Korter number 52. (14. Osa + 3. Ekstrat; Lõpetatud!)

Hah, Joonas solvab Birxi ja Urmas tuleb poest piimaga? *naerukad*
Nad sobivad vanusevahest hoolimata minuarvates suurepäraselt kokku,
kuigi mulle tegelikult meeldis Joonas ka.
Kusjuures, kui tappaandmiseks läheb, siis sobib love ju ka, sest kui
Urmas Birxist ikka hoolib, siis annab ta Joonasele (nt.) tappa nagunii,
kas nad on siis brotherly love'i suhtes või päris love'i suhtes.
Oleks väga tore, kui Urmas selle raamatu põhjalikult läbi uuriks.

Uut. Megapikka.

Mulle meeldib nimi 'Joonas'. Muidu tundub Jonki suht sitapea olevat. Niisiis - go Urmas! Btw, Kärolyn mainis kuskil, et Urmas on tema kujutlustes õllekõhuga mees. Minu kujutlustes samamoodi

Tärru - mis su lemmikraamat on?

Jaah... hea mõte. Urmasest saab Birxi piimatugi.

Loore - õllekõhuga mees? Ei no... aga õllekõhuga mehed vajavad ka armastust. ;D

Mingi 12-13 aastat. minu 6,5 on köömes selle kõrval.

Haha.
Ma loen ühte raamatuseeriat, kus on vanusevahe 25 aastat. V ota... 50 ja 28... 22 ss.

Kuule, pane vahepeal mõni pikk osa ka ikka siia

Ma läksin wordi/snli pärast närvi.
Ja mai suuda nüüd kirjutada.
Word pold viimast osa ära salvestanud (word, mitte mina! XD) ja siis ma kopisin selle snl-ist. Ja siis see jäi väärakalt - see äärest-ääreni osa. Et viimane lõigu rida hästi tobedalt ja ma ei saanud seda korda.
Igastahes.
Kuni ma viitsin sellega jamama hakata, uut ei saa...
...ja see asi ajab tõesti närvi mind. (A)

Õpi kiirelt Wordi kasutama siis!

Ma pmst oskan.. aga seda jama ei oska likvideerida inimlikul kombel. Muidugi annab alati käsitsi kõik kohad läbi käia ja siis tühikuid vahele toppida, aga mingi muu viis PEAB olema.

Kahju sinust kohe

Jah, minul ka...
(Teist on mul ka kahju. )

Saadame siis vana aasta Urmase ja Birgitiga minema...?
Tegelikult on vana-aastaõhtul minu jaoks hoopis teine tähendus. 31.12.2006 võtsin ma esimest korda lahti Word'i ja kirjutasin sinna oma päris esimese jutu päris esimese osa... "Ingel punases ja kurat valges". Kahjuks pole ma seda lõpetanud... see žanr ei istu mulle eriti. Aga et jah...
Ma ei tea, kuidas teile, aga 31. detsember on alati meeletult pikk. Kesköö ei jõua ega jõua kätte...
Praegugi oleks ma nagu üleval olnud terve igaviku ja kell alles natukene üle seitsme...
Nostalgiline päev on olnud. Kaevasin maa alt välja (Ingridi arvutist, kui täpsem olla. ) oma selleks aastaks tehtud lubadused. Luban lõpupeole kohale ilmuda - check. Luban lauda korras hoidma hakata - not so check.
Sel aastal lubasin rohkem ka lugeda. Double-check. 85 raamatut endise 41 vastu.
Varsti 2010 jaoks pastakast asju välja imema.
Horoskoop tuleks ka välja otsida... siis aasta pärast hea vaadata.
Aga noh... see proloog kipub olema veel pikemgi kui jutt ise, nii et...
Kena vana aasta lõppu ja palju õnne uue alguse puhul! :)
Luuletaksin ka, aga see oleks vist liiast.
PS. Ma avastasin, et ma kirjutan palju tihemini kui palju ägedaid kommentaare on. Te olete inspireerivad! Nii et... arvamust, mõtteid, arutelusid... laske käia. :)
PPS. Word'i-jama lahendasin sellega, et võtsin edit ja siis sealt alt kopeerisin. Bold'i ja italic'u koodide kustutamine oli küll tüütu, kuid oleks võinud hullemini minna.
PPPS.Kirjutasin selle osa kuulates Celine Dion'i "My Heart Will Go On", "Think Twice", "It's All Coming Back To Me Now", "A New Day has Come", "There Comes A Time" ja "Beauty And The Beast" (ft Peabo Bryson). (Plaat käib. :)
PPPPS. Ma olen täna jutukas.
PPPPPS. Kas see on üldse hea, et mul lõigud nii eraldi ja otsekõne bold'itud on? Loll küsimus, sest minu arust on hea...
PPPPPPS. Loodetavasti ma ei käi närvidele praegu.
PPPPPPPS. Kõige naljakam on, et ma pole täna tilkagi alkoholi tarbinud, aga olen sama jutukas kui eelmine aasta. (A)

Hope u like it! ^^

...U...

Urmas:

Kissitan silmi ning puurin oma raamatut. Lehekülg lehekülje järel kaob see nagu vesi keevas katlas. Kuulen Birgiti kohmitsemist esikus ning mõne hetke pärast on ta uksel, käes kaks taldrikut praekartulitega.

Mind lugemas nähes paneb ta tule põlema ning asetab minu jao lauale. Paari sekundi pärast on ta uuelt köögi-reidilt tagasi kahe kruusi ja piimakannuga. Tobe komme see piima joomine, kuid Birx võib vahest olla nagu mu ema... või vanaema. Tervislik toitumine, na-na-na. Tahaks näha ta nägu kui ma järgmiseks korraks juurviljasuppi keedan.

Tüdruk potsatab minu kõrvale istuma ning võtab taldriku sülle. Tagaplaanil üürgab niivõrd-kuivõrd Rammstein – mida, seda ma ei tea. Birgit on meist ainus, kes saksa keelt oskab. Aga mina oskan vene keelt. Nän-nän-nää!

Mis ma öelda oskan... Birx hoiab mind noorena.

„Haha... kuula seda!“ Sätin raamatu mugavamalt ühte kätte ning loen: „Kui korterinaaber y kipub sind õpetama, ole rahulik. Sina tead, mis on sinu jaoks õige. On loomulik, et inimestel on erinevad kombed ja mõtlemisviisid. Suuna ta mõtted vaikselt eemale ning ta ei märkagi, et midagi on teisiti kui talle meeldiks. Kas see on tõsi, Birgit?“

Tüdruk kehitab õlgu ning võtab taldrikust hiiglasliku suutäie. Wow. Isegi mina ei suudaks nii suurt... Mu suu ei avanegi.... tema suuga võrreldes. Naiste teema.

„Võiksite võtta õhtu, mil üksteist lihtsalt tundma õppida. Kas sa tead, kust su ’ora tagumikus’ pärit on, mida oma vabal ajal teeb, keda jumaldab? Saa teada! Mida lähedasemaks te saate – seda juhul kui tahate lähedasemaks saada – seda kergem on teil üksteise eripäradega arvestada,“ luges Urmas edasi.

„Sul see nagu... läbi pole? Terve eilse õhtu lugesid ja tänase päeva ja...“ uurib Birgit kahtlevalt.

Raputan pead ja sirvin lehekülgi. „Kakskümmend viis lehekülge veel. Kannatust.“

Panen raamatu diivanilauale ning võtan taldriku juba pooleldi jahtunud kartulitega. Peab tunnistama, et tüdruk oskab süüa teha... kuigi algeliselt. Samas, mina olen meist ainus, kellel tagataskust koka paberid võtta.

„Ei karda mürgitust saada?“ pärib Birgit mult imeliku lõbus-äreva häälega. Kehitan õlgu ning teatan, et ei karda, kuid see ei tähenda, et ma ei arvaks, et ma võin mürgituse saada. Birgit kortsutab korraks kulmu, kuid kehitab siis õlgu ning kühveldab viimased kartulid suhu.

„Sina pesed,“ teatab ta oma piimaklaasiga rahulolevalt diivanile vajudes ning keelega huultelt piima ära limpsates.

Keeran pea ära, tundes kõhus seda liigagi tuttavat pööritust. Tüdruk on minust mingi... 6 ja pool aastat noorem ja mina siin... Aga samas... see pole just kõige suurem vanusevahe. Kuigi kui ta praegu veel nii noor on... Ägan mõtteis. Liiga palju mõtlemist pole ka hea.

„Igastahes... kuidas oleks siis selle tundmaõppimise-osaga meie kooselus?“ panen uuesti ette üksteisega oma elu puudutavaid fakte jagada. Kurat, kuidas ma tahaksin Birgiti kohta rohkem teada.

„Teeme nimekirja kõigest, mis raamat käsib teha eduka korternaabrusluseni jõudmiseks ja hakkame ükshaaval asju maha tõmbama?“

Naeratan ning kehitan õlgu. „Miks ka mitte.“

Birgit on hetke vait, kuid peagi pöördub diivanil rätsepistmes näoga minu poole istuma. Painduks ma ka nii hästi...

„Lemmikvärv?“ „Sinine.“

„Lemmiktoit?“ „Vastavalt olukorrale... kodus olles ühepajatoit, väljas süües korralik seapraad.“

„Miks sa ise seda ei tee kodus?“ „Ma ju ütlesin, et kodus maitseks mulle pigem ühepajatoit.“ „Ahjaa...“

Võtan veel mõne suutäie ning panen siis taldriku taas lauale.

„Sinu lemmikvärv?“ „Punane.“

„Lemmiktoit?“ „Ära ahvi!“ „Lemmiktoit?“ „Ära ahvi!“ „Lemmiktoit?“ „Kanaliha ahjukartulitega.“

Hakkame naerma ning Birgit paneb oma käe diivani seljatoele. Toetun ka ise laisalt diivanile ning ta käsi on minu peast vaid paari sentimeetri kaugusel. Värisen jälle.

„Mis on parim kingitus, mis sulle eal tehtud?“ küsib Birgit äkitselt. Jään mõtteisse ning lasen silme eest läbi viimased 23 aastat. „Auto võib-olla...“

Tüdruk naerab. „Sa oled materiaalne inimene?“

„Küllaltki.“

Birgit noogutab ning väikeste mõttepausidega siin-seal saan ma teadma, millised on tema lemmikõppeained, keda ta vihkab, keda armastab, mis oli tema esimese kodulooma (merisiga, Volli) nimi ning et ta ei viitsi ajalehti lugeda.

Mina räägin oma perest, kooliajast ja isegi endistest tüdruksõpradest. Birgit kuuleb mu luumurdudest ja piinlikest vahejuhtumistest...

Nüüd, kus me oleme otsa peal, on raske pidama saada. Kell tiksub ja tiksub ning mina kuulan tema lugu kassi päästnud täditütrest.

Järsku puudutab Birgiti käsi mu pead ning ta teeb hajameelselt paitava liigutuse. Tõmbume mõlemad üle kere kangeks, kuid mõne hetke pärast, peale lühikest sisemist heitlust, palun, et ta jätkaks. „Hea oli...“

Ja vestlus jätkub.

Mõne aja pärast aga märkan, et tüdruku käsi on kuidagi loium ning ei liigu enam. Birgiti silmad on poolsuletud, kui ta mulle oma lemmikaastaaega kiidab, ning tema pea on tõetunud õlale, mis diivani vastu toetub. Naeratan.

„Ma arvan, et homme jõuab seda jätkata... sa lähed ju alles õhtul ära?“

Tüdruk avab silmad ning vaatab mulle segaduses olles otsa, kuni mõistmine koidab. Ta võtab oma käe diivanitoelt ning katab sellega haigutava suu.

„Jah... vist küll.“ Tüdruk ajab end püsti ning ringutab.

„Oli mõnus... homme jätkame...“ pomiseb ta pänta-lönta oma toa poole loivates.

„Magusaid unenägusid, Birgit,“ pomisen püsti tõustes ning nõusid koristama hakates.

nananana, nän-nän-nää. ma oskan ka saksa keelt!
Aga hästi armas oli. :)
Selline.. hubane. (kas nii üldse saab öelda jutu kohta? )

See on lahe, et nad nüüd niimoodi tundma õpivad teineteist ja puha.. Hästi nunnud noh. :)
ja ma juba lootsin, et nad veedavad aastavahetuse koos. *nareab*
aga selleni sa ju veel jõuad, ONJU?

EDIT. issand, ma unustasin täiytsa ära, et inspireeriv pidi olema, aitähh iris. (ps. mis ajast sina minu kasutajas oled!?)
See oli üliprovokatiivselt laulev osa, milles oli eriline rõhk intrigeerivusel. Eriti meeldis mulle selle alguse poole briljantne .. *mõni võõrsõna paluks!?* dekoratiivsus ning ilma paisutamata saavutatud hiilgav konstrueering.

See oli rohkem kui SUPER, sille! :)

Hah.
*naerab*
Tänan, Ines, Iris. :)
Oli küll inspireeriv. Sellised kommentaarid näitavad, et jutust pole ükskõik ja need ei lase mul endal ka seda juttu ära unustada ja vaid teiste projektidega tegeleda.

Ja aastavahetus on ammu möödas seal, Ines... Ma olen otsapidi veebruaris-märtsis.

Clare ja HENRY, Iris.
Ja neil pold ajamasinat.

Niisiis. Lubasin sulle uueks aastaks kommentaari ja siin see vist ongi.
Seda sa vist juba tead, et Urmas on armas. Ja et Urmas ei ole liiga vana. Ning seda ilmselt samuti, et see nende väike... suhe (kui see on õige sõna ) on kohutavalt... armas?

Aga kui nüüd kõik need armsused ja nunnusused kõrvale jätta, siis arvan ma, et siiamaani on see olnud hästi aus jutt. See, kuidas Birgitil ootamatult päevad hakkasid ja see, mida ja kuidas Urmas end tunneb Birgiti läheduses (urrurr) jaa nii edasi. See on hästi... armas. XD

Ja muidugi sa tead, et see jutt mulle meeldib, aga ma kordan uuesti, et see mulle meeldib: see jutt meeldib mulle.
Jahm.
Uuut! :)

Ma ei oska kohe kuidagi ühtegi tiivustavat kommentaari kirjutada, seega kirjutan ma seda, mis tavaliselt.

Lihtsalt suurepärane jutt. Su stiil on väga kergesti loetav ning teeb mu tuju alati heaks.

Üks küsimus: kas Urmas on elukutselt kokk?

Uut