Korter number 52. (14. Osa + 3. Ekstrat; Lõpetatud!)

See oleks võinud pervim olla.

...

Ma olen vist väga veider, või mis?

uut. Sööklaterror jätkub.

Hahaa Alati, kui juttu on toidust, hakkan ma naerma

Tahaks tegelikult ise ka praegu pannkooki...aga see on juba kõrvaline info xD

Mulle meeldis VÄGA, nii et ikka uut osa ja käbedasti-nobedasti

Haha.
Enne liiga perv, nüüd liiga vähe?
Mida sa tahad, 'paat??

Uut osa... varsti. :)

Tore, et meeldib.

Paat?

Ei olnud liiga perv tegelt.. Täitsa parasjagu.. Aga lihtsalt.. see tuli nii järsku ja ma olin algul jumala kindel, et see on Urmase unenägu vms..

Ines.. Kas sa kunagi Iris'e kasutaja ahistamise lõpetad ka?
Õed on toredad..

Ei viitsiks. Mõistan sind täielikult..

*Plaksutab*
Sa said sellega hakkama! Tubli!!

Nii see mõeldud oligi.

"Mina olen Ines ja ma olen Iris'e-kasutaja-ahistamis-oolik"

"Tubli, Ines.. Sul läheb väga hästi.. Räägi meile, mis edasi sai.." *naeratab julgustavalt*

(She won't mind.. (A) )

*Paneb käe lohutavalt õlale*
"Kõik on korras.. me oleme siin ja aitame sul sellest üle saada"

HAHA.
Rollikas.
Ei, mulisege. Lõbus lugeda.
Tänage Inest, tänan K@tut.

5. Osa

...uue...

Urmas:

Kuulen uksepauku ning tõstan jalad kohvilaualt maha. Pööran oma pea ukse poole täpselt selleks hetkeks kui Birgiti külmast õhetav nägu ukse peale ilmub ning tere ütleb. Tõstan tema poole oma pooliku õllepudeli ning keskendun taas teleriekraanile.

Birgit kaob paariks minutiks, kuid peagi hüppab ta üle diivani ning maandub raskelt hingates mu kõrval.

„Kus siis täna käidud sai?“ uurin nii huvi pärast. Kurat võtku, peab ta mulle nii lähedal istuma?! Ja ta on jälle oma lüheldase riietuse juurde tagasi liikunud. Seelik ja topp... neelatan ning naelutan pilgu pudelile oma käes.

„Suhtlemiskoolistusel,“ vastab neiu patja sülle haarates.

„Mm...“ pomisen targa näoga noogutades. Loodetavasti on sel siis ka tulemust...

Me vaatame Van Helsingit. See on vist nagu needus, et iga kord kui me koos filmi vaatama hakkame, muutub tema kohalolu järjest teravamaks. Surun niivõrd-kuivõrd külma pudeli otsapidi sülle ning sulgen silmad.

Tunnen, kuidas Birgit end minu kõrval liigutab ning avan pooleldi silmad. Tüdruku juuksed on lohakas patsis ning pooled juuksesalgud raamivad hoopis tema paganama kena nägu... Ägan.

„Kas sul on paha olla?“ küsib ta naiivselt oma kätt mu laubale pannes ning kulmu kortsutades.

Ta käsi on soe.

Ja mu süda peksab poole kiiremini kui enne.

„Jah, on küll,“ pomisen silmi uuesti sulgedes. Ma ei valeta, omal moel mul ongi paha. 16aastase tüdruku peale kiima minna... Dude, you’re in deep shit. Deep, deep shit.

„Voodisse ei taha siis minna?“ uurib ta edasi. Käsi mu laubalt kaob. „Palavikku sul igastahes ei tundu olevat.“

Mühatan ning noogutan vaikselt, mõeldes paaniliselt võimalustele ülejäänud õhtu teda enda läheduses hoida. Seksikas põetaja? Miks ka mitte. Naeratan, kuid saan sellele õnneks õigel ajal jälile ning muudan naeratuse grimassiks.

„Ega sul midagi selle vastu pole, et seltsi tulla?“ otsustan otsekohesuse kasuks. Tema käsi on minu omal ning kõik mu kained mõtted on kadunud. Millal ma viimati naisega olin? Nädal tagasi? Kurat! Nähtavasti on see liiga pikk aeg, et nüüd sellise ahvatlusega toime tulla...

Hingan järsult sisse.

„No eks vast jah... Tule nüüd...“ on Birgit juba püsti ning tirib käest mindki järele. Tõusen püsti ning üritan õlad longus enda tuppa kõndida. Millegipärast on see raske... Birgit on pikk tüdruk ja ma ei taha temast lühem olla.

Ta talutab mind mu tuppa ning paneb voodile pikali, tirib teki raskustega mu keha alt välja ning laotab selle mulle peale. Ta nägu on pingutusest punane ning ma ei suuda naeru tagasi hoida, kui ta mu tugitooli prantsatab.

„Niisiis...“ pomisen vaikselt.

„Niisiis...“ vastab tema end mu tugitoolis keerutades.

Vaikus.

„Sul und pole?“ küsib Birgit erilise uudishimuta.

Kehitan õlgu. „Natukene, aga see pole hetkel mu suurim probleem.“

„Jah, see on haigus,“ nõustub tüdruk ülientsuasiastlikult noogutades.

Naeratan.

„Jutusta mulle muinasjuttu,“ ütlen lõpuks vaikselt. Birgit ei saakski imestunum olla.

„Mis? Sa oled mingi... 25? Ja tahad muinasjuttu?“

Kortsutan solvunult kulmu. „22 olen...“ ütlen teravamalt kui kavatsetud. „Kolme nädala pärast 23...“

Birgit nohistab midagi nina alla, kuid tõuseb peagi püsti ning istub mu voodiveerele, hakates rääkima kuldkalakese lugu. Sulen silmad ning kuulan lihtsalt tema häält. Või noh... naisolevuse häält. Pole tähtis, et see on tema, Birgit. On tähtis, et see on naisolevus.

Rääkides nihkub ta mulle aina lähemale ning lõpuks hakkab ka hajameelselt mu pead paitama. Palju ei puudu, et ma nurru lööksin... Iga tema puudutus saadab kehast läbi mõnuvärinate laine.

Viimaks tema käsi peatub, jäädes pidama mu kukla peale. Mida haaravalt, vaid lihtsalt... see lebab seal. Nagu selle õige koht olekski minu kuklal.

„Magad?“ küsib ta vaikselt.

Raputan pead, lootes, et ta jumala eest oma käsi ära ei võtaks.

Ei võta.

„Kell on juba kümme läbi,“ pomiseb Birgit vaikselt.

Naeran taas. „Tuduaeg?“

Minu üllatuseks vastab ta jaatavalt ning küsib siis, kas vajan veel seltsi.

Süda jätab paar lööki vahele ning hakkab seejärel meeletu kiirusega taguma.

Birgit tõuseb ning tõstab tekiääre üles, kui ta järsult peatub. „Ma vist lähen pigem enda tuppa... Sa haige ja... ma ei tahaks nakatuda.“

Oh ei! Mõtlen paaniliselt viisi, kuidas teda jääma sundida. Mm... Öelda, et ma teesklesin... ei. Öelda, et... ee... mul on juba parem olla... ja.

„Mul on... ee... juba tegelikult palju parem olla ja... see oli vist liigsest õlust...“ Vakatan. Äkki ta on täna jälle nii atraktiivne lihtsalt sellepärast, et mul paar promilli hinge taga?

Ohkan ning raputan selle mõtte peast. Praegu on hea olla.

Birgit kõhkleb veel hetke, kuid ronib siis minu kõrvale voodisse. Hingan sügavalt sisse ning kõhklen, kas ta kaissu võtta või ei...

Samas, ma olen haige ja... vajan lohutust ja... ei ole oma käitumise eest vastutav.

Libistan oma käe ümber ta piha ning surun näo tema juustesse. Tüdruk võtab ühe käega minu omast kinni ning pigistab seda.

Kõik jääb vaikseks.

WOW!

see on lihtsalt nagu.. VAU!

See oli absoluutselt vaimustav. Ausalt.

See oli vägev tõesti

Birgit on kuidagi.. Ma ei tea..

See jutt võtaks loogilisema pöörde kui mõnes Birgiti postis oleks mingi, et talle meeldib Urmas vms.. Praegu on see nii kahtlane, kuidas ta Urmasele kaissu puges ja värki..

Ja sa võiks kirjeldada Urmase välimust. Ma kujutan teda rasvaste juuste ja õllekõhuga ette miskipärast..

6.Osa

..algus.

Raudselt on nii.