Hing numbrites

Oh, siis on hästi Ma ei tahaks veel nii pea selle lõppu. :)

Nii, mulle see jutt meeldib. Miks ta peab hingetu olema? Mis värk sellel Carlil nende numbritega on? Äkki on Carl See hingesugulane? Mis nüüd edasi saab?
Nii palju küsimusi on tekkinud ja vastust ei paista tulevat.
Samas hakkasin ma naerma, kui selgus, et kõik mida ta väljas oli teinud, kõike oli sellesse klaasist tehtud hoonesse näha. No pärast naermist kirusin seda hoone ehitajat ikkagi läbi, miks just klaasist?
Läheb keegi sees närvi, lööb vastu seina jalaga või lennutab tooli läbi seina. Siis on sein katki, ja võib kogu kupatus kokku variseda.
Igatahes ootan uut! Selle üle on ainult hea meel, kui see jutt veel ära ei lõppe. Carl ikkagi meeldib mulle. Ei tea miks.

Jõudsin viimaks ka järje peale, polnud tükk aega aega lihtsalt lugeda.

Agaaaa.... ma veel endiselt loodan, et see rongist maha jäänud kutt on kuidagi millegiga seotud. See oleks lihtsalt nagu nii tore.

XII osa

Kui kaua ma ka ei mõelnud, miks võis mu vend end halvasti tunda, ei tulnud mul midagi mõttesse. Minu jaoks oli Tom alati olnud irooniline ja kergelt noriva iseloomuga, aga hooliv ja südamlik vend, kes suhtus elusse suhtelise kergusega. Mina olin peres see, kellel tekkis peaaegu iga pisiasjaga probleeme, kes torises ja tülitses. Mina läksin närvi ja tundsin end hiljem öeldud sõnade pärast halvasti, suutmata endas leida jõudu vabandama minna. Ma olin see segane pundar, mis kodus oli turris ja okkaline, aga sõprade keskis rõõmsam ja seltskondlikum. Õhtul omaette olles sadasid aga kõik maailma hädad korraga kaela.

Aga Tom? Ta oli igal pool samasugune, niipalju kui mina teda näinud olin. Tähendab, erandiks oli minu voodi, kus istudes ta alati mõtlikuks muutus. Ja mina ei suutnud teda mõista.

Veetsin suhteliselt unetu öö, kuni varahommikul ilmus keegi meie korteriukse taha. Kargasin paugupealt püsti ja tormasin ukse juurde, et sealt vanaisa avastada.

"Kes seal on?" kuulsin kõrvaltoast isa unist häält. Vaatasin segaduses pilguga vanaisa poole, kes sõrme suu ette tõstis.

"E-ei kedagi erilist. Lihtsalt mingid lahedad inimesed äratavad varahommikul nalja pärast üles," hüüdsin vastu. Vanaisa noogutas heakskiitvalt ja pistis siis mulle ühe väikse paberilipiku ukse vahelt kätte. Lisaks kõigele muule armastas vanaisa ikka veel käsitsi paberile kirjutada, kuigi paber oli juba ammu rariteet. Varasematest aegadest oli vanaisal kogunenud hunnikute viisi paberilehti ja ta kasutas neid igal võimalusel.

Hakkasin paberit uurima, kui vanaisa juba ukse kiiresti kinni pani ja lahkus. Tundus, et ta ei tahtnud isegi mu vanemaid asjasse segada. Mida vähem inimesi asjast teadis, seda parem. Lasin pilgu paberist üle käia. Seal seisis kellegi eeskujulikus käekirjas: "83. tänav, 23. maja, korter 30. Küsige Arthurit."

Tundus, et ka Henry eelistas vanaisale sarnaselt paberit ja pastakat. Vanaisa käekiri oli konarlikum, kuid Henry harjutas vist lausa meelega iga päev kirjutamist, et see oskus rooste ei läheks.

Toppisin paberi taskusse, haarasin tennised ja lükkasin nad liftini hüpates jalga. Just siis, kui liftiuksed avanesid, ilmus korteriukse vahelt nähtavale Tomi unesegane nägu ja ta küsis kulmu kortsutades: "Oled sa teadlik, et täna on laupäev?"
Purskasin pingelangusest naerma ja vastasin lifti astudes: "Ma lähen oma hingesugulast terroriseerima. Ta veel kaheteb, et õigel ajal välja ei ilmunud!"
Tom tõstis pöidla üles ja loivas tagasi magama.

Arthur. Tavaline mehenimi. Hommikuses hahetuses aga minu jaoks niivõrd ebatavaline isik. Mis oli juhtunud, et me polnud kohtunud? Kas keegi takistas meid kokku saamast? Miks? Milline Arthur välja nägi? Siinkohal meenus mulle Louise märkus, et keegi ei saa olla nägusam kui Paul. Oleksin tahtnud näha ilmet Louise näol, kui selguks, et minu hingesugulane on siiski kenam. Või ei. Äkki on Arthur hoopiski mingi vanamees? Tahtmatult ilmus mu silme ette pilt kepile toetuvast vanurist, kes lihtsalt ei jaksanud majast väljuda, et oma hingekaaslasega kohtuda. Iga sammuga ilmusid mu silme ette järjest hullemad kujutluspildid, alustades libastunud ja haiglasse sattunud invaliidiga ja lõpetades nüüdseks juba hinge heitnud vanakesega. Siis kappasid mu mõtted vastupidises suunas: äkki oli tegemist sülelapsega, keda polnudki võimalik suures rahvamassis märgata? Ehk oli ta olnud oma väikses kärus ja minust õndsalt magades möödunud, tema vanemad aga lihtsalt ei pannud tähele, et nende lapse tätoveering on värvi muutnud?

Ülemõtlemine. See oli tõepoolest üks minu suurimatest vigadest. Selle asemel, et olla õnnelik, et olin oma hingesugulase nime ja aadressi välja selgitanud, suutsin mõelda vaid põhjustele, miks Arthur polnud määratud ajal välja ilmunud. Otse loomulikult oli üks põhjustest see, et ma lihtsalt ei väärinudki hingekaaslast. Olin juba niigi üllatavalt paljude imeliste inimestega ümbritsetud. Või oli Henry mulle halastanud ja palunud mõnda oma tuttavat, et too mu hingesugulast mängiks. Tundsin, et ma poleks sugugi imestunud, kui korteri number 30 ukse avaks mulle üks prantsuse aktsendiga vananev mees, ülikond seljas.

Või oli Henry lihtsalt araks löönud ja ei vaadanudki minu nime andmebaasist järele, kritseldades paberile esimese aadressi ja nime, mis talle pähe tulid. See selgitaks, miks sisaldasid nii tänava, maja kui ka korteri numbrid arvu 3. Vägagi enesestmõistetav psühholoogiline loogika.

Astusin lähima linnakaardi juurde ja silmitsesin ekraani. Väike vilkuv punane täpp tähistas minu asukohta. Vajutasin otsingunuppu ja sisestasin aadressi: 83. tänav, 23. maja, korter 30. Siis muigasin omaenda lolluse peale ja kustutasin "korter 30" otsingu lõpust. Vähem kui sekundi pärast ilmus kaardile väike punktiirjoon, mis viis punase täpi juurest kaardi vasakusse ülemisse nurka. Liigutasin sõrmega kaarti ja üritasin meenutada, kas tegu on tuttava piirkonnaga. Heitsin pilgu väikesele kirjale linnakaardi ülemises osas, mis selgitas, et vahemaa jalgsi läbimiseks kulub umbes 110 minutit. Jumal tänatud, et rongid käisid ööpäev läbi. Vahetasin oma liikumisvahendi "jalgsi" asemel "rongi" peale ja lasin linnakaardil marsruudi mulle telefoni peale saata. Õige rongi peatus oli kõigest viie minuti kaugusel.

Sammusin reipalt peatuse poole ja püüdsin tõusva päikese kiiri. Tõotas tulla ilus päev. Isegi rong oli võrdlemisi tühi- sain akna äärde istuma ja jälgisin möödaruttavat maanteed.

Arthur. Arthur. Kõigest veidi veel ja see segadus saab otsa. Telefoni saadetud kaart lubas, et üks kord rongi vahetades ja natuke kõndides jõuan sihtkohta kõigest 20 minutiga. Tänasin mõttes vanaisa, et ta paberilipiku mulle nii vara kätte tõi. Mul oli võimalus jõuda Arthuri juurde enne, kui tema või tema perekond otsustab laupäeva puhul majast lahkuda.

Mu mõtisklused katkestas järsult hetk, kui otsustasin rongis ringi vaadata. Mulle jäid silma turris heledad juuksed, mis natuke eemalt paistsid. Juuste omanik hoidis käega postist ja paistis omaette ümisevat, hallikasrohelised silmad ringi uitamas. Tundus, et noormees kuulas muusikat, kuna ta jalg tatsus vahetevahel kindlas rütmis. Tõenäoliselt olid tal olemas need viimase tehnikasõna järgi tehtud kõrvaklapid, mis jäid kõrvaltvaatajale peaaegu märkamatuks.

Aga mind häiris miski muu. See kutt tundus ääretult tuttav. Kergelt õhetavad põsed, sirge selg... ja portfell. Seesama portfell, mida hoidis käes seesama inimene, kui ta eelmisel päeval rongist maha jäi. Seesama, kelle kohta Louise turtsatas, et rongile järelejooksmine on mõttetu. Tundsin, kuidas mu süda kiiremini peksma hakkas. Äkki ei kohanud ma oma hingekaaslast just sellel banaalsel põhjusel, et ta ei jõudnud õigele rongile? Oli asi tõesti ainult paaris minutis kinni? Ma polnud kunagi varem kuulnud, et hingesugulaste süsteem nii täpselt toimiks. Kas portfelliomanik võiski olla Arthur?

Muidugi ei läinud ma seda ise küsima. Teadsin liigagi hästi, et mul oli jumala poolt antud oskus end häbistada ja valel ajal valesid asju öelda ja teha. Esimesena kellegagi rääkima minna oli võrdväärne maailmasõjaga: piinav, vale ja vaimselt ning füüsiliselt laastav. Palju lihtsam oli edasi sõita ja oodata, et näha, kas portfellimees läheb samasse kohta, kuhu minagi.

Cilen, sul oli õigus.
Muidu see on hypper supper põnev ja ma ootan kannatamatult uut!!!
Mulle meeldib Emma iseloom ja käitumine, see on kuidagi mõnusalt tuttav. (:

Uuut. Super, mulle ei meeldinud vahepeal natuke.. nii äkilised tegevused. Vb on asi minus.

Aaaah, Nastik, see on ju nii eks? Isver, ma olen praegu nii ekstaasis. Uhh.

Aga mis ma tegelikult öelda tahtsin on see, ma olen ise ka täielik ülemõtleja. Ma suudan iga kuradi vähegi elevusttekitava olukorra kohta luua mitu varianti ning siis lõpuks avastada, et mitte ükski minu "soovidest" pole täitunud. Olen viimasel ajal proovinud seda tobedat harjumust maha suruda, kuid no proovi enda mõtteid vaigistada...

Ma tahaks juba, et sa need kaks hingesugulast kokku viiksid.  Arthur ja Emma ja protfell. Minu arust väga armas kooslus.

Okei, see osa oli väga vinge  Ma arvan ja loodan, et see portfelliga tüüp on Arthur, sest see tundub kuidagi loogiline. Ja lisaks tundub ta selline mõnus tegelaskuju. :)

Kirjuta ruttu uus! :)

Ma mõtlen ka pidevalt üle, see on nagu minu moto, vanemad alati naeravad mu üle kui mul järjekordselt "hoog" peale tuleb. Aga Emma on üsna sarnane minuga. Ning jah, ma pole vahepeal üldse viitsinud korralikult lugeda, aga mulle väga - väga meeldis.

Uut!

Mulle meeldib ka! Tuleb tunnistada, et on endal ka sellised ülemõtlemise kombed. Midagi kahtlast on või uut, on kohe omad järeldused tehtud. Mina ootan ka uut! Kõik muud asjad on siin nagu ära öeldud juba.

Osa on tõesti seekord lühemat sorti, aga ma lihtsalt pidin selle koha peal pooleli jätma Vaja natuke piinata ka teid.

XIII osa

Rongipeatuses kargasin oma kohalt püsti ja lipsasin uste vahelt välja, üritades portfelliomanikku silmist mitte kaotada. Arvasin, et see saab olema kerge, kuna ta oli üpris pikka kasvu ja oleks pidanud rahva seast silma paistma. Ometigi, kui ringi vaatasin, ei märganud ma ühtki heledapäilist portfellikandjat. Olin Arthuri- mis siin salata, kutsusin teda juba mõttes nimepidi- silmist kaotanud. Kirusin mõttes oma suutmatust midagi korralikult teha ja seadsin sammud kaardi juhtnööride järgi teise rongipeatuse poole, kus pidin jälle rongile istuma.

Peatusesse jõudnud, tundsin, kuidas mu süda jälle kurku tõusis. Märkasin tuttavat portfelli. Mustast nahast, pruunide ääristustega portfelli, mis veidi hooletult noormehe käes kõlkus. Arthur ise tundus natuke räsitud ja väsinud, nagu oleks veetnud kaunis unetu öö. Kerge kampsun oli kohati kortsus ning noormees tõmbas paaril korral sõrmedega läbi juuste, justkui üritades neid veidigi kammida ja siluda.

Sain aru, et olen oma hüpoteetilist hingesugulast jõllitama jäänud, kui ta päikese käes hallilt helkivate silmade pilk minul peatus. Ta kergitas vaevumärgatavalt kulmu ja tema parem suunurk tõusis peaaegu olematult. Kas ta tõesti naeratas mulle? Pöörasin oma pilgu kiiresti eemale ja üritasin end koguda. Kui mina oleksin tabanud endal kellegi võõra pilgu, oleksin tõenäoliselt paigale tardunud ja hakanud paaniliselt mõtlema, kas pilk on tõesti mulle suunatud. Jaatav oleks vastus vaid siis, kui minu jõllitamist jätkataks täiesti häirimatult. Kohe kindlasti ei oleks ma suutnud lagedale tulla täiesti iseenesestmõistetava kerge naeratusega nagu portfellimees.

Õnneks ilmus peagi nähtavale rong ja ma pugesin selle kaitsvasse varju. Kui portfelliomanik oligi tõesti Arthur, ei tahtnud ma juba enne meie korralikku kohtumist endast mingi veidriku muljet jätta, seega otsustasin teda rongis vältida. Jälgisin oma liikuvat punast täppi telefoni kaardil ja üritasin välja mõelda, kuidas oma hingesugulasega tutvust sobitada. Mul oli nagu omamoodi vajadus igaks elukorraks mitu stsenaariumi välja mõelda, et leiutada väljapääsud olukordadest ja tabavad vastulaused teravatele märkustele. Ilmselgelt ei vastanud minu stsenaariumid kunagi tegelikkusele, kuid kindlustasin end igaks juhuks alati.

Igal juhul pidi tutvumine toimuma 30. korteri ukselävel. Või oli parem end korterisse täitsa sisse poetada? Viimane tundus natuke liiga pealetükkiv, nii et otsustasin ukselävele jäämise kasuks. Sissejuhatuseks mõtlesin öelda kohe oma nime ja küsida, kas ka siin korteris elaval inimesel jäi eelmisel päeval hingesugulane leidmata. Kujutasin ette imestust Arthuri näol ja vaatasin mõttes, kuidas ta aeglaselt noogutas.

Nii või teisiti ilmus minu kujutluspilti õnnelik lõpp, kus üksteist leidnud hingesugulased Emma ja Arthur üksteise embusesse vajusid.

Olin nii sukeldunud oma mõtisklustesse, et oleksin äärepealt õigest peatusest mööda sõitnud. Hüppasin rongist välja ja nägin viivuks eemalduvat portfelli.

Otsustasin sellele mitte järgneda, et Arthurit oma jälitamisega mitte ehmatada (võimalus, et võin talle tunduda vaid naabritüdrukuna, ei tulnud mulle pähegi). Läksin silmi kaardil hoides rahulikult oma teed ja kordasin endamisi lauset, mille olin ette valmistanud hetkeks, kui saan oma hingesugulasega silmitsi seisma: "Tere, andke andeks, et tülitan, aga mulle öeldi, et võin siit oma hingesugulase leida. Pidin temaga eile kohtuma, aga seda mingil põhjusel ei juhtunud."

Peagi jõudsin kaardil märgitud punktiiri lõppu ja seisin suure heleda kortermaja ees, millel ilutses number 23. Põksuva südamega lipsasin paraadnaukse vahelt sisse: üks korterielanik oli oma koeraga jalutama läinud ja jõudsin käe kinnilangeva ukse taha saada. Liftis sõites üritasin end igati rahustada, hingates sügavalt sisse ja välja, kuid liftiseinal paiknev peegel kinnitas mulle, et hingamisharjutustest hoolimata on mu põskedel ikka veel elevusest tingitud roosakad laigud. Jõudsin veidi värisevatel jalgadel 30. korteri juurde ja lasin end kokku võttes kella.

Ukse avanud isik polnud aga sugugi noor turris juustega portfelliomanik.

Oioioioioi, nüüd sa piinad meid küll liiga palju. Issake, ma tahan teada, mis edasi saab! Palun ruttu-ruttu-ruttu uuuuut osa. :) Jube põnev on. Aga äkki see kes uksele vastu tuli oli selle portfelliomaniku isa näiteks? See oleks hea. igatahes vinge osa, ootan kannatamatult uut.

Hah, mina pole praegu küll üldse mures. Emma vanaisa ju palus küsida Arthurit, mida neiu siiani veel teha pole jõudnud.  Nii et ma väga loodan, et need kaks ikka ilusti kokku saavad.

Ja ma olen absoluutselt vaimustatud sinu ideest, millestki seesugusest kirjutada. Ses suhtes, et mulle tõepoolest ei meenu, et ma midagi sellist varem lugenud oleks ning arvatavasti ma polegi. Nii et ses suhtes väga tore, kuigi see hingesugulase asi on üpris kulunud teema, aga ka kõik kulunud teemad, mis on hästi kirjutatud, on justkui midagi uudset.
Aga võttes asja teisest küljest, armastuslood on ju juba väga-väga pikka aega "kulunud" teema, aga ikka armastame me neid kirjutada ja lugeda ja.... Kes suudaks siis elada ilma armastusromaanideta?

Aga olgu, ma rohkem ei plära ning hakkan hoopis ise kirjutama. Ja sa hakka ka uut osa kirjutama!

Nõustub Cileniga. Isegi kui see pole portfelliomanik, peaks tal ikka mingi osa ka siin tulema. Või noh, ma loodan, et tuleb.

Ja kirjuta ruttu uus osa palun!

Mina endiselt loen ka ja ootan uut osa ja mulle meeldib, kohe väga.

Aga teeks nii, et see teine tüüp seal uksel, see on selle portfelli omaniku isa.

Muidu pole hetkel ka midagi lisada. Jutt meeldib.

Ootan uut!

Aitäh, et loete

XIV osa

Väikese ukseava vahelt piidles mind pealaest jalatallani vesine silmapaar, mis kahtlustavalt pilkus. Pärast paarihetkelist jõllitamist astusin veidi kõrvale, et korterielanik oleks sunnitud ust rohkem avama ja saaksin temaga paar sõna vahetada. Peagi libiseski uks veidi rohkem lahti ja seisin silmitsi pika ja kuivetunud vanamehega, kes oma puhmas kulmude alt mind ikka veel vihaselt seiras. Ta avas oma kriipsukujulise suu ja krooksatas: "Kes sina veel oled?"

Tahtsin hakata ladusalt esitama oma hoolikalt läbimõeldud lauset, kui mehe hääl mul järsku kõik peast pühkis. Seisin tema ees ja maigutasin suud, kui minu silme ette tuli pilt sellestsamast vanamehest rongi peal hüüdmas: "Need haiglased inimesed on teile ajuloputust teinud!"

"Mida sa passid nüüd?" kähvas vanamees ja hakkas juba ust kinni tõmbama, kui sellele jala vahele pistsin ja end kogudes kokutasin: "Ma-ma otsin... Kas keegi Arthuri-nimeline elab siin?"
Viga. Oleksin pidanud enesekindlalt Arthurit küsima, mitte iseendas kahtlema. Vanamees vaatas mind põlgust täis silmadega ja vastas käriseval häälel: "Mina ei tea mingisuguseid Arthureid. Võid heaga siit jalga lasta, enne kui ma sulle koera kallale ässitan. Kõtt!"

Nii lihtsalt ma ka alla anda ei kavatsenud. Ega ma siis niisama olnud siia mingi vastiku vanamehe mõnitamist kuulama tulnud! Vaatamata kergele pitsitusele jalas, mis vanamehe ukse kinnisurumisest tekkinud oli, ei lasknud ma ikka veel ust sulgeda ja ütlesin veidi kindlamalt: "Mulle öeldi, et ma leian siit Arthuri ja mul on alust uskuda, et mulle ei valetatud. Nii et ma tungivalt palun, et te mulle ütleksite, kus ta on."
Vanamees uuris mind jälle pikalt ja päris siis oma hõredat hambarida paljastades: "Ja kas suvatsete öelda, kes on mulle osutanud sellist au, et mu korteriuksele ilmunud on?"

Nagu ta polekski küsimust kuulnud. Ma ei julgenud vanuriga vaielda, olgugi, et ta oli minust kondisem ja tundus üpris nõrguke olevat. Ta mõjus hirmuäratavalt, kui ta minu kohal kõrgus ja mind ilmselge vihkamisega silmitses. Tundsin, et mu kurk on kare ja üritasin seda puhtaks köhatada, mis kõlas haleda piiksatusena. Mees kergitas kulmu ja hakkas juba ust kinni virutama, kui liftiuksed avanesid ja välja astus mulle juba tuttav portfellimees.

Teda nähes tundsin sellist kergendust, nagu ma polnud kunagi varem tundnud. Läksin enda arvates mitu kilo kergemaks, kui kivi mu südamelt langes ja ma lõpuks korralikult hingata sain. Heitsin pilgu vanamehele, kes nüüd veidi tujutult mind põrnitses, ja mõtlesin, et ta ei tundugi nii hirmutav. Silmi tagasi portfellikandjale pöörates märkasin tema kohmetult kelmikat naeratust, kui ta lausus: "Oi, tere. Ma vist nägin sind rongipeatuses, kas pole?"

Tundus, et ta oli enne kojuminemist kuskilt läbi põiganud, kuna jõudis kortermajja alles pärast mind. Noogutasin ettevaatlikult ja hakkasin juba ennast tutvustama, kui noormees minust mööda astus ja tõreleva vanamehe kergelt kõrvale lükkas, ise sõnades: "Ära ole nüüd ebaviisakas. Miks sa teda sisse ei lase?"
"Kas sa tunned teda?" turtsatas vanamees pahuralt, aga astus minu tee pealt eest. Astusin häbelikult tuppa ja panin enda taga ukse võimalikult vaikselt kinni.
"Isegi kui ei tunne, siis saan kohe tundma," vastas portfellikandja oma portfelli toolile asetades ja kingi jalast lükates.

"Ma otsin Arthurit," teatasin oma koridorinurgast, mille peale nii vanamehe tüdinud kui ka noormehe huvitatud pilk mulle pöördusid. Vanamees tahtis hakata midagi torisema, aga minu oletatav hingesugulane lükkas teda õrnalt köögi poole ja ütles talle: "Ole hea, tee meile kõigile teed. Mis sa siin ikka porised, näed ju, et mulle tuldi külla. Ehmatasid neiu täitsa ära juba."

Mulle tuldi külla. Mu süda hakkas jälle kiiresti põksuma ja sees keeras. Ühe päeva kohta oli närvilisust juba kuidagi liiga palju saanud. Naeratasin Arthurile vabandavalt, sest kartsin, et tekitan talle tüli. Tema naeratas mulle sama vabandavalt vastu, selle vanamehe käitumise pärast vist. Hetke pärast ta seletaski: "Anna andeks, Ian on natuke tõre, kui meile võõrad tulevad."
"Ma teadsin, et ta on võõras! Ma ju teadsin, et sa ei tunne teda!" kostis vanamehe parastav hääl köögist. Pidin häbist maa alla vajuma. Kui Arthur poleks samasugust piinlikkust tundnud, oleksin hetkega jalga lasknud.
"Ian?" küsisin täpsustamiseks. Arthur noogutas ja tõmbas jälle sõrmedega läbi juuste, mis tema juukseid sugugi ei silunud: "Minu vanaisa. Aga sina oled..?"

Minu kohmetus ainult süvenes, kui mulle meenus, et ma polnudki end korralikult tutvustanud.
"Oih, jah. Ma olen Emma," sirutasin käe tervituseks ette. Arthur võttis selle vastu ja tema pilk langes mu käe siseküljele. See oli paljas, sest olin sel päeval lühikeste varrukatega pluusi selga tõmmanud. Portfelliomanik tõstis oma silmad mu käelt mulle ja mainis nukra naeratusega: "Näen, et oled oma hingesugulasega juba kohtunud. Minul nii hästi ei läinud, sain eile teada, et olen Hingetu."
"Ei ole ma kellegagi kohtunud. Või ei, olen ikka," üritasin kahte sõna ritta seada. Arthur vaatas mind kerge küsimusega silmis, kuid siis tal koitis. Ta vaatas mind suurte silmadega ja ei osanud midagi öelda. Siis ta küsis: "Nii et sa ei leidnud ka eile hingesugulast?"

Raputasin pead. "Aga ma uurisin Arvude keskuses järele, kes minu hingesugulane pidi olema, ja mind juhatati siia. Ma ei oleks ilmselgelt tohtinud seda üldse välja uurida ja puha, aga... Miks sa eile välja ei ilmunud?" suutsin lõpuks kuuldavale tuua küsimuse, mis mul kõige rohkem keelel sügeles. Arthur istus toolile, märkamata, et ta litsub oma portfelli laiaks. Ta hõõrus oma meelekohti ja ohkas: "Ian ei lasknud mind õigel ajal kodunt välja. Ma jäin rongist maha. Kas see võib olla päriselt ka põhjus, miks me ei kohtunud?"
Kehitasin õlgu. "Ma nägin, kuidas sa maha jäid. Arvasingi, et see võis põhjus olla... Aga miks sind välja ei lastud?"

"Sest kogu see hingesugulaste asi on täielik jama," käristas Ian köögiukselt. Ta hoidis käes kandikut teetassidega ja nägi väga kodune välja. Ometigi kõlas ta hääles metalne noot, mis ütles mulle, et tal pole sugugi hea meel mind näha. Ta osutas oma puhmas kulmudega suunas, kus pidi asuma elutuba. Astusin Arthuri kannul ettevaatlikult koridorist edasi ja sättisin end istuma tumedale diivanile, mis võttis enda alla suurema osa elutoast. Diivani vastas, toa paremas nurgas, seisis vana ja veidi nukra olemisega klaver, mis tundus siiski häälestatud ja kasutusel olevat: tolmu sellel polnud ja seda ei kasutatud prügilaona nagu minu vanaisa kodus. Meie peres ei osanud keegi klaverit mängida, kuid vanade aegade mälestuseks oli vanaisa otsustanud oma korteris leida koha ka vanaaegsele instrumendile, mis oli juba aastaid tagasi moest läinud. Tõtt-öelda oli see klaver Arthuri ja Iani korteris esimene, mida olin näinud lisaks oma vanaisa omale. Võrreldes vanaisa omaga see klaver lausa säras puhtusest ja nägi välja nagu ese, mida armastatakse.

Mingit koera, kellega Ian mind ähvardas, ei paistnud elamises olevat.

Diivani vastas seinal ilutses uusim televiisorimudel ja vasakut kätt avanes aknast vaade teisele samasugusele korterelamule. Akna all seisis ka mugav tugitool, kuhu Ian end ägisedes istuma sättis, jalad enda ette sirutas ja kandiku väikesele lauakesele asetas. Arthur prantsatas minu kõrvale diivanile ja ulatas mullegi teetassi.

"Kohtumise terviseks!" ütles ta, muie näol, ja kallutas tassi huultele, et see hetke pärast järsult eemale lükata.
"See on tuline," hoiatas Ian hilinemisega ja mulle tundus, et ta hoidub vaevaga irvitamast. Arthur naeratas hapu näoga ja pöördus siis minu poole: "Räägi mulle, kuidas sa mu leidsid."

Oh, niii lahe. Mulle täiega meeldib. (: Arthur mulle meeldib ka, ta on selline sõbralik ja tore. Ian on pahur, aga mulle meeldib tema tegelaskuju. igatahes ma tahan väga edasi lugeda ja seega paluks ruttu uut! (:

Lahe. Mulle see Ian ei meeldi. Arthur tundub asjalik. Igatahes mis edasi saab?

Milla uut saab? :p

Oh, kui vinge!  Mulle nii meeldib see hingesugulase ja tuleviku teema, kuigi endale sellist tulevikku ei tahaks.  Tegelaskujud on sul päris põnevalt välja tulnud ja ootan juba tohutult uut! :)

*Plaksutab käsi* wiii, lõpuks ometi. Ma loodan nüüd ainult, et see Ian kõike metsa ei keera. Mul pole millegi üle kaevelda ja see ajab mind närvi, sest ma pole harjunud nii lühikesi kommentaare kirjutama. Agaaa... uut palun, sest see oli mega hea

Mulle jäi selline mulje, et Arthur on jube vana. 
Igaljuhul. Mulle meeldis ja uut.