EITC - Täpselt nii.
Mingi hullem kaitseinstinkt.
kesse Robin on?
black. - *mõtleb, mis seal lõpus nii jubedat on* Igastahes, tore, et endast märku andsid.
Niisiis. Uus osa. Alguses ei uskunudki, et selle täna teen - ideid polnud + aega ka nagu nappis... Aga ma tegin matemaatika arvestuseks õppimise lühidalt ära.
Misery sain ka läbi. Lihtsalt enne ei tõusnud kui need viimased 200 lk-d loetud olid. Ja sp see õppimine ja kõik nii hilja peale jäigi.
Haige raamat, kuigi nata etem kui Liblikapüüdja (mis oli parem raamat.
) Soovitan! King on hea kirjanik. (Räägib inimene, kes on talt nüüd kokku 3 teost lugenud. xD )
Pani mõtlema... kirjanikel on raske elu. Võtame kasvõi Kelley Armstrongi. Ootused kõrged, pidevalt peab kirjutama, kirjutama, kirjutama... Selle aastanumbri sees ilmub 2 raamatut nt... Et... paneb mõtlema, kuidas ta isegi täiskohaga kirjutades suudab neid mõtteid nii palju koguda ja neid kirja panna ja asja läbi mõelda ja ikka niivõrd suurepäraste raamatutega lagedale tulla.
Selle osa kirjutasin ma suhteliselt ükskõikses ja rahulikus meeleolus. Vbl ei vasta Anetti käitumine teie ootustele.
Aga ma ei vabanda. (6)
19. Osa
Anett:
Hingan sügavalt sisse ning üritan oma kätt värisemast hoida, kui ripsmedu¹¹i harjasega üle oma ripsmete sõidan. Pilgutan ägedalt silmi ning üritan selle imeliku raskusega taas harjuda. Must värv teeb mu silmad natukene suuremaks; vahest ei ehmata mu tursunud silmalaud nüüd isa täiesti ära.
Järgmisena võtan oma meigikotist jumestuskreemi ning lasen seda törtsu oma vasaku käe nimetissõrmele. Puudutan ükshaaval oma teise käe näppudega seda sõrme, et nendele pruunikat ollust saada, ning vajutan siis kõik sõrmed plärts kokku. Seejärel kannan ma kõik hajusalt oma kahvatule nahale.
Vaatan hajameelselt oma peegeldust ning otsustan, et sellest piisab. Võtan peeglilaualt juukseharja ning kannan oma tuhmblonde juukseid lahti kammides hoolt selle eest, et nad võimalikult sirge kardinana mu näo ette vajuks.
Mu käsi langeb ning ma jään taaskord oma oeegelpilti silmitsema. Tuimalt lähen ma oma kirjutuslaua juurde, millel lebab kääripaar, mis on mul olnud nii kaua kui ma mäletan. Sammun, need kätte pigistatud, peegli ette ning tõmban selle aluse asjadest puhtaks.
Kammin harjaga kardinana oma näo ette sünda koguse juukseid ning libistan vasaku käe nimetissõrme ja pöidlaga juuksejuurtest allapoole. Jään pidama kulmupiiril ning tõstan teise käega käärid. Mu keeleots jääb keskendumisel huulte vahelt paistma, kuid mu pilk on naelutatud mu peegeldpildile. Hingan sügavalt sisse ning teen esimese lõike.
Paks salk juukseid kukub minu ette lauale.
„Noh, Kullake, enam pole tagasiteed...“ sisistan ülejäänud sõrmede vahel olevat juuksepahmakat tuima ükskõiksusega maha kaksates. Langetan käed ning silmitsen vasttekitatud tuka alt oma peegeldust.
Tukk on kulmudest paar millimeetrit allpool ning ei lähe kaua, kuni need silma riivama hakkavad.
Suurepärane.
Tasandan veel paari loiu käärilõikega tuka piirjoont, kuni asjaga rahule jään. Silun käega närviliselt oma juukseid. Ma näen korraga paar aastat noorem välja. Nagu oleks mul kaheksateistkümne eluaasta asemel ette näidata vaid kuusteist.
Aga ma olen rahul.
Kõhus hakkab keerama alles siis, kui ma oma pilgu voodil lebavale kotile ning selle kõrval asetsevale telefonile pööran. Ma tunnen, kuidas miski mööda mu sooni ülespoole liigub, kui paariks minutiks unustatud tulevik taas päevakorrale kerkib.
Isa meelerahuks olen ma selleks korraks minetanud võime üksikut pisaratki valada. Masenduse – ma ei malda seda olekut tugevamate sõnadega kirjeldada – asemele on ilmunud tühjus, rahulikkus, ükskõiksus... Kutsu, kuidas tahad.
Ja kui selle peale nüüd mõelda... Mis siin ikka. Mul on katus pea kohal, poiss-sõber (vahest ehk mitte minu unistuste oma), kellega ma peagi kokkusaamisele ruttan ja... isa on jälle teinud oma bor¹i.
Tõmban koti õlale ning surun telefoni taskusügavikesse. Kodust lahkudes meenutan ma endale rangelt, et ma teen seda Ahti heaolu nimel. Ja muidugi paljude teiste...
Kui ma lõpuks elektrirongi pealt maha astun ja oma jala tolmusele perroonile asetan, langeb mu pilk ei kellegi muu kui Janari peale.
„Võta ennast kokku, tibi,“ pomisen selga sirgu ajades ning kiskja poole kõndima hakates. Mõnes mõttes pakub tema lüheldane kasv mulle lohutust – vähemalt sellega ei saa ta mind terroriseerida. Üritan ette kujutada, kuidas Ahti mu kohal kõrgudes Janari ähvardusi täide viiks (mida ta muidugi eales ei teeks) ning see tundub olevat palju hullema võimaliku tegelikkusena.
Tegelikult on mul Janariga ju mitmes mõttes vedanud – ta pole eriti tugev, ta ei oska karated, vaevalt ta püstolit või nuga kaasas kannab... Ta ei ole seotud mingisuguse põrandaaluse organisatsiooniga (ma loodan) ning tal on lihtsalt See Väike Kiiks.
See Väike Kiiks on meeldivam viis tema tegude sõnastamiseks kui igavene psühhopaadist värdjast perverdist ma-ei-tea-mis. Lihtsalt See Väike Kiiks mees.
„Tere, kullake,“ ütleb Janar minu lähenedes rõõmsalt ettepoole astudes ning minu külge klammerdudes.
Seisan nagu sammas, suutmata ühtegi lihast liigutada. Janar haiseb higi järele ja tema puudutus mu õhukese särgiga kaetud nahal ajab külmavärinad peale. Hingan rõhutatult välja ning võitlen, et oma rahulikku pealis- ja sisepinda säilitada.
Järsku kostub minuni Janari limane hääl, kui ta toon võrreldes eelnevate sõnadega on palju jäisem.
„Tüdruksõber, tüdruksõber...“ patsutab ta mind tugevamini, kui tarvis oleks, seljale.
„Ära unusta oma rolli. Sa ju ikkagi armastad mind...“Blokeerin kõik endast välja jääva ning tõstan käed aeglaselt, ettevaatlikult noormehe seljale. Ma ei hoia tugevalt kinni, kuid poisi haare minu ümber tugevneb.
Taban end mõttelt, et ta võiks must kogu õhu välja pigistada ja siis oma haaret hoida, midagi tähele panemata kuni mu jalad mind alt veavad ning ma tema käte vahel lõdvaks tombuks muutun.
No such luck.Mõne hetke pärast tõmbub ta must eemale, see koletu irve – tema mõistes soe naeratus – endiselt huulil. Panen esimest korda tähele kui kollased ta hambad on. Vähe pesnud, palju teed-kohvi, magusat? Mis vahet sel on. Need on kollased.
Korraks ilmub mu kujutelma pilt hambast väljaulatuvast ussikesest. Ta on rohekas-sinine ja üks esihammas puudu. Umbes selline nagu
„Sööbiku ja Pisiku“ kaanepildil. Kuigi ma seda eriti selgelt ei mäleta...
„Ma mõtlesin, et meil oleks sobiv oma esimene kohting viia tagasi sinna, kust me alustasime – Magic Bufé,“ ütleb Janar näost särades- mädanedes, mädanedes, mädanedes.
Pomisen midagi vaevukuuldavat ning kehitan õlgu. Janari käsi libiseb taas minu omasse ning kuigi ma jõudsin juba temaga ringiliikumisega ära harjuda, avastan end vargsi ringi vaatamast – ega keegi näe?
Jalutuskäik läbi vanalinna tundub venivat tundide pikkuseks. Käin küll juba ammu pähekulunud radu pidi, kuid kohati jääb mulle mulje, et janarita eksiksin ma sellesse tänavaterägastikku päris kapitaalselt ära.
Ja ta isegi ei kommenteerinud oma suures armastuses mu uut soengut. Jepikajee.
„Kas sa oled õnnelik?“ küsib Janar järsku. Ehmatan ning vaatan küsivalt poisi poole, üritades aru saada, kas tegu on järjekordse kui-oled-minu-tüdruk-oled-õnnelik ähvardusega, mõnitusega, siira küsimusega, või lihtsalt küsimusega, või teemaarendusega... või millegi muuga.
Janar vaatab mind ootusärevalt ning ma kaalun erinevate vastusevariantide vahel.
Minu ülesanne on hoida Janar õnnelik – ja siis kuidagimoodi võita tema usaldus... et sellest surnud ringist välja murda... Kustutada tema arvutist see video (olles mitte vaadanud igasuguseid filme ja mitte teades, et tavaliselt on olemas tuhat koopiat) ning... ning mis? Sel juhul saab ta midagi teha mu sõpradele, isale, emale, õele...
Ei päästa see, et Ahti ja Raimo on sügisest Tartus, et ema ja õde seal elavad...
Kui ta selleks vaid võimeline on, ta teeb seda.
Vaimselt alati, aga füüsiliselt...?
Hammustan huulde, et tärkavat ideed mitte reeta.
Samas... usalduse võitmisega on aega. See vegeteerimise-laadne olek tuleb vahel kasuks – rahulikkus ja mingigi kogus kainet mõistust säilib.
Nii kaua võin ma ju sama hästi ka noormehe piire katsetada.
„Kas mul on põhjust?“ küsin nipsakalt.
Tunnen kohe, kuidas Janari haare mu käe ümber tugevneb. Vaatan mittemidagiütleva pilguga maha, mööduvaid munakive.
„Ma tahan, et sa minuga õnnelik oleksid, muud midagi.“ Janar peatub ning ma seisatan samuti, keeldudes oma pilku tema poole viimast.
Pole midagi, see värdjas astub mu nina ette.
„Ja ma usun, et varsti sa oledki. Sa harjud selle uue elukorraldusega ära, usu mind,“ vaatab Janar mind toetavalt. Pööran oma pilgu ära ja surun maha soovi teha väga ebaneiulikku asja – talle tossudele, või veel parem – näkku sülitada.
„Muidugi. Iga päev, tunnist tundi, minutist minutisse pea kohal ähvardav kirves, mis iga kell langeda võib, kui ma kasvõi liiga kõvasti norsatan öösel. Õnne tipp, elusees pole paremat enesetunnet olnud. Täielik paradiis see tunne, et su elu on koost lagunenud ja kahe nädala pärast otsapidi Tartusse sõitmas ning et su ainsad sõbrad on inimesed, kes sinuga kindlasti enam rääkida ei tahagi, sest nad ei mõista sind. Ei mõista, lihtsalt ei mõista ja-“Janar paneb oma huule mu suule ning ma vakatan. Kui ta selle eemaldab, tunnen huultel soolakat maitset ning järsku tekib mul tahtmine öökida, lihtsalt kuhugi nurgatagusesse prügitünni ropsida ja siis sinna jäädagi, kuni hais on nii vänge, et janar enam lähedusse ei tule.
Vaatan poissi altkulmu.
Too irvitab.
„Tead, selle asja juures on üks asi väga positiivne,“ ütleb ta lõbusalt oma kandadel kõikudes. Vaatan skeptiliselt tema edasi-tagasi kiikuvat vatsa.
„No ja mis see siis oleks?“ küsin tüdinult pilku tõstes.
„Hirm on parim motivaator.“