Hing numbrites

Mõtlesin, et pole ammu suutnud midagi kirja panna ja veel vähem siia üles panna, nii et tulin siis sellise asjaga lagedale. Tunnen ise ka, et tegu pole vast kõige originaalsema mõttevälgatusega, aga eks vaja ikka kuidagi harjutada, et mitte rooste minna... :) Aga vastukaja sooviks ikka saada

Proloog

Sel hommikul ärkasin enne äratuskella. Kohe, kui silmad avasin, tundsin kõhus meeldivat soojust, mis minus laiali valgus ja mind seestpoolt kõditas. Hõõrusin unejäägid silmadest ja naeratasin endamisi, kui mu pilk mu paremale käevarrele langes. Mustad numbrid mu käe siseküljel näitasid tänast kuupäeva. 8 väikest musta numbrikest, mida olin oma 17 eluaasta jooksul loetamatu arv kordi silmitsenud. 24-05-32. Olin kogu oma elu seda päeva oodanud.

Tõusin istukile ja vaatasin vastasseinal helendavaid numbreid. Kell oli peaaegu 7 hommikul. Vaatamata varasele hommikutunnile tundsin ma end erakordselt hästi. Ootusärevus andis mulle energiat ja ma ei tundnud mingit väsimust. Läksin vannituppa ja lootsin, et dušš rahustab mind, kuid iga sooja vee all veedetud sekund muutis mu veel elevamaks. Peatasin nupuvajutusega veevoolu ja jõudsin tagasi oma tuppa just parajal ajal, et kuulda mu äratuskella meeldivat, kuid veidi nõudlikku häält: "Kahekümne neljas mai kaks tuhat ükssada kolmkümmend kaks. Kell on 7 hommikul ja õues on 24 kraadi sooja." Hääl vaikis ja tuba täitus minu valitud äratuskella helinaga.

"Ma ei maga!" kinnitasin äratuskellale, mis minu hääle peale kohe vaikis. Tõmbasin juba eelmisel õhtul valmis pandud riided selga ja hüplesin köögi poole. Üle korteri heljus kange kohvi lõhn, mis andis märku sellest, et mu vanemad olid juba hommikust söömas. Kööki astudes nägin isa, kes kohvimasina ees seistes üritas sellele selgitada, et ta oli endale tellinud piimakohvi, mitte musta ja kanget tõrva (masin piiksus meeleheitlikult ja vilgutas lambikest, mis näitas, et masinas on piim otsa saanud), ja ema, kes parajasti lauda kattis. Imekombel oli ka mu 15-aastane vend Tom juba laua taha istunud ja ahmis suurel kiirusel vorstivõileibu.

Kohe, kui kööki astusin, kinnitusid kõigi pereliikmete pilgud minul. Ema vaatas mind säravate silmadega, isa pilk oli huvitatud, justkui üritaks ta analüüsida minu tuju ja käitumist. Tom vaid noogutas ja rüüpas klaasist mahla.

"Kuidas tunne on?" küsis ema ootusrikkalt. Väristasin end kergelt ja puhkesin naerma.

"Mul pole vist hommikul kunagi nii head tuju olnud," vastasin. Isa ja ema naeratasid, Tom aga pomises täis suuga: "Annaks Jumal, et su hommikune hea tuju rutiiniks ei muutuks."

Ema saatis Tomile salvava pilgu.
"Ole tasa! Vähemalt täna võiksid sa oma kommentaarid endale hoida," sekkus ka isa. Tom lõi tassi kolksuga lauale, tõusis järsult püsti ja sähvas köögist välja tormates: "Ma olen Lana pool."

Ema ohkas ja naeratas siis mulle: "Pole midagi, Emma. Vähemalt leiad sa täna oma hingesugulase."

Hingesugulase?!?!!?!?!? Oujee, see sõna annab aimu, et asi võib täitsa põnevaks kiskuda. Hingesugulane ei saa ju kunagi halba ennustada. Vähemalt ma loodan...

Mul on jube hea meel, et ma midagi sinu kirjutatut saan lugeda. Niiviisi, et ma algusest juba kaasa saan rääkida.

Ja muideks, Emma on väga lahe nimi. See on mulle alati meeldinud.

Ootan uut ka! :)

OHSAPOISS!!! Üle pika aja ma suutsin lugeda midagi. ja appi, see tundub nii põnev ja huvitav. Ning tõesti, hingesugulane - huvitav sõna. igatahes ma ootan kindlasti uut ja tahan teada, mis saama hakkab! :) Ja see aeg tundus ka huvitav

Nii tore on midagi sinu kirjutatud lugeda. :)
Mulle väga meeldis! Eriti see, et tegemist pole 2013 aastaga, vaid palju hilisemaga. See hingesugulase värk mulle meeldis ka, seda need numbrid tähendasidki? Et ta leiab oma hingesugulase sellel päeval?
Nimed on mõnusalt lihtsad ka ei mingid Rebecca - Melissasid.
Uuuut!  

Natuke seletavamat laadi osa seekord :) Tean, et veidi lühike, aga... küll jõuab veel pikemaid teha

I osa

Pool sajandit tagasi hakati vastsündinud lastele laseriga parema käe siseküljele tätoveerima numbreid, mis vastasid kuupäevale, mil nad kohtavad oma hingesugulast. Lisaks mustadele numbritele sisestati naha alla ka mingit ainet, mille mõjul just tätoveeringul oleval päeval hakkasid arvud värvi muutma. Värvaine mõju kestis tunni aja ringis, selle jooksul leidsid hingesugulased üksteist üles. Et hingesuguluses olevad paarid oma teist poolt kellegi teisega segi ei ajaks, oli igal paaril oma värv, mille järgi üksteist üles leida. Pärast seda muutus tätoveering nahavärvi.

Kõik ülejäänud minu peres olid oma hingesugulase juba leidnud. Isa ja ema olid 14-aastased, kui nad tutvusid. Numbrid nende käte sisekülgedel olid ühesugused ja nad jäid ootama aega, mil need värvi muutma hakkavad. Nad sai lähedasteks ja veetsid suurema osa päevadest (ja vahel ka öödest) koos. Nad olid täiesti kindlad, et just nende mustad numbrid lähevad ühesugust värvi. Kuue aasta pärast, 13.detsembril, oli isa broneerinud laua restoranis ja õhtul, kui nad emaga parajasti prae kallale olid asunud, tundsid mõlemad parema käe kohal kihelust ning vaatasid rõõmuga, kuidas nende tätoveeringud ühte tooni rohekaks tõmbusid. Sel õhtul tegi isa mu emale abieluettepaneku.

Tomil nii kergesti ei läinud. Temalgi oli paralleelklassis üks sõber, kellega ta arvud klappisid. Kui poisid päeval linna läksid, muutus Tomi tätoveering siniseks ja ta näitas seda oma sõbrale. Too aga vaatas Tomi suurte silmadega ja näitas oma kätt, millel kõik arvud jätkuvalt mustad olid. Poole tunni pärast nägi Tom suures rahvahulgas kellegi taeva poole sirutatud kätt, millel olid sama tooni arvud, mis Tomil endal. Nii leidis ta Lana. Nemadki said lähedasteks ja käisid tihti teineteise pool. Vanemad ei vaielnud kunagi, kui Tom kas või keset ööd kodunt ära läks, kui tegu oli Lanaga.

Ja siis olin mina. Viimane hingesugulaseta inimene perekonnas. Vaatamata suurele elevusele tundsin ma kerget hirmutorgatust. Mis siis, kui ma olen Hingetu? Meie koolis oli üks selline. Ta tätoveering oli küll määratud päeval värvi muutnud, kuid ta polnud oma hingesugulast leidnud. Aeg-ajalt võis seda juhtuda, kuigi harva. Hingesugulaseta inimesi kutsutigi Hingetuteks. Vaatamata tumedavarjundilisele hüüdnimele ei olnud sellised inimesed tavaliselt sugugi masendunud. Muidugi juhtus ka, et Hingetuks jäänud inimesed pettusid oma elus ja tõmbusid sügavale endasse. Lootsin, et ma ei ole üks sellistest.

Pühkisin muremõtted peast. Hommik oli igal juhul ilus. Tahtsin teada, mis värvi minu tätoveering tõmbub. Kollaseks? Lillaks? Pruuniks? Ja milline saab olema minu hingesugulane? Kas mõni väike tüdruk või keskealine habetunud mees? Kas mõni tuttav või täiesti tundmatu inimene? Elevusest kergelt värisevate kätega tõmbasin koolikoti luku kinni ja kadestasin mõttes Tomi, kellel oli koolivaba päev. Nende klass oli saanud viimaste testide eest piisavalt palju punkte, et terve koolipäev ära jätta. Nimelt kehtis meie koolis süsteem, kus iga testi eest saadud punkti sai kuidagi ära kasutada. Võis ära jätta tunde või organiseerida ekskursioone, tuua klassi aknalauale uus potilill või korraldada kõigile huvi pakkuv koolitus. See oli paljudele tugevaks motivatsiooniks ja õppeedukus tõusis silmnähtavalt. Ilmselgelt eelistas Tomi klass tunde ära jätta. Koguda terve veerand punkte, et üks päev vabaks saada!..

Tõmbasin tennised jalga ja astusin õue, iga sekundiga lähemal oma hingesugulase kohtamisele.

Mulle väga meeldib :).
Nii põnev jutt juba praegu ja ma loodan, et Emma leiab enda hingesugulase.
Eriti meeldib see, et siin on ajaga edasi rännatud, minu arvates just need uue ajaga kaasa tulevad muutused (näiteks see äratuskell, kohvimasin ja tätoveering) on põnevad.
Igatahes ootan ma uut osa .

Mulle väga väga meeldib! Tahaks juba väga uut osa. Jap, see et ajas on edasi mindud, teeb selle kindlasti veel lahedamaks ja mõte on ka super! Ma loodan samuti, et Emma leiab hingekaaslase ja tahaksin täiega teada, kelle. See on nii põnev! Uuuuuuut! =)

Esimene osa ei jõudnud alatagi, kui see juba otsa sai.

Aga muidu tundub põnev. Tulevikujuttudega ongi selline lugu, et sa kas kasutad seal selliseid aspekte, mida niigi juba kõik arvavad ehk teed lihtsalt tavalise jutu või paned sinna midagi täiesti uut ja teistsugust sisse. See hingesugulase värk paistab päris laheda mõttena. Lase aga edasi!

Aitäh-aitäh kommenteerijatele!

II osa

Iga samm, mille tegin, viis mind lähemale mu puuduvale osale. Tundsin, kuidas mu samm kergelt hüplema hakkas. Nägin juba eemalt, et väikse varikatuse all ootas mind minu klassiõde Louise. Lehvitasin talle ja jõudsin mõne hetke pärast temani.

"Ma olen sinu pärast kuus rongi mööda lasknud," porises Louise tervituseks ja embas mind. Paari sekundiga oli tema viril näoilme asendunud laia ja särava naeratusega. Ta võttis mu paremast käest kinni ja küsis: "Mis tunne on? Parem kui sünnipäevahommikul?"
Naersin ja vastasin: "Kõvasti parem."
Louise naeratus värahtas. Tema tätoveering näitas alles aastate kaugusel olevat kuupäeva.
"Kuigi sünnipäevakinkidest tunnen küll puudust," lisasin kiiresti. Louise naeratas ja sättis oma blondi juuksesalgu kõrva taha.
"Vean kihla, et su arvud lähevad oranži värvi," ütles ta.
"Miks nii?" küsisin, kuigi teadsin, mis ta vastab.
"Ma nägin unes, et su käsi helendab oranžikalt," kissitas Louise päikese poole vaadates silmi.
"Ega sa mu hingesugulast ei näinud? Teeksid äratundmise kenakesti lihtsamaks," pärisin. Louise  raputas pead ja naeratas vabandavalt.

Louise ema Hannah oli üks nende seast, kes oli oma hingesugulase leidnud juba varajases lapsepõlves. Kaks väikest tüdrukut avastasid peagi, et nende unenäod kattuvad paljuski ja see kokkusattumus tundus neile ääretult huvitav. Läbi aastate uurisid nad oma unenägusid ja seostasid neid päriselus toimunud sündmustega. Nende tööks sai inimeste unenägude lahtiseletamine. Nad olid lahutamatud sõbrannad ja töökaaslased, kuni ühel päeval tabas Hannah hingesugulast välgunool. Louise ema oli tol hetkel sõbranna kõrval ja nägi tolle surma pealt. Pärast seda jättis ta töö ja igasuguse unenägude tõlgendamise. Kuid välgunool oli temas äratanud midagi, mis teda sugugi ei rõõmustanud. Naine hakkas nägema unenägusid, mis said tõelisuseks. Kui maailmas oli midagi, millest Hannah soovis lahti saada, olid need unenäod ning nende mõistmine, miski, mis tuletas paratamatult meelde tema surnud hingekaaslast. Ometigi päris Hannah õnnetuseks tema ande ka tema tütar, Louise.

Vaevalt olin oma viimase lause jõudnud lõpetada, kui meie ees rööbastel peatus järjekordne pikk, metalselt särav rong. See oli süsimust ja voolujoonelise ehitusega ning selle vastupidavat metalli lõhestasid suured perfektselt puhtad aknaklaasid, kust paistsid reisijate peanupud. Päikese käes sillerdavas rongis oli umbes viissada istekohta, kuid need paistsid juba täis olevat. Vaatamata sellele, et elasime Louisega äärelinnas, oli kesklinna sõitjaid tohutu hulk.

Rongiuksed libisesid hääletult lahti ja mina, Louise ning veel vähemalt kümme inimest kiirustasime sisse astuma. Hetkel, mil rong uksed sulges, jooksis kõrvaltänavast välja noor portfelliga mees, kuid rehmas siis käega ja jäi peatusesse järgmist rongi ootama.

"Ma ei saa kunagi aru, miks nad jooksevad," raputas Louise mõistmatult pead. "Rong käib iga minuti tagant, jumala eest."

Pressisime end mõnest inimesest mööda ja saime üpris hea seismiskoha posti juures. Louise vaatas erutatult ringi ja kordas vaikse häälega iga natukese aja tagant: "Ega su arvud pole värvi muutnud? Äkki leiad siin rongis kellegi? Mis siis, kui su hingesugulane on see mopsinäoga tädike seal? Või see surnumatja ilmega mustas mantlis mees?"

Imestasin, miks üks normaalne inimene nii sooja ilmaga üldse mingit musta mantlit kandma peaks.

Rong sõitis vaikselt mööda rööpaid ja jõudis uude peatusesse iga minuti tagant. Kiirus oli suur ja postist kinnihoidmine oli tihtipeale vaevanõudev. Olin kuulnud, et kunagi populaarsetes metroodes oli seismine samuti raske olnud. Minu jaoks oli hirmutav mõelda, et inimesed läksid minevikus vabatahtlikult sügavale maa alla, et sihtkohta jõuda. Miks ei võinud sama süsteem kehtida maa peal, kus on ometigi päikest, ei teki klaustrofoobiat ja ei pea kulutama kallist aega maa alt väljatulemisele? Igal juhul olid metrood, nagu ka autod, paarkümmend aastat tagasi oma populaarsuse kaotanud ning selle asemel kasutasid kõik kiireid ja mugavaid ronge. Polnud vaja ka mingeid rongijuhte: rongid sõitsid mööda rööpaid etteantud sihtkohta, tehes iga kindla vahemaa tagant peatusi. Kui rongi teele tekkis mõni ootamatu takistus, käivitusid automaatselt pidurid. Et ootamatud teeületajad rongi teed ei segaks, olid üle tee ehitatud laiad sillad, mis moodustasid üle sõidutee tihtipeale lausa tunneleid.

Tee koolini võttis aega peaaegu tunni. Vahetasime Louisega kaks korda rongi ja iga kord kinnitas Louise, et kindlasti kohtan just selles rongis oma hingekaaslast. Suutsin vaid naeratada ja kaasa noogutada.

Mulle meeldis, kohe väga.
Louise tundub väga energiline, või siis mina kujutan seda ette .
Ma ootan jälle uut osa, kohe väga ootan :).

Uuu, see läheb aina huvitavamaks. See kutt, kes rongist maha jäi pidi olema tähtis. Nii, et millal uut osa saab?

Väga väga hea. Ja nagu Mezilane ütles, siis see rongist maha jäänud kutt peab midagi tähendama. Vähemalt ma loodan!

Ma elan ka siin jutule ja uue osa valmimisele kaasa. :)

Ma ei oska eelmistele muud lisada, kui et ma loen ka seda juttu, see meeldib mulle väga ja ootan huviga uut osa  

Ja ma jõudsingi tänase päeva jooksul uue osa üles panna!!!

III osa

Mõni peatus enne minu ja Louise väljumist kuulsime, kuidas veidi eemal üks keskealine lillelises kleidis naine õhku ahmima hakkas. Ta vaatas šokeeritult oma käsivart ja tõstis päikeseprillid üles, justkui võiksid nood olla süüdi tema silmapettes. Metsik helk silmis, vaatas naine lähemal seisvate inimeste käsi, kuid nägemata sarnast värvi tätoveeringut, tõstis käe kõrgele üles ja hüüdis: "24-05-32! Otsin oma hingesugulast!"

Vaid sel hetkel meenus mulle, et minagi olen 24-05-32. Pöörasin kiiresti oma parema käe sisekülje silme ette, kuid mu arvud jäid kangekaelselt mustaks. Tundsin kerget pettumust.

Louise tonksas mind vaikselt küünarnukiga ja sosistas: "No ole nüüd! Kas sa tahtsid tõesti endale sellist hüsteerilist naist hingesugulaseks?"

Vaatasin, kuidas naine haaras enda embusse endast mõni aasta noorema mustajuukselise neidise ja hakkas häälekalt nutma, ise korrutades: "Lõpuks ometi! Ma ei suuda seda uskuda!"

Keegi hakkas plaksutama ja paar õrnahingelisemat naist pühkis silmanurgast pisara; mõni saatis paarile kadedust tulvil pilgu. Üks tüdruk sikutas ema seelikust ja küsis siis peenikese häälega: "Emme, millal minu käsi särama hakkab?"
Ema vaatas kurva näoga oma last ja vastas siis pehme häälega: "Kullake, sul on veel aega. Ära mõtle selle peale, ega sinu kaaslane kuhugi kaduma lähe!"

Ema ja lapse kõrval seisev räsitud välimusega vanamees turtsatas ja raputas pead.

"Kas midagi on valesti?" küsis lapse ema teravalt ja tõmbas tüdruku ettevaatlikult endale lähemale. Vanamees naeris rõõmutult, paljastades rea puseriti paiknevaid hambaid.

"Te olete inimesed meeleheitlikuks teinud," sisistas vanamees. "Te mõtlete ainult, millal te oma hingesugulased leiate ja te ei saa aru, et nad on teile ette kirjutatud. Need haiglased inimesed on teile ajuloputust teinud ja te ei oska enam muule mõelda, ainult vaatate oma lolle arve käe peal! Saatus! Lubage naerda! See saatus on kellegi nõme leiutis, et te ei pööraks tähelepanu sellele, mis teie ümber tegelikult toimub!"

Ema oli katnud oma lapse kõrvad kätega ja vaatas vanameest, vastikus näol. Ümberringi kostis rahva seast nördinuid hääli, mis väljendasid pahameelt. Keegi hüüdis: "Kui saatust pole, siis kuidas kõik hingesugulased üksteist üles leiavad?"

Nägin vaid vanamehe irvet, kui Louise mu käest võttis ja mu rongist välja tiris.

"Ära kuula seda seniilset vanameest. Need Ebausklikud oskavad alati mingit jama suust välja ajada," ütles Louise, teadja ilme näol. Kehitasin õlgu. Ma polnud kunagi Ebausklikest aru saanud. Tõepoolest, isegi kui kogu see arvude ja hingesugulaste asi oli kellegi leiutis, siis ometigi leidsid ju sama värviga inimesed üksteist peaaegu alati üles? Kui mitte saatus, siis mis muu võis selleni viia?

Louise tonksas mind jälle ja küsis siis: "Ega sa siis nüüd päriselt ei võtnud seda vanameest tõsiselt? Mingi pooletoobise juttu ei maksa küll kuulata."

Lõin käega ja naeratasin. Louise naeratas vastu ja lehvitas siis Paulile, kes parajasti paari oma sõbra seltsis veidi eemal teise rongi pealt maha astus. Paul kergitas veidi kahtlevalt kätt ja tegi meie suunas ebamäärase liigutuse. Kergitasin kulmu, kuid nähes Louise laia naeratust pöörasin pilgu eemale. Pauli suhtumine Louisesse oli minu jaoks alati mõistatus olnud. Kuigi nad olid lähedased sõbrad, suutis Paul iga kord, kui Louisega avalikult suhtlema sattus, omamoodi selgeks teha, et ta ei käi Louisega eriti tihti läbi. Ma ei tea ühtki teist inimest, kes jaksaks sellist suhtumist nii kaua taluda, ja ometigi oli Louise meeletult lootusrikas. Tahtsin kõigest väest Paulile selgeks teha, kui väärtuslik inimene tema kõrval oli. Kuid eks see ole ju nii: vaid vähesed oskavad väärtustada õigeid asju õigel ajal.

Oh, väga hea jutt on. Ma ei oska rohkem midagi lisada, kui et uut! 

Tundub põnev ja ootan uut :)

Endiselt meeldib. Palun uut!

Apppiii, ma tahan niiiiiiii teada, kes on peategelase hingekaaslane. Niii vägaa! ootan suure huviga uut :) Sa kirjutad ka hästi, mönus on lugeda. :)

Oeh, see on nüüd vist... kõvasti pikem osa kui eelmised

IV osa

Meie kool oli hiiglaslik heledat värvi ehitis, mida oli esmapilgul raske silmaga hoomata. Koolis õppis paar tuhat õpilast ja ometigi peeti meie kooli üheks väiksemaks õppeasutuseks. Suured klaasuksed olid pärani lahti ning neist vooris sisse ja välja tohutu hulk õpilasi. Sissepääsu juures seisid väiksed märkamatud metallpostid, mis kontrollisid iga sisseastuja isiku andmebaasist üle ning andsid märku, kui keegi üritas kooli sisse tuua mõnd keelatud ainet. Igal aastal leidus aga loomulikult paar geeniust, kes suutsid väravad ära petta ja kooli midagi transportida. Üldiselt olid need inimesed sellised lobamokad, et nad püüti mõnekümne minutiga kinni ja likvideeriti kogu õnnelikult sisseveetud kaup. Valdavalt toodi kooli kanget alkoholi või muud tühja-tähja, mille kooli territooriumil omamine õpetajaid ei rõõmustanud. Vaid korra oli keegi hakkama saanud suurema riukaga ja toonud sisse tabletid, mis panid inimese mõni minut pärast allaneelamist vajuma nii sügavasse unne, et magajat oli 12 tunni jooksul võimatu äratada. See "kangelane" oli jäänud vahele pärast seda, kui peale tema uinusid eksami ajal kõik tema klassikaaslased.

Nagu iga teisegi kooli peal, liikus meiegi koolis ringi igasuguseid jutte ja legende. Alati leidus keegi, kes tahtis end kirjutada kooli ajaloo lehekülgedele ja pigem halvas kui heas valguses. Või siis vähemalt õpetajate ja täiskasvanute silmis halvas valguses. Mõni kritseldas jäävmarkeriga vetsu seintele "teravmeelsusi", mõni vahetas õpetajate toas rippuvate võtmete asukohad ära, nii et pooled tunnid tuli ära jätta, et võtmed ära sorteerida. Aga need olid juba iganenud naljad. Meie kool oligi üks pigem iganenud nali, kus keegi ei tulnud kunagi välja millegi originaalsega ja ei leiutanud midagi uut. Meile piisas sellestki; me ei vajanud igapäevaseid hulle trikke nagu mõnes koolis, kus üks terve klass lõpetas kambaga psühhiaatri juures vastuvõtul.

Nii et meil oli üks igati tavaline kool. Oma draamade ja segiläinud suhetega, oma mustade arvude ja leidmata hingesugulastega. Mulle tundus meie kool pealiskaudne, seevastu Louise leidis, et seda olid vaid inimeste võltsid pealiskihid. Just sellepärast kadus Louise nädalavahetuseti tihti pidudele, kus ta erinevate natuke-purjus-aga-mitte-veel-päris inimestega tutvust sobitas ja üritas nende pealiskihtidest läbi murda, et näha tõelisi inimesi. Ma ei tea, kas tal see ka õnnestus ja mis rahuldust ta sellest leidis. Loodetavasti ei pidanud ta inimestes pettuma: minu kogemusel olidki inimesed tihti üdini pealiskaudsed, mitte ainult nende pealiskihid.

Aga täna tundus kool mulle palju armastusväärsem kui tavaliselt. Mu enda tavalisest tülpinud tujust polnud midagi alles, tundsin end üle pika aja hästi ja rõõmsana. Inimesed polnud nii järsku enam nii pealiskaudsed, nad üritasid lihtsalt enda nõrkusi võltsi naeratuse taha peita. Õpetajad tundusid peaaegu inimlikud, kooliseinad ei olnud enam nii rõhuvad kui muidu. Minu kõrval tundis Louisegi minu head tuju ja itsitas: "Sa võiksid iga päev endale hingekaaslasi leida."

Pööritasin silmi ja avasin klassiukse. Hetk pärast ukse avamist vohas klassist mulle näkku laine õpikulõhnalist õhku ja liiga valjusti üürgavat muusikat. Arvasin, et tundsin lausa bassi maitset oma keelel ja kurgus. Louise pani minu taga ukse kiiresti kinni ja karjus siis: "Jumala eest, keerake vaiksemaks, terve maja kukub varsti kokku!"

Mis polnud muidugi tõsi, kuna meie koolimaja oli ehitatud viimase tehnika järgi ehk see võis vastu pidada ka tugevamale maavärinale, rääkimata mõne õpilase taskuraadio bassist. Ometigi keeras keegi hääle vaiksemaks ja klassiseinte vahel põrkuv bass jäi tasemaks.

Louise lõi koti prantsuga lauale ja porises: "Mingi tarkur sai endale taskuraadio ja demonstreerib seda nüüd, nagu poleks üheksakümne üheksal protsendil klassist seda juba olemas."

Mis oli seekord tõsi, kuna lühikeste blondide juustega Georg heitis Louisele pahase pilgu ja keeras siis oma taskuraadio sootuks kinni, et see vargsi oma kotti pista. Louise ohkas ja ütles mulle siis: "Ma siiralt loodan, et sinu hingesugulane kas a) ei oma taskuraadiot või b) ei taha seda kõigile esitleda."

Naersin ja võtsin oma õpikud välja. Mõne hetke pärast ilmus minu ja Louise laua juurde meie sõber Carl ja kuulutas: "Naised, ma tean, kuidas meie turvaväravaid ära petta!"

Louise turtsatas ja märkis siis: "Kui sa sellest üle terve klassi karjud, ei jõua sa oma geniaalse plaani teostamisenigi."

Carl raputas pead ja madaldas siis oma häält: "Ärge uskuge, aga paari päeva pärast ilmun ma kooli millegi laheda ja keelatuga ja sina, Louise, ei saa siis teha muud, kui imestada ja kadestada Emmat, kes jääb mulle mu tegemistes truuks ja saab, erinevalt sinust, nautida minu töö vilju!"

"Kõlab, nagu tahaksid sa kuskil tüdrukute vetsus Emmaga kahekesi mingit joomingut organiseerida," sõnas Louise. "Kuigi ma olen kindel, et sa jääd vahele."

Carl sügas oma pruunide juustega kaetud kukalt ja kortsutas laupa: "Võiksid vähemasti edu soovida."

"Edu vahelejäämises," naeratas Louise armsasti ja läks klassi tahaotsa oma kapist vihikuid tooma. Carl pööras oma pruunide silma pilgu mulle.

"Kui see diiva tagasi tuleb, võid talle öelda, et ma viskasin ta oma Ideaalse Plaani Tulemuste Nautijate nimekirjast välja," ütles ta. "Ja muuseas, ilus kaelakee," lisas Carl, noogutades minu ehte poole. Turtsatasin ja rehmasin käega. Ilmselgelt üritas ta võita minu poolehoidu, et oleksin kahe käega tema plaani poolt, kuigi ta isegi ei kavatsenud seda mulle lahti seletada.

Kell helises ja Carl läks klassi teise otsa oma pinki.

Super, mulle meeldib, et peale selle hingesugulase leidmise toimub seal kooliis ka muud põnevat. Ootan huviga uut :)

*Nastiiiiiiik!!! ma tahan teada, kes on tema hingekaaslane! Aga muidu... Jube mõnus on lugeda, sa kirjutad nii hästi. Ma rohkem ei oska midagi öelda, väga lahe ja põnev on. :)
Ootan suure suure huviga uut!