Korter number 52. (14. Osa + 3. Ekstrat; Lõpetatud!)

*naerab*

Midagi täiesti uut... Ütleme nii, et ideid on mul palju, mõni ka pinnale ujuma jäänud... ühte hakkasin isegi kirjutama ükskord... 1 osa. Mõtlesin selle järgmiseks projektiks võtta, aga... *hammustab huulde* Elame, näeme.

Ja kahjuks pean sind kurvastama, Hanna - ma pole veel raamatuni jõudnud.

Ja Käro ka enne kuidagi luges need vist kokku vms.

Pump - aitäh. :)

Jah, Hanna. Sa pole ainus lollakas. Käro ka.

Ma ei saanud ka sellest laksaka kohast aru.

Ja järgmiste osade nimed on kõhu ja kaudu. Enam ei käi armastus kõhu kaudu.

Ja ma endiselt ei saa pikka kommentaari kirjutada, sest mu sõrm on endiselt katki.

Annu ütles, et minult tuleb kitarr ära võtta, sest ma lõigun end sellega.

Iimõõuuu..

UUT!

Aitäh! :)
Ja sul, Käro, mingi vajadus enda üllatusi rikkuda? XD
Kuna kõik nii väga topivad, mida nad kirjutamise ajal kuulasid, siis mina kuulasin Within temptation'i "Black Symphony" CD-d no 1.


EKSTRA 2 aka Katsumus number 16.
...kõhu...

Birgit:

„Me pole juba ammu kellestki kuulnud,“ pomiseb mu ema vardal silmuseid lugedes. „Kas Joonasest lahkuminek oli siis tõesti nii suur pauk?“

Isa, kes ema kõrval tugitoolis istub, naerab valju häälega. „Pauk või asi. Juba järgmisel päeval oli meie väiksel tütrel klemm kõrvuni,“ seletab ta mu poole armastav-noomivat pilku saates. Joonas oli neile meeldinud.

Kahju.

Ema koob veel paar rida, kuid tõstab siis häiritult pilgu: „Sul siis tõesti pole kedagi?“

Vaatan teda kaalutlevalt. Öelda... mitte öelda. Urmase vanus... okei, see võib neile probleemiks olla... Samas on nende jaoks veider, et mul kedagi pole... Ja kunagi peavad nad kohtuma.

Noogutan. „On küll.“

Ema ja isa vaatavad mõlemad minu poole, kulmud poole lauba peal.

„Ohhoo... Kes siis?“ küsib mu isa huvitatult.

„Urmas,“ otsustan mitte keerutama hakata. Varem või hiljem saaksid nad ju teada, mis? Jääb vaid üle loota, et Tallinnaskäigud on siis endiselt lubatud.

„Oota...“ Ema kortsutab kulmu. Kudumine on unustatud. „Kas jutt on sellest samast Urmasest, kes Ruti korterit üürib?“

Muutun vanemate pilgu all ettevaatlikuks ning noogutan. Isa silmad kahanevad natukene kui ta mind üle oma prillide silmitseb, ema nägu on mõtlik. Arvatavasti üritab ta hetkel meenutada kõikvõimalikke asju, mis ta Urmasest teada võiks.

Isa köhatab kurgu puhtaks. „Kui vana see poiss nüüd ongi?“ küsib ta selga sirgu ajades.

„Ee... Kakskümmend... kolm,“ ütlen ettevaatlikult.

Vanemad vahetavad pilke ning ma hoian hinge kinni. No tõesti... 6 aastat siia-sinna. Ma olen peaaegu täiskasvanu... Ma parem ei hakka neile mainima, et ma olen enda ja Urmase suhet juba peaaegu et pool aastat varjanud. Vanematel pole tarvis kõike teada... samas ei taha ma ka valetada.

Surnud ring.

„Kas sa ei leia, et ta sinu jaoks natukene vana on?“ küsib isa küsimuse, mida ma kõige rohkem kartnud olen. Ja see ilme ta näol... Okei. Ta vajab vist lihtsalt... aega selle seedimiseks. Muidu Urmas ju meeldib talle, väga.

Vaatan isale otse silma ning raputan kindlameelselt pead. „Ei, ei arva.“ Isa on emast vaid kaks nädalat vanem...

„Noh...“ sekkub vestlusesse lõpuks ka ema. „Oleks tore kui sa Urmase ja tema vanemad meile õhtusöögile kutsuksid. Oleks meeldiv nendega tutvuda.“

Hingan pahinal välja ning noogutan põgusalt.


Urmas:

Tõmban auto tee äärde ning võtan kaardi uuesti ette. Isa mu kõrval pomiseb nina alla midagi moodsast tehnoloogiast ja GPSist. Ma üritan teda mitte kuulata – ta teab vägagi hästi, et mul on raha mujalegi panna kui mingisuguse GPSi peale kulutada. Kaardid on täiesti lollikindlad asjad.

Pealegi, kes on tema, et rääkida moodsast elust, kui tema mobiiltelefon on endiselt Nokia 5110.

Kissitan silmi ning võtan teise kätte paberilipaka, kus on kirjas Birgiti aadress. Toome tänav, maja number 10...

Leian tänava ning pöördun tagasi peateele, teeotstel kramplikult silma peal hoides. Toome, Toome, Toome... Toome!

Keeran kergendunult välja hingates tänavasse. Birgit ütles, et ta vanemad polnud just sillas olnud. Samas polnud nad ka vastu olnud. Parem on neile uus esimene (ja soovitatavalt hea) mulje jätta ning näidata, et mul on GPS (kuigi seda pole) või siis vähemalt kaardilugemiskompetentsust dremonstreerida.

Miks kurat neil üldse mu vanemaid kaasa oli vaja? Kuna ma pole enam keskkooliealine?

Vaatan kahtlevalt tagaistmel magava ema ning eesistmel ninakortsutava isa poole. Ma armastan oma vanemaid küll, kuid vahel... vahel on neist rohkem tüli kui kasu.

Peatun kahekorruselise kivimaja ees ning astun käredasse talveõhku, et väravad avada. Vaatan vargsi akende poole ning näen ühe teise korruse akna kardina liikumist. Naeratan ning lükkan väravad lahti.

Üle krudiseva lume auto poole minnes märkan, et isa on prillid ette pannud ning uurib nüüd maja. Ei tea, mis ta arvab... Täiesti tavaline väikelinna maja. Kui talle midagi ei meeldi, võiks ta vähemalt Kastanite ees oma suu pidada.

Ta võib olla ärritavalt otsekohene.

Seiskan mootori ning avan emale autoukse sellal kui isa väravad kinni paneb. Kõnnime kõik kolmekesi kiiresti ukseni ning ma helistan kella. Vaevalt on helin jõudnud lõppeda kui uks avaneb ja Brita selle lõpuni lahti tõmbab.

Väike brünett tervitab meid häbelikult ning astub eest, et me siseneda saaksime. Hingan kergendunult kui me edasi astudes Birgiti vanemaid eest ei leia. Samas on mul natukene kahju, et Birgit ise meid oma kohalolekuga ei austa.

Kuid küll ta tuleb.

Paneme Brita juhendamise järgi oma üleriided ära ning isa hõõrub käsi üksteise vastu.

„Palun vabandust, et meil nii külm on, aga kütmisega on hetkel raskusi,“ ütleb Brita vaikselt.

Noogutan. Ma olen nii närvis, et pole külmust tajunudki.

Sel hetkel kuulen treppidel jooksmist ning Birgit ilmub ümber nurga nähtavale. Tüdruku suul on lai naeratus ning ma astun sammu tema poole. Minu pettumuseks astub ta must otse mööda ning jääb mu vanemate ette seisma.

Ahjaa. Nemad ka ju. Vanemad Stepanovid.

„Tere! Minu nimi on Birgit! Rõõm kohtuda,“ raputab ta kordamööda mõlema mu vanema kätt. Ema silmad on järsku niiskeks läinud ning ka isa silmis põleb kaval tuluke. Viimati kui nad mu tüdrukut kohtasid oli... noh... ammu.

Ammu oli ka suhe, mis oleks kestnud üle kuu.

Vaatan rõõmsalt, kuidas Birgit nendega paar sõna ilmast ja teedeoludest vahetab ning siis meid kõiki enda järel elutuppa kutsub. Brita on vahepeal ära kadunud, kuid ma unustan selle üle juurdlemise kohe kui näen Birgiti isa tugitoolist tõusmas.

Neelatan ning vaatan abipaluvalt Birgiti poole. Tüdruk vaid naeratab oma näolekleebitud naeratust ning jälgib meid oma kullipilguga.

Mihkel sirutab oma käe ning ma võtan sellest kõhklevalt kinni. Uurin ta nägu mingigi vihje saamiseks, kuid ma ei suuda sellest välja lugeda rohkemat kui Birgit mulle juba teatanud on – ta vanemad ei ole selle vastu, kuid ei ole ka väga entusiastlikud.

Liigun kõrvale, et me isad üksteisega tutvuda saaksid. Üks lüheldane ja natukene ümaravõitu... teine pikk ja kiitsakas. Mu ema ütleb härra Kastanile mokaotsast tere ning me jätame mehed oma jutte ajama.

Birgit viib meid kööki, kus ta ema kartulite kurnamisega ametis on. Naine vaatab meid hetke üllatunult, kuid kuivatab siis käed ning tuleb kätlema. Tal on samasugune soe naeratus nagu Birgitil, kuid silmadesse ei jõua see soojus, mida taolisest naeratusest eeldada võiks.

Kahtlus.

„Tere, Urmas! Ma ei kuulnudki, et te tulite. Muidu oleksin vastu tulnud. Aga siin käed-jalad tööd täis...“ seletab ta sassis köögile viibates. Noogutan kaastundlikult ning tutvustan teda oma emale.

„Birjo, Niina.“

Nad kätlevad ning mu ema pärib aitamisvõimaluste üle. Birgit ei lase mul enda ema vastust kuulatagi, vaid võtab mul kavala naeratusega käest kinni ning veab köögist välja. Läheme trepist üles ning ta avab esimese ukse paremalt.

Ukse enda järel sulgenud, vaatan ringi. Kõik on nii... valge. Birgit seisab tikksirgelt minu kõrval ning uurib mu ilmet. Heidan vaid hajameelse pilgu ta lihtsalt sisustatud toale ning tõmban ta süümepiinadeta enda vastu.

„Kuidas tunne esialgu on?“ küsib tüdruk nimetissõrmega mu põsele kujundeid vedades. Kehitan õlgu ning silmitsen ta toa lage.

„Närvis... alguses. Kuid praegu... Raskus kõhus hakkab järgi andma. Kuni me alt püssipauku ei kuule, võib eeldada, et asjad sujuvad.“

Birgit naeratab põgusalt ning tõuseb siis kikivarvule, et mulle kõrva sosistada: „Aga äkki oleks targem alla minna ja selle eest isiklikult hoolt kanda?“ Tüdruku hingeõhk kõditab mu kaela ning ma vaatan teda paar sekundit teeseldud mõtlikkusega.

„Alati on aega maailma pästa,“ pomisen ta kõrvalesta suudeldes.

Kui me lõpuks alla tagasi läheme, on kõik ettevalmistused praktiliselt tehtud ning Birjo juhatab meid lauda. Istun kõhklematult Birgit kõrvale ning ta surub rahustavalt mu kätt. Liigutan oma põlve tema oma vastu ning tõstan endale kartulit.

„Kus Brita on?“ küsib Mihkel äkitselt ringi vaadates. Birgiti ema kehitab õlgu ning peale paarikordset hüüdmist jookseb tüdruk, pruuni värvi paks kass süles, alla. Minu üllatuseks otse minu poole.

„Tema on Nuustik. Ma sain ta endale üle-eelmine aasta sünnipäevaks. Talle meeldivad mehed,“ seletab ta ühe hingetõmbega ning annab kassi mulle sülle.

Birgit minu kõrval naerab, kuid ta isa käsib tüdrukul Nuustik minema viia.

„Aga talle-“ üritab tüdruk asjatult protesteerida.

Juba kahe minuti pärast on Brita vagusi oma kohal ning ootab, et talle mahla valatakse. Distsipliin tundub siin peres range olevat.

Mihkel kummardub veinipudeliga minu poole ning ma avastan, et mulle on ette tõstetud veinipokaal. Panen sellele ruttu käe peale ning raputan virilalt pead. „Roolis.“

Mees vaid mühatab ning liigub järgmise pokaali juurde, kuid ma võin ta silmis näha tunnustust. Hingan kergendunult ning jälgin, kuidas ta kõigile peale Brita kangemat kraami kallab. Birgitil minu kõrval on ees kahjurõõmus ilme.

„Noh... Rääkige ka, kuidas see siin nüüd juhtus siis!“ ütleb Mihkel ühel hetkel Birgiti ja siis minu otsa vaadates. Vahetame Birgitga kõhkleva pilgu.

Mulle ei meeldi, et meie suhe ’see siin’ on.

„Me lihtsalt... Lihtsalt,“ ütleb Birgit lõbusalt õlgu kehitades. „Rääkisime ja olime ja... no kuidas need asjad ikka juhtuvad?!“ pärib ta pingutatud häälega. Vaene tüdruk...

„See pole täppisteadus,“ toetan teda ka omalt poolt.

Mõtlen raamatulehele, mille ma pool aastat tagasi Birgiti kingitud raamatule lisasin.

’Peale spontaanset vahekorda on inimestel alati vaja hetke, et oma tunnetes selgusele jõuda. Kui selgub, et tegusid kihutas tagant armastus, on kõige õigem anda raskuste kiuste üksteisele uus võimalus. Rääkige avameelselt oma tunnetest ning saage kergenduse osaliseks.’

Tõsi see on, eriline sõnasepp ma küll pole, kuid raamat on nüüd mu riiulil aukohal. Birgit on mind terve seeriaga ähvardanud, mis pole just kuigi kena tuleviku väljavaade, kuna see tähendaks paari aastat üksluiseid kingitusi.

Loodetavasti tegi ta nalja.

Nagu mina tegin nalja talle tema sünnipäevaks meeste välimäärajat kinkides... Sellel on nüüd ka eriline koht tema raamaturiiulis... Tallinnas.

Mihkel noogutab, mitte küll eriti rahulolevalt, kuid noogutab.

„Aga räägi siis enda tööst... Mingisugune kiirtoidurestoran, eksole? Kavatsed sa sinna pikemaks ajaks jääda?“ uurib ta edasi.

„Ee...“ Okei, minu vanemad võiksid ka suu lahti teha ja teisi pommitada. Mina, mina, mina... Libistan käe laua alla ning asetan selle Birgiti reiele. Hetkeks ta tardub, kuid nügib siis end natukene rohkem laua alla – piisavalt, et mu käsi ta kehal kõrgemale tõuseks.

Neelatan.

Ta ikka oskab...

Tüdruku sõrmed justkui roomavad mööda mu kätt edasi ning maanduvad minu reiel. Sulgen hetkeks silmad ning üritan meenutada, mida mult küsitigi. See on ebaaus, et Birgit nii teeb.

Kuid samas nii mõnus...

Ohkan. Sellest tuleb alles õhtu.

*naerab*

Kõigepealt parandan esimese vea ära. Loen su kommentaari edasi. Parandan teise ära, loen edasi. Ss kolmanda ära... Aga neljanda jätsin samaks. Minu arust on Nuustik õigem.

Ma mõtlesin tükk aega, mida see Urmas suudlema nüüd peaks. xD Suu - igav- Kael - stamp. Kõrvalest! - sjuuuper (I)

Miks see imelik oli, et nad Birgiti tuppa läksid? Hingamisruumi vaja ju.

Aitäh! :)

Ja... jah. Viimane osa, (A) :/

Hah.

Mai tea... Minu jaoks oli algusest peale loomulik, et nad vahepeal haihtuvad...

Uus osa tuleb... kui veab, juba homme. ;D

See Nuustikuosa oli jaa hea. Kui vana Brita on?

Ja mul oli sama värk kõrvalestaga. See viis kohe kogu romantilise õhkkonna kolinal nulli, kui mul kala meelde tuli.

Ja nomh.. Kõik on öeldud juba ja mu sõrm on ikka veel valus jah.

UUT!

Brita on nii 5-6.

Ok, ma mingi nii arvasingi..

ma kohe ei teagi , uuut osa !! :)
niiihea !

UUUT!

See on lausa naljakas, et ma ei oska mitte midagi rohkemat öelda. Eriti mitte midagi halba Kõik lihtsalt super

Nonii.... ja siit tuleb viimane osa.
Loodetavasti olete lõpuga rahul ja loodetavasti meeldis teile kogu see jutt ja loodetavasti te annate Birxile ja Ummile korraliku head-aega.

EKSTRA 3 aka Maja number 25.
...kaudu.

Rulf:

„Põrr-põrr.“

„Põrr-põrr-põrrrrrr.... PAUH!“

Naeran heledalt ning vaatan üksteisele otsasõitnud autosid. Veeretan end mööda põrandat voodini ning peitun selle taha kui järjekordne kõva plahvatus käib. Sellele järgneb sisin.

Ohkan raskelt ning vaatan õue. No miks peavad emme ja issi nii kaua magama! Nad võiksid siia tulla ja mängida. Kõht on ka nii tühi...

Issi vahest laulab, et kõht on nii tühi, ai-ai kui tühi.

Tõusen kiiresti püsti ning avan vaikselt oma toa ukse. Hiilin läbi esiku ja jään peegli ees seisma. Issi päikeseprillid on esikukapi peal. Hammustan huulde. Issi ei luba mul neid võtta, aga... Ma ei tee neid ju katki, ausõna!

Võtan mustad prillid ettevaatlikult kätte ja astun laialt naeratades peeglile lähemale. Panen käed ja nina vastu peeglit ning vaatan läbi prillide peeglisse. Ega ma midagi ei näe küll... Astun eemale ning vaatan end külje pealt.

Itsitan. Ma näen nii äge välja! Kui kõik teised vaid näeksid...

Jooksen enda tuppa tagasi ja sobran mängusjakastis kuni leian musta mängupüstoli. Filmides olevatel meestel on küll päris ehtsad tulistavad mänguasjad, aga kuna ma olen veel väike, ütles emme, et see ajab asja ära. Peab ajama. Aga ma nii-ii-ii tahan päris ehtsat!

Kert ütles, et temal on kodus ehtne. Ja et ta võib sellega mängida. Ma ei saa aru, kuidas. Ta on ju alles väike.

Kõnnin, püstol hoiatavalt ette sirutatud, ettevaatlikult läbi köögi ja suundun siis emme-issi magamistoa poole. Tõmbun vastu nende toa ust ning kuulatan. Kõik on vaikne.

Edasikäik!

Lükkan krigiseva ukse lahti ning kõnnin kikivarvul issi voodipoole juurde. Issile ei meeldi kui ma praegu emmet segan. Kui emme ärritub või mind tõstab, võib tita viga saada. Ma ei taha, et tita viga saaks.

Niisiis seisan ma issi ette ning vaatan teda kriitiliselt. Ta on minu poole seljaga.

Issi ei reageeri tutistamisele ja ninast kinnivõtmisele hästi. Võtan endal katsetuseks ninast kinni ning kortsutan kulmu. See ei tee ju midagi halba.

Tavaliselt ma lihtsalt ütlen midagi või raputan teda, kuid kui ma midagi ütlen, võib emme ka üles ärgata.

Hiilin teisele poole voodit, et emme üle vaadata. Ta magab näoga minu poole, kuid ma ei näe ta nägu – juuksed on peale langenud.

Ma armastan oma emmet. Ta on ilus.

Liigun tagasi issi voodipoolele ning sirutan oma käe hästi ette, et ta teki alt paljaksjäänud selga torgata. Käsi ei ulata. Tuleb veel rohkem putru süüa.

Võtan püstoli kindlamini kätte ning torkan teda sellega. Ma ükskord tulistasin teda. Nii mängu pärast. Issi ei olnud õnnelik. Aga see oli hästi ammu. Ma tegelikult ei tahtnud issit tulistada. Ma tahtsin ta kõrval olnud õllepurgi vastu tulistada.

Kert ütles lasteaias, et täpsust tuleb harjutada purkide peal. Et tema olevat nii ühes filmis näinud. Mulle meeldivad ka sellised filmid, aga emme-issi näitavad mulle ainult „Koaalapoja seiklusi“.

Issi mühatab ning pöörab oma pead. Ta pobiseb midagi omaette ning pöörab end voodis ringi. Ta on viimasel ajal nii väsinud. Ja siis ta kallistab kõiki hästi palju. Mind ja emmet, see tähendab.

„Mis on, Robert?“ küsib ta sosinal.

Mismõttes Robert?! Rulf olen!

„Igav on,“ ütlen kurvalt.

Issi ohkab ning sirutab käe, et mul prillid eest võtta. Vaatan prille ning ohkan. Õnneks piirdub issi vaid kulmukortsutusega ja ei hakka riidlema.

„Me läheme homme Lillelaadale. Ostame sulle sealt prillid,“ lubab issi mõne hetke pärast ning mu nägu lööb särama. Tahaksin issit kallistada, aga ta on ikka veel voodis.

„Palun tule muga mängima, issi,“ ütlen ta käest kinni võttes ning teda voodist välja vedama hakates. Issi käsi venib küll pikaks, aga tema keha ei liigu üldse. Huvitav, kas mina ka kunagi nii raske olen.

Lõpuks ta minu suureks kergenduseks ohkab ning tõuseb voodist püsti. Issi vaatab korraks emme poole, kuid libistab siis oma sussid jalga ning võtab toolilt ühe T-särgi.

„Lähme teeme kõigepealt emmele hommikusöögi, okei?“ küsib issi kummardudes ning mind sülle võttes. Panen oma käed ümber tema kaela ja noogutan. Issi paneb magamistoa ukse meie järel kinni ning viib meid kööki. Siis ta paneb mu köögilauale istuma. Ta teeb seda alati. Emmele see ei meeldi, aga see on tõesti ainus võimalus issi tegutsemise nägemiseks.

„Teeme emmele pannkooki?“ küsib ta külmkapi ust avades. Noogutan entusiastlikult ning sätin end vaatama. Mulle meeldivad pannkoogid. Maasikamoosiga. Kui issil hea tuju on, siis ta vahel laseb mul endal segu panni peale valada, kuid üldiselt eelistab ta segamatult tegutseda.

Issi tuleb jahu ja kõigega minu juurde ning hakkab asju kaussi segi lööma. Vaatan, kuidas ta segu ühtlaseks taignaks segab ning siis panni tulele paneb.

Ja siis kõnnib emme kööki.

Vaatan korraks teda ja siis korraks issit ning mu alumine huul hakkab värisema.

„Tohoh, Rulf!“ imestab emme laua äärde kõndides ning mulle pai tehes. „Mis siis nüüd juhtus?“ küsib ta mu laubale musi vajutades ning toolile istudes.

„Me pidime sulle üllatuse tegema,“ ütlen lõuga ette väänates. Issi naerab ning lükkab emme ette taldriku.

„Üllatus ei ole tehtud. Esimene pannkook pole veel tulnud,“ ütlen käsi rinnal ristates.

Emme naeratab ning kehitab õlgu. „Mõte on see, mis loeb,“ kinnitab ta mulle.

„Emo, käsi pesema!“ hüüatab issi mul kaenla alt kinni võttes ning kraanikausi ees olevale taburetile tõstes. Pesen käsi ning kuulan, kuidas emme-issi selle emo-asjanduse pärast vaidlevad.

„Ära kutsu teda emoks, Urmas!“ ütleb ema pahaselt.

Issi ainult turtsatab ning paneb lauale klaasid ja piimakannu. „Ega see halvustavalt pole ju, sa tead,“ õigustab ta ennast. „Mustad juuksed, kahvatu nägu....“

„See ei tee veel emoks!“

Issi ohkab ning tuleb ja tõstab mu taburetilt maha. Ma ei saa aru, miks nad niimoodi vaidlevad. Minule meeldib, et issi mind emoks kutsub. Ma küll ei tea, kes ta täpsemalt on – mustade juuste ja kahvatu nahaga inimene vist, aga kui ma sellest Kerdile rääkisin, siis ta teatas, et vampiiridel on ka hele nahk ja tumedad juuksed. Vot!

Ja vampiir olla on lahe.

Välja arvatud see, et sa tegelikult oled surnud ja haised ning sa pead sööma inimeste verd, mis tundub olevat täiega rõve ja et sa pead päikese eest varju hoidma ja ei näe kunagi valgust. Igavesti elada on ka suhteliselt jama – emme-issi ei ela ju igavesti – kuid üldiselt on vampiir olla üpriski äge.

Aga ma vist sellegipoolest eelistaksin politseinikuks olemist.

Ronin toolile ning võtan oma kahvli kätte. Issi paneb esimesed pannkoogid lauale, kuid emme vaatab teda ikka vihaselt. Mulle meenub järsku, et emmet ei tohi praegu ärritada.

„Ära ole issi peale pahane. Mulle tegelikult täitsa meeldib emo olla,“ ütlen emmele naeratades. Ta vaatab mind kahtlase ilmega.

„Kas sa tead, kes emo on?“ küsib ta mulle piima valades.

Olen segaduses. „Mina ju...“

Minu suureks kergenduseks hakkavad emme ja issi naerma ning ka issi istub meiega laua äärde.

„Jäta seekord natukene meile ka,“ soovitab ta emmele nii suunurgast. Kortsutan kulmu.

„Tita peab kasvama! Emme sööb tita eest ka,“ teatan solvunult.

Issi vaatab minu poole ning kehitab õlgu, siis hakkab ta jälle naerma. „Söö meie kõigi eest,“ ütleb ta emmele. Naeratan rahulolevalt.

„Ma tahan, et tuleks tüdruk,“ ütlen emmele ja issile otsa vaadates.

„Miks?“ küsivad nad justkui ühest suust. Nad teevad selliseid asju tihti. Natukene imelik on vaadata neid siis. Või näiteks siis kui nad musitama kipuvad. Piinlik!

„Siis ma saan teda patsist sikutada...“ ütlen mõtlikult. „Aga ta peab vanemaks saama. Väiksena pole veel midagi sikutada.“

„See on minu poiss,“ ütleb issi uhkelt ettepoole sirutudes ning mu pead sasides.

Naeratan laialt.

Ma nii-nii-nii armastan oma emmet ja issit!

____________________________________
Loodetavasti jäite rahule. :)

Polnud just eriti Birgiti-Urmase momentidega täidetud.

Rulfi kohta seda, et vahest ma lihtsalt TEAN, mis tegelase nimi on ja miski muu ei sobi. A siis ma mõtlesin, et Rulf ja Rulf... mis nimi see on?! Ja siis otsustasin, et lühend Robertist v millestki.

Jaaa....

TÄNAN LUGEMAST! :)

1. Iga kohtumine on millegi uue algus.
2. B+U=?
3. Armastus ei käi enam kõhu kaudu.

Nii armas :)

Samas ma ei suutnud neid lapsevanematena ette kujutada Ja Birgit rase.. Aga Rulf oli lahe Eriti siis kui ütles: "Mulle tegelikult täitsa meeldib emo olla." Ja see, et talle meeldiks vampiir olla, kuid sellegi poolest eelistaks ta olla politseinik

Jep, lahe..

Nii kahju, et rohkem osasid ei tule

Maasikamoosika.. Peaks olema moosiGa.

AIII LAAAV JUUUUUUUUUUUUU

See oli niiiiiiiiii armas lihtsalt. Lemmikosa.
Ja Rulf on nunnu nimi. Kui sa oleks Rolf pannud, siis ma oleks sind löönud.
Robert on vist foorumi popim tegelase nimi.
Ja üldse.. See oli niiiiii nunnu.
Ja see ka, et emmet ei tohi ärritada, et tita viga ei saaks ja.. Aeh. Ma algul ei lugenud üldse seda nime, et kelle vaatevinklist osa on ja siis hakkan lugema ja mõtlen, et wtf?!
Kerin üles.. vaatan nime... "LAPS!!!"

Aeh.

Lemmik.

Jap, ma nüüd lõpus kommenteerin ka.

Vaadates selle viimase ekstra algust, siis mu reaktsioon oli nagu midagi "NOOO! Jälle LAPSED!" -.- Sest mulle tavaliselt ei meeldi see, kui lõpus tuuakse lapsed sisse, või et kui tehakse järg lastega. A big no no for me.

Aga Ekstra 3 ise... Polnud vigagi. Suht hea oli, eriti see emo-vampiiri koht. Super. (: