Blue rose petals - Sinise roosi õied

Hale, aga ma pole pikka aega seda kirjutanud o__O



Esmaspäev läkski nii nagu ennustanud olin. See algas nagu iga teine tavaline päev. Ärkasin tavalisel kellaajal – seitsme aeg ning vahetasin riideid. Sõin hommikuks helbeid ja seejärel pesin hambaid. Isa viis mu ise kooli ja seal see algaski.
Juba siis kui ma koridori astusin, kuulsin kuidas tüdrukud sosistama hakkasid ja minu poole varjatuid pilke heitsid. Mu süda vajus saapasäärde kui ma üha enam kooli sügavustesse sisenesin. Tabasin ära mõningate muiged ning tunnustavad pilgud, kuid enamus olid siiski saatnud minu poole sädemeid pilduvaid pilke.
Kõik seitse tundi möödusid väga aeglaselt. Üritasin ennast kõikjal võimalikult vaikseks teha, kuid tundus, et eilsed uudised olid minust kui staari teinud. Esimest korda tuldi minuga kooli peal rääkima ning esimest korda avaldasid teised noormehed minu vastu ebamäärset huvi.
Christopheri aga koolis ei olnud. See masendas ning samas ka pahandas mind. Ma oleksin teada tahtnud mida ta rääkis Meist, kuid teistelt ma seda küsida ka ei soovinud. Teadsin isegi kuidas kuulujutud muutuvad.

Ning siis saigi koolipäev läbi. Enda üllatuseks olin elus ja täiesti terve, kuigi haavatud. Ma avastasin alles pärast poolt tundi, et istusin juba oa toas, klaasistunud pilk valgel seinal ning käsi vihikul, kirjutamas poolikut lauset.
“Eleanor?“ isa naerune hääl küsis otse minu seljatagant. Ta piilus üle minu õla, füüsika vihikusse ja vaatles siis korraks õpikut ning mühatas vaikselt. “Aina tuubid ja tuubid...“ pomises ta vaikselt ja eemaldus, vajudes mu voodile istuma.
Pöörasin ennast tooliga isa poole, vaadates teda kulme kergitades. Ma tegin seda kogu aeg ning minuarust ei esitanud ta selle kohta kunagi pretensioone.
“Ma tahan sinuga rääkida,“ alustas ta. Noogutasin kergelt, asetades pastapliiatsi tagasi pinalisse ning siis olidki mu silmad isale kinnitunud.
“Me saame koguaeg rääkida,“ tähendasin, kuid viipasin käega.
“Asi on sinu unes rääkimises...“
“Oi ei, isa, palun, ära jätka seda teemat! Ma arvasin, et jõudsime kokkuleppele, et...“
Ta katkestas mu kärsitu käeviipega, ise kulme kortsutades:“Kas eile juhtus midagi?“ küsis ta järsku. Mulle ei tundunud, et tegu on teemavahetusega. Isa pilk püsis ikka veel tõsine kui ta mulle otsa vahtis.
“Ei,“ vastasin vaikselt. Teoreetiliselt ei juhtunudki. Mul oli kõigest pisike šokk olnud ning kui Christopher tahtis mind suudelda, polnud me kusagile jõudnud.
“Sa karjusid eile Chrisi nime unes.“
Kahvatasin selle uudise peale. Karjusin Christopheri nime? Lajatasin omale käega vastu laupa ja pöörasin pilgu kõrvale, vahtides vastasseina. “Mida ma karjusin?“ küsisin kuivalt. Nägin silmanurgast vaid tema õlakehitust:“Sa lihtsalt hüüdsid tema nime ja vähkresid...“ pomises ta. Oigasin haledalt. Teadsin isegi, et ta tuleb minu tuppa iga kord kui ma kisamist alustan, kuid asi oli liiga isiklikuks muutunud.
“Ahsoo...“ porisesin pahaselt. Miks ma tema nime karjusin?
Vaikus kestis rohkem kui kaks minutit. Minu käed olid närviliselt rusikaisse surutud ja asetsesid põlvedel ning isa vahtis aknast välja, mõeldes millegi üle.
“Tristan helistas mõni aeg tagasi...“ sõnas ta järsku. Kergitasin teemamuutuse peale kulme.
“Ahsoo...“ laususin uuesti. “Mida ta tahtis?“ tundsin siis huvi. Isa näole ilmus korraks naeratus.
“Ta küsis kas sa oled täna õhtul vaba.“
“Arvan, et ta oleks pidanud seda minult küsima,“ tähendasin pettunult.
“Ütlesin, et oled.“
Kortsutasin kulme. Ma ei soovinud täna enam mitte kedagi näha ning mul oli homseks veel palju õppida jäänud.
“Ta lubas kell neli siia tulla,“ lisas ta vaikselt. Mu pilk pöördus automaatselt kuldsele käekellale randmel ja siis tõin kuuldavale halava oige. Pool tundi!
“Aga isa! Mul on veel geograafia ja keemia vaja ära teha!“ halasin talle. Selle peale manas ta ainult naeratuse näole ja tõusis püsti.
“Sa ei muutu kohe üldse,“ sõnas ta vaikselt ning astus ukse juurde:“ma soovitaksin sul valmis panna. Minuarust on ta punktuaalne noormees. Sul vedas, et sa said sellisega tuttavaks...“ ta kortsutas korraks kulme ning ka mulle meenus esimene õhtu kui Tristan meie juurde tuli. Isa arvates oli noormees täis ning siiamaani kahtlustas ta seda, kuid tundus, et see asi on juba ununemas. Sisistasin vaikselt omaette ning tõusin püsti, jättes õnnetult oma füüsikavihiku lauale vedelema.

Mõne aja pärast helises tuttav uksekell ning ruttasin seda avama. Tristan, ilus nagu alati, seisis minu ees ning naeratas kergelt. Isa tuli samuti nähtavale ja noogutas talle. “Astu edasi!“ ütles ta veidra ja rõõmsa alatooniga. Ilmselt teda rõõmustas see, et tema Pisike tütar sai viimaks omale mõned poisid leitud. Idiootsus!
Astusin kõrvale ning lasin tal siseneda. Isa oli juba kadunud ning ma jälgisin tähelepanelikult kuidas ta oma jope nagisse riputas ja siis mulle otsa vaatas. Leidsin mõni hetk aega selleks, et vaadata tema musta triiksärki ja teksapükse, mis olid kohati kulunud. Ning talvisest ilmast hoolimata kandis ta tavalisi tosse. Kergitasin endamisi kulme. Minagi ei näinud vaeva selleks, et näha välja väga hea. Mul oli samuti seljas tavaline särk ning püksid. See kõlas minu poolt väga pohhuistlikult, kuid ma ei leidnud mõtet vahetada riideid iga viie minuti tagant.
“Isa oli elevil kui teatas sinu tulekust,“ tegin viimaks oma suu lahti. Muie ilmus koheselt Tristani näkku.
“Tegelikult ootasin ma teistsugust reageeringut...“ vastas ta. Minu näoilme peale kehitas ta kulme:“Christopheri värk. Minu arust pooldab ta just teda.“
Pööritasin silmi. Christopher siin ja Christopher seal. Tüdrukud on nagunii tema järgi hullumas ning nüüd nad vihkavad mind, sest ma sain tema käest kinni hoida ja 'kudrutada'. Ning samuti ma ei mõistnud miks ma sain rahuldust sellistest asjadest nagu kadedad pilgud. Võib-olla nautisin ma oma alateadvuses populaarsust? Väga võimalik. Inimesed on väga erinevad nii seest- kui ka väljaspoolt.
“Minuarust peaksid sa olema tema vastu sõbralikum...“ tähendas Tristan vaikselt, astudes mulle lähemale. Surusin hambad tugevasti kokku. Sõbralikum. Kuidas ma saaksingi seda teha, kui me olime mitu aastat lihtsalt teeselnud ning ta oli ning Lihtsalt ignoreerinud?! Mu mõtted olid liiga loetavad mu näol ning noormees ohkas vaikselt, asetades käe lohutavalt õlale:“Ta vähemalt üritab. Seda oli näha isegi piljardis. Sa meeldid talle ja mitte vähe.“
Olin valmis vastama, kuid mõtlesin ümber. Jah, tal oli õigus, kuid Miks ma siis ei tahtnud teda mõista? Christopher oli osav näitleja, seda tõesti, kuid mina? Ma kahtlesin selles sügavalt.
Stacey, kaunis blondiin ja juhtumisi ka minu üks parimaid sõpru ilmselgelt vihkas mind nüüd. Ka temal olid omad kavatsuses minu poiss-sõbraga. See suutis mind hingepõhjani masendada. Ma rikkusin paljude unistused ära! Ma teadsin väga hästi mida need tüdrukud tundsid. Ka mina olin kunagi armunud. Pisikesena, kuid siiski.
“Aga nüüd... ma lubasin su isale, et viin su välja,“ vahetas ta teemat. Neelatasin vaikselt ja noogutasin. “Kuhu sa minna tahaksid?“ uuris ta edasi. Kehitasin õlgu. See ilmselt valmistas talle pettumust. Oletavasti oli ta lootnud, et ma mõtlen selle üle ajal, kui ta siia jõuab. “Sulle kino sobiks?“ küsis ta seejärel. Noogutasin tahtmatult.
Jah. Ideaalne! Ta võttis ise mu jope ning aitas selle härrasmehelikult selga. Samal ajal kui ma oma jalatsid jalga sain, võttis ta oma jope kuid ei pannud selle selga.
“Me läheme autoga,“ lausus ta minu küsiva näoilme peale. Selle peale ei öelnud ma midagi ning väljusin tema järel majast.
Minu ees seisis uhiuus must läikiv Mercedes. Olin üllatunud sellise ilu üle, mida see auto endast näitas. Isegi minu isa spordiauto tundus sellele allajäävat! Olgugi, et ma ei jaganud autodest matsugi, tundsin ennast omale samasugust tahtvat ning tekkis soovi masinate uurimise üle. Teadsin, et kunagi pean omale isegi juhiload saama, kuid asi on selles, et ma ei oska rooligi keerata. Tristan möödus minust, avades uksed ning aitas mu istuma. Siis maandus ta kõrvalistmel ja lülitas masina sisse. Juba see, kuidas mootor tööle hakkas tõi naeratuse mu näole. Vaikne ja meeldiv sumin...
“Sulle meeldib?“ küsis ta järsku. Pöörasin tema poole, aimates alles nüüd, et ta oli minu rahulolevat näoilmet näinud. Noogutasin hoogsalt. Jah, see auto oli imeline. Isegi istmed ja armatuurlaud olid hooldatud. Ei ühtegi tolmukübet!
Ta naeratas vaid kergelt ning sõitis aeglaselt hoovist välja. Kinnitasime veel turvavööd ning siis algas sõit kesklinna.

Sa just muutsid mu jubeda päeva täitsa talutavaks Kiiresti uuut palun!

Kuskil oli mingi lohakusviga, kus sul oli kirjas oa, aga oleks pidanud olema oma. Ja siis Mercedes kirjutatakse c-ga (sul oli s-ga keskel) - sry, see lihtsalt kargas silma

Muutsin ära selle pisikese vea.
Aitähh.

Väga hea, ootan huviga uut.

Aga siiski osad asjad jäävad mulle seosetuks, näitkes see, et kui ma oleks tüdruku asemel, siis ma mõtleks endiselt sellele, et kuidas see Tristan niimoodi kokku kasvas ja teine asi on see, et Chris niimoodi, enne rääkimata kohe teda kui tema tüdrukut esindas, mina poleks olnud sellise asjaga nõus Ellie asemel. :)

Aga, sinu jutt, sinu mõtted. :) Ja väga head. :) Uut. :)

Mul oli ka ilge dejavu kui ma seda osa kirjutasin <.< Mitte sellepärast, et unes rääkimine oleks The MAIN problem vms jututeema, aga jah, selline creep-ass tunne oli küll. <.<

OT: ma tundsin, et ma pean kirjutama, kuid ideid ei olnud. Andke andeks kui veel üks AWKWARD osa tuleb.

Tristan naeratas mulle leebelt ja ulatas jope mille ta aitas ka selga saada. Siis tegi ta ukse lahti ja me väljusime kinost. Meid mõlemaid tervitas külm ööõhk mis meid kiirelt endasse mähkis. Kiirelt läksime mõlemad auto juurde ja sõnatult aitas ta mu istuma, maandudes ise peagi kõrvalistmel. Auto käivitus kiirelt ning tõi taas kuuldavale meeldiva sumina.
“Kuidas sulle film meeldis?“ küsis ta vaikselt. Sõitsime piki maanteed, kihutades mööda mõndadest autodest ja majadest. Väikelinnas oli hea see, et liiklus polnud tihe ja kõik teadsid üksteist. Märkasin, et osad noogutasid Tristanile kui ta mööda kihutas, kuid temalt ma ei näinud mitte kordagi vastust.
“See oli naljakas,“ vastasin muigega. Ta vedas mind ühte komöödiat vaatama ning ma olin talle selle eest tänulik. Kogu saal oli väga valjusti naernud ning seal tundsin kuidas mu närvid hakkasid lõtvuma. Peagi olin mina ka ühinenud naerva massiga, tundes ennast taas hästi. Kuid mis mulle silma jäi oli see, et Tristan oli istunud kogu aeg vaikselt ja jälginud vaatemängu. Mitte kordagi ei näinud ma teda muigamas, naeratamas ega kuulnud teda irooniliste osade pärast naermas. See ei härinud mind, kui aus olla. Ta oli üldse teistsugune. Võisin endamisi kihla vedada, et kui Christopher oleks Tristani asemel, siis tema naeru oleks üle kogu saali kuulda.
Korraks viisin käe oma kõhule, mis oli popcornist täis ning valutas liigsest naermisest. “Ja sulle? Meeldis see?“ tundsin samuti huvi. Ta ainult noogutas ning keeras auto pisut paremale. Heitsin pilgu aknast välja. Jõudsime mulle tuttavasse rajooni. Nägin, et tuttavates majades põlesid ikka veel tuled, kuid mul polnud aimugi mis kell olla saaks. Kinos kadus mul täielik ajataju. Kuid tundus, et isegi Tristan ei pannud seda pahaks. Ka tema viibis kusagil kaugel oma mõtetes.
Viimaks must auto peatuski minu maja ees. Ta avas mulle viisakalt ukse ning saatis otse majani.
“Tahad ehk sisse tulla?“ küsisin vaikselt, libistades käe ukselingile.
Ta raputas vaid pead ning vaatas elutoa akna poole. Viisin pilgu samuti sinna ning nägin, kuidas tume siluett kadus akna juurest. Ohkasin raskelt. Oi ei! Ma ei jõudnud õieti reageeridagi kui uks avanes ja isa nägu tuli nähtavale. Sellel oli lõbus naeratus ning ta vaatas korraks Tristani ja siis minu poole:“Sulle on külaline,“ tähendas ta lõbusalt. Kergitasin kulme. Külaline?
“Ma arvan, et ma hakkan minema,“ sõnas Tristan vaid selle peale. “Mul oli meeldiv õhtu, Ellie. Loodan, et mõni päev saame taas kinos ära käia,“ ta naeratas mulle taas armsalt ja noogutas hüvastijätuks. Soovisin temaga hüvasti jätta ning tänada teda õhtu eest. Ta erines palju teistest. Jah, ta küsitles mind kooli kohta, kuid kui ma mainisin Christopheri, nõustus ta vaikselt, et ei jätka enam sellel teemal. Selle asemel rääkisime me lihtsalt tühjast tähjast, unustades absoluutselt minu eraelu.
Isa tõmbas mu külma eest tuppa ja noogutas peaga üles. “Ta on sinu toas,“ lausus ta ainult ja läks tagasi elutuppa. Hammustasin teravalt alahuulde ning võtsin riidest lahti, jättes jope suvaliselt nagisse rippuma ja jalatsid selle alla. Siis tormasin oma tuppa ning peatusin järsku enda ukse juures.
Christopher istus rahulikult minu voodil. Seljas oli tal valge triiksärk ning tavalised lõhkised teksad. Jope rippus aga minu pisikese nagi küljes, mille olin nooremana seina tagunud. Tema näol ilutses naeratus ja ta tõusis püsti, astudes minu poole:“Tere,“ lausus ta vaikselt. Siis libistas ta käe ümber minu piha ja tõmbas tuppa, sulgedes ukse.
“Tere,“ vastasin vaikselt, kortsutades pisut kulme. Ta juhatas mind edasi nii, nagu see polekski minu magamistuba. Istusime mõlemad voodile ja ma kallutasin pea küljele, vaadates valget vaipa. Christopheri käsi oli ikka veel ümber minu ning miskipärast ei lükanudki ma teda eemale. Ma määrasin jälle erinevused nende kahe noormehe vahel, tundes ennast kui kahe tule vahel.
Tristan oli külm ning teistsugune.
Christopher oli soe ning sarnanes teistega. Kuid mõlemaid ühendas see, et kui vaja, sai neid usaldada ja mitte kumbki ei rääkinud kunagi kellelegi midagi. Ning kuigi ma elasin fantaasiamaailmas, hakkasin ma kahtlustama Tristanit sügavalt, kuid ei julgenud mõtteid omaks võtta. Miks? Sest ma olin kindel, et selliseid asju ei ole olemas! Järsk liikumine sundis mind pead kõrvale pöörama ning siis tõmbas ta mind omale lähemale.
Mu süda võpatas ning hakkas energiliselt taguma. Ta ainult naeratas soojalt ja lükkas mõned ettelangenud juuksesalgud kõrvale. Siis kummardus ta ettepoole ning suudles mind. Koheselt muutus kõik minu sees tulikuumaks ja ma tundsin ennast kaheteistkümne aastase tüdrukuna, kelle kõhus mängivad liblikad, kui keegi noormeestest kes mulle meeldib minust mööda jalutab. Tema käsi liikus mööda minu piha ülespoole, peatudes kuklal ning siis tõmbas ta mind omale veel lähemale. Mul ei jätkunud jõudu tema eemalelükkamiseks. Ja ma ei üritanudki seda teha. Selleasemel ma vastasin talle, libistades kätega üle tema õlgade, põimides need tema seljal kokku. Christopher muutus üha nõudlikumaks ning korraks ta eemaldus minust, kuid vaid selleks, et me mõlemad hingata saaksime. Vaid hetke ahmisime õhku ning siis kinnitus ta taas huultega minu külge. Imelik. Sulgesin taas silmad, libistades käe tema pehmetesse juustesse ning ta surus ennast veelgi rohkem peale.
See kõik meeldis mulle. Väga. Ma ei oleks kunagi uskunud, et ma suudlen Christopheriga. Miskipärast olin oodanud sellist sammu Tristanilt...
Tristan! eemaldusin kiiresti Christopherist, kes vaatas mind üllatunud ilmega. “Kui ma tegin midagi valest...“ alustas ta, kuid katkestasin teda kärsitu käeliigutusega ja eemaldusin. Hüppasin voodilt püsti ja läksin akna juurde. Ma tundsin ennast reeturina.
Olen igavene mõrd! Ärakasutaja! Idioot! sõimamine olekski jätkunud kui ma poleks tundud Christopheri käsi minu ümber sulguvat. “Ma ei tahtnud pealetungiv olla,“ lausus ta mulle vaikselt kõrva. Raputasin ainult pead, vahtides pimedasse õue. Ma olen reetur!
“Ei, pole midagi...“ pomisesin ainult vastu. Tundsin kuidas tema suu naerule kisub ja siis surus ta kerge suudluse mu kealele.
“Aga sulle meeldis ja seegi hea...“ tundsin taas kuidas ta muigas ning siis jätkas ta suudlustereaga minu kaelal. Noogutasin vaistlikult. Jah, see kuum suudlus oli mind kuidagimoodi ellu äratanud. Võib-olla seda mõtleski Tristan esimese suudluse juures? Ta naeris minu üle... Tundsin korraks kadedust selle tüdruku üle, kes oli saanud Tristanit esimesena suudelda.
Mis tunne oleks temaga olla? Kahekesi ruumis ning tema külmad huuled minu omi silitamas. Sulgesin silmad, tundes kuidas masendus kiirelt võimust võtab.
Ei, ma ei tohi olla kahe poisiga! Isegi siis kui Christopheriga on kõigest näitemäng, ei tohi ma kellegi muuga olla. Ma nagunii tundsin ennast... hoorana. Jah. Kahe noormehega, kelle juurde tundsin ma mingisugust imelikku külgetõmmet, kuid kartsin seda endale tunnistada.
Mu käed tõmbusid kramplikult rusikatesse. Ma ei suutnud tunnistada omale seda, et mulle meeldis viibida Christopheri seltsis. Sest juba see viis kuidas ta mind puudutas ja kuidas ta minuga ümber käia oskas, oli tegelikult meeldiv. Ükskõik kui idiootne ta oli olnud varem ja ükskõik kuidas ta käitus piljardisaalis Tristaniga – see tekitas minus tunne, et ma olen tõesti midagi erilist. Et ma olen see, kelle nimel võib võidelda.
Ning samuti oli Tristan ka minu vastu väga hooliv. Ta käitus minuga nii, nagu oleksin klaasikillust ja abistas mind igal viisil mis võimalikuks osutus. Ning nii veider kui ta ka ei oleks, ta meeldis mulle.
Christopher eemaldus vaid hetke minu kaelast ning siis libistas ta käe mu särgi alla, jättes selle kõhu peale. “Kas sulle ei meeldi?“ küsis ta vaikselt. Tundsin värelust vastu oma kaela. Tema soe hingeõhk paitas mu põske ning tekitas judinaid. Raputasin jälle sõnatult pead. Taas surus ta ühe kerge musi mu kaelale, ise läbi selle naeratades. “Siis on hea,“ pomises ta, liigutades käe kõrgemale.
Ja järsu liigutusega tõmbusin temast eemale. “Ma arvan, et sa peaksid minema hakkama,“ pomisesin talle läbi kokkusurutud hammaste. Alguses nägin tema silmist peegeldumas vaid üllatust, kuid see asendus lõbuga ja ta noogutas.
“Koolis näeme,“ lubas ta ning võttis nagist oma jope ja lahkus toast.
Ootasin hinge kinni hoides kuni välisuks kinni paugatus ja siis sulgesin taas oma silmad, üritades hingamist normi saada. Kõik kehaosad mida ta puudutanud oli, põlesid. Panin ukse kinni ja seejärel vajusin voodile pikali, vahtides suurte silmadega lakke.
Jälle pidin ma omale tunnistama, et see kõik oli paganama tore olnud! Kuid ma olin liiga šokeeritud, et sellest kõigest õieti aimu saada.
Hingasin sügavalt sisse ning tõmmates teki üle pea, sulgesin silmad, jäädes taas riietega magama.

Hommik oli kiire. Jälle. Vahetasin kärmelt riided ära, panin asjad kotti ning pesin hambaid. Peegli ees ei läinud mul samuti kaua aega. Kammisin vaid oma segamini juuksed ja tormasin trepist alla. Olin hilinemas. Isegi isa auto oli maja eest kadunud. Pööritasin tüdinult silmi ning haarates vaid vesti, tormasin majast välja. Bussid olid juba kadunud, ainult mõned autod möödusid minust. Hääletama ma ei hakanud vaid pistsin jooksma.
Koolini jõudsin üleni märjana ning õhku ahmides. Tunnid olid samuti peal ja mul ei jäänud muud üle kui joosta vestiga klassiruumi.
Kui ma klassi jõudsin, ei näinud ma kusagil õpetajat. Keegi ei teinud minu sissetulekust välja. Peale Christopheri, kes mulle naerulsui lehvitas ja viipas enda kõrvale. Enda pahameeleks (mis mind järsku tabas), nägin tema juures vaba kohta. Korraks vaatasin ringi ning nägin, et minu kohal istus ei keegi muu kui Amadora, üks neist tüdrukutest, kes Christopheri jumaldasid. Oigasin vaikselt ning manasin näole kerge naeratuse ja istusin tema juurde.

Õnnelik!!
Uus osa tuli.

Ja ootan jälle uut. :)

ETIC. anna andeks, a ma tõesti ei viiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiitsi parandada neid vigu praegu. Ma kirjutasin nagunii kogu selle osa üle jõu pingutustega. o__O ning mu klaviatuur jamab, mis tähendab, et ma pean kuradi tolmuimeja kätte võtma. -.-

Mulle meeldib

Vahepeal ma vaatasin, et olid mingid komad puudu ja kuskil oli veel mingi sõna, mida häiris. (ja siis need asjad, mida EITC. välja juba tõi) Aga lihtsalt ei viitsi hetkel neid kohti välja tuua

Tore, et Chris teile meeldib :)
Kuigi jah, mul tekkis seda osa kirjutades imelik plaan seoses Tristani ja Christopheriga o_O Wicked, ausalt. Okei, ma ei kirjuta täna seda osa ega ilmselt homme ka. Ma pole kodus ja teiste ees kirjutamine pole minu värk võinii. .__.

Sorry.

A, ja ma parandan vead ka kunagi hiljem ära

Väga hea osa jälle, lihtsalt super !

Kes on Nathaniel ja David, Mur? o_O

Aaa

Eiii, nii ma seda ei tee! Never noh! o_O Ma jätan nad üksteist vihkama... mingil kohal.

Ja Nathaniel oli värdjas, mitte David. XD

*coughs*

Aga enigeis, mul võtab uue osaga aega jnejne. sest mul on tekkinud uued ja emotsionaalsemad probleemid (mind tahetakse psühholoogi/psühhiaatri juurde saata, olen sotsiaaltöötaja juures käinud ja nüsin oma käsi jnejne) ühesõnaga, väga paljude jaoks on see lihtne puberteet, kuid mul on enesevigastamise jaoks omad põhjused.

Seega edu teile ootamisega.

Edu sullegi

Okei, ma üritan kirjutada!