Kuu valvab sinu üle. (26. Osa; Lõpetatud!)

Jupp. Janek, aga esitleb end Janarina.

Igastahes, uus osa. :) Täna väikese pingutusega, kuid lõpu poole juba jooksis. :)
Lugesin küll üle, kuid kirjavigu võib olla tavapärasest rohkem... kaon kohekohekohe magama. ;D


21. Osa

Anett:

Laman elutoa diivanil ning vaatan tülpinud ilmel telekas ringisiblivaid olevusi. Kell on alles seitse hommikul, kuid ma ei suuda magada. Pole juba paar nädalat suutnud.

Pistan järjekordse peotäie popkorni suhu ning mälun vaikselt.

Musti mu jalge juures magab nagu rahu ise. Vaid selleks tõusis enne püsti, et end minu juurde vedada, kui tuppa tulin. Kiindunud koer.

Kummardun maha ning võtan sealt ühe vana kaustiku. Vaatan seda mõtlikult, nagu pea iga kord seda käes hoides, ning mõtisklen elu ja selle keerdkäikude üle. Alles paar kuud tagasi pidasin ma päevikupidamist kõige sitemaks ja nõmedamaks ja mõttetumaks ajaviiteks üldse.

Nüüd on nende kahe kaane vahel pool mu elu.

Võtan maast pastaka ning imen hetke selle otsa. On aeg eilsed sündmused igaveseks jäädvustada. Mingl kahtlasel kombel aitab see mul asja kergemini võtta. Nagu ma ei peakski totaalselt vaikima.

25. august. ´10
Hommik. Kell on seitse. Ma olen multikasõltuvuses. Nagu alati.
Eile olin jälle Janariga väljas... Iga kuramuse päev, mulle tundub. Vähemalt ei nõua ta mult korraga paljut – talle kahest-kolmest tunnist piisab. Ahtiga võisin ma olla terve päeva... ja öö takkajärgi, ja see oli lihtsalt imeline. Praegune on imelise nii vastandsõnalik, kui vastandsõnalik üldse olla saab...
Käisime kinos, jälle. Ja siis trügis ta siia... *ohkab* See oli õudusunenägu. Isa seiras meid kogu selle aja kahtlaselt ja Musti ainult lõugas ja lõugas ja lõugas... Lõpuks viis isa ta õue. Mul on kahtlane tunne, et ta ei saanud seal ka rahu.
Vot see on õige koer. Tunneb halva ära, viib selle majast ära... eemale, kaugele. Mul tekkisid kohe hulga soojemad tunded ta vastu.
Vaatasime telekat ja... Seda on isegi rõve KIRJELDADA. Muudkui ajas oma käsi mulle ümber ja pluuse alla ja... ma ei suuda endas sellest kirjutades mingitki emotsiooni väljendama sundida. Välja arvatud see vastumeelsus toimunu uuesti läbielamise ees. Iga kord, kui ma eemale tõmbusin, hakkas ta oma tüdruksõbra jamaga ja meenutas mulle mu tuttavaid ja...
Sellistel hetkedel võib nutma hakata.
Vahepeal on ta nagu vana hea Janar... Teeb oma nalju, hoiab distantsi... ja siis...
Terve õhtu ma lihtsalt olin. Isa rääkis, mina kuulasin... vahepeal mitte. Telekas käis, mina vaatasin... vahepeal mitte.
Kuid millest ma praegu tegelikult rääkida tahtsin – sest Janar ei suuda mind vist enam millegagi üllatada – on see, et Ahti läheb peagi Tartusse.
Teise Eesti otsa... Tartusse.
Ja see teadmine, et nädala pärast olen ma jälle koolis... ja mul pole kellegagi koos süüa... või midagi teha, vahetundides kudrutada... Et keegi ei saada mind enam koju... Et mul pole isegi kellelegi sõnumeid saata.
Peale Janari. Tema hüppaks õnnest lakke kinni. Olekski vist etem nii teha – ehk kärvab maha.
Ma küll teadsin ennegi, et see õppeaasta Ahtit enam pole, kuid nüüd, mil see nii käegakatsutav on... ja teda pole mul enam igas selle sõna varjatud ja varjamata tähenduses... See tekitab sellise tühjustunde.
Pole enam õhtuseid mänge, MSNivestlusi... ta ei aita mind kodutöödega... Geenius, nagu ta on...
Ma igatsen teda nagu... ma parem ei kirjuta midagi cheesyt siia.
Bye, Anett.

Neelatan ning panen kaustiku uuesti kinni. Ma meenutan endale pidevalt, et Ahtist ei tohi mõelda, see on mulle kergem, kuid ei... iga teine mõte on tema. Kuidas tal läheb, mida ta teeb, kas ta on vihane, kas ta igatseb...

Sest mina igatsen, kullake.

Keeran end selili ning Musti niheleb mu jalgade juures natukene enne, kui end uuesti unele sätib. Küll on hea oma rahulikku und magada...

Päev venib mööda nagu alati, kui Janariga kohtumine ees seisab. Kuidagi nii aeglaselt, aga samas see aeg muudkui kaob ja kaob. Kella üheteistkümne paiku avan aga ukse kõige ebatõenäolisemale külalisele (peale Ahti) – Liisale.

„Eh... Tere,” ütlen häbist silmi maha lüües. Nüüd ta tuleb mind läbi sõimama selle eest, mida Ahtile tegin ja teatab, et ma pole enam ametlikult nende gängi oodatud.

„Hei,” ütleb tüdruk oma blonde juukseid kõrva taha lükates ning mulle ülalt alla särades. Avastan, et mu nägu ei ole kuigi külalislahke ning üritan valulise naeratuse näole venitada.

„Noh, sisse ei kutsugi? Pole ammu näinud nagu,” seletab tüdruk minust mööda trügides ning vastust ootamata tuppa sisenedes. Lükkan ukse jahmunult kinni ning järgnen talle elutuppa.

„Tere, Liisa, pole ammu näinud,” konstateerib mu isa üle oma hommikukohvi. Tüdruk vaid naeratab talle laialt ning pöördub siis uuesti minu poole.

„Lähme üles,” nõksatan peaga treppide poole. Isal pole vaja kuulda, kuidas kogu mu endine elu paari lausega veel rohkem pea peale keeratakse. Ta niigi muretseb juba.

Läheme kiiresti trepist üles ning viimase tulijana sulgeb Liisa ukse.

Tüdruk hingab sügavalt sisse ning vaatab teravalt minu poole.

„Vaata, Liisa, ma ei-” alustan, kuid ta teeb käega kiire liigutuse ning ma jään laksust vait.

„Ma ei pea sinu peale viha, sest sa Ahti maha jätsid. Sulle võib tunduda see suure asjana, kuid ega kõik sellised asjad kaua kestagi... Noor armastus, või nii nad ütlevad. Sinu valik on Janar, okei, me aktsepteerime seda. See on küll üllatav, kuid okei. Ja me ei kavatse selle pärast sinust lahti öelda... Ma usun, et kui Ahti on semestrikese Tartus rahuneda saanud, liitub isegi tema uuesti meie seltskonnaga. Janar oli juba enne niikuinii peaaegu pere, nii et...” Liisa hääl vaibub ning ta kehitab muretult õlgu.

„Hmh,” pomisen mõttelagedalt.

Kuidas peaksin ma tema arust Ahtile otsa vaadata suutma? KUIDAS?!

„Niisiis, käitume, nagu midagi poleks olnud,” soovitab Liisa minu voodile potsatades ning muretult vastu seina toetudes. Vaatan instinktiivselt arvuti poole, kuid veebikaamerat pole seal enam tükk aega... ja ei saagi tulema.

Hammustan huulde ning vaatan närviliselt randmel asetsevat kella.

„Seda et... jääd kauaks siia?”

„Kaua on kaua?”

„No ma ei tea, paar tundi...”

„Muidugi!” teatab Liisa endiselt südantpahaksajavalt südamlikult naeratades. Ta peaks praegu mu kõri kallal olema ja... ma ei tea, häälepaelu välja kiskuma, et ma enam eales Ahtile midagi öelda ei saaks.

Oh Ahti...

„Eeh...” Eesti, miks sa küll nii halva koha peal asud? Ei mingeid vulkaane, ei mingeid maavärinaid... Lihtsalt... heal juhul jaanuaritorn. Praegu on ka august.

„Janar tuleb siia... nii... umbestäpselt tunni aja pärast...” pomisen näost punaseks lahvatades.

„Väga hea, ma pole teda ka ammu näinud!” teatab Liisa särades.

Siis on ju hästi.

see osa oli kuidagi... väga suurepärane Liisa on lahe ning ma automaatselt mõtlesin, et Anett võiks sellest Janari ähvardusest Liisale rääkida

'jäin laksust vait' - ja just selle pärast mulle meeldibki su jutte lugeda

kurat kell on pool 1 ja siis vaatan et mida ? 21 osa ?
et mis toimub, sille on puhta lolliks läinud ?
aga siis sain aru et ainult 2 osa on juurde tulnud, mille 6
aga super, meeldis väga jälle

LittleStar - Hetke poliitika, nagu näha, on 1 osa, 1 päev. Vahel ka kaks osa. Nii et täna ehk saab ka jälle õhtu poole. :) Kuigi palun mitte pettuda, kui mõni päev tõesti vahele jääb - eilne peaaegu et leks jäänud.

Lammas - JERUUU! (sinu võimetele ) Ja miks sai tahaks minu perverdist bf-ga kohtuda? Ma küll tahaks teid tutvustada.

kcissy - :)

bbrit. - Eeh... Okei. Kuigi mina mõtlen siin, et ise olen lolliks läinud - nii pikka juttu mul pole enne olnudki, MG välja arvata, aga see ei loe, kuna hetkel ma ei kavatse seda lõpuni kirjutada.

EITC - Nõustun. Samas kui ma teen vahepeal ilgelt Raimo ja Ahti vatenurgast, kellel eriti Janekist ja Anettist aimu polegi, siis ühel hetkel tulevad need pöördepunktid nagu v älk selgest taevast. Eelmise osa kohta mõtlesin, kas Liisa vaatenurk ka sisse tuua, aga siis leidsin, et aega on... muidu reedaksin liiga palju. *mõtleb nüüd natuke* Kahe-kolme järgmise osa jooksul tuleb ehk üks pauk, aga ma kahjuks ei usu, et asjad sellest paremuse poole lähevad.

Haha.

Hanna sõnad panid mind mõtlema... Nii et ma tirisin nüüd oma plaane natukene kokku. Jätsin vahepealt ära osad, kus Liisa Janarile kuklasse hingab ja mainisin seda ühe lausega siin osas. Ja ma usun, et sellest osast peaksite te natukene... jah, tegevustik hakkas jooksma.

Võtan ehk veel paar asja kokku ja järgmise nädala jooksul peaks siis viimane osa ka ilmuma... Ei usu, et jutt 30dat osa näeb.

*on õnnelik*

Varsti on Janek minevik.


22. Osa

Anett:

Uus kooliaasta.

Toetun vastu kooli välisseina ning vaatan tülpinult kella. Kaua Liisa klassi küll kinni hoitakse? Kui ta varsti ei tule, olen sunnitud saatma talle sõnumi, et vabandust, aga pidin minema. Janar on viimasel ajal väga tujukaks muutunud ja hilinemine – kasvõi kõige lühikesem – võrdub talle reetmisena.

Tema ise on muidugi mittehilinemise musternäidis, oma ilase naeratusega juba pool tundi enne kokkulepitud aega platsis.

Hingan kergendunult, kui Liisa koolimajast välja astub ning ringi vaatab. Lehvitan talle ühe käega ning ta seab oma sammud laialt naeratades minu poole.

„Täitsa lõpp kui hea on olla, kui sa enam rebane pole...” õhkab ta rahulolevalt. Hakkame koos kesklinna poole kõmpima ning tüdruk muljetab edasi. Tõesõna, tema suuvärgiga ei anna miskit võrrelda. Ja elurõõmuga ka.

„No ja igastahes on minu esimene tund sellel õppeaastal bioloogia ja ma kavatsen seista hea selle eest, et seekord see vana Kristi minu kohta kolmandas reas akna all ära ei võta. Täielik piin oli olla eelmine aasta vales kohas. Ma tulen selle jaoks spetsiaalselt varem kooli.”

Muigan. „Ehk harjud teise aastaga ära?”

„Mkm. Ei tule kõne allagi.” Liisa viskab oma pea uhkelt selga ning kohendab koti asetust õlal.

Lõpuks tõmbub tüdruku nägu aga pilve. „Raimost on ainult kahju... Ta on nagu koht bioloogia klassis... Kui teda pole, ei ole asi ka õige.” Vaatan kramplikult otse, kui Liisa vargsi minu poole piilub. „Ahtita on ka imelik, mis?”

Pomisen midagi arusaamatut ning kiirendan sammu. „Eks ta muidugi,” ütlen lõpuks vaikselt. Ma pole kindel, kas Liisa seda kuulebki.

„Igastahes,” lisan südant rindu võttes. „Ma ei usu, et sa peaksid täna jälle minu ja Janariga tulema. Ta, ee... muutub juba vaikselt rahutuks selles suhtes. Kvaliteetaeg, tead küll,” ütlen õlgu kehitades.

„Pole midagi, ma võin kaugemalt vahti pidada,” ütleb Liisa, kes mu küsiva pilgu peale naerma hakkab. „Nali, tead küll... eks ma siis lähen otsin täna ülejäänud seltskonna üles.” Jälle ta vaatab mind selle tähendusrikka pilguga.

"Mine, lõbutsege hästi," soovitan tüdrukule soojalt naeratades. Liisa lahkub, kuigi veidi tõrksalt. Nagu tatt ripub viimasel ajal mul küljes... õhh.

Mul ei ole vaja kaua oodata, kui Janar tee lõpust nähtavale ilmub ning mulle lehvitab. Tõstan käe ja liigutan paari sõrme ning leian, et see on piisav pingutus. Viimasel ajal ei tunne ma Janari vastu ei midagi muud kui vastikust.

Poiss kallistab mind ning mu käed lähevad jälle automaatselt tema seljale. Kui vahepeal tundus, et ta on alla hakanud võtma, siis viimase nädalaga olen ma leidnud, et ta on jälle laiemaks muutuma hakanud. Ja seda päris kohutaval kiirusel.

Söö end lõhki.

„Mõtlesin, et läheksime täna äkki minu juurde,” ütleb poiss minust eemale tõmbudes ning käest kinni võttes. Kehitn õlgu ning lasen tal ennast juhatada. Paarikümne minuti pärast leian end Lasnamäelt.

Siis avastan, et ma ei teadnudki enne, kus ta elab. Ta pole kunagi öelnud ning mina pole selle vastu ka huvi tundnud. Tallinn on piisavalt täpne määratlus.

„Kas sa nagu... ee... Imelik, et ma pole küsinud, aga millega sa endale raha teenid? Koolis sa ju ei käi ja...” Janari haare tugevneb, kuid peagi on ta käsi taas õrn.

„Teen üht koma teist... Põhiliselt arvutiga,” ütleb ta vastumeelselt. Noogutan. Tundub, et arvutiga töötamine läheb tal hästi. Liigagi hästi.... Ma ei julge enda omas enam midagi tehagi. Jumal teab, mis ta jälle välja kaevab.

„Mm....”

Janar juhatab mind ühe viiekorruselise maja teisele korrusele ning keerab päevinäinud ukse lukust lahti. Astun sisse ning leian ennast läppunud õhuga korterist. Millegipärast tundub see Janari korterile sobivat.

„Võta jalast ära ja astu edasi,” soovitab noormees minust mööda trügides ning oma seljakotti esikukapile pannes. Mul on kuri kahtlus, et selles seljakotis on tema arvuti...

„See on kahetoaline, siin on vets, vannituba... sealt läheb kööki ja teised kaks ust viivad tubadesse,” selgitab ta käega ükshaavalt esikust viivatele ustele osutades. „See siin,” ütleb ta viimaks üht ust ka avades, „on minu oma.”

Astun sisse ning avastan end väga askeetlikult sisustatud toast. Põrandat katab üks vana kulunud vaip, nurgas on voodi ja selle vastas vana puust kirjutuslaud, mille ees on taburet. Selle kõrval on üks riidekapp ning sellega kogu toa sisustus piirdubki.

Pole siis ime, et ta selliste asjadega tegeleb, mõtlen. Siin pole ju mitte kui millegagi tegeleda.

„Võta istet,” soovitab ta taburetile viidates. Noogutan ning istun kohmakalt sellele. Surun oma käed rinnal risti ning vaatan ringi. Janar seisab minu ees ning undub millegi üle mõtlevat.

Lõpuks astub ta minu juurde ja lükkab mu õlal oleva käekoti maha. Vaatan ettevaatlikult, kuidas ta selle nurka paneb ning siis uuesti minu poole pöördub. Annan talle kõhklevalt oma käed ning ta tõmbab mu püsti.

„Ma olen juba tükk aega selleks julgust kogunud... Ja ma usun, et sinagi oled selleks valmis,” ütleb Janar mind aeglaselt end poole tõmmates ning oma suud minu omale surudes. Täna lõhnab ta piparmündimaitselise nätsu järgi.

Kuid mu mõtted kihutavad oma rada. Valmis milleks?! Noormehe silmad on kinni ning tema käed on ametis minu pluuse ala jäävate alade avastamisega. Mu kõht tõmbub krampi, kui ta oma käed imeliku nurga all ka mu kõhule saab ning neid üles liigutama hakkab.

Tunnen endas kasvavat paanikat ning võitlen sooviga Janarit eemale lükata. Ma ju teadsin, et see kord tuleb... aga et nii ruttu?! Mu hingamine kiireneb ning õnnetuseks tundub Janar seda innustusena võtvat. Ta juhib mu oma voodi poole ning hetke pärast tunnen oma jalgade vastas voodi puidust äärt. Mu põlved annavad järele ning ma kukun kõvale voodile.

Janar on oma silmad avanud ning nööbib nüüd, silmis kiskjalik muie, oma särgi nööpe lahti. Kõik minu kehas karjub ei, kuid ma ei suuda ennast liigutada. Lihtsalt ei suuda.

Näen, kuidas tema pükstes miski paisub ning pööran oma pea ära.

Kas see aitaks, kui ma tema asemele Ahtit kujutleksin? Vaatan uuesti üles, Janari poole, ning üritan teda mõtteis pikemaks venitada. Üritan talle pähe kujutleda seda musta juuksepahmakat, millest ma alati kinni hakkan ning neid poolvidukil tumedaid silmi...

See ei õnnestu.

Jumal küll.

See ei õnnestu.

Tunnen Janari raskust oma kehal ning mul on tunne, nagu oleks kopsudest õhk välja pumbatud. Ahmin õhku ning tema huuled on jälle minu omal. Sulen silmad ja nende vahelt voolab välja üks pisar.

See ei saa juhtuda, see ei saa juhtuda, lihtsalt ei saa, ei saa...

See ongi see hetk, Anett, mõtlen. Kas sa lased sel juhtuda või ei... Kas sa hakkad vastu või mitte...

Janari karedad käed veavad pluusi üle mu puusade üles. Ahmin taaskord õhku, kui ta kogu oma keharaskuse selle tegemiseks minu alakehale asetab. Nüüd mõni luu murdub, nüüd mõni luu murdub...

Ta pusib mu rinnahoidjahaagi kallal ning oma ehmatuseks tunnen, kuidas see üllatavalt kiiresti järgi annab. Janar lükkab ka need eest ning järsku olen ma näost üleni punane. Meenutan endale, et ta on mind juba alasti näinud, kuid see pole sama. Pole üldse sama...

Ahti, kus kurat sa oled kui mul sind vaja on?! Mõtlen meeleheitlikult. Mu silmist voolavad järgmised kaks kibedat pisarat.

„Pole midagi,” lohutab mind Janar. „Kohe viin ma su taevasse,” lubab ta mu kaela suudeldes.

„Ahti...” pomisen vaikselt, peaaegu allaandvalt.

Janar peatub ning vaatab alla minu pole, silmis viha ja uskumatuse vahepealne pilk. „Teda ei ole,” üleb ta siiski oma kahjurõõmsat naeratust varjamata. Ja siis sulguvad ta käed ümber mu piha ning ta ila tundub katvat poolt mu keha.

Ahti... Ahti, Ahti, AHTIIII! röögin mõtteis edasi. Miks ei võiks tema minu silme ette ilmuda, nagu suurtes armastuslugudes ikka? Miks ei võiks ta mind lohutada, anda viise selle üleelamiseks või karjuda mulle, et ma siit vehkat teeksin.

MIKS?!

Ja sellega on mu otsus tehtud.

Ana andeks, Ahti, mõlen ning vajutan oma küüned Janarile õlga. Noormees tõmbub must eemale nig masseerib kulmu kortsutades punetavaid kohti. Võtan kogu oma jõu kokku ning vingerdan tema alt välja.

Kõigepealt jalg, siis käsi, lükkan ja nügin ja minu suureks üllatuseks ei osuta Janar vastupanu. Kuigi tema keha minu omal on juba piisavalt suur vastupanu. Lõõtsutan, kui end lõpuks tema alt vabaks saan ning ronin üle tema, põrandale.

Läppunud õhk pole veel kunagi enne nii mõnusana tundunud.

Astun Janarist eemale ninbg panen tema pole seljaga olles rinnahoidjahaagi uuesti kinni, tõmban ka kaela alla rullunud särgi alla. Janar vaatab mind kogu see aeg üksisilmi.

Võtan oma koti ja hakkan sellega ukse poole minema, tundes end räpasemana kui eal enne. „Kui sa nüüd lähed, tead, mis tagajärgedeks on,” ütleb ta vaikselt. „Sa võid veel siia tagasi tulla ja me lõpetame, mis pooleli jäi. Sa ei peaks ise midagi tegema.”

Vabandust, Ahti.

Langetan pea ning raputan seda. „Ma ei jõua,” ütlen vaikselt ning tõmban tema to ukse enda järel pauguga kinni.

Eino TERE MÕISTUS!!

-.-

Vähemalt on tal kusagil sügaval veel AJURAKUD ka olemas. Valus idikas ikka. Ma pigistasin jumala kramplikult hiirt enda käes kui ma seda osa lugesin. Käsi krampis.

Aga.. Ma ootan huviga, mis nüüd edasi hakkab saama. Mingigi muutus.

Käro - Seda ma lootsingi. xD

LittleStar - Korra mõtlesin, kas panna ta seda võtma v ei... Aga Janaril läheb ta arvutit ju äkki veel vaja... xD

Et mu käsi krampi läheb? hea sõber..

Venes esmaspäeval kiri hindele.. *Klõnks*

Kärolyn - Muidugi hea sõber. Ma sain kolme. Aga kokku tuli periood 4.

LittleStar - Või muidu...?

Hei aga.. Ta jättis selle seljakoti esikukapile ju.. Ja Anett väljus ainult tema toast.. sul on veel võimalus muuta asja Sille...

Ei aga tegelt, ma ei tea, ma siin ikka jälgin koguaeg. Mulle meeldib.

Haha, lootke te.

ära ole niii kuri
tee nüüd midagi head ka,
kaua võib see anett nii loll olla

uut !

Oooooh. Tubli Anett, no ausõna. Paremat tüüpi ikka pole. Oi, ma olen õnnelik.

Ma kujutasin seda tseeni täiega hästi ette ja see tundus nii rõve. Nüüd ma mõtlen, et issand jumal, mis asja ma ikka loen. Aga see oli nii... õige.

bbrit. - Ta on lihtsalt loll tegelane. Ma ei saa ju poole jutu pealt teda mingiks Nancy Drew'ks teha?!

Tricia. - Oh jah.


Ma pole üldse selle looga rahul enam. -.-


23. Osa

Liisa:

Hoiame Anettiga üksteisel kätest kinni ning hüppame ühe jala peal tema kodule lähemale. Tore on näha, et ta näos on taas värvi. Veel toredam on, et ta andis vihjata, et neil Janariga oli väike tüli. No tõesti, kaua sellise peletisega tülitsemata olla saakski?! Ma leiutaksin täitsa õhust neid tülisid.

Mu telefon piiksub taskus ning ma lasen lõpuks Anettist lahti, et seda vaadata. Sõnum on Joosepilt.


Kuulsin, et Raimo ja Ahti tulevad õhtul Tallinnasse. Mängima?
Jossu.


Naeratan ning näitan seda ka Anettile, kelle naeratus küll kustuma kipub. Sellegipoolest surub ta kerge: „Väga tore,” vale läbi oma hammaste. Ohkan ning trükin Joosepile vastuseks, et peame läbirääkimisi.

„Sa pead ju varem või hiljem Ahtile otsa vaatama ning mineviku selja taha jätma. Äkki teil on võimalus veel uuesti käima hakata. Sellest pole nii kaua aega ja...” Kehitan õlgu. „Sa pole tema vastu ükskõikne.”

„Aga ma tegin midagi andestamatut. Ma tegin talle midagi jubedat,” ajab Anett vastu.

Pööritan silmi.

„Ta on võimeline selle sulle andestama, usu mind,” ütlen taas tüdruku käest kinni haarates ning me keksime ülejäänud tee tema majani vaikuses.

Anett läheb minu ees ning teeb värava lahti. Naeratan, kui mu pilk langeb ukse ees lamavale Mustile, kes käpad jälle oma koonule on pannud ning arvatavasti aasta viimaseid sooje päikesekiiri naudib.

„Tsau, Musti!” ütleb Anett kuidagi kiretult, kuid mina silmitsen endiselt tähelepanelikult koera. On loomulik, et ta Ahti tulekuks end alati käppadele ajab ning rõõmsalt klähvides vastu jookseb, kuid teiste peale peaks ta ometigi oma pead tõstma. Kasvõi haugatama.

Lähen kasvava kahtlustusega Musti poole ning näen silmanurgast, kuidas Anett mulle järgi astub, näol ehmunud ilme.

Kui me oleme Mustile piisavalt lähedal, võime näha ta avatud silmi ning, mu süda jätab löögi vahele, suust väljaajavat valget vahtu, mis juba pooleldi kuivanud on. Anett minu kõrval ahhetab ning tormab Musti juurde.

Vaatan abitult, kuidas tüdruk Musti pea oma sülle võtab ning teda elule raputada püüab. Ma vaatan, kuidas Musti suust tulev vaht sõbranna teksadele ja pluusivarrukatele plekke jätab, kuid ei suuda end sundida Anetti jaoks midagi tegema.

Miski tema näos väljendab taolist õudu, mida ma eal kellegi näol näinud pole. Ta silmad justkui punnitavad oma koobastest välja ning ta suu on üks suur väändunud kriips, kui ta üle kogu keha vappuma hakkab ning oma näo Musti kasukasse peidab.

Vaatan abitult siia-sinna, lootes kedagi, keda enda asemel Anetti lohutama saata. Ma ei oska inimesi lohutada, ma ei oska neile midagi kasulikku öelda, ma ei oska. Lihtsalt ei oska!

Sellegipoolest astun kõhkleval sammul Anetti juurde ning kummardun, et teda kallistada. Me pole kunagi olnud midagi enamat tavalistest väljashängivatest sõpradest, me pole kunagi olnud lähedased sõbrad... Mõtlen, kas Anettil ongi hetkel kedagi tõeliselt lähedast.

See on hetk, mil teda peaks kaisutama Ahti, mitte mina.

„Shhh, shhh...” ütlen mõttelagedalt, oskamata midagi muud teha. Minu õuduseks hakkab Anett veel häälekamalt nutma.

„Ta on nüüd paremas kohas...” katsun veel kätt. Sejärel meenub mulle kusagilt ema õpetus, et laste mõte tuleb halvalt asjalt eemale saada. Tuleb rääkida totaalset mõttetust ja siis... siis ehk on parem. Laps hakkab keskenduma sinu jutule, mitte oma valule.

„Musti on nüüd taevas, ja seal on tore. Oled ju näinud seda multikat Kõik koerad lähevad taevasse... Taevas on tore. Ja ta saab seal palju... mis talle nüüd meeldiski... pasteet? Palju pasteeti ja koerakrõbuskite mäed ja kõik tema tuttavad ja sõbrad ja...” mulisen abitult. Ikka edasi, edasi ja edasi, kuni Anett lõpuks väliselt maha rahuneb. Rohkem ma ei vajagi, lihtsalt väliselt. Nüüd on minu süda enam-vähem rahul.

Lõpuks tõstab ta oma pea, ning silitanud veelkord Musti pead, paneb ta koera pea ettevaatlikult trepile tagasi. Seejärel tõuseb ta püsti ning pühib silmist oma pisarad.

„Mis sa nüüd teed?” küsin talt ettevaatlikult.

„Helistan isale,” teatab ta telefoni võttes ning eemale kõndides. Ohkan ning surun käed taskusse, pilk ainiti Mustile naelutatud. Arvatavasti on vaene koer mürgitatud... muud ideed mulle ei tule.

Tunnen südame all vaikset pitsitust, kui minuni jõuab, et me ei jookse enam kunagi jalgpallis selle armsa koeraga võidu... Või et me ei saa aiapidude ajal teda ülejääkidega kostitada... Naeran mõrult. Seda koera jäädakse igatsema.

Isegi mina.

Toetun vastu uksepiita ning vaatan ilmetult taevasse, kui minu kõrvu kostuvad Anetti sõnad, ehk natukene valjemad kui kavatsetud.

„Sa TAPSID ta!” uriseb sõbranna kuklakarvu püstiajavalt mürgise häälega. Kohkun ning jään pingsamalt kuulatama. Seekord on Anett kauem vait ning ma kahtlen, kas ta kaugemale pole liikunud, kui kuulen taas ta häält.

„Ei, ma... See on...” üritaks ta nagu kellegi tekstile vahele ajada. Millegipärast on mul tunne, et ta ei räägi oma isaga. „Sa EI HOOLI, sa EI ARMASTA, sa oled lihtalt...” Vaikusmoment. „Ma tean.” See viimane tuli alistunult välja.

Tõukan end majaseinast eemale ning sammun ettevaatlikult majanurga juurde. Anett on minu poole seljaga ning küürutab justkui looteasendis oma kõverdatud põlvede kohal.

„Palun... Ma tahan välja...” ütleb ta nutuseguse häälega.

„Ma tean, ma tean, aga...”

„Palun, Janar...”

Janar? Janar tappis Musti? Mida kuradit?! Kortsutan kulmu ning kuulan edasi.

„Jah... jah, jah, jah...” ohkab tüdruk lõpuks alistunult. Vaatan üllatunult, kuidas ta end püsti ajab ning tipin tagasi oma endisesse seisukohta.

„Jah... Liiva 12... kolmas korrus, jah...”

Kuulen tüdruku samme ning vaatan huvi näole manades tema poole. „Mis isa ütles?” küsin vaikselt.

Anetti ilme on tühi, kui ta õlgu kehitab. Pisarate vool on lõppenud. „Ta saadab mingid ametnikud.” Anett heidab pilgu koerale ning ohkab siis raskelt. „Sa võid minna... Mul on täna õhtul tegemist.”

Noogutan ning kallistan tüdrukut veel ühe kiire korra ning peaaegu et komistan enda jalgadele, soovides kiiresti sellest aiast välja saada.

Võtan taskust telefoni ning valin erutusest värisevate sõrmedega Raimo numbri. Telefon jõuab viis korda kutsuda enne, kui ta lõpuks vastu võtab. Isegi siis vaatan etevaatlikult selja taha, ega seal Anetti kuuldeulatuses pole.

Surun oma hääle normaalseks.

„Millal te jõuate?” küsin puterdades.

„Eeh... Hakkame varsti tulema. Ahtil oli veel paar asja ajada...” vastab Raimo ettevaatlikult. „Mis siis?”

„Parem kiirustage,” soovitan tungivalt.

ma juba kujutan ette, mis edasi juhtuma hakkab

aga Mustist on nii kahju.. miks tema pidi Janari ohvriks langema?

igatahes uut!