Annu - Seda nimetatakse enesealalhoiuinstinktiks.
EITC - Just! (: (Kuigi ka nendes pahades on oma võlu.
)
Uus osa siis. (:
13. Osa
Raimo:
„Ma ei saa aru,“ vingub Liisa jälle.
„Miks ta peab tulema. Ta ei kuulu meie sekka.“ Tüdruk paneb käed oma rinnale risti ning ajab huuled torru. Vaatan teda kulmu kortsutades. Poiss väärib võimalust.
Samas võitlevad ka minus kambavaim ja poolehoid Ahtile võõrkehaga viisakalt toimetulemise vastu.
„Hmh... Ärme lase tal enda õhtut ära rikkuda. Kes teab, äkki saab veel naljagi,“ ütlen lõbusalt ning võtan tüdrukul ühe käega õlgade ümbert kinni. Liisa ohkab raskelt, kuid paneb ka oma käe minu seljale ning me kõnnime vaikides edasi jalgpalliväljaku poole.
Juba kaugelt on näha kogu ülejäänud seltskonda ning neid loendades jõuab mulle kohale, et koos Janariga on meid ju kümme. Võrdsed võistkonnad... niivõrd-kuivõrd. Noormehe pontsakat kuju silmitsedes ei viitsi ma endale kaua valetada – ta pole liikumiseks loodud.
Samas uhab minust üle ka midagi kaastundelaine taolist, vaadates teda kõigi oma saledate ja vormis sõprade kõrval. Tal ei ole siin kindlasti kerge olla. Vähim, mis me teha saame, on teda ta välimuse pärast mitte diskrimineerida.
„Anname talle võimaluse, eksole? Ja pea meeles – ta on Anetti sõber. Ta ei ole küll päris perekond, kuid ta on tuttav. Ja neile sa ju näkku ei pane, või mis?“ küsin tüdrukult noomivalt. Liisa noogutab ning vaatab ainiti seal pargipingil teisi jälgivat anomaaliat.
„Mis sa arvad... kas ta on selline mingisuguse haiguse pärast... või on see lihtsalt laiskus? Liiga palju arvutit näiteks?“ küsib ta vaikselt.
„Ma ei tea,“ ütlen.
„Kuid las see jääda. Võtame teda kui inimest. Ta võib ju täitsa lahe olla. Muidu Anett vaevalt temaga nii palju suhtleks,“ lisan.
„Hmh... Maidea nüüd... Me teame ju teda. Tore tüdruk ja värki, kuid kohutavalt õrna selgrooga. Vaatab, et teistel hea oleks olla... otsustusvõimetu.“Kehitan õlgu ning manitsen veelkord Liisat vaikimisele. Ta võib vahel liiga jutukas olla. Ja tema jutu seest võib nii üht kui teist välja pudeneda.
„Tere, rahvas,“ tervitan kõiki laia naeratusega, kui me platsile oleme jõudnud. Kostub üksmeelne pomin ning Joosep ja Ahti sörgivad palli enda ees togides samuti väljaku äärde, valjult klähviv Musti kõrval jooksmas.
Naljakas koer. Tema jaoks peaks välja mõtlema eraldi seksuaalse orientatsiooni nime. Midagi, mis sobib koera-mehe armustust väljendama. Ristseksuaalne äkki...
Ajaa. See ka ju veel, et Musti on samuti meessoost.
Küll elul on palju pakkuda...
Janar on oma pingilt tõusnud ning seisab nüüd Anetti kõrval, õlad nii taha surutud kui üldse annab. Tüdrukul on eelmise korraga võrreldes palju lõõgastunum olek – ju mängib siin olulist rolli fakt, et nad on vaikselt ka päriselus sõbrunema hakanud.
Märkan, et Ahti saadab silmanurgast Janari poole mitte just kõige sõbralikumaid pilke ja püsib neist paar sammu tagapool. Mu suunurk tuksatab. Janari-Ahti võimuvõitlust oleks halenaljakas vaadata.
„Niisiis! Jagame end nüüd võistkondadesse? Kahe tunni pärast tuleb trenn peale,“ hoiatab Joosep meid kõiki karmilt. Ja nagu tavaliselt, on tema ühena valijatest ette astunud enne kui teised selle pealegi tulevad, et nüüd on aeg valida.
„Ja näiteks... Janar, tule sa teisena valima.“ Vaatan huvitatult kahe noormehe kehakeeli. Joosepi oma on lõdvestunud, endaga rahulolev – ehk nagu alati; Janaril on selline nägu, et ta viskab juba paljast mõttest kahetunnisest palli tagaajamisest varbad püsti.
Loodan, et Anett hoiatas teda eelnevalt. Kui ei, oli see temast õel.
Kuid samas ma hindan Joosepi nutikust Janar valima kutsuda – see tähendab, et tema ei jää viimaseks või ei saa valitud haletsusest, ning kõigil on taaskord natukene kergem olla. Samas meenub mulle üks enda klassi poiss põhikooli-päevilt. Priske, aga tugev ja suure taluvusega poiss.
Vaatan veelkord hindavalt Janarit. Ehk on mu eelmised eeldamised olnud alusetud.
Minuti pärast oleme me kaks erinevat võistkonda – tüüpiline, et paarid on lahutatud. See tähendab siis, et mina olen ühes võistkonnas Anettiga (kes on omakorda Janari võistkonnas) ja Liisa on ühes võistkonnas Ahtiga.
Vahel on sellised hõõrdumised head... Üksteisele andestamine on parim osa rivaalitsemiste juures. Teen tüdrukule alatult silma ning ta itsitab.
Kõnnime kõik platsi keskele ning Ahti asetab palli me jqalge ette maha. Väravavahtideks on Janar ja Remo ning mäng võibki alata. Löön palli lahti ning Liisa jookseb sellele järele nagu tuulispask. Talle järele kihutades tunnen jahedat aprillikuu hingust oma nägu piitsutamas ning loodan, et see nii jääbki. Palavus tõotab tulla lõputu.
„Vett tõid?“ karjun Joosepile. Too vaid itsitab ning kehitab õlgu, võttes vastu Liisa söödetud palli, mille Anett talt hiiglama uhke löögiga nina alt lööb. Naeratan võidukalt ning hakkan Remo kaitstava värava poole sörkima.
Näen, kuidas Anett võtab jalaga hoogu kõvemaks löögiks ning järgmisel hetkel lendabki pall värava poole. Kahjuks on Remo tasemel ning kaitseb värava ära. Muigan. Minu vend ikkagi.
Pall söödetakse Liisale ning ma torman talle järele. Tüdruk irvitab, näitab mulle keelt ning üritab minust mööda vingerdada. Rikun reegleid – mille järgmist me vist täna ei jälgi – ning võtan tal õlgadest kinni. Naerame, kui meie jalad meie all tantsu löövad ning palli taga ajavad. Lõpuks takerdub minu jalg tema omadesse ning me komistame.
„Kooo-baaaaad,“ skandeerib Ahti meie juurde joostes ning palli enda valdusesse haarates.
„Töö-, era- ja lõbuelu hoida lahus, palun,“ naerab ta meist eemale joostes.
Me ei pane teda tähelegi ning ma surun Liisa huulile ühe mahlase suudluse. Tüdruk itsitab ning paneb oma käed mulle tagumikule. Naeratan tema huulte vastas, kuid tõmban ta peagi püsti.
„Ära end liiga koduselt ka tundma hakka,“ hoiatan, ning jooksen teistele järgi parajal hetkel, et näha, kuidas Ahti palli täie jõuga väravasse lööb.
Lähemale jõudes ehmatab mind sõbra näoilme, mis on vihast moondunud ja meeleheitlik. Vaatan, kuidas ta Anetti juurde sörgib ning õrnalt üht tema kätt puudutab. Neelatan. Pole võimalik, et Ahti end Janari pärast nii ohustatuna tunneb.
Poisiga tuleb üks vestlus maha pidada, otsustan sedamaid.
Pall tuuakse keskele ning seekord lööb selle lahti Benita, väike tumedapäine tüdruk. Seekord ei jälgi ma üldist palli tagaajamise hullust vaid jooksen Ahti kõrvale. Too vaatab mind küsivalt ning ma hingan enne alustamist sügavalt sisse.
„Mis enne juhtus?“ küsin ettevaatlikult. Kuigi mu küsimus on mittemidagiütlev, näen tema karmistunud ilmest, et küsimus lajatas talle kogu täiega selga.
Noormees aeglustab sammu kuni ta lihtsalt kõnnib kiiresti. Võtan samuti tuure maha ning jälgin tema higist leemendavat nägu. Sõber hingab sügavalt sisse ning heidab pilgu värava suunas, kus Janar end parasjagu edasi-tagasi kõndimisega kasulikuks teha üritab.
„Sind ei olnud enne siin... Sa ei näinud, kuidas ta-“ Ahti hingab taaskord raskelt ning vaatab mulle piinatud pilguga otsa.
„Ta ei meeldi mulle. Temas on midagi. Ja kõik nõustuvad minuga, et ta on Anettile oma räpased küüned taga ajanud ja...“ Ahti triigib kätega oma nägu.
„Sa ju tead, kui palju Anett mulle tähendab.“Naeran, kuigi natukene sunnitult.
„Sa vaata Janarit, ja siis vaata peeglisse,“ soovitan.
„Janar on... Sina oled hoopis teisest liigast. Anett peaks segane olema, kui ta su tema pärast maha jätab. Ära muretse, seda ei juhtu. Ma olen selles kindel,“ ütlen Ahtile rahustavalt.
Kuid see ei paista teda rahustavat.
„Raimo... Ma pole selles nii kindel, nad saavad hästi läbi...“ Ja lõpuks Ahti loobub kõndimisest. Ta seisab ja võtab mul hetkeks õlast kinni, et ka mina sama teeksin. Pöördun ettevaatlikult tema poole. Taolisi tõsiseid jutte pole meil tihti maha pidada tulnud.
„Temasugustel poistel ei ole olevikku, aga neil on tulevik. Nad... nad on abielus, edukad, mitme lapse isad... Ja kusagilt peavad need abikaasad ja lapsed tulema ja... Ma ei tea.“ Noormees ohkab raskelt.
„Ma tean, et mul pole vaja tema pärast muretseda, kuid ta teeb mu rahutuks. Juba sellel tasandil, et keegi üldse julgeb Anettile silma heita. Ma... ma olen armukade,“ pomiseb ta vaikselt.
Mind kohutab selle tugeva Ahti nägemine niivõrd liimist lahti olekus. See pole tema, pole minu sõber. Enesele aru andmata kallistan teda, lüües asjale mehelikuma maigu andmiseks talle käega paar korda toetavalt seljale.
„Ma tean, kui palju sa Anettist hoolid. Ja ma luban, et ma toetan sind, mis ka ei juhtuks.“Oma ehmatuseks taban ära fakti, et ma ei öelnud kindlameelselt, et Anett jääb Ahti tüdrukuks veel pikaks ajaks.
Pealkiri: Re: Kuu valvab sinu üle. (26. Osa; Lõpetatud!) 
11/2/2010, 21:52
Janar on lihtsalt selline imelik.. isegi ei häiri, et ta paks on, aga jahh...