Soov {LÕPETATUD}

Viimati muutis seda K.C. (15/1/2010, 19:39). Kokku muudetud 1 kord

Isa vaatas mind ehmunult ja viis pilgu arstile, „Mis temaga on?“ nõudis ta hirmunult. Kõik oli just äsja korras. Richard ei vastanud midagi, vaid vajutas seina juures olevat nuppu. „Ma pean paluma teil hetkeks välja minna, me vaatame ta üle ja tulen teatan teile, mis juhtus,“ lausus arst kiirelt, kui palatiuks taas avanes ja kaks medõde sisse tulid.

Isa vaatas oma tütart hetke ning väljus palatist, üritades mõelda, mis juhtunud oli. Kõik oli korras! Amanda tundis ennast hästi, kuni praeguseni, kuidas Amanda seisund niiviisi muutuda sai, nii äkitselt? Heino tundis meeleheidet ja teadmatusest tekkinud hirmu. Ta ei suudaks üle elada uuesti seda, kui ta tütar uuesti kooma vajub. Ta vaatas koridoris ringi. Igal pool sibasid ringi medõed, kõigil olid omad tegemised ja ülesanded. Mehe pilk jäi pidama Amanda palati uksel, mis nüüd kindlalt kinni oli.

Kaheksas osa

Minutid möödusid, minutid olid kui tunnid, mis olid täis pinget ja meeleheidet. Heina vaatas iga väikse aja tagant kella. Mehe närvid olid viimseni pingule läinud, isegi must kohv ei aidanud enam. Ta tammus edasi tagasi, oodates, mil arst palatist välja tuleb. Mis võttis neil nii kaua aega? "Heino!" kostus hüüatus kuskilt kaugemalt. Heino vaatas hääle allikat otsides mõlemale poole koridori. "Mis juhtus?" küsis Thomas, kes oli saanud Heino kõne teatega, et Amanda tervis halvenes. "Ma ei tea, ta lihtsalt vajus järsku ära," vastas Amanda isa murelikult. Thomas vaatas palati kinnise ukse poole ja läks selle juurde. "Nad ei lase kedagi sisse," lausus Heino pead raputades, mis peatas Thomase sisse minemast.

"Amandaga oli kõik korras, kui ma ära läksin, kuidas see nii muutuda sai?" päris Thomas tüdruku isa poole pöördudes, kuid enne, kui Heino vastata jõudis, avanes palati uks ja palatist väljus dr. Richard. Nii Heino kui ka Thomas pöörasid küsivad pilgud arstile, kes ohkas raskelt. "Amandal oli nõrkusehoog ja väike tagasilöök," teatas arst rahulikult. "Temaga on kõik korras," lisas mees kiirelt, nähes Heino nägu ja küsimust, mis oli tulemas. "Me saime stabiliseerida ta seisundi, kuid ma kardan, et ma ei saa teda välja kirjutada, see on tema enda tervise huvides," lausus Richard käsi kergelt laiutades ja vaatas vabandavalt Heinole otsa. "Medõed on temaga hetkel ja ta magab praegu. Ma arvan, et teil ei ole mõtet siin oodata ja närveerida. Minge koju, kui toimub mingeid muutusi tema seisundis, siis ma annan teile teada."

Ei Heino ega Thomas ei vastanud nende uudiste peale midagi. Heino peitis näo kätesse ja ohkas raskelt. Thomas lihtsalt vaatas arsti, silmis kummaliselt tühi pilk. Temas polnud ühtegi märki emotsioonidest. Heino noogutas arstile ning nende loal lahkus arst nende juures, minnes valvelaua poole. "Sa pead kooli minema," ütles Heino vaikselt, kuid ei vaadanud Thomase poole. "Sa ei saa puududa-" Heino ei jõudnud lausetki lõpetada, kui Thomas kindlameelselt palatisse sisenes, ootamata Heino arvamust. Amanda isa ohkas taas. Ta ei suutnud sisse minna, ta ei suutnud näha oma tütart jälle teadvusetult lamamas.

Thomas vajus vaikselt palatisse ja vaatas kuidas medõed Amanda ümber sahkerdasid. Üks neist tõstis pilgu Thomasele. "Ta magab hetkel," teatas naine leebelt Thomast silmitsedes. "Ma jään tema juurde, kui see võimalik on," lausus Thomas häälel, mis oli pigem kusagil kaugel, mitte seal palatis, mitte selle olukorra juures. Medõed vahetasid nukralt pilke ja vanem naine noogutas. „Olgu,“ sõnas ta ja läks siis ukse juurde. Temale järgnes peagi ka teine medõde, kes oli seadnud Amandale tilga.
Kui palat oli tühjaks jäänud, liikus Thomas voodi juurde ning vaatas tüdruku kahvatut pale, see meenutas pigem surnu, kui elusat inimest. Noormees raputas pead ning istus voodi kõrval olevale toolile.

Minutid tiksusid, peagi oli möödunud terve tund, kuid Amanda ei olnud endiselt ennast liigutanud. Thomas silmitses tükkaega kella, mis venis edasi teosammul, kuid samas jällegi meeletult kiiresti. Mõtetest tiris välja aga uus siseneja. „Vabandused, ma ei oodanud, et keegi Amanda juures on,“ lausus Alex viisakalt naeratades, mis kaardus kiirelt irvituseks. „Mida sa siin teed?“ nõudis Thomas vihaselt Alexit jõllitades. Thomas tõusis aeglaselt püsti. „Oh, minu pärast pole vaja püsti tõusta,“ irvitas Alex käega lüües, tegemata välja Thomase küsimusest.

„Ma kuulsin su sõbrannakese tervisest, seda on tõesti kurb kuulda,“ sõnas ta venitades igat sõna ja pööras pilgu Amandale. Thomas vidutas silmi. Kuidas Alex Amandat teadis. „Kuidas sa Amandat tead?“ küsis ta küsimuse oma mõtetest. Alex naeris korraks, kuid muutus kiirelt tõsiseks. „See on juba minu asi, mitte sinu,“ vastas Alex jahedalt. Thomas jälgis tähelepanelikult tumedapäilist noormeest, kes nüüd Amanda voodi juurde jõudnud oli. Thomase peas tekkisid palju küsimusi, kuid ühte asja ta aimas. Midagi pidi olema seotud Alexiga ja see oli seotud vaid ühe asjaga.

„Sina tegid seda?“ küsis ta viimaks, hääl muutus tal raevukaks. „Ta on sinu pärast siin!“ süüdistas Thomas, teadmata kuidas ta seda üldse teadis, kuid ta oli selle nüüd täielikult kindel. „Rahu nüüd, semu,“ vastas Alex endise rahulikkusega ja libistas oma käe Amanda põsele, silitades seda õrnalt. „Ma ei ole mingi semu sulle,“ surus Thomas läbi hammaste vihaselt, mille peale Alex vaid naeris..ei, pigem irvitas. „See, et sa ei tegele enam püüdmisega, ei tee sinust teist inimest, Thomas,“ pööras Alex vana sõpra vaatama. „Amanda reisis ajast tagasi?“ küsis Thomas ilma mingi vingerdamiseta. Alexi irve andis selge vastuse ilma sõnadeta. „Mis oli põhjus ja kuidas?“ päris Thomas kahtlevalt ning tema pilk vilksas korraks Amandale ja siis tagasi Thomasele.

„Teatud inimese pärast, loomulikult,“ vastas Alex ohates, „Kuid tema tähtaeg on läbi saamas ja ta on nii kaugele jõudnud, kahju tõesti, kahju...“ irvitas Alex kahjurõõmsalt. Thomas hingas raskelt sisse. Kuidas sai see võimalik olla? Amanda? Paar aastat tagasi oleksid nad tõelised vihavaenlased olnud, kuid miski andis mõista, et asjad ei oleks sugugi nii. Thomas hoolis Amandast liiga palju, et tüdrukule midagi teha. „Hoia Amandast eemale!“ urises Thomas süngelt.
„Ja kui ma seda ei tee? Mis siis?“ küsis Aleksander õrritavalt
„Usu, sa ei taha teada,“ vastas Thomas, surudes käed rusikasse.

JÄTKUB

:):):):):):):):):):):):)

Tean, lühike osa, sorry :-/
Aga siiski, mida arvasite osast jne?
Tahate veel uut osa?
Või peaks lõpetma uute osade üles panemise?
Let me know!

Lühike -.-

Uut.

*trambib jalgadega, nõuab uut*

Uus tuleb millalgil XD
Ära trambi, trambid põrandasse augu muidu

Trambin küll *näitab keelt*

Millalgil?! Kohe!!
Ja hästipalju Alexit paluks

*Naerab*

Hästi palju Alexit?
Ossa poiss, see läheb raskeks XD
Thomast on ka vaja ju
Varsti saate, kannatust

Keda see Thomas huvitab? xD
Alex on kümmekorda ilusam (LL)

Ei ole kannatust *näitab jälle keelt*

Irw. Thomas on ka ilus ju
Mind huvitab, kuna ma pole tema saatuses veel kindel XD
Ka Alexi saatus on võnkuma löönud, nii et jah

Alex ja Amanda on meant to be, Thomas saab autoõnnetuses surma xD

Thomas ei ole ilus xD

Hehe.
Thomas on kena *pööritab silmi*
Pealegi, ma veel mõtlen, kes seal surma saab

Ei ole Thomas kena xD

Ja surma saab Thomas, nagu ta pidigi saama xD

Wow, that's harsh! XD
Ära siis kohe nii õel ka ole, Thomas hoolib Amandast

Alex hoolib ka! xD

Uut nüüd xD

Varsti saate uue osa XD
Kui ma nuputan välja, millal ma selle osaga hakkama saan, that is

Sugar Postituste arv : 1492 Age : 29 Asukoht : Tallinn.

Ossaaaaaaaaaaa Very Happy

Jumala lahe ju, nüüd saab Amanda Tomiga rääkida sellest.. ajarändamisvärgendusest, eksole? Very Happy

Ja nad jäävad lõpuks ikkagi kokku! Very Happy

:D:D *happydance*
Mulle meeldis Very Happy

Et Tom Alexit teab Very Happy

vot.

Uut.

[b]Juamlast hea! Ei suuda uut osa ära oodata, ja ma loodan et sa meid kaua ei piina Very Happy

Black - Võta hoogu maha XD
Siin ei ole midagi veel kindlat

Karro - Aitäh Ma üritan mitte teid piinata enam kaua, kõigest natukene veel ainult XD

Aha, sina ju oledki tegelikult see põhiline inimene, kes kõiki piinab. Võta kasvõi Kate ja Robert! Robert pidi ära surema piinadesse xD

Uut xD

(A)
Ega ma nii hull ka ole
Vb natuke tho... XD
Ma peaks Robertile kaasa tundma?
Mm...njah, Mulle meeldis Duncan enivei

Tolstoi meets Gaiman Postituste arv : 1847 Age : 29

See kunagi edasi kaa läheb? :p

Läheb
Ma hakkan millalgil kirjutama seda..
Mul mõned mõtted olid täna aga vaatab XD

Uus osa teile. Ja palun, ärge lööge mind maha (A)
Mul on imelik tuju ja sellest ka selline osa
Enjoy!

***

„Hoia Amandast eemale!“ urises Thomas süngelt.
„Ja kui ma seda ei tee? Mis siis?“ küsis Aleksander õrritavalt
„Usu, sa ei taha teada,“ vastas Thomas, surudes käed rusikasse.

Üheksas osa

Ma ei saanud aru, millest jutt käis ja kuidas mina olin sellega seotud. Ma tundsin, kuidas ma ärkama hakkasin ja see ei teinud mu meelt rõõmsamaks. Unes ma ei pidanud muretsema asjade pärast, mis tulemas oli. Alexi pärast.."ja kui ma seda ei tee?" Mu kõhtu tekkis valus kramp. Alex! Alex oli seal! Mu hingamine kiirenes tunduvalt ning see kes mu kõrval seisis oli seda ka märganud. "Amanda, hinga sügavalt sisse, rahune," ütles rahustav hääl. Miks ma ei suutnud silmi avada ja miks paganapärast ma ei suutnud seda teist häält ära tunda, kes see oli, kes just minuga rääkis? Püüdsin rahuneda ja rahulikult mõelda, tuletada meelde, kust see hääl tuttav oli.

Lõpuks tundisin, et olen reaalsuses tagasi, uni oli kadunud ja nüüd ei hoidnud miski mind tagasi, et silmi avada. Hingasin sügavalt sisse ja aeglaselt piilusid laugude alt välja. Mulle vaatas otsa ere valgus ja tühjus. Enne kui ma paanikasse oleksin läinud, mõistsin, et vaatan lage. Krimpsutasin oma nina ja pöörasin pilgu kahele iskikule, kes mu voodi juures oli. "Amanda, tere tulemast tagasi," tervitas tumedate juustega poiss mind. Alex. Vaatasin talle mitte-midagi-ütleva näoga teda hetke ning pöörasin uudistava pilgu teisele noormehele. "Ma ei tea sind..vist.." ütlesin aeglaselt noorele poisile, kes mind nüüd õudusega vaatas. "Amanda, see olen mina, Thomas!" ütles ta üritades kõigest väest rahulikuks jääda. Ma neelatasin. Thomas? See nimi oli nii tuttav, kuid siiski ei suutnud ma meenutada, kes ta oli, kes ta oli mulle. "Thomas..anna andeks.." palusin ma andestust, et ma teda ei mäletanud.

Thomase nimeline poiss astus minust eemale ja viis pilgu Alexile, mille peale ka mina pilgu talle viisin. Silmitsesin teda hetke, kuid vaatasin tagasi Thomase poole. "Mida sa tegid talle?" küsis Thomas ägestudes ja vaatas Alexit vihaselt. Mu süda vajus saapasäärde. Thomas süüdistas Alexit, et ma ei mäleta Thomast? "Oota nüüd, rahune Thomas." ütlesin ma hädiselt ja üritasin ennast istuli ajada, kuid kätte lõi koheselt terav valu. Oigega vaatasin oma kätt. Kanüül. Grimassi tehes tõmbasin ma pohhuistlikult kanüüli välja, mille tulemusena hakkas mu veresoonest verd tulema. Vajutasin teise käega tugevalt veresoone peale, kuid ajasin ennast siis püsti. "Thomas, sellel on kindlasti mingi selgitus, äkki lõin ma pea ära. Sa oled tuttav, kuid ma ei suuda meenutada, kust või kuidas ma sind tean..anna andeks, palun. Ära ole vihane," palusin väriseval häälel. Hetkeks valitses palatis vaikus. Alex ei olnud midagi öelnud, vaid vaatas sama kindlusega Thomast nagu Thomas teda vaatas.

Mõte, et kui pilgud tapaksid, ajas mulle judinad peale, kuna praeguse seisu järgi oleksid nad mõlemad surnud. "Lahku," sisistas Thomas mürgiselt ja osutas käega ukse poole. Poisi mürgisuse peale ma võpatasin ja astusin sammu kõhklusega tagasi. Vaatasin noormeest ebakindlalt ja pöörasin siis vaatama Alexit. Miks see poiss minus kipitavat tunnet tekitas? Miks ma ei mäleta, miks ma siin üldse olen? "Ma olen kindel, et Alexil ei ole midagi pistmist sellega, et ma ei mäleta sind, ega midagi muud.." Thomas saatis mulle mu sõnade peale terava pilgu, "Jah? Ja kuidas sa siis teda mäletad?" küsis Thomas jäiselt.

"Ma ei tea seda ise kaa ju!" halasin õnnetult, ma ei saanud midagi enam aru. Mis siin toimus? Miks nad käitusid nagu vaenlased?

Alex vaatas kogu toimumist aga lõbususega, kuid samas segadusega. Amanda ei mäleta, mis juhtud oli? See oli huvitav pööre, kuid kuidas. Mõni tund tagasi, oli Amanda mäluga kõik korras. "Amanda," alustas Alex viimaks, saades sellega minu tähelepanu. "Kas sa ei mäleta üldse mitte midagi? Kuidas sa siia sattusid? Või üldse mis juhtunud on?" küsis ta rahulikult ning jalutas minu ja Thomase poole, kelle pilk Alexile sädemeid lõi. "Astu veel üks samm ja ma vannun-" hakkas Thomas ütlema, kuid ma katkestasin teda. "Aitab! Kui sa ei saa ennast vaos hoida, siis parem kui sa lahkuksid," ütlesin ma teravalt, viies pilgu Thomasele, kes mind nüüd haavunult vaatas, Ma neelatasin oma süütunde alla ja vaatasin talle kindlalt otsa. "Olgu," vastas ta sisinal, kuid ei liikunud paigast. Eeldasin, et jääb siia, kuid ei loobi ähvardusi kahte tiiba enam.

Alexi poole vaadates, märkasin peaaegu märkamatut muiet, kuid muutus siis tõsisemaks, vaadates mulle otsa. "Ma ei mäleta midagi..eriti..ma ei tea kuidas ma siia sattusin, mis enne siia sattumist juhtus..kõik on kummaliselt tuttav ainult aga ma ei suuda meenutada täpseid detaile ja asju..ma ei tea." raputasin ma viimaks pead. Mu peas oli segadus ja mõistmatus. "See on huvitav, et sa mind mäletad ja meie teis semu ei mäleta," lausus Alex kaalutlevalt ning kiikas korraks Thomase poole, kuid koondas peagi oma tähelepanu minule. "Kas ma mingil põhjusel ei peaks sind mäletama?" küsisin ma vastu üsnagi jahedamal toonil, kuid ohkasin siis. "Ma ei tea, mis toimub, mis tähendab, et teie räägite mulle, mis toimub!" otsustasin ma lõpuks ja läksin oma voodi juurde, millele ma kergelt potsatasin. Mõlemad poisid vaatasin midn kulme kergitades ning vahetasid küsivaid pilke,

"Ma ei tee nalja, hakake rääkima," ütlesin mina ning jäin kannatlikult ootama, kui keegi rääkima hakkas. "Ära minu otsa vaata," kostis Alex ja ajas ennast sirgu. "ja miks mitte?" küsisin ma ning kergitasin omakorda kulme. Kulmude kergitus paistis moes olevat. Selle mõtte peale turtsatasin ma lõbusalt. "Sest mina ei tea, mis juhtus," vastas Alex ja Thomas haugatas vihaselt Alexit vaadates. "Sa tead paganama hästi, mis temaga juhtus!" lausus Thomas süüdistavalt. "Sa eksid semu," vastas Alex süütult.

Nende kahevahelist kraaklemist oli üsna lõbus vaadata, kuid samas ka tüütu. "lõpetage juba see nääklemine, kui vanad te olete? Viisteist?" küsisin ma pahaselt ja saatsin mõlemale poisile pilgu, mis sundis nad vaikima. "Nii, Thomas, sa ütlesid, et tead mind, sina räägi mis minuga juhtus," pöördusin ma Thomase poole. See oli ju tõsi. Thomas väitis, et ma tean teda ning Alex ei olnud kordagi öelnud, et ma peaksin teda teadma. Alei peale mõeldes oli minus aga kibedus ja kõhedus. Miski häiris mind tema juures, kuid samas ka köitis. pead raputades vaatasin ma ootavalt Thomast, kes mind nüüd jõllitas. "Noh?" käisin ma kannatamatult peale. Mu kannatus hakkas lõppema ja kui nad kiirelt seletusi jagama ei hakka, siis nad lihtsalt lendavad mõlemad sealt välja.

:):):):):):):):):):):)

Nii, palju te mind vihkate ja palju armastate?
Meeldis? Jäite rahule?
Või Ei meeldinud ja ei taha enam uusi osi? XD

Andke teada, palun (A)

Amanda mäletab Alex't ja mitte Thomast! *happydance*
Vägeev!

Uut

Ma arvasingi, et sulle see meeldib

Jaa
Meeldib

Supper.

Nojah, eks vaatab, mida ma veel kokku keerata siin oskan.
Mul on plaanid muutunud veits XD
Nii et jah..Thomas ja Alex jäävad mõlemad sisse arvatavasti

» Soov.
» Veel viimane soov