Kuu valvab sinu üle. (26. Osa; Lõpetatud!)

Ma tean ka, kes loori varjus on! Üldse olen ma meelekatega ebaeetiliselt spoilerdanud enda jaoks asju. Kuigi ma pole kuuendat hooaega vaadanud, loen neid arutelusid-asju väga suure huviga. Jaaa... lõpus, kuigi ma teadsin täpselt, mis juhtub, hakkasin ma ikka nutma. :$ xD Nii õnnelik olin lihtsalt.

Selle fire ja chrome'iga ongi see, et kes hindab nüüd välimust, kes sisu. Mul isa õnneks taoliste asjade puhul mulle verre tagunud, et ainult välimuse pärast midagi halba kasutada/osta, mida iganes ei saa. Valusad õppetunnid ka - mangusid endale eluilusa telefoni, kuid ainult välimuse juurde asi jäigi. Ei bluetooth'i, ei infrapuna, ei helisalvestust... jne.

Tore, kui eelmine osa meeldis. :) Seekord on siis tegu... taramptataa, eelviimase osaga. :) Homse päeva jooksul saate ka täitsatäitsatäitsa viimase osa. :)

TOPELTPIDU!


25. Osa

Janek:

Avan punaste silmadega Anettile ukse ning viipan käega, et ta sisse astuks. Litsi silmaalused on laialiläinud ripsmedušist mustad ning üleüldse näeb ta sorakil välja. Muigan üleolevalt ning sulgen ukse.

Ma ei ütle sõnagi, kui Anetti oma tuppa juhatan ning ta voodile istuma panen. Ise seisan tema vastu, toetudes tagumikuga lauaäärele. Mu käed on rinnal risti ning ma lihtsalt vaatan teda. Aega ta võttis, kuid tüdruku vastupanu on murtud, panen heameelega tähele. See on juhtunud isegi üllatavalt kiiresti.

„Niisiis. Õppetund on teenitud?“ küsin lõpuks kõrge häälega. Va lita langetab oma pilgu ning noogutab. Niisutan rahulolevalt oma huuli. Kõige võti on ootamatuses. Kui teha midagi, millega inimene arvestanud pole, ja see midagi on veel päris... ütleme, et põrutav, võtab see jalad alt.

Ja nende taas allasaamine on paganama raske.

Elusees poleks arvanud, et ühe naise ohjeshoidmine nii palju energiat kulutada võib. Pole siis ime, et isa ema maha jättis, kui ta lõpuks enam ei jõudnud. Oma ema vaadates mõtlen ma vahepeal, et oleks olnud ühiskonnale kergem, kui ta oleks midagi kardinaalsemat teinud.

Anetti sellised meetmed (veel) õnneks ei puuduta. Ma ei taluks mõtet tema hauale lillede viimisest ja tema igatsemisest. Ma igatseksin teda lihtsalt liiga palju.

„Kas me nüüd oleme valmis olema armastajapaar nagu kord ja kohus?“ kergitan kulme ning vaatan tüdrukut küsivalt, nagu õpetaja, kes vastust ootab. Anett vaatab mind ehmunud silmadega, kuid ma näen seda hetkeks pilku ilmunud protesti kohe ka hääbumas. Tüdruk noogutab ning ma panen tähele, kuidas ta käed värisevad, kui ta õlalt oma koti ära võtab, jättes oma käe justkui tuge otsides sellele lebama.

„Ma tahan, et sa seekord aru saaksid,“ ütlen kaalutlevalt. „Et ma ei ole Ahti, ei saa ka olema. Ahti ei torma siit uksest sisse ega päästa sind. Mitte, et sa päästmist vajaksid. Nii et kõige kergem on, kui sa seekord vigureid ei tee. Selle tulemused ei meeldi meist kummalegi,“ ütlen teravalt.

Tüdruk noogutab, pilk endiselt maas.

Luksatan ning surun rusika suule, et veel paari mõtet koguda. Mu pilk langeb laua peal lebavale astronoomiaõpikule, mille ma ennemalt isa asjade seast leidsin. Selle ülaosas ilutseb oranžikas kuu ning allpool päike.

Vaatan uuesti tüdruku poole. Kui habras ta seal istudes on, kuid samas nii... elukogenud ja määrdunud. Ja nii oma Ahtis kinni. „Ahti on... on nagu Kuu taevas, kes valvab su üle,“ ütlen vaikselt, mõtlikult, kui oma pilgu raamatukaanelt rebin. „Ta on alati seal kusagil olemas, kuid vaid teatud ajal... Sa võid teda näha, kuid Kuu ei saa midagi su kaitseks teha. Ta on sust tuhandete, sadade kilomeetrite kaugusel. Ainus, mis ta teeb, on öösel su peale valguse heitmine. Aga seda sama privileegi saavad ka miljonid teised kogeda. Ahti on täpselt nagu see Kuu, kes sind aidata ei saa...“

„Kuid tema olemasolu lohutab mind, ja annab mulle jõudu,“ ütleb Anett vaikselt.

Muigan. „Kah tõsi.“

Panen nimetissõrme suu juurde ning hakkan tema ees edasi-tagasi sammuma, vaevumata teda oma mõtetega õnnistama. Anett on seksuaalvahekorras olnud juba... jumal teab kui kaua, jumal teab kui palju. Tema jaoks on kõik tavaline... jama. Ja mina teisalt tahaksin, et minu ja meie esimene kord jääks meile igaveseks meelde.

„Oota siin,“ käsin tarbetult käega voodile osutades ning lähen isa magamistuppa. Ta pole eriti pudi-padiarmastajast mees ning öökapil pole tal midagi peale kulunud kella. Hammustan huulde ning tõmban lahti paar sahtlit, leidamata sealt midagi.

Seejärel lähen kööki, kus esmaabivahendite kuhja alt leian kotikese teeküünlaid ja ka tikutoosi. Naeratan ning vaatan mõtlikult ringi. Peale mõningast kaalutlemist võtan sahtlist ka käärid. Kahetsen parajasti, et mul piitsa ega midagi taolist ekstravagantset pole, ning lähen tuppa tagasi.

Anett on endiselt liikumatult mu voodil ning vaatab nüüd kartlikult asju, mis ma toonud olen. Panen need põrandale ning vaatan hetke kahtlustavalt arvutiekraani. Ähmaselt meenub, et ma pidin vaatama, mida Raimo pea aet tund aega tagasi oma arvutiga tegi, kuid jumal temaga.

Mul on tähtsamaidki asju, mida ajada.

Nagu näiteks süütus kaotada.

Kahtlane sõna, süütus, esimese seksi eelse seisundi kirjeldamiseks. Nagu see oleks kuritegu või midagi. Ma saan veel aru, kui sa paned toime mõne tõesti räige kuriteo, nagu näiteks autovarguse. Ma ei varastaks elusees autot.

Seega oleksin ma selles mõttes elu lõpuni süütu.

Nii et kaotada ei ole selle tegevusega midagi, mitte kui midagi.

Käsutan Anetti põrandale, küünlaid süütama, ning tõmban sellal ise kardinad ette. Vaatan, kuidas tüdruk seal niimoodi ahvatlevalt kummardudes küünlaid süütab ning tunnen alakõhus seda mõnusat sensatsiooni. Otsustan silmapilk, et enam pole mahti oodata ning hakkan särki seljast tõmbama.

Enne paksu riide silme ette tõstmist näen, kuidas tüdruk end samuti püsti ajab ning mu silmad löövad põlema. Viskan pluuse nurka ning vaatan uuesti Anetti, kes nüüd oma kotist midagi otsib.

„Mis sealt, kullake?“ küsin talt kähiseva häälega. Libu vaatab mind vabandava naeratusega ning ütleb vaikselt: “Kondoomid...“ Ta pöörab pea ära ning ma naeratan veel laiemini, kui teda punastamas kujutlen.

Astun talle veel sammu lähemale ning ütlen: „Ära selle pärast muretse, saame selleta ka...“ ütlen tema juurde astudes ning oma käeselga üle tema seljakumeruse libistades. Siis ütleb tüdruk: „Sul on õigus, pole jah,“ ning pöörab end ümber.

Naeratan ning hakkan teda enda ligi tõmbama, kui miski külm mu kõhul mind peatab. Langetan pilgu ning näen Anetti kätt hoidmas üht teravat kööginuga minu vastas.

„Ohhoo, sulle meeldivad karmid mängud...“ muigan salakavalalt ning libistan oma kätt mööda tema oma allapoole, et siis noa survet oma paljal nahal tugevdada.

Vaatan Anettile otsa ning naeratan endiselt, kuid kohkun tagasi tema silmades peituvast külmast pilgust. Vaatan seda libu segadusseaetult ning lasen oma haaret lõdvemaks, sellegipoolest mitte täielikult lahti laskmata.

„Kui sa mind kohe lahti ei lase, lükkan ma noa sisse. Ja mind ei huvita, mis selle teele ette jääb,“ ütleb tüdruk mulle selge, kõlava häälega.

Naeran. „Ärme nüüd, meil oli enne just lõbusaks minema... Küünlad ja kõik see.“ Kummardun ettepoole, et teda suudelda, kuid taaskord jääb meie kahe vahele see neetud nuga, mis ei ole enam üldse erutav. Tunnen teravat valu, kui nuga mõne millimeetri sügavusele mu lihasse tungib.

„Anett,“ ütlen oma häält karmimaks muutes – no tõesti, kas ta siis ei saa aru, et nuga on ohtlik, võib veel kellelegi haiget teha... „Lase sel noal olla. On teisigi viise-“

„Ma ei tee nalja,“ sisiseb tüdruk nuga veel mõne millimeetri jagu sügavamale surudes. See hakkab juba vaikselt väga valusaks minema. „Kasi. Must. Eemale.“

Võtan hetke, et vaadata tüdrukut, tema käes olevat nuga, tema näoilmet, ning seejärel oma kõhtu mööda alla voolavat pruunikaspunast vedelikku. Mu silmad ahenevad ning ma astun lõpuks tagasi. Piisavalt palju, et nuga mu kehast lahkuks, kuid mitte nii palju, et tüdruku käest lahti laskma peaksin.

Vaatan teda hoiatavalt. „Mida see nüüd tähendama peaks?“

Minu üllatuseks Anett naerab. Ta lihtsalt vaatab mind ja naerab, kuid sama kähku, kui see naer algas, on ta ka lõppenud. Asemel on varem pinna alla peidetud vahkviha.

Mis ma talle nüüd siis tegin?

Itsitan, tuline tüdruk.

„See tähendab seda, et sa kustutad oma arvutist selle video, et sa jätad mu perekonna, sõbrad ja tuttavad rahule ning unustad mind. Ei mingit ühendusseastumist, ei mingeid ähvardusi, ei mingeid lollusi, ähvarduseta asjade elluviimist... Kao siit, ela siin edasi. Mul ükskõik. Lihtsalt, palun,“ märkan, et tüdruku silmis pärlendavad paar üksikut pisarat, „jäta mind rahule.“

Vaatan Anetti üllatunult. Teen uue lähenemiskatse, kuid ta tõstab selle lollaka külmrelva. „Anett, kullake...“ (Lits.) „Mis ma sulle halba tegin... Ma tegin kõike aint meie heaks, et meil tulevikku oleks, et...“

Tüdruk hingab pahinal sisse ning jõllitab mind. „Meil ei ole mingit tulevikku, mitte enam. Ma ei taha sind näha. Jah, sa tegid kõik, mis sinu arvates oleks pidanud meid õnnele juhtima, kuid ma valin teise tee. Lihtsalt...“ Anett taganeb ning mu peas käib läbi üks plõks.

Ta tahab lahkuda.

Anett tahab lahkuda.

Ja siis: ma ei saa lasta sel juhtuda.

Panen oma käe alateadlikult kõhule, kus haigutab see väike haav ning millest ka verd immitseb. Õnneks mitte midagi hullu, kuid järsku tabab mind raevulaine. See lita tegi mulle seda, tema pärast on mul kõhus see kipitav valu...

Ja siis langeb mu pilk sellele noale. Noale, mille teral ilutseb minu enda punane veri.

See emane norib surma.

Ma ei pane enam tähele noa ohtlikut asendit meie vahel, vaid oma sihtpunkti – Anetti. Astun üle põlevate küündalde. Minu ootamatust lähenemisest üllatunud, ei lase ta nuga käiku ning kui ma tal uuesti randmest haaran, sirguvad ta sõrmed silmapilkselt, lastes noal pehmele vaibale langeda.

Tüdruk vaatab mind ehmunult ning ma ületan need viimasedki sentimeetrid meie vahel. Endalegi aru andmata tõusevad mu käed tema kõrile ning ma pigistan seda nii kõvasti, kui mu pontsakad sõrmed vähegi jõuavad. Anetti silmad lähevad suureks ning ta suu on ammuli, kui ta õhku ahmib.

Anetti käed sulguvad minu omade ümber ning ta üritab sõrmi lahti tõmmata, kuid minu raev annab mulle jõudu. Ta nägu kaotab üha enam värvi ning eide silmad ei püsi enam lahti. Hingan katkendlikult, kui ta käed aina rammetumalt minu omi peksavad.

Ja siis, just sel hetkel, kui ma arvan, et mu töö hakkab otsakorrale jõudma, tabab mind valus löök kubemepiirkonda. Mu käed lõtvuvad ning Anetti omad lähevad minu käte endiselt kohale, kui ta meeletult õhku ahmides vastu seina toetub.

Hingan sügavalt sisse ning ajan end sirgu, kuid tüdruku tuhmistunud pilk peatub taaskord minul ning enne, kui ma enda kaitsmiseks midagi teha saan, lükkab ta mu pikali. Tunnen kuklapiirkonnas meeletut valu, kui mu pea küünalde juures maandub ning ma tajun õudusega, kuidas mu pea tuld võtab.

„Oh mu jumal.“

Need sõnad tulid Anetti suust ning nüüd seisab ta nõutult minu ees, vaadates siia-sinna. Karjatan, kui meeletu valu kogu jõud mind tabab. Näen justkui läbi udu, kuidas Anett voodilt teki haarab ning selle mulle pea ümber mässib. Karjun veel rohkem, kuigi leegid on juba sumbumas ning vajun siis voodile.

Anetti kott jääb mulle istumise alla, kuid mind ei huvita, kui seal millegi murdumist tunnen.

„Kuradit lita, mis kurat sul arus oli?! Kuradi lits raisk küll noh,“ ulun teki külmemaid kohti oma pea vastu surudes ning sügavalt hingates. Kuid valu eest pole pääsu.

Kuulen rüselust esikus ning näen teki alt, kuidas minu toa uks uuesti lahti lendab. Anett seisab keset tuba, justkui sammas ning vaatab neid.

Sekundi murdosa jooksul valitseb toas jahmunud vaikus ja siis hakkab Anett nutma.

Anett on järsku nii tugev :) väga hea ja osa oli ka väga hea aga pole võimalik, et juba läbi saab...

seega ma ei kirjuta, et tahan uut (vaatamata sellele, et tegelikult tahan)

lilli viiakse ikka hauale mitte
Aga muidu väga hea:D Üllatav

Ohjess,
see oli geniaalne, et see värdjas lõpuks ise ka haiget sai
uut:D

See oli geniaalne, et ta küünlasse kukkus. Ja et Anett siiski vahepeal nõrgemas seisus ka oli.

Nii on tegelt igav, kui ma tean, mis edasi saab.

heii. ma tean, et sul on järgmine osa valmis, mul on omad allikad, nii et paaaaaaaalun.

Loore - parandasin ära, tänks.

Ja kõigile teistele. Uus osa olemas, täitsa valmis... paari miinusega. Aga neid võite te mul parandada aidata. Nimelt ei suutnud ma karistusseadustikust leida, mida Janekile võidaks Musti surma eest teha. Et kas looma tapmise eest saab trahvi või vangi või...? Oskab keegi aidata? :)

Ja ma nii õel, et ei pane enne homset.

Ohh, tääääänan.

jep, neid loomatapjaid saab karistada :)

Ee.. Kallikene..

Privaatsuse rikkumine, ebaseaduslik pornograafilise sisuga materjal, ründamine, vägistamiskatse.. Ta saab ikka rämedalt.

Eestis, ma pakuks 20 aastat, aga Ameerikas... noh, vähemalt 40 aastat ja ta on täiskasvanu ka.

Viimane osa siis. :) Tänan abi eest. Eile töötasin läbi karistusseadustiku http://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=184411 , täna vaatasin veel asja üle. Panen praegu üles ära, kuna ema tahab, et ma hakkaksin süüa tegema, aga see võtab aega... Kui leiate mingeid auke, palun öelge. :) Alguses ehmatasin täitsa era, et p*rsse, Janarit ei saagi täielikult vastutusele võtta, kuna kartsin, et video tegemise ajal oli ta veel alaealine, aga siis kontrollisin, ei olnud. Thank god.

Niisiis... viimane osa. Ootustevastaselt rahulik, ma kardan. Kuid nautige! :)

Ja aitäh, kes te nii kaua selle looga olete viitsinud kaasas käia ja kaasa elada ja kommenteerida ja nutta ja naerda ja sõimata... (Nii mind kui ka Janekit ja Anetti ja keda kõike veel. )

Loodan, et see osa annab ka kõik vastused. Tegelikult võiks siin lausa kõigi tegelaste vaatevinklist viimaseid tegevusi kirjeldada. Nagu... niivõrd erinevad need kõik mõtted, aga jah...


26. Osa

Anett:

Mu vastas istuv naine noogutab mulle kaastundlikult ning ma hingan kergendunult välja. Lükkan oma tooli taha ning ajan end käte toel püsti. Ütlen naisele head aega ning lihtsalt vaarun ruumist välja.

Kogu mu keha valutab, varbaotstest pealaeni. Ma hõõrun alateadlikult jaheda käega oma marraskil ja muljutud kaela ning ei suuda uskuda, et see kõik läbi on. Reaalsus lihtsalt pole veel kohale jõudnud ning ma olen üleni pinges. Ma ei suuda sundida end lõdvestuma, sest kardan, et iga hetk juhtub midagi sellist, mis asjad uuesti kuristiku põhja veab.

Need kolm tundi olid meeletud. Küsimusi siit ja sealt... nad vaatasid üle video... Langetan selle mälestuse peale pilgu. Ma tean, et mul peaks häbi olema, kuid hetkel olen ma lihtsalt... tuim. See on läbi ja ma tean, et need mehed ja naised võtavad seda ainult asitõendina.

Sellegipoolest kerkib mu kujutlustesse paks mees, kes oma sõõrikut järades töökaaslastele räägib, mida kõike ta seal täpselt nägi. Raputan selle mõtte peast – liiga palju Ameerika filme. Ma vähemalt loodan nii.

Litsun end vastu seina ning panen silmad kinni. Käed mähkuvad iseenesest ümber mu keha ning mu kurgust väljub üks suur, sügav ohe. Neid ohkeid on täna juba liiga palju kuuldud. Ja ma ei suuda endiselt hoomata seda, kui kerge mul nüüd on.

Isa teab, Raimo teab, Liisa teab... hingan sügavalt sisse, Ahti teab... Kõik teavad. Isegi need politseinikud. Ja ma olen elus, Janek on kusagil uste ja trellide taga... arvatavasti.

Janek...

Tahaksin oma pead vastu seina taguda, kuid ei leia endas energiat pea seinale toetamisekski. Tahaks olla lihtsalt nii nagu ma praegu olen. Kuni energia tagasi tuleb.

Uskumatu, millise loo ta enda ümber üles ehitas... Et ta valetas oma nime ja vanuse kohta... Tegevuse, perekonna, mõnes mõttes ka elukoha kohta... Tundub võimatu, et ma lasksin kellelgi sellisel ennast ära rääkida, et ma kedagi sellist oma sõbraks pidasin...

Surun maha ohke ning hakkan kätt mööda jaoskonna seina järel vedades edasi minema. Ooteruumis vaatavad mulle vastu tänase õhtu kangelased. Ilma nendeta... Mulle tuleb heldimushoog peale ja nutt kurku, kui ma mõtlen, mis nende tegutsemiseta saanud oleks.

Isa, kes ühel toolil istudes lage oli vaadanud, tõuseb esimesena püsti ning tormab mind kallistama. Ma ei saa muudmoodi, et hakkan jälle pillima. Võtan tal tugevasti ümbert kinni ja surun oma niigi pisaralapilise näo tema pusa sisse.

„Nüüd on kõik korras, tütreke,“ pomiseb isa mulle kõrva sisse ning ma noogutan. Nüüd, kus isa mulle seda ütleb, ma usun. Kõik on korras. Nii korras kui olla saab. Ja läheb veel rohkem korda.

Tõmban ninaga ning isa tõmbub must eemale, naerusel näol väike teeseldud murekorts oma pusa pärast. Ta nühib peopesaga dremonstratiivselt märga lappi, kuid haarab mu siis taas enda embusse.

„Ma olin nii, nii loll...“ ütlen, kuid tunnen, kuidas isa pead raputab ning mu pead paitama hakkab. „Sa polnud ainus...“ kinnitab ta mulle karuse häälega. Noogutan, kuigi minu vajadus asjast rääkida pole ammendunud. Võib-olla homme, või ülehomme... kui juba kergem olla on.

Ma ei usu, et see liigitub nende katsumuste hulka, mida aastate pärast naeruga meenutada, kuid kergemaks läheb kindlasti. Minevikku haihtuvad asjad kaovad kiiresti silmapiirilt.

Lõpuks tõmbub isa must uuesti eemale ning paneb oma sooja sõrme mu külma nina peale. „Piip!“ ütleb ta kergelt muiates ning ka mina tunnen, kuidas suunurk tuksatab.

Pöördun oma sõprade poole ning mu süda vajub taaskord saapasäärde, kui uniselt Raimo najale toetuvat Liisat näen. Ta vaatab mind oma blondide kiharate varjust kuidagi imelikult. Tema helehallid silmad on täis mure ja viha ja uskumatuse segu. Kahtlustan, et seda esimest veel kõikse vähem. Sellegipoolest suudab ta viimaks mulle uniselt, kuid soojalt väikese naeratuse välja pigistada.

Pean meelde jätma, palju ma talle tänu võlgu olen. Ma ei pane ta ilmselget pahast olekut talle süüks. Ma arvan, et kui me rollid oleksid vahetatud, oleksin ma samuti torssis. Kasvõi juba selle pärast, et ma eeldan, et Liisa räägiks taolist asja mulle.

Raimo tema kõrval on nagu Raimo ikka – naeratab ettevaatlikult ning nügib Liisat, et see püsti tõuseks. See on Raimo. Kui mingi nõme asi on üle elatud, on pidu. Kui oled keset nõmeda asja üleelamist, on päästjaks lõbus olek. Ja kui polegi nõmedat asja, on ta rõõmupall.

Nad tõusevad ühel ajal Ahtiga, kelle poole ma keeldun vaatamast. Ma ei suuda. Süütunne hakkab end taas üles kerima ning ma otsustan, et tegelen enne Liisa ja Raimoga. Nemad ei kallista mind nagu isa vaid lihtsalt seisavad mu ees. Liisal see unine ja Raimol kergelt narritav ilme.

„Üle elasid,“ patsutab ta mind kergelt õlale. Naeratan sunnitult ning meenutan, kuidas nad neljakesi koos mu isaga Janeki maja ees seisid ja meid, väljujaid, murelikult vaatasid. Liisa ja Raimo hoidsid käest kinni, Ahti ja isa seisid eraldi, kulmud kortsus ja valveseisakus... Raimo lehvitas mulle laialt naeratades, kui ta mind siis nägi.

„Jah...“ vastan jõuetult.

Noormees noogutab ning tundub, et ta ei oska midagi rohkemat öelda. Sellepärast vaatab ta mind veel korra pilguga, mis väljendab sõnadesse panemata jäänud muret, ning veab unise Liisa uksest välja. Vaatan neile pikalt järgi, soovimata oma viimase... sõbra poole pöörduda.

Kuid lõpuks ei jää mul muud üle.

Pööran end uuesti ringi ning põrkun kohe sammu tagasi, avastades end otse Ahti vastas seismast. Siit tuleb see raske osa... Ajan selja sirgu, kuigi olen niimoodigi poisile vaevalt lõuani. Mu pulss kiireneb ning üle mu keha voogab soojalaine. Vaatan südame pekseldes noormeest, kes oma väsinud ja kottis tumedate silmadega vastu jõllitab.

Ma ei leia tema silmadest mingitki emotsiooni.

Lõpuks ei kannata ma seda vaikust enam välja, ning võttes kokku oma järelejäänud enesekindluse, hoides ka oma pilku kindlalt Ahti omal, prahvatan: „Ma tean, et sa oled arvatavasti pahane ja ma tegin väga lollisti ning mida kõike veel, aga ma tõesti teadnud, mida tol hetkel rohkem teha. Ma olin täiesti... kas just paanikas, aga nii jube oli olla ja siis ma-“

Peatun, kui Ahti oma sõrme minu huulile paneb. Ma tahan edasi rääkida, ma tahan end meeleheitlikult õigustada. Ma tahan, et ta mind usuks ja mind mõistaks ja mulle andestaks. Ma tahan, et ta midagi ütleks, midagi lohutavat...

„Ma mõistan,“ ütleb Ahti peale mõningast vaikushetke. Ja sel hetkel ma enam ei suuda – ma lasen oma pilgul langeda.

Ta mõistab. Jumal tänatud, ta mõistab.

Seisame niimoodi vaikides veel terve igaviku, või nii mulle vähemalt tundub, kui ma lõpuks uuesti pilgu tõsta julgen. Ahti vaatab endiselt ainiti mind ning ta näol väreleb kurb naeratus.

„Uskumatu. Sa oled pandakaru silmadega pool päeva ringi käinud...“ sõnab ta vaikselt ning võtab mu pea oma käte vahele, et pöidlaga silmaaluseid korda teha. Ahhetan, kui ta natukene liiga kõvasti vajutab ning mu silmadele haiget teeb.

Koheselt laseb ta must lahti ja ütleb paar vabandavat sõna. Tirin näole naeratuse ning lehvitan ükskõikselt kätt, samal ajal teisega oma silmealuseid korda tehes. „Korras?“ küsin tema poole üles vaadates. Ahti kõhkleb, kuid noogutab siis.

Langetan rahulolematult käe ning vaatan punkti Ahti õla kohal, kui ta mu järsku oma tugevasse haardesse võtab. Naeratan tänulikult ning panen oma käed ka tema selja peale, soovides, et suudaksin ta vähegi nii tugevasse embusse võtta kui tema minu võttis.

Ahti toetab oma lõua minu pealaele ning ma hingan sisse tema õhtust mitte just kõige meeldivamat lõhna, kuid ma ei hooli. See on Ahti ja ma olen jälle tema käte vahel. Kogu räpane tunne on kadunud ning asendunud lootusega, et elu tõesti taas mitte vaid rööbastele, kuid ka oma vanadele headele sissesõidetud rööbastele läheb.

Lõpuks ei jää mul üle muud, kui küsida. Olen endiselt Ahti vastu litsutud ning mu silmad on kinni, kui ma südame rindu võtan ning uurin: „Mis meiega nüüd saab...?“ Hammustan huulde ning ootan vastust, mille andmise asemel Ahti mu endast õrnalt eemale lükkab ning hellalt alla, minu poole vaatab.

„Minu meelest oli meil kohting homme õhtul kell üksteist rannas,“ ütleb ta magusalt naeratades.

Kortsutan kulmu. Mida kuradit?!

Kuid siis mulle meenub.

***

Teise inimese enesekaitseks ründamine ei ole karistatav, kui rünnak on sooritatud vahetult enne enese kaitsmist või selle ajal. Samuti on enesekaitse rünnakut ennetav teguviis ning selle eest karistust määrata ei saa.

Kui inimest sunnitakse kas siis ähvarduse või millegi muu abil oma tahte vastaselt täitma ähvardaja ettekirjutisi, on ähvardaja süüdi orjastamises. Selle eest võib karistada ühe- kuni viieaastase vanglakaristusega.

Jälitustegevust inimese kohta andmete kogumise eesmärgil võib karistada rahatrahvi või kuni kolmeaastase vabadusekaotusega.

Inimest saab karistada enda kohta valeandmete andmise puhul astustele ja ettevõtetele, kuid eraisiku ees oma tõelise identiteedi varjamise eest karistust määrata ei saa.

Küberkuriteo, nagu näiteks teise inimese arvutisse loata tungimise, selles sisalduva info kasutamine ja muutmine, on karistatav kuni kolmeaastase vabadusekaotuse ja rahatrahviga.

Looma tapmise eest võib karistada kuni üheaastase vangitusega.

Teise inimese peksmise, löömise või muusuguse valu tekitanud kehalise väärkohtlemise eest saab inimest karistada kas rahaliselt või kuni kolmeaastase vabadusekaotusega.

ohjahhh... läbi ta ongi

igatahes oli hea osa :)

Ta on selline sitapea, et talle väänatakse maksimaalne võimalik karistus raudselt. Nii nõme, kui see ka poleks - iseloom loeb kohtus rängalt.

Lahtisi otsi jäi jälle mu arust. Sinu jaoks olid need lihtsalt ja loogilised, aga minu jaoks jäi see kuidagi poolikuks. Aga õnnelik lõpp ongi poolik.

Tahaks kirjutada "UUT" aga ei saa.

Uut juttu tahan sellisel juhul. Ja sa täitsa võiks selle imala laavstoori kirjutada, mida sa siin ükskord mainisid. Sinu sulest tuleks isegi see huvitav.

kcissy - *särab* On jah läbi! Aitäh. :)

padjakas. - PALUN, INES! :) (Mille eest?)
Ja seadus ongi kiiks. Soovitan teil kõigil riigiametnikeks hakata. Pooltest karistustest pääsete vaid rahatrahviga. Ei mingit vanglakaristust. Haige minu meelest.

Käro - Mis lahtiseks jäi? Saan vastata. :)
Ja küll varsti tuleb see "UUUT" kirjutamise aeg ka, ma loodan. hetkel mõtlen veel, mille ma siia järgmisena üles panen... Ühest loost on epiloog ja pool esimest osa kirjutatud, aga see ei tundu päris SEE olevat. Ja täitsa lõõgastav oleks tõesti vahepeal mingit imalat laavikat kirjutada... Samas, see teema, millest rääkisin, on niiiiii äraleierdatud.

No sina suudaks seda uutmoodi kirjutada.

Näiteks see, kes need sinna tuppa sadasid siis, sest sa ütlesid, et Raimo ja asjad olid väljas ja vaatasid, kuidas nad välja tulid. Mendid sadasid siis?

Ja siis see romantiline piknik.

"Kortsutan kulmu. Mida kuradit?!

Kuid siis mulle meenub."

Mulle ei meenunud. jah, neil oli seal vahepeal see kohting, kuhu ta minemata jättis, agaa.. Nojah. Et see nagu jäi ära neil ja nüüd teevad uuesti. Aga see sõnastus oli seal selline nagu selle kohtinguga oleks mingi sügavam teema.