käro - Nurges mõjub juba 4 aastat.
Kuigi ega see ei tähenda, et ma midagi erilist oleksin ära õppinud...
Oskaks ma vene keelt, oleks see rida paaalju pikem olnud.
Janek ongi lühikesena mõeldud. Selle osa jaoks nüüd mõõtsin asja enam-vähem ära.
Ma 179, suutsin täistaldadel olles ukse ülemise piida ära katsuda.
Siis tõusin kikivarvukile, sain veel mingi 10 cm kõrgemale näpud.
Tähendab et mingi 169 ulatuks kikivarvul sinna... Janek lühem.
Annu - Haha.
Ma arvan, et Janeki ja Ahti hõõrdumist veel tuleb... ja kuidas veel.
Murtagh - Sellises kohas selline viga on feil.
Keiti - Palun väga.:)
EITC - Aitäh.:)
Tärru - pole õnneks/kahjuks kirillitsat klaviatuuril.
bbrit - tnx. :)
Ingrid - Musti ON mees.
Tänan paranduse eest...
Vene keele kohta.
(Näed, käro, pole sest neljast aastast Nukiga kasu midagi!
)
Niisiis... uus osa. *hammustab huulde* Kirjutades ei tekkinud seda
tunnet, nii et... jah.
9. Osa
Anett:Seisan peegli ees ning vaatan end siit ja sealt. Raske tunnistada kui väga mulle täna mu välimus korda läheb. Juuksed kinni või lahti, sinised või mustad teksad, kirju pusa või oran¾ pusa... Riided lendavad üksteise järel kapipõhja hunnikusse ilma, et ma midagi kindlalt otsustaks. Mu riidekapp pole suur, kuid ikka veel on sees õrn lootus, et leian midagi ammuunustatut ja elulahedat.
Mitte, et mind sellise asjaga õnnistataks.
Miks ma üldse peaksin tahtma talle muljet avaldada? Pole ju absoluutselt põhjust... Või noh, muidugi on põhjust, aga ma ei käi igapäevaselt nii ülesmukitult ringi. Ja vaevalt ma viitsin iga kord temaga õue minnes end koorida ja vahatada ja midaiganes.
Ma olen lihtsalt mina.
Niisiis. Emal on see imeilus volangidega seelik...
***Istun sööklas... või kohvikus... või einelas, kutsuga nad seda kuidas tahavad, ning hoian kätt hajameelselt aurava kohvitassi kohal ning tunnen, kuidas käsi niiskeks muutub. Hirm või kuum aur... vahet pole.
Veel on neli minutit aega... ja mu närvid on viimseni pingul.
Mis siis, kui ta istub kusagil nurga taga, jälgib mind ja mõtleb, kas üldse tasub rääkima tulla...? Ma pole küll mingi peletis – kaugel sellest – kuid võib-olla on ta oma igapäevases elus harjunud palju kenamate olevustega. Ta tundub üsna populaarne olevat... Kõik need kinnised nädalavahetused ja...
Hingan sügavalt sisse ning lonksan kohvi.
Me pole kohvi joomisest veel rääkinud... äkki talle ei meeldi kohvijoojaist tüdrukud? Oleksin ma pidanud võtma apelsinimahla? Hammustan huulde.
„Anett?“Võpatan ning panen tassi lauale, enne kui julgen üles vaadata. Mu käed hoiavad justkui toe saamiseks kohvitassi raudses haardes, kui mu pilk aeglaselt ülespoole liigub. Ning üle kogu mu keha voogab kergenduslaine.
Küll ma olin alles loll, et ta mind ebaatraktiivseks pidada võiks. Loll, loll, loll.
Ta ei ole pikk. Isegi tüdruku kohta on ta lühike... sada kuuskümmend kolm sentimeetrit, pakun umbropsu. Umbes nagu minagi. Kuid tema kasvule annab vastulöögi tema... lihavus. Meenub Potteri raamatust Dudley kirjeldamine: laius ületab pikkuse.
Ja samas... ma ei ütleks, et ta kole on. Kusagil seal lõputute rasvavoltide all on kindlasti peidus midagi... ilusat. Ja noh... inimeste üle peaks otsustama nende tegude, mitte välimuse järgi. Nimi ei riku meest, mees ise rikub end, või kuidagi nii.
Tõusen ärevalt püsti ning kallistan teda kohmetult.
„Palju õnne sünnipäevaks!“ Janari käed ei jõua minu ümbergi liikuda, kui ma tast juba lahti lasen ning tagasi toolile istun. Oma ebaviisakust tajudes surun näole naeratuse ning viipan vastaolevale toolile.
„Kuidas siiamaani päev on läinud?“ küsin enda häälde energiat süstides. Ta on ju nii tore poiss... miks ma põen sellepärast, mida teised minust arvavad, kuid mind Janariga näevad? Surun endas need mõtted alla. Ta on sõber.
Ei loe, et kui ma temaga päriselus kohtunud oleksin, poleks ma talle teist pilkugi heitnud. Ja kindlasti on raske elada nii, et keegi ei taha sinuga suhelda ainult sinu välimuse pärast. Ma võin talle võimaluse anda. Me võime vaadata, kuhu meie sõprus meid viib.
Järsku taipan, et tema jutud meeletutest tüdrukutest peavad valed olema... ma lihtsalt ei suuda kujutleda, et see tõsi oleks. Kuid see vale on andestatav... ta ju ainult proovib endale kohta võidelda.
Ja mina pean üle saama oma eelarvamustest ning teda aitama.
Ta on tore poiss, tõesti on.
„Äh...“ niheleb ta oma toolis ebamugavalt.
„Käis kah. Paar õnnitlust, sõime emaga torti...“ ütleb ta kerge naeratuse saatel. Noogutan, kuigi ta silmist käis läbi mingisugune vilksatus, kui ta oma ema mainis.
Segan oma leiget kohvi...
Mõtle, Anett, mõtle! Peab ju olema midagigi, mida öelda... See vaikus pole hea...
„Nii et... Mis meil siis plaanis on? Sina oled sünnipäeva laps, mina olen... ümmardaja. Või mis iganes.“ Naeratan.
„Kindlasti on mõni koht...?“Näen, kuidas Janar end mugavamalt istuma sätib ning mu sisemus lõtvub veidi. Natukene veel ja oleksime nagu eluaegsed tuttavad. Ei mingit piinlikkust, palun ei mingit ebameeldivust...
Janar on vait ning vahib mõtlikult punkti mu pea kohal. Tema väikesed silmad ei pilgu kordagi ning üldse tundub ta keha kui kivist olevat. Raske ette kujutada, et seal sügaval sisimas üks südagi tuksub...
Vaene koormatud süda, jõuan haletsev-naeruvääristavalt mõelda, ning seejärel seda mõtet ka kahetseda. Kui niimoodi edasi läheb, hakkab mul tõsiselt häbi.
Järsku ilmub poisi näole naeratus.
„Lähme jalutame lihtsalt linna peal ringi... Saame rääkida.“
Kehitan õlgu ning tõuseme püsti. Ma tõmban endale tuulejope peale ning esimest korda märkan ka Janari riietust, nagu oleksin ma enne lihtsalt kujutlenud, kuidas ta keha riieteta välja näha võib.
Haletsuslaine voogab must taaskord üle.
See pusa vajaks ammu väljavahetamist... oma luitunud värvi ja kohati hõredakskulunud küünarnukkidega. Millegipärast on mul tunne, et Janari jaoks see jalutuskäik just kõige soojem ei tule. Alumist poolt ma ei kirjeldagi.
Viin oma kohvitassi koos selle jaoks naeruväärselt suure kandikuga ära ning jalutame koos väljapääsu poole. Ma üritan mitte ringi vaadata, kuid miks mul on tunne, et kõik pilgud on meil...? Äkki oleks järgmine kord targem Janar meile kutsuda... Või lähen tema juurde. Niimoodi õues käia...
Hingan veelkord sügavalt sisse.
Ma olen tõeliselt silmakirjalik, kui ma põen selle pärast, mida minust arvatakse, kui ma temaga liigun, kui vaid kümme minutit oli mul probleeme sellega, kas tema minusugusega tahaks ringi liikuda.
Ainult et minul pole ju midagi viga... Oeh.
„Sul on ilus seelik,“ teeb Janar mulle komplimendi. Naeratan ning vaatan talle otsa. Noh, esiotsa küll mööda – olles harjunud kõikidele alt üles vaatama. Kuid Janari pilk on minu omaga samal kõrgusel.
„Kas teil klassisiseselt ka mingisugune tähistamine käib?“ uurin vaikusetäiteks.
„Nagu et... Mingi kommide jagamine ja pasunad ja õhupallid ja värki. Nagu... kogu kupatis? Sünnipäeva puhul, ma mõtlen.“ Mu hääl väriseb ja ma räägin nii meeletult kiiresti, et ei saa ise ka oma sõnadest aru.
Janar saadab mulle ühe kõõrdipilgu, kuid kehitab õlgu.
„Ei vist. Vähemalt pole tähele pannud. Eks me juba natukene vanemad ka.“Noogutan ning hammustan seekord põske, andes huultele puhkust.
Teel väljapääsu poole möödume Euronicsist. Heidan vaateaknale vaid ühe pilgu ning hakkan juba järgmistest treppidest alla minema, kui tunnen, kuidas mu käest kinni haaratakse. Vaatan üllatunult alla ning Janar vabastab mu käe, oma liigutusest nähtavasti sama ehmunud kui mina.
„Kas me... ee... Võiksime korraks sisse vaadata? Lihtsalt... mulle meeldib tehnika.“Naeran.
„Muidugi. Sa oled poiss ju,“ ning järgnen talle poodi.
Digikas, digikas, digikas, iPod, iPod, iPod, telekas, telekas, telekas... arvuti, arvuti, arvuti... Ja siis jääb Janar seisma.
„Palju sa arvutitest tead?“ küsib ta mult.
„Mm... Et nad koosnevad sisend- ja väljundseadmetest ja neil on protsessor ja mingi emaplaat ja-“ Janar katkestab mind käeliigutusega.
„Võimalustest. Kõigest, mida arvutiga teha saab.“Kortsutan kulmu ning vaatan kordamööda Janarit ja meie ees olevat arvutikasti.
„Noh...“ alustan segaduses häälega,
„Nett, programmeerimine, pilditöötlus, tekstitöötlus, filmitöötlus... Palju asju. Peab ainult teadmisi olema.“
Janar noogutab ning vaatab tummalt meie läheduses olevaid arvuteid.
„Arvutid on üks kena informatsiooniallikas... kui teada, mida tahta,“ ütleb ta vaikselt.
Noh... Hea asi selle kohtumise juures on, et Ahti helistas ja ma kasutasin seda ettekäändena kaduda.
Pealkiri: Re: Kuu valvab sinu üle. (26. Osa; Lõpetatud!) 
3/2/2010, 15:45
Samas jah.. See jääks meelde. 
