Milline oleks old loogiline jätk 12-le osale, kusjuures?
Natukene imalad on viimased kaks osa... kuid ma mingil tasandil rahul.
See on siis nö viimane osa jutust. Tulemas veel 3 ekstrat, aga neid ma jutu osaks ei loe, kuna need on kaootilised ja ei vii lõpplahenduseni.
Sama hästi oleksin võinud jutu pooleli jätta näiteks 7da osaga.
Loodan, et meeldib! :)
14. Osa
...käi...
Birgit:Ma ei tea, kaua ma siin niimoodi seisnud olen. Ma ei tea, mis mind lõpuks siia tagasi tulema utsitas ja ma ei tea, miks ma ei suuda seda luku kohal väriseva käega hoitavat võtit lihtsalt sinna kuramuse lukuauku lükata ja siis keerata.
Ma ei tea.
Viimased kaks nädalat... Üks kuramuse suur ma-ei-tea. Kes siis veel teab? Või teadma peaks? Urmas? Haah.
Jumal teab, mis tema asjast mõtleb... Raudselt mingisugune... Raudselt on tal suva.
Alguses oli mu telefon punane... ja ma ei julgenud vastata.
Nüüd on mu telefon vaikne... ja ma tormaksin vastama.
Toetan pea vastu korteriust ning hingan sügavalt sisse. Pisarad on nagu... paganama hea põhjus õnnelik olla, et ma olen tüdruk.
Pühin kärme liigutusega silmad kuivaks ning tardun taas, silmad vaatamas uksesilma, kuid samas ei midagi.
Ohkan.
Ma ei kahetse, et ma lahkusin. Ma pidin lahkuma, kuid... ma ei osanud kunagi arvata, et naasmine nii kuradi raske saab olema.
Kui mul sel saatuslikul hommikul juhe kokku jooksis, oli põhiline lihtsalt eemale saada. Et Urmas jumala eest ei näeks mu silmis kahetsust. See otsus tuli nii kergelt, loomulikult. Ma ei kahetse Urmasega magamist, ma kahetsen selle ajastust.
Kas ma jäängi seda kahetsema?
Istun ukse kõrval olevale trepile ning toetan pea vastu seda rõsket ja musta kiviseina. Mingis mõttes on see lohutav. Ma pole ainus, kes end põhjusega räpaselt tunneb.
Urmas on... Urmas, Ummi. Ma ei tea, mida talt oodata.
Muigan mõrult esimese mälestuse peale temast. Urmas ja mingisugune tsikk, mõlemad poolalasti. Mina ise pakkusin Urmasele taolist vaatepilti paar kuud hiljem Joonasega. Mida ta sellal tundis? Me ei rääkinud sellest...
Ma tean, et ta pole minu vastu ükskõikne, kuid... Kas asjal on tulevikku? Üks asi on lühike armastusnovell, teine asi on pikk romaan murdunud südame kokkulappimisest.
Me oleme paljuski nii sarnased, et naerma ajab... Alustades tähtsusetutest asjadest nagu ühel ajal piimapaki poole sirutumine, lõpetades meie iseloomude domineeriva poolega. Kuidagi oleme me siiski piisavalt erinevad, et klappida... Et meil kõneainet jätkuks...
Ja ta on kirglik mees.
Sulen silmad ja naeratan seda viimse hetkeni mällutalletatud ööd meenutades.
Võib-olla tulin ma tagasi ka osalt selle pärast, et ma tahan seda head, turvalist tunnet, mis ta minus tekitab. Ma igatsen tema käsi oma piha ümber... Tema naerul suud ju lõbustatud pilku...
Ohkan.
„Persse küll...“Kui kaua ma seda ka endale eitada pole üritanud... ma olen sees. Peanupuni. Kõrvadest pole enam juttugi.
Järsku kuulen trepil aeglaseid, lohisevaid samme ning tõmbun pingule. Pühin kiiresti viimasedki pisarad ära.
Minu üllatuseks lontsib oma korterist korrus kõrgemale härra Kuslap.
Tervitan teda viisakalt ning pakin end veel rohkem kokku, et ta oma kepiga minust mööda saaks, kuid minu veelgi suuremaks üllatuseks pöörab ta end minu poole seljaga ning laskub aeglaselt minu kõrvale trepile istuma.
Noh... see saab huvitav olema.
„Millest siis sellised sõnad?“ küsib ta kergelt hingeldades oma keppi me jalgade ette maha asetades.
Muigan kõveralt.
„Elu, puberteet, suhted... tugev soov tsensuurseid sõnu kasutada...“ loetlen põhjuseid. Härra Kuslapile pole mõtet valetada. Tädi Rutt rääkis talle omal ajal minust peaaegu kõike ja ega vanadus tähenda, et inimene laksust seniilne, kurt ja loll on.
Asju kuuldakse, asju räägitakse... jutud käivad.
„Ahsoo...“ venitab vana mees mõtlikult.
„Ruti korteri uus asukas? Urmet, kui ma ei eksi?“
„Urmas,“ parandan teda automaatselt.
„Urmas,“ kordab mees mõtlikult.
Sel korral on ta natukene pikemalt vait enne, kui lõpuks suu avab.
„Birgit...“ niisutab ta huuli.
„Ma küll ei tea, kas sa tahad kuulda minusuguse vanamehe nõu, kuid...“ Ta viipab mu huulile tõusnud protesti laisa käeliigutusega minema.
„Vahest on kõige õigem härjal sarvist haarata ja vaadata, mis tuleb... Sa ei pruugi küll t¹jäkkpotti saada, kuid mis sul kaotada? Halvemal juhul lakud kodus paar päeva haavu ja pistad nina taas välja, olles samas ka ühe kogemuse võrra rikkam.“Seedin ta teksti. Ta kõlab kahtlaselt noortepäraselt. See oleks asi, mida ma oma sõbrannadele räägiksin. Naksutan mõtlikult oma sõrmi.
„See Urmeti-poiss tundub tore olevat... Aitab siin vahel Lindal kotte koju tassida ja...“ teeb Kuslap veelkord proovi.
Vaatan teda kurvalt.
„Ta on tore...“Mees vaatab käekella, ohkab, ning ajab end püsti.
„Peab minema... Kirgede torm algab,“ pomiseb ta vabandavalt. Ulatan talle ta jalutuskepi ning ta naeratab tänulikult.
„Ja Birgit...“ ütleb ta viimasele trepiastmele seisma jäädes.
„Ära maga oma võimalust maha. Vahest... on sul seda ainult üks.“Vaatan, kuidas ta trepist aeglaselt alla laskub ning toetan pea kätele.
Mingil veidral moel on mul palju parem olla. Kuslapi-härra ajas küll sellist... kohati anekdootilist teksti, kuid... selles oli oma point.
Nad oleksid tädi Rutiga hästi sobinud...
„Tere,“ kõmiseb Kuslapi hääl korrus allpool.
Mu süda vajub saapasäärde kui ma Urmast vastamas kuulen.
Urmas:Tervitan kuidagi kavala ilmega Kuslapit ning jätkan teed üles oma korterisse. Üle pika aja viskasin toidupoes kotti riisi. Tavaliselt saab tööl neist nii villand, kuid täna oli mingi ilgem isu riisi järele.
Hetkeemotsiooni ajendil ostetud asjad on mõttetud. Enam mul selle järele isu pole.
Kohmitsen taskust võtmeid võtta ning poolel teel korteriukseni libiseb mu pilk ukse kõrval kössitavale kujule, kes end ebaledes püsti ajab.
Birgit.
Kurku tekib mingi klimp, mille ma kiiresti alla neelan. Käed on järsku värisema hakanud ning ma näen kurja vaeva, et võtit lukuauku saada.
„Unustasid võtmed maha?“ küsin oma häält kindlaks sundides.
Birgit raputab pead, silmad maas.
„Ma lihtsalt... ei suutnud otsustada,“ pomiseb ta vaikselt.
Mööda mu selgroogu jookseb alla värin. Ma pole liiga kaua ta häält kuulnud... Kuid ma meenutan endale, et see on Birgiti, mitte minu süü ja et viimati kõndis tema minema ning mis peamine – ta ei peaks mulle põrmugi korda minema.
Lükkan ukse lahti ning lähen teda järgi ootamata sisse. Lükkan tossud jalast ning otsustan tuulejope köögis ära võtta. Birgit on liikumatu.
Väga hea. Kannatagu.
Nagu mina kannatasin.
Panen toidukoti köögilauale, viskan jope sohvale ning hakkan asju ükshaaval külmutuskappi panema. Olen asjade ärapanemisega juba poole peal kui kuulen ukseavast sahinat ning tajun Birgitit seal seismas.
Kõigest meetri kaugusel minust... Nii lähedal, kuid samas nii kaugel. Või kuidas see ütlus ka polnud.
„Vabandust,“ ütleb ta vaikselt.
Mühatan, kuid otsustan siis lolli mängida ja küsida:
„Mille eest?“Birgit on tükk aega vait, enne kui vastata söandab. Lõpetan selle ajaga toidupoolise kraamimise ning trügin tüdrukust tema poole vaatamatagi mööda, elutoa poole.
Lükkan jalaga õllapudelid eemale ning maandun diivanile, pannes jalad laua peale. Birgit on mulle vaikselt järgnenud ning seisab nüüd ukseavas nagu pahandust teinud laps.
Nii tahaks oma käe lihtsalt välja sirutada ja... teda puudutada, temast kinni haarata, kaissu tõmmata ja öelda, et pole midagi, kõik on korras... ja teda suudelda, kuid ma surun selle soovi jõhkralt maha.
„Ma...“ Ta astub paar sammu lähemale ning kortsutab pudelite suunas kulmu.
„Ma lihtsalt...“ Järjekordne paus.
Halastan ja vaatan talle otsa; loodetavasti külmalt.
„Ma palusin vabandust selle eest, et ma tol hommikul niimoodi kadusin... ja et ma su kõnedele ei vastanud ning et ma su MSNis ära blokeerisin ning endast näole ei andnud. Sa võisid ennast lolliks muretseda... Sul võis ükskõik olla... ma ei tea. Aga ma palun selle eest vabandust,“ purskab ta lõpuks suust välja. Mul on raskusi järje pidamisega.
Birgit vaikib.
„Mul ei olnud ükskõik,“ ütlen viimaks vaikselt.
Tüdruk tundub sellest julgust juurde saavat ning tuleb minu juurde. Vaatan talle otsa ning haaran instinktiivselt ta käte järele.
Need on nii külmad.
Toon ta väikesed käed oma huulte juurde ning puhun neile sooja õhku. Birgit tuleb ettepoole ning istub mulle sülle, kumbki jalg teine teisel pool minu omi. Mu suunurk tuksatab. Talle meeldib niimoodi istuda... Ja minule meeldib, kui ta nõnda istub.
Birgit paneb oma lauba minu oma vastu ning jääb liikumatuks. Ma liigutan ta käed enda õlgadele ning võtan tal vöökohast kinni.
Ma ei ole leebunud. Ma lihtsalt vajan ta lähedust.
„Ma pean teadma, miks sa läksid... ja kõiki teisi asju tegid,“ sosistan.
Birgit võtab taaskord vastamiseks oma aja. Jõuan juba mõtlema hakata, et ehk tal ei olegi vastust.
„Ausalt?“ küsib ta.
„Ausalt,“ vastan, tema soe hingeõhk endiselt mu viimaste päevadega habetunud nägu paitamas.
Ta tundub sõnu otsivat.
„Ma tundsin end räbalalt...“ alustab ta lõpuks vaikselt. Tõmbun pingule.
„Ei, ei...“ ruttab ta minu reaktsiooni peale oma juttu täiendama.
„Mitte sellepärast, mis me tegime. Ei. See oli... see oli õige otsus. Väga õige otsus. Ma ei kahetse seda mitte kunagi... Ja ma ei teeks teist korda teisiti.“ Me laubad on endiselt vastakuti ning ta silitab oma sõrmedega mu põske.
Sulgen silmad ning leian, et see on üks neist momentidest, mida mällu talletada.
„Aga ajastus oli selline, et...“ Birgit peatub taas, et mõtteid koguda.
„Ma olin lihtsalt... Joonasega just lõpetanud ja...“ Avan ehmunult silmad kui ta nuukset kuulen.
„..ja ma tundsin end litsina.“Võpatan. Birgit ja lits... Ei iial! Tõstan ta pead nii, et ma talle silma saaksin vaadata.
„Sa ei ole lits, okei?“ küsin hellalt ta pisarais silmi vaadates.
„Ära seda iial arva. Sa ei ole midagi litsi lähedussegi... Sa oled... ingel. Vot see sa oled.“Birgit naeratab kergelt.
Hingan sügavalt välja. See oli just kõige magedam ja tüüpilisem asi, mida Birgitile öelda, kuid ma pole mingi eriline sõnakunstnik, kes igale olukorrale originaalse lahenduse leiab. Ja sellest piisas, et mu Birgit rõõmsamaks muutuks.
„Ja noh... jah. Hiljem ma lihtsalt ei teadnud, kuidas sinuga rääkida... Mida rääkida...“ pomiseb ta silmi maha lüües.
„Oh sind...“ Tõmban Birgiti enda vastu ning kallistan teda. Isegi kui ma teen seda liiga tugevasti, ei tee ta piuksugi. Lihtsalt on mu süles ja... lõpuks tõusevad ka tema rusikas käed mind kallistama.
Oleme seal mõne hetke niimoodi, vaikselt. Birgit nohiseb.
„Seega... sa ei kahetse midagi?“ pomisen ta kõrva ääres.
„Ei, mitte midagi,“ vastab ta pead raputades.