Korter number 52. (14. Osa + 3. Ekstrat; Lõpetatud!)

Kaks asja.

See on ikkagi äge.

Ja miks, pagana pihta, blacki kasutajas kaks inimest käib? O.o

Ja kolmas ka: Millal uut osa saab?

Käisin kokukal. Ah, kaksikud jah. Mul pole nimede peale hea mälu lihtsalt.

Nasicc! Uut osa!

Eiei.. Jätka ikka.

Sööklaterrorit on tore teha. eriti hea on vaadata, kuidas sa võpatad igakord kui ma liigutan.

ma ei saa aru kuidas see võimalik on, et nii häid jutte olemas on,
ma just tegin ka süüa ja peast käis läbi lause Armastus käib kõhu kaudu, nii et ! :) supper

Ehhee. Hea teada! :)
Kui täna uut osa ei jõua, lükkub esmaspäeva...

Ja ma avastasin viisi, kuidas sööklapsühhopaati sööklaterrori ajal vältida. Nägin - Käro tõuseb püsti, käed silme ette, siis sõrmede vahelt piilusin. Ei vaadand minu poolegi. Iga kord. K@tu ist genius!

Haah.. Ma olin liiga ekstaasis oma õnnestunud mate töö üle.

Altkäemaksu... Kodiule?

Eii.. Kujutad ette, et mõnel meist on ajud õiges kohas ka.

Ma olen viimasel ajal nii õel. Katre ei mõju mulle hästi.

Samas olen ma üldse muutunud nii et ma ainult teda ei süüdistaks.


UUT!

Oeh kuidas ma itsitasin neid kolme osa lugedes, täiesti kohutav.
Seega, UUT!

Ma ajan teid endiselt sassi muide. Nüüd suutsin mingi süsteemi luua.. Ines on padi, right? Ja Iris on roheline. Minu loogika.

Järelikult olid sa praegu Ines.

Mul praegu selline nägu peas nagu matatunnis, kui ma mingist ülesandest aru saan.



teemasse ka natuke: UUUUUUUUUUUTTTTTTTT!!!!!!!!!!!!

Lugesin just läbi ja pean ütlema, et jutt on ÜLIKÕVA.

Nõuan koheselt uut!

Mul on kahtlane tunne, et need kaks viimast posti kuuluvad erinevatele inimestele.

P.S.: NASICC! Millal uut osa saab?

Viimane oli Ines'elt.

Tahaks jah uut juba. (A)

Ärge nüüd püksi tehke.
Uus osa on siin.
Ja kuigi ma vahel natuke tõre võin olla, et niimoodi pinda käidakse, on mul ikka üldiselt hea meel, et mul sellised lugejad on! (:

4. Osa

...millegi...

Birgit:

Ärkan üles ning käekell näitab, et kell on juba 11. Seekord panin ma tõesti mõnuga... Tundub, et ka Urmas on juba tegevuses – köögist on kuulda pottide-pannide kolisemist. Naeratan juba omaette – tulemas on värske, isuäratav, keeltneelav hommikusöök – kui mulle meenub eilne.

Ägan ning viskun uuesti pikali, padi ahastuskarjeid summutamas. Surun käed rusikasse ning pigistan silmad veel kõvemini kinni. Tahaks karjuda, end välja elada... midagigi teha! ...häälega.

Ohkan ning hingan sügavalt sisse.

Mida teha? Muidugi minna kööki ja vaadata, kuidas Urmas käitub. Kui kõik on okei, on okei.

Aga kurat... see oli veider. Puristan.

Ajan end pikkamisi püsti ning otsustan esimest korda hommikul mehe ette sündsalt katetuna ilmuda. Tõmban jalga dressipüksid ning pusa, seekord mäletades ka rinnahoidjad alla panna.

Juba esikus võtab mind vastu pannkookide magus lõhn ning tipin himuralt lähemale. Urmasel on seljas lühikesed püksid ja... lühikesed püksid. Neelatan. Ta on minu poole seljaga, ümisedes vaikselt kaasa mingit raadiosttulevat laulu, mida ma ei tunne.

Minu sisenemist kuuldes pöördub ta, lai naeratus näol, ringi, ning lehvitab tervituseks pannilabidaga. Kõnnin tema kõrvale ning vaatan pannkookide üllatavalt väikest kuhja ning viimast kulbitäit segu, mis pannile läheb. Kortsutan kulmu ning näen teda silmanurgast muigamas.

Ahaa!

Teen, nagu oleksin ma lihtsalt niisama uudistanud ning lähen külmkapi juurde, võttes sealt välja endaostetud coca ning... pooliku riisisalati karbi. Panen need lauale ja jõuan juba istuda, kui inspiratsioonivälgatuse valgel end uuesti püsti ajan ning akna juurde keksin.

„Palav on... pealegi on vaja ving välja saada,“ seletan seda avades. Külm tuuleiil peob juba alguses sisse ning ma pöördun rahulolevalt oma istekohale tagasi.

Urmas, kelle nägu on passiivne nagu botox’it täis emasel, istub minu kõrvale ning kuhjab esimesele pannkoogile maasikamoosi. Toormaasikamoosi, kui täpne olla.

Ta ei vaata minu kaks päeva vana salati poolegi.

Hmh.

Sukeldun oma salatisse ning ning lonksan cocat. Gaasid on välja läinud... ja Urmasel on külma piima...

Dang.

„Kuidas öö ka möödus?“ pärib ta mult lõpuks kahe suutäie vahel.

Kehitan õlgu ning võtan aja väitmiseks suu salatit täis. Alles peale selle hoolikat allaloputamist vastan enesekindlalt: „Pole viga. Soe oli.“

Heidan pilgu tema käsivartele – neil on kananahk. Ja sealt edasi libiseb mu pilk... Neelatan. Ta on must poole vanem. Iu, Birgit! Raputan end mõistusele.

„Tead... selle soojaga on nüüd nii, et... ma pean vist midagi peale võtma. Olen kohe tagasi,“ pomiseb ta püsti tõustes. Jälgin, kuidas tema selg nurga taha kaob ning panin ühele pannkoogile moosi, keerasin selle rulli ning hakkasin meeletu kiirusega kugistama.

Kuidas suudab mõni inimene 20 hot-dogi minutis süüa?! mõtlen hüsteeriliselt, kui kuivalt suhutopitud pannkook kurku kinni jääb.

Juua! Juua!

Haaran Urmase pooltäis piimaklaasi ning kallan selle endale suhu. Neelatan ning sulgen silmad, kui pannkook valuliselt allapoole vajuma hakkab. Peksan kätega õhku, nagu see aitaks pannkoogil rutem minna.

Lõpuks ometi kukkus see makku! Hingan pahinal sisse ning pühin vesiseid silmi.

Kurat, pool on veel alles...

Kuulen Urmase sammu ning vaatan meeleheitlikult ringi. Pannkoogi ahelt tilgub moos lauale. Tõstan selle Urmase taldriku kohale ning silman prügikasti.

Sorry, Urmas...

Olen just poolel teel prügikastini kui mõistan, et Urmas seisab ukselävel. Peatun. Moosivaras sai just hoopis uue tähenduse.

Urmas:

Vot on see alles tibi...

Ristan rinnal käed ning silmitsen teda altkulmu. Rumal oli eeldada, et võit on käes kui ta alguse ära tabab. Ei, kiusatustele ta vastu seista ei suuda...


„Lastel laste kombed,“ täheldan viisakalt, kui ma Birgiti juurde kõnnin ja pannkoogi ettevaatlikult ta käest ära võtan. Põrand on moosi täis, kuid küll ta selle koristamisega hakkama saab.

Söön pannkoogi aeglaselt ära, tema kartvate silmade pilk minul, kuid lõpetades avastan, et ta on end sirgu ajanud ning mulle vaatab vastu üks nipsakas noor neiu.

Multikate aeg on vist tõesti möödas.

„Mis sul kraanikausi juurde asja oli, eriti minu pannkoogiga?“ Rõhutan sõna „minu“ eriti selgelt. Birgit punastab.

Kuidas ma armastan seda ingli näoga kuradikest punastamas näha. Midagi seal ajupooluste vahel ikka liigub.

„Tegelikult oli mul asja prügikasti,“ vastab mulle kõrge peenike hääl.

Kergitan kulme ning pean hetke aru enne kui vastata otsustan.

„Seitsmes reegel – toit süüakse ära, mitte ei panda prügikasti.“

Birgit vaatab mind hetke mõistmatu näoga, kuid siis löövad tema silmad põlema. Heas mõttes. Ta noogutab ning hakkab laua äärde minema. Instinktiivselt võtan tal käsivarrest kinni ning tõmban ta tagasi.

Tüdruk vaatab mind küsivalt.

Kõhklen.

„Sul on siin natukene moosi,“ ütlen kähiseva häälega ta suunurgale osutades.

Birgit tõmbab keelega moosi ära ning pöördub tagasi laua juurde.

Surun alla erutuse, mille see lihtne liigutus mus esile tõi. Esimest korda tunnen puudust kurvidest, mille tema napp riietus enne esile tõi... Triigin kätega nägu.

Väike põrguline.

Järgmisel hetkel tuhiseb must mööda külm tuuleiil ning ma väristan õlgu.

„Korista moos ära.“

Haah, moosivaras.

Ma ootan juba uut osa. (A) Jah, ma tean, ma olen kannatamartu, aga see on nii hea jutt ju.