Blue rose petals - Sinise roosi õied

Viimane lõik on üle kõige

Kiiresti UUUUT

viimane osa-või õigemini selle lõpp- oli super!

Järgmist osa paluks siis

Mulle meeldis see osa. Väga.

UUT!

aaargh, lõpp oli nii hea!
ruttu uut nüüd :)

ma hakkasin seda igavusest lugema ja ma lugesin kõik läbi. Meeldib ja nagu ei meeldi ka, ma ei oska öelda, ilmselt sellepärast, et ei ole ennast sellele vampiirilainele lülitanud, ma olen vist ühe videviku raamatu läbi lugenud, sest ma arvasin et ma olen ka siis lahe ja esimest filmi käisin ka sõbrannaga vaatamas, mille ajal m koguaeg üksteiselt küsisime, et millal see ära lõpeb, kuna see oli tõesti mõtetu.

Aga igatahes, kui uus tuleb siis loen jälle :)

haiglast?

Kas ma olen midagi maha maganud? Mis juhtus?

Ma lugesin kõik osad eile läbi, kuid ei jõudnud varem kommenteerida

Su idee on kohati üsna hea, kuigi minu jaoks jääb põnevust natuke väheks. Samuti on su stiili juures midagi, mis mind natuke häirib, eeskätt komastamise ja ajavormide koha pealt. Üldmuljet see aga ei riku.

Kui nüüd kriitika kõrvale heita, siis on see jutt üsnagi hea ja ma loeksin seda kindlasti edasi

Nii ma näen, et sa oled pealkirrja vahetanud ja tüüpilise eestlasena ütleksin ma, et pole midagi halba öelda [loe: väga hea ja huvitav, annab mille üle mõelda] .

Kas uus osa juba paistab?
Sa jätsid kohe nii hea koha pealt katki, et tahaks kohe...juukseid katkuda ja toas ringi hüpata...kahjuks ei saa enam rohkem end alandada, seda on miilegi pärast hljuti liiga palju juhtunud..., aga jah kogu selle jutu mõte on tegelikult selles, et sa näeksid, et siin on ka neid, kes ei kirjuta ainult 'väga hea' (nagu näiteks vahepeal mina) vaid on selle jutu nimel ka rohkem arvuti klaviatuuristikku kulutama, sest nad tahaksid, et sa kirjutaksid ruttu edasi, palju-palju suurepäraseid osi.

PS: Tunnen kaasa...

Isegi aeg tundus aeglustuvat kui ma ennast tema poole pöörasin. Siis venisid mu huuled laiaks naeratuseks ning isegi Christopheri küsiv hüüe minu poole oli kauge. Ma vaatasin taas sellesse imetlusväärsesse näkku, millel ei ilutsenud naeratust, kuid silmad sädelesid lõbususest. Pudel mu sõrmede vahel oli peaaegu libisemas ning Tristan võttis selle ettevaatlikult minu käest, hoides pilku ikka veel minul.
Taas see läbitungiv pilk ning taas tundsin, kuidas judinad mööda mu selga jooksevad ja jalad nõrgaks muutuvad. Miks ma reageerin nii? Ta surus pudeli tagasi mulle pihku ning suunas oma tumedad silmad üle minu õla. Koheselt tajusin kellegi käsi enda õlal ning siis tõmbas Christopher mind enda sooja kaissu, hoides mind Tristani eest. Nägin korraks tema pilgus kõhklust ning pahameelt. Oli ka kolmas emotsioon, kuid see jäi mulle mõistatuseks. Need kõik kadusid kiirelt tema silmist ja ta manas näole kerge muige:“Sa võiksid talle natuke privaatsust lubada,“ tähendas ta vaikselt. Christopher turtsatas vaikselt mu kõrva ääres. Tundsin, kuidas tema kuum hingeõhk minu kaela silitab.
“Lihtsalt ära röövi minu tüdrukut,“ lausus ta pahaselt. Kergitasin selle peale kulme. Ka Tristan tegi sama ning siis liikus ta pilk minule ja ma raputasin kiirelt pead. Minu tüdruk? Christopher libistas käe õrnalt tagasi minu pihale nagu ta tänaval teinud oli ja surus mind tugevamini enda vastu. Kuulsin, kuidas äkitselt oli kõik vaikseks jäänud. Isegi Christopheri lärmakas seltskond oli lõpetanud mängimise ning tundus, et nad olid kõik siia kogunenud.
“Aga sa võiksid ju meiega...“ alustasin, kuid Christopher raputas kindlalt pead.
“Ei.“
Kortsutasin kulme ning vaatasin tema poole. Ent noormehe pilk oli kindlalt Tristanil. Tundus, nagu ta tõesti kaitseks mind tema eest. Miks? Ma peaaegu tajusin tema ägedaid südamelööke...
“Ei, Ellie, ma pidingi ainult korraks läbi astuma,“ lausus Tristan ükskõiksel toonil. Reageerisin sellele veidralt. Minu pilk oli haavunud ning ta ainult naeratas nukralt. “Õhtul näeme?“ küsis ta seepeale. Noogutasin aeglaselt ja siis ta lahkus. Seisime Christopheriga kaua paigal ning siis hakkas ta mind enda järel tagasi piljardisaali vedama. Ma ei hakanudki vastu. Minu pilk oli klaasistunud ja põrandale kinnitunud.
Mäng jätkus nii, nagu polekski midagi vahepeal juhtunud. Christopher ei teinud sellest juttu ja naljatas edasi, tehes nägu nagu poleks Tristanit olemaski. Ise istusin vaikselt ühel toolil ja kuulatasin kõike, mis mind ümbritses. Ma ei mõistnud nende käitumist. Miks Tristan mind jälitas? Või kas ikka jäitas? Kui ei, siis mida ta tegi siin? Veetis vaba aega? Kuid kus olid tema sõbrad ning miks nad ei tulnud tema juurde, kui Christpher, peaaegu kindel tülinorija oleks talle kallale läinud? Ohkasin raskelt. Miks ta üldse vahele segas? Oli ta armukade?
Igasugused küsimused... Need tulid aina juurde ja juurde. Pigistasin silmad vaevaliselt kinni ja lükkasin juuksed silme eest kõrvale, vaadates tüdrukute poole. Nad seisid eraldi ja arutasid midagi elavalt. Vahepeal vilksatas nende pilk minule ja siis olid nad taas enda teemaga edasi läinud.
Jah! Levitage kuulujutte! Muigasin mõrult. Seda nad ju ainult oskasid. Isegi imeline Synthia oli nende kambas ja arutas kaasa, kuid ta keeldus minu poole vaatamast. Hingasin pahinal välja ning tõusin viimaks püsti. Läksin Chrisi juurde ja panin käe talle korraks õlale. Sellest piisas, et ta ennast minu poole pööraks ja küsivalt kulme kergitaks.
“Mul on paha olla. Ma hakkan koju minema,“ laususin talle vaikselt.
Ta andis kepi ühele sõpradest üle ja noogutas kergelt:“Ma saadan su ära,“ sõnas ta vaikselt. Noogutasin. Ohjaa, ma panin seda pahaks. Oleksin tahtnud üksinda minna ning kiiremini Tristaniga kokku saada.
Miskipärast kaldusin ma arvama, et ta on solvunud. Olin liiga mõttes, et tähele panna, kuidas Christopher aitas mul jope selga saada ning siis võttis ta minu käest õrnalt kinni. Ma ei teinud sellest suurt numbrit. Minu nägu näitas välja lihtsalt tuimust. Ning siis väljusimegi majakesest. Jalutasime vaikides käsikäes mööda pimedat tänavat.

Jõudsime minu majani ning sõnatult kallistas Christopher mind. Ka mina ei öelnud midagi vaid ootasin, et ta selja pööraks. Kuid seda ta ei teinud vaid naeratas mulle kergelt:“Eleanor, vasta nüüd ausalt. See tüüp – Tristan, ta meeldib sulle?“ küsis ta viimaks.
Neelatasin kergelt. Kas ma meeldib mulle? Asetasin käe ukselingile, kõheldes kahe vastuse vahel. Jah, tema kohalolek muutis mu jalad ebatavaliselt nõrgaks ning siis, kui ta mind puudutas, tundsin ma judinaid. Kuid ta ei saanud mulle meeldida. Ma ei tea teda veel hästi ja ma ei uskunud armastust esimesest silmapilgust. Sundisin ennast pead raputama.
Tundus, et see vastus meeldis Christopherile. Ta astus mulle lähemale ja pani oma soojad käed minu külmadele põskedele, vaadates mulle täpselt silma:“siis pole mul midagi karta,“ tähendas ta vaikselt. Ning siis ta lähenes mu näole. Tundsin taas tema kuuma hingeõhku. Ta oli mulle nii lähedal...
Ja siis ma pöörasin pea kõrvale. “Ma arvan, et ma lähen sisse,“ sõnasin vaikselt ning vajutasin ukselingile. Uks vajus lahti ja kodu õrn kuma paistiski välja. Christopher muigas korraks ja eemaldas käed, astudes paar sammu tagasi.
“Homme näeme!“ lubas ta ja pööras selja, joostes mööda tänavat tagasi piljardimaja poole. Kaua ma talle järgi ei vaadanud vaid tormasin tuppa ning võtsin väliriided seljast. Seejärel tormasin ma üles oma tuppa ja hüppasin voodisse. Surusin padja enda kaissu ja vahtisin valget seina, silmad pärani.
Mis see veel oli?
Libistasin käega üle enda kuumeneva näo, ohates vaikselt. Ma tundsin siiamaani tema kerge auru puudutust ninal, põskedel ja huultel.
Viimaks pöörasin ennast ümber ja karjatasin.
Tristan seisis ukselävel, käed vaheliti ja tumedad silmad minul. Ahmisin õhku ja tõusin püsti, padi ikka veel kätevahel. “Tristan?“ küsisin vaikselt ja ärevalt.
Ta vaatas ringi ja kergitas kulme:“Näed sa siin kedagi teist?“ küsis ta vastu. Hüppasin voodist püsti, heites pehme padja vaibale ning siis tormasin tema juurde, kallistades teda seekord ise. Ta oli miskipärast tore vaheldus soojale Christopherile.
Noormees embas mind vastu, hoides mind õrnalt enda käte vahel.
Siin leidsin mõne erinevuse Tristani ja Chrisi vahel.
Tristan oli minuga õrn. Ta ei surunud kunagi oma tahtmist peale ning kui ta mind puudutas, tegi ta seda suure ettevaatlikusega.
Christopher oli samas rangekäeline. Ta hoidis mind koguaeg enda küljes justkui oleksid tema käed minu külge liimitud. Ta üritas mind sundida enda tahtmisele alluma ning ta oli tõesti hea näitleja.
Tundsin kuidas ta oma käed läbi minu juuste libistas ja siis eemaldus. “Ma oletan, et sa ei taha sellest rääkida?“ küsis ta vaikselt. Nõustusin temaga ning astusin kõrvale, lubades tal siseneda minu tuppa. Ta istus voodile ning korjas padja üles. Kui ma maandusin tema kõrval, asetas ta selle mulle sülle. Vaikus ilmus kiirelt meie kahe vahele. See polnud isegi piinlik ega kõrvadele rusuv. Pigem leevendav ja rahustav. Ma suutsin tema kohalolekul mõelda asjad korralikult üle ning tema seltskond polnud sugugi nii häiriv kui Christopheri oma.

“Ta on armukade.“
Võpatasin vaikselt ja suunasin pilgu noormehele, kes vaatas mõtlikult eemale. Kortsutasin kulme. “Armukade?“ kordasin veidra tooniga. Rääkisin häälel nagu oleks mul midagi kurku kinni jäänud. Tõepoolest, ma tundsingi kuidas hapnikku hakkab väheseks jääma. Kuid ma ei liigutanud ennast. Ma hoidsin ennast vaos ja mu pilk oli kindlalt siidisel padjal, mis läikis lambivalguse käes.
“Jah,“ vastas ta vaikselt ning siis pööras ta oma pea minu poole. “Minu peale.“
Maigutasin hääletult suud, tuues kuuldavale vaid paar vandesõna. Miks peab minusugune ebapopulaarne tüdruk nii kannatama?
“Kuidas sa seda tead?“ tundsin siiski huvi. Olin tänulik, et sain viimaks suuga hingata. Tristani näole ilmus jälle lõbus naeratus kui ta mu juukseid kergelt sasis. Sellega lõpetanud, langetas ta käed oma sülle, laksutades korraks keelega.
“Oleksid sa näinud kuidas ta sind hoidis kui ta mind nägi...“ lausus ta vaikselt, sulgedes korraks silmad, meenutades mis oli baarileti ees toimunud. “Ta oleks mulle ilmselgelt kallale tulnud, kui ma sind puudutaksin.“
Mu näole ilmus tahtmatult soe naeratus. Ma ei tea miks, kuid mulle meeldis mingil kombel kui keegi on minu nimel valmis võitlema. Kuid mulle ei meeldinud teadmine, et see keegi oli Christopher. Ma ei oleks suutnud pealt vaadata kuidas ta Tristanile kallale läheb. Selle mõttega kaduski mu naeratus ning ma pöörasin pilgu kõrvale.
“Ta üritas sind suudelda, kas pole?“ küsis ta vaikselt.
Tundus nagu oleksin ma kiviga kõhtu saanud. Järsku oli kõik mu sees tühi ning ma noogutasin. See oli liiga veider elamus olnud. Ka tema ees tundsin ma judinaid. Ma oleksin pidanud ennast erilisena tundma. Christopher – meie kooli iga tüdruku unelm soovis mind Suudelda!
“Kuid sa ei lasknud tal seda teha...“ lausus ta veel vaiksemalt. Ma ei hakanudki küsima kust ta seda teadis ning noogutasin taaskord, neelatades mõrult. “See on masendav,“ lisas ta veel.
Kergitasin kulme. “Masendav? Miks?“ see tekitas minus erakordset huvi. Oli Tristan ka armukade?
“Sa jäid just oma esimesest suudlusest ilma,“ tähendas ta laia naeratusega. Ahhetasin solvunult ning äsasin talle padjaga vastu kõhtu. Selle rebis ta osavalt minu käte vahelt ära ning hüppas püsti, mina tema järel.
“Sa oled armukade!“ kissitasin tema poole silmi. See solvas mind kõige rohkem. Ma arvasin et ta on erinev. Teistsugune. Kuid tema lihtsalt naeris lõbusalt, toetudes vastu lauda, keerutades patja.
“Ei. Aga ma olen üllatunud, et sa ütlesid ära enda kooli ühele populaarsemale poisile. Huvitav kuidas sa homme üle elad...“ narris ta mind edasi. Ohkasin kurnatult ja vajusin tagasi istuma.
Kool. Selle ma olin unustanud. Muidugi oli mul juba õpitud esmaspäevaks ette ära kuid nüüd tekivad jälle kuulujutud...
Tristan vaatas mind pikalt enne kui sügavalt sisse hingas ja minu kõrvale istus, ulatades mulle padja tagasi. Surusin selle taas tugevalt enda vastu ja tõstsin jalad samuti voodile, vahtides ainiti ukse poole.
“Anna andeks. Ma ei oleks pidanud seda ütlema...“ lausus ta vaikselt, kaisutades mind õrnalt enda jääkülmade käte vahel. Mul ei olnud selle füüsilise kontakti vastu midagi. Hoolimata sellest, et ta idiootselt käitus, oli ta siiski üks neist, keda võis esimesest kohtumisest usaldada. Istusime kaua ühel kohal, mina värisemas külmusest ja Tristan lihtsalt silitades õrnalt minu juukseid. Nii tegi kunagi ka minu ema kui ma noorem olin.

“Ma peaksin magama minema,“ laususin vaikselt. Mu pilk liikus tahtmatult kellale, mis näitas, et olime Tristaniga üle poole tunni üksteise kaisus olnud. Ta noogutas ning eemaldus minust.
“Homme näeme?“ küsis ta vaikselt. Noogutasin ja ta astus toast välja.
“Magusaid unenägusi,“ soovis ta veel vaikselt ja nii hääletult kui ta tulnud oli, nii ta ka lahkus.

Seni kõige parem osa, kindlasti Ma isegi ei leidnud mingeid vigu (vähemalt midagi ei toganud silma)

Et jahh.. UUUT!

ja , nõustun kcissy-ga , pariiiim osa siiani ! :)