Hing numbrites

Võtsin enne jutustamist lonksu teed. See oli mõru ja kange. Ian jälgis tähelepanelikult, et jooksin terve tassi tühjaks. Kulistasin kibeda vedeliku kiiruga alla ja panin tassi pingutatult naeratades lauakesele Iani jalgade juures. Vanamees uuris mind ja ütles siis: "No kas sa räägid ka siis või?"

Arthur ohkas ja vabandas jälle. Rehmasin käega ja alustasin. Rääkisin, et kohe, kui tätoveering mu käelt kadus, otsustasin, et pean oma hingekaaslase üles otsima. Jutustasin, kuidas läksin vanaisa juurde abi paluma, kuidas ta leiutas plaani, mille Arvude keskuses toimima panime. Kuidas avastasin pärast murul vedelemist, et kõike oli läbi klaasseinte näha olnud (selle peale kuulsin Iani poolt kergelt parastavat turtsatust, aga ma otsustasin seda ignoreerida). Rääkisin oma elevusest, kui vanaisa mu ukse taha ilmus ja ma lipikuga kodunt välja tormasin, et Arthurit leida.

Arthur kuulas mind tähelepanelikult ning tema hallikasroheliste silmade läbitungiv pilk ei lahkunud hetkekski mu näolt. Tundus, et ta üritab mu miimikat tundma õppida, lugeda minu näolt infot. Ta neelas mu sõnu ja tundus olevat tõeliselt huvitatud sellest, mida ma rääkisin. See oli minu jaoks uudne tunne. Ma polnud kunagi rääkinud kellegagi, kes tunduks siiralt huvitunud minu jutust. Tavaliselt, kui juhtusin võõras seltskonnas mingit pikemat juttu rääkima, kippusin närvi minema ja kaotasin vahel teksti pidepunkti, hakates rääkima enam-vähem kõrvalistest ja ebaolulistest asjadest. Arthuri kõrval istudes aga tundsin, kuidas mu jutt voolab. Kõik oli nii loogiline ja selge, mul oli lausa hea meel kõigest kogetust jutustada. Läbielatu ei tundunud enam raske või koormav, vaid mingi ammune minevikku kuuluv sündmuste jada, mis kõik leidis oma lõpu selles korteris, sellel räsitud diivanil.

Mind tõi maa peale Iani köhatus. Olin just oma jutuga ühele poole saanud ja veidi kohmetult naeratanud, sest mõistsin, et mu jutustus oli üpris pikale veninud. Ian ajas end aegamisi püsti ja seisis akna äärde.
"Ja mina lootsin veel Arthurit kogu sellest jamast säästa," pomises ta omaette.
"Vanaisa, palun! Kaua sa kavatsed veel nii pahur olla? Tal käivad vahest hood peal, aga ta ei ole kunagi pikemat aega tusane. Mitte nagu täna," lisas Arthur minu poole pöördudes. Kehitasin õlgu. Vanamees ei häirinud mind enam. Arvasin, et temaga oli kunagi juhtunud midagi ebameeldivat, mis ta kibestunuks tegi. Võtsin julguse kokku ja küsisin: "Ian... Miks te nii väga hingesugulaste süsteemi vastu olete?

"Ah, ei tasu sellest rääkida... Vanaisa kipub alati endast välja minema, kui see teema esile kerkib," seletas Arthur ebamugavust tundes. Ian aga raputas pead. Ta pööras end näoga meie poole ja sõnas: "Las ta küsib. Mul on vaid rõõm rääkida meie mädanenud süsteemist."

"Minu arvud kadusid mu käelt juba ammu. Ma kohtasin teda suvel rannas. Ta oli nii ilus ja noor ja muretu, nii õnnelik ja üllatunud elu üle. Ta oli päevitunud nagu minagi ja see oli päris päevitus, mitte see kunstlik, mis juba tollalgi peaaegu igal inimesel oli. Ta armastas päikest ja merd ja loodust. Nagu minagi. Öösiti hiilis ta mere äärde, et selili meres hulpida ja kuud vaadata. Tal oli kirjanikuhing. Ta tundis end alati üksikuna, kuigi teda ümbritsesid head inimesed. Sellised need unistajad on. Loodavad alati rohkem kui elu neile pakkuda suudab ning on siis pettunud. Siis nad riidlevad endaga, et ei naudi seda, mis neil on, ja kurvastavad veel rohkem."

Ian vaikis. Ta ise oli ka kirjanikuhing.

"Mina hulkusin ka öösiti ringi. Pimedas näeb inimesi paremini kui päevavalguses. Mina tahtsin ennast paremini näha. Kõndisin mere ääres ja mõtlesin. Tol ööl nägin kedagi meres hulpimas ja arvasin, et keegi on uppunud. Kahlasin läbi vee, kui mu arvud käel värvi muutsid. Läbi vee nägin ka uppuja käel säravaid arve ja üheks jubedaks hetkeks arvasin, et ma kohtan oma hingesugulast liiga hilja. Ta pikad tumedad juuksed heljusid ümber tema pea ja kui ta mind lähenemas kuulis, tegi ta oma silmad lahti ja vaatas mind. Ta ei liigutanud, aga tema silmis oli lõbus üllatus, mida ma hiljem veel nii palju kordi nägin. Ta naeris ja ta naeru kaja helises lainetelt vastu. Kui hästi ma seda naeru mäletan!"

Toas oli uskumatult vaikseks jäänud. Midagi pidi selles loos valesti minema, aga ma ei julgenud küsida. Arthur oli oma pea ära keeranud ja ma ei näinud tema nägu.

"Me reisisime. Iga kord oli tema silmis seesama lõbus üllatus, mis kogu maailma särama pani. Talle vaadati kõikjal järele, aga ta ei märganud seda. Sisimas oli ta ikka üksik ja õnnetu. Isegi hingesugulase leidmine ei aidanud teda. Ta ei näinud kunagi oma väärtust. Maailm oli tema jaoks nii oluline, aga ta ei tundnud end sellega vastavuses olevat. Mina ei osanud teda ümber veenda.
Aga siis tuli üks teine mees. Tema oskas keelitada. Või oli ta lihtsalt parem inimene kui mina ja suutis minu hingekaaslase end paremini tundma panna. Aga armukade oli ta kindlasti. Ühel päeval ilmus mu hingekaaslane minu juurde ja ütles, et ta sõidab oma kallimaga ära. Ma ei tohtivat teda otsida, sest nii raske kui see talle ka poleks, ei tohi ta mind enam näha. Ta ei tahtnud ilma jääda inimesest, kes olevat talle lõpuks enesehinnangu kinkinud. Ma ei hoidnud teda kinni, ja kui ma ukse kinni panin, vaatas ta mind, silmis üllatus. Seekord polnud see lõbus üllatus.
Nüüdseks on ta juba surnud. Mitte kunagi ei tulnud tagasi ja ei öelnud, et ta kahetseb oma lahkumist. Hingesugulus ei tähendanud talle midagi. Hingesugulus ei tähendagi midagi, see süsteem toob ainult valu ja rikutud elusid."

Ian jäi vait. Arthur oli tasa. Mina olin tasa. Vaikus oli sellisele jutustusele kõige kohasem vastus.

Oh, lahe... Mulle meeldib väga ja ootan huviga uut osa! :)

Mulle ka meeldib ja Ian meeldib mulle ka. Kuigi ta tundub mulle selline, et kui ma seda kohe ei saa siis ma ei tahagi tüüp. Ma arvan, et ta oleks pidanud sellele tüdrukule järgi minema.

Uut.

See osa oli nii kaasahaarav. Ruttu uut palun! :)

Sain ka lõpuks uue osaga maha :)

XVI osa

Lõpuks Arthur köhatas vaikselt ja tahtis juttu sujuvalt mujale viia, mille peale Ian tassid kokku korjas ja toast välja loivas.

"Anna andeks," ütles Arthur. Me oleme sind vist juba korralikult ära ehmatanud selle lühikese aja jooksul. Kohe kõik peredraamad letti laotud ja puha. Ega vanaisa ise ka nii süütu pole, lasi ta ju oma hingesugulasel ära minna. Lõpuks leidis ikka vanaema ja abiellus ja sai lapsi. Nüüd on ta lihtsalt oma "nurjunud nooruspõlve" näol oma kibestumusele õigustuse leidnud."

"Vanemas eas on palju kergem oma minevikuvigu näha ja kahetseda," mainisin ma Ianile kaasa tundes. Arthur kehitas õlgu ja tõusis püsti, sõnades: "Mulle ei meeldi sellistele asjadele mõelda."
"Hea küll. Aga kas sa räägiksid mulle, kuidas siis Ian sind lõpuks õigel ajal kodust väljumast hoidis? Teie kodu ja minu rongipeatus on üksteisest päris kaugel, ja ometigi nägin ma sind just oma kodu juures rongist maha jäämas," julgesin pärida. Arthur lõi käega ja vastas: "Pidin enne ülikooli loenguid tädi juurest läbi hüppama ja vanaisa mingid ravimid ära tooma. Kui tädi mind nägi, oli ta küll väga imestunud, sest vanaisa oli ise oma ravimitele järgi tulnud ja täpselt enne minu tulekut jalga lasknud. Lisaks oli vanaisa teinud mu tädile ülesandeks mulle teed joota ja vorstivõileibu sisse toppida, nii et ma jäin loengusse ka hiljaks. Vanaisa on ikka alati mu nõrku külgi teadnud, kasutas veel neid ära ka seekord."

Muigasin omaette. Minu hingesugulast oli niisiis väga lihtne tee ja vorstivõileibadega ära võluda.

Üritasin õhkkonda natuke vabamaks muuta, kuna Arthurile ei tundunud oma vanaisa arutamine eriti meeldivat. Noogutasin klaveri poole ja küsisin: "Kas teil oskab keegi mängida ka?"
Arthur tundis end ilmselgelt natuke ebamugavalt, kui ta tunnistas: "Vanaisa õpetas mind jah. Algul tundus jube tüütu ja mõttetu tegevus, sest vähesed oskavad nüüd seda pilli mängida. Aga nüüd tundub see just vastupidi omamoodi huvitav."
Minu järgmine küsimus oli muidugi vägagi ettearvatav: "Kas sa saaksid midagi mulle mängida?"
Arthur üritas midagi pomiseda klaveri halva häälestuse ja enda roostesoleku kohta, aga lõpuks suutsin ta ikkagi ära rääkida ja ta istus natuke kohmetult klaveritoolile. Ta tõstis klaverikaane hellalt üles ja asetas sõrmed õrnalt klahvidele. Vaikne heli voolas ta sõrmede alt mööda tuba laiali ja tõi kaasa omalaadi pehme rahulolu. Viis oli rahulik ja tõi mulle kananaha ihule. Ilmselgelt polnud klaver häälestamata ja veel vähem oli Arthur roostes. Tundus, et ta mängis peaaegu iga päev.

Istusin täielikus harmoonias ja hingasin muusikat sisse. Kuulasin vaikseid üleminekuid ja jälgisin, kuidas Arthuri sõrmed üle klahvide libisesid, justkui neid vaid riivates, et järgmiste juurde edasi liikuda. Ma polnud kunagi varem midagi nii rahustavat ja kodust kuulnud. Viis kõlas nagu sillerdav päike, nagu vulisev vesi. Mõtted tundusid mu peas oma koha leidvat ja ma avastasin end järsku kergelt naeratamas.

Mõne õndsa minuti pärast Arthur lõpetas ja tuli justkui unustusest välja, üritades end jälle kuidagimoodi õigustada: "Ei tulnud vist just kõige paremini välja."
Turtsatasin ja sõnasin: "Ära jama nüüd. Ma pole ausalt ka kunagi varem nii ilusat muusikat kuulnud. Kelle kirjutatud see oli?" küsisin lisaks, kuigi olin kindel, et nimi ei ütle mulle mitte kui midagi.
"Ludovico Einaudi. Ma mängin tema palu, kui ümberringi on liiga palju lärmi olnud. Tead küll, kui on peas mingi segadus lahti," seletas Arthur, minu komplimendist innustust saanud.
Libistasin sõrme ettevaatlikult üle klahvide, kuid vajutasin ühe kogemata alla ja klaver lasi toas kuuldavale valju ja veidi inetu plärtsatuse. Põrkasin eemale ja vaatasin, kuidas Arthur irvitas. Minu pahase pilgu peale jäi ta vait ja ütles: "Ma võin sind õpetada, kui tahad."
Raputasin pead. "Ma oleksin tohutult kannatamatu õpilane. Ja mulle ei meeldiks oma haledaid katsetusi kuulda, pigem lasen sul mulle kontserte korraldada."
Nüüd oli minu kord Arthuri ilme peale irvitada.


Veetsime Arthuriga suurema osa päevast koos. Rääkisime juttu ja jõime teed, mida Ian meile aeg-ajalt tuppa sisse smugeldas. Ühel korral oli tal kaasas ka taldrik vorstivõileibadega, mis mulle jällegi muige suule tõi. Kui kohutav toriseja Ian ka polnud, oma pojapojast hoolis ta küll üle kõige.

Arthur rääkis oma sõpradest ja naljakatest kooliaastatest ja jalgpalliarmastusest ja muusikast ja isegi sellest, kuidas ta endale ülikooli astumise puhul portfelli muretses, et intelligentsem välja paista. Mina rääkisin oma perest ja Carlist ja Louisest ja oma reisimisearmastusest ja oma läbikukkunud katsest endale koer välja nuruda. Mul oli kahtlane tunne, et Ian kuulab kõike pealt, nii et ma üritasin algul sõnu veidi valida, kuid Arthuri siiralt huvitatud pilgu all lasin end aegamööda lõdvaks ja peagi hakkas jutt veel sujuvamalt jooksma. Ma ei märganudki, et tegelikult möödus mitu tundi. Alles siis, kui Arthur natuke uniseks muutus ja haigutama kippus, heitsin pilgu kellale ja nägin, et pärastlõunagi on peagi möödas ja õhtu käes. Arthuri järjekordse haigutuse peale tõusin püsti ja ütlesin vabandava naeratusega: "Ma peaksin vist ka juba minema hakkama. Tundud omadega päris läbi olevat."

Arthur tõusis ka püsti ja seletas mind ukseni saates: "Ma olin eile ju nii endast väljas selle Hingetuks olemise värgi pärast, et lasin end sõpradel kuhugi peole tassida ja öö jooksul suurt ei maganudki. Täna hommikul jõudsin esimest korda pärast tädi juurde vanaisa ravimite järgi minemist koju."

"Joodik," itsitasin ukse juures tennised jalga ajades. Arthur müksas mind, aga muigas ise ka.
"Äkki annab neiu mulle oma numbri ka, muidu kaob ukselävelt nüüd ära ja ei tulegi äkki enam tagasi," ütles ta kerge irooniaga hääles. Pärast küsimuse teeseldud kaalumist vahetasime numbreid ja isegi Ian tuli ukse peale, et mulle hüvastijätuks üks kähe "nägemist" köhatada. Lehvitasin Arthurile ja tema vanaisale enne ukse kinnilangemist ja hüplesin lifti poole. Mu kõhus lendlevad liblikad oleksid mind nagu ise edasi kandnud.

Ohsaaa. See oli nii mõnus ja lahe osa. Mulle tohutult meeldis. Ma loodan, et sa nüüd midagi kurba või vastikut nende vahele ei tekita, sest nad on nii nunnud :)

Jään uut ootama! :)

Oh, nii lahe osa. Muud väga ei oskagi öelda.

Uuuuuut! :)

See oli jah mõnus osa. Nüüd ma saan aru, miks mul see klaverimäng kuidagi välja ei tule, mul pole õiget tunnetust.

Uut!

Tean, et osa on seekord lühike. Oskan vabanduseks tuua ainult kooli ja selle, et ma ei osanudki seda osa teistmoodi lõpetada. Loodan, et meeldib :)

XVII osa

Kodus ootas mind Tom. Ta istus minu vaiba peal, jalad ristis, ja jõllitas seinal rippuvat telerit. Ta mõtted olid aga silmanähtavalt mujal, sest kohe, kui jala tuppa tõstsin, tundus ta otsekui tardumusest ärkavat.
"Noh?" küsis ta nõudlikult. "Kus sa nii kaua olid? Oled mulle tänu võlgu, ütlesin vanematele, et läksid Louisega linna peale, muidu oleksid nad juba närveldamisest otsad andnud."
Naeratasin Tomile tänulikult ja sättisin end tema kõrvale vaibale istuma, nii et meie näod olid vastamisi. Tom keeras teleka hääle veidi valjemaks, et vanemad meie juttu ei kuuleks, ja uuris mind küsiva pilguga.

Tõmbasin hinge ja tundsin, kuidas mu suunurgad iseenesest kõrgemale venisid. Arvatavasti paistis kergendus mu näolt kiiresti ära, kuna Tom pööritas silmi ja ütles noriva häälega: "Las ma arvan, see oli üks noor ja ilus kutt, kellega sa kohe klappima hakkasid ja ei tahtnud kojugi tulla."
Togisin teda põlvega ja hakkasin justkui kinnituseks itsitama. Ma ei olnud kunagi eriti hästi arvanud iga nurga peal kihistavatest ja eputavatest tüdrukutest, aga nüüd tahtis minus pulbitsev rõõmsameelsus kuidagi pinnale tungida. Tom pööritas jälle silmi ja küsis: "Kui vana ta on?"
"Kakskümmend üks," vastasin kohusetundlikult. Tom vajus näost natuke ära.
"Lanast ikkagi noorem," märkis ta.
"Abielluda pole Arthur veel tõesti jõudnud," kinnitasin mina omalt poolt. Mõne hetke pärast sain aru, et olin midagi väga valesti öelnud. Tom pööras oma pea ära ja kattis näo kätega. Ta ohkas sügavalt ja tõstis siis pea, ise nukralt naeratades: "Sa ikka pidid seda ütlema."

Vaatasin segadusesattunult oma venna kahetsusega täidetud silmi. Ta kahetses, et oli midagi öelnud, end kuidagimoodi reetnud. Jälle tundsin sügavat süümepiinatorget, veel karmimat kui eelmisel korral. Taas kord olin ma midagi kahe silma vahele jätnud.

Lana oli Tomist kaheksa aastat vanem. Kui nad Tomiga kohtusid, oli Lana juba kihlatud ja valmistas pulmi ette. Tom oli veel väiksem ja Lana peigmees ei näinud temas midagi muud, kui väikest poisikest, kes mingil imelikul põhjusel Lana hingesugulaseks sai. Ta veetis pikki tunde Lana ja tema mehe seltsis. Viimane kohtles Tomi vahel isegi nagu poega või mõnd väikest sugulast, kuigi Tomile see väga vastukarva oli.

Nüüd oli Tom juba vanemaks saanud ja nii Lana kui tema mees pidasid poissi heaks sõbraks, peaaegu vennaks. Mõlemad armastasid teda ja ootasid teda alati külla. Tomil oleks lausa nagu kaks pere ja kaks kodu olnud.

Aga nüüd oma venda silmitsedes mõistsin ma, et Tom ei tahtnud enam, et asjad niiviisi jätkuksid. Ta oli langenud sellesse kõige tüüpilisemasse ja piinarikkamasse lõksu, mida võis pakkuda sõprus ja veel enam hingesugulus naisega. Ta oli Lanasse ära armunud ja ei osanud midagi endaga ette võtta.

Kui kaua oli ta juba nii olnud? Kui kaua oli ta pidanud varjama kadedust, mis temas Lanat ja tema meest vaadates tärkas? Kui palju kordi pidi ta end veenma, et tema viha Lana mehe peale oli põhjendamatu ja tegu oli tegelikult tema sõbraga? Kui palju oli ta endas varjanud, ilma et mul aimugi oleks olnud! Või olin ma tõesti nii tähelepanematu ja enesekeskne, et jätsin oma lähedased unarusse? Mu mõtted kandusid sedamaid Louisele ja Paulile, keda olin koos linnas kohanud, ja Carlile, kes ei tahtnud oma arve käel kellelegi näidata. Nad olid mulle justkui võõrad inimesed, ja ometigi kõige lähedasemad, kes mul üldse olemas olid. Nende hingemaailm oli mulle aga võõras. Ma polnud kunagi mõistnud hetkeks peatuda ja küsida, kuidas nad end tegelikult tunnevad, mis nende mõtetes toimub. Nad olid mu parimad sõbrad ja muretsesid mu pärast, aga millega mina neile tasusin? Ma poleks osanud isegi kummagi lemmikvärvi nimetada. Nad olid inimesed, kellele rääkisin oma muredest ja kes mind lohutasid. Nad olid inimesed, kes käisid minuga igasugustes huvitavates kohtades ja tutvustasid mind huvitavatele inimestele, kelle seltsis oli alati lõbus. Nad olid inimesed, kes olid alati olemas, alati kindlad nagu kaljud. Inimesed, kelle mured piirdusid koolitükkide ja ihaldusobjektide pärast närveldamisega. Vähemalt see tundus mulle nii.

Mida kõike võisid nad veel mõelda, mille kõige pärast muret tunda? Kui palju nende eludest oli minu silme all minust mööda jooksnud, mind riivamata? Kui palju kordi oleksin võinud nende jaoks olemas olla, aga ma pöörasin silmad egoistlikult mujale ja viisin jutu mujale? Võib-olla olid nad mingil hetkel üldse loobunudki minuga tõsisematel teemadel rääkimisest?

Ronisin üle vaiba Tomi juurde ja võtsin ta õlgade ümbert kinni. Juba teist õhtut järjest olime lõpetanud minu toas istudes ja üksteist kaisutades. Küll meie elud olid ikka alles segamini.

Tom pani käed vaikides mulle ümber ja me vaatasime sõnatult telekat. Niimoodi Tomi hoides tundsin esimest korda pika aja jooksul, et ta oli minu väikevend ja et ma olin teda lõpuks ometi täielikult õigesti mõistnud.

Oh, mulle merldib. Loodan, et Tomi hingesugulase suhtes juhtubmidagi head. Aga ootan uut!!

Mulle ka meeldib. Palun uut ja sa kirjutad ikka mega hästi.

Järjekordne superarmas osa. Väga super ja see Tom, ta on nii mõnus tegelaskuju. :) Uut!

Sa oled nii tore  

Tomi ja selle hingesugulasest tuleb veel juttu onju? Muidu ootan ka uut.

See tundus kuidagi nunnu.

Haha.

Kas see jutt ikka jätkub? Mina igatahes ootan väga uut osa

See jutt on põnev ning olen Milky Orange^^ kommentaariga nõus. Ootan uut!

Suurepärane!
Ma tõeliselt ootan samuti juba uut osa ja loodan, et sa seda siin unarusse mitte mingil juhul ei jäta. :)

Edit: On 12th November

Ma ei taha siia topeltpostitust teha, niisiis kui millalgi siia teemasse tšekkad, siis palun, kirjuta ruttu uus! :)

Hei, ma arvan, et see peaks juba valmis olema? :)
Olen juba päris mitut juttu lugenud millel polegi lõppu.
Kas sellel lool on? :)

Noh, ootan sellegipoolest uut osa!

Päris tobe on topeltpostitusi teha, aga ma ei väsi Seega, kui aega leiad, kohe kribama

Ootan :)

Pidi ju hommseks valmis olema?
Ootan uut osa!
Loodan, et lõpp ikka ka tuleb