Korter number 52. (14. Osa + 3. Ekstrat; Lõpetatud!)

okei, see ei ole reaalne, et keegi nii hästi kirjutab. Issand jumal, see ajab endal jälle kirjutamistuju ära, sest kes ikka sellist saasta tahab lugeda, kui tal on valida sellise jutu vahel. Õhh, palun hästi kiiresti uut :) ja mulle väga meeldib,

Haa.
Et Seljamaa tundi rikkuda... ei usu, et uus osa seda väärt oleks.

bbrit. - sinu jutud on ka VÄÄÄÄÄGA head. :) Nii palju kui ma neid lugenud olen. Ja sul on minu ees isegi üks eelis - uued osad tulevad kindlasti tihemini kui paari kuu tagant. (A)

mitte alati, aga vist juhtub jah nii olema

Raudselt oleks. Seljama ilme oleks juba seda väärt.

Haha.

Aga DAVAI! Tee seda! Sinust hakatakse siis legende rääkima. "Oli kord üks reaalikas, kelle teed ristusid Seljamaaga..."

Jutu viimane lause oli hea xD

Mis seal ikka, mulle meeldib Edasi!

Mu teed on ammu temaga ristunud. Ta ei julgeks minuga möliseda, mu õde sõimas tal ükskord näo täis ja ta teab väga hästi, et ma olen 10 korda hullema temperamendiga kui Marelle.

Millal Marelle mu näo täis on sõimanud?
Ei meenu.
Ja su ähvardustele vaatamata pole uut osa.
Ja me teed pole ristunud, sa oled tagant ligi hiilinud.

Ta tegi mulle suppi ka...

Ehh, see lõi mu tänase naerudoosi lakke.

Üleüldse, hea jutt. No critic. Ja me kõik soovime uut osa.

Mis teil selle supiga on kõigil? XD

Sa oled natuke totu.. Ma rääkisin Seljamaast!! (I)

Nagu..

nasicc kirjutas:

Haha.

Aga DAVAI! Tee seda! Sinust hakatakse siis legende rääkima. "Oli kord üks reaalikas, kelle teed ristusid Seljamaaga..."

AAAA.
Miks Marelle ta näo täis sõimas?
*klatš, klatš, klatš*

MIDA HEKKI???
Misajast mina sellist asja kirjutan??? Ja jumala lõtva tuleb...
Merci.
See pole liiga palju Ajaränduri naist. See on liiga palju Women of the Otherworld'i, ma kardan....
Aga siin teile uus.
Homme TSSST! (See oli ühele teatud SööklaPsühhopaadile. ;D )


3. Osa

...on...

Birgit:

Vantsin trepist ülesse ja ei kavatsegi teiste meelerahu huvides vaiksemaks võtta. Selja taga on pikk ja väsitav päev ning ainuüksi mõte selle psühhopaadiga ühtede ja samade seinte vahele sattumisest paneb vere keema.

Virutan ukse enda selja tagant kinni ning lükkan saapad jalast. Need lendavad Urmase omade peale, kuid mind ei huvita. Ei huvita! Trambin kööki ning tõmban külmkapi ukse lahti, kui tunnen söögi lõhna. Sooja söögi lõhna. Ühepajatoidu lõhna.

Kas ma mainisin enne midagi psühhopaadist?

Ei.

Ühepajatoit!

Ta võib pakkuda, et peseb mu pesu, mu nõud. Ta võib küsida, kas ma tahan unejuttu kuulda või et ta ööseks kõik aknad kinni paneks... Ta võib olla üks kitsehabemega nuustik, aga... süüa teha ta oskab.

Ja seda jagada ka.

Võtan kapist taldriku ja kuhjan sellele oma õhtusöögi, õngitsen kapist ketšupi peale ning õunamahla kõrvale ja pidusöök võibki alata.

Urmas tuleb kööki täpselt sel hetkel kui ma kahvli suhu panen ning soovib mulle head isu. Peale meie esimest õhtut olen ma teda näinud ainult teksade ja kampsuniga – kodune ja viimseni kaetud. Näitamaks, et ta ei pea hauduma, olen mina kandnud lühikesi pükse ja toppe.

´Lapsed´ teda ju ei eruta, eksole? Milles siis probleem?

„Mul on hea meel, et sa korralikult sööd. Pole midagi paremat kui prisked põsed ja särav rahulolev naeratus,“ ütleb Urmas ökolimonaadipudelist lonksu võttes. Tegelikult on seal sees õlu. Üks õhtu oli mul janu ja ma... noh. Ületasin külmikusse tõmmatud nähtamatu piiri.

„Paks laps, ilus laps,“ pomisen oma vanaema lemmikütlust, kuid piilun sellegipoolest oma kõhtu. Ei midagi liiga suurt... ei midagi otsimistvajavat.

Urmas naerab ning lonksab veel õlut, muutudes siis tõsiseks. „Ma tõmbasin Jääaeg kolme, tahad seda vaadata?“

Toit hakkab jälle suus ringi käima. Millal ta saab aru, et ma pole lasteaiaealine! „Sul midagi paremat pole teha? Ööklubidesse minna või... ma’i tea... tööd teha või midagi...“

„Ei, ei ole.“

Toit kukub kahvlilt mu taldrikusse tagasi ning hetkelise inspiratsioonivälgatuse taustal ilmub mu näole naeratus.

Kes ei tahaks teist võimalust olla viiene?

Urmas:

Asetan läpaka meie ette lauale ning istun tagasi diivanile, Birgiti kõrvale. Multikas algab ning ma sätin end unerežiimi peale. Pole midagi igavamat kui vaadata inimkeeles rääkivad loomi. Olgu see siis nii naljakas kui ta ka on.

Birgit istub kaksiratsi ühte diivanipatja kallistades ja üksisilmi multikat vaadates nagu kivikuju. Äkki ma paningi täppi... õige multikas, õige ajastus. Pole midagi kergemat, kui naisele meele järele olla.

Paar lille, komplimenti... sellel puhul mõni multikas, natukene süüa – räägitakse ju, et armastus käib kõhu kaudu – ning kohtlemine nagu tegu oleks kellegagi... kes ei ole sinu enda tasemel.

Ainult et ta on alles 16 ja seega ta ei olegi minu tasemel.

Silmanurgast näen, kuidas ta minu poole nihkub ning ma üritan naeratust varjata. Hoolitsev ja pai isane. Kõik, mida vaja läheb.

Järgmisel hetkel on plika aga õhus ning näitab näpuga ekraani poole, lõkerdades nagu poolearuline. Vaatan segaduses olles ekraani ning kortsutan kulmu. Opossum või miski kallistab munasid... SO?

„Issand kui armaaas! Vaata seda, no vaata seda!“ iniseb Birgit mu käe külge klammerdudes ning oma põske minu põse vastu surudes.

„Ee...“

Õnneks rahuneb ta maha ning mõne aja pärast saame jälle rahulikult Jääaega vaadata. Või noh, tema saab. Minul on vaja kahest vanalinnas olla.

Kell tiksub poolt üht öösel kui ma tänu häiritusele sülepiirkonnas oma mõtetest naasen. Birgit sätib end uimaselt mu sülle... mida tegema? Magama? Pigistab väikemeest nagu... ow.

Ow, ow, ow.

Ahmin õhku ning pilgutan sügavalt sisse hingates ägedalt silmi. Ei, oh ei, jaa, jaa...

Värisen üle kere ning kummardun ettepoole. Silmad on kinni, kuid suunurk kisub liiga kõrgele.

Haare tugevneb.

„Oh...“

Aitab!

Kogu allesjäänud enesevalitsemist appi võttes tõstan ta hellalt-karmilt oma kätele ning tõusen püsti. Kerge kui udusulg.

...ja põhjustab selliseid... ei, ära mõtle, Urmas. Ära mõtle.

Jumala eest, ÄRA MÕTLE!

Viin tüdruku tema tuppa ning asetan voodile. Põrguline tõmbub kerra ning käsi liigub näo juurde. Kindlasti selleks, et naeratust varjata.

Sulgen ettevaatlikult ukse ning hingan väikemeest paitades sügavalt sisse.

Räpased mängud alaku.

Omg.. Urmase osa oli nii perv, kui perv veel olla saab. Muide.. mis homme söögiks on?

Mingi supp ja kakaoga hapukooretörts vist.

black kirjutas:

Mida OSA, sille!?
veits perv vä?

*kordab blacki*

Tõesti nii hull w?
Enam ei meeldigi?
Olge ausad ja karmid.

Mulle küll meeldis. Samas, ma olen liiga veider ka.
Tahan juba uut. (A)

Omgomgomgomgomgomg

Ei, mulle meeldib, parajalt muhe ja värki. Urmas on selline ee...lahe

Mis seal ikka, edasi

mulle ka väga meeldiis. lõpus sai naerda
aga osad võiks olla pikemad võisiis tihedamini ilmuda

Sa nüüd Ines w?
Me vist saime aru, et ma viimasel ajal väga kahtlaselt palju perv, nii et... (A)

Ja tihemini... oeh. Oodake kuni ma pensionile jään... siis on aega.