Kuu valvab sinu üle. (26. Osa; Lõpetatud!)

*muigab*

Jätke mu Annu rahule.

Kust otsast ta wannabe on? Et tal on enda arvamus, mis erineb sinu omast?

Ma vihkan eelkõige ebatolerantsust. Ja nagu hüpata ja laulda (sest mulle jäi tõesti mulje, et sa laulsid) "vannabii, vannabii" teadmatta mida see tähendab, näitab seda, kui vana sa oled. Antud juhul ei tolereerita siin minu arvamust. ma ei tea, aga minu arvamus sellesse foorumisse totaalselt muutus. Ausaltöeldes on mul savi, mis te minust arvate. Lihtsalt see ebatolerantsus sakib.

*Kalli*

*taob pead vastu lauda*
See ei saa olla, et te nii sinisilmsed olete. Ise räägite siin, et ebatolerantsus sakib ja siis ütlete, et mu laulmine näitab kui noor ma olen.
Lugege nüüd oma tekstid uuesti üle ja siis öelge, et mina olen siin see, kes oma lausetele vastu räägib..

Kes ütles, et me seda snl'i üle ei tooks? Jah. Sina oled see, kes oma lausetele vastu räägib.

STOPP.

Muidu panen teema nädalaks ajaks lukku, et te maha rahuneksite.

Mina üritan juba ma-ei-tea-mitmendat korda seda teemat lõpetada.

Kui ma siia jään, siis ma ignoreerin inimesi, kes mulle ei meeldi.


Millal uut saab?

Sain Miserys just 34da peatüki loetud. Mõtlesin, et hakkan nüüd tegema. Loodan, et mõtteid piisavalt.

Mulle meeldiks, kui see oleks Ahti vaatenurgast.

No aga mida muud siit praegu tulla saab...?

Siit saab tulla õnnelik osa, kus kõik annavad Janakile (või kes ta oligi) tappa ja ta läheb vangi.

Ma pigem ootaks, et kõik korralikult perse läheb ja alles siis lahenema hakkab. Oleks vähe põnevam.

Janek on täiesti haige värdjas !!!! Mida ta tahab teiste õnne rikkuda , kui ise on mingi ebaõnnelikust paksmagu . nagu talle see trenn aitaks . ta on ikka sama nõme ! nõmedam veel ! Anett võiks sellest Ahtile rääkida ja siis Ahti võiks Janeki koju sisse murda , tüübi kooma peksta ja video ära kustutada . see mulle meeldiks . :) ikkagi uut siis ,

Kusjuures ma tahakski pisut täpsemalt teada, kui palju see trenn aidanud on? Algul ma kujutasin teda ikka üpris paksuna ette ja ma usun, et ma panin enam vähem täppi ka, aga sa nüüd pole kirjeldanud. keeruline on lugeda, kui ma mingit kujutluspilti luua ei suuda.

Tegelikult olen ma seda siin vaikselt lugenud. Aga ilma kommenteerimata.

Ooh, see on ikka hea küll. No, ausõna. Mu kujutlusvõime mõtleb välja erinevaid lõpplahendusi, kuidas Anett ennast ära tapab, kuidas Anett kõik isale ära räägib, kuidas Anett ja Janek (?, ohsaissandjummel, ma ikka ei mäleta ta nime) ikkagi leiavad teineteist ja arvavad, et on ikkagi üksteisele õiges, mis sest, et Janek selline s*tapea on. Oh, tubli tüdruk. Tegi veebikaamera katki.

*naerab*

Uus osa. Ma ei tea kui rahul lõpplahendusega olen... kuid siin see on. :)

Janek on *mõtleb, kuidas selgitada*. Kujutage ette mingit häääästi ümarat poissi... ja kuidas ta kõht selgroole järsku ligi 5cm lähemal on.

Ja kirjuge palju tahate. Armastage Ahtit ja vihake Janekit või vice versa. Vaielge heade ja halbade omaduste üle... Miks te nii arvate jms, aga ärge kujundage teiste põhjal arvamust sellele tuginedes, kes talle meeldib v mida iganes. Vähemalt hoide see kõik sõbralike suhete säilitamiseks enda teada. :)

magasin meelekate alguse sp maha. -.-


17. Osa

Ahti:

Lasen oma spordikotil liivale langeda ning kummardun selle kõrvale, et päevatekk välja võtta. Laotan selle maha ning tõstan tekile ükshaaval kaks kruusi ja lastešampuse – minu ja Anetti omavaheline nali iidamast-aadamast. Kuigi tema saab nüüdsest samuti alkoholi juua, ei tee väike lapsepõlve-meeldetuletus talle halba.

Saan valmis viis minutit enne ühteteist ning tõusen püsti, käsi liivast puhtaks hõõrudes. Päikest praktiliselt vette kadununa nähes tunnen küll väikest kahetsustorget, et varasemat aega ei valinud, kuid järgmine kord olen targem. Emal on kõik need kalendrid päikese tõusmise ja loojumise aegadega.

Võtan sandaalid jalast ning istun kaksiratsi tekile. Mu varbad kaevuvad iseenesest külma rannaliiva.

Kui kell lööb üksteist õhtul, vaatan pinksalt ringi, et kaugusest lähenevat tüdruku kuju näha. Silmitsen veelkord oma ülesseatud altarit ning kaalun, kas teeküünlaid mitte põlema panna. Siis näeks ta juba kaugelt, kuhu tulla.

Pööran end ringi ning koban taskust välgumihkli järele. Selle kätte saanud, viin leegi korraks kõigi viiekümne südamekujuliselt asetatud teeküünla juurde ja lasen sellel tahtide juures hetke viivelda.

Kui ma valmis saan, on kell juba kakskümmend kolm null seitse. Vaatan silmi kissitades ringi, ei mingit märki tüdrukust, veel vähem mõnest teisest lähedalasuvast inimesest. Rand oleks nagu hüljatud.

Kortsutan kulmu, kuid otsustan oodata veerandini.

Kella seierid liiguvad edasi haigettegevalt aeglaselt. Tean, et ma ei tohiks neid iga kahekümne sekundi tagant vaadata, kuid mu sisikonnas on taaskord midagi lahti. Miski ütleb mulle, et asi on mäda.

Mul on oodata veel kaks minutit ja viiskümmend kaks sekundit, kui ma alla annan ja telefoni kätte võtan.

Ei vastamata kõnesid, ei sõnumeid.

Valin peast Anetti numbri ning tõstan telefoni kõrva äärde. Aeg, mis helisema hakkamiseks kulub, tundub olevat hiiglama pikk. Ja seejärel jõuab telefon kutsuda vaid kaks korda, et seejärel kinnist tooni anda. Kordan kasvava ärevusega veel kaks korda oma tegu, kuid kolmandal korral on telefon välja lülitatud.

Mida paska...?!

Vaatan veelkord ringi, käed otsustusvõimetuna külgedel lebamas, kuid tõusen siis püsti. Viskan söögid-joogid hooletult kotti ning tõmban teki küünalde alt järsu liigutusega ära. Viimne kui üks küünal kustub, kui mitte enne, siis vähemalt liivani jõudes.

Mind ei huvitagi need küünlad enam, kui ma pooleldi joostes auto poole lähen, peas kõiksugu totakad mõtted vormimas. Mis siis, kui Anettiga juhtus midagi...? Aga kui ta telefon sai lihtsalt tühjaks ja ta enne kogemata lõpetas kõne? Või äkki oli tal lihtsalt midagi pakilist käsil?

Jään paigale, lastes silme eest läbi stseeni, kus Anett jõuab tühja randa ja avastab, et mind pole. Seisan kui paigale naelutatult, et võimalikke reageeringuid ette kujutada.

Kuid ma ei suuda.

Avan autoukse ning tõmban selle enda järel kõva pauguga kinni. Juba võtit süütesse pannes on mu jalad pedaalidel tinarasked, põlemas soovist need maa sisse trampida.

Kell on üksteist läbi kakskümmend neli minutit, kui mu auto lõpuks paigalt võtab. Kaalun, kas minna tüdrukule ukse taha või kuidagimoodi aknale kobistada, kuid otsustan esimese kasuks. Palju väärikam.

Olen tänu hõredale liiklusele juba veerand tunni pärast tüdruku maja ees. Aknad on pimedad, välja arvatud esimese korruse parempoolseim, kust kiirgab kardinate taha peitunud valgust. Anetti isa tuba.

Astun värisevatel jalgadel maja juurde ning hingan enne koputamist sügavalt sisse. Toast kostub Musti klähvimist ning paarikümnesekundilise vaikuse järel ka samme. Hingan kergendunult, kui Kalev ukse avab. Tema jalge juures on ähkiv Musti.

Kalevi näol terendab segadus, kuid siis tõuseb ta suunurk kõveraks naeratuseks. „Anett magab hetkel. Ma ei usu, et ta praegu külalisi vastu saab võtta. Isegi sind, Ahti,“ ütleb ta vaikselt.

Hingan sügavalt sisse.

Anett on siin, oma kodus, ta on terve.

Kuid kui terve saab ta olla kui ta meie kohtingu ära unustas?!

„Ee... Kas temaga on kõik korras? Me pidime kokku saama ja ta ei ilmunud välja...“ küsin selga sirgu ajades. Ma ei ole küll lühike, kuid tüdruku isa on minust sellegipoolest tunduvalt pikem. Vahel ma lausa imestan, kuidas Anettil selline lühike kasv saab olla.

Kalev langetab pilgu ning hõõrub oma paaripäevase habemetüükaga nägu. „No ma ei tea... Päris korras muidugi mitte... Ma arvan, et ta vajab lihtsalt rahu... Sa võid homme tagasi tulla ja vaadata, kas tal on parem,“ ütleb mees aeglaselt, mõtlikult. „Head ööd, Ahti.“

Noogutan ning astun sammu tagasi, kui mees ukse sulgeb.

Homme, homme saan ma teada, mis musil viga on...

Kõlab kriuksatus ning uks avaneb uuesti, tuues taaskord nähtavale Kalevi. Vaatan teda küsivalt.

„Ta... ee... kuulis vist su tulekut... Ta ootab sind enda toas.“ Mees avab ukse veelgi laiemini ning astub eest. „Ukse võite kinni panna,“ lisab Kalev veel enne tagasi oma tuppa taandumist.

Lähen Mustist saadetuna ülakorrusele, kuid tüdruku tuppa sisenedes kratsin koera korra kõrva tagant ning jätan ta siis ukse taha. Toa poole pöördudes tabab mind aga šokk.

Anett istub kaksiratsi oma voodil ning sõrmitseb midagi, mis näeb aknast sissehoovavas kuuvalguses välja nagu deodorant. Imelik asi, mida niimoodi näperdada.

Kuid enam ehmatab mind tema pilk. Tüdruku silmad on nutust paistes ja nägu punaselaiguline. Tema suu on tihenenud kriipsuks, mida ma vist eales pole kellelgi näinud, silmad kurvad ja õlad längus.

Astun esimesed sammud ettevaatlikult, kuid suutmata end rohkem talitseda, torman tema voodi juurde ning võtan ta endale kaissu. Tüdruku keha on lõtv, ta ei tee katsetki mind tagasi kallistada. Surun oma näo tema juustesse ning kiigutan teda rahustavalt.

See on ainus asi, mis mul pähe tuleb.

Tunnen, kuidas mu sisemuses taaskord midagi toimub ning mind ennastki üllatab kaitseinstinkt, mida ma habrast tüdrukut enda käte vahel hoides tunnen.

Järsku hakkab ta keha vappuma ning ma kuulen südantlõhestavaid nuukseid. Ja kõige kohutavam on see, et ma ei oska teda sellel hetkel kuidagi aidata. Mu kurgus kipitab, kui ma teda endiselt kiigutan ning selle haigettegeva heli lõppemist ootan.

„Kullake...“ pomisen ta juukseid siludes. „Räägi, mis juhtus... Sa ju tead, et võid mind usaldada...“

Tüdruku käed haaravad mu käsivartest ning ma tunnen, kuidas ta küüned mu lihasse kaevuvad.

Deodorandipudel kukub põrandale.

„Sssh, ssssh...“ pomisen nii vaikselt, et isegi kahtlen, kas ma neid häälitsusi kuuldavale toonud olen.

Ma ei tea, kaua me seal niimoodi oleme. Kell on lausa aeglustunud selles agoonias olemisest. Nagu ma kord Anettile ütlesin... Minu valu on ka sinu valu. Mõnel teisel korral ma oleksin sellele tagasi mõeldes maa alla vajunud, kuid seekord on see nii õige, kui üldse olla saab.

Vappumine ja nutt vaibuvad aegamööda, kuni sootuks katkevad. Oleme seal veel niimoodi, vaikselt, tükk aega ning seejärel tõmbub tüdruk minust eemale.

Kuid mitte niimoodi, nagu ma eeldanud oleks.

Vaatan suurte silmadega, kuidas ta end teise voodi otsa istuma sätib. Ta vaatab maha, kramplikult mitte minu poole. Mu süda aimab halba ja kui on võimalik, et asi veel halvemaks läheb, siis...

„Ma... ma pean sulle midagi ütlema,“ ütleb tüdruk hiirvaikse häälega. See hääl on kähe ja üldse minu Anetti moodi. Tõmbun kangeks ning vaatan ootavalt tema poole.

Kas ta on rase? Mu silme eest jõuab läbi käia pilt, kuidas me oma tulevase kodu diivanil, väike poiss või tüdruk meie vahel, istume ja kaminavalgel üksteist vaatame. Kuidas ma käin tööl ja hoolitsen nende eest, armastan neid rohkem kui oma enda elu... Mu näole ilmub naeratus.

Kuigi me oleme veel noored, poleks isakssaamine midagi hukatuslikku. Ma naudiks seda.

„Ma... jätan su maha,“ on tüdruku järgmised sõnad.

Naeratus mu huulilt kaob ning asendub šokiga.

Avan suu ning üritan oma häält üles leida, kuid seda pole kusagil. Mu keel liigub, kuid õhk mu suus mitte. Sõnu ei tule. Lihtsalt ei tule. Mu kõri on justkui kinni nööritud. Kas selline tunne ongi lämbuda? Midagi ei liigu siia ega sinna, vaid üks tohutu, kõikehõlmav surve?

„Õmm...“ Kahetsen selle hääliku läbipigistamist kohe kui see öeldud. Mitte just kõige õigem vastus millelegi taolisele.

„See et... miks?“ küsin lämbuval häälel.

Ja minu suurimaks üllatuseks tõstab tüdruk pilgu ning kehitab õlgu, tema näole on ilmunud kelmikas naeratus. „Miks, miks, miks... Lihtsalt. Ajad tulevad ja lähevad. Meie aeg on läbi.“

Vaatan teda šokeeritud pilgul. „Joonud oled või?!“

Hüppan ehmatusest tagasi, kui Anett naerma hakkab. Vaatan õudusega, kuidas ta pea selga viskab ning lihtsalt lae poole naerab. Tühi, kõle ja rõõmutu naer. „Ja kui olengi... Meie aeg on läbi. Mine nüüd, ma tahan magama minna.“

Tõusen justkui unenäos püsti ning jälgin tuimalt, kuidas Anett end minust enam rohkem välja tegemata teki alla poeb ning näo seina poole pöörab.

Ta poeb selle sama teki alla, mis on meid nii paljudel hilistel ja väsinud öödel katnud, kui me keset ööd tema juurde sisse oleme sadanud või järjekordselt peolt naasnud...

Mu silmad muutuvad uduseks ning ma pööran selja enne kui Anett midagi märgata jõuab.

Mul ei ole sellest majast põgenedes mahti isegi mitte Mustit hellitada, veel vähem siis Kalevile head aega öelda.

Uskumatul kombel tabab toimunu kogu jõud mind alles autoni jõudes ning ma vajun jõuetult oma istmele.

Loen seda ees olevat möla. Otsene vihje. Tänan selgituse eest ka.
Loen nime.. AHTIIII!

*Loeb juttu nüüd ka*




Ai ma vihkan sind. Kõik oli armas. Kena. Nunnu. Hoolitsev. Õige.

Ja siis ta tõmbus eemale ja ma teadsin ilma edasi lugemata, et ta jätab Ahti maha. Ja seda ütles ta arvatavasti enda isale ka. Valetas.

Sest ta on ju idioot.

-.-

VIHKAN sind.

Nii armas sinust.