Thank you all.
Inspireerivad kommentaarid endiselt oodatud!
Pikk osa!
Be happy!
Õnnelikku 5dat jaanuari! =)
Btw, mis arvate kui järgmine osa teha viimaseks? Liiga kiire asjade areng?
10. osa
...=...
Urmas:Uks kriiksatab.
Kõik lontrustest kaitsepühakud... ma vajan teid. Nüüd enam kui eal enne. Ma tean, et pole varem kunagi Jumalasse uskunud, aga... Pole ju liiga hilja. Jumala ees on kõik ta lapsed võrdsed. Lase ma olen su laps.
Jäta mind ellu.
Teen sõrmedega rutakalt ristimärgi ning hingan sügavalt sisse.
Riietus – teksad (pikad), triiksärk (triipudega), sussid
(no comments) – check.
Korter – tualettpott (värskelt pumbatud), vannituba (pestud), elutoa vaip (keemilises käinud), esik (asjad vahelduseks kapis) –
check.Õhtusöök – spagetid (kõige kallimad, rahast kahju), bolognese kaste (kõrbenud hakkliha), jook (täiskasvanutele vein, noortele limonaad) –
check.Hingeõhk (piprane) –
not so check.Astun selga sirgeks ajades esikusse ning manan näole viisaka naeratuse. Tervitan härra ja proua Kastanit, saan häbeliku pilgu Birgit juuniorilt ja sooja naeratuse seeniorilt.
„No tervist!“ astub Birgiti isa laialt naeratades ettepoole. Ta raputab mu kätt ning vaatab korteris ringi seda lahti laskmata.
„Loodan, et korter on ootustele vastanud. Torud ei tee muret, krohv püsib seinas?“ naerab mees lõpuks mu kätt lahti lastes.
Kehitan natukene sunnitud naeratusega õlgu ning vaatan kriitilise pilguga ringi.
„Ma olen selle korteri eest väga tänulik. Ja kuni katus peakohal on, ei ütle ma ainsatki halba sõna.“
„Tubli poiss,“ patsutab härra Kastan mind õlale. Üle tema peanupu näen itsitavat Birgitit. Kui me pilgud kohtuvad, lööb ta enda oma maha ning kaob oma tuppa. Naeratan. Birgit on armas...
„Ärge laske end mu abikaasast häirida... Ega meist. Loodan, et me tüli ei tee? Täiesti ootamatult tuli see reis ette võtta ja kuskil nagu öömaja ei olnud...“ naeratab Birgiti ema mulle vabandavalt.
„Häh... pole midagi. Küll me ära mahume.“ Aga ainult Birgitiga on palju lõbusam... ja hubasem.
„Kuhu me oma kotid võime panna?“ küsib naine mult järgmiseks. Sügan kukalt ning vaatan abitult ringi. Selline korralagedus ei sobi mu tavalise kolmapäevaõhtuga üldse kokku...
„Mm... Elutuppa vast,“ ütlen lõpuks õlgu kehitades.
„Ja on teil kõhud tühjad? Ma võtsin vabaduse meile midagi süüa teha... pikalt reisilt tulnud ju...“ Jessas. Ma kõlan nagu mu vanaema... Puhka rahus.
Birgiti ema peatub poolel teel elutuppa ning naeratab.
„See oleks kena. Ma ajan kohe nad kööki.“ Naine paneb käe noorema tütre õlale ning suunab ta samuti elutuppa.
Noogutan omaette ning longin kööki, et kõik asjad üle kontrollida.
Peagi istume kõik ühe laua taga ning ma vaatan ärevil olles üht nägu teise järel ja... Kuidas Birgit juunior seeniorile midagi pidevalt kõrva sosistab või kuidas ta vanemad omavahel räägivad...
Birgiti pilgul pole täna omanikku. Küll on see toidul, küll vanematel, küll aknal, siis minul... Naeratan talle ebalevalt ning kerin järjekordsed spagetid kahvli ümber.
„Niisiis... Kuidas te kaks siin hakkama saate? Ei ole probleeme tekkinud? On Birgit õigel ajal magama läinud?“ pöördub Birgiti isa lõpuks naerdes minu poole.
„Ee...“ Neelatan.
„Noh... mis on teie jaoks õige aeg?“ tõstan veiniklaasi suule. Birgiti nägu on punakaks tõmbunud.
Ta isa naerab ning kehitab õlgu, vaadates mind naljaka pilguga.
„Kümnest!“
„Eeh... No siis ma kardan, et meil on siin olnud väikesi probleeme distsipliiniga,“ ütlen naeratust näole manades.
„Ära muretse, isa. Magada olen ma saanud piisavas annuses. Söök on ka hea,“ ütleb Birgit mulle silma tehes. Naeratan talle ning võtan pokaalist taaskord suure sõõmu veini.
„Jaa, söök on tõesti hea!“ kiidab Birgiti ema takka.
„Ma ei ütleks, et bolognese just kõige erilisem toit on, kuid sinul on ta kuidagi eriti hästi välja kukkunud!“
„Noh... ma olen elukutselt kokk. Töötan küll hetkel Hiina kiirtoidurestoranis, kuid...“ Kehitan õlgu. Veini, kurat, veini!
„Ahsoo... Egas üks õige mees peabki oskama süüa teha! See pole ainult meie, naiste, pärusmaa!“ äsab naine oma abikaasale õrnalt kõhtu.
„Mis sa nüüd...“ Pööran pilgu eemale kui nad suudlevad. Ka juunior ja seenior on oma pilgud punastades ära pööranud. Turtsatan.
Käib üks lurpsatus ning Birgiti vanemad vaatavad mind küsivalt. Oh sa issand.
„Eeh...“Ülejäänud söömaaeg möödub suuremate vahejuhtumiteta. Lõpuks pakub Birgiti ema, et ta peseb ise nõud ning noogutan.
„Oi, mis see siin siis on...“ pomiseb ta ühtäkki külmkappi vaadates.
„Et saada õnnelikeks korterinaabriteks, on meil vaja läbi teha veel...“
Kiirustan külmkapi juurde ning võtan paberilehe magneti alt diskreetselt ära.
„Privaatne. Vabandust,“ pomisen seda pükste tagataskusse lükates.
„Muidugi... Pole midagi, kullake,“ ütleb ta häälel, mis ütleb, et on küll midagi. Ohkan ning liigun elutuppa, kus Birgit, ta isa ja väike õde midagi tuliselt arutavad. Minu tulles jäävad nad kohe vait.
Kratsin kukalt. Raske on leppida sellega, et vahel võib end oma kodus täieliku võõrana tunda. Inimesena, kellel pole õigust millegi üle otsustada ega kaasa rääkida... nagu oleksin ma võõras.
„Me siin just... ee... arutasime, kuidas magamine peaks toimuma,“ pomiseb Birgit huult närides.
„Noh... Birgit, sinu toa diivan käib lahti... Seal saaksite sina ja Brita magada... Siis elutoa diivani saab samuti lahti lammutada... Siin saaksite magada teie, härra Kastan-„
„Palun, see on Mihkel. Ja mu naisele võite samuti silma pilgutamata Birjo öelda.“Noogutan ning vaatan siis ringi.
„Igastahes... Loodan, et saate siin hakkama...“ Seiran ka demonstratiivselt kella ning ohkan „kahetsevalt“.
„Ja mul on tunne, et on aeg öö välja kuulutada. Vähemalt minu jaoks. Teie tundke siin ennast vabalt.“Soovin kõigile head ööd ning põgenen. Ukse enda selja tagant sulgenud, torman aknani ning teen selle lahti. Õõõõhk... Toetun aknalauale ning hingan sisse Tallinna magusat reostunud õhku.
Sekeldused elutoas ja esikus ei tundugi lõppevat. Istun voodile ja tümban läpaka sülle, kuulates esikuse edasi-tagasi tammuvaid tõtakaid sammu, uste paukumist ja tulede kustutamist.
Perekond. Kas ka minul saab kunagi selline lärmakas perekond olema? Lärmakas, kuid kokkuhoidev ja hooliv. Kas ma hakkan kunagi oma tütre elukaaslaselt – see tähendab, korterikaaslaselt – uurima, millal mu tütar magama läheb? Kas ma hakkan ka Birgitiga – see tähendab oma naisega – niimoodi spontaanselt suudlema?
Nii veider kui see ka pole... Tahaks. Tahaks, etpärast kahtekümmet aastat kooselu saaksin ma endiselt oma naise armastavatesse silmadesse vaadata ja tunda imetlust, armastust...
Kas 23 on laste jaoks liiga noor? Vist mitte... Mul on töö, mul on korter... Äkki olekski õige aeg hakata pereloomisele mõtlema? Mitte iga jumala päev uut nägu enda kõrval voodis näha? Mitte, et seda viimasel ajal küll juhtunud oleks, kuid... Naist on raske leida, kui sa oled üldjuhul kadunud veel enne kui ta ärkab...
Ohkan ning hõõrun meelekohti. Lollid, tarbetud mõtted. Birgit on veel liiga noor... See tähendab, ma pole veel sobivat naisekandidaati leidnud.
Sulgen silmad ning toetun vastu külma seina. Aknast sissehoovav õhk on muutunud turgutavast uimastavaks.
Kuulen ukse vaikset kriginat, kui see avatakse, ning teen silmad lahti. Birgit seisab öösärgi väel mu uksel ning sulgeb seda enda selja taga vabandava naeratuse saatel. Teen talle voodisse ruumi ning Birgit istub minu kõrvale.
Ta silmitseb mind hetke vaikides enne, kui rääkima hakkab.
„Oli see väga jube? Ma mõtlen, mu perekond... Nad võivad vahel hingamiseks vähe hapnikku jätta,“ sirutab ta oma käe ettepoole, et sellega minu omast haarata.
Naeratan ning hõõrun põidlaga ta käeselga. Peale mõningast mõtlemist raputan enda üllatuseks pead.
„Jah... su pere on väga... ülevoolav,“ valin sõnu,
„kuid see ei olnud jube. Sul on tore perekond.“
Tüdruku silmad löövad särama ning ma ei suuda muudmoodi kui tõstan läpaka vaba käega voodi peatsisse ning nihkun Birgitile lähemale.
„Su õde ei hakka muretsema, et su pissipaus liiga pikaks venis?“ küsin, jumal teab miks, Birgitile keelt näidates. Keelt?! Oh issand jumal küll... 23 või asi...
Birgit naerab.
„Ta magab. Ränk päev.“Noogutan arusaajalt.
„Ega sul... khäm... midagi selle vastu ole, kui ma natukene aega siin olen? Kuidagi veider on, kui ma siin olles sinu täit tähelepanu ei saa,“ seletab ta nüüd järsku oma pead langetades.
Turtsatan ning kergitan ta pead nii, et ta mulle otsa saaks vaadata.
„Sa ei pea häbenema, et rutiin sulle meeldima on hakanud,“ ütlen heatahtlikult naerdes ning teksade tagataskus sobrades. Lasen ta käest vastumeelselt lahti.
„Vot, siin see ongi!“ Näitan Birgitile laialt naeratades meie – tema – kirjapandud paberit ning silun seda.
„Taskus läks natukene... nagu ta läks,“ seletan närviliselt.
„Ptrsäh... pole midagi.“ Birgit kummardub minu poole ning kissitab pimeduses silmi, et lugeda, mis punktid meil veel täitmata on. Ta suu kisub naerule.
„Võtame seitsmenda punkti,“ ütleb ta näpuga paberile näidates. Võtan ta käest kinni ning surun selle alla.
„Näpuga pole viisakas näidata, noor daam,“ meenutan meile mõlemale alguspäevi. Birgit naerab ning poeb mulle lähemale, vaadates mind oma suurte siniste silmadega.
„Ära ole nii kuri, issi,“ ütleb ta titehäälel, kuid hakkab siis valjult naerma ning ma surun oma käe tema suule, et teda vaikima sundida. Birgit limpsab keelega mu kätt ning ma tõmban selle ära.
„Mis viga, ei meeldinud?“ pärib ta solvumist teeseldes.
Raputan naerdes pead.
„Oh sind...“Mingi kahtlase energiasööstu ajel kummardun Birgiti poole ning limpsan ta põske.
„Iu!“ tõmbub ta oma põske pühkides tagasi, kuid sellegipoolest on ta hääles naeru.
„Ega sa mingi koer pole!“ hüüatab ta süüdistavalt.
„Tahad mind haukumas kuulda?“ uurin tema poole roomates. Birgit laseb end taganemisest loobudes selili ning vaatab mind väljakutsuvalt.
„Eks sa katsu...“
Mu käed on teine teisel pool tema pead ning ma luban endale hetke, et jälgida tüdruku pikkade juuste langemist üle voodiääre, tema poolavatud silmi ning võrgutavalt kõverdatud suud.
„Mis, oled sa nüüd tardunud kutsu? Tardunud kutsud ei tee häält. Tardunud kutsu on nagu... pehme, mängukutsu,“ seletab Birgit.
„Ja mängukutsuna sa-„
„Tssss,“ panen oma sõrme tema suule ning ta jääb hetkeks vait. Kui ta rääkima üritab hakata, panen käe uuesti tema suule. Seekord ta ei limpsagi. Tunnen pettumust.
„Peaks minema tüdrukuid vaatama... ei lase vaestel naabritel magada...“ kuuleme Mihklit teises toas ütlemas. Birgiti silmad lähevad suureks ning ta libistab end ettevaatlikult minu alt ära.
„Praegu on kõik vait...“ vastab Birjo.
On hetk vaikust ning lõpuks kuuleme Birgitiga madratsivedrude krigisemist ning tüdruk ohkab kergendunult välja.
„Ma vist ikkagi kaon,“ pomiseb Birgit mulle silma tehes.
„Number seitse järgmine kord?“Noogutan ning sätin end voodiäärele istuma. Birgit astub kõhklevalt lähemale ning jääb minu ette seisma. Vaatan teda küsivalt.
„Ah... ei midagi,“ sõnab ta närviliselt käega lehvitades.
„Head ööd.“Ja ta hiilib vaikselt mu toast välja.
Pealkiri: Re: Korter number 52. (14. Osa + 3. Ekstrat; Lõpetatud!) 
1/1/2010, 01:57![padjanägu, [h]](https://2img.net/u/2612/57/44/36/avatars/5-36.jpg)
