Blue rose petals - Sinise roosi õied

Lollakas.

niiiiiiii hea :)

Möödus mitu tundi sellest, kui ma pistsin Tristani särgi pesumasinasse ning nüüd kui me kuivatasime selle kiirelt fööniga ja triikisime ära, sai ta selle selga ning just samal hetkel käis uksehääl ja isa astus sisse.
“Ellie, ma olen kodus!“ ning siis ta pilk peatus noormehel, kes oli minu kõrval tulnud esikusse. Ta mühatas korraks kuid manas näole viisaka näoilme ja tõmbas siis jalatsid jalast ja jope seljast. Selle riputas ta kergelt varna ja tõstis siis hiiglasliku kilekoti nähtavale. “Me ei jõudnud eile poodi,“ tähendas ta ainult ja astus meist mööda. Liikusime talle järele. Mina pulbitsemas mõtetest isa reageeringust ning Tristan vaikne ja salapärane nagu ta kogu päev olnud on.
Jõudsime kööki ning isa ladus asjad lauale ja seejärel paigutas ta need külmkappi, jättes vaid mõned asjad nähtavale.
“Clara ja Christopher lubasid täna läbi astuda,“ lausus ta vaikselt. Oigasin õnnetult.
Clara töötas kohalikus haiglas med-õena ning talle meeldis alati tüüdata mind tüütute küsimustega tervise kohta. Ta muretses mu ebamäärse alakaalu pärast ning Christopher... Ma kahtlustasin, kas ta üldse kaine peaga magama jäigi. Ning mis võis toimuda täna hommikul kui kõik raskete peadega ärkama pidid.
“Ahsoo...“ pomisesin vaikselt. Viipasin Tristanile, et ta lähemale tuleks ning ta noogutas kergelt. Õnneks oli meile pähe tulnud heita isa särk musta pesu hulka ning nüüd oli tema siidine ja helesinine särk nagu uus. “Isa, see on Tristan...“ tutvustasin ma teda viimaks. Noormees sirutas käe välja. Hetke isa kõhkles, kuid siis ta surus seda, kuid pidi jahmatusega lahti laskma. Ka mina olin hirmul tema jääkülmast puudutusest, kuid tundus, et isa sai sellest kiirelt üle ja ta naeratas vastuvõtlikult:“Oscar.“
“Meeldiv,“ vastas Tristan oma siidisel häälel. Tundsin ennast hetke totrana, kui nad üksteist hindavalt vaatama jäid.
“Isa, sul pole muidugi selle vastu kui Tristan samuti õhtusöögiks siia jääb, ega ju?“ küsisin seejärel, lõhkudes kiirelt vaikuse. Tegin selle ettepaneku selleks, et ma ei peaks ainukesena laua taga istuma ja vältima Clara ja Christopheri pilku. Viimasele meeldis väga mind tögada. Ta jättis alati mulje, et me saame hästi läbi, kuid tegelikult vahetasime me kõigest paar sõna nädalas. Tere ja head aega. Tunni ajal vaid mõni üksik küsimus ning vastus. See oligi kõik. Kuid me teesklesime oma vanemate nimel. See oli justkui sõnatu kokkulepe. Minu isa ja tema ema olid lapsepõlve sõbrad. Isa oli rääkinud, et ta oli Clarat poisikesena endaarust isegi armastanud. Kord läksid nende teed lahku. Clara kolis vanematega Californiasse ning tuli tagasi seitsme aasta pärast. Kuid selleks ajaks olid nad üksteisest võõrdunud.
Clara oli kasvatanud omale pikad süsimustad ning läikivad juuksed, mis sobisid imehästi tema tumedama naha juurde ning tema suured pruunid silmad särasid alati ootuseärevalt ja ta oli kogu aeg põnevust täis. Äärmiselt nooruslik naine enda vanuse kohta. Ka tema oli lesk. Christopheri isa suri siis, kui noormees oli kolme aastane. Ta ei mäletanudki teda päris täpselt, ainult pildid olid need, mis tõestasid talle, et ka temal oli kunagi isa, kes hoolis ja armastas.

Isa sügas kukalt, vaadates kaalutlevalt heledat parkettpõrandat. Mu pilk vilksatas korraks Tristanile, kes kulmu kergitas. Ta ei mõistnud veel midagi. Kogu see päev olime kulutanud üksteisega tutvumisele, lastes ajal mööda lennata. Ma olin talle rääkinud praktiliselt kõik, jättes välja vaid mõned isiklikumad asjad nagu temagi. Nimelt ei maininud ma kooli ja kuidas teised minusse suhtuvad. Lubasin pilguga talle, et selgitan kõike hiljem. Siis vaatasin taas isale otsa, kes vaikselt ohkas ja noogutas.
Naeratasin talle tänulikult ja kallistasin tugevasti:“Olgu, mine vaata telekat. Ma hakkan ise kokkama,“ tähendasin talle lõbusat tooni tehes. Isa mühatas vaikselt, nõustudes sellega, et naised peavad kokkama ja mehed võivad samal ajal telekat vaadata. Ning siis oligi ta läinud.
Sõnatult tegin kõik pakendid lahti ning võtsin lõikelaua ja noa, hakates viilutama hiinakapsast. Tristan istus laua taha, vaadates tähelepanelikult mu toimetamist. Kui see sai tükeldatud, võtsin kapist kausi ja kallasin rohelised viilud sinna ja siis haarasin tomatid ja need loputades, lõikusin neid ja sama tegin sibulaga. Need segasin omavahel kokku ja lisasin toorsalatisse pisut hapukoort, segades selle lõplikult ära.
“Kui küsida tohib, siis miks ta tahtsid, et ma jääksin?“ küsis Tristan viimaks.
Asetasin sel hetkel kana ahju ning tõmbasin pajalapid käest, heites need lauale. Siis istusin imetlusväärse, külma kuid ilmetu näoga nooruki vastu, vaadates teda hetke mõtiskleval pilgul.
“Ma ei tea, kas sa mõistad.“
“Ma üritan hakkama saada,“ lubas ta ning manas enda kivikülmade huultega siidise naeratuse näole. Olin kohutatud ja samas ka... meelitatud. See naeratus pühkis korraga kõik minu halvad mõtted ja suunas headuse poole. Kes ta oli ja kuidas ta sai seda teha?
“Asi on selles perekonnas?“ küsis ta järsku, tundes suurt huvi minu pisikese meelemuutuse üle. Noogutasin aeglaselt. Tema naeratus ei kadunud kusagile, kui ta taas pakkuma hakkas:“Nad ei meeldi sulle?“
Seekord vangutasin vastuseks pead. Ta ei andnud aga alla vaid naeratas laiemalt. Tundus, et kui ta ei saa vastust kohe kätte, teeb talle pigem nalja ja muudab ta osavõtlikumaks. “Sa kardad, et su isa võib suhtlema hakata Claraga?“
Selle peale kortsutasin ma kulme. Seda ma tõepoolest kartsin. Clara oli imeilus naine ja seda ütlesid ka minuvanused noormehed. Vahel nad isegi tögasid Christopheri tema ema pärast, kuid mitte keegi ei julgenud talle näkku midagi öelda. Olenemata sellest, et ta võis kasutada oma siidiseid väljendeid, et oma tahtmist saada, oskas ta väga õel olla ning tema salvamised võivad olla teravamad kui pussnoad. Sundisin ennast vastutahtmist noogutama. Ma ei tahtnud talle seda tunnistada, kuid ta oli kergelt tabanud naelapead.
“Kuid miks mina tänaseks veel vajalik olen? Ma ei saa ju tema meelt muuta, kui ta isegi tahaks su isa,“ imestas noormees, kergitades korraks oma tumedaid kulme.
“Christopheri pärast,“ pomisesin vaikselt. Toetasin pea käele, oodates tema reaktsiooni. Kuid kahjuks ei ilmnenud tema ilusal portselanvalgel näol ühtegi emotsiooni, mis kirjeldaks pettumust või pahameelt. Ta kummardus pisut ettepoole, oodates, et ma jätkaksin. Seda ma ka tegin:“me ei saa tegelikult nii hästi läbi, kui tundub. Me teeme seda vanemate nimel,“ sosistasin vaikselt, justnagu kardaksin, et isa võib pealt kuulata. “Clara ja mu isa on lapsepõlvest saati sõbrad olnud. Parimad sõbrad. Ning me näeme koos vaeva selle jaoks, et nende sõprus kestaks, kuid vaevalt, et pärast seda õhtusööki räägib ta minuga koolis.“
See oli väga pettumust valmistav kogemus. Kunagi olin tõesti lootnud, et Christopher räägib minuga pärast õhtusööki, kuid ta ignoreeris mind koolis. Ning kui moes oli tüdrukuid patsidest tõmmata, sakutas ta teisi, mitte mind. See oli raske löök mulle, kuid ma ei rääkinud sellest kunagi kellegile.
Ning veidral kombel ei seganud mu ema ka nende sõprusele vahele. Ta oli sellega leplik. Ta teadis, mida tähendab omada parimat sõpra. Omada kedagi, kelle õlal võib nutta ning paljastada oma suurimaid saladusi. Kuid ta ei kartnud Oscarit kaotada kuna nad armastasid üksteist kiivalt. Ning tundus, et Clara oli senimaani armastanud enda praeguseks kadunud abikaasat.
“Ning tema pärast palusid sa mul siia jääda...“ pomises ta vaikselt. Siis ta lihtsalt noogutas nõustudes minu palvega. “Kuid ma ei saa kauaks jääda. Ma olen niigi kaua su külalislahkust kuritarvitanud.“
Muigasin mõrult. Ausalt öeldes polnud mul midagi Tristani seltskonna vastu. Ta oli meeldiv ning veetlev. Ta oskas rääkida kaasa ja kuulata vahele segamata. Talle või kurta muresid ning tundus nagu ta oleks ise kõiki neid asju läbi elanud. Ta lihtsalt oskas nii osavõtlikult rääkida!

Kostus vaikne tirin ning siis läksin ahju juurde ja tõstsin aurava kana välja. Selle kuldne koor ajas suu lihtsalt vett jooksma! Tristan aitas mul lauda katta ning hetkel kui me valmis saime, heliseski uksekell. Kuulsin isa samme ning siis armsat tooni, mis tervitas mu isa. Ning siis Christopheri vaikset pominat. Kostusid mõned vaiksed viisakusväljendid ja siis tulidki sammud siiapoole.
“Eleanor, kullake!“ rõõmustas tõmmu naine mind nähes ning tormas mind kallistama. Embasin teda õrnalt vastu ja siis pöördus ta Tristani poole, naeratades talle enda säravvalget naeratust. Siis sirutas ta oma käe välja ja noormees surus seda õrnalt:“Clara Diley,“ tutvustas ta ennast.
Tristan vaid naeratas:“Tristan White.“
Korraks vilksatas mu pilk Christopherile, kes kahtlustavalt vaatas noormeest ning noogutas talle viimaks, tõrkudes vastu viisakusele, mida tema ema hetk tagasi näidanud oli. “Christopher,“ sõnas ta süngel toonil. Ta vaatas hetke minu poole, silmis seletamatu pilk. Nagu süüdistaks ta mind olematus veas. Ning siis tuli isa kööki, käes kaks pudelit veini. Ta naeratas laialt ja kiitis mind ning Tristanit hõrgutava õhtusöögi eest ning kõik istusid lauda.
Viisakusest vahetati vaid mõned sõnad ning tundus tõesti, et külalistele maitses mu toit. Isegi Christopher, kes oli alguses väga kaalutlevalt silmitsenud kanakoiba oma taldrikul lasi sellel nüüd hea maitsta.
“Christopher,“ alustas isa viimaks, kui kõigil olid taldrikud tühjad. Ka Tristan ei keeldunud söögist, olgugi, et ta võttis seda äärmiselt vähe ning ta oli kõige vähem ka rääkinud. Ta kõneles siis, kui tema poole pöörduti. Enamus ajast vaatas ta aga oma ette, mõeldes millegi üle.
Clara tõstis oma tumedad silmad ja naeratas isale julgustavalt.
“Kas on sel mingi põhjus, et sa ei saa mu tütrelt silmi ära?“
Mul jäi hing kinni ning pillasin kogemata kahvli maha. Siis suunasin pilgu Christopherile, kelle põsed olid punaseks tõmbunud.

Kõigepealt ütlen siis, et järjekordne hea osa. Ootan väga uut.

Aga ma leidsin mõned kohad, kus koma puudu oli (minu väikene kiiks ) ning esimene lõik ei kõlanud kuidagi õigesti (mingi aegade jama on seal, aga ma ei suuda seda hetkel paremini sõnastada). Ning kippus natukene nagu kiiresti liikuma see tegevus, aga ega see nii väga ei häirinud
“Ma ei tea, kas sa mõistad.“
“Christopher,“ alustas isa viimaks, kui kõigil olid taldrikud tühjad.

lõpp oli niii hea.
uut :)

ETIC - Unes rääkimise koha pealt: ma teen ise samu asju. Ma võin karjuda läbi une, kiljuda, mõmiseda (ükskord tuli välja, et ma nö. "ulgusin" unes ja koer vastas köögis. Vanemate sõnul oli nii) ja siis ma võin ärgata ka paaniliselt kisades, olgugi, et ise oma und ei mäletagi.
Ja "Twilightiga" võib see ilmselt sarnanedagi nii palju, et Tristan on võluv nagu iga teinegi vampiir, mis ongi omamoodi hea, sest kes neid vampiire muidu armastaks? (Vastus on lihtne, mina. Dracula oli ka vanana väga lahe)

Ja tänks, kcissy. Parandasin need ära. >.<

Üldjoontes ma kirjutasin selle osa külmetades. Ma jõudsin just koju ja autos oli väga külm mis tähendabki, et ma lihtsalt istusin ja värisesin kodus kuni kella üheteistkümneni.

Ning armastus On jube! Ma ei suuda vaadata isegi inimesi, kes kudrutavad, kuid jah, sellest on päris lõbus kirjutada. >.<

Ja tore teada, et lugejaid lisandus o__O

Armastus ei tähenda kudrutamist.

Uut tahan ka.

Ma ei tahtnud seda juttu üldse lugema hakata. Juba selle pealkirja nägemine tekitas halbu tundeid kuigi see, mis pealkirjaga meenus on meeldiv. Ma tean ajuvaba, aga nii see oli.
lõpuks võtsin ma ennast siiski kokku ja hakkasin lugema...ja tuli välja, et tegemist ei olegi halva jutuga.
Häirib see, et paljud laused on kuidagi imelikult sõnastatud ja kohati häirib kirjutamisstiil.
Sisu koha peal on see jutt väga hea.
Ma loodan, et sa ei pane Tristanit(võrratu nimi) ja Elinori armuma. See ei oleks väga hull, aga oleks tore kui juhtuks midagi muud.
Ja paluks ka uusi osasid.

Kogu majas valitses vaikus, kui isa pilk liikus vaheldumisi minul ja Christopheril. Ta köhatas vaikselt:“Ma pole ammu Eleanoriga rääkinud,“ tähendas ta vaid. Hädavale. Tristan korjas mu kahvli üles ning viisakalt noogutas ta korraks ja asetas selle kraanikaussi ning tõi mulle uue asemele. Nõude eest hoolitseb hiljem moodne nõudepesumasin. Kuid minu suured silmad olid kinnitatud noormehele, kes võttis oma klaasi ning rahulikult mulle otsa vaadates, rüüpas ta mahla. Nägin oma isa silmist pettumust, kuid siis ta vaid mühatas ja jätkas vaikselt õhtusöögiga.
Kaua ma nende seltskonnas istuda ei saanud vaid tõusin püsti ja palusin kenasti vabandust. Viipasin käega Tristanile, kes samuti püsti tõusis. “Tänan meeldiva vastuvõtu eest,“ lausus ta, naeratus taas näol ning siis läks ta minu järel elutuppa.
Seisime seal vaikselt, minu süda tagumas nii valjusti, et ilmselt oli seda kööki kuulda ning Tristan rahulikult minu vastas, vaadates tagasi õhtustava rahva poole. Viimaks vaatas ta minu poole ja naeratas julgustavalt:“Christopher tahab sinuga rääkida,“ lausus ta vaikselt. See ei üllatanud mind. Ta oli ju oma hädavalega seda põhjendanud. Kortsutasin kulme ning toetusin seljaga vastu valget seina, pannes käed vaheliti. Minul ei olnud tahtmist kellegagi rääkida, kes minuga samas koolis on. Veel vähem samas klassis.
“Sa ei tohiks tema peale pahane olla...“ arvas Tristan. Vaatasin korraks tema poole, silmad justkui sädemeid pildumas, kuid siis raputasin pead. Ta ei mõistnud. Christopher oli nagu reetur! Ta peaks mulle tänu võlgu olema, sest ma ei rääkinud, kuidas ta tegelikult ignoreerib mind. Ta on väärt näitleja, tõesti on. Vanemate ees teeb ta nägu nagu me oleksime parimad sõbrad, kuid tegelikult mitte. Miks? Kas ta tõesti arvab, et meie vanemad sunnivad meid siis rohkem aega veetma? Kardab ta, et need õhtusöögid muutuvad sagedastemaks? Kiristasin tuliselt hambaid.
“Ta üritab sama palju kui sina.“
Maigutasin hääletult suud, kuid siis ta tuligi tuppa. Mu süda oleks äärepealt seisma jäänud, kui ma vaatasin teda. Korraks meie pilgud isegi kohtusid. Tundsin, kuidas kõik minu sees õõnestub. Miks ma pean nii kannatama?
“Aeg on juba hiline. Ma arvan, et hakkan minema,“ lausus Tristan vaikselt, lõhkudes meie üürikese silmsideme. Noogutasin talle ja astusin tema kõrvale.
“Su mantel on veel minu toas. Ja jalatsid niisamuti,“ laususin vaikselt. Tahtsin vaid siit minema saada. Kasvõi nendeks paariks sekundiks! Noormees noogutas kergelt ja astus jälle minu järel. Jõudsime sõnatult tuppa ning ma ulatasin talle tagasi nahkmantli, mille olime riputanud minu pisikesele, heleroosale narile seina ääres ja võtsin tema jalatsid, mis olid täiesti ära kuivanud. Liikusime koridori, kus ta end riidesse pani ning siis välja astus.
Viimasel hetkel võttis ta mu enda raudsesse ja jääkülma haardesse ning embas õrnalt. “Ürita vastu pidada. Ma tean, et sa suudad.“ Ning seda öeldes lasi ta mu lahti, patsutas õrnalt ja sõbralikult vastu õlga ja pööras selja, jättes mu üksinda taluma seda hingepiina.
Ma ei jäänud talle kauaks järele vaatama, vaid läksin tagasi elutuppa. Clara ja isa rääkisid veel köögis. Kostus veinipokaalide kõlksumist ning helisevat naeru. Christopher istus tugitoolis ning trummeldas vastu nahkset käsituge. Kui ta minu sisenemist kuulis, tõusis ta püsti ja muigas korraks.
“Su Romeo läkski ära,“ tähendas ta kuivalt.
“Kas sa oled kade?“
Ta mühatas midagi ebamäärset ning korraks ilmus mu huulile naeratus, kuid siis see kadus:“Mida sa tahad?“ Olin isegi üllatunud, kui ülbena mu toon sel hetkel kõlas. Christopher kergitas kulmu kuid ei jäänud paigale seisma, olles sama üllatunud kui mina vaid naeratas korraks.
“Ma tahan vabandust paluda,“ lausus ta vaikselt, kui oli minuni jõudnud.
“Mille eest?“ Oli võimatu vaadata nendesse sügavpruunidesse silmadesse ja jätkata samas vaimus. Külma tüdruku profiil ei olnud mulle sobiv. Ma ei suutnud kunagi kellegile haiget teha.
“Ma tahan otsast alustada.“
Surusin käed rusikatesse. Otsast? Pöörasin pea kõrvale, libistades käed samal ajal õlgadele, mis ikka veel külmetasid Tristani puudutusest.
“Miks?“ tundsin selle vastu erakordset huvi. Miks tahaks ta nohikuga uuesti alustada ja üritada taastada suhted? Siis noogutas ta peaga köögi poole Ma teadsin seda! Vanemad olidki need, kelle pärast me siin praegu arutasime.
“Sa tahad seda oma ema pärast,“ sosistasin.
Christopher ohkas raskelt:“ma ei öelnud seda.“
“Aga sa mõtlesid,“ tähendasin kuiva alatooniga. Ma ei vaadanud talle otsa, kuid tajusin tema piinlikust. Jah, ta oli oma ema nimel väga paljukski nõus.
“Jah,“ tunnistas ta rahuliku tooniga. Turtsatasin vaikselt. Muidugi. Ta mõtles enda kasumi saamise peale. Teiste tunded jäägu hiljema peale!
“Siis sa võid talle öelda, et me saame hästi läbi,“ pakkusin talle ükskõiksel häälel ja läksin samuti tugitoolide juurde. Istusin ühele neist ja libistasin jala üle teise, vaadates teda pahaks paneval pilgul. Mul oli õigus teda süüdistada. Kui ta oleks olnud minu suhtes vastuvõtlikum, oleksime me ilmselt praeguse ajani sõbrad ja ei peaks seda arutelu.
“Ei,“ ütles ta vaikselt ning istus diivanile, pöörates ennast näoga minu poole. “Ma tahan, et see oleks tõene. Ma ei kavatse teeselda.“
Mind üllatas toon, kuidas ta rääkis. Nii, nagu ta mõtlekski seda päriselt. Vaatasin teda pikka aega, silmis kahtlustav pilk, kuid ta ei andnud alla. Christopher oli ikka veel nii järjekindel.
“Olgu. Ja mida sinu sõbrad arvaksid sellest?“
“Mitte midagi.“
“Ja mis siis kui neil tekivad pretensioonid ja sa ei täida kokkulepet?“
Kokkulepe. Ma ei arvanudki, et see sõna sobiks selle juurde. Kuid pakt oleks liiga konkreetne.
Christopher kehitas õlgu:“siis ma räägin meie vanematele tõde.“
“Seda, et me tegelikult ei olegi sõbrad vaid teeskleme ja sa ignoreerid mind koolis?“ küsisin ühe hingetõmbega. Ta noogutas. Kortsutasin selle peale kulme. Oli ta tõesti kindel, et kõik hästi läheb? Kimbatuses vaatasin aknast välja, tundes Tristanist suurt puudust. Me ei teadnud üksteist nii palju, kuid ta oli toetav ning ta suudaks mingisuguse ideega lagedale tuua, mis muudaks mu meeleolu paremaks. Kuid ma olin üksi. Isegi siis, kui ma lootsin Tristani nägu ette kujutada, kes mulle julgustavalt naerataks, hajus see kiirelt, kui ma kuulsin köögis toolide häält.
“Christopher! Hakkame minema!“ kostus Clara laulev hääl köögist. Noormees tõusis aeglaselt püsti ning vaatas veel viimast korda mulle otsa ja pilgutas silma:“Kõik läheb hästi,“ lubas ta mulle ning läks esikusse.

Potsatasin oma toas voodile ja surusin pea patja. Kuidas see võimalik oli? Miks ma nõustusin temaga? Miks ma peakski teesklema selle nimel? Pigistasin vihaselt padja äärt, surudes hambad tugevasti kokku. Ma olen idioot! See oli suur ohverdus, sest ma teadsin isegi, et see ei kesta kaua. Christopher on naistemagnet ning meie kooli tüdrukud on ehtsed modellid. Milline oleks minu võimalus seista tema kõrval ja teha nägu nagu me oleksime nüüdsest head sõbrad? See oli loll ja läbimõtlematu minu poolt. Vaevumata riideid vahetadagi, kustutasin öölambi ning surudes pea tugevamini patja, sulgedes viimaks silmad.

Ma ei suuda praegu keskenduda, aga üks viga jäi silma. Mingi algusest, ma palju ei lugenud.

Kellegiga. -ki,-gi liited käivad lõppu. Kellegagi* on õige.

Minul ei olnud tahtmist kellegiga rääkida, kes minuga samas koolis on. Veel vähem samas klassis.
“Sa ei tohiks tema peale pahane olla...“ arvas Tristan.

Mulle siiani meeldib...
Kusagil seal alguses oli mingi lohakus viga *otsib seda* aaa..

Kuid minu suured silmad olid kinnitatud noormehele, kes võttis oa klaasi <- vist peaks olema "oma"

Igatahes ootan uuut

Ärkasin vaikse koputuse peale ning tõusin püsti. Olingi riietes magama jäänud. Ning järgmisena tabasid mind külmavärinad ning haarasin teki enda alt ja tõmbasin selle enda ümber. Siis tegin ukse lahti ja tervituse asemel, haigutasin hädiselt ning astusin kõrvale, et isa saaks sisse astuda. Ta vaatas toas ringi, justkui otsiks ta siit kedagi või midagi. Istusin samal ajal voodile ja vaatasin tema poole, kergitades vaid väsinult kulme. Ma olin see öö halvasti maganud. Pidevalt nägin und, et keegi ajab mind taga. Ma jõudsin peitu pugeda, kuid siis leiti mu üles ning samas vaimus jätkuski mu uni. Kelle eest ma üldse põgeneda üritasin?
“Sa rääkisid jälle unes,“ lausus isa vaikselt. Ühmasin vastuseks ja pöörasin pea kõrvale. Ma ei üllatu enam selle pärast. Isa kortsutas mu vastuse peale kulmu ning istus arvutitoolile, käed rindmikul vaheliti. “Kas sind vaevab miski?“ küsisis ta vaikselt.
Jah issi. Mind vaevab see, et ma pean nüüd Christopheriga rohkem suhtlema!
“Ei.“ teine vale, mis mu suust välja tuli oli usutavam, kuid isa vaatas mind ikka veel kahtlustava pilguga.
“Mida vanemaks sa saad, seda hullemaks läheb su unes karjumine.“
Kortsutasin kulme. Karjumine? “Sa mainisid rääkimist.“
Ta köhatas vaikselt, asetades rusikasse surutud käe suu ette. Siis ta langetas selle aeglaselt, jälgides mind sama pingsalt kui mina teda. “Jah, kuid ma muretsen sinu pärast...“ sõnas ta vaikselt. Neelatasin vaikselt. Kõige hullem on veel ilmselt ees.
“Ma helistasin täna psühholoogile...“ selle peale oigasin vaikselt, surudes pea teki alla peidetud kätesse. Psühholoogile!? “Lasin sulle aja kinni panna ja...“
“Isa, ma ei kavatse minna kellegi juurde kurtma selle üle, millest ma isegi ei tea. Ma ei tea, miks ma unes kisan ja ma ei tea, miks ma seda teen, kuid ilmselgelt on see lihtsalt üks emotsionaalne puue. Mul ei ole psühholoogi vaja!“
Vaimustav! Saingi ära räägitud rahuliku, kuid samas ka jäise tooniga. See tundus isale kohale jõudvat, kuid ta ei tahtnud alla anda. “See on sinu enda huvides, Ellie. Ma ei talu seda, kuidas sa õudusunenägusid näed!“ Minu näoilmet nähes, ta noogutas aeglaselt:“jah, kui sa täna öösel karjusid, tulin vaatama mis sul viga on. Sa näed pidevalt õudusunenägusid. Sellepärast sa vajadki psühholoogilist abi.“
Kuulsin ennast taaskord ohkamas. “Isegi siis, kui ma läheksin Tema juurde, ei tähenda see veel, et ma vabanen neist. Paps, see pole vajalik! Ma ei taha minna! Need õudusunenäod lähevad üle!“ See oli täitmatu lubadus, teadsin isegi.
“Nad on sul lapsest saati olnud. See ei muuda midagi.“ Täpselt naelapea pihta. Vastamata midagi, vaatasin valget ja pehmet vaipa, millesse mu jalad kramplikud surutud olid. Ka isa vaatas mind tähelepanelikult ning noogutas aeglaselt, justkui oleks ta omaette mingisugust aruannet pidanud. “Miks sa minna ei taha?“ küsis ta järsku.
Tõstsin aeglaselt oma rohelised silmad ning heitsin need taas vaibale. “Ma ei suudaks rääkida kellegiga enda probleemidest. Vähemalt mitte sellega, keda ma ei tea.“
“Isegi kui see oleks Clara?“ pakkus ta. Clara? Miks peab isa alati selle naise tooma meie perekonna ellu? See oli üks tema totratest miinustest. Ta üritas mu elu alati paremaks muuta, kuid ta ei teadnud kuidas seda teha. Ning veel hullem – ta ei osanud. Nüüd toob ta minu ellu neid, kellega ma eelistaksin mitte suhelda. Näiteks Dileyd.
“Ei,“ vastasin kindlameelselt. See naine ajaks mu ainult närvi ja ma peaksin veelgi rohkem valetama selleks, et isa mind sinna tagasi ei saadaks. Clara soovitaks mulle ilmselt solaariumit ja lõdvestuda kamina ees, käes paks raamat. Olen kindel, et ta lihtsalt suruks mulle mingisuguse romaani pihku ja sunniks mind seda lugema ja hiljem talle ette laduma, mis seal oli. Kas see on psühholoogiline abi?
“Eleanor...“ alustas isa uuesti, seekord hääl vaiksem ning leebem. “Sa ju tead kui väga ma muretsen sinu pärast. Kas sa ei tahaks kasvõi see ainus kord...“
Lõin käega läbi õhu ja raputasin pead:“Ma ei taha kellelegi oma muresid kurta! Need lähevad üle!“ seekord kõlas see rohkem vande, kui lubadusena. Lähevad üle. Muidugi. Siis, kui ma oma elu enesetapuga lõpetan!
“Eleanor... Ellie, kuula nüüd...“
“Isa, ma ausalt ka ei taha. Ära suru peale, palun!“ tõusin järsku püsti ning muigasin korraks, kui nägin isa üllatust. Ta oli ilmselt oodanud, et ma istusingi öösärgis teki all. Seda oletas ta mu segamini soengust. Mu muie venis laiemaks, kui ma selles veendusin pärast peeglisse vaatamist. Jah, mu juuksed olid nagu õlekõrred. Segamini ja mitte vähe. Haarasin kammi ning hakkasin neid kiiresti harjama, üritades peeglist isa poole mitte vaadata. Meie vahele sigines vaikus mis mind ei häirinud. Viimaks isa andis alla ja ohkas ise, tõustes püsti. “Olgu. Ei mingit psühholoogi. Ma lasen aja ära jätta.“
Naeratus ilmus mu näole kui võluväel. “Aitähh!“ laususin õnnelikult. Jah, ma olin selle üle tõesti tänulik.
“Kui kui sa veel kisama hakkad...“ saatis ta mulle ähvardava pilgu ning siis ta lahkus, sulgedes enda järel vaikselt ukse. Lõpetasin kiirelt kammimise ja hüppasin rõõmust. Seda sõna otseses mõttes. Ma lihtsalt kekslesin oma voodini, tegin selle korda ja siis tatsasin samuti toast välja. Läksin kööki, kus tundsin kõrbenud lõhna. Minu hommikusöök? Ning siis nägin ma isa, kes kiirelt askeldades panni kraani tõstis ja akna lahti tegi. Siis nägi ta mind ning hajameelne naeratus ilmus ta näole:“ma unustasin ahju tööle...“ tähendas ta ning noogutas panni suunas, mis levitaski vastikut haisu. Kogu köök oli hägune. Kuid selle juures hakkas isa lõbusasti naerma:“Tundub, et täna peame siiski midagi tellima.“
“Ma tegelen sellega.“ See oli kiire ettekääne selleks, et kaduda kiirelt haisvast köögist minema. Elutoas haarasingi telefoni ja tellisin pizza, mis pidi poole tunniga saabuma. Isa jõudis samuti minu juurde ning haaras puldi, lülitades teleka sisse. Parajasti käis otseülekanne jalgpallist, mida ta huvitatult vaatama jäi, sättides ennast mugavamini istuma.
“Sul pole midagi selle vastu, kui ma välja lähen?“ küsisin viimaks, kui oli möödunud oma viisteist minutit. Leidsin, et jalgpall on köitev ning kui fänn oled, siis ilmselt kaasa elama sundiv. Ta ainult noogutas kiirelt, jälgides otseülekannet edasi. Nagu väike laps.
Peaaegu kohe olin enda toas tagasi ning korjasin põrandalt üles telefoni. Ma ei mõistnudki, kuidas see sinna sai ning siis leidsin kapist oma rahakoti. Mõlemad taskutesse libistanud, olin tagasi esimesel korrusel ning läksin koridori, kus ennast riidesse panin. Ja siis astusingi jahedasse õue. Kuigi oli hommik, oli väljas hämar. Pilved olid taevas ning tundus, et päikest see päev ei lubata. Kehitasin vaid selle peale õlgu ning libistasin käed taskutesse.

Kõndisin mööda jalakäiate teed, möödudes mitmetest koolikaaslastest. Enamasti nad ei vaadanudki minu poole, kuid täna nad isegi tervitasid mind. Kergitasin kulme kuid ei vastanud midagi vaid läksin edasi. Millest säärane lahkus? Ma olin kogu aeg nähtamatu olnud. Langetasin pilgu, vaadates enda musti talvesaapaid. Neid kattev lakk läikis õrnalt ning peegeldas valgeid lumehangi, millest möödusin.
Siis kuulsin eest mingisugust naeru ja korraks tõstsin pilgu. Oh ei! Mu süda vajus saapasäärde ning ma hakkasin kiirelt üle tee minema, kui juba kuulsingi kedagi enda nime hüüdmas. Palun, ei!
“Eleanor!“
Ole sa neetud, Christopher.
Manasin näole naeratuse ja pöörasin ennast aeglaselt ümber. Ta lehvitas mulle ja viipas käega, et ma ühineksin, kuid raputasin pead.
“Eleanor! Tule siia!“ käsutas ta mind. Kiristasin hambaid ning kuuletusin talle. Käed olid taskutes rusikatesse surutud, kuid ma jätkasin oma näitlemist. Naeratus mu näol oli liiga ideaalne, et ära tunda vastumeelsust.
Christopher asetas käe minu piha ümber, kui nendeni jõudis ja tõmbas mu tihedalt enda vastu, emmates mind julgustavalt. “Kuidas läheb?“ küsis ta minust natuke maad eemaldudes. Tema käsi puhkas ikka veel minu ümber ning ta ignoreeris tõesti teisi poisse, kes tema ümber laialt irvitasid ja tüdrukuid, kes minu poole sädemeid pildusid. Nad olid tõesti vihased, et praegu sain ma nende unelmate printsi käte vahel olla.
Kuid samas avastasin ma ühe tõsiasja. Mind ei olnud keegi nii hoidnud. Mitte noormeestest. Mitte keegi minu klassist. Ja see oli...meeldiv.
“Hästi.“
Mu vastus rahuldas teda tõesti ning tema näole ilmus veel säravam naeratus. Ta pühkis suure ettevaatlikusega minu juustele kukkunud lumehelbed:“Minul ka,“ tähendas ta ning pöördus siis teiste poole. Ta ei kavatsenudki enda käsi minu ümbert ära võtta? Ma hammustasin huulde ning vaatasin üle kõikide kohalolijate. Vanemad õpilased vaatasid mind hindavalt ning siis liikus mu pilk tüdrukute pundi poole. Siis pidin ma kohkuma. Üks tüdruk, kes mind vaenulikult vaatas oli Sindy. Ma suunasin kiirelt oma pilgu jalatsitele, kuulamata mida Christopher teistega arutas. Järsku tõmbas ta mu endaga kaasa. Kogu punt liikus enamasti meie ees. Tundus, et kellegil polnud kiiret kusagile.
“Kuhu me läheme?“ küsisin vaikselt, vaadates enda “hoidja“ suunas. Christopher oskas mängida ja väga hästi. Tema näol ilutses muretu ilme. Täpselt selline, mida olin näinud siis, kui ta teistega oli. Ja ta täitis oma lubadust hästi. See üllatas mind kõige rohkem.
“Peter pakkus välja, et me võiksime piljardit mängida,“ vastas ta vaikselt. Noogutasin aeglaselt. Kõndisime kõigest pool tundi, kui tuttav majake paistis. Viimati käisin siin kaks aastat tagasi. Klassiga ning ühe korra isegi emaga.
Christopher, kes oli piljardi klubiliige maksis kahe laua eest ning ostis mitu jooki. Ta oli meie klassist kõige vanem. Sai kaheksateist eelmise aasta mais. Clara saatis ta hiljem kooli, sest tal pidavat olema mingisugune haigus, mistõttu ta oligi pool aastat kodus ja tekikuhja all.
Tüdrukud tundusid kiiresti unustavat seda, kes mind käevangus hoidis. Nad hakkasid minuga rääkima, muutudes üha seltsilikumaks, kuigi ei võtnud mind täiesti vastu. Kui mul midagi öelda oli, kuulasid ära, kuid nalja ma ei teinud. Pigem arutlesid nad pikka aega poiste teemal, kleepudes nende külge. Mind häiris vaid see, et Christopher oli enamus ajast minu kõrval ja saatis igale poole. Ta ei rääkinud eriti palju, vahetas vaid paar sõna, naeris teistega ja mängis.

Viimaks õnnestus mul neist eralduda. Läksin pisikese baarileti juurde ning tellisin omale gaseeritud vee. Seda juues, tundsin kuidas keegi minu seljataha ilmus. Pigistasin silmad kinni, kui ootasin Christopheri kommentaari või küsimust. Kuid seda ei tulnud. Hääl, mis minuga rääkis ajas judinad mööda selga jooksma.
“Sa pole kuigi hea näitleja,“ lausus Tristani naerev hääl mu kõrva juures.