Korter number 52. (14. Osa + 3. Ekstrat; Lõpetatud!)

Mõnus osa...lõpp tuli kuidagi järsult. Jään ekstraid ootama

Tsiteerin: :

Ma pidin ta vanematele midagi hullu tegema...

Ja see kättemaks on valus. Ai kui valus.

Whoops. Mulle jõudis nüüd selle tähendus kohale. Ma võtsin seda as in: Ma pean ta vanematele midagi hullu tegema..
Ja siis oli et kättemaks on valus.. Ma ei tea.. Ma mõtlesin, et Ummi hakkab kätte maksma.

Prince - :)

Padjakas - Haha. See on ka üks võimalustest. *imestab, et teil üldse see "OKEI" osa meeles on.

Käro - Mwah.

Tärru - Jälle oli tore lugeda! (Kõigi teiste kommentaare oli ka tore lugeda! ) Kuslapi-Birgiti vestlus... Muidu pean õnnestunuks, va see tekst, kus ta ajas seda võimaluse-andmise jura. (Tähendab pool ta teksti. XD) Muidu jäin Kuslapiga rahule.

Urmasega ma üritasin väljendada tüdimust. 2 nädalat proovis ja masetses ja... kaua sa ikka niimoodi. Uhkust peab ka olema. Sp ta niimoodi Birgitile vastu ei tormanudki. +fakt, et ma ei taha, et nad mingi ülepeakaela armunud inimeste mulje jätaksid. Ala, et teeksin sinu jaoks kõik, jääme igavesti kokku... noh, selline cheesy asi. Ma vihkan täiega "Saatuse tahtel sinu" lõppu. (Minu lugu.) Düüdi viimased sõnad kallimale: "Luba, et sa armastad mind igavesti!" Kananahk tuleb ihule kui mõtlen, et midagi taolist olen kirjutanud.

AITÄH! :)

*naerab*
See jeah, whatever rikkus eelviimase lause mõtte ära. XD Mul jõudis juba rind tõusta ja psvuuuush!
(It's okay. )

*naerab*
Okei.

Miks siin osa pole?

Tänan! :)

Käro... tead, see on vist see, et bbrit. rääkis kui tihedalt tuleb.. Nüüd on mul kõigepealt paar päeva kiired olnud ja täna, terve päev kodus, sain aint lõigu kirja, kuna inspi pold.

*naeratab*
Sa ei kujuta ette kui palju su arvamus mulle korda läheb, Hanna! :)
Suur-suur aitäh! :)
Ma hakkan ka Birxi ja Urmast igatsema... nad on toredad. Pmst sama kallid kui Mike ja Claire juba. Aga asi on selles, et kui ma natukene pikema projekti võtan... no jääb unarusse. :/
SUUUR TÄNU! :*

Ja peale selle... Enne kirjutasin, et inspi pole, aga... Kui ma nägin parima järjeka tulemusi, jättis süda löögi vahele. Ja ma olen õnnelik. :)
Nii et VEEL SUUREMAD TÄNUD KÕIGILE, KES SELLELE LOOLE KASVÕI 1 PUNKTI ANDSID!!!
Ja see inspireeriski uut osa kirjutama. :)
Loodan, et meeldib!
Ning ärge küsige, miks mul oli sellele osale vaja üheks lisapealkirjaks Paralleeltänav number 34 panna. XD



EKSTRA 1 aka Paralleeltänav number 34.
...armastus...

Birgit:

Tunnen oma sõrmede vastas Urmase sooja puudutust ning võtan tal käest kinni. Me oleme juba viimased tund aega jalutanud sihitult mööda Tallinna tänavaid ning teinud sissepõikeid turistilõksudesse, et vaesekeste raha laiakslöömist vaadata.

„Ma tahaks sulle midagi osta,“ ütleb Urmas järsku. Ma kergitan kulmi ning vaatan teda skeptiliselt. Kingitused, raha... kõik see. Me pole sellest rääkimiseni veel jõudnud. Kuidas see oleks üldse võimalik, arvestades seda kui palju muud tähtsat selgekstegemist vajab.

No näiteks on eluliselt tähtis teada, milliseid riideesemeid ta kanda eelistab ja mis firma omasid ning kui tihti ta garderoobi vahetab. (Riideid, mis teevad ta väljanägemise heaks; mis poes näppu jääb; kord aastas.) Veelgi tähtsam on teada tema keskkoolist, kõigist kallimatest ja õpetajate poolt tekitatud lapsepõlvetraumadest. (Sakkis; oli nii palju, et valus kohe; pandi loominguliselt ehk ropult väljendamise eest nurka.) Ja siis on vaja teada iga väiksematki seika lapsepõlvest, armide ajalugu ning maailmapilti. (Näiteks arm vasakul küünarnukil pärineb vettehüppel riivatud metalljublakast. Verd oli meeletult.)

„Mida?“ küsin juhmilt. Mõtlen, kas lisada olukorra (enda jaoks) rahustamiseks, et eine vastu poleks mul midagi.

„Mm... ma ei tea. Midagi... ilusat.“ Urmas pigistab mu kätt ning me jääme vakka. Silmitseme möödakiirustavaid inimesi ja see meenutab mulle, et Urmas peab õhtul tööle minema. Tuleb üksik öö... Ja homme õhtul lähen koju tagasi.

Mühatan ning osutan eemalolevale kohvikule. „Lähme istume maha. Sa võid joogi välja teha,“ teen talle silma. Urmase silmis välgatab miski, kuid nii väheseks, et ma ei jõua seda registreerida.

Mehe kõnnak kiireneb ning ma pean sörkima, et tal kannul püsida. Astume kohvikuuksest sisse ning ma leian end rõõmuga jahedast ruumist. Urmas tellib mulle fanta, endale musta kohvi ning me istume lauda. Sellegipoolest sõeluvad ta püksid justkui püüli ning ta tõuseb peaaegu kohe taas püsti ning naaseb šokolaaditordi tükiga, mille kõrval on kaks lusikat.

Ta jalg puudutab minu oma ning me põimime need ühte.

Naeratan.

„Aga päriselt...“ pomiseb Urmas ettepoole nõjatudes ning kahe käega oma kohvitassist kinni hoides. Silmitsen ta käsi ja mõtlen, miks kurat ta nii kuumal suvepäeval veel kuumemat jooki joob.

Tõstan lõpuks pilgu ning vaatan talle silma. Urmas, mina, raha... See on veider. Ma olen liigagi palju näinud seda täiesti lamedat, haledat, nõmedat... imalat ’kõik, mis kuulub mulle, kuulub ka sulle’ suhtumist.

Kingitused... jah, võib, nähtavasti. Mina kinkisin talle ju ka raamatu... Turtsatan, kui Urmase tegu meenub. Nii paganama... ei, ma ei tahtnud just ’armas’ öelda.

Urmas kortsutab kulmu ning vaatab mind natukene haavunult.

„Ei, ei...“ hakkan end kaitsma. „Mulle lihtsalt meenus sinu väike raamatulisa,“ ütlen mehele naeratades ning šokolaadikoogist ampsu võttes. Naer ilmub uuesti mehe silmisse, kui ta mind jälgib.

„Sul on siin...“ Urmas kummardub ettepoole ning ma limpsan oma huuli. Midagi pole siin. Seejärel avastan, et see oli vaid ettekääne.

Urmase huuled riivavad kergelt minu omi ning siis on ta jälle oma lauapoolel tagasi.

Avan oma fanta ning nõjatun toolil tagasi, jäädes hajameelselt teisi kohvikusolijaid silmitsema. Ja ennäe, isegi Tallinn pole piisavalt suur.

Kohviku teises seinas istub Joonas oma tavapärase kambaga, kuid millegi pärast tundume õhtu (või lõuna) kangelased olevat mina ja Urmas. Mu nägu hakkab nende pilkude all hõõguma ning ma vaatan eemale.

Urmasele aga ei jää minu tähelepanu hajumine märkamata ning ta kiikab üle õla seltskonna poole. Joonas on püsti tõusnud ning kõnnib nüüd aeglaselt, justkui filmis, meie poole, kaaslaste pingsad pilgud tema seljale kinnitunud.

Klõnks.

„Tere. Pole ammu näinud,“ ütleb Joonas meieni jõudes vaid minu poole pöördudes. Nii tüüpiline – nagu mingisugune film; eksi jaoks endine ei eksisteeri. Eriti siis kui on vaja... ma ei tea... valdusi tagasi võita või ma ei tea, mida kuradit need kutid vahel mõtlevad.

Peab Urmaselt küsima. Tal kogemusi on...

„Ega jaa...“ naeratan Joonasele viiasakalt ning pöördun tagasi oma koogitüki poole. Justkui oma territooriumi märkimiseks võtab Urmas oma sõrmedel minu käel viivleda lastes mult lusika ning võtab sellega oma järgmise ampsu.

Ja see ei jää Joonasel tähele panemata. Nüüd on juba raskem Urmast eirata.

„Noh... See siis ongi see kutt, kelle vastu sa mu välja vahetasid?“ küsib ta irvitades. Kissitan silmi ning ei ütle midagi. „Üks päev üks, teine päev teine... Eile mina, täna see... mees selle sõna kõige vanemas tähenduses ja homme...? Kes?“

Kuigi need sõnad olid öeldud kibedusega, ei suuda ma enam nii rahulikult kogu seda jama kuulata. Tal tõesti pole midagi paremat teha? Piilun vargsi tema lauakaaslaste poole.

Kahetsete, et popkorni kaasa ei toonud? Milline pettumus see olema peab...

„Joonas... Sina oled minevik. Lepi sellega. Scram nüüd.“

Joonas ei liiguta kulmugi ning on sellise võidurõõmsa irvega, et paha hakkab. Oma valgendatud hammaste näitamiseks on muidki vahendeid. Mitte, et nad valgendatud oleksid... ma ei tea. Arvatavasti on lihtsalt hea hambumus, kuid põhimõte jääb samaks.

Gosh, ta hakkab mulle ajudele käima.

„Sa kuulsid teda,“ sekkub Urmas lõpuks vaikse häälega vestlusesse. „Me tahaksime omaette olla.“ Mees tõstab pilgu ning vaatab Joonast. „Lähed?“

Noormees vaid naerab ning raputab pead. „Teate... See ei ole just eriti... khäm... privaatne koht oma asjade ajamiseks. Ma ju tean, milline Birgit on ja-“

Järgmisel hetkel on Urmas ebainimliku kiirusega lauast tõusnud ning ta kõrgub Joonase kohal. Surun alla ahhetuse ning vaatan neid kaht ettevaatlikult.

„Palun mine tagasi oma sõprade poole.“ Urmas saadab kõrvalpilgu Joonase sõprade poole.

„Või mis...? Sunnid?“ irvitab Joonas edasi. Ohkan. See peaks olema koht, kus tal mõistus koju jõuab ning ta lahkub.

Urmas vaatab pikalt, minutitena näiva aja jooksul Joonase poole, kuid raputab siis ohates pead. Ta pöördub minu poole ning sirutab oma käe välja: „Lähme?“

Noogutan ning võtan laualt oma fanta, kui kuulen üht laksakat. Tõstan pilgu ning näen, kuidas Urmas ühe käega teise katnud on. Joonase käsi on pooleldi õhus ning ei lähe vaja geeniust, et mõista, mis toimunud oli.

Nüüd vaataks meid juba justkui terve kohvik.

„Joonas, jäta...“ pomisen tast mööda trügides ning Urmase haigetsaanud käest hellalt kinni võttes. Urmas vaatab veel mõne hetke Joonast, kuid annab siis mu hellale tõmbamisele järgi.

Ning järgmisel hetkel on ta käsi mu pihust kadunud.

Kuulen ohkimist ning pöördun, et näha Joonast Urmasele üht korralikku hoopi virutamas. Urmas blokeerib selle ning ka sellele järgnenud löögi kiire käeliigutusega. Ta surub Joonase käed külgedele ning ma annaksin praegu kõik, et näha Urmase nägu. Joonas on arvatavasti piiri ületanud.

Kallutan kergelt pead ning vaatan neid kaht: Urmas peajagu üle Joonase kõrgumas, Urmas nähtavasti palju paremas füüsilises vormis kui Joonas. Kuid üks on kindel – Urmase pilk on kindlasti sama intensiivne kui Joonase oma praegu.

Issand. Seda on ju päris lõbus vaadata.

Mitte, et ma mingi sadist oleks, aga... Kaks kutti sinu pärast kaklemas. Every girl’s dream, eksole? Puudu on vaid kantrimuusika ja kiiremini liikuvad käed. Ja siis saan ma Urmast õhtul poputada. Kui ta muidugi tööl poleks... ja eeldusel, et ta üldse kannatada saab.

Tegelikult oleks parem kui Urmas eriti materdada ei saaks. Ükskõik, milline adrenaliin mul hetkel ka sees ei pumpaks, ma tean, et kohvikust väljaastudes kõnnib mulle vastu vana tuttav härra Süümepiin.

„Joonas... ole mõistlik,“ ütleb Urmas. Ta ei palu, ta ei tõsta häält... ei midagi. Ta lihtsalt ütleb seda, kuivalt.

„Tuhkagi sulle mõistlikkust...“ Joonas tõmbab oma käe Urmase haardest lahti ning lajatab sellega Urmasele kõhtu. Võpatan ning astun alateadlikult sammu edasi. Okei, see vist pole ikka nii ahvatlev kui alguses tundus.

Urmas laseb ka Joonase teise käe lahti ning virutab Joonasele, kes juba ühest löögist kägarasse tõmbub.

Vaatan leti poole ning vahetan mureliku pilgu teenindajannaga, kes vaatab toimuvat, käed abitult külgedel lebamas. Terve kohvikutäis rahvast nagu naudiks seda vaatepilti.

Sadistid.

Hingan sügavalt sisse ning lähen Urmase, kes Joonase kohal küürutab, juurde ning võtan tal käest kinni. Ta käepigistus on tugev, kogu ta keha pinges. Tõmban ta Joonasest eemale ning me seisame hetke paigal ning jälgime niivõrd-kuivõrd sirgelt enda seltskonna poole liikuvat poissi. Tema ego on selleks korraks haavatud.

Surun näo urmase käsivarre vastu ning pobisen: „Lähme nüüd...“

Urmase käsi liigub automaatselt mu õlgade ümber ning ta tüürib mu kohvikust välja. Alles siis kui uks meie selja taga on kinni ning me seisame jälle päikeselõõma all, hingan ma korralikult välja.

Kõnnime paarsada meetrit täielikus vaikuses.

„Ega sa... nagu... pahane ole või midagi?“ küsib ta vaikselt.

Raputan pead. „Ei ole. Joonas... provotseeris. Ma oleksin vist pahane kui sa oleksid lasknud asjadel kaugemale minna... Talle oli vaja koht kätte näidata.“

Urmas kaalub mu sõnu paar sekundit ning ohkab siis. „Asi poleks pidanud rusikateni minema.“

„Aga läks...“

Sunnin ta lilleputka juures peatuma ning vaatan talle pikalt otsa. Urmase pilk on vaevatud ning ta keha on endiselt pinges. Ohkan ning võtan ta mõlemast käest kinni, hõõrudes pöialdega tema käeselgi.

Vahel on teod kõnekamad kui sõnad ning ma tõusen kikivarvukile, et teda suudelda. Mehe huuled on alguses kõhklevad, kuid ma astun Urmasele lähemale ning ta libistab oma keele mulle suhu.

Nii pea kui meie käed on hakanud üksteise keha taasavastama, vilistatakse kusagil ning karjutakse, et me toa võtaksime. Urmas itsitab ning libistab oma käed mu tagumikule.

Lõpetan kavala ilmega suudluse ning vajutan ühe musi ka tema värskelt raseeritud kaelale. Libistan käe tema teksade tagataskusse ning nõksatan peaga lilleputka poole.

„Sa tahtsid mulle midagi ilusat osta...?“ küsin magusalt naeratades.

Ja selline hetk on kõik, mida unustamiseks vaja.




***
No ma ei tea kui mõjuv see "kaklus" teile oli. XD Ma lihtsalt leidsin seda kirjutades, et urmas on siiski täiskasvanu. Loodan, et te väga pettunud pole, et veri ei lennanud ja luud ei ragisenud.

*naerab*

Scram on nagu tõmba uttu, kao, haihtu.

Ja kui soovi on, kirjutan. Kuigi efga need algussõnad midagi erilist ei tähenda. Suhteliselt suvalt kokku klõpsitud, (A) Okei... tähendavad küll, aga järsjestlugemiseks ei kõlba. xD

Ja prsh... see suudlemine... Nad on B ja U. Ükskõiksed. Noored, armunud... Kas 6 aastat paistab nii välja?!

A tore, et meeldis! :)

Mnjaa... 16 ja 23... aga kunagi saavad nad siis vabalt suudelda tänavatel!!!

Ja saate küll. Järgmine osa ongi Birxi vanematega. Ma veel pole kindel, kas Ummi vanemad ka sisse panen. Üks paras kompott tuleks.

tubli tüdruk ! :) uut osa kiiresti ;d

Häh.

See lobapidamatus on okei. Pikki ja sisukaid kommentaare on huvitav lugeda. ;D

Ja Joonas oli siis löönud. Käsi oli lihtsalt ärritusest ja löögivalmidusest pooleldi üleval.

Ma tahaks järgmist eksrat. Ma tahaks, et sa midagi veel kirjutaksid. Midagi pikka. Midagi uut. Midagi sama head, kui oli see. Uut pikka sama head juttu või osa?

"Enam ei käi enam" on tõesti vale. Hajameelsusest. "Enam ei käi armastus" peaks seal olema. Parandan ära. Tnx!

Ja seda juttu ma ei suuda kirjutada mingit muudmoodi kui olevikus. No see lihtsalt ei... lähe. Liin number 7ga tuli kohe algusest peale automaatselt olevik ja kui ma mõtlesin, et teeks Korteri minevikus, siis see ei kõlanud üldse hästi. Mulle meeldib olevikus kirjutada.

PS. Ma ise olen ka tähele pannud, et lõpp kisub seebiks ära, kuid ma ei saa sinna midagi parata... Kui nad juba teavad, et üksteist armastavad ja nagu paar on... *kehitab õlgu* Sp ongi vaja ruttu ära lõpetada. Enne, kui see jutu kvaliteedile hakkab.

Super

Birgit ja Urmas on koos nii armsad

Kiiresti uut, palun