Kuu valvab sinu üle. (26. Osa; Lõpetatud!)

EITC - Young love. Masetseb nata ja saab üle. ;D
Ma tunnen meelekatest järgmise aastani puudust kui see viimane osa ka ära on. Netist ei taha vadata... muidu pole järgmine aasta esmaspäeva õhtutel tröösti. Kuigi eile oli selline naljavaba osa. Isa vahepeal tuli tuppa ja ütles, et mõtles, et ma surnud. Küisisin, miks. Sest et ma ei olnud mingi kolmveerand küõmneks veel kordagi naernud.

LittleStar - Tead, ma praegu hakkasin mõtlema, kuidas selle loo fanfic välja võiks näha...

Murtagh - Natukene.

Tricia - Miks just ajaloos?

Griffu - Tänan. :)

Jezzy - Coming. :)

Murtagh - *on meelitatud* Üldiselt mulle meeldib, et see lugu nii palju emotsioone välja kisub teist, (A)

kcissy - Aga Janar usub, et Anett armastab teda ja vice versa. Mina armastan Voldyt võta mu südames.

Niisiis... uus osa. :)
Muhvin v muffin? Mul oli pool juttu hv ja teine ff ja siis lõpuks panin ff. Aga hv on vist nagu eestipärane?
Nii raske on kirjutada selle inglise keelega... Tahan panna eestikeelset moan ja goran'i, aga no elueest ei meenu, kuid see oli. -.-


18. Osa

Raimo:

Lasen uksekella ning togin tossuninaga igavusest Kuningate uksepiita. Siis aga avatakse uks ning ma olen sirge seljaga mures parim sõber, nagu alati.

Ahti ema tervitab mind, kuid ei jää ootama mu sisseastumist. „Kartul pannil. Tule kööki,” selgitab ta kööki taganemist. Kehitan õlgu ning astun sisse, sulgen oma selja taga ukse ning tõmban tossud jalast.

Ahti ema seisab köögis seljaga minu poole ning näib õhtusöögi mitte põhja kõrvetamisega ametis olevat. Istun vaikselt laua äärde ning võtan laualasetsevast korvikesest ühe muffini.

Mm. Šokolaadiga.

„Ma tahan, et sa temaga lihtsalt räägiksid. Löögu uks nina ees kinni või ajagu sind tagurpidi toast välja... Lihtsalt palun, ürita temaga rääkida. Ja...” naine ohkab raskelt. „Vaata, kas sa saad viina kätte,” seletab sõbra ema kurvalt. Korraks teeb ta mingisuguse pooliku häälitsuse, kuid jääb siis vait. Eeldan, et ta ütles kõik, mida öelda tahab.

Kergitan kulme. Seekord oled sa küll täispangale läinud, Ahti.

„Jaah... Eks ma katsu.” Ajan end laua tagant aeglaselt püsti, et sõbra tuppa loivata, ning võtan kaks muffinit kaasa. Ma võtan seda kui Ahti asemiku mängimist. Kui tal viin hinge all on, siis ta vaevalt magusat tahab... ja heal asjal ei tasu raisku minna lasta.

Oleme praktilised.

Ma ei vaevu Ahti uksele koputama, vid lükkan pruuni ukse kohe lahti. Kahetsen, et lärmakamat sisenemist ei sooritanud ning uksele jalaga ei andnud, kuid hetkel, mil toa läppunud õhk minuni jõuab, on kõik mõtted mu peast kadunud.

„Jesus christ...” pomisen ust enda tagant kinni lükates ning akna juurde tormates. „Sul oleks siin nagu terve haarem ära koolenud!” süüdistan akent pärani lahti tehes ning demonstratiivselt õhku tuppa lehvitades. Hingan sügavalt sisse seda värsket, higist, liigsest kuumusest ja mädanenud ma-ei-tea-millest puutumata augustiõhtu hingust.

„Nonii.” Pöördun krapsakalt Ahti poole. Ta lamab oma voodis, justkui poleks mind näinudki, silmad ilmetult lae pole avatud. Hetkeks käib mu peast läbi dramaatiline mõte, et ma jäin hiljaks, kuid siis märkan ta rinna ühtlast tõusmist ja vajumist.

Ta T-särk on justkui keha külge kleepunud ning ma kahtlustan, et nii see kui ka need püksid on noormehel järjest kaks päeva seljas olnud. Aluspesule ma ei mõtlegi.

Tõmban sõbra kirjutuslaua eest tooli ning istun sellele kaksiratsi peale, näoga Ahti poole. Silmitsen veelkord seda haledat kuju ning hingan pahinal välja. Ahti voodi kõrval on üks tühi ja üks poolik viinapudel ning... hammustan huulde, et mitte naerda – lastešampus.

Oh laps, mis saab, kui päris napsu poest hilja kätte ei saa...

Tahaksin seda kuidagi kommenteerida, kuid eeldan, et Ahti pole praegu piisavalt lõbusas tujus. Tegelikult ei paista ta üldse lõbusas tujus olevat.

„Tead mis,” ütlen ma-olen-karm-issi häält esile manades. „Teeme nii, et kõigepealt lähed sina tipa-tapa üle koridori ja pesed end ilusasti puhtaks, ja siis me räägime edasi. Diil?”

Ahti saadab mulle häiritud pilgu ning pöörab pead küljele. Tema higist pea külge kleepunud juuksed ei liigu peaaegu üldse. „Ma ei taha rääkida. Võid koju minna ja emale öelda, et tänan, aga tänan ei.”

Toetan pea tooli seljatoele ristatud käte peale ning vaatan teda ma-olen-karm-issi pilguga. „Ma võin su ise ka pesema vedada. Selles olekus olen ma sust peajagu üle, ära eita seda. Kuid ma kahtlen, et sa tahad, et ma sinu paljast nokut näen ja ma pole kindel, kas mina tahan seda sul küürida.”

„Noh, sel juhul mine koju ja säästa meid mõlemit vaevast,” soovitab Ahti mürgiselt.

Ohkan ning kratsin kaela, üritades mõelda, mida edasi teha. „Tead, kui sa peagi habet ei aja, hakkad välja nägema nagu Mart Laar,” itsitan. Ahti saadab mulle veel ühe häiritud pilgu, kuid siis tuksatab ta üks suunurk üles.

Vaatan, kuidas ta silmadesse hetkeks elu ilmub... ja sealt jälle lahkub.

„Okei, räägime siis kohe,” ütlen.

Ahti ei tee kuulmagi ning vaatab jälle otse üles, lae poole.

„Sa tead, et sul hakkab parem, kui sa räägid,” meenutan.

Vaikus.

„Mäletad, kuidas ma lubasin alati toeks olla...?”

Vaikus.

„Sa tead, et sul hakkab parem, kui sa räägid,” meenutan.

„Sa juba ütlesid seda.”

„Ma tean.”

Vaikus.

„Ma ei taha, et mul parem hakkaks.”

Kaks sügavat ohet.

„Kauaks sa siis siia jääda kavatsed?”

„Nii kauaks kui tarvis.”

Ahti sirutab käe ja kobab voodi kõrval olevate pudelite järele, kuid ma kargan järsu röögatusega püsti, et need tal käeulatusest võtta. Noormehe käsi jääb üle voodiääre lõdvalt rippuma.

„Mul on kusehäda...” pomiseb ta end kõhuli keerates.

„Mõni ime,” pomisen nina alla.

Ahti kuuleb seda ning vaatab mind, nähtav silm pooleldi avatud. „Ta jättis mu maha selle faking Janari pärast. Ma tean seda,” ütleb ta patja summutatud hääl. Vaatan poissi kaastundlikult, oskamata midagi öelda.

„Ja see annab sulle õiguse siin enda elu haletseda, juua ja oma emale meelehärmi valmistada? Ta on praegu köögis, teeb sulle süüa, lootuses, et sulle miski sisse läheb...” Lehvitan ennist laualepandud muffinitega ning kuna nad mul juba käes on, võtan ühest ampsu.

„Tahad?” küsin täis suuga. Põrandale kukub natukene pudi, kuid vahet pole. Nagunii on selles ruumis tõsine suurpuhastus vaja teha. Hoian Ahti suunas väljasirutatud käes tervet muffinit, kuid ta kraaksatab ning pöörab näo seina poole.

Täielik laps.

Vaatan toas igavlevalt ringi. Ahti lemmikbändide plakatite kõrval on pildid temast ja Anettist... Ma ei mäletagi, et ükski teine tüdruk tal toas niivõrd laialt eksponeeritud on olnud.

Oh, sõberike...

Võtan muffinist veel ühe ampsu. Ta ema on ikka tõeliselt hea kokk, kiidan mõtteis.

„Igastahes... Anett jättis su maha mingisuguse paksu värdjast väärakast imbetsillist kolletunud nahaga täispuhutud õhupallist liliputi pärast. Jah, sa igatsed teda – Anetti muidugi – ja sul on paha olla ja sa arvad, et see masetsemine aitab... Kuid see ei aita. Ma tean, et sa tead seda. Ja enesehaletsemine pole lahendus.”

Löön endale mõtteis rusikaga mitu korda makku. Ma oleksin nagu Liisa käest mingisuguseid räägi-tibilikult-üldse-mitte-mehelikult-targapeksjalt koolitusi võtnud.

Kuid Ahti pöörab ümber – tibi-tuju? Kas ta vajab sellist sorti ergutust?

Kergelt lõbustatud, jätkan: „Näita talle, et sina oled see õige. Mine eluga edasi, tõmba end kokku... Varsti on ülikool. Mis sellel Janaril talle pakkuda on? Ta vist ei käi ju... ega lähe, ühtegi ülikooli Sina saad sealt oma juristi diplomi kätte ja lähed maailma vallutama. Ja siis ta kuuleb sinust kusagil üksinda hurtsikus istudes ja... maidea... mõtleb kui loll ta oli ja lase edasi iseenda fantaasial lennata.”

Ahti ajab end istukile ning vaatab mind mittemidagiütleva näoga.

Kergitan üht kulmu ning naeratan kergelt. „Tundub plaani moodi?”

Noormees toetab oma käed voodile ning ajab end pead raputades püsti. „Süda läheb rohkem pahaks, kui ma sind veel kuulama pean.” Ahti kõnnib oma kapini ning kuhjab sealt käe peale uue vahetuse riideid. „Ma lähen nüüd pesema, uha selle ajaga kama endast välja.”

Ahti lükkab kapiukse enda järel jalaga kinni ning trambib vannitoa poole.

Mühatan rahulolevalt ning pistan viimase muffini viimase jupi suhu. No tõsiselt head asjad...

Järsku kuulen ukse juures liikumist ning vaatan üles; Ahti ema rõõmus nägu piilub mind ukse ja seina vahele jäävast pragust. „Aitäh sulle.”

Langetan pilgu. „Vara veel.”