Tsauks, olen uus siin, ootaks kommentaare ja mitte väga kurja suhtumist
Ma olen alles väikene, väikene tüdrukutirts.
Nii väikene, et ei ole veel siia ilma sündinudki. Ema kõhus on mul hea ja mõnus olla, aga varsti ma tahaksin juba välja tulla, sinu käte vahel olla ja seda imelist maailma vaadata.
Tahaksin juba oma väikesed käekesed sulle kaela ümber panna ja sind oma suurte silmadega uurida.
Mõtlen tihti milline sa välja võiksid näha. Usun, et oled väga ilus ja sul võiksid olla pikad tumedad juuksed ja pruunid silmad, või sinised, isegi rohelised. Tahaksin siis täpselt sinu moodi olla ja kui ma suuremaks kasvan, tahaksin sinu kontsaga kingi jalga proovida, mis sest, et need natuke suured oleksid mulle.
Ma ju kasvan vaikselt, iga päevaga suuremaks ja kunagi kauges tulevikus saab minust naine!
Ja juba varsti ma tulengi, ainult natukene aega on mul veel jäänud siin, sinu sees.
Oh ema, kas sa oled õnnelik?
23. juuli ma siia ilma sündisingi! Mu emme nuttis kui ma sündisin, ma ei tea miks, ma olen ju ime!Emme, ära nuta, sul olen ju nüüd mina ja minul oled sina!
Kui ma oma mere värvi rohelised silmad esimest korda avasin, tuli välja, et emme ongi mul ilus, täpselt selline, nagu ma teda ette kujutasingi. Suurte pruunide silmadega ja pikkade pruunide juustega. Emme, sa oled nii ilus!
Täna oli minu kõige tähtsam päev, meid lasti haiglast koju. Päris oma koju! Päris oma voodit mul veel ei ole, ega mänguasju, aga emme kaisus olekski toredam tududa ju! Eriti tähtis oli see päev sellepärast, et täna ma sain endale nime! Tere, minu nimi on Mia! Aitäh sulle emme, selle ilusa nime eest! Ma olen nii õnnelik, õnnelik, õnnelik! Nüüd jääb mul üle vaid kasvada ja emale rõõmuks olla. Ema, usu ma olen sulle pai laps, aitan sind ja ei jonni palju, võibolla ainult siis natuke, kui hambad tulevad või kõht on väga tühi. Meil saab nii tore olema koos, oii ma ei jõua seda ära oodatagi!
Peale nime panekut, ei läinudki me kohe koju, ma ei tea mispärast küll, aga läksime majja kus oli palju teisi lapsi. Suuremaid ja väiksemaid, poisse ja tüdrukuid. Ma ei tea mis koht see on, haigla see ei ole, haigla lõhnas teistmoodi. Siin lõhnab aga... ma ei teagi... kurbuse järele.
Emme andis mu ühe prillidega, vanema tädi kätte ja läksime teiste laste juurde tädiga.
Need lapsed olid kuidagi nukrad nagu. Nad ei mänginud koos ja ei naernud, üks poiss isegi nuttis kibedaid pisaraid.
Ootan emmet praegu ühes beebivoodis ja mõtlen vaikselt oma väikeseid mõtteid ja seda ka, kus ta küll nii kauaks jääb? Kõht on juba tühi ja meel läheb kurvaks, aga emmet ei näe ma veel kusagil.
Siis läks juba väga pimedaks ja öö tuli. Emmet pole ikka veel tulnud. No kus sa ometi oled, tahaks ju sinu kaisus, oma kodus magada, mitte siin kõledas, suures ruumis.
Mul on külm ja kõht on tühi. Meel läks lausa nii kurvaks, et hakkasin nutma. Nutsin kuni keegi tuli. Lõpuks ometi emme!
Ei, see ei olnudki emme. See sama prillidega vanem tädi hoopis. Ta võttis mu õrnalt sülle ja söötis mul kõhu täis. Ja siis lausus ta sõbraliku tooniga sõnad, millest ma sel hetkel aru ei saanud.
"Noh, väike preili, kas hakkad oma uue koduga juba harjuma? Ei olegi ju nii hull siin, ega ju? Ja kui sa hea laps oled ja ilusti käitud, võib mõni tore perekond sind endale lapsekski tahta, vaat mis siis viga!"
Mida?? Ei taha! Mul on ju oma emme! Kes see tädi on ja mis rumalat juttu ta ajab, emme ju kohe tuleb mulle järele, või..? Mis koht see üldse niisugune on ja kus on minu emme? Oh, kuidas oleks tahtnud oma küsimustele vastuseid saada sel hetkel. Ma ei mõistnud palju, aga seda ma mõistsin, et midagi on viltu. Siis mul tuli nutt peale ja siis ma nutsin ja nutsin ja kõik ülejäänud kuud nutsin ka!
Minu esimene sõna oli "tädi", sõna "emme" asemel. See oli niisiis lastekodu, minu kodu.
Aastad läksid ja ema ei tulnudki mitte kunagi tagasi.
Miks, seda ei teadnud keegi. Kas oli meil mingi viga küljes, või olime oma emadele miskit halba teinud? Kas oma last oli siis nii raske armastada?
Tädid olid vahest toredad, vahest kurjad. Kui sõna ei kuulanud kohe, siis meid peksti, kui taldrikut tühjaks ei söönud, ei antud järgmine päev üldse süüa!
Iga päev ma ootasin, et ema tuleks, joonistasin talle kaarte, kus olid peal inglid ja südamed, korjasin lilli, ja õhtuti nutsin vaikselt oma voodis padja sisse, et mitte häält teha. "Miks ema? Tule ometi, vii mind siit ära, ma igatsen sind!"
Ka teised lapsed nutsid salaja, kuna emad neid ei tahtnud.
Pealkiri: Eksinud hing 
8/12/2009, 07:27
