Tuule hing

Lühijutt, mille sugemed on aastast 2012. Ehk siis ma kirjutasin selle kunagi oma vanasse arvutisse, mis läks katki, siis ma kirjutasin uuesti (uus versioon oli tunduvalt lahjem kui algne) ja nüüd siis timmisin veidi. Võib siiski leiduda mingeid (loogika)vigasid.


Tuule hing

Väljas möllas maru. Tuul kompis mööda majaääri, otsides võimalust see endaga kaasa viia. Vihm pladises mööda räästaid ja peksis mulda laiali. Puud paindusid selle tugeva tuule all ning oigasid. Vana maja naksus väsinult.
Toas, eemal sellest kõigest, soojade tekkide seea, istusid õde ja vend, Lembit ja Liia. Lembit vaatas rahumeeli telekat, jalad üle tugitooli käetoe, vahetevahel laual asuvasse läpakasse midagi trükkides. Liia lebas diivanil, pikad blondid juuksed lohakas krunnis ja saatis sõnumeid, näol ilme, mis kuulus erakordselt tüdinud inimesele.
“Sinuga on nii igav!,” torises Liia järsku,”Ma oleksin võinud praegu tüdrukutega linnas olla ja elu vaadata..”
“Ära aja hullu juttu;” turtsus Lembit,” Sa oled kaksteist, mis elu sul vaja näha on.”
“Mh!” tegi Liia,”Vahemalt emal ja isal on lõbus- nende pulma-aastapäev sattus nüüd küll ilusale päevale.” Ta vaatas vastikusega seda vihast ilma. Laisalt ajas ta end üles, keris pleedi ümber ning istus aknalauale, nägu vastu aknaklaasi.
“Tule ära sealt, äikesega ei või akna all olla,” sõnas Lembit tuimalt, pööramata pilku ekraanilt.
Liia ei kuulanud teda vaid tõmbas end kokku ja keskendus oma telefonile.Siis vaatas ta aknast välja.
Üks eriti lai ja ere pikne valgustas tervet õue, kaasas vali ja pilvi käristav müristus. Liia kiljatas instiktiivselt ja kukkus rabeledes põrandale. Vool kadus.
“Ole paigal, muidu ajad midagi ümber,” ütles Lembit, ajas end tugitoolist püsti ja otsis käsikaudu oma õde. Tema sõrmede alla sattus hirmust värisev kleenuke keha, mis kiirelt haaras tast kinni.
“Ma lähen toon küünlad, ole seni siin, eks?” sõnas Lembit ja patsutas kohmakalt Liiat seljale.
Ema hoidis küünlaid köögikapis. Tal oli neid tohutult palju, alustades pisikestest teeküünadest, lõpetades jõhkratega, mis põlesid järjest kaks päeva. Just viimase järg Lembi kobaski, haarates jämedast küünlast ebakindlalt kinni. Nüüd oli veel tikke vaja.
“Kaua sul läheb?” karjus Liia, üritades oma hääldse sugenenud paanikat varjata.
“Kohe tulen!” hõikas Lembit, kobades pimest tikkude järgi. Lõpuks tabasid ta sõrmed hoopiski välgumihklit, mis oli kordades parem variant.
Lembit pani küünla põlema, kuid vaevu sekundi pärast kustus see taas nagu oleks keegi selle peale puhunud.
“Lembit...” kuulis ta õhkõrna sosinat, nii vaikset, et see võis vabalt ettekujutus olla.
Lembit, soovitamata oma luuludega üksi pimedas olla, süütas kiirelt küünla, haaras käigu pealt taldriku sellele alla ja tippis ettevaatlikult elutuppa. Küünal muutis ta silmad sügavamaks ja veelgi tumedamaks, pruunist sai lõpmata must.
Lembitu üllatuseks Liia ei istunudki oma telefonis, vaid valgustas meeleheitlikult ümbrust.
“Kas sa ei kuule seda?” nõudis ta.  Ka tema silmadest tundus küünlaleek kogu elu välja imevat.
“Mida?” küsis ta veidi kiiremini, kui ta oleks tahtnud. Liia osutas näpuga üles.
Lembit kuulatas. Ülalt korruselt kõlasid imevaiksed mütsud ja vali vihin.
“Ma lähen uurin järgi,” noogutas ta ja tõmbas närviliselt käega üle siilipea. Isegi, kui see ei olnud midagi erilist, muutsid sellised helid ta ärevaks.

Ta jõudis telefonivalgel üsna kiiresti trepist üles. Hääled, nüüd juba nagu keegi viskaks mööblit ringi, tulid tema toast.
Lembit vajutas lingi alla, kuid uks ei liikunud paigast. Ta kergitas imestusest kulme ja proovis uuesti, seekord täie jõuga. Uks liikus veidi ja kohe sai ka süüdlase teada- aken oli lahti paiskunud ja avaldas uksele survet. Lembitul õnnestus uksest sisse murda ja suure vaevaga aken kinni panna.
Lembit vaatas mureda näoga tema ümber valitsevat segadust- voodi ja riided olid rohkem laiali kui enne, postrid olid enamuses seintelt maha kukkunud, tuba peenikesi oksi täis. Õnneks oli ta arvuti alla kaasa võtnud, kes teab, mis kahju see siin oleks saanud. Tuul vilistas mööda aknaraami, igatsedes tagasi laamendama tulla.
„Kõik korras!” röökis ta alla korrusele, et Liia ei muretseks. Või, noh, kui palju Liia ikka tema pärast muretseb. Tõenäoliselt oli ta olnud enda heaolu pärast mures.
Ma ei hakka seda jama koristama, otsustas ta kaljukindalt ja tegi lihtsalt voodi vabaks. Homme on tal aega küll.
Ta viskas riided seljast ja hüppas külma voodisse ning jäi lage jõllitama. Metsistunud tuul ulgus ja vingus nagu haavatud loom. Käsikaudu kompis Lembit üles iPodi ja võttis nõuks see segaja muusikaga vaigistada.
"Lembit...." kõlas hääl. Postrid seinal liikusid korraks nagu oleks õrn iil neist üle käinud. Noormees kangestus poolel teel, pilk paaniliselt mööda tuba vilamas.
See ei olnud ettekujutus, selles oli ta kindel. See oli samasugune määramatu hääl nagu ta köögis oli kuulnud. Kas see oli naise või mehe hääl, vana või noore... seda ei olnud aru saada. Ta tõmbas end aeglaselt istuli ja hüüatas:"Kes see on?" tundes end väga rumalalt, rääkides palja õhuga.
"Lembit..." kostus sosin otse tema kõrva äärest. Ta peaaegu tundis hingeõhku oma kaelal ning aeglane külmus liikus mööda ta keha alla. Käekarvad tõusid püsti. Lembit oli valmis alla korrusele jooksma, kuid ta avastas, et ei suuda end liigutada. Mitte ükski lihas ei allunud tema käsklusele, peale südame, mis pumpas hetkel meeletus koguses verd mööda keha.Ta tundis, kuidas ta pea hakkab ringi käima ja õhust puudust tuleb. Ta püüdis õhku ahmida, kuid mida rohkem ta proovis, seda vähemaks tundus toas õhku jäävat. Viimane paanikahoog oli tal kümne aasta eest ning läbi hägu tuli meelde, kuidas sellega toime tulla. Ta hoidis hinge kinni ja üritas siis rahuneda, kuid süda jätkas pekslemist. Ta tundis end kinnipüütud loomana ning tõmbas kõigest hoolimata suure sõõmu õhku.
Järsku ei tahtnudki hapnik enam lõppeda. Kuid Lembit tundis nagu miski oleks ta sisesmuse pahupidi pööranud ja kopsud tulitasid. Siis läks ka see üle ning ta sai taas oma käsi kasutada.
Kui ta jalgele tõusis, käis pea ikka ringi. Ta ei saanud aru, mis just juhtunud oli ning millest see hoog tekkinud oli. Ta pani tule põlema ja vaatas kissitades peeglisse.

Millegipärast tundus ta endale nii võõras. Ta vaatas lähemalt. Veider- tema tavalistest pruunidest silmadest olid saanud helehallid, peaaegu valged. Väga, väga veider. Paanikahoog ei pane muuda inimest väliselt.
Lembit tundis, kuidas kohutav peavalu teda vallutab- see algas kuklast ja liikus otsmikusse. Ning siis, ilma mitte mingi kahtluseta, rääkis hääl jälle.
"Sa kuulud meile. Allu meile." Nooruk vaatas ehmunult peeglist oma suud liikumas. Ta laksatas selle peale, kuid hammustas siis iseennast. Pärani silmi vahtis ta oma veritsevat kätt.
"Mis kurat siin toimub?" küsis ta kõva häälega.
"Sa oled meie. Allu," vastas ta iseendale.
Nüüd ta hakkas seda tundma- tema teadvuses oli midagi teistsugust, mis ei pidanuks sinna kuuluma. See varjas osad tema mälestused ja Lembit tundis, kuidas ta hakkab ümbritsevat järjest vähem tajuma. Tundus nagu oleks ta kuskil kaugel  või vaataks filmi läbi kellegi teise silmade. Ta nägi oma kätt tõusmas ja end seda vaatamas, kuid ta ise ei olnud seda teinud. Lembit üritas sisemuses rabeleda, kuid temast oli alles jäänud ainult väike kübe, mis lükati julmalt kuskile soppi. Kuid tal lasti vaadata pealt, mida ta teeb.
Tema peas valitses ainult lõputu vihin. See oli tuul. Lembit ei suutnud kuidagi uskuda, et tuul oli tema üle võimust võtnud, see oli täielik absurd. Aga nii see ilmselt oligi, sest kehatu hääl kordas:"Sa kuulud meile. Allu. Sa oled meie." Ning tundus nagu tema oleks küll peremees, aga parasiit on ta vallutanud.
"Lembit, ma tõin su arvuti tagasi," Liia astus rõõmsalt uksest sisse ja Lembit nägi teda teleskoobi teisest otsast."Mis sa peegli ees seisad, imetleda sul nagunii midagi pole," viskas ta õde ning sammus patside lehvides toast välja.
Pea sumises edasi, aga nüüd suutis ta  veidi eristada selle tähendust. Tundus, et uus teadvus oli vaimustusest iseendast ja Liia sõnad oli tõsine solvang. Nad tahtsid teda tappa.
Lembit karjus, kuid see jäi tema sisse. Tema kuju irvitas ja ütles peeglisse:
"Seni, kuni meie valitseme, ei saa sa midagi teha," ning ta üritas peegli eest minema astuda, kuid koperdas. Paistis, et nad olid oma kohalolekuga häirinud seda ajukeskust, mis vastutab selliste elementaarsete asjade eest. Lembiti kest üritas end üles saada ja lõpetas neljakäpukil. Ta haaras maast pliiatsi ja harjutas natuke käteosavust, mängides sellega sõrmede peal. See sai liiga kiirelt selgeks, liiga kiirelt oli kest valmis liikvele minema. Lembit peksis oma kujutletavat vangikongi ja üritas minema pääseda, kui tulutult- tema tahtejõud polnud kunagi märkimisväärne olnud, nii ka nüüd.
Kest vaarus koridoris seinast seina ja lõi huupi uksi lahti. Vanemate tuba, külaliste tuba... ning lõpuks, õe tuba. Kuid see oli lukus nagu alati. Lembit hingas kergendatult, kui kuulis hämmastunud vihinat. Nad ei teadnud, mida teha, nende jaoks nägi see välja nagu uks, aga oli läbipääsmatu nagu sein.
"Lembit, mida sa tahad?" kuulsin Liia pahast häält. "Ma magan, mine ära!"
Kest tagus kätega ust edasi. Lembit kuulis  ähmaselt, et Liia kolistas midagi sees ja siis käis klõpsatus- uks läks lahti. Tüdruk seisis pahaselt uksel, olles valmis rahurikkujat läbi sõimama, aga need sõnad hääbusid tema suul. Lembit ei saanudki teada, mida ta oli plaaninud öelda, sest järgmisel hetkel nägi ta oma kätt õele pliiatsiga kõrri virutamas. Veri nirises tema käte vahelt alla ning Liia suutis ainult koriseda. Ta vajus kokku ja vaatas Lembitule hämmeldunud ja hirmunud näoga otsa.
Ta õde oli surnud. Lembit oli tapnud oma õe. Jah, ta õde oli olnud vastik tüütus, kuid selised on nad kõik- ta ei oleks eales oma lihasele kallile õele midagi teinud. Lembit nuuksus kurbusest ja ahastusest, suutmata midagi ette võtta.
Aga kest ei jäänud kauaks paigale ning keeras Lembitu õele selja. Ta jätkas laamendamist- viskas suvalisi asju vastu seina, tagus klaasi jalaga katki. Ühesõnaga, katsetas oma keha. Varsti jättis Lembit maha verise raja, sest tema jalad olid kilde täis. Õnneks ta ei tundnud füüsilist valu- tema õe surm oli kõik muu varjutanud. Tema keha oli kontrollimatu ning kõige hullem oligi see, et ta nägi, mis see tegi.
Kest pusis välisukse kallal, kuni otsustas loobuda ja hoopis aknast väljuda. Klaasikillud katsid tema nägu ja kogu keha, kui ta seal välja hüppas. Veri varjas vaatevälja, kuid see vrakk jätkas liikumist.
Lembit oli loobunud. Ta ei suutnud olukorda kontrollida ja ilmselt ei saa ta seda enam kunagi. Temast saab tagaaetav arutu mõrvar, kes tapab ilmselt kõik, mis ta teele ette jääb. Kuidas sai tuul oma olemuselt nii julm, arutu ja südameta olla? See pidi olema tuul, mis ta vallutas, muu see olla ei saanud.
Kest liikus väljas valitsevas tormis nagu kala vees. Teda ei paistnud mitte miski takistavat. Vahepeal ta hüppas tuule suunas nagu tahaks kaasa liuelda ning Lembit tabas pettunud sahinat. Ta itsitas kahjurõõmsalt- ei, nad ei saa lennata. Inimene ei suuda olla nagu tuul. Kui nad seda taipavad, jätavad nad ehk selle keha maha?
Aga ei- nad tahtsid uuesti proovida. Lembitu õuduseks otsisid nad võimalust kuhugi kõrgele ronida, et siis hoog sisse saada ja tormiga koos  liikuda siit kaugemale. Kest liginenes lipuvardale ning jäi seda seirama. Ta hakkas sealt üles ronima vähimagi vaevata ning Lembit oli imestunud, et tema kehas sellist jõudu ja osavust leidub. Varras kõikus tuulega ohtlikult, kuid kest ei teinud sellest välja. Tipus olles ta seisatas korra ning lasi siis lahti.
Maapind lähenes liiga kiirelt. Tuul sai aru, et inimene ei ole selline nagu tema ning lahkus kehast. Liiga äkki oli Lembit iseenda peremees ning liiga kiirelt tuli vastu maapind. Ta tundis tuhmi mütsatust, tumedat valu ning maailm kadus.

Järelsõna. Liia.

Kolm kuud on möödas Lembitu hullusehoos. Täna sai ta haiglast välja, kuid ainult selleks, et uuesti luku taha minna. Kohus ei määranud teda vastutavaks oma tegude eest, ta määrati kohalikus raviasutuses ravile. Ehk siis pisteti hullumajja
Mul on siiani raske meenutada selle õhtu sündmuseid. Ma tean, et ta polnud tema ise- selliseid silmi olin ma ainult filmis näinud- need olin peaaegu üleni valged, ainult pupill mustendas seal keskel. Hirmuäratav. Lembit poleks kunagi mulle midagi halba teinud.
Minu ellujäämine oli napp. Mind päästis ilmselt pidev telefoni kaasaskandmine, niisiis sain ma kohe kiirabisse helistada. Mitte, et ma muidugi rääkida oleks saanud, aga õnneks mind võeti tõsiselt ja abi saabus kiirelt. Mind oleks võib-olla märkamata jäetud, kui ma poleks oma viimase jõuga vaasi vastu klaasi visanud.
Ma elasin kliinilise surma üle. Mu häälepaelad on elu lõpuni vigastatud ja mu hääl jääbki kärisema. Kogemus, mis muutis mind 12-aastasest lapsest täiskasvanuks. Maailm tundub teine.
Aga Lembit- ta läks tõesti pärast seda hulluks. Ta ei uskunud, et ma elus olen, ta pidas mind viirastuseks. Politsei ei tahtnud mind aluguses tema juurde lasta, aga kui ma esimest korda läksin... ta vaatas mind kahvatu näoga ja ütles:"Kas su hing ei saa rahu? Sa tulid mulle kätte maksma?" ning rohkem ma ei saanudki temaga suhelda, sest sellest hetkest ei ajanud ta enam normaalset juttu. Vanemad on peaaegu lahutuse äärel. Paistab, et elu läheb edasi, kuigi teist rada pidi...
Lembit keeldub õue minemast ja sonib midagi tuulest. Ta kardab tuult. Ning vahel, kui ma olen üksinda oma toas, kui kõik peale minu magavad ning ma ketran lakke vahtides üha uuesti ja uuesti juhtunud läbi, tundub mulle, et ma kuulen ümberringi tuuleiili sahisema.
Tuuleiili, mis ütleb: „Liia...”