Soov {LÕPETATUD}

Jah, on küll raske eemal olla, kui iga kord saad suhte kas dire või õpilasega
*muigab*

Tulen tulen, ära karda

Irw XD

Ma pakun, et õpilasega sa enam seda pulli ei tee
See ei lõppenud just hästi XD

Direga on ..õõhh...ma ikka veel mõtlen, kas tasub dire muuta vampiiriks

Ma ei kardagi, kuna ma tean, et sa ei tule

Tulen küll Meil on klassiekskursioon varsti Tallinnasse, seega ma otsin su üles. Ükskõik kus sa ka elaks

Nojah, ta on inimene. Las mõtleb
Õpilasega teeks vabalt seda veel. Muidugi mitte nii, et tüdrukul sada meest on ja lapse mingilt tüübilt saab

Uuuut

Hehe..aga nii ei ole ju üldse lõbus
Vampiirid ei peagi siis mõtlema? XD

Uut saate millagil ikka aga enne ei tule siia uut, kuni sinna teise uus osa tuleb

Ei, vampiirid on erilised *muigab*
Aga jah, uut
Lähiajal.

"Jää magama, mõne tunni pärast on pea selgem," sõnas Thomas ja pani mulle teki korralikult peale. Ta silmitses mind hetke oma hallikas-siniste silmadega. Ma teadsin, et ei saa mingeid vastuseid, niisiis ei hakanud ma ka vastu vaidlema. Ma noogutasin vaid ja sulgesin raskelt oma silmad. Möödus mõni minut, kui kuulsin, kuidas Thomas sealt lahkus, jättes ruumi kõhedalt vaikseks. Püüdsin sellele mitte mõelda ning vajusin rahutusse unne.

Üheteistkümnes osa

Hommik saabus ja pidin avama silmad vastu tahtmist. Päike paistis aknast sisse, soojendades mu näonahka. Keegi oli akna avanud ja väljast kostus rõõmsaid linnulaule. Ma naeratasin tahtmatult. Ajasin end istukile ja vaatasin palatis ringi. Tundsin kripeldust südames, miski surus peale, kuid mis see oli? Ma olin unes midagi näinud. Hele valgus ja vali lärm..õigemini millegi kokkupõrge.. "Oh..mootoratas!" hüüatasin ma, kui mulle meenus unenägu. See muutis mind närvilisemaks, oleksin vast kauemgi mõelnud sellele, kuid palati uks avanes ja sisse tuli vanem meesterahvas. Kitlit seljas ei olnud, ilmselt oli see mu isa.

"Sa oled üleval juba, kuidas sa end tunned kullake?" küsis mees murelikul toonil ja silmitses mind jälgivalt, pannes mind ebamugavust tundma. "Hästi," valetasin ma ning naeratasin kergelt. "Millal ma välja saan?" küsisin kohe otsa, laskmata isal midagi öelda tema vale vastuse peale. Isa naeratas leebelt ning noogutas. "Sa saad täna koju, ma rääkisin su arstiga, ta kirjutab su välja. Mälukaotus on arvatavasti suurest stressist ja shokist," rääkis mees, kuid ma ei pannud teda kuulmagi. Ma keksisin rõõmsalt kapi juurde, et võtta oma riided.

Isa vaatas mind endiselt leebuse ja murega. "Isa, ära vaata mind niimoodi, minuga on kõik korras, mälu taastub, see võtab aega ainult." ütlesin vaikselt, kuigi ma ise polnud selles sugugi nii kindel. Miski näris mind, midagi oli, mida ma tegema pidin, mida ma tegema peaks, kuid mis see on? "Pagan.." pomisesin alateadlikult valjusti. "Noor daam, vaata kuidas sa räägid!" manitses isa mind kohe ja krimpsutasin nägu selle peale. Jah, tõesti. Isa loeng heast kõnekeelest oleks tõesti praegu olnud vajalik. Raputasin pead, kui isa mind kulmu kortsutades vaatas. Olin peaaegu valmis, oli vaid kotti asjad ära pakkida, kui uks avanes ja sisse tuli inimene, keda nähes, tõmbub mu sisikond kokku. Neelatades vaatasin ma Alexile näkku.

"Ma kuulsin, et saad välja," lausus noormees minu ja isa juurde kõndides. Alexi pilk puhkas hetkeks minul ja vaatas siis edasi mu isa poole. "Tere, ma olen Alex," tervitas ning ka tutvustas end viisakalt. Isa oli ehmunud, kuid naeratas siis. "Tervitus, Amanda, ma ootan ehk koridoris, kuid ära kaua viivita," kuulsin isa ütlemas, kuid enne kui ma vastata jõudsin sulgus uks ning ohkasin. Vaatasin masendunult ust. "Mida sa tahad?" küsisin ma veidike tusaselt. Eile ei läinud eriti hästi ja Alex oli külma näoga siit välja marssinud. "Sa oled pahane?" uuris Alex muigega. Pööritasin vaid silmi ja jätkasin oma koti pakkimist.

Alex pani oma käe mu koti peale takistades nii mu tegevust. Pahaselt tõstsin pilgu jälle Alexile. "Viisakas on ka vastata, kui su käest midagi küsitakse." sõnas ta, häält varjutas süngem noot, mis pani mind värisema. "Mida sa tahad minust?" küsisin teravalt aga samas tundsin ennast lämbumas. Ma ei osanud midagi teha, kui tema mu lähedal oli, kõik näis kuidagi lõplik, lootusetu. Kuidas sai Alex mulle nii mõjuda. "Võta oma käsi ära, isa ootab mind ja ma pean minema," ütlesin jahedalt ja lükkasin poisi käe koti pealt ära. Järgnevat ma aga ei osanud oodata. Alexi reaktsioon minu vastusele ja teole oli ootamatu. Ta tõukas mu tugevalt vastu seina ning mu huulilt vallandus valuoie. Püüdsin rabeleda, kuid mu jõud oli mu jätnud. Ta vaatas mind läbistavalt. Tundsin nagu ta näeks kõike, mis olnud on, mis juhtunud on. Et ta näeb mu´st läbi nagu läbipaistvast klaasist.

Vaatasin talle kõheldes otsa ega öelnud midagi talle. "Ära kunagi, mitte kunagi, minuga nii suhtle ega käitu," sosistas ta vaevukuuldavalt, kuid see hääl pani mu vere tarretama. Tundsin ta magusat lõhna, kui ta mulle seda sosistas. Surusin silmad kinni hetkeks ja avasin need taas. "Ja mida sa siis teeksid, kui ma ei muuda oma käitumist?" küsisin ma viimaks vastu. Ma teadsin, see ei olnud parim aeg vastu haukumiseks ja Alex ei tundunud nalja tegevat. "Sa tahad seda tõesti nii kangesti tunda saada...jälle?" küsis Alex süngelt.

Ma vaatasin talle küsivalt otsa. Hirm ja meeleheide hakkasid naha alla pugema. "Jälle?" küsisin ma kahtlustavalt. Alexi huuled kaardusid lummavaks naeratuseks, kui ta mu küsimust kuulis. Mis tal plaanis oli? 'Pagan! Pagan! Pagan' vandusin ma endamisi ja kiikasin ukse poole. Miks nüüd siis kedagi ei tulnud? Aeglaselt viisin pilgu tagasi Alexile, kes mind, pea kergelt kaldus, mind silmitses. "Oh..õigus..sa ei mäleta, kuid seda viga annab parandada," muigas ta ja haare lõdvenes kergelt ning pilk leebus. Ta vastused ajasid mind totaalselt sassi. "Lõpeta see salapäratsemine, kui tahad mulle midagi teha, siis tee, kuid kui sa niisama seletad siin, siis lase mind parem juba lahti ning kao siit minema!" ütlesin ma viimaks vihaselt. Ootasin, et haare tugevneks, kuid seda ei juhtunud. Alexi näost võis näha, et talle tegi see nalja. "Sa oled erakordne.." pomises ta ning vabastas mu ühe käe, et ta saaks mu juuksesalku kõrva taha panna.

Kahtlevus, kui ka ärevus võtsid võimust. Süda muutus kiiremaks, kui ta järsku veelgi lähemal oli. "Sa ei karda mind?" küsis ta vaikselt ja astus mulle veelgi lähemale, nüüd ei olnud meie vahel vaba ruumi. Tundsin tema kehasoojust. Küsimust kuuldes hammustasin alahuulde, kuid aeglaselt raputasin ma pead. "Kas ma peaks?" vastasin ma küsimusega. "Jah.." sosistas Alex enne, kui ta surus oma kuumad huuled minu omale. Õhk kadus kiirelt, kuid lasin end Alexil suudelda, suudeldes teda vastu. Vaba käsi läks automaadselt poisi kukla taha ning libistasin selle mööda jahedat põske alla, kui ma suudluse katkestasin. See oli vastumeelne, see katkestus. Tahtsin neid huuli veel tunda, need tegid mind pööraseks ning siis tundsin ma kõhus midagi uut, midagi, mis oli uus. Liblikad. Ma jumaldasin seda tunned. Surusin naeratuse alla, mis kangesti peale tahtis tulla.

Alex vaatas mind hetke vaikides, kuid naeratas siis. Ta sarm polnud kuhugile kadunud ja Amandaga olid tal omad plaanid, millega ta juba algust teinud oli. See peaks Thomasele meeldima... jutumärkides. Oma mõtete peale Alex vaid muigas. Jälgisin ta igat liigutust. Ta vabastas ka mu teise käe. Mõnes mõttes olin ma pettunud, kuid ka kergendunud. Alex andis mulle paha eelaimduse, kuid samas tahtsin ma tema lähedust. Ohates suundusin ma oma koti juurde. Vahtisin seda eemaloleva pilguga. "Sa peaksid minema," ütles Alex, kes mind jälginud oli. Noogutasin vaikides, kuna ma ei usaldanud oma häält hetkel.

Ma üritasin mitte ta poole vaadata, kui ta minu juurde tuli, tõmbas mu koti luku kinni ja võttis selle kätte. "Kas ma näen sind veel üldse?" küsisin ma järsku ja pöörasin ma noormeest vaatama, kuid enne, kui Alex vastata jõudis, sisenes keegi palatisse.

Hele juuksepahnaka järgi mõistsin kohe, kes tulnud oli. Thomas seisatas järsult ja piidles Alexit teravalt. "Mida sa siin teed?" küsis Thomas jäisusega, mis pani mind võpatama. Mõistsin, et Thomas ei salli Alexit, kuid miks? See kõik oli üks suur segapundar, kuid loodan, et kui mu mälu taastub, saan ma aru, miks see nii on.

"Ta tuli mind vaatama," vastasin ma ohates ning pöörasin Alexit vaatama. "Sa peaksid minema.." pomisesin ma vastumeelselt. Poiss noogutas vaid, kuid Thomaselt ta pilku ei viinud. Ma võtsin oma koti Alexilt ning too suundus siis Thomasest mööda ukse poole. "Oli tore," ütles ta vaid ja naeratas mulle, sellega oli ta ka läinud.

Thomas pööras mind arusaamatult vaatama. "Mida see kõik tähendas, mida ta tegi?" küsis Thomas tõsiselt ja karmilt. Vahtisin kohkunult Thomast ning raputasin pead. "On sel siis tähtsust?" küsisin ma vastu ja läksin palatist välja, endal mõtted endiselt Alexi juures keerlemas.'Millesse ma nüüd ennast siis mässisin?' oli küsimus, mis oli kõigist küsimustest selgeim. Isani jõudes, juhtis mees mind lifti poole. Thomas oli järgnenud meile vaikides. Ma ei olnud teda isegi tähele pannud, kui alles liftis mu pilk Thomase küsiva pilguga kohtus. Pöörasin pea kiirelt ära. Otsustasin et lifti numbrid olid huvitavamad.

*KÕLL*

Astusin rahutust tundes liftist välja, kui see viimaks uksed avas. Ma vihkasin neid venivaid lifte. Pead raputades läksin ma edasi, märkamata kuhu ma isegi lähen. Järsku tundis sooja pigistust oma käel, mis sundis mu pilku tõstma. Thomas vaatas mind murelikult. "Väljapääs on seal pool," ütles ta lihtsalt ja noogutas vastassuunda. "oh.." Vaatasin sinna, kui Thomas osutanud oli. Isa vaatas meie poole, kuid läks siis liuguksest välja. "On sinuga kõik ikka korras." kuulsin ma Thomase häält küsimast. "Muidugi," valetasin ma, kuid millegipärast teadsin, et valetamine Thomasega läbi ei lähe. Thomas puuris mind oma hallikssiniste silmadega. See tekitas minus ebamugava tunde. "Mida?" küsisin ma viimaks.

"Mis juhtus seal palatis?" küsis Thomas otsekoheselt. Hammustasin huulde. "Ei midagi erilist, me lihtsalt rääkisime.." vastasin ma ebakindlalt. "Ma ei taha sellest rääkida," lisasin ma kiirelt ja hakkasin väljapääsu poole. "Amanda, ta ei ole see, kellena ta end näitab," ütles Thomas paluvalt, kuid samas ka tõsiselt. "Ja kes ta on siis? Kes oled sina?" saatsin talle küsimused vastu. Ma hakkasin pahaseks saama. "Te mõlemad! Ma ei mõista teid! Te räägite nagu hiina keeles, millest ma aru ei saa. Mille eest sa mind hoiatada tahad?" küsisin ma ning raputasin pead, kui Thomas mulle ei vastanud. "Amanda, palun usalda mind," proovis Thomas, kes ei kavatsenudki jätta. "Miks ma sind usaldama peaks?" Ainult küsimused tulid mul vastusteks, tundsin raskust mu südamele vajumas. Ma ei soovinud riidu minna. "Ütle mulle põhjus," ohkasin nukralt ja kõndisin haiglaustest välja päikse kätte. Seekord Thomas ei järgnenud. Ma tundsin end näruselt, kuid ma ei saanud enam midagi muuta. "Kus Thomas on?" küsis isa, kui ma temani jõudsin. Vaatasin haigla poole. "Ta ei tule meiega," vastasin ja üritasin teha muretut nägu. Istusin kiirelt autosse ja kinnitasin turvavöö. Isa istus samuti üsna pea autosse. Ta vaatas hetke mind, kuid ma ei vastanud ta pilgule, vaatasin vaid enda ette. Isa pani auto käima ja sõitis kohalt, jättes kõrge valge maja seljataha...

:):):):):):):):):):):):):):):):):):)

Oh jumal.
Mida ma teinud olen?
Olgu, meeldis?
Ei meeldinud?
Arvamused ja kommentaarid siia alla ritta

*happydance*
Ma omandan selle osa. Ahhhh, mega-hüper-super-nunnu! *luvs Alex*
And Tiina, I guess.

Uut

Haha

Teised, kes Thomast armastavad, löövad mu risti XD

Aga olgu. Hea et kellelegi meeldib see

Uuega läheb aega, tho..

Hea mõte! Kui juhtub midagi, mida ma sul ei lubanud teha, siis kustutan kasutajad ning löön su risti ja panen selle risti põlema

Totaalne lumememm, noh!^.^ Postituste arv : 253 Age : 29

Meeldis, loomulikult meeldis!
Aga mulle ei meeldi, et ma tahan, et Amanda ja Thomas suudlevad...Miks ma seda tahan?!*Raputab segaduses pead*
Alex on äge, ma ei suuda muud sõna mõelda. Aga ta ei ole nii armas, kui Thomas tundub olevat...Ma ei saa aru. Thomas või Alex, Alex või Thomas...
Aga jah, eks ma jään siis järgmist osa ootama:)!

LittleStar - Alex, või.. lähed sina koos Tiinaga risti

Murtagh lõpeta kõigi ähvardamine.

*muigab*
Okei. Ma ee... üritan? xD

Ürita tõesti

*muigab*
Fain
Aga uut tahaks.

Uut?
Mis sa selle uuega teed?

Okei. Kunagi saad, kui hea laps oled ... XD

Olen ma üks väheseid, kes on erapooletu? Very Happy

mulle meeldivad mõlemad tegelased.
Ei tegelikult, jutt on hea
ja minu meelest see on lõbus, et mõnel mälukaotus on ning vale pool sümpaatsuse ära võtab.
Kindlasti ootan järge,
niiet nagu kõik ütlevad:
"Uuuuut!"

Yesss.
Vähemalt üks normaalne lugeja mul
Wii.
Homme saate uue osa.
Ja Alexiga lähevad asjaga huvitavamaks... aga kõik ei ole nii hea, kui mõni loodab.. LOL
Ka Thomas on muidugi seal..no...jah..

*ootab*
Ma loodan, et seal on huvitav koht

Ja sa ikka piinad meid Very Happy

It´s not my fault, I can´t control my moods XD
niiet...
panee need osad ülesse xD

See ikka nii hea jutt ja ma tänan Murtangh'i, kelleta ma poleks seda juttu avastanud...
Lugesin kõik osad korraga läbi ja lihtsalt väga hea. Mulle meeldivad Alex ja Thomas -kuigi mõlemad pöörasid viimases osas ikka täitsa vales suunas- , aga üle kõige- või peaks ütlema kõigi?- meeldib mulle Amanda. Tema on see ainuke terve mõistusega inemene...noh, tegelikult tema isa ka, aga tema ei mõika niguinii millestki mõhkugi, niiet teda ei saa arvestada.
Palun kiiresti uuut osa!

Murtagh - Ma loodan seda ise kaa

Tennu - Piinan muidugi, nii kaua kuni sina meid piinad

Karolin - Aitäh, väga tore kuulda, et meeldib.

Uue saate varsti. luban, mul kolmveerand tehtud, nüüd on vaja mõelda, kuidas ma selle osa lõpetan

Nii põnev oli lugeda. Sõltuvus:D

Kahtlen, et see n i i hea jutt on, et sellest sõltuvusse jääda

Well, I'm totally addicted to this story

» Soov.
» Veel viimane soov