Hing numbrites

Oleks tahtnud pikemat. See oli nii lahe. Tahaks juba uut!

Skandaali tekitamine.  Kõlab minu moodi.

Uut ja ruttu.

Läheb põnevaks, uut ! :)

IX osa

Arvude keskus oli kesklinnast veidi eemal, kontoreid täispikitud linnaosas, kus klaasist ehitiste vahele eksinud päikesekiir peegeldus alati tuhandekordselt, tekitades silmipimestava efekti. Sel päeval oli samuti päikesepaisteline ilm, mistõttu kogu linnaosa säras ja sätendas. Kuigi vaatepilt tundus mingil määral suursugune, võisin kihla vedada, et õhtupimeduses on linnaosa pimedusse mattunud ja kõhe.

Keskus oli teistest kontoriehitistest veidi erinev. Selle esimene korrus, kus võeti vastu kliente, oli klaasist nagu ka teised linnaosa pilvelõhkujad, kuid ülejäänud korrused olid tehtud valgest kivist, mida lõhestasid aknad vaid paaris kohas. Tahes-tahtmata tekkis mu peas seos vanglatega. Ma polnud kunagi aru saanud, mida tehti Arvude keskuses sellist, et seda tuli varjata, kuid aastate jooksul oli kogu elanikkond selle müstilise koha ära unustanud ja lasi sel omasoodu eksisteerida. Külastajaid ei olnud keskuses kunagi ülemäära palju, kuna harva esines juhuseid, kus arvudega probleemid tekkisid.

Suurte klaasuste ees, mis olid laitmatult puhtaks küüritud, seisatasime vanaisaga korraks. Ta vaatas läbi klaasseinte keskuse sisse, üritades märgata mõnda oma tuttavat administratsioonitöötajat. Tundus, et oli erakordselt töökas päev, kuna kõikide töötajate juures oli tekkinud väike järjekord. Vanaisa pilk eksles administraatorite vahet, kuni korts tema kulmude vahelt kadus ja ta hüüatas: "Henry! See on nüüd küll hea uudis! Ma arvasin, et ta on juba aastaid pensionil, aga kas sa näe, ikka töötab! Ja selline tunne, nagu oleks aastad temast puutumatult mööda läinud, nii hea näeb välja teine!"

Erinevalt vanaisast tundsin end küll järjest rohkem närvi minevat. Ma ei tundnud end sugugi kindlalt. Ma polnud kunagi suurem asi valetaja olnud, näitlemine polnud ka minu parim oskus. Lootsin, et inimesed ei näe minu käitumist kohe läbi ja jäävad mind uskuma.

Vanaisa oli juba klaasuste taha kadunud ja suundus Henry juures ootavasse sappa. Mina otsustasin ka keskusesse siseneda, aga läksin hoopis nahktoolide juurde, kus väsinumad inimesed oma korda ootasid. Peaaegu kõigil inimestel oli hirmunud nägu peas. Mõni näris paaniliselt küüsi, mõni pomises vaikselt omaette, mõne jalg tatsus ootusärevalt, mõne pilk eksles ruumis ringi nagu nurkaaetud loomal. Õhkkond ooteruumis oli pingest särisev ja paratamatult tundsin, kuidas paanika ka mulle edasi kandus. Kui vanaisa jõudis Henry juurde, avastasin, et mu sõrmed trummeldavad kiiresti vastu minu põlvi ning mu varbad on pingest kronksu tõmbunud. Üritasin end lõdvaks lasta, kuid ei suutnud. Mis siis, kui Henry ei ole nõus? Mis siis, kui ta teatab kellelegi meie plaanist ja vanaisaga juhtub selle pärast midagi ebameeldivat?

Puurisin pilgu Henry tõmmusse, kortsulisse näkku ja üritasin ette kujutada, milline inimene ta on. Tundus, et ta on inglane: ta oli kõigist teenindajatest kõige esinduslikuma väljanägemisega. Tal oli seljas tumesinine tööülikond ja ees tumedat värvi kikilips (keegi kandis neid veel?!), ta hallid juuksed olid korralikult peadligi kammitud ja vasaku käe varruka alt piilus ilus käekell. Henry teravale ninale toetusid kuldse raamiga prillid, mis tundusid tal olevat vaid ilu pärast, kuna nüüdseks ei kandnud enam keegi prille: silmaoperatsioonid olid ammuilma odavad ja kättesaadavad. Mehe silmad olid terased ja lõug ettepoole ulatuv, mis jättis temast veidi kõrgi ja põikpäise mulje. Mulle tundus, et Henry on väga kohusetundlik snoob, kes vanaisa plaaniga mitte mingil juhul kaasa ei lähe.

Ent võta näpust! Paari minuti pärast lahkus vanaisa leti äärest, kerge naeratus näol. Ta näitas mulle vargsi pöialt ja lahkus Arvude keskusest.

Nüüd oli minu kord. Tõmbasin sügavalt hinge ja lasin oma sõrmedel veel kiiremini trummeldada. Hakkasin oma toolil edasi-tagasi kõikuma ja ohkasin mitu korda murelikult ja valjusti. Mõni suunas juba pilgu minu poole, kui ma ka käe suu ette tõstsin ja lasin oma pilgul igal inimesel mõneks hetkeks nõudlikult peatuda. Tundus, et mind hakati juba veidi liiga närviliseks pidama. Otsustasin iga hetk püsti tõusta ja Henry järjekorra poole minema hakata, kui kuulsin lähedalasuva leti tagant kostuvaid paanilisi hääli. Pöörasin pilgu häälte suunas.

Paar letti eemal oli järjekord lõppenud ja teenindaja tegeles oma ainsa kliendiga. Tegemist oli noore, umbes 30-aastase tumedapäise naisega, kellel oli käekõrval ratastoolis istuv räsitud ilmega vana naine. Polnud enam vaja pingutadagi, et kuulda, millest jutt käib.

"Mis loll süsteem see on!" karjus noorem naine kätega vehkides. "Kes kurat määrab meile need hingesugulased?"
"Keegi ei määra teile kaaslasi, saatus on need ise paika pannud!" vastas meesteenindaja ärritunult. Naine turtsatas ja osutas ratastoolis istuvale naisele, ise meeleheitlikult hüüdes: "Te tahate öelda, et saatus on mind otsustanud kokku viia inimesega, kellel pole elada jäänud rohkem kui paar aastat? Mis hingesugulus see selline on, kui me ei jõua üksteist tundmagi õppida ja peame juba kohe kaotusvaluga tegelema hakkama? Ma ei ole valmis nii lähedast inimest kohe kaotama! Oli meid siis üldse vaja kokku viia?!"
Teenindaja paistis toimuvast pigem tüdinud kui kohkunud olevat, ja sõnas: "See pole minu otsustada, kellega te kui kaua saate koos olla. Kaotusvaluga leppimiseks peaksite te psühholoogi vastuvõtule minema."
Naine hakkas vihast juba näost punaseks minema ja karjatas: "Te saadate mind psühholoogi juurde? Kogu teie teenindajaskond tuleks saata psühholoogi juurde, sest te ei mõista inimeste muresid ja vaatate neid ükskõikselt pealt!"
"Rahunege maha. Te ei ole veel kedagi kaotanud. Ma ei saa aru, mida te minust tahate," kommenteeris meesteenindaja valju häälega, hakates juba ka ise enesekontrolli kaotama.
"Vaadake järgi, kas kõik on ikka õige! See ei ole võimalik, et tema on mu hingesugulane! Te ei saa öelda, et saatus on see, kes otsustas meile haiget teha! Te naerate meiesuguste inimeste üle, sadistikari!" röökis naine rusikaga letile lüües. Tundus, et teenindaja on teatud määral vihane, kuid veidi lõbustatud naise käitumisest.
"Vabandan väga, kuid mul pole õigust teie nime asjata andmebaasist kontrollida. Kui teie ja selle daami numbrid näitasid sama kuupäeva ja läksid samal ajal ühte värvi, on kõik õige," lausus mees. Naine hakkas just midagi vastu ütlema, kui tema hingesugulane oma käe välja sirutas ja teda kergelt pluusist sakutas: "Kuule, jätame selle asja järele. Nad ei aita meid niikuinii ja meie kohtumist ei suuda nad niigi ära muuta."

Noor naine vaatas kaastundlikult invaliidi ja kähvas siis mehele: "Oli väga tore teenindus, hindan viiele pallile!"
Mees muigas ja sõnas: "Külastage meid jälle. Minu nimi on muuseas Jon, oli meeldiv tutvuda. Kui tahate lähemalt tutvuda, siis olen iga päev siin tööl."

Ma ei uskunud oma silmi, kui mutike selle peale kärus itsitama hakkas. Noor naine vahutas vihast ja meeleheitest, kuid tema hingekaaslane ja teenindaja lausa naersid tema üle! Tundsin ebakindlust endas kasvavat ja kartsin, et ka mind võetakse naljanumbrina. Ajasin end püsti ja seadsin sammud Henry leti poole. Oli minu etteaste kord.

Oppa, tahaks juba uut. Põnev. Uuuut, mulle meeldib :)

Tohutult huvitav! Uut ja ruttu

Kuule sa oled ju täitsa kirjanik.

Wow, *Nastik, sa oled minu TOP5 kohe kindlasti igaveseks sees :)
Sa kirjutad ikka jube - jube hästi. Lausa kadedaks ajab
Palun uut

X osa

Tõusin ärevustundega oma kohalt ja seadsin sammud Henry leti poole, kus parasjagu ainult üks inimene järjekorras ootas. Mõne hetke pärast sai klient teenindatud ja astusin kergelt väriseva sammuga Henry ette. Mees seiras mind ülalt läbi oma prillide ja lausus veidi venivalt: "Tere päevast! Kuidas saan teid aidata?"

Imelikul kombel ei kõlanud Henry üldse inglase moodi, pigem oli tema kõnes kuulda pehmet prantsuse aktsenti. Tõmbasin sügavalt hinge ja üritasin naeratada, kuigi kukkus see välja pigem krampliku ja närvilise suu tõmblemisena.

"Tere, ma olen Emma Morgan. Ma tahtsin küsida..." alustasin ebakindlalt. Liiga viisakas. Henry kergitas tõenäoliselt sama mõeldes juba kulmu, kui end parandasin, eelmise skandaali tekitaja peale mõeldes: "Mis haige süsteem teil siin on?"
"Mida te silmas peate?" päris Henry mokaotsast. Tundsin, kuidas ärevus minust kaob ja minu pärimõtted esile tungivad.
"Ma pean silmas seda, et te määrasite mulle kuupäeva, kui ma kohtan oma hingesugulast. Ma ootasin seda päeva aastaid ja nüüd tahate mulle öelda, et mul ei olegi kaaslast? Mis nõme nali see on?" nõudsin veidi valjemalt.
"Vahel tuleb selliseid juhtumeid tõesti ette, kuid see pole kahjuks või õnneks minu teha," märkis Henry. Vaatamata sellele, et ta mängis mulle kaasa, tundsin tema vastu põlgust ja viha.

"Mis mõttes see pole teie teha? Te mängite meiega, ma nõuan oma hingekaaslast, ma tahan olla nagu teised: õnnelik ja koos inimesega, kes mind mõistab! Ma tahan oma hingekaaslast, või miks ma muidu kandsin aastaid seda rõvedat tätoveeringut?" karjusin. Silmanurgast nägin, et inimesed on oma pilgud mulle pööranud. Järsku märkasin, et mööda mu põski jooksevad pisarad, mida olin enne vaos hoidnud ja kuulsin oma nuukseid: "Miks mina ei ole tervik? Miks mina pean olema üksi, mille poolest ma halvem olen? Kas ma ei vääri hingekaaslast?"

Pisarad ujutasid mu vaatevälja ja tahtsin üle kõige millelegi virutada. Vaatasin metsikult ümberringi, kuid mulle ei hakanud silma midagi peale leti enda. Võtsin hoogu ja lõin letti jalaga nii kõvasti kui suutsin. Mu varbaid läbistas terav valu ja ma hakkasin selle peale veel rohkem nutma. Mul oli tunne, et kukun sealsamas põrandale kerra ja ei tõuse enam pikka aega.

"Miks te tegite mulle nii?" jõudsin karjuda, kui tundsin tugevaid käsi minu kaenla alt kinni võtmas ja mind väljapääsu poole lohistamas. Viimane, mida enne uste taha väljaviskamist nägin, olid Henry siiralt kaastundlikud silmad.

Mustas mundris valvur hoidis mind õrnalt käest ja küsis nõudlikult: "Neiu, olete maha rahunenud? Võin teid lahti lasta, ilma et te tagasi laamendama lähete?"
Valvurile otsa vaatamata noogutasin ja pühkisin nina luristades pisaraid. Valvur patsutas mind kohmetult õlale ja pomises enne tagasi keskusesse sisenemist: "Ei tea tõesti, miks nad sulle nii tegid."

Vaatamata lubadusele keskusesse mitte laamendama minna tundsin ägedat tungi midagi peksta. Heitsin end väikesele murulapikesele ehitise ees ja tagusin kõigest jõust rusikate ja jalgadega maad. Ma peksin ja peksin, kuni mu sõrmenukid ja põlved olid valust tuimaks muutunud, kuni mu mõtted rahunesid. Kuni füüsiline valu ületas vaimse ja mu hing rahunes. Lamasin väsinult maas ja mõistsin järsku, et läbi klaasseinte oli kogu mu meeleheidet näha olnud. Ajasin end püsti ja panin sellest kohutavast kohast jooksu.

Jooksin mingeid kõrvaltänavaid pidi, jooksin isegi siis, kui olin omadega täiesti läbi. Kurgus kipitas ja kopsud karjusid hapniku järele, silmad jooksid vett ja jalatallad valutasid asfalti vastu plaksatamisest. Inimesed heitsid mulle kentsakaid pilke, aga mul oli vaja joosta. Kaugemale sellest keskusest, kus kõik olid nii meeleheitel ja masenduses, kus ooteruumis valitses ootajad endasse mähkinud lootusetus. Ma ei imestanud, et vanaisa ei soovinud pärast tööd arvudest enam midagi kuulda. Liiga palju oli tema endises töökohas kurbust ja katkiseid inimesi.

Jooksin nii arulagedalt, et ei märganudki, et kihutasin mööda Louise heledast juuksepahmakast, kuni kuulsin tema häält mulle järele hüüdvat: "Emma? Emma!"

Peatusin ja heitsin pilgu selja taha. Louise tuli ehmunud näoga minu poole, Paul temast paar sammu maha jäämas. Oleksin muidu imestanud, et Louise veetis vaba aega Pauli seltsis, kuid mul polnud selleks jõudu. Tahtsin minna kodus duši alla ja maha pesta Arvude keskuse lõhna ja mälestused.

"Emma? Ma arvasin, et sa tahtsid kodus olla?" küsis Louise murelikult. Paul ei teadnud, kuhu ebamugavusest silmi peita.
"Ma... ee noh, ma käisin Arvude keskuses," pomisesin vaikselt. Louise suurte silmade peale seletasin kiiresti: "Ma räägin sulle hiljem, praegu ei ole parim aeg."
"Oled kindel?" päris Louise, kuigi oli tunda, et ta on kergendunud, et saab minust kiiresti lahti. Noogutasin ja pöörasin end minekule. Pauli ebamugavus oli nakkav. Pistsin jälle jooksu. Tahtsin koju, koju, koju.

Nagu oleksin seal piinlikkusest pääsenud. Minu vanemad olid vahepeal koju jõudnud ja ootasid mind ärevil nägudega, tahtes juba kiiremini uudiseid kuulda.

Super, super, super!  Uuuuut.

Ossa. Nii põnev on praegu. Uut ja ruttu palun! :)

Ainult 3 sõna.
Tahaks. Juba. Uut.  

Ohsapühapeeretus. Nii põnev. Nüüd ruttu uus osa, eksole. (:

Kui Milky Orange ütleb peetrus siis ma ütlen ohsapühanastik, kust sa neid ideid võtad?

Palun koos teistega uut  
Ja kiiresti  

peeretus?Mu klassivend pidevalt ütleb sapühepeetrus.. aga ei. Super ja ma tahan koheeee uut osa.

Jällegi üks jutt, mida ma miskipärast kommenteerinud pole, kuigi olen juba algusest peale seda lugenud...

Alustuseks väga vägev, et see jutt tulevikus kirjutatud on. Paneb mõtlema, et ei tea, kui paljud asjad tõesti nii võivad olla, nagu su jutus. Mõtlen siis tehnika arengut muidugi mõista, sest vaevalt nüüd inimestele hingesugulasi määrama hakatakse

Kui juba hingesugulastest rääkida, siis mu arvamus ühtib praeguse seisuga vist selle vanamehega, kes tol päeval, kui Emma hingesugulasega kohtuma pidi, rongis oli. Aga no kes teab, see võib veel muutuda

Kuigi Emma Hingetu on, usun ma siiski, et ta kohtub oma hingekaaslasega peagi. Selles pole ma aga kindel, kas ta temaga mingit sidet võinii tunneb. Ma küll ei tea, mis plaanid sul selle jutuga on, kuid ma ei imestaks, kui Emma hingesugulane mõni umbes temavanune noormees on ning sellega siia juttu ka veidike romance'i tulla võib Ah, ära pane tähele... Mul ongi kombeks oma rutakaid mõttelende avaldada Eks ole näha, mis saama hakkab.

Viimaseks, on tore, et siin jutus on keegi, kes elab veel n-ö vanas ajas. Mõtlen siis Emma vanaisa, kes polnud endale neid kõiki imemasinaid muretsenud, mis elu lihtsamaks tegid jne.

Ootan väga uut osa :)

Andke andeks, et nii kaua aega võttis Olin vahepeal eemal ja siis neelas mind seriaalide vaatamise hoog. Järgmine osa peaks nüüd küll kiiremini tulema :)

XI osa

Uksest sisse astudes oli esimene, mis ma kuulsin, ema hüüatus: "Kus sa nii kaua olid? Veetsid aega oma hingesugulasega, jah?"

Ma ei vastanud, heitsin ainult vaikides oma tennised jalast ja sättisin need teiste välisjalatsite juurde ritta. Minult vastust saamata, tulid mõlemad vanemad koridori. Isa jõudis veidi varem ja mind nähes tõmbus ta kulm kortsu, ema aga, kes polnud mind veel näinud, hüüdis eemalt: "Miks sa oma kaaslast siis kaasa ei toonud, oleks nii tahtnud teda näha!"

Siis jõudis ka tema koridori ja tema silmad läksid ümmarguseks. Ta ahhetas ja küsis: "Mis sinuga juhtunud on?"
"Ah ei midagi ei juhtunud," vastasin, jaksamata seletada, et olin vanaisaga juba Arvude keskuses käinud. Isa kähvas: "Ei juhtunud midagi? Sa oled muru ja mustust täis ja su nägu on punane ja paistes, mis mõttes ei juhtunud midagi?"

Ohkasin ja tungisin vanemate vahelt oma tuppa. Ma ei jaksanud rääkida Hingetuks saamisest, vanaisa juurde minemisest, Arvude keskuses draama korraldamisest. Miks ei võinud kogu info vanematele otse edasi minna, ilma et peaksin end pikkade juttudega vaevama?...

Heitsin end voodi peale pikali ja vahtisin lakke. Mingil hetkel helistas Louise, aga ma ei vastanud telefonile. Siis helistas ta veel kord, ja siis helistas Carl, ja lõpuks saatsid mõlemad sõnumi. Mõlemad olid peaaegu identsed: "Mis juhtus?" Küllap oli Louise Carlile juba rääkinud minu imelikust seisundist, kui tema ja Pauliga linnas kokku põrkasin. Kirjutasin mõlemale kiiresti, et kõik on korras, ja jätkasin lakke vahtimist.

Jäin vist tukkuma, sest avastasin oma toast Tomi alles siis, kui ta juba minu voodile prantsatas. Ta vaatas mind oma läbitungivate siniste silmadega ja ohkas siis: "No räägi vähemalt mullegi."
Ilmselgelt olid vanemad ta minu juurde saatnud. Põrnitsesin oma venda ja vastasin: "Ma ei taha. Ma ei jaksa."
Tom pööritas silmi ja sõnas: "No kuule. See, et ma vahel oma käitumisega liiga kaugele lähen, ei tähenda, et ma sinust ei hooliks. Räägi aga. Kas keegi tegi sulle liiga? Või läks hingesugulasega midagi halvasti?"
Noogutasin pead, Tomile otsa vaatamata. Tundsin, kuidas Tom pingule tõmbus.
"Mis siis juhtus? Kuigi sa oled väga plahvatusohtlik tüüp, ei ole ma sind kunagi sellises seisundis näinud. Sa oleks nagu muru sees püherdanud," mainis Tom kergelt naeratades.

Sellistel hetkedel ei suutnud ma uskuda, et Tom on minust noorem. Alati oli tema see, kes tuli mind lohutama ja minult välja pinnima, mis minuga valesti oli. Mitte kunagi ei leidnud mina ennast tema voodilt, kunagi ei olnud mina see, kes teda lohutas. Ja kui Tom niimoodi minu voodil istudes mind tungivalt vaatas, tundsin end tema ees süüdi. Ma ei olnud eriti hea õde. Kogu aeg egoistlik, mõtlemas ainult endale ja oma muredele. Tomi mõttemaailmast ei teadnud ma kunagi midagi. Tõstsin silmad ja pomisesin: "Ma tegelikult vist püherdasingi enam-vähem murus."

Tom naeris vaikselt.
"Sinu puhul ma vist väga ka ei imesta," märkis ta. Ta toetas oma selja vastu seina ja sirutas jalad voodil välja. Tonksas mind oma varbaga ja sõnas: "Räägi siis."

Kehitasin õlgu ja ütlesin: "Noh, ma ei leidnud oma hingekaaslast täna." Üritasin seda öelda võimalikult kergelt ja möödaminnes, aga reeturlikud pisarad kipitasid juba jälle silmil. Tomile ei jäänud see märkamata ja tundsin, kuidas ta käed ümber minu õlgade sulgusid. Ma ei teadnud, kas ta imestas või ehmatas või midagi, aga ta hingamine oli rahulik ning tasakaalukas. Oli imelik mõelda, et tõsised olukorrad kõigutasid teda palju vähem kui mind või isegi vanemaid. Vähemalt näiliselt.

"Ole nüüd. Ega see maailma lõppu tähenda. Küll me midagi välja mõtleme," ütles Tom. Raputasin pead ja sõnasin: "Tegelikult käisime juba vanaisaga Arvude keskuses. Me saame varsti teada, mis mu hingekaaslase nimi on, Henry vaatab kõik järele."

Tom ei küsinud, kes on Henry või mida me vanaisaga korraldasime. Ta ei öelnud tegelikult üldse midagi. Tavaliselt oli tal alati midagi öelda, aga nüüd ta vaikis. Midagi oli tema arvates valesti...

Ja siis lõi mind uus mõte latakaga näkku.
"Kas sa arvad, et mul ei pruugigi tegelikult hingesugulast olla ja kogu see käik keskusesse oli mõttetu?" pärisin. Tom tõmbus pingule.
"Sa ju saad aru," vastas ta. "Kui inimene ei leia oma hingekaaslast, siis tal tavaliselt ei olegi seda. Maailmas on mitmeid Hingetuid... ma lihtsalt arvan, et sa ei tohiks liiga palju loota... Või nutad sa selle pärast?"

"Ma ei tea, ausalt. Pärast Arvude keskusest väljatulemist on lihtsalt nii... rõhuv olla. Ja ma ei tea, mille eest ma nüüd sellise jama kaela sain," vastasin. Tom ohkas. Kui talle otsa vaatasin, olid ta silmad klaasistunud ja ta vaatas pingsalt ühte punkti, seda tegelikult nägemata. Tonksasin teda küünarnukiga, kuid ta ei liikunud.

"Emma, inimesed ei saa endale midagi kaela sellepärast, et nad midagi valesti on teinud. Asjad lihtsalt lähevad nii nagu nad lähevad ja mitte keegi ei saa vältida halba, mis nendega juhtub. Vahet pole, kas sa oled elukogenud või mitte, kas oled ilus või rikas või vaene või optimist või pessimist. Asjad lihtsalt juhtuvad ja sul pole mingit mõtet selles süüdistada ennast või enda minevikku," sõnas ta.

"Selle nimi on karma ja saatus. Ja ma vägagi usun nendesse," vastasin. Tom kehitas õlgu.
"Ma uskusin ka. Aga paljudel inimestel, kes vääriksid rohkemat, ei lähe elus nii hästi kui teistel, kes seda üldse ei vääri. Ebaõiglust on igal pool näha ja mitte mingisugune karma ei sekku. Karma on mõttetu väljamõeldis, mille leiutasid need, kes näevad maailmas ebaõiglust, aga ei taha seda näha. Nii on ju hea mõelda: läks halvasti, aga varsti tasub see ära; halva südamega inimesel läks hästi, aga millalgi saab karma ta kätte. See on üdini egoistlik asi, see karma leiutamine," rääkis Tom seinale.

Ma ei osanud midagi vastata.
"Igaüks on oma saatuse sepp?" küsisin siis mõne hetke pärast kerge irooniaga. Tundsin selle igivana rahvatarkuse vastu tülgastust. Kuidas saab inimene olla omaenda saatuse sepp, kui teda ümbritseb nii palju teisi inimesi, kes teda mõjutavad, kes tema õnne ja saatust mõjutavad? See lause andis vaid vale ettekujutuse sellest, et igaüks on sõltumatu isik ja kõik läheb elus nii nagu ta seda vaid endale ette kujutab.

Tom turtsatas.
"Oleks see vaid nii lihtne," vastas ta. Tonksasin teda jälle, et teda tardumusest välja lükata, ning Tomi huulile ilmus kerge naeratus. Ta kõditas mind ja ütles mu itsituse peale: "Ära muretse. Küll kõik laheneb."

Õhtul magama jäädes ei saanud ma aga Tomi klaasistunud pilku peast välja.

Oh, nii põnev. Tom tundub olevat nii tore ja vahva vend. :) Uut! :)

Nüüd nad kindlasti lõpetavad selle süsteemi, et inimestele hingekaaslane antakse. Aga mulle väga meeldis ja loodan samuti, et uuega ei lähe nii kaua aega! :)

Põnev jaaa. Ruttu uut! (: