Kuu valvab sinu üle. (26. Osa; Lõpetatud!)

Andke mulle midagi kätte ja ma olen valmis selle Janeki tõpra maha lööma.
*Keeb vihast*
Ma olen loomade surmade üle alati väga tundlik ja...ärritatud.

Idioot. No tõeline idoot. Selliseid inimesi ei tohiks olemas olla.
Uut.

Vaene Musti... -.-

Selle kõrval on seksi-video netti üles riputamine mitte miski, ausõna.

Lugesin siit lehelt, et videost oleks savi ja mõtlesin endamisi, mida Janar seekord tegi.

Ma tulin selleks firefox'i (Chrome'il probleemid. Aga see siiski mu lemmik) et sulle öelda, kui nõme sa oled.

Ja ma ei mõtle seda isegi poolnaljaga a'la ma tapan su ära aga kirjuta ikkagi edasi..

Vaid sa oled tõsiselt nõme.

Sille loll. -.- Vähe sellest, et see Janek mingiks armuvalus totakaks muutunud on, nüüd ta mürgitas koera ära. Mind ei huvita väga, kui silmakirjalikuks või kelleks iganes te mind peate, aga no Janar ei ole normaalne tegelane. Just nimelt selles mõttes, et nüüd sa astusid temaga ka auku. -.- Ma ühinen teie kõigiga ja me võime Janari koos ära mürgitada.

Ja Anett on ka ikka totakas ja Ahti on ka jama.

Minu lemmik on nüüd Reimo või Raimo, mis iganes ta nimi ka polnud.

Oeh, ja ma lootsin, et äkki on pühapäeva jooksul uus osa juurde tulnud. Või, pühapäeva õhtu.

Noh, uus osa. :)

Janar Ruus eksisteerib. Talle ärge peksa andke. Ta poleks võrdne Janariga ka. A ja seda ka, et Janar Ruus pole looga seotud, ma ei tunnegi teda.

Ja ma avastasin, et Anett Kuusik ja Ahti Kuningas sobivad kokku.

Mmmm. Ema tõi just selle Kalevi... šokolaadikommikarbi, kus šokolaadil need rohelised pähkli-asjandused peal. Njämma. Õppisid töökaaslasega eksamiteks ja siis maiustasid... üle jäi, thank god.

Ajaa, Käro... varsti viskavad arvatavasti sul Chrome'i korduvad näkkupanemised lihtsalt üle. :)


24. Osa

Raimo:

Istume Ahtiga rahutult oma koha peal ning kuulame, kuidas Liisa juba kolmandat korda meile oma teksti üle räägib, suutmata endiselt kuuldut uskuda. Kui tüdruk lõpetab, panen ma rahustavalt oma käe Ahti õlale, et näost punetav noormees midagi lolli ei teeks.

„Ma teadsin, ma teadsin...“ üritab Ahti läbi oma kokkusurutud huulte meile selgeks teha. „Ta ei oleks midagi sellist teinud... Ai Janar, kui ma ta kätte saan, küll see sitanärakast-“ Ma ei lase Ahtil lõpetada ning ohkan ärritunult.

„Noh, me teame, et midagi oli, kuid mis see oli...“ üritan ma oma mõtteid korrastada. Kogu jutt andis lihtsalt nii palju mõtlemisainet ja kõik punktid, kuhu see mõtlemine välja viib, on segadusseajavad. Ja uskumatud.

Ja ma ei suuda end kainelt mõtlema sundida.

„Mida me üldse selle Janari kohta teame?“ küsib Liisa end rahulikult tugitooli istuma sättides. Vaatan teda kaalutlevalt. „Ma mõtlen, Anett suhtles temaga... keegi teine pole vaevunud temalt küsima ei midagi muud kui et kas ta on nõus jälle väravas olema või... ma ei tea, tahab ta coca-colat... Mis ta perekonna nimi ongi? Midagi err tähega... Ruun või Rumm või midagi oli vist. Näed, me ei tea sedagi.“

Valitseb vaikus kui me mõtleme, mida me sellest kahtlasevõitu noormehest üldse teame.

Siis muutuvad Ahti silmad selgemaks ning ta ütleb kaks sõna: „Janar Ruus.“

„Noh, mida me sellest Janar Ruusist teame... Mingi netitutvus... Eemaletõukav välimus...“

„Mis paneb mind end veel lollimana tundma,“ ohkab Ahti küünarnukkidega oma põlvedele toetudes. „Ma tõesti, tõesti uskusin, et Anett tunneb tema vastu midagi... Ja vastupidi... Aga see räpakott tappis Musti ära!“ Ahti langetab taas pilgu ning me kõik ohkame, kui vaene koer meenub. Vaatan plahvatamisohtlikku Ahtit ning ei julge ta lohutamiseks midagi öelda ega teha. Ta oleks praegu justkui Anetti uuesti kaotanud.

„Internet!“ pahvatab Liisa järsku. Vaatan üllatunult tüdruku poole. Ahti hingeseisundit lahates olin ma tema olemasolu taas unustanud. Natukene ebaeetiline, arvestades fakti, et ta on mu tüdruksõber.

Naeran sunnitult. „Palusime Anettil silma peal hoida ja nüüd on avastusest tähtsust täis läinud...“ pomisen, kuid mitte halvaga. Tirin seljakotist välja selle peal lebava musta riidehunniku ning seejärel ka läpaka. Panen selle meie ette lauale ning lülitan sisse.

Ahti ja Liisa kogunevad minu ümber, kui me pingul närvidega arvuti käimavenimist ootame. Panen tähele, et Ahti sõrmenukid on laua pigistamisest valged ning pööran pilgu ära. Esimest korda tänase õhtu jooksul tuleb mulle pähe, et see oleks võinud sama hästi juhtuda Liisaga. Mida ma siis küll tunneksin...?

Libistan ühe peo Liisa omasse ning lükkan teisega läpaka Ahti poole. Ma tean, et ta tahab kaevamistööd ise teha. Ahti vajutab ärritusest kaks korda Firefox’i ikoonil ning taob ärritunult oma sõrmi vastu lauda, kui netilehekülje avanemine veelgi rohkem viibib.

Lõpuks ometi google’i otsingusse saanud, trükib ta sisse Janari nime ning me nõjatume lähemale, et vaadata, mis otsingusse ette lööb. Ma ei vaevu vaatama artiklite pealkirju, kus Janar ja Ruus pole kõrvuti rasvases kirjas. See tähendab, et ma ei loe mitte ühtegi artiklit enne kahe tuhande teise aasta koolilõpetajate oma lehekülje lõpupoole, mida lugedes leiame, et keegi Janar Ruus lõpetas sel aastal Karksi-Nuia Gümnaasiumi neljakümne viiendas lennus.

Ahti lööb rusikaga vihaselt vastu lauda. Tema silmis löömab tuli, kui ta end püsti ajab ning haigetsaanud kätt masseerib. „Uskumatu!“ ulub ta. „Janarit ei eksisteerigi, ta mõtles oma nime välja!“ Näen, kuidas Ahti rind tõuseb ja langeb, kui ta raskelt hingab.

Liisa pigistab mu kätt veelgi kõvemini ning ma tunnen, kuidas mu soontesse endise rahulikkuse asemele külm hirm voolab. Näen, kuidas Ahti üritab oma enesekontrolli kõigest hingest säilitada ning loogilist mõtlemist mitte kaotada, kui minust viimnegi soov ennast vaos hoida lahtub.

Jumal teab, mis praegu toimuda võib.

Järsku, justkui mõeldes sama asja, mida mina, pöördub Ahti Liisa poole. Ta astub paar kiiret sammu ettepoole ning tõstab käed, nagu tahaks tüdrukust kinni haarata, kuid peatub, kui Liisa taganeb. „Mida sa ütlesid, et Anetti viimased sõnad sulle olid?“

Liisa vaatab hirmust suurte silmadega üles Ahti poole. „Eeh...“ ütleb ta pigem ehmatusest kui sellest, et ta enam ei mäleta.

„Ta ütles, et tal on täna õhtul tegemist!“ ütleb Ahti meeleheitlikult. „Tal on täna õhtul TEGEMIST!“ karjub ta uuesti. Põrkume Liisaga temast voogavate vihalainete mõjul tagasi. Järgmisel hetkel tormab Ahti mu toast välja, vaevumata isegi ust sulgema.

Vaatame Liisaga üksteisele sekundi murdosa otsa ning ajame end samuti jalgele. Võtan laua pealt oma mobiiltelefoni ning jooksen Liisale ja Ahtile järele. Esikus peatab mind mureliku pilguga ema. Vaatan hädiselt pooleldi avatud korteriust ning siis ema.

„Mis juhtus? Miks Ahti niimoodi karjus?“ küsib ta mult murelikult.

„Ehh... Noh... Tal ei lähe koolis hästi ja nüüd... ee... mul on kiire,“ surun emale laubale ühe suudluse ning hakkan vaikselt ukse poole tagurdama. „Tee õhtuks kartuliputru!“ ütlen talle veel enne ukse kinnitõmbamist.

Ma pooleldi viskun kahest viimasest trepist alla, suutes sellega vastu esimese korruse Kurja Muti ust komistada. Tõmban kahekorra käinud jala valusööstude pärast teravalt hinge, kuid ei lase sel enda kiirust maha tirida. Luupan Ahti autoni ning vajun tagaistmele, sest Liisa on juba ees.

„Oli ka aeg,“ ütleb Ahti mulle napilt, kui ta gaasi annab ning me kohalt võtame. Panen turvavöö ruttu kinni ning näen, kuidas Liisa sama teeb. Ahti käed värisevad roolirattal ning kuigi spidomeeter näitab kahtekümmet kilomeetrit üle lubatu, ei ütle ma talle midagi. Ta üritab.

Ma vähemalt loodan, et ta üritab, sest surnutena või meelemärkuseta kraavis vedeledes poleks meist Anettile enam suurt kasu.

„Kuhu me läheme?“ piiksatab Liisa lõpuks. Tõstan üllatunult pilgu, kuna avastan, et ei tea seda isegi. Lihtsalt autosse tormamine, oma pahkluu mudimine ning sõitmine tundusid olevat piisava tegutsemisena.

„Anetti juurde...“ kõlab taaskord Ahti napp vastus. Ohkan ning nõjatun vastu istme seljatuge, kui Ahti lõpuks hoogu maha on sunnitud võtma. Liikluseeskirjade ja tuhande risti-rästi sõitva auto vastu ta ei saa.

Kui me lõpuks Kuusikute maja ees peatume, on kell veerand kaheksa. Ahti ei vaevu autotki seisma jätma, kui ta juba välja tormab ning ust oma järel kinni virutab. Vaatame Liisaga üksteisele abitult otsa.

„Kas me peaksime...?“ küsib ta mult ootusärevalt.

„Ma ei tea... Kui Anett on siin, siis...“ hammustan huulde ning vaatan aknast välja. Ahti on jõudnud ukse juurde ning vägistab kella. Seejärel vaatab ta tagasi ning vehib meeleheitlikult kätega. Võtan turvavöö pealt ning avan oma ukse. „Ta vist tahab abi...“

Jõuame Ahti kõrvale hetkel, mil Anetti isa ukse vastu tuleb. Mehe nägu on morn, kuid vaoshoitud. Ta vaatab meid siira üllatusega.

„Anetti ei ole praegu siin... Te võite talle helistada...“ ütleb ta vaikselt.

„Milta-“ Ahti raputab vihaselt pead ning surub oma õlad taha- ja allapoole, ning ütleb siis aeglasemalt, sõnu hoolikamalt välja hääldades: „Millal ta tulla võib?“

„Oh, ma ei tea...“ pomiseb tüdruku isa närviajava aeglusega oma habetunud lõuga silitades. „Ta läks mingi pool tundi tagasi... Ei tea kuhu, aga... eks ta varsti tuleb. Tahate elutoas oodata?“

Vaatame kolmekesi üksteisele otsa ning lõpuks kehitan ma õlgu. Asetan käe Liisa alaseljale, kui ta esikusse astub ning me kõik oma jalanõusid jalast võtame. Kalev juhatab meid elutuppa ning küsib, kas me tahame midagi juua. Vaatame veelkord üksteisele otsa, kuni Liisa lõpuks ütleb: „Ei, aga... Anett laenas üks päev mu T-särki ja ma tahaks tõesti seda tagasi... Meil pole vahepeal midagi paremat niikuinii teha – tohin ma seda vaatama minna?“

Seiran tüdrukut silmi kissitades, kuid ta seisab seal nagu süütus ise ning mu suunurk tuksatab õrnalt. Kalev vaatab korra mõtlikult lahke ning kehitab siis õlgu. „Eks vast ikka, mis Anettil selle vastu olla saab.“

Liisa tänab teda ning läheb siis trepist üles. Potsatame Ahtiga kõrvuti diivanile ning paneme teleka käima. Kalev leiab, et teismeliste poisikeste seltskond on seekord veidike igav ning kaob. Äkilise tühjustundega avastan, et Musti ei olegi meie juurde roninud.

Tavaliselt istuks ta diivani ees ja/või ilastaks Ahti teksaseid täis. Naeratan selle nukra mälestuse peale. Mõtlen parajasti, kas mul sellest vahvast koerast arvutis mõnda ilusat pilti on, kui Ahti püsti tõuseb ning ütleb: „Ma lähen vetsu.“

Noogutan ning naelutan oma pilgu taas teleriekraanile, jalg ebamääraselt tatsumas. Kui ma aga kuulen samme trepil, valgub mu näole naeratus. „Ega muidugi, Ahti. Kui on võimalus esimesel korrusel olles valida esimesel või teisel korrusel oleva vetsu vahel, lähed sina teisele.“

Ja veel nii haleda valega, naeran mõtteis.

Justkui tema stampi järgides tõusen pühalikult püsti, keeran telekale häält natukene juurde ning ütlen tühjale toale: „Ma lähen vannituppa!“ Viskan puldi diivanile ning tipin teisele korrusele. Muidugi leian ma Anetti tuppa põigates eest oma kaks tuttavat.

„Leidsid oma T-särgi?“ küsin mõnitavalt, et ehmunult tardunud sõprade üle veidi nalja heita. Liisa hingab kergendunult välja, kuid ei vasta mulle. Selle asemel sorivad nad Ahtiga kummutisahtlites edasi.

Isegi arvuti on nad jõudnud käima panna.

„Otsime siis... mida täpsemalt?“ küsin Anetti voodile potsatades ning toasavanevat segadust vaadates. Arvutist saan aru – meilivestlused ja kõike, aga...

„Päevikut,“ ütleb Liisa kannatamatult. „Ta ütles mulle üks päev, et ta peab päevikut.“

Muigan ning tänan end mõtteis idee eest lasta Liisal Anetti... jälgida, kui see õige sõna on. No tõesti, paremat nuhki kui tema lihtsalt ei ole, mõtlen uhkusest särades.

Seejärel üritan muutuda Anettiks. Või siis täpsemalt tüdrukuks, kes on viimasel ajal väga kahtlasi asju ajama hakanud. Vaatan, kuidas Ahti end vilunud liigutusega Anetti arvuti ette sisse seab ning siis lööb mul pirn põlema. Kõik tüdrukud, absoluutselt kõik tüdrukud peidavad oma päevikud madratsite alla.

Naine, kes selle esimesena oma romaani sisse pani, avardas paljude mõttemaailma selle panipaigaga, kuid samas tegi ka sealt vaatamise rutiinseks ülsandeks. Tõusen voodi pealt püsti ning libistan ma käed madratsi alla. Alustan peapoolsest osast, kui mulle meenub, et tüdruk mingil imelikul moel teistpidi magada armastab ning liigun hoopis jalutsisse.

Mu naeratus muutub laiaks, kui ma ühe kortsunud kaustiku välja tõmban ning seda võidurõõmsalt lehvitan. Liisa lõpetab sahtlites tuhnimise ning tõstab kaks pöialt. Irvitan ning istun voodile, et seda avada, kui isake nimega Moraal mind peatab.

„Eeh...“ lükkan päeviku Liisa nina alla. „Ma arvan, et ma ei suuda sellega elada, kui ma tüdruku saladustesse sukeldun... Jumal teab, mis sealt leida võib.“

Liisa on aga täiesti tõsine, kui ta päeviku lahti lööb ja külmalt ütleb: „Seda sa teed juba ilma päeviku lugemisetagi.“ Ohkan ning kummardume koos vihiku kohale.

Vaatan kuupäeva ning mu kulm tõmbub kipra, kui ma arvutan. „See teeb... kaks päeva pärast nende lahkuminekut?“ küsin sosinal. Liisa noogutab ning temagi kulm on kortsus. „Loeme nüüd,“ noomib ta mind.

Tuppa laskub vaikus, mida katkestavad meie kolme ühiselt kiirenev hingamistempo ning süvenev šokk. Me Liisaga ei ütle Ahtile midagi, sest tema jäigastunud ja kahvatust kujust võime välja lugeda, et ta on arvutis kas midagi sama, või vähemasti samaväärset lugemas.

Me oleme Liisaga peaaegu lõppu jõudnud, kui kuuleme, et Ahti on arvutis midagi mängima pannud. Tõstame pilgu ning jõuame vaadata vaevalt kümme sekundit, kui lõkendades pilgud langetame.

„See ongi siis see...“ pomiseb Liisa värisevi hääli.

Tunnen, kuidas küüned mu peopessa tungivad ning sunnin end taaskord korralikult hingama, kui viha mu pilku pimestavat tundub. Järgneva õudse minuti jooksul ei julge me Liisaga pilku tõsta. Kui mingisugune videole taustakspandud hääl järsult katkeb ja Ahti kirjutuslauast taganeb, tõusen ettevaatlikult püsti.

Tõstan ettevaatlikult käed, et teda kuidagimoodi toetada, kuid ta raputab pead, silmade meeleheitlik pilk ühele punktile akna kohal kinnistunud.

Järsku pöördub Ahti lõõmav pilk Liisa poole.

„On seal midagi tarka?“ küsib ta piinatud häälel.

Liisa lehitseb, ähmi täis, päevikut, kuni jõuab selle viimase leheküljeni. Näen, kuidas ta punetav nägu higipiiskadega kattub, kui ta teksti diagonaalis lugedes sealt midagi kasulikku leida üritab.

„Siin, ee... on üks aadress,“ sõnab ta lõpuks päevikut areldi ette sirutades. Ahti astub kahe sammuga üle toa tüdrukuni ning rabab selle talt ahnelt käest, silmad lehekülge puurimas. Just siis, kui ta pea tõstab, läheb uks lahti ning Kalev pistab oma samuti punetava näo tuppa.

Neli punetavat nägu. Jutu pealkiri justkui.

„Ma arvan, et teil kahel siia küll asja polnud,“ põrutab mees vihaselt.

Neelatan.

Uhhhh. Uus osa. Nüüd ma tean, et kõik lõpeb õnnelikult. Või noh, ma ei tea, mida Anett parajasti teeb, aga ikkagi. Oeh, ma loodan, et Anett praegu midagi vääääga lolli ei tee. Ta võiks ilusasti seal korteris olla ja mitte kusagil kalju peal, plaanides ennast surnuks hüpata. Igatahes, nüüd peab see asi lihtsalt hästi lõppema, muud võimalust ei ole.

*nuuks*...Musti...*nuuks*

( Ma pole seda juttu enne kommenteerinud, sest millegipärast on meeldib mulle seda ilma kommenteerimatta palju rohkem lugeda nong kuna mul niikui nii tihti midagi eriti tarka ei oleks öelda- sellist mis ei ole ilmselge arvasingi ma, et ei kommenteeri seda juttu üldse (kuigi ma olen andunud fänn), aga Must surm oli kohutav šokk. See oli sed hullem, et ma ei osanud seda oodata. Ma kujutasin pigem ette mingeid võikaid asju mida ta inimestega teeks, aga et Musti ! Ma ei oleks ilmselt nutnud kui Janar oleks mõne inimese ära tapnud, aga et tõmmata koera inimeste suhetesse ja ta selle pärast tappa. See on üks võikaimast tegudest üldse ja lihtsalt nii, nii kole ja kohutav. Kui keegi midagi sellist teeb ei ole ta lihtsalt psühhopaat või värdjas ta on midagi palju hullemat, midagi mille jaoks ei leidu sõnu, midagi roppu ja väga-väga rõvedat. )

*nuuks*

Mulle meeldis see osa. Aitäh. Kõik on pm öeldud. See oli kõik nii õige lihtsalt, mis sa sinna kirjutasid. Pisikesed faktid ja see, kuidas ta tühjale toale ütles, et ta vannituppa läheb ja see fakt, et Anett valepidi voodis magab ja.. See kuidas sa ei kirjutanud välja, mida nad avastasid, aga ma lihtsalt kuidagi teadsin ja.

Uut.

2 asja korraga ei saa närvi ajadaaaa
esiteks see meeleheitel koduperenaised :d
ja siis see
uhh
issand , haige inimene see JANAR
kuigi teda siin pmst eiolnudki

Aa ja see ka, et Chrome on endiselt mu lemmik. Võrreldes sellega on firefox kole.

Kiire on jaa. Ja mul viskab ka ette selle, aga ma olen üldse ünnelik, et mul nett on. Niiet ma ei vingu.

Ma pole koduperenaisi sajandeid vaadanud.. Jumala hull. Viimati vaatasin siis, kui Susan'i ja Mike'i poeg Katherine'ile sitta keeras.. Mingi nätsu pani juustesse vms? VÕi oli jäätisega miskit? Eijamh.. teleka ette ei sattu ma üldse.

ma tean ka kes loori varjus, ma jäin klassiõele karamellisaia sisse , sest me vedasime kihla, ma arvasin muidugi valesti :D