Soov {LÕPETATUD}

Tõesti on ägedad?

Thomase poolt? Hmm..miks?

Uut saate millalgil, pole kindel millal, though XD

Kasutaja Postituste arv : 83 Age : 29 Asukoht : Tartu

Miks mitte täna? ):

Totaalne lumememm, noh!^.^ Postituste arv : 253 Age : 29

Tõsiselt ka on ägedad, aga jah, mitte just päris elus... Kuigi...*Mõtleb, kujutab ette* Võivad küll olla...
Miks Thomase poolt? Umm, ma ei tea tegelikult... Ta tundub kuidagi... Targem xd? Taibukam xd?
Kuigi hetkel olen kõigutamatult Alex'i poolt. Vot tak.
Uus võiks tulla jah varsti :)
*Mugib Itaalia nuudlisalatit, Rakvere pihve ja alkoholita siidrit edasi*

Tiinuška, viitsid täna uut osa anda?

Vaatab :))

Ohjeerum.
Ma pole siia nii kaua uut osa pannud.
On mul veel lugejaid?
Kui aus olla, siis oli mul osa enam-vähem olemas aga ma lihtsalt ei pannud seda üles.. või midagi nii XD
Ärge mind maha lööge, kuid lõpp on tulemas. Viimane osa on valmis

And now, let's get on with the story!

Neljateistkümnes osa

Kiirustasin alla ja pahameeleks tuli mulle vastu isa. „Kuhu sa tormad nüüd?“ päris ta mulle otsa vaadates. „Ma lähen välja,“ pomisesin talle vastuseks ja kiirustasin esikusse. Isa järgnes mulle nagu ma kartsin. „Sa lähed välja?“ küsis ta karmimalt. Nüüd leidis aja karmi isa mängida? Surusin suu kinni ega vastanud midagi. „Amanda, sa said alles täna haiglast välja,“ jätkas isa, samal ajal, kui ma endale tosse jalga panin. „Isa, minuga on kõik korras, ma olen Alexiga koos,“ ütlesin ma jope hõlmi kinni tõmmates. Isa vaatas mind murelikult, kuid samas ka kahtlustavalt. „Ära vaata mind nii,“ vangutasin pead. „Sa oled mingi poisiga koos?“ küsis ta, hääl oli nüüd pigem kahtlustav, kui murelik. Pööritasin silmi, „Ma olen õhtuks tagasi,“ ütlesin ma ja hakkasin ust avama. „Õhtuks? Kas sa tead ka mis kell on juba?“ päris isa kurjalt. Hammustasin huulde ja pöörasin isa vaatama. „Jah, on juba õhtu, ma tulen mõne tunni pärast koju, eks, lõpeta isa, ma pean minema.“ ütlesin ma kiirelt ja kindlameelselt.

Enne kui isa midagi öelda jõudis kiirustasin ma uksest välja, tõmmates ukse tugevalt enda järelt kinni. Vaatasin ringi. Otsisin pilguga Alexit, kuid kedagi polnud esiagu näha. Järsku oli keegi mu kõrval. Arvasin algul, et isa oli järgi tulnud, kuid kui pöörasin kõrval seisvat isikut vaatama, nägin ma hoopis Alexit. „Oled valmis?“ küsis ta jahedalt. Mulle ei meeldinud toon, millega ta seda minult küsis, kuid ei hakanud midagi ütlema vaid noogutasin kiirelt. „Mu auto on siit veidike eemal,“ lausus ta ja hakkas edasi minema. Kõhklesin ning viisin pilgu kellale. Kell ei andnud aega kõhklusteks. Tundisin klompi kurku tõusmas, kui mõtlesin Thomasele ja sellele, mida ma nägin. „Kas tuled või jäädki sinna seisma?!“ küsis Alex hõigates, mis mind mõtetest äratas. Vaatasin Alexit ja kiirustasin talle siis järgi. „Meil on poolteist tundi aega, et jõuda teisele poole linna,“ ütles Alex vaiksel toonil.

Ohkasin kuuldu peale. Teadsin seda isegi. „Tean,“ vastasin ma, kui keerasime heki taha, kus oli must sportauto. Olin mllegi pärast üllatunud. Ei arvanud et tal on mingi kõrgklassi auto, kuigi Alexi välimuse järgi võiks arvata tõesti, et ta on sportautode fänn. Istusime autosse sõnagi lausumata. Vaikus oli rusuv ja oleks soovinud öelda ükskõik mida, et vaikust lõhkuda.

Alex lõi autole hääled sisse ning kohalt võtt oli üsna järsk. Panin kiirelt turvavöö peale kuid märkasin, et Alexil ei ole turvavööd peal. „Kas sa ei peaks panema samuti vööd peale?“ küsisin vaikselt ja pöörasin pilgu tuuleklaasile. Alex ei vastanud aga midagi. „Mis sul viga on?“ küsisin ma viimaks tõrelevamalt, pöörates pilgu tagasi Alexile. „Alex!“ käisin ma peale, kuid mu süda jättis lööke vahele kui Alex vasak pöörde tegi. Mul oli tunne, et me lendame kohe teelt välja. „Lõpeta, kas sa tahad, et me surma saaks või?“ küsisin ma vihaselt ja üritasin hingamist ja südant tagasi rütmi saada. Poiss naeris korraks. See oli õõnes ja emotsioonitu. Ma ei mõistnud teda. Miks ta nii käitus. Miks ta minu juures nii käitus nagu ta käitus. „Kes sa oled? Kes sa oled mulle?“ küsisin ma neelatades.Vaikus. Jälgisin nüüd pingsalt teed, kuid samuti ootasin ma vastust. „Sa ei ole endiselt aru saanud,“ lausus ta viimaks. „Sinuga on tõesti lõbusam, kui teistega,“ turtsatas ta ja keeras kõrval teele.

Kortsutasin kulme. „Teistega?“ küsisin ma huulde hammustades. „Kuigi, ma pean ütlema, sa oled liiga kergeusklik,“ lisas Alex pead kallutades. Need sõnad tegid haiget millegipärast. Kuhu Alex selle jutuga rühkis? „Pagan, lõpeta keerutamine!“ ütlesin ma pahaselt ja pöörasin Alexit vaatama, kes nüüd samuti minu poole vaatas. „Ütleme nii, et Thomasel oli õigus minu suhtes,“ sõnas ta ning naeratas. Avasin suu, et midagi öelda, kuid midagi ei tulnud sealt välja. Mitte üks piiks ei tulnud välja. Olin lihtsalt sõnatu. Üritasin meenutada, mida Thomas oli mulle öelnud.

„Alex pole see, kellena ta end sulle näitab.“

Kas see oli vihje? Kui jah, siis millele ometi? Ma ei öelnud enam midagi, pöörasin korralikult istuma ja vahtisin ainiti enda ette. „Kes ma olen sulle?“ küsisin ma vaikselt. „Ja mida tähendas see, mis meie vahel juhtus? Kas see tähendas midagigi sulle?“ küsimused tulid raskelt välja minust, sest osa mind kartis neid küsimusi ja vastuseid neile.

Alex vaatas samuti teed ega vastanud midagi alguses. „See oli lihtsalt vaheldus, mitte midagi erilist,“ vastas ta jahedalt. Noogutasin aeglaselt, üritades tagasi hoida pisaraid. Viisin pilgu kellale. Me olime kolmveerand tundi sõitnud. Tegelikult arvasin, et vähem, kuna Alex sõitis kiirelt. Nüüd laskus meie vahele vaikus, mida ma ei üritanudki enam lõhkuda. Ma tundsin, kuidas süda oli kiludeks läinud ja teadsin, et see valu ei kao niipea. Ma tundsin end nii lollina, oleksin tahtnud enda peale karjuda. Mõttes ma seda ka tegin.

Ma ei teadnud kaua me sõitnud olime veel, kui jõudsime kohta, kus Thomas olema pidi. Seal oli tohutult palju inimesi. Mu süda vajus saapasäärde, kui mõtlesin, et kuidas me Thomase sealt üles leiame. „Mida sa arvasid siis?“ küsis Alex nagu oleks ta mu mõtteid lugenud. Ma ei vastanud talle ja astusin autoast välja. Seda sama tegi ka Alex. „Tule,“ ütles ta ja hakkas rahvasekka minema. Kergitasin kulme, kuid järgnesin talle kiiruga. Ma ei soovinud siin ära eksida. „Miks siin neid nii palju on?“ küsisin ma kõhklevalt. „Võistlused on ju,“ vastast poiss turtsatades.

Lasin jälle Alexil teed juhtida. Lootsin, et ta teab kuhu minna, sest mul polnud õrna aimu ka mitte. Jõudsime kohani, kus võistlejate rattad olid. Need oli kõvasti tuunitud ja üsna uhked. Jäin korraks vaatama rattaid, kui Alex mind kaasa tiris. „Me ei tulnud siia neid imetlema,“ ütles ta tüdinult ja liikusime aia poole. „Amanda?“ kuulsin ma oma nime ja vaatasin enda ümber ringi, et leida enda kõnetaja. Mind valdas kergendus, kui nägin Thomast. Ohkasin ja läksin Thomase juurde ning kallistasin teda. „Mis toimub? Mida sa siin teed?“ küsis ta mind silmitsedes, kui ma eemale tõmbusin. „Thomas, sa ei-“ hakkasin ütlema, kui Alex mind katkestas. „Mitmendana sa sõidad?“ küsis Alex ja vaatasin tema poole kulmu kortsutades. Thomas vahtis Alexit nagu kummitust. „Sa oled siin temaga?“ küsis ta vihaselt ja vaatas tagasi minu poole. „Ei..jaa..ta tõi mu siia,“ vastasin ma kahtlevalt. „Thomas, sa ei tohi võistelda, siin juhtub midagi, sinuga juhtub õnnetus,“ ütlesin ma kiirelt, enne kui keegi midagi öelda jõudis. Thomas silmitses mind tühjalt ja pööras pilgu Alexile. „Tahaksid sa selgitada?“ küsis ta läbi hammaste. Alex irvitas ja kehitas õlgu. „Sa võid ise ka lugeda,“ vastas ta ja viskas brozüüri Thomasele, kes selle osavalt kinni püüdis.

Tundsin ära koheselt, mille Alex Thomasele oli visanud. „Sa võtsid selle kaasa?“ küsisin pahaselt. Tundsin suurt pahameelt, et Alex mu asjades sorinud oli. Kust ta oli teadnud, kust seda otsida? Midagi oli siin tõsiselt nihu. Vaatasin kõhklevalt Thomast, kes brozüüri luges või õigemini vaatas. Thomas tõstis pilgu minule. Ta pilgus oli midagi, mis mind vabisema lõi. Ma ei öelnud midagi, ma ei osanud midagi öelda, kui aus olla. Thomas tegi asja raskemaks ja Alex oli tõesti midagi muud, kui ta varem välja näitas. „Ma olen ülejärgmine,“ lausus Thomas lõpuks, kui mina ega Alex ei öelnud midagi. „Ei, Thomas, sa ei tohi, palun,“ palusin Thomast, võttes tema kätest kinni. „Ma ei taha sind kaodata,“ sosistasin väriseval häälel. Alex silmitses mind, ma tundsin tema põletavat pilku. „Sa tulid minu pärast tagasi,“ ohkas Thomas pead raputades. „Minu pärast tuli Alex sinu ellu,“ kuulsin Thomast ütlemas.

Ma ei vaadanud Alexi poole, kuigi ma seda soovisin. Tahtsin näha Alexi pilku aga kartsin vaadata. „Ma ei tea, mida sa räägid, kuid kindlalt ei ole sina selles süüdi,“ ütlesin viimaks. Kuulsin Alexit ohkamas. Thomas silmitses hetke mind. „Kõik saab korda, ma luban,“ ütles ta, kuid see ei võtnud ära minus olevat rasket tunnet. Kuidas ma sain uskuda, mida mulle öeldi? Thomas oli Alexi sõber, või töökaaslane, nad olid tuttavad. „Kus su ratas on?“ küsis Alex oma tavalisel jahedal toonil ja Thomas vaatas läbistaval pilgul talle otsa. „Ma viin teid sinna,“ vastas ta ja tõmbas mind enda järel edasi, Alex järgnes meile silmi pööritades.

Telki jõudes nägin ma tuttavat punase-musta triibulist mootorratast. „See on see ratas, mida ma nägin,“ ütlesin ma neelatades. Thomas vaatas motikat. „Kuidas sa seda nägid?“ küsis Thomas ja tõstis pilgu minule. „Kui ma olin dushi all, ma teadsin, et midagi oli valesti ja ma hakkasin mõtlema sellele ja järsku tekkisid mu silme ette pildid. Seal oli ka raudtee, ma arvan, et mootorrattaga oli midagi valesti, ma teadsin kohe, et tegu on sinuga, seda eeldasin ma sinu matusetunnistusest,“ vastasin ma vaikselt. Thomas ja Alex kuulasid mind vahelesegamata. Silmasin Alexit, kes ratast üle vaatas. „Keegi on sinu ratast putitanud,“ teatas ta lõpuks ja ajas end taas sirgu, vaadates Thomasele otsa. „Sa tead kes?“ küsis Thomas tõsiselt. „Ma aiman, kes, kuid kindlalt ei saa ma midagi öelda,“ vastas Alex rahulikult. „Sa valetad,“ ütles Thomas sama rahulikult. Alex vaatas Thomast ja naeratas minu üllatuseks. „Kui sa nii arvad,“ laiutas Alex käsi. „Okay, millest te räägite?“ küsisin ma mõlema käest. „Kuidas saab Alex teada, kes su ratast käppinud on?“ nõudsin ma Thomaselt. Ma olin Alexi peale vihane, kuid tundsin vajadust tema kaitseks ette astuma.

„Sest see on tema ja tema ülemate mäng,“ vastas Thomas mulle otsa vaatamata. Ta pilk püsis kindlalt Alexil. „Mida ta räägib, Alex ja see kord räägi tõtt?“ küsisin ma jäiselt Alexi poole pöördudes, kes pööras aeglaselt pilgu minule. „Ma ei pea selgitusi andma ei sulle, kullake, ega Thomasele. Thomas astus sellest välja, nii et see pole tema asi samuti,“ vastas Alex kalgilt. Ma ei saanud mitte midagi aru. Aimasin, et nad räägivad tööst, mida nad kunagi koos teinud olid, kuid mis selleks tööks oli? „Miks sa siin siis oled?“ küsis Thomas ja astus sammu Alexile lähemale. Alex ei liigutanud lihastki, ta pilk ei läinud Thomasele tagasi, vaid püsis minul. „Ma ei tea seda isegi, mõtlesin, et oleks lõbus näha sind langemas,“ vastas Alex ja naeratas, mis oli pigem kahjurõõmus irve, mille ta nüüd Thomasele suunas. Äkilise liigutusega paiskas Thomas Alexi vastu metallist kappi ja hoidis teda tugevalt selle vastus. „Mida sa teed siin?“ kordas Thomas küsimust.

:):):):):):):):):):):):):):):):):):)

Tavalised küsimused nüüd teile:
Kas meeldis?
Ei meeldinud?
Mida arvate osast?
Ja kas tahate, et jätkan? *poeb peitu ära*

Sa oled Alexi nii vastikuks teinud -.-
Aga muidu mulle tõesti meeldib. Ja Alex on siiani lemmik

Uut

Kuidas Alex vastik on?

Ta on minu arvates sama tema nagu alguses XD

Sa Alexist ära ei tüdine juba?

Ma ei tea, see "vaheldus" vms ja muu.

Alexist... never Sama, nagu Draco, Jon, Tyrion, Voldemort, Snape... I never get too tired of them

LOL XD

Segane oled

Jeah, Alex on veidike külmem, kuid ta luuuvs Amdanda, kunagi ehk isegi tunnistab seda

Emm, uut osa tahaks $Soov {LÕPETATUD} - Page 9 Icon_redface$
Liiga kaua piina meid. $Soov {LÕPETATUD} - Page 9 Icon_biggrin$

*tantsib ja laulab: "Alex luuvs Amanda! Alex luuvs Amanda!"*

Uut

Supheeer,
uuut uut uuuuuuut

Väga hea! Uut!

Ooota, mis küsimused nagu?
Sa arvad, et sa pead pärast kõiki neid kommentaare veel mingeid küsimusi küsima?
Loomulikult see meelid, kuidas siis muidu?
Ja loomulikult kirjutad sa edasi. Sa ei saa ometi NÜÜD pooleli jätta!

UUT!

Ja ma tõesti sooviksin seda väiksema vaheajaga $Soov {LÕPETATUD} - Page 9 Icon_biggrin$

Rõõm lugeda kohe et teile meeldib ja uut tahate.
Igaks juhuks küsin XD
Aga ma üritan nüüd väiksemate vahedega uusi osi üles panna.
Kui ma elan kursatöö kaitsmise üle siis saate huvitava osa, mõte käib mul juba praegu aga kuna ma lähen maale sünnipäevale, siis praegu ei saa te uut osa.
Kannatate veidikene, eks?

Ikka. Seni kuni uus osa on kindlalt tulemas $Soov {LÕPETATUD} - Page 9 Icon_biggrin$

Teades, mis juhtuma hakkab, ei kannata ma enam järgmise tunninigi oodata
Uus signa? Armas

Hehehee. Marelle on v.i.p. XD

Jeah, ma täitsa usun sind.

Ma hakkan sellega homme tegelema, nii et kannata veel natuke

*naerab*
Ootan uut siis

selle asemel, et siia uus osa kirjutada, kirjutasin ma oma teise juttu uue osa.

Kell neli öösel, peaks mainima, et homme magan ma vist sajaga sisse XD

Millalgil saate ka siia uue osa, niikaua lugege Nähtamatu Värava uus osa ära

Külaline

Aw. Ma lubasin sulle uue ja parema bänni ning pärast mitut päeva feilimist, siin see ka on. Razz

https://2img.net/r/ihimizer/img138/2787/wishanimatedban.gif

(:

Oh, äge
Tähh XD

Uut?

Muide see oli sinust väga kena, et sa oma uust nimest nii teatasid $Soov {LÕPETATUD} - Page 9 Icon_biggrin$

Saate uut millalgil, kuid ma ei tea millal

No ma pidasin seda nagu loogiliseks või nii ja alati on viisakas oma lugejaid teavitada muudatustest

» Soov.
» Veel viimane soov