusin õieti.

Ta ei vastanud, lihtsalt vaatas mulle süütult otsa. Mu silmadesse kogunesid pisarad, kuid alla ei veerenud ühtegi, veel. Ma läksin Alexi juurde nii rahulikult kui suutsin. „Ma küsin uuesti. Kas sa teadsid sellest?“ küsisin ma uuesti, rõhutades oma küsimuses igat sõna. Endiselt ei vastanud Alex mulle midagi. Ma teadsin juba vastust niigi ja see tegi kohutavalt haiget. „Kuidas sa said seda varjata minu eest?“ pärisin ma haavunult. „Ma polnud kohustatud sellest sulle rääkima,“ vastas Alex rahulikult ja endalegi aru andmata, lajatasin ma talle täie jõuga vastu nägu.

Alexi reaktsioon oli kohene, kui ma sellega hakkama sain. Ta võttis mu käest kinni nii kõvasti, et pidin kiunatama valust. Seejärel lükkas ta mu vastu seina jõuliselt. „Mitte kunagi ei tõsta kätt minu vastu, Amanda,“ sosistas Alex jäise teravusega. Pisarad veeresin mööda mu põske alla. „Pagan sind võtku!“ karjusin ma vihaselt ja üritasin ma tema haardest vabaneda. Muidugi oli see üritus läbikukkumisele määratud juba enne, kui ma seda üritada õieti jõudsingi. „Ma ei arvanud, et see mõju nii kiirelt hajub, kuid see pole veel vist täielikult kadunud, sa ei mäleta endiselt mõndasi asju,“ ütles Alex venitades. Ma ei mõistnud, mida ta sellega öelda tahtis ega hakanud selle peale pead ka murdma.

„Me peame minema, Alex, palun!“ sosistasin ma murduval häälel. „Palun, kui sa ei taha tulla, siis olgu, aga ma pean minema, ma ei saa lasta sel juhtuda,“ laususin ma paluvalt. Alexi haare ei nõrgenenud. Ta silmitses mind läbitungivalt. „Sa tõesti armastad teda nii väga?“ küsis ta lõpuks. Ma olin sellest küsimusest jahmunud. Mis armastusel oli siin pistmist. „Ta on mu sõber, Alex,“ vastasin ning üritasin rahulikult hingata. „Sõber?“ küsis Alex turtsatades ja lasi mind järsu liigutusega vabaks, astudes ise paar sammu taha. Pilku minult ta ära aga ei pööranud. Ma ei mõistnud millele ta sihib. „Ma ei-“ alustasin ma, kuid mu laua kell hakkas helisema. Kell oli kaheksa õhtul. Vaatasin aknast välja, päike oli nüüd juba peaaegu loojunud. Pimedus oli tulemas ja minu teadmist mööda pidi õnnetus juhtuma kuskil kümne aeg.

Mind ehmatasid teadmised sellest. „Aina enam meenuvad sulle sündmused, mis tulevad, rohu mõju hakkab raugema,“ seletas Alex viimaks. „Mida see tähendab?“ oli mul järgmine küsimus. Ma teadsin, et ma ei tohi aega viita, kuid ma ei suutnud end liigutada. Mu liigesed olid krampi läinud ja olid jõuetud. „See tähendab, et varsti mäletad sa miks sa siin üldse oled,“ vastas Alex raskelt ohates ning läks voodi juurde, millelt ta võttis pluusi. Ma jälgisin teda tummalt, seedides tema sõnu. See asi muutus vaid segasemaks. „Kus see aset võttis?“ küsis Alex vaikselt ja pööras mind vaatama. Olin selle küsimusega rajalt maha võetud. Ma ei oodanud sellist küsimust millegipärast. „Õnnetus? Ee...kuskil raudtee ääres, seal olid rööpad.“ vastasin ma hädiselt, üritades nüüd meenutada, mida ma nägin. Alex noogutas. „Sa tead millega see õnnetus juhtub?“ päris ta järgmiseks. „Mootoratas,“ ütlesin ma vaikselt.

Alex pani omale jalatsid jalga. „Ma ei suuda uskuda, et ma seda teen, kuid pane end valmis, meil on vaid mõni tund aega,“ ütles ta viimaks. Ma ei suutnud ta sõnu uskuda. Kas ta tõesti tuleb kaasa? „Kuidas sa seda kõike nii rahulikult usud? kas sa ei leia, et see on imelik, et me teame, et Thomas sureb“ küsisin ma ärevalt. „Ma seletan seda hiljem..või arvatavasti võtab selle au endale Thomas, kui me ta päästnud oleme,“ vastas ta mõrult ja läks ukse juurde, avades selle. Ma närisin närviliselt alahuult. „Thomas ei muuda seda, mis minu ja sinu vahel oli,“ ütlesin ma vaikselt ja vaatasin talle otsa, kui olin tema juurde jõudnud. „Täpselt, see oli,“ ütles ta napisõnaliselt ja lahkus ees. Mõtlesin Alexi sõnadele. Mida tähendas 'see oli'? Kas see oligi tõesti..mis asi? Üheöösuhe? Ma tundsin vastikust enda vastu, kuid surusin selle alla. Mul polnud aega sellele mõelda. Hiljem sai seda teha, praegu oli esmane ülesanne leida Thomas.

:):):):):):):):):):):):)

Oli väga hull osa? *pigistab silmad kinni*
Oeh. Segased lood on aga siiski.
Kommenteerige palun ja andke teada, mida arvate osast ja jutust üldse! :)

Äge-mõnus-super-hüper Very Happy

ei tegelikult,
Alexi pehmenemine on päriiis naljakas Very Happy

aga muidugi
superosa,
ja ei midagi kahtlaast siin ple
väga super Very Happy

Lugesin kõik kolmteist osa ühekorraga läbi. See oli nagu hea raamat mida lihtsalt ei saa käest panna..aga siis sai see otsa. Sad

Väga väga väga meeldib. Ei oskagi poolt valida, kas siis Thomas või Alex. Vaatab, mis edasi saab. Ootan huviga :)

Ühesõnaga uuut!!!

Tennu[lll] - No ma räägin. Alex on käest läinud, aga ärge muretsega old Alex will be back (6)

Ayy2757 - Seda on tore kuulda, et see jutt köidab aga kindel, et see nii hea on? XD

Uus valmib juba, kuid ma pole kindel, kas ma selle täna valmis saan, pean ju teise juttu ka osa veel kirjutama. Ma lubasin kellegile siin seda

Kuid suured tänud teile (K)

Nii,nii masendav.
Nad jõuavad õigeks ajaks, eks? Nad peavad jõudma!
mina olen isiklikult ikka veel Thomase fänn. See Alex on igavene idioot!
Ja palun kiiresti uut!

Sa ei saa teha Alexist sellist s*tapead. Ma armastan teda ikkagi

Uut.

*irvitab*

Saan ja teen, kui tahan aga ei, asjad muutuvad ja vana Alex tuleb mingiks ajaks tagasi.. shallallalaaa

And btw. Ma tean, et sa armastad teda ka siis kui ta armub Amandasse ja muutub pehmekeseks

Aga uut saate ... saate kunagi hea päeval..või ööl

Ma tean, et sa tead, et ma armastan teda igal juhul

Totaalne lumememm, noh!^.^ Postituste arv : 253 Age : 29

Oh sa süda...
Need viimased 3 osa on ikka nii head olnud, et mul ei ole sõnu.
Kirjeldamatult head...
Ja Alex... Mis teha, pahad poisid on ägedamad!
Kuigi mul on tunne, et varsti olen ma Thomase pool...
Uut.

» Soov.
» Veel viimane soov