Korter number 52. (14. Osa + 3. Ekstrat; Lõpetatud!)

Kutt tunneb Birgitit mis?... mingi nädal aega ja juba käib paljalt ringi?

Ei, aga mulle VÄGA meeldib. :)

Uut.

Umm, see nüüd küll ei loe, kaua ta teda tunneb Ma teadsin 5 kutti 7 tundi maksimum, kui nad kõik samamoodi ringi käisid, kui Urmas. Ok, ütleme ausalt, neil oli veel vähem riideid seljas

heihoo, tee nüüd uus osa et ma rahul oleks ja saaks ennast hästi tunda :)

Mitu nädalat.
Need on erinevad korrad ja nädalad. Birgit ei ela seal. Ta käib nagu... nv-ti, üle nädala, vahest iga nädal, kuda joppab. On vale mulje jäänd? Üritan järgmiste osadega selgemaks teha.

Birgit tahtis karjuda, aga noh... kui täiskasvanud mees su end piilumast tabab ja röökima kukub, mis teeksite teie?

Ma panen lihtsalt x2 Annu kommentaarile. Ta jälle rotib mu aju. As usual.

mhh, ma tahan uut, see liiiga hea jutt.

Ma tahan ka uut Vot.

Lugesin ka selle juttu läbi ja nagu super story! Ootan huviga uut osa.

PALJU ÕNNE JÕULUDEKS! :)
Siin on siis minu kink teile. :)

7. Osa

B...

Birgit:

Avan plaksti silmad.

Ja sulgen nad uuesti. Kõvasti.

Pole võimalik.

Libistan käe tagumikule ja ägan, tundes seal midagi ligast.

Pole võimalik, pole võimalik, pole võimalik...

Hingan sügavalt sisse, et rahuneda. Loendan mõtteis päevi. Liiga vara. Kindla peale liiga vara. Mul pole sidemeid, selle ühe öö jaoks vahetusaluspüksegi...

Loll, loll Birgit.

Tõusen ettevaatlikult püsti ning kissitan pimeduses voodi poole silmi. Telefon näitab, et kell on pool kolm öösel. Tahaks pead vastu seina taguda, aga Urmas võib siis üles ärgata. Mis kuradi koht on poole öö ajal lahti? Mõni bensukas? On nad lahti? Või mõni 24/7 pood? Ma ei tea isegi ühtegi!

Nagu välgust rabatune tuleb mul lõpuks pähe vetsu joosta. Istun siin hommikuni, ja edasi? Püksid peaks siis vähemalt kuivanud olema...

Issand. Jumal. Kui. Rõve.

Miks kõik need asjad minuga juhtuvad? ALATI juhtuvad need minuga.

Okei. Hinga, Birgit. Hinga!

Toetan pea vastu vetsupoti kohal olevat kappi ning sulen silmad. Ja mõtlen.

Nii vastik kui see järeldus ka pole. Kui ebameeldiv ja häbistav see ka pole...

Hakkan vaikselt vetsu-ukse peale taguma ning Urmase nime ütlema. Jätk-järgult muutun valjemaks, palvetades, et hommikul mööda päid-jalgu ei saa. Kuu aega tagasi, jõulude ajal, kui ma siin viimati olin... siis andestati kõik.

Lõpuks ometi kuulen tusaseid samme, mis peagi ukse juures lõpevad. Kuulen Urmase unesegast häält kui ta vaikselt küsib, kas see olen mina, Birgit, kes siin niimoodi laamendas.

Köhatan kurgu puhtaks ning noogutan. Taibates, et Urmas seda ei kuule, pigistan välja närvilise: „Jah.“

„Niisiis... kus probleem?“ küsis mees nüüd juba ettevaatlikumalt.

Mu nägu värvub tumepunaseks ja häälepaelad on kusagile kadunud. Auuu?!

„Noh... eeh... Kuidas seda nüüd öelda...“ pomisen vaikselt.

„Ütle otse,“ soovitab Urmas. Ta on end vastu ust toetanud. Kujutan ette, kuidas ta pea hellalt uksele toetub ning panen tahtmatult käe samuti ukse vastu.

„Mul nagu... hakkasid päevad...“ Jumal hoidku, saab veel margim olla?! „Ja siis nagu et... need olid ootamatud ja... mida ma vajan, on... hügieenisidemeid. Soovitatavalt Always Ultra Night ja mul pole nagu vahetusaluspükse ka ja...“ pomises Birgit end mõtteis raamatuga vastu pead tagudes. Ta kujutas ette Urmase nägu kui ta üritas meelde jätta hügieenisidemete liigi...

„Eeh... jah. Statoil, right? Ma vaatan, mis saan teha. Püsi elus. Ära... verest tühjaks jookse ega midagi... Ma tulen võimalikult ruttu tagasi.“

Birgit hakkas naerma.


Urmas:

Naised...

Peatan auto Statoili ees ning triigin kätega nägu. Always misasi? Kuidas ma lähen sinna... paar püksikuid ja... hügieenisidemeid? Või äkki... tampoone? Ota... äkki need Alwaysid olidki tampoonid...?

Oh juudas.

Ma olen mees, mitte mingisugune... mehed ei pea teadma neid asju!

Avan kergelt värisevate sõrmedega ukse, mis on eriti tobe – ma olen täiskasvanud mees. Nädala pärast 23 aastat vana. Mis selles siis on, et tüdrukule hügieenisidemeid osta?

Ja mitte minu tüdrukule. Nagu lihtsalt... tüdrukule. Tavalisele tüdrukule.

Tüdrukule, kes juhtub elama minuga pooled oma nädalavahetused ühes ja samas korteris ja kellele meeldib poolalasti ringi joosta ja kes on tegelikult täitsa kena ja...

Ära räägi iseendaga, Urmas. See on tobe.

Ei, ei ole tobe. Mul on õigust end närvilisena tunda.

Vaene tüdruk istub praegu tualetipotil ja ootab oma printsi valgel hobusel...

Astun otsustavalt putka juurde ning koputan luugile. Kassaaparaadi taga istuv naine on keskealine ja ajakirja taga magama jäänud. Koputust kuuldes ehmatab ta üles ja kulub mõni hetk enne kui ta mind näeb.

Luuk avatakse ettevaatlikult ning kogu mu enesekindlus lööb jälle kõikuma.

„Ee... Tere.“

„Tere, mida saan teile pakkuda, noormees?“ küsib ta sõbralikkku naeratust näole manades.

„Eeh...“ Noormees. „Noh, tegelikult on asi nii, et... Mul oleks vaja hügieenisidemeid. Midagi... sobivat, tüdrukule. Jah, tüdrukule.“

Müüja vaatab mind kulmu kergitades, kuid tõuseb siis püsti, minnes tagumise riiuli juurde. Seal on mingid sinised ja natukene roosaga... ja rohelisega... Issand jumal, see on mingi omaette teadus ju!

Naine tuleb ühe sinise pakiga tagasi ning küsib: „Kõik?“

„Mm...“ Lähen näost punaseks. „Teil juhuslikult püksi- See tähendab, aluspükse pole?“

Naine raputab pead.

„Noh... jah. Eks siis on vist kõik.“ Virutan sajalise tema nina ette natukene järsemalt kui kavatsetud. Saan tagasi 65.- ja hügieenisidemepaki ning vaatan seda väikest pampu kahtlevalt. Röövlid kah veel.

Pole siis ime, et naistel nii palju raha kulub.

Tänan müüjat ning suundun tagasi autosse. Rahakoti tagataskusse pistnud, vaatan veel korra oma ostu ning suundun siis koduteele.

Jopet varna riputades kuulatan. Kõik on vaikne.

Hiilin enda tuppa ning avan kapi. Poleks elusees arvanud, et midagi sellist juhtub... Lükkan bokserid eemale ning leian lõpuks tavalised aluspüksid... millesse Birgit upuks. Kuid see on parim, mis mul pakkuda...

Koputan vaikselt vetsu-uksele ning tüdruk küsib, kas see olen mina. Jaatava vastuse puhul uks paotub – panen silmad kinni – ja ta võtab mu käest aluspüksid ja hügieenisidemed summutatud tänusõnadega.

Taganen elutuppa ning paari minuti pärast kuulen vee tõmbamist ning Birgiti kogu vilksab hetke ukseaugust, kui ta oma toa poole silkab.

Mõne minuti pärast on ta aga elutoa uksel ning vaatab mind, põsed punased. Ta on endale teksad jalga tõmmanud.

„Tänan.“

Naeratan kõveralt. „Jah, pole viga... Huvitav kogemus.“

Tüdruk turtsatab.

Patsutan kohta enda kõrval diivanil ning vaatan Birgitit. „Ma eeldan, et erilist und pole, mis?“ Tüdruk raputab pead, kuid hetkel, mil ta istub, kuulen teda haigutamas.

Ohkan ning tõmban ta ühe käega oma rinnale. Vahel ma ei saagi aru... kas mu kiindumus ta vastu on vennalik või midagi enamat.

Surun ta pealaele ühe suudluse ning sulen samuti silmad.

Umm... Ma küll ei oska enam millegipärast kommenteerida, aga... jah.
Eee... Urmas on armas. Aga seda sa vist juba tead.
Siis... see osa oli väga lõbus. Itsitasin kogu aja, mis lugemiseks kulus.
Ja... jahm. Urmasest oli see väga armas niimoodi Statioli joosta kohe. Vähemalt minu meelest oli.
Aga ma pean nüüd kartulisalatit tegema minema.
UUUT! :)
Ja häid jõulupühi sullegi! ;D

Kusjuures.
Küsitlus - teha nende suhe siis lõppkokkuvõttes brotherly-love'iks või mitte?
7 aastat on äkki liiga palju?

Aga jah... Urmas on armas perv.

Ei ole mingi brotherly love. Lihtsalt love. Armastus ei küsi vanust.

Häid Jõule sullegi!!! :)

ohh, parim jõulukink. ainuke inimene, kes midagi sellist julgeb kirjutada :) Tubli ja varsti tahaks uut osa ka :)

jälle ma sain kõvasti naerda.
lihtsalt super:)
maitea, alguses võiks olla mingi brother-love ja värki ja siis ta viib birgitit kooli ja kõik mega kadedad:D aga pärast võiks ikka päris armastus tulla :)
UUUUUT!!!!!

Issand. Jumal. Nagu.

See oli NIIII armas! Eem, Urmas, ma mõtlen. Issand, ma lähen ka siin hulluks juba. UUUTTTTTTTTTTTT!!!!!! xd.
-.-

Omg. Alguses ma mõtlesin, et wtf, aga lõpp oli armas. Nii et...

Mulle meeldib endiselt, see jutt on mõnusalt muhe ja nii edasi.

Mina olen vaikselt brotherly love'i pooldaja

Uut

Shalalalalaaa.
Loodetavasti jäite oma ülejäänud kinkidega rahule. Mina jäin. Va see, et ma JÄLLE ei saanud ühtegi raamatut. -.- Kuid noh, jah... selleks on ss oma taskuraha.

8. Osa

...+...

Urmas:

Birgit tuleb täna.

Olen õhtu otsa vaeva näinud ning hetkel, mil kuulen välisukse avanemist, panen uhkusega lauale poti auravate kartulitega ning selle kõrvale sealiha kamaka. Torkan kahvli eksperimentaalselt liha sisse. Piisavalt pehme.

Ja ma kangestun paigale.

Esikust kostub rohkem kära kui tavaliselt ning peagi tuleb Birgit, nagu eeldatud, lõhna peale kööki. Ta hoiab käest kinni enesekindla olekuga poisil.

„Tere, Urmas!“ hüüatab neiu õnnelikult, kui ta võõra kööki veab ning laua juures õhku nuhutab. „See on Joonas,“ lisab ta ebamääraselt kutile viidates.

Noogutan kangelt. See tüüp ei hakka kohe kindlasti sööma seda kõike, mille valmistamiseks mul mitu tundi kulus. Ta kohe kindlasti ei hakka, ei, ei hakka-

„Lõhnab hästi! Super, aitäh, Urmas! Mu kõht on peaaegu olematuks kahanenud,“ seletab Birgit T-särki kergitades ning oma kõhtu patsutades.

Vähemalt on ta Joonase käest lahti lasknud...

Järgmine, mida tean, on, et Birgit on kapist endale ja Joonasele – mitte mulle – taldrikud koukinud ning mõlemad tõstavad endale ahnelt sööki ette.

Tänan kutse eest.

„Laske hea maitsta,“ soovitan hapult teise tuppa vantsides.


Birgit:

„Hmh... Mis ta küll hakkas?“ küsin kahvlit lihasse lüües ning köögidiivani toele nõjatudes. Ummi söök on taevalik. Lihtsalt taevalik...

Joonas kehitab õlgu ning nokib oma kartulit. „Ju ta leidis, et on koht meile natukene... privaatsust anda,“ ütleb ta lõpuks kahvlit üldse käest pannes ning mulle silma vaadates. Tema motiivides pole kahtlustki.

Kehitan lõbustatult õlgu ning lõikan endale järgmise tüki liha, kui ta oma käe minu omale paneb ning kahvlit käest panema sunnib. Naeratan tobedalt ning vabastan oma sõrmed, kuid vaid selleks, et need Joonase juustesse põimida.

„Süüa jõuab ka hiljem...“ pomiseb ta mulle lähemalt nihkudes ning käsi ümber mu piha põimides. Kurat, see on ebamugav asend.

„Aga söök võib siis jahtunud olla...“ pomisen end aeglaselt pikali lastes ning teda enda peale tõmmates. Joonas naerab lühidalt ning ma adun, et ta näole on endiselt jäädvustatud see kõver naeratus, kui ma teda suudlen.

Joonases pole midagi tagasihoidlikku. Alates tema kehahoiakust lõpetades käitumisega... Ta ei jäta ühtegi impulssi välja elamata. Ja see mulle tema juures meeldibki.

Põimin oma jalad ümber tema puusade ning me kaotame tasakaalu. Joonas toetab oma käe maha kui ta meid suudlust katkestamata vaikselt põrandale juhib. Kõlab vaikne krigin kui ta laua eemale lükkab ning taas kogu oma tähelepanu minule koondab.

Tunnen, kuidas Joonasel kõvaks läheb ning mu käed libisevad allapoole, hakates automaatselt ta pükslikku avama. Noormees mu vastas hingab raskelt ning sosistab midagi kõrva. Ma ei kuule. Ma ei tahagi kuulda.

„Khõ-khäm.“

Peatume ning ma vaatan üles. Altpoolt vaadates on Ummil lõualott. Itsitan. Tema kulm tõmbub kortsu.

Joonas ajab end üles ning ulatab mulle käe. Vaatan teda hetke ning lasen end siis püsti aidata. Pöördun Ummi poole ning löön silmad maha. Mu põsed tulitavad.

Vähemalt on minul praegu riided seljas... veel. Sätin närviliselt pluusi.

Ummi noogutab vaikselt ning pöördub minekule.

Joonas mu kõrval hingab pahinal välja ning libistab sõrmed läbi juuste.

„Kurat, see oli ebameeldiv. Ma vist ei mõistnud seda teie olukorda päris õigesti...“ pomiseb ta mind küsivalt vaadates.

Kehitan õlgu. Mina olen Ummiga harjunud.

„Mis asja sa lihtsalt kehitad siin õlgu... Mind lits oled või? Kaks kutti majas... üks neist muidugi päris kõbi, aga...“ Joonas raputab pead ja mina üritan aru saada, kas ma tunnen häbi, vastikust või viha.

„Mina ei ole selle eest vastutav. Ega ta mingi perv ole.“

„No kust kurat mina tean,“ ägestub noormees üha enam. „Nii palju kui mina tean, võite te siin igal teisel pühapäeval orgiaid korraldada.“

Ta jääb äkitselt vait, justkui mõistes, mida ta öelnud on.

„Ma arvan, et sa võid nüüd minna,“ ütlen vaikselt.

Vaatan, kuidas Joonas riide paneb ning mõtlen juhtunule. Millegipärast ma ei tõmbu tagasi, kui ta must kohmakalt kinni haarab ning kiirelt suule suudleb. Astun isegi sammu tema poole ning libistan käe hetkeks tema jope alla.

Joonas tõmbub must eemale, naerukurrud silmis. „Kas see tähendab, et ma olen andeks saanud?“

Naeratan ning surun ta huulile veel ühe narriva suudluse enne kui ta uksest välja lükkan.

Elutoast paistva virvendava valguse järgi eeldan, et Ummi on seal ja vaatab telekat. Hääl maha keeratud. See on alati nii kui ta tahab, et ma magada saaksin või... või kui ta tahab lihtsalt silmapiirilt kaduda.

Potsatan tema kõrvale istuma ning heidan hajameelse pilgu teleekraanile. Monk.

„Tundub, et meil mõlemal on hea ajastus väljailmumiseks,“ pomisen sunnitud lõbususega. Ummi kehitab õlgu ning vaatab torssis näoga telekat edasi.

Ei no fine. Mida kuradit ma siis nüüd tegin?!

Nagu tema poleks mulle enne eelmänguga vahele jäänud. Asi on võrdne.

„Kuule, see, mis seal oli...“ alustan, kuid siis mulle meenub midagi ning tunnen, kuidas naer vägisi peale kipub. Mu vabandus kõlas väga samasse masti tema omaga, kui mina... jamh. Khäm.

Istume veel mõne hetke vagusi.

Kui ta kulmugi ei liiguta, ohkan, ning lähen esikusse oma koti juurde. Tõmban kiiruga kotist välja oma hilbud ja kõik muu pudi-padi kuni jõuan punasesse paberisse pakitud raamatuni. Tõusen ning lähen ettevaatlikult Ummi juurde tagasi.

Ta teeskleb teleka vaatamist, kuid ma võin kihla vedada, et ta silmad pole tegelikult nii kõõrdi kui praegu. Ulatan talle raamatu ning kallistan ühe käega kohmakalt. „Palju hilinenud õnne! Ma laulma ei hakka.“

Urmase suunurk tuksatab ning ma vaatan, kuidas ta aeglaselt pakki avab. Välja kukub raamat „Kuidas oma korterikaaslasega hakkama saada“. Urmas naerab.

„Oh Birgit...“


PS. Teate. Peale seda "Oh Birgit..." osa tuli originaalis piiiiiiikk suudlemine. Ja siis ma mõtlesin, et ah, kiiret pole. xD Et ärme päris litsiks muuda Birxi. Väikene märgistus ja Backspace.

Mhh. Mina olen kahe käe ja jalaga brotherly-love'i vastu. Mulle meeldiks lihtsalt LOVE. xd Meeldis küll muidu see osa. Vaata, algusest jäi kohe siuke mulje, et Urmas on Birxi kõrvuni ära armunud. Ehm. :) Väga armas kink oli.

Uut. Nõustun täitsa blackiga. PIIKKKAA!!!

Mulle jälle meeldis see osa.
Sa kirjutad hästi, mis ma ikka öelda oskan.
Aga, alati on mingi a g a. Birgit oleks võinud selle Joonase mõtlematagi ****** saata. Ta ju solvas teda, rängalt. Mina ei tea, mina poleks küll andeks andnud, nii lihtsalt vähemalt mitte.

Soovin samuti uut osa. Ja pikka. (A)

Annuuu!!!!! Sellest me räägime hiljem, et sa pool kaks veel siin olid.
Aga.. no.. Mida sa rotid mu aju koguaeg.

Jälle x2 Annu! kommentaarile..

see raamatu koht oli nii armas:)
maitea, nüüd mul on juba suht suva mis love neil tuleb aga ma tean et ma tahan ruttu uut ja pikka osa
urmas ja birgit on ikka nii lahedad koos

Nii lahee
Lugesin just kõik läbi ning nüüd ootan täiega UUUUUUUUUUUTT! Ja kiiresti, palun, ning pikka