Hing numbrites

No mina igatahes ootan.
*Nastik.... Millal uus osa tuleb?

Okei, eks ma ootan. :)

V osa

Louise tuli tagasi pingi juurde ja prantsatas silmi hõõrudes oma kohale.

"Magasid halvasti?" küsisin end toolile mugavamalt istuma sättides Louiselt. Ta raputas pead ja kehitas õlgu: "Ma olen lihtsalt natuke tujust ära."

Kergitasin kulmu. Louise ei paistnud kunagi tujust ära olevat, vähemalt teiste nähes. Veel vähem võis ta seda kunagi tunnistada. Küsisin ettevaatlikult Louise halva tuju põhjust.

"Ah, ei ole midagi. Lihtsalt... magasin halvasti," vastas Louise pealtnäha hooletult. Õpetaja sisenemine klassi ei jätnud mulle võimalust lähemalt uurimiseks.

Iga vahetund möödus minu jaoks elevuses. Mõned teadsid, et täna on minu hingesugulase leidmise päev ja naeratasid mulle julgustavalt. Ometigi vajus mu ärevus iga tunniga järjest rohkem ära, eriti veel sellepärast, et Louise polnud tavapäraselt ergas ja rõõmsameelne. Ta küll naeris ja heitis nalja, kuid alati oli tema märkustes väike kibedusenoot, tema silmad ei naernud. Imestasin, et teda võis kurvastada tõsiasi, et mina leian oma hingesugulase enne teda. Louiset ümbritsesid alati sõbrad, kes teda armastasid, koolis arvati temast hästi ja imetleti tema pidevat rõõmsameelsust ja positiivsust. Pealtvaadates poleks tal ju nagu midagi puudu. Vägisi meenusid mulle rongis sõitnud vanamehe sõnad: "Te olete inimesed meeleheitlikuks teinud."

Söögivahetunnis võtsime Louisega endale kandikutäie toitu ja istusime koos väikse laua äärde. Meie kohalt avanes suurepärane vaade sööklale, kus parajasti õpilased ringi sebisid. Söökla oli tohutu suur, kuna pidi mahutama sellist hulka inimesi. Ruum oli tihedalt täis pikitud suuremaid ja väiksemaid laudu, mis olid omakorda täis õpilasi ja kandikuteviisi toitu. Heledatelt seintelt ja kõrgelt laelt kajas vastu madalat jutusuminat, mida vahel katkestasid kiledamad naerupahvakud ja rõõmukiljatused. Kooliaasta oli lõpule jõudmas ja seega ka inimesed energilisemad ja jutuvadinat rohkem.

Paar lauda eemal istus kaks paarikest, kes olid oma käed ja jalad läbi põiminud ning ometigi suutsid nad kuidagi endale toitu sisse ajada. Veel kaugemal olid üks väiksem seltskond parajasti ametis mingi nalja üle naermisega, nii et keegi ei suutnud kahvlitki käes hoida. Üks laud oli täis itsitavaid tüdrukuid, kes tõenäoliselt jagasid omavahel mahlakat klatši ega pööranud oma toidutaldrikutel ootavatele salatitele erilist tähelepanu. Tundus, et umbes pool sööklas olevatest inimestest ei pidanud sugugi ruumi esmaseks eesmärgiks toitumist, vaid suhtlemist.

Silmitsesin parasjagu kahte iseäranis nägusat kutti oma kandikuid toitu täis laadimas, kui ühele kahest lauaäärsest vabast kohast prantsatas Carl. Ta lõi oma kandiku kõlksatusega lauale ja ajas natuke piima üle oma tassi ääre. Ta oli üks väheseid, kes veel piima juua armastas, ülejäänud olid ammu juba mahladele ja muudele jookidele üle läinud.

Carl hammustas oma kanafileest suure tüki ja küsis siis minult, kahvliga Louisele osutades: "Kas ta on ikka veel turris?"

Vaatasin vabandavalt Louise poole ja noogutasin siis. Carl pööritas silmi.
"Ausõna, Louise, kui sa oled rööpast väljas sellepärast, et Emma leiab oma hingesugulase enne sind, siis mõtle selle peale, et sa pole siin lauas ainus seesugune," ütles ta kana täistopitud suuga.

Pöörasin imestunud pilgu Carlile. Too mälus õnnelikult oma kana ja lürpis piima peale, minu pilku märkamata. Carl ei rääkinud kunagi oma arvudest. Tegelikult ta lausa varjas neid. Arvud polnud suured, nii et ta varjas neid alati kas särgikäise või mõne ilusa käekellaga. Kui olime väiksemad, üritasid mõned Carli käest ootamatult kinni haarata ja tema arve näha, aga kuna Carl sai selle peale vihaseks, jäeti ta üürikese aja pärast rahule. Üldiselt oli kõigil kombeks üksteist aktsepteerida, vähemalt näiliselt. Kuigi kõik tegid nägu, et nad austavad Carli soovi oma arve varjata, käisid tegelikult kooli peal igasugused jutud, miks ta ei tahtnud avaldada oma hingesugulase leidmise päeva. Mõned rääkisid, et need arvud näitavad minevikku kuuluvat kuupäeva ja Carl häbeneb oma hingekaaslast; mõni väitis, et Carli käsi on üldse tühi ning ta on Hingetu, kellel pole isegi numbreid käele tätoveeritud. See kord sööklas oli esimene, kui Carl oma arvudest üldse midagi rääkis. Louisegi märkas seda ja jättis korraks söömise, kuigi vaid selleks, et mainida: "Ei, asi pole mingites lollakates hingekaaslastes ja ma ei saa aru, miks te kõik teete nii suurt numbrit sellest, et täna pole just mu hiilgavaim päev."

Vahetasin Carliga ebamugava pilgu ja ütlesin siis: "Ma ei tea, me oleme su sõbrad ja meid tõesti huvitab, kui sinuga pole kõik korras." Carl noogutas ja tundus kergendunud, et ma sõna võtsin.

"Ärge siis mõelge üle ja ärge lootke, et ma pean olema iga päev mingi särav päikesekiir, kes eksisteerib vaid selleks, et teie tuju heaks teha ja oma probleeme ei omagi," nähvas Louise ja tõusis oma kandikuga laua tagant püsti. Vaatasime Carliga talle järele ja tundsin, kuidas mu viimanegi hea tuju kübe haihtus.

YEHUUU!! Lõpuks! :)

Mulle meeldis ja ma ootan kannatamatult uut osa! Ee.. Olen jätkuvalt väga huvitatud Emma hingekaaslasest ja nüüd ka Carli numbritest. ruttu uut paluks. :)

Väga armas. :)

Mulle ka väga meeldib.
Ma miskipärast kahtlustan, et Carl ongi Emma hingesugulane .
Igatahes, palun ruttu uut osa.

Ei! See oleks ikka üli mage ju! -.-

Ei, nii lihtsalt sellega ka ei lähe Carlil on oma hingekaaslase leidmiseni veel aega küll ja küll.
Ja uus osa on mu 1000. post siin foorumis! Yay

VI osa

Carl toppis viimased kanakübemed endale suhu, nosis rahulolevalt ja lausus lõpuks: "Ära pane teda tähele. Raudselt on asi ikkagi selles hingesugulaste värgis, ta ei taha seda lihtsalt tunnistada. Täna on sinu päev, see on tema enda süü, et ta ei suuda täna end vaos hoida."

"Kuidas sina sellesse nii rahulikult suhtud? Miks sind absoluutselt ei kõiguta see hingesugulaste värk? Ausalt ka, jääb selline mulje, et sul on kogu sellest asjast ükskõik, nagu sa ei tahakski endale hingesugulast," mainisin justkui muuseas. Carl vaatas mind, nagu kaalutleks, kas tasuks mu küsimustele vastata. Siis kadus tema silmist ettevaatuse tuluke ja ta lasi end taas lõdvaks, ise öeldes: "No muidugi pole mul asjast ükskõik. On ju tore mõelda, et kunagi ootab mind kuskil keegi, kellega ma perfektselt läbi saan ja kes mind täielikult mõistab. Aga, Emma, kas sulle ei tundu, et kui ma pidevalt sellele mõtlen, siis ma ei suuda üldse nautida käesolevat hetke? Et ma ei suuda olla õnnelik, ilma et ma mõtleks, et peaksin seda hetke oma hingesugulasega jagama? Ma vaatan pidevalt pealt, kuidas inimesed muretsevad oma arvude pärast, kuidas nad ei suuda kunagi end vabaks lasta, sest nende mõtted on hõivatud oma hingesugulaste ootamisega. Ma näen, kuidas inimesed võõranduvad oma sõpradest ja perekondadest, kui nad oma "teise poole" leiavad. Jääb mulje, nagu keegi vaataks kuskilt huviga pealt, mis juhtub inimestega pärast oma hingesugulase leidmist, kui palju nad on valmis oma kaaslase nimel ohverdama, palju muutuma. Kas me ei saa elada nii, nagu kunagi ammu, kui iga inimene võis olla sinu potentsiaalne hingekaaslane, kui sulle jäi võimalus ise inimesi uurida, nende iseloomu avastada ja tundma õppida, kui sai ise otsustada, kellega end siduda? Kui kogu elu ei keerelnud ainult väikeste tätoveeritud numbrite ümber?"

Rääkides tõmbus Carl jälle pingule ja hakkas iga öeldud sõnaga järjest rohkem endast välja minema, kuni viimaks tabas ta iseend liiga valju häälega rääkimast. Ta tõmbas käed rusikasse ning ütles siis vaikselt: "Anna andeks. Räägin siin, kuidas Louise ei oska end vaos hoida, aga pole ise parem. Muidugi on väga tore, et meile on antud võimalus oma hingesugulane kohe ära tunda, mitte pimesi ringi ekselda. Ja sina leiad enda oma juba täna, kujutad ette," lisas ta naeratades. Naeratasin vastu, kuigi tundsin, kuidas mu kurgus kriipis. Oli siis just täna vaja kõigil mu sõpradel ära pöörata?

Õnneks ei läinud Carl minu juurest vahetunni lõpuni ära, kuigi vahepeal möödusid meist tema sõbrad, kes talle lehvitasid. Ta rääkis minuga igasugustest tühistest asjadest, sest ta teadis, et mõttetu loba hoidis mu mõtted eemal ja tegi olemise paremaks. Pealegi oskas ta kõik ümbritseva naljakaks teha ja tundi jõudes oli mu tuju juba märksa lõbusam. Kui ma oma kohale jõudes veel Louiselt vabandava pilgu ja tema tavapärase särava naeratuse sain, tundsin end jällegi rõõmsalt, olgugi, et mu südant torkisid Louise ja Carli imelikud tujuvahetused.

Pärast tunde ootasin kooli ees Louiset ja Carli, et koos linna peale minna. Nad olid avaldanud tungivat soovi minuga terve päev koos veeta, et minu hingekaaslase leidmist pealt näha. Olin nende pakkumise üle ainult õnnelik, kuna tundsin, et kui neid minu läheduses poleks, saaksin närvivapustuse. Nemad olid ainsad inimesed, kes võisid mind maha rahustada ja mulle tuge pakkuda.

Mõne minuti pärast libisesid kooliuksed jälle lahti ja sealt väljusid õpilaste summas ka Louise ja Carl, kes tundusid jälle millegi üle nääklevat. Kui nad lähemale jõudsid, kuulsin, et Louise torkis Carli jälle tema mõtte pärast midagi keelatut kooli sisse tuua. Mind nähes vahetasid nad lepliku pilgu ja jätsid kaklemise. Louise pilgutas mulle silma ja Carl naeratas julgustavalt.

"Te peate mulle nüüd head hingekaaslast soovima," tuletasin oma sõpradele meelde vana traditsiooni. Kui hingesugulane oli veel õhtupoolikuks leidmata, pidid otsija sõbrad üles loetlema peamised omadused, mis nende arvates hingekaaslasega kaasnema peaksid.

"Ma loodan, et su teine pool on tark, vaimukas, hooliv ja kaitsev," alustas Louise.
"Ja nägus," lisas Carl kiiresti omalt poolt.
"Kuigi peame muidugi kõik tõdema, et su hingesugulane ei saa olla nägusam, kui seda on Paul," ohkas Louise oma silmarõõmu pilguga saates. Too naeratas meie poole vaadates ja läks siis oma sõpradega teisele poole. Carl turtsatas.
"Vähemalt pöörab Emma hingekaaslane talle tähelepanu, erinevalt Paulist, kes ei pane sind tähelegi," märkis ta. Louise raputas oma juukseid ja vastas: "Ainult teiste ees mitte. Ja luba mul mainida, et sind ei pane tüdrukud üldse tähele."
"Sa solvasid praegu nii ennast kui Emmat," täheldas Carl. "Nii palju kui mina tean, olete te mõlemad täitsa tüdrukud."

Viimane lause mattus minu jaoks udusse. Tundsin kihelust oma käevarrel ja tõstsin oma parema käe kiiresti üles, ise koha peal hüpeldes ja oma oranžiks tõmbunud arve Louise ja Carli nina all viibutades.

"Ma ju ütlesin, et oranž!" kiljatas Louise võidukalt ja hakkas iseenesest minuga üles-alla hüplema. Carl vaatas uudishimulikult ringi, üritades leida märki kellestki, kes on sama elevil kui mina. Pöörasin samuti oma pilgu rahvahulgale. Väiksed seltskonnad liikusid naerdes ja juttu ajades ringi, kuid keegi ei paistnud oma käsi uurivat või õnnest kekslevat. Kortsutasin kulmu ja vaatasin tähelepanelikumalt ringi, kuid mulle ei hakanud silma keegi, kelle käsi oleks tõmbunud oranžikaks nagu minu oma.

Ka Louise ja Carl olid natuke kohkunud näoga. Keegi meist ei teadnud, kuidas hingekaaslase leidmine täpselt toimub, kas tekivad mingid erilised tunded või mitte. Olin kaotanud juba hinnalised viis minutit. Carl otsustas ohjad enda kätte võtta.

"Tõsta oma käsi üles juba, mida sa veel ootad," ütles ta, kergelt käskiv noot hääles. Imestasin, et ma polnud selle peale varem tulnud, ja sirutasin käe taeva poole. Hüppasin üles alla ja lehvitasin oma käega nagu hull, ise hüüdes: "Otsin hingesugulast!"

Louise ja Carli hääled liitusid peagi minu omaga ja üheskoos moodustasime omaette koomilise vaatepildi. Sel hetkel tundus see aga kõike muud kui naljakas. Inimesed tulid ja läksid, meid vaadati kohkunult, kaastundlikult, sõbralikult; kuid mitte keegi ei tulnud minu juurde, ei näidanud oma oranžilt helendavat käsivart ega võtnud mind omaks.

Poole tunni pärast olid meie hääled kähedad ja mina täiesti meeleheitel. Hakkasin metsiku pilguga puurima iga inimese käsivart, hullusehoos haarasin isegi paaril inimesel küünarvarrest ja tõstsin nende varruka üles, justkui oleksin arvanud, et mu hingesugulane võib soovida end minu eest varjata. Õnneks haarasid Louise ja Carl minust kinni ja Louise rääkis palavikuliselt: "Rahune maha, rahune maha, sul on veel aega, rahune ainult maha!"

Ja Carl toetas teda omalt poolt: "Palun, Emma, ära tee lollusi, su hingekaaslane ei saa end sinu eest peita, küll ta välja ilmub."

Aga ta ei ilmunud. Ühel hetkel vaatasin oma käsivarre poole ja nägin, et mu arvud on hakanud nahavärvi tõmbuma. Mõne hetke pärast olid nad minu nahaga ühte sulandunud. Ma tardusin ja maailm seiskus koos minuga. Ma ei tundnud Louise kallistust ja ei kuulnud Carli lohutavaid sõnu. Mu peas keerles ainult üks mõte: ma ei olnud oma hingekaaslast leidnud. Ma olin Hingetu.

EIIIIIIII!!!!!! Emma ei tohi olla Hingetu! :'( Ma südamest loodan, et ta pole seda. Kuigi samas... Ma arvan (Midamidamida!?!?!?!?!? Ma olen selles 100% kindel!), et sa suudad seda juttu ka siis huvitavalt edasi kirjutada, kui peategelane on Hingetu. Anyways, I love this story ja kuna sa suudad jutu alati kõige põnevama koha pealt pooleli jätta, siis jääb mul üle ainult uut osa oodata. :)

Oi ei, ei tasu lootagi, et Emma asja niiviisi jätab

Seda on mul küll rõõm kuulda Saan vähemalt rahuliku südamega magama jääda, kui see lähiajal aset peaks leidma

Lugesin ka nüüd kõik osad läbi. Supeeeer. Ainult üks pisike kirjaviga torkas silma kuskil. Nagu sõnas vms

Ups. Ma unustasin eelnevalt kommeteerida.
Niisiis... Appi. Ee.. Ma olen kindel, et midagi põnevat juhtub ja Emma ei jää hingetuks või kui jäab siis siiski midagi on. Muidu mulle superhüper meeldis jälle. :3 Ja olen veel rohkem põnevil, mis juhtuma hakkab!
Ja nüüd küsimus sulle: Millal uus osa ka siis lugemiseks ilmub? :3

Lugesin kõik osad läbi ja väga suurepärane jutt! Hästi põnev ja kaasahaarav! Uut ! :)

Aega nüüd natuke läks, aga asja vast ikka sai Lühem osa küll kui eelmine, aga see on pigem selline rahulikum vahepala enne suuremat sorti tegevust jälle :)


Istusin kodus diivanil ja kuulasin, kuidas Carl ja Louise köögis vaikselt rääkisid. Mu vanemad polnud veel töölt koju jõudnud ja Tom oli ikka veel Lana juures. Louise oli öelnud, et läheb mulle teed tegema ja Carl pakkus end appi. Nagu oleks Louisel vaja abi ühe nupu vajutamisel. Mulle see aga sobis. Sain rahulikult istuda, ilma mingitele küsimustele vastamata, ilma seletamiseta, ilma haletsevate kommentaaride kuulamiseta.

Ma ei tundnud end poolikuna. Ma teadsin, et midagi oli valesti läinud. Ma tundsin, et mu hingesugulane on kuskil olemas, aga mingil põhjusel ei saanud ta minuni sel päeval jõuda. See võis olla absurdne, kuid ma tundsin justkui mingit kohustust minna oma hingekaaslast otsima. Ma ei kahelnud hetkekski, et ma võisin olla päriselt Hingetu, et mul polnudki reaalselt "teist poolt". Louise ja Carl arvasid, et olen murtud, et võin tunda end alaväärsena, kuna ma polnud leidnud oma hingesugulast. Nad käitusid nagu iga sõber oleks sellises olukorras käitunud: üritasid mind lohutada, veensid mind, et olen ka Hingetuna neile kallis ja oluline. Arvasid, et kui tahan üksi olla, on see loomulik. Tegelikult tahtsin olla üksi sellepärast, et nii ei seganud mind miski plaani koostamast.

Mu vanaisa töötas kunagi kõrgel ametikohal Arvude keskuses. Sellesse asutusse läksid inimesed, kellel olid mingid väiksemat sorti probleemid: tätoveering tegi haiget või ei muutnud õigel kuupäeval värvi, või muutusid arvud värviliseks enne määratud aega. Arvude keskuse andmebaasis olid olemas kõik inimesed, nende numbrid ja hingesugulaste andmed, kuid ligipääsu sellele andmebaasile tavalistel inimestel polnud. Teadsin, et pean rääkima vanaisaga nii pea kui saan, et ta annaks mulle loa Arvude keskusest järele uurida, kes mu hingesugulane olema pidi.

Louise ja Carl olid ikka veel köögis. Tundus, et neil oli omamoodi sarnane mõtlemine, kuna mõlemad arvasid, et olen hingesugulase puudumise pärast liialt endast väljas.
"Ja täna seal rongis see vanamees ka karjus veel midagi meeleheitel inimeste kohta, kes ei mõtle muule kui oma arvudele, talle läks see nii südamesse," märkis Louise vaikselt, arvates, et mu mõtted on eemal ja ma ei kuula.
"Ma pole teda kunagi nii vaikse ja tuimana näinud, kuidas ta sellest küll välja tuleb," muretses Carl kaasa. Kuulsin, kuidas Louise ohkas ja ütles siis: "Ma muretsen ta pärast. Et ta ainult midagi lolli ette ei võtaks."
"Ta pole enam väike. Küll ta hakkama saab, ega ta ainus Hingetu pole. Meie oleme tal ju ikka."
"Jah."
"Ja üldse," lisas Carl, "minu arust oleme tee tegemisega natuke liiga kaua venitanud."

Sellele järgnes väike piiks ja sain aru, et teekann oli alles nüüd käima pandud. Vaiksed sammud andsid tunnistust sellest, et Carl ja Louise tulid tagasi minu tuppa.
"Kuidas sul on?" küsis Louise ettevaatlikult. Sundisin end naeratama ja ütlesin: "Ma ei teagi, väsinud olen. Ma arvan, et lähen magama. Homme pole kooli ka, nii et saan välja puhata."

Oli lausa tunda, kuidas toas läks õhkkond kohe palju pingevabamaks. Nagu oleks mu sõprade õlgadelt suur koorem langenud.

"Nojah siis," ütles Louise," eks me siis lase sul puhata. Aga sa helista, kui midagi on, eks?"

Noogutasin ja saatsin siis oma sõbrad ukseni.

Väga äge! :) Tahaks juba teada, mis edasi saab ja kuidas Emmal läheb. Jään uut ootama!

Kurb, et lühike. Aga muidu jubedalt meeldib! Ja samad sõnad, tahan juba Emmast teada. Nii et, kirjuta siis ruttu uus osa! :)

Ajee, ta murrab sinna sisse, oma vanaisa abiga, onju?   Ja siis ta leiab oma hingesugulase ja happy ever after.  

Millal uus osa? :)

Aitäh, et tagant kihutad Olen vahepeal laisk olnud...

VIII osa

Seisin tumedast puust ukse ees ja ootasin, et vanaisa mulle lahti teeks. Olin hetk tagasi vajutanud ümmargusele nupukesele ukse kõrval, mis saatis korterisse kileda märguande, et keegi ootab sisselaskmist. Kuulsin, kuidas vanaisa midagi omaette porises (ta polnud siiamaani avaldanud soovi asendada oma vanamoodne uks uuemaga, mis oli helikindel ja piisavalt kõrgtehnoloogiline, et ükski varas sisse ei pääseks). Mõne hetke pärast lisandusid vanaisa porisemisele lohisevad sammud ja kuulsin tema häält nõudmas: "Mis te tahate?"

Naeratasin omaette. Vanaisa oli tegelikult väga lahke südamega, kuid teda häirisid ootamatud külalised. Ma imestasin, et ta oli kellahelinale üldse reageerinud, rääkimata ukse juurde loivamisest.
"Emma olen. Lase mind edasi, palun, mul on midagi tähtsat vaja küsida," seletasin kiiresti. Selle peale hakkas kõlisema kett, mida vanaisa ukselt võttis ja varsti olin juba tuppa lastud. Vanaisa hakkas mind nähes särama ja pakkus esimese asjana süüa ja juua, kuigi väitsin korduvalt, et olin just kodus einestanud. Veidi morni näoga istus vanaisa minu vastu diivanile ja küsis, milles asi.

Vanaisa ei teadnud kuupäeva, mida mu arvud näitasid. Pärast Arvude keskusesse tööleasumist oli miski pannud teda seda teemat üldse vältima. Ta ei tahtnudki teada, millal ma oma hingesugulase leian ja ei küsinud kunagi, kaua mu tätoveering veel püsib. Ta kolis meie perest eraldi korterisse, kuna tundis, et arvud tulevad meie peres jutuks peaaegu iga päev. Vanaisa väitis, et kogu see jama arvudega tüütab ta juba töölgi ära ja ta ei taha sellest pärast tööpäeva enam midagi kuulda. Ometigi oli ta juba töölt lahkunud ja polnud meie juurde tagasi kolinud.

Vanaisa korter asus meie korteriga tegelikult samas majas, lihtsalt paar korrust allpool. Ruumipuuduse tõttu ei olnud enam üldiselt kellelgi eramaju, vaid kõige rikkamad võisid seda endale lubada. Keskklassi jaoks oli tõeliselt omaette saavutus endale muretseda suur kolmetoaline korter, rääkimata väiksema sissetulekuga peredest: nemad elasid väikestes korteriuberikes. Meie pere oli pärast suuri pingutusi suutnud kokku ajada piisava summa väikese kolmetoalise korteri jaoks. Tänapäeval maksis elamispind palju rohkem kui kõige modernsem tehnikasisutus kokku: kõik meie toad olid täis igasugust kraami, mis elu lihtsamaks tegid.

Vanaisa oli aga vanameelsem. Ta elas oma ühetoalises korteris ilma igasuguste uuemate aparaatideta. Korteri sisustus nägi välja nagu eelmisest sajandist ja pani mind end natuke ebamugavalt tundma. Õnneks oli mul muud, mille pärast muretseda. Vaatasin vanaisale tõsiselt otsa ja näitasin talle siis oma käsivart, millelt mõne tunni eest olid tätoveeritud arvud igaveseks kadunud. Mehe silmad läksid nähtu peale suureks ja ta ütles veidi kähiseva häälega: "Millal see juhtus?"

"Täna," vastasin vaikselt. "Ainult et selgus, et mul polegi hingesugulast. Vähemalt ma ei leidnud kedagi."
"Minu Emmal ja pole hingesugulast! Nad peavad nalja tegema," raputas vanaisa pead.
"Tõenäoliselt teevadki. Ma tahan ta üles leida, aga mul on sinu abi vaja. Kas sa ei saa kuidagi välja uurida, kes mu hingesugulane olema peaks? Tead küll, andmebaasist ja värki," sõnasin. Vanaisa ohkas ja hõõrus väsinult oma nägu.
"Tead ju küll, et läksin juba mitu aastat tagasi pensionile," märkis ta. "See teeb asja keerulisemaks."
"Kas sul seal mõnda tuttavat ei tööta?" küsisin lootusrikkalt. Vanaisal oli olnud päris palju alluvaid, keegi ju ometi pidi veel samas kohas tööl olema.

Vanaisa tõusis püsti ja võttis laualt väikse, poolläbipaistva kandilise telefoni. Ta keerutas seda käes ja arutas endamisi: "Ma võin ju ühele inimesele helistada ja paluda järgi vaadata... Aga ta peab iga järelevaadatud inimese kohta aru andma. Meil on vaja head põhjust, miks üks suvaline töötaja sinu nime andmebaasist järele vaatab."

Ta silmitses mõtlikult telefoni ja pani selle siis ettevaatlikult tagasi lauale. Mulle otsa vaadates ütles ta: "Ma arvan, et me peaks ise kohale minema."
"Milleks?" küsisin mõistmatult. Vanaisa istus tagasi diivanile ja seletas: "Korraldame väikese skandaali, või mis sa arvad?"

Ma ei mõistnud ikka veel. Minu segaduses pilku märgates asus vanaisa oma plaani seletama: "Ühelgi töötajalt pole õigust kellelegi avaldada nende hingesugulase nime. Sa ei saa mitte mingi nipiga seda sealt kätte. Nii et me peame teisiti tegutsema. Läheme sinna Arvude keskusesse kohale. Ma leian mõne tuttava töötaja, kellel palun mõne aja pärast sinu nime andmebaasist üle kontrollida. Siis tuled sina kohale ja nõuad selleltsamalt töötajalt veidi paaniliselt, miks sa pole oma hingesugulast kohanud. Mine hüsteeriasse. Aja midagi ümber. Tekita lärmi, nii et sind tähele pandaks. Kui näed valvureid lähenemas, pane plehku. Kui sind kinni nabitakse, pole hullu, nad lasevad igasugused hullud tagasi välja. Neil pole õigust sind alusetult kinni pidada, kui sa just midagi hinnalist katki ei tee. Kui hiljem töötajalt küsitakse, miks ta sinu nime andmebaasist kontrollis, võib ta öelda, et soovis teavitada sinu vanemaid, kuna tundusid alaealine. Mõistad mind?"

Noogutasin. Naeratasime vanaisaga üksteisele kavalalt.

Oppppaa! Äge! Uuuut ! Mulle meeldib. :) põneeeev