Blue rose petals - Sinise roosi õied

Ma tean, et see kõlab uskumatult, kuid ma otsustasin siis ka selle žanri all midagi ette võtta. Jah, tegu on jälle vampiirilooga, kuid ma ei kavatse seda Videvikuga sarnaseks teha. Pigem hakkan üritama erinevusi välja tuua ning samas kuidagimoodi lisada siia neid fakte mida ma kõige rohkem vihkan - Armastus. Igatahes, harjutamine teeb meistriks ja see on ka üle pika aja kirjutatud jutt. Minu oskused on rooste läinud, seda võib välja lugeda iga inimene, kes on kunagi mu jutte raatsinud lugeda.


Lumi.

See meenutab mulle pidevalt ema surma aastapäeva, kui ta ühel jaanuarihommikul lahkus. Täpsemalt minu sünnipäeval. Tal oli nõrk süda ning ühel päeval ta enam ei ärganudki. See oli tegelikult mulle ja isale kergenduseks. Me ei suutnud kumbki vaadata pealt, kuidas ta iga päevaga närbub ning kannatab valude käes.

Ohkasin raskelt ning lükkasin lumerätsakad ristilt maha ja astusin sammu tahapoole. Olenemata sellest, et tema surmast on möödunud kaks aastat, inimesed käivad ja külastavad tema hauda. Ta oli lahke inimene, alati abivalmis ning kuulas kõikide probleemid ära. Kuid enda muredest ei rääkinud ta kellegile. Alles kuu enne surma oligi ta meile teatanud, et tal on süda haige ning kõige rohkem elab ta vist pool aastat. Ta isegi ei kulutanud kunagi raha oma ravimitele, selleks, et ennast päästa. Enda sõnul pidas ta seda tavaliseks ajaraiskamiseks ning veetis rohkem aega meiega.

“Ellie!“ hõikas järsku mu isa. Ellie. Lühend täispikast nimest Eleanor. Mu ema oli otsustanud selle nime panna kohe pärast mu sündi. Tema mõlemad vanemad olid prantslased, kuid ise sündis ta siinsamas, Ameerika Ühendriikides. Ma pärisin emalt oma säravrohelised silmad ning mustad juuksed ja samuti ka üldise kehastruktuuri. Isal on kombeks saanud vaadata mind kaalutlevalt ja öelda raske ohkega, et olen iga aastaga ema sarnaseks muutumas.
Samuti ei ole ma ennast kunagi ilusaks pidanud. Mul on terava otsaga nina ning pisikene suu. Minu kahvatul näolapil ilutsevad mõned tedretähnid, mis ei tohiks üldse minu juurde kuuluda. Need pärisin ma oma isalt ning see oligi viimane asi temalt.
Oma vanuse suhtes olen ma aga lühike. Kõigest sada kuuskümmend seitse sentimeetrit. Ülejäänud tüdrukud on minust pikemad, mis tähendabki, et kõik on lipuvardad, kui mina olen alles päkapikk.
“Ellie!“ hüüdis isa uuesti. Noogutasin talle hoogsalt ja pöörasin pilgu tagasi ristile ning selle keskel asuvale hallile fotole. Ema naeratas mulle sama leebelt vastu nagu ta seda elusast peast teinud oli. Silmade ümber olid küll mõned kortsud, kuid tema imearmsad põselohud olid alles. Ja isegi selle foto ajal olid tema silmad suured ning säravad, täis ootusärevust.
Tundus, et isa oli kannatamatu, sest ma juba kuulsin auto signaali. Jätsin viimast korda emaga hüvasti ja läksin kiirete sammudega tagasi musta Mitsubishisse. See oli kõige tavalisem spordiauto, millega mu isale meeldis kiirust ületada. Ta pani mootori tööle ning kiiremini kui oleks lubatud, me sõitsime surnuaiast välja.

Poole tunni pärast peatusime kahekorruselise maja ees ning ma astusin autost välja. Jamades mõni aeg võtmete kallal, sain ukse lahti. Esikus võtsin kiiresti saapad jalast ning riputasin need radiaatori külge kuivama. Sama tegin ma ka jopega, sest alles autos mõistsin, et olin tõesti kaua ema haual istunud ning temaga rääkinud. Ma olin leppinud temaga, kui olematu inimesega, kuid ta kuulas alati, kui mul muresid oli. Vahepeal tundus nagu ta vastaks mullegi, kuid isa järeldas, et tegu oli lihtsalt tuulega, kes mulle niisama kõrva sosistama tulnud oli. Ning seitsmeteistkümne aastase kohta oli isa sõnul mul suur fantaasia. Ma ei üllatu sellise oletuse suhtes. Ma elasin kuni viieteistkümne aastaseni saades muinasjutte lugedes.
“Õhtusöök saab varsti valmis,“ lubas isa kui ma enda üles enda tuppa jooksin.

Mu tuba oli päris väike arvestades seda, et olen veel teismeeas. Kuid see meeldis mulle. See oli sisustatud heleda mööbliga ning põrandat kattis suur lambanahast vaip. Valged kapid olid lükatud seinte äärde ning laud oli akna alla paigutatud. Nii sain ma jälgida päikeseloojangut enne kui ma õppima asusin. Voodi oli samuti seina äärde lükatud, aknast eemale. Kokku oli neid majasilmi minu toas ainult üks. Ma olin väiksena ise selle toa välja valinud ja lasin emal siin kõik korda teha. Pärast seda ei olnud ma siin kunagi midagi muutnud.
Minu voodil ilutsesid mitmed hiiglaslikud padjad ning nende keskel valge kaisukaru, mille olin kord sünnipäevaks saanud. Isa ei mõistnud kuidas sain ma siiamaani mänguasjadega jännata. Ma pidavat juba suur tüdruk olema. Kuid siiski tundsin ennast kui kümne aastast tüdrukutirtsu. Mu mõtted ja fantaasiamaailm ei vananenud nii lihtsalt.
Laes oli liblikamustriga lamp, mis heitis seintele ilusaid mustreid kui see sisse lülitada. Seinad aga olid lihtsalt valget värvi. Ema palvel oligi see kõik nii. Ta põhjendas seda lihtsalt - “Kui Ellie peaks seina ära määrima, saame osta uue värvi ja selle üle teha.“ Isa vaidlustas seda alguses, kuid hiljem ta leppis. Nad mõlemad teadsid, et mulle meeldib joonistada. Kapid olid täis minu maailimis, portreesid ning isegi minu fantaasiaviljad. Ükssarvikud, inglid... Kuid nende juurde kuulusid nii öelda pimeduse olendid. Vampiirid ja libahundid. Õpetajad olid esitanud palve minu pildid ühel päeval kooli tuua ning seejärel tehti näitus. See tõi muidugi koolile reputatsiooni juurde, kuid mind hakati klassis rohkem mõnitama.
Ma vist ei maininudki, aga ma ei olnud austatud isik koolis. Minu hinded ei olnud küll kõige kõrgemad, kuid enamus ajast veetsin ma siiski õppides. Mind ei kutsutud kunagi välja pidudele, kuid aja möödudes, leppisin ma sellega. Ma hoidsin oma tervist väga. Ma ei suitsetanud ega joonud. Veel vähem olen ma kokku puutunud narkootikumidega ning teiste uimastitega.
Istusin voodile ning siis heitsin pikali, vaadates tummalt lage. Kuulsin kuidas isa lajatas külmkapi ukse kinni ning pani siis midagi pannile praadima. Mu kõht ei olnudki tühi, ma nõustusin selle nimel, et ta ei pirtsutaks. Isa oli alati kartnud, et pärast ema surma, sattusin ma depressiooni. Võimalik, et nii juhtuski. Ma olin kaalu palju alandanud ning ei söönud kuigi palju. Oli isegi mõni aeg, kui minu hinded olid hakanud langema, kuid hiljem suutsin nad ära parandada. Kuid kõige veidram oli asja juures see, et isa oli hakanud ise minu eest hoolitsema. Ta täitis samuti ka ema rolli. Veidral moel sai temaga nüüd ka isiklikest probleemidest rääkida. Ta kuulas mind alati lõpuni, ei leiutanud oma teooriaid ning ei solvanud. Ta üritas mind hoida ning ma olin tänulik talle selle eest.
Hingasin sügavalt sisse ning pöörasin teise külje, seljaga ukse poole ning jõllitasin valget seina. Ning pikemalt mõtlemata lasin silmad looja.

Sõnumi piiks äratas mu üles. Tõusin püsti ja võtsin taskust telefoni, vaadates samal ajal kellaaega. 17:34. Kas ma magasin kõigest poolteist tundi? Isa ei tulnudki mind äratama. Võimalik, et olin liiga sügavalt maganud, et ta ei raatsinud mind äratama tulla. Haigutasin laialt ja avasin pisikese ümbriku, mis telefoni ekraanil ilutses.

Tsau Ellie!
Oled kutsutud peole, mis algab kell 18:15 minu juures.
PS! Sindy tahtis sind üle pika aja näha!

Chris.

Olin väga üllatunud, kui seda sõnumit lugesin. Kontrollisin kaks korda üle, kuid siis venis mu suu naerule. Sindy. See oli ainuke tüdruk meie klassist, kes oli minu puhul vastuvõtlik, kuid sellel aastal oli ta kooli vahetanud. Tema oli olnud minu pilet populaarsuse juurde, kuid ma ei kasutanud teda ära. Ma ei osanud seda teha. Ta aitas mind nii kuis suutis, kuid enamus ajast kirjutas ta minult maha. Tänu minule olid tal tekkinud korralikud hinded, mis ilmselt aitasidki tal teise keskkooli edasi astuda.
Ma olin endale lubanud, et ei joo ega suitseta, kuid Sindy oli põhjus, miks ma olin kohe voodist püsti.

Ilmselt poleks keegi uskunud, kui näeks, et minu kapis leidub ka väljakutsuvamaid riideid. Lühikesed seelikud, võrksukad, kontsakingad... Need oli mu ema mulle muretsenud, kuid ma ise ei ole neid mitte kordagi peale proovinud. Seekord võtsin ma need välja. Laotasin riided voodile ja vaatasin neid pikalt. Viimaks võtsin nende seast välja teksaseeliku, mis ulatus poolte reiteni ning tavalised sukkpüksid. Võrksukad jätan ma teiseks korraks. Võib-olla siis, kui ma hakkan tõesti käima klubides, mitte kohalikel pidudel. Ning siis haarasin ma kapist pikkade varrukatega särgi ning panin kõik riided selga.

Kui ma olin omale sobivad kingad leidnud, mis olid madala kontsaga ja tegelikult mõeldud talvise ilma jaoks, jooksin alla, haarates kaasa pisikese käekoti, kuhu ma oma telefoni pistsin.
“Isa! Ma lähen Christopheri juurde!“ ütlesin talle kiirelt, kui jope nagist haarasin. Teadsin, et külma eest pole minu riided just kõige vastupidavamad, pealegi sukkpüksid olid liigagi õhukesed.
Isa pööras ennast aeglaselt minu poole ja kergitas prilliraame, vaadates mind kahtlevalt. Ma ei ole käinud kuigi suurtel pidudel. Välja arvatud kooliaktused ning lõpupidu, kust enamus õpilased põgenenud olid ja suurte kastidega autosse istusid. Teadsin isegi, milleni see neil viis, kuid nad olid lahedad sellegipoolest. Enamasti olid kooli suurimad joodikud seltsivad inimesed, kuid ma ei suhelnud nendega.
“Kelle juurde?“ küsis isa kulme kergitades. Siis lasi ta prillidel taas ninaotsale vajuda.
“Christopher... Diley,“ olin isegi üllatunud, et mul tema perekonnanimi meeles on. Ma ei jõudnud isa näoilmet märgata, sest pöörasin talle selja. Tema koduni oli mul pool tundi kõndida, sest busse siin ei käinud ja isa ei olnud nõus mind vedama kellegi juurde läbustama. Tal olid nüüd oma teooriad noorte kohta.
“Helista kui midagi olema peaks,“ lausus ta ainult. Naeratasin endamisi ja haarasin kapist salli ning mütsi. Peegli ees ennast korrastades, jooksin ma kiirelt majast välja.

Algus oli hea Jätka samas vaimus ning kirjuta kiiresti UUUUS! :)

Oled kutsutud peole, mis lagab kell 18:15 minu juures.

ainus viga, mis silma jäi. Mulle meeldib, kuigi pisut tüüpiline algus. Surnud ema, vaikne tüdruk, järsku kutsutakse peole..

Mm,väga hea. :)
Huvitav.
Ootan uut. :)

Parem kui täna oleks juba uus osa.

Oeh, huvitav, huvitav, huvitav.
Loodan varsti uut osa näha, :)

Jõudsin külmast värisedes õige maja ette ning vaatamata uhkete autode poole, mis olid juba maja ette pargitud, astusin edasi. Minu kõrvuni jõudis vali tantsumuusika, mis pani mind hetkeks paigale tarduma. Oli see ikka hea idee? Tulla siia peole? Äkki ma kipun jooma ja unustan ennast ära? Ma ei oleks tahtnud ärgata hommikul suure peavaluga ning raske tundega. Kuid ma olin juba nii lähedal. Tundsin südames rasket torget kui ma siiski edasi astusin. Ma tundsin ennast iseenda reeturina. Koputasin uksele, mis ei avanenud kohe. Mõne aja pärast tuli siiski üks kahvatu nägu nähtavale ja siis lükati too kõvale. Ning seejärel kuulsin Chrisi häält. “Kes seal on?“ küsis ta lõbusalt ja pehme keelega. Sain aru, et ta oli juba joonud. Talle ei vastatud vaid uks tõmmati lahti ja mind kisti sisse.

Majas oli umbne ning rahvast täis. Kõik noored tantsisid muusikaga kaasa ja kõigil olid pudelid käes. Asetasin jope ettevaatlikult nagisse ja vaatasin ringi. Ma ei näinud mite kedagi tuttavat. Surusin ennast rahvast mööda ja jõudsin köögi sarnasesse ruumi. Astusin ettevaatlikult edasi, üritades endale võimalikult vähe tähelepanu saada. Inimesed ei paistnudki mind eriti tähele panevat. Noormehed kudrutasid tüdrukutega omavahel ning vaid üksik heitis mulle hindava pilgu. Märkasin alles nüüd, et ei erinenud riietusest kuigi palju teistest tüdrukutest, kuigi nende pluusid olid avaramad kui minu omad. Kuid millega mina uhkeldada sain? Ma olin kõhnuke ning puusakondid ähvardasid nahast läbi murda. Ja ma polnud sugugi nii väljakutsuv kui olla võisin. Ma ei kandnud meiki, kuid mul olid enesest pikad ripsmed, mis ei vajanudki mingieid lisandeid ning ma ei teinud soenguga mitte midagi. Mul olid sirged mustad juuksed mis ulatusid rindkerest pisut madalamale. Ning samuti ei värvinud ma ka küüsi, mis oleks muutnud mu käed ilusamaks. Olin tähele pannud, et enamustel tüdrukutel on küüned vähemalt pool sõrmepikkusest ja osadel südant halvaks ajavat neoonvärvi toonitud. Ent siiski poisid olid nende külge liimitud justkui kärbsed lindi. Möödusin neist kiiresti ning jõudsin teise tuppa. Ka seal olid samad lood mis köögis. Kõikjal olid noored, käes pudelid alkoholiga. Pidu oli alanud varem kui sõnumis öeldud. Hingasin sügavalt sisse ning vaatasin ringi, lootes kohata mõnda tuttavat nägu.

“Ellie!“
Järsu hüüe peale pöörasin ennast hääle poole ning kissitasin silmi, üritades näha läbi kogu rahvasumina. Kuulsin taas, kuidas keegi tüdruk minu nime hüüdis. Üritasin trügida inimestest läbi, kuid siis tõmbas keegi mind õlast tagasi ning ringi pöörates nägin Christopheri, kes mulle laialt naeratas. Too poiss oli kuulus tänu oma laiale huumorisoonele ning tüdrukuid ligitõmbava naeratusega. Ma ei mõistnud kunagi, miks ma ei langenud tema veetlevuse lõksu. Tal olid nii ilusad ja kohevad juuksed, säravvalge naeratus ja tumepruunid silmad, milles võis kohata alati lõbusat tulukest ning tema päevitunud nahk sobis selle kõige juurde. Ta oli iga tüdruku kõndiv unelm, selles võisin ma kindel olla. Kuid miskipärast ei olnud ta endale kedagi leidnud. Võibolla on ta nagu mina. Ei lase ennast kõigel ära võluda ja ootab enda unelmate printsessi?
“Sinthia hüüdis sind,“ tähendas ta ning võttis mu käest kinni ja vedas mööda rahvast teise tuppa. Ning seal ta seisiski. Blondid juuksed roosade salkudega õlgadel laiali, näol lai naeratus ja sinised silmad säramas. Ta oli natuke täidlasem kui mina, kuid kõik armastasid teda. Ta oli alati teistega suhelnud ning ta oli armas lobamokk.
“Eleanor!“ lausus ta lõbusalt ja pani kiirelt oma purgi lauale ja tormas minu poole. Hetk hiljem seisime kahekesi ja kallistasime üksteist tugevalt. Tundsin kohe tema maasikalõhnalist aroomi, mis jäi mul meelde kuuendast klassist kui ma nende kooli üle tulin. Ta oli alati seda kasutanud ning tundus, et kedagi ei tüüdanudki ära. See oli värskendav ning magus lõhn. Kuid tundus, et ta ei muretsenudki, et võib murda minu ribid, kui ta samas vaimus jätkab kallistamist.
“Ja meie printsess tuligi,“ sõnas neidis ja eemaldus minust. Lõpuks. Naeratasin talle laialt ja noogutasin. Printsess ei olnud küll õige sõna minu kohta. Ma olin enam kui kindel, et ta ütles seda kergeks lohutuseks. Kõik teadsid, et mul on madal ego mis mind vaevab. Siis võttis Sindy mu käe alt kinni ja ikka veel naeratades, haaras ta oma pudeli ja vedas mu rahva poole. “Ma pole sind ammu näinud ja ma tahan sinuga rääkida. Samuti peaksid sa mõndadega tuttavaks saama!“ luges ta mulle ette paar plaani. Miski pani mind arvama, et ta oli selle ette kavandanud. Kuid ma ei lasknud enda kahtlusel mõtteid hajutada ja järgnesin talle. Christopher püsis osavalt meie kannul, libisedes mööda rahvast märkamatult.
Jõudsime tagasi kööki kus Sindy pani mu toolile istuma ja võttis laualt siidripurgi. Selle lahti teinud, pistis ta purgi mulle kätte ja istus minu vastu. “Kuidas sul koolis läheb?“ küsis ta seepeale. Naeratasin talle ja asetasin purgi enda kõrvale lauale ning ei joonud sealt vaid kinnitasin pilgu endisele klassiõele.
“Hästi.“ See oli kerge üllatus talle. Ilmselt oli ta kuulnud minu ebapopulaarsust. Võibolla oli ta oodanud vägivalda poiste poolt, kuid Christopher noogutas. Ta istus tundide ajal minust kaks pinki taga ning ma olin hästi nähtav. Ilmselt kannab ta hiljem Sindyle kõik ette. “Endal?“ küsisin kiirelt ning siis hakkaski ta latrama. Christopher oli vahepeal samuti maha istunud ning tegi nägu nagu kuulaks, kuigi tegelikult oli ta rohkem ametis oma pudeli tühjendamisega. Sindy esitas küsimusi kuid enne kui keegi neile vastata jõudis, lausus ta oma arvamuse ja läks jutuga edasi. Tundus nagu läheks tal isegi uues koolis hästi. Ta rääkis kõigest mis seal toimunud oli ning kirjeldas pidusid, kus ta käis. Jah, ta oli kergelt ülekaaluline, kuid maailm oli tema vastu leebe ja vastuvõetav. Ta pole kunagi näinud inimesi musta-valge kirjuna, tema maailm oli roosa ja täis lilli ning südameid. Ta sai alati oma tahtmist siidise tooniga lipitsedes, kuid ta osutas ise teeneid ja täitis lubadusi. Sellepärast inimesed teda austasidki. Tal oli mustmiljon plussi samal ajal, kui minul oli sama palju miinuseid. Inimesed usaldasid mind, rääkisid mulle oma muredest, kuid ise neid ei huvitanud kuidas mina ennast parajasti tundsin. Nad olid eraldunud minust. Minu ja maailma vahel oli justkui loodud barjäär, mida ei saanud lõhkuda ka kõige teravama noaga.
Ning siis järsku ta lõpetas oma lobisemisega ja lehvitas minu nina ees. “Ellie! Oled ikka siin?“ küsis ta ning kui ma võpatasin, purskas ta lõbusalt naerma. Ta ei olnudki solvunud, et ma ta juttu ei kuulanud. Nagunii leidis ta juba omale kellegi, kellega muljeid vahetada oma elust ja tegevustest. Uskusin isegi, et siin on mitmekülgset rahvast.
“Olgu, Ellie, ma lähen praegu eemale,“ tõusis ta püsti ja vaatas Christopheri poole, kes istus samuti ikka veel laua juures. “Tuled ka?“
Kui nägin silmanurgast noormehe peavangutust, kerkisid Sindy kulmud kõrgele, kuid ta ei öelnud midagi vaid kehitas õlgu. Siis pööras ta meile selja ja lahkus tuikuval sammul. Täpselt kellaajal millal pidu pidi algama, hakkaski muusika valjemini mängima. See venitas muigve mu suule. Inimesed läksid üüratult suure elutoa poole ja siis jäigi köök peaaegu tühjaks. Nurgas istusid veel kaks noorukit, poiss ja tüdruk, kes omavahel rääkisid ega lasknud ümbrusel ennast häirida.
“Niisiis...“
Pöörasin pilgu Christopherile, kes omaette pomises. “Sa tantsima ei taha minna?“ küsis ta seejärel. Mu pea nõksatus praktiliselt kohe küljele. Tantsima? Nende täis peadega noorte keskele? Ma ei osanud puusaringegi korralikult teha, rääkimata siis tantsimisest. Ma ei pidanudki vastama vaid juba kuulsingi ukse juurest kiljatust ja kaks tüdrukut tormasid sisse. Nad edvistasid midagi Christopheri juures ning tõmbasid ta püsti ja vedasid enda järel elutuppa. Muie mu suul venis laiemaks. Kuid vähemalt oli siin vaikne.

Tõusin püsti ja astusin viimaks edasi. Möödusin taaskord tuttavatest kudrutavatest paaridest, enda klassikaaslastest, kes mind enda punti üritasid saada, kuid seda ma vältisin. Ma olen alati miskipärast erinenud hallist massist, juba puhtalt iseloomu ja kalduvuste pärast ja see sundis mind uhkelt pea püsti hoidma. Isa ja ema olid mulle alati pähe tagunud, et eriline olla on hea. Ning seal ma nägingi seda! Uks! See seisis minust vaid kuus meetrit eemal ja ma hakkasin selle poole triivima, iga hetkega kasvamas suur tahe siit umbsest majast välja saada. Haarasin oma jope ning keerasin salli ümber kaela. Pistsin mütsi pähe ning tõmbasin luku kinni ja oligi väljas.

Minu rõõm oli kirjeldamatu. Ma ahmisin külma õhku endasse ja esimest korda tundsin ma õnnelikust talve üle, mis mind ümbritses. Lund oli hakanud jälle sadama, kasvatades niigisuured lumehanged hiiglaslikemaks ning kattes majad uuemate lumemütsidega. Rajad olid samuti juba õrna lumega kaetud ning teele jäid minu pisikesed jalajäljed. Ma vaatasin korraks telefonilt aega, mis näitas, et olin poolteist tundi olnud peol. Aeg lendas nagu tiivul ja ma ei olnudki märganud, et ma nii kaua olin olnud seal. Kuid pimedad tänavad pole mind kunagi hirmutanud ja ma ei kutsunudki isa järele.

Ma ei olnud kodust väga kaugel, kõigest paar maja veel, kui ma järsku peatusin ja otse vaatama jäin. Nägin eemal kahte kogu, mõlemad mustas ja seljas maani ulatuvad mantlid. Tundus nagu nad vaidleksid millegi üle. Korraga tabas mind halb eelaimus ning ma astusin kiirelt ühe puu taha. Ma ei tea isegi, miks ma nii käitusin. Ehk on nad lihtsalt peole minejad? Kuid tänav tundus inimtühi olevat. Võib-olla on see jälle minu fantaasiavili? Lõin omale käega vastu pead, kuid siiski ei liikunud paigast vaid jälgisin puu tagant mõlemaid. Nii hästi kui mu silm pimeduses seletada suutis, olid need kaks meessoost isikud. Jälgisin neid pikka aega kuni lõpuks õhku ahmisin. Üks oli haaranud relva ning lasknud.
Noormees, kes lamas kõnniteele lähemal, vajus pikali, kuid ta liigutas. Ning teine astus talle lähemale, sihtides tema pead.
Ning siis olin ma puu tagant välja pugenud ja jooksin nende poole. “Hei!“ karjusin paaniliselt, kobades käekotis telefoni järel. Relvaga noormees tõstis pilgu ja sihtis mind, mis sundis mu seisma jääma, kuid siis ta langetas püssi ja astus eemale. Ma jooksin taas edasi ning peatusin alles siis, kui jõudsin noormeheni, kes õhku ahmides enda kõhust kinni hoidis. Veri imbus läbi tema riiete ja siis lumisele asfaldile ning samuti määris ta ära ka minu sukkpüksid. Vaatasin ringi, kuid sellest teisest polnud enam märku.
“Saad sa ennast liigutada?“ küsisin väriseval häälel. Ma üritasin numbrit valida, kuid ei suutnud. Ta noogutas vaevaliselt ja sirutas oma käe välja. Panin kiirelt asjad taskutesse ning tõmbasin ta püsti. Koheselt vajus ta mu najale toetuma. Tundsin, kuidas mu põlved hakkavad värisema ning ka minul oli oht põlvili vajuda, kuid kusagilt sain ma oma jõu, mis sundis edasi astuma. “Ma helistan politseisse...“ ütlesin, kuid ta raputas energiliselt pead. Ma ei raisanud siis enam aega ja astusin edasi, kaheldes, kas ma suudan ta oma koduni vedada.

Pool tundi oli möödas. Oleksin üksinda saanud selle vahemaa läbida vähem kui kümne minutiga. Lasin tal toetuda vastu seina siis kui ma värisevate kätega ukselingi kallal toimetasin. Viimaks saingi ukse lahti ja ma aitasin ta sisse.
“Ellie?“
Isa hääl tuli elutoast, taustaks teleka mürin. Ilmselt vaatas jälle mõnda põnevusfilmi. Terminaator näiteks.
“Jaah?“ uskumatu kui rahulik mu hääl sai kõlada. Aitasin noormehel jalatsid jalasti ning tõmbasin ka enda omad ära, heites need lihtsalt nurka.
“Sa oled vara tagasi,“ lausus isa, kes oli jõudnud ukse ette. Noogutasin ning võtsin noormehest jälle kinni. Tema silmad olid suletud, kuid tundus, et ta suutis veel ise natuke jalul püsida. Isa heitis meile altkulmu pilgu, millele ma hädaralt naeratasin:“Ta on ainult mõni aeg siin. Peol ei läinud tal korralikult ja ta ei saaks ju jala koju minna...“ Valetades tundsin ma ennast halvasti. Ja ma tegin seda praegu. Õnneks olin ma aga nii ettenägelik, et olin tõmmanud tee peal tema mantli rohkem ette ja varjasin tema veritseva haava. Isa näoilme ei leebunud, kuid ta astus tagasi:“Vaata, et ta kümneks siit kadunud oleks,“ lausus ta vaid.
Aitasin ta trepist üles ning kui me minu tuppa jõudsime, laotasin ta enda voodile pikali. Siis sulgesin ukse ja lukustasin selle kiirelt ning astusin jälle tema juurde. Kui tule sisse lülitasin, ahmisin õhku. Noormehe nägu oli peaaegu sama valge kui minu toa seinad. Tema mustad juuksed olid sassis, kuid need sobisid tema ingelliku näo juurde, mis oli kui kivist taotud. See püsis liikumatu ka siis, kui ma tema juurde astusin ja asusin ettevaatlikult mantlit lahti nööpima. Kui ma sain sellega valmis, vaatasin ma pikka aega suurte silmadega punast plekki tema helesinisel triiksärgil. Kuid tundus, et verejooks oli peatunud. Värisevate kätega nööpisin ma ka tema triiksärgi lahti ja mul vajus süü lahti. Kõht, milles oleks pidanud olema haav, oli kinni kasvanud. Libistasin käega üle koha, kus arvasin enne verd tulevat, kuid see oli sama sile kui olema peaks. Tundsin taas hirmu. Ehk oli see lihtsalt uni? Võib-olla magan ma edasi ning isa pole mind üles äratanud? Libistasin ennast voodi pealt maha ja tõmbasin aknale kardinad ette. Siis istusin enda arvutitoolile ja pöörasin ennast noormehe poole, hammustades mõtlikult huulde. Mis edasi?
Olin ilmselt taas tukkuma jäänud, sest mind äratas isa tagumine vastu lage. Juhuslikult oli minu tuba elutoa kohal. “Ellie, pagan võtaks! Kaua ta seal veel on?“ hüppasin korraga püsti kui mulle tuli meelde, kes minu toas viibib. Jooksin ukse juurde ja tegin selle lahti.
“Kohe saadan ta välja!“ lubasin talle ning vaatasin taas tema poole. Ta lamas sama liikumatult voodis, nii nagu olingi ta jätnud. Tundus, nagu oleks ta surnud, kuid siis märkasin ma tema vaevalist hingamist. Ma ei saa teda üksinda tänavale jätta. Kortsutasin selle idee peale kulmu, kuid see oli loogiline. Ta sureks seal! Astusin aeglaselt trepist alla ning piilusin uksest sisse. Isa vaatas ikka veel telekat, olgugi, et see oli vaiksemaks keeratud. Kuulsin tulistamist ja vandumisi. Kuna ta ei vaadanud minu poole, kui ma astusin edasi, korjasin ta jalatsid üles ja tegin ukse korraks lahti ja seejärel sulgesin taas. Isa ei reageerinudki selle peale ja siis ma hiilisin nii hääletult kui võimalik tagasi oma tuppa.
Tema jalatsid heitsin ma radiaatori alla ja ohkasin raskelt. “Mis ma küll sinuga peale hakkan?“ mõmisesin vaikselt. Noormees ei reageerinud kuidagi küsimusele. Ta isegi ei teinud piiksugi. See oli muidugi eelis, kuid ma teadsin, et isegi siis, kui ta siin öö veedab, pean mina ka kusagil magama. Homme on õnneks laupäev ja isa on varahommikust saati tööl. Ta ei tülita mind kunagi.

Sikutasin teda natuke ja asetasin ta ettevaatlikult enda pehmele vaibale. Otsisin kapist välja padja, mille ta pea alla pistsin ja tõmbasin talle teki peale. Ma ei julgenud teda rohkem puudutada, see oli niigi veider, et ta säärasel kombel veritsemist lõpetas. Liikusin veel ukse juurde ning lukustasin selle. Ja seejärel tõmbasin sukad ja seeliku jalast. Ma ei julgenud toast lahkuda ja samas ei julgenud ma teadvusetu mehe ees riideid vahetada. Kortsutasin selle idee peale kulme. Ta oli teadvusetu! Kuid siis läksin ma ise vaistlikult voodi juurde ja lülitasin tule välja. Ning siis haaras pimedus mu edasse, viies kaugele unemaailma.

Kindlalt uut, ja kui saab, siis juba täna! :):):)

Nii hea lihtsalt, hästi huvitav ka! Oootan SUUURE põnevusega mis edasi saab. :)

On lootust, et tna on juba uus osa? (A)

niiii hea . ma täiesti armastan vampiirijuttu ( jep , ma armastan videvikku . kes ei armastaks ? ) . ja no , ausalt , supper .


tahaks hääässstiiiiii kiiresti uut !

UUUUUUTT!!

Tõsiselt tahan juba teada, mis edasi saab

Aga ära selle uue osaga siis väga kaua venita, eks

Ma vaatasin korraks telefonilt aega, mis näitas, et olin kõigest poolteist tundi olnud peol. Aeg lendas nagu tiivul ja ma ei olnudki märganud, et ma nii kaua olin olnud seal.

Jõle vasturääkiv. Üks hetk on "kõigest poolteist tundi" ja siis on et "aeg lendas nagu tiivul" mida võib pidada samaväärseks "juba poolteist tundi"ga

Mm.. Me like that guy. Üks tüüpiline fakt oli see, et isa mingi varahommikust tööle läheb ja et ta kindlasti vahele ei jää. Põnevam oleks olnud kui ta isa oleks hommikul tulnud ukse taha vms. aga okei.

UUT!

Võrdlus toimub samaväärsete asjade vahel siiski. Sul on nagu.. Alguses on kõigest poolteist tundi. Ehk siis, et ta oli nii vähe alles seal olnud. Kõigest..

Ja siis on juba, et ta ei märganudki, kui KAUA ta seal olnud oli. Kahtlane.

Millal uut? :)

On küll vahe.

Sul on alguses et ta oli seal KÕIGEST poolteist tundi olnud. Kõigest kasutatakse siis kui vihjatakse sellele, kui vähe midagi on. Ehk siis ta oli seal alles poolteist tundi olnud, kuigi tundus rohkem..

Ja siis on järsku, et aeg möödus lennates ja JUBA oli möödas poolteist tundi. Sõna 'juba' kasutatakse siis, kui midagi on palju. Palju aega on möödunud juba.

Vasturääkivus.

Wowts.. Sa said pihta lõpuks.

-.- Sa poleks pidanud mulle seda ütlema. Ma piinan inimesi tavaliselt seni kuni nad aru saavad tõesti.