Kuu valvab sinu üle. (26. Osa; Lõpetatud!)

ma pakun, et ta mõtleski seda trollipeatust. Buss, troll.. vaheet pole

Baidavei. Kumb on troll ja kumb tramm? Troll on see elektriliinidega buss, eks? Ja tramm on see, mis rööbastel sõidab? Ka liinidega?

Käro - Ega seal midagi vaadata pole. Vähemalt mina olen üks neist inimestest, kes seda inetuks peavad. Ja jah, jeee! Jagasid trolli-trammi vahe ära.

Murtagh - Tänan. :)

bbrit - Olen tubli.

EITC - Noh seal... üle tee, see nurga peal... Lähedal. Ja minusuguse maaka jaoks on bussikas ka see tavaline ootepaviljon v asi. Õigem oleks vist öelda bussipeatus.
Ja armastus ongi ilus ja armas ja ma muigan, sest noh... tore on! Ma ei muiga halvustavalt.

Uus osa. :)

PS. Sulen v sulgen (silmad)?

11. Osa

Anett:

Matemaatika – okei. Keemia – okei. Füüsika – ei okei.

Lükkan õpiku ja vihiku ärritunult eemale ja toetun toolileenile, silmad igavlevalt mööda tuba ringi vilamas. Kell on alles pool kuus ja mul on meeletult igav ja Ahti ei tule veel järgmised poolteist tundi ja ma ei julge MSNis online’i minna.

Janar on sees...

Mu sees võitlevad süütunne ja soov elada mugavalt. Kuidagi muudmoodi ma seda sõnastada ei oska. Ühest küljest tahaks talle näidata, et pole midagi, ma olen ikka tema sõber edasi... teisest küljest oleks nii mugav end lihtsalt Janari suhtes hääletu peale lülitada ja ta unustada.

Kuid ma ei taha ka tema tundeid riivata... ja arvestades, et ma pole taga kontakti võtnud juba kaks päeva – välja arvatud paar rutiinset õhtust sõnumit – on seda varsti väga raske teha. Jumal tänatud, et ta pole MSNi järele pärinud...

Äkki ta ei taha lihtsalt tõde kuulda. Ta teab tõde, kuid ei taha seda kuulda.

Ma tahan KONTAKTI, ma tahan TSIVILISATSIOONI, ma tahan – ei, ma vajan – SUHTLEMIST.

Inimese üks põhilisi omadusi. Paar aastat tagasi räägiti meile koolis eksperimendist, kus väikseid lapsi oli nunnutatud – igati korralikud kasvandikud, ja teisi ainult häda pärast hooldatud: ei mängit rääkimist ega mängimist – vaimsed ebastabiilikud.

Ja seda tahab ka Janar...

„Aaaahh,“ porisen end online’i peale lükkides. Tulgu mis tulgu.

Kuid ainus vestlusaken, mis üles potsatab, on ema oma.

Tõega masendav.

Janari ikoon on endiselt roheline. Liigutan kursori aeglaselt tema nime kohale ning näpin topeltklõpsu nuppu. Vajutada/mitte vajutada/vajutada/mitte vajutada. Ja muidugi lähen ma ühel hetkel selle nupu vastu liiga kõvasti ning Janari vestlusaken ilmub ekraanile.

Märk, et Kurat tõesti eksisteerib.

Libistan oma sõrmi üle klahvide ning peatun seekord enteri-nupul. Hingan sügavalt sisse ja vajutan seda. Mis mul kaotada... peale masendavate piinarikaste mõtete õhtul enne magamajäämist.

’net. says:
Hei. :)
Jan says:
Tsauks.
Jan says:
Pole ammu näinud-rääkind-kuulnud.
’net. says:
Sorry. Kiire on olnud. Jagelen siin oma füüsikaga ja koolis on... noh, kiire. Igasugused üritused ja... isa on ka üritanud mu arvutisolemist piirata. Mis sõnumitesse puutub – ka arvete välimus ei meeldi isale.

Hingan pahinal välja ning vaatan silmi fokusseerimata ekraani. Ma tean, et kui uuesti kogu selle vale üle loeksin, seisaksin viimse päevani pea peal põrguleekides. Janar kustutab ja kirjutab uuesti, kustutab ja kirjutab uuesti... ja lõpuks näen ma tema poolt vaid ühte lühikest lauset.

Jan says:
Asi on minus.

Need kolm sõna... Kolmesõnalisi fraase on nii palju. Ma armastan sind, nüüd on kõik, sa oled ilus, kõnekas on otsas... asi on minus. Ma armastan sind on tituleeritud selleks maagiliseks fraasiks. Ala, et ütle need kolm maagilist sõna...

Kõmutüdruku teise hooaja alguses ütles Blair Chuck’ile, et too ütleks talle need kolm sõna. Sama hästi oleks Chuck võinud ka öelda: ma vihkan sind, või midagi muud taolist.

Ma armastan sind on maagiline sõnakooslus. Nendele teistele kolmikutele saaks sama hästi hüüdnime panna. Ütle mulle need kolm kurba sõna (nüüd, on, kõik). Ütle mulle need kolm meelitavat sõna (sa, oled, ilus). Ütle mulle need kolm ärritavat sõna (kõnekas, on, otsas). Ütle mulle need kolm lihast ja luust läbilõikavat, süüdistavat-haletsevat sõna (asi, on minus).

No mida kuradit ma Janarile nüüd vastama peaksin?

Muidugi on asi temas!

Hea sõbrana peaksin ütlema, et ei, ei ole. Tõesti on kiire olnud, kuid ma pole sind unustanud. Blä-blä-blä. Kuid ma ei tunne end eriti hea sõbrana. Ma ütlen seda kõike hoopis endast ja Janari tunnetest hooliva kaaskodanikuna.

’net. says:
Millest sa räägid? Mismõttes asi on sinus? Mul on päriselt ka väga kiire olnud... hetkel näiteks maadlen füüsika kodutööga ja olen... üleüldse väsinud. Vaevalt jaksan arvutit sissegi lülitada.

Nonii. Sa saad sellega hakkama, kunnitasin endale. Kord nädalas heategevust teha pole raske... ja lõpuks me võõrdume. Ja kõik on nii nagu enne.

Jan says:
No kui sa nii ütled...
Jan says:
Kirjutad*
Jan says:
Ma olen füüsikas tugev, vajad abi?

Sulgen hetkeks silmad ning sõnan mõtteis kiire palve taeva poole. Mind on kuulda võetud. Ei ole vaja igaviku pea peale tules seista. Kõik läheb hästi. Mine sa tea, ehk muutub see isegi normaalseks...

Lausa uskumatu, kui hästi Janar mulle füüsika selgeks tegi. Ta on numbritega nagu omas kodus. Siit teinegi kasutegur – matemaatika, füüsika ja keemia mured on igavesest ajast igavesti murtud... Kodutööde osas. Kahjuks ta mulle töödeks oma aju laenata ei saa.

Peagi lööb kell seitset ning, nagu kellavärk, kõlab all uksekell. Naeratan omaette ning ütlen Janarile head aega. Asi polnudki nii hull kui ta oleks võinud olla.

Mina olen elus, tema on elus, mul on füüsika tehtud, sõprussuhe on uuendatud...

Tõusen püsti, et uksele tormata, kuid kuulen allkorruselt isa häält – ju ta nägi minu eest selle vaeva. Heidan pilgu peeglisse ning sätin juukseid, kuigi me oleme Ahtiga juba ammu sellest faasist möödas. Siiski on hea teada, et ma näen hea välja... kuni isegi mina olen oma juuksed unustanud.

„Ma hoian Mustit allkorrusel,“ kuulen isa ütlemas. Muigan. Musti on Ahtist tõelises vaimustuses. „Ja tuleta Anettile meelde, et uks jääb lahti!“

Ahti naerab ning ma kuulen trepil samme kui noormees üles tuleb. Kavala pilguga libistab ta end mu tuppa ning sulgeb selja tagant ukse – me mõlemad teame, et isa ei viitsi mind kontrollima tulla.

Ahti viskab oma spordikoti nurka nagu ta oleks omas kodus ning viskub mu voodile pikali, käed-jalad laiali. „Ma vajan üht turgutavat massaaši,“ teatab ta, hääl patja kadumas. Muigan ning astun üle toa oma voodi juurde. Ronin Ahtile kaksiratsi tagumikule ning toetan end kätega poisi seljale.

Ta tumedad juuksed on pesust endiselt märjad. Ta pidi siiatulekuga kiirustama.

Naeratan veelgi laiemalt ning hakkan tema selga mudima. Tunnen, kuidas poisi lihased ükshaaval mu käte all lõdvestuvad ning kujutan ette, kuidas Ahti silmad üha kitsamaks ja kitsamaks viiruks kahanevad...

Lõpuks sirutan end tema kõrvale pikali – seina kõrvale – ning surun ta põsele ühe kiire suudluse. Kavalpea silmad on kinni ning ta mõmiseb midagi, üks suupool – õigemini see suupool, mis mulle näha – venib laisaks naeratuseks.

Ahti tõstab nagu aegluubis oma käe ning paneb selle mulle piha ümber. Tal pole vaja mind lähemalt tõmmata – üheinimesevoodis oleme me seda juba niigi. „M’na j’lle s’np’l,“ toriseb ta erilise innuta.

„Nii väsitav, mis?“ küsin oma põske tema oma vastu pannes, nii et me nüüd mõlemad patja vahtisime. Õhku oli üllatavalt vähe.

„Ta sundis meid jooksma... ja jooksma... ja kätekõverdusi tegema... ja jooksma. Ma jõin korraga terve oma kaks pudelit vett ära. Oleks veel tahtnud... Nii väsitav, nii väsitav...“

Irvitan õelalt. „Ei tea, mis veel sõjaväes saab,“ tõgan teda sõbralikult. „Kukud juba esimese päeva õhtuks kokku.“

„Nah. Ma olen mees. Tõsiseltvõetav mees.“

„Aasta pärast rohkem kui praegu?“ küsin umbusklikult.

Ahti on vait ning hetkeks on kuulda vaid meie rütmilist hingamist. Ja nagu mulle tundub, ka meie südamete põksumist. Isegi Musti on allkorrusel vait. Arvatavasti vaatab telekat ja ilastab meie Pärsia vaipa täis. Mitte, et see Pärsiast oleks või midagi, kuid põhimõte on põhimõte.

„Aastaga muutub palju,“ ütleb noormees lõpuks.

Nüüd on minu kord vaikida. Sulen silmad ning lasen oma ihuliikmed lõdvaks. Täna ma siit voodist enam ei tõuse.

Siis aga tõstab Ahti pea ning ma olen sunnitud samaga vastama, et näha, mis ta teeb. Noormees vaatab ainiti mind, silmad loiult lahti, kuid pilk terane. Ta käsi liigub mu taljelt kuklale ning ma nõjatun tema poole.

Me huuled kohtuvad ning ma unustan hetkeks kõik muu.

Mul tekkis praegu, seda lugedes ja sõbrapäevapostkasti kallal nokitsedes, pähe ainult üks küsimus - ega Anetti arvuti veebikas näoga (mitte otseselt näoga, aga sa saad aru küll, mida ma mõtlen ) Anetti voodi poole pole?
Esimene lause meeldis ka kangesti kohe. :)
Üleüldiselt meeldis ka kohe vägaväga.

Aga ma ei leia nüüd kleeplinti enam üles. Oeh.
Uuuuuuuuuut. :)

appiappiapppii
oeh
kirjuta uuus

Mul on Ahti-nimeliste poiste vastu midagi... Lihtsalt natsa kehvad mälestused, mis seda nime kuuldes meelde tulevad... Selle pärast ma ei suuda öelda, et ta on armas, sest kui ma seda ütlen, tuleb mulle meelde see poiss ja ta ponud sugugi armas. (Ma tean, nõme värk)

Jutt ise on hea!

Matemaatika – okei. Keemia – okei. Füüsika – ei okei.
Inglise keeles kõlab paremini.

Nonii. Sa saad sellega hakkama, kunnitasin endale
Kinnitasin*

„M’na j’lle s’np’l,“ toriseb ta erilise innuta.
Ah?! Mai saand pihta.


Jaa.. Ahti.. My love. See oli äge, et ta nagu omas kodus oli.

Veebika saab Janar ise sisse lülitada juuu. Ta tegi seda esimene kord ka.

Uut tahan. Nunnut. Kus on palju Ahtit. Ma tean, et sulle meeldib sellist kirjutada ka.

Mu staatus on niiii täppi.

Ingrid - Muidugi on. :)

black - Miks veebikat mitte tähele pannes armas on?

brit. - kirjutangi. ;D

Audrina - Hea teada, et see kogemus su objektiivsust väga ei mõjuta.

EITC - Täitsa võimalik, et oled enne lugenud. Ja täitsa võimalik, et minu poolt. Selline asi tundub mulle sümpaatsena, nii et vbl olen seda mõnes muus loos ka kasutanud. Ja kas veebikas oli sees v ei... *itsitab õelalt* ütleme nii, et mul on palju asju ette mõeldud.

Uue staatuse jaoks tuleb natukene postitada. :)

Käro - Kusjuures ma mõtsin ka, et ingl. k parema kõlaga.

„M’na j’lle s’np’l,“ toriseb ta erilise innuta.
Mina jälle siinpool.

Küll sa tead must palju.

Siinpool as in sellel voodi poolel.. vms?

U got it right.

Okei.

Anett on hea inimene, ta hoolib Janari tunnetest. Ja Janar on... Janar. *kehitab õlgu* Peale selle osa kirjutamist hakkasin ma tasse juba inimlikumalt suhtuma...

Tore, et Ahti meeldib. (: Mulle on ta ka neist tegelastest kõige sümpaatsem.

Huvitav, mida mõni poiss selle kohta arvaks... Ahti-hullus.

Ah, mida iganes.

Ines pookis mulle paari lausega Dido-armastuse taas külge. Nii et see osa valmis White Flag'i kuulamise taustal.

Mis siis veel... "Minu armsad luud" on filmina super, raamatuna igav. "Liblikapüüdja" (John Fowles) on hea raamat, kuid kui ma viimase lehekülje pöörasin ja selle läbi sain, leidsin, et tegu on kõige haigema raamatuga, mida ma eales lugenud olen. Nii et... soovitan ikka.


12. Osa

Janek:

Näen Anetti kaugemalt lähenemas ning naeratan laialt. Tüdruk on oodatust viis minutit varem kohal ning see omakorda jätab meile viis minutit rohkem aega, et koos olla. Ajan end pargipingilt püsti ning viskan tühja Coca-pudeli prügikasti.

„Tsau!“ tervitab tüdruk mind rõõmsalt. Ta käed on mugavalt teksade taskus, kuid ma astun sellegipoolest talle lähemale ning kallistan õrnalt. Mulle ei meeldi viis, kuidas mu kõht meie kahe vahele jääb... Kui ma eemale astun, on tüdruku näol šokk, kuid ta vabaneb sellest kiiresti.

Väga sobiv. Näitlejaanded on tal täitsa olemas. Kõike, et mitte teistele inimestele haiget teha. Kuid tähtis on talle õpetada, et alati ei pea näitlema, oma emotsioone saab juhtida.

„Õhtust!“ naeratan ka ise.

„Ma vaatasin, et me jõuaksime „Minu armsad luud“ vaatama. See algab umbes tunni aja pärast. Ostame piletid ära ja siis... ma’i tea, saame kusagil hängida või nii,“ seletab tüdruk elavalt. Noogutan ning vaatan tüdrukut silmanurgast rahulolevalt.

Edasiminek.

„See oleks suurepärane. Tundub olevat huvitav film.“ Jah, selline planeerimine on väga huvitav... ja imetlusväärne. Mõrvari tegevus sarnaneb „Liblikapüüdja“ meespeategelase omaga, mis iganes ta nimi ka ei olnud.

Kuid ettevalmistusi, hästi kavanadatud rünnak; kuritegu, mida viimasel juhul ei avastatagi. Ja elu läheb edasi. Ilusad lood.

Ostame kassast oma piletid ning saame üllatavalt head kohad – üheksas rida ja keskel. Mõnes mõttes on mul kahju, et me viimasesse ei saanud – tunduvalt privaatsem.

Nüüd veab Anett mind kommipoodi ning mul võtab hinge hetkeks kinni, kui ma näen neid komme täis kaste ja karastusjoogi aparaati. Jälgin, kuidas tüdruk ühe koti võtab ning kommide ees mõtlikult edasi-tagasi kõnnib. Lähen tõrksalt tema juurde.

See magus lõhn tungib mu sõõrmetesse ning mu käed hakkavad higistama. Pistan need taskusse ja vaatan eemale, Anetti poole. Ma üritan kogu seda head endast välja saada. Ma ei taha olla see paks poiss, kes kunagi tüdrukut ei saa...

Ma tahan olla nagu... Ahti. Mind ennastki üllatab, et mulle poiss silme ette tuli. Kuid nähes, kuidas nad Anettiga amelesid... kaks armunud noort. Kuidas tema sitke keha liikus ning kuidas Anett tundis nautivat tema raskusi all lamamist... Ma vähemalt eeldan, et ta nautis. Ma ei näinud ta nägu, kuid viis, kuidas nad nii pikalt seal niimoodi olid...

Ma ei saanud tüdrukut hoida oma keha ligi... Ja Kurat ise teab, kuidas ma seda tahtnud oleksin.

Ja seepärast vormib minu peas end nüüd mõte trennist ja tervislikust toitumisest. Muutus ei saa küll toimuma üleöö... kuid see saab toimuma. Nii palju tahtejõudu mul on. Ja kui ma siis oma elu parimas vormis olen... siis saab Anett minu omaks.

„Sa ei taha midagi?“ küsib tüdrukuk minu poole vaadates ning sunnitult naeratades. Paksule kommi, muidugi. Venitan ka endale naeratuse näole ning raputan pead. „Sõin enne kodust tulles nii palju, et mul ei mahu isegi ila enam makku ära.“

Minu kergenduseks muutub Anetti naeratus natukene siiramaks ning ta valib oma komme edasi.

„Ma lähen... ee, käin vetsus. Kohtume siin samas, eksole?“ küsin tüdrukult, kes noogutab. Pööran end kanna pealt ringi ning torman tualettide suunas. Tõmbun nurga taha varju ning vaatan oma käekella. Kolm minutit peaks paras aeg olema. Siis saame üles minna...

Minutid tiksuvad aeglaselt mööda ning ma vaatan oma käekella ülima kihelusega jalgades. Lõpuks, kui kolm minutit on täis, suundun tagasi kommipoe juurde, et taaskord tarduda. Anett räägib ühe poisi ja tüdrukuga, kes kumbki üht kinopiletit sõrmitsevad.

Hingan sügavalt sisse.

Kohtumine sõpradega.

Ajan selja sirgu ning lähen nende juurde. Anetti naeratus väreleb pisut, kuid ta on ainuke, kes suudab selle oma näol hoida, samas kui teiste ilmed tõsinevad. Või õigem oleks öelda, et šokeeruvad.

„Ee... Janar, need siin on Raimo ja Liisa, minu sõbrad,“ seletab ta õlgu sirgu ajades. „Võiks öelda koolist, kuid see oleks nende alahindamine. Me käime tihti Nõmmel korvpalli mängimas, kuid palju tihemini mängime kooli staadionil jalgpalli või istume kellegi juures filmiõhtul.“ Tarbetult palju teksti.

„Meeldiv tutvuda.“ Pean Raimole otsa vaatamiseks pea kuklasse ajama. Liisa on õnneks lühem, kuid teeb sellegipoolest minu pikkusele silmad ette.

Sellistel hetkedel ma mõtlen, kas mitte suitsetama hakata... Nagunii on kasv kängus, kaotada poleks midagi. Ja nikotiinilaksu saaks ilusti kätte.

„Sama siin,“ vastab paarike nagu ühest suust ning nende silmadesse ilmub säde, kui nad naerdes üksteise poole vaatavad. Ühel heal päeval oleme ehk meie Anettiga samasugused... Ja küll siis kõik, kes mind kunagigi mõnitanud on, saavad oma tasu.

„Noh... igastahes...“ Libistab Liisa oma käe noormehe omasse, „Me vist nüüd läheme... meie seanss algab õige pea. Lõbutsege hästi!“

Noogutame neile Anettiga ning minu suureks kergenduseks oleme peagi taas üksi.

„Noh... lähme siis üles. Saame seal nendel toolidel istuda ja treilereid vaadata,“ soovitab tüdruk sõbralikult, nagu räägiks väikese lapsega.

Noogutan taaskord ning silmitsen oma botaseid, kulunud valget värvi ja tegelikult vettläbilaskvad. Kas ma olen keegi, keda häbeneda...?

Kui me lõpuks oma kohtadele istuma saame, oleme läbi teinud kakskümmend kuus minutit ja kolmkümmend seitse sekundit piinarikast jutu aretamise katsetust. Ma potsatan kergendusega punasesse pehmesse tooli ning teesklen üüratut huvi ekraanil jooksvate treilerite vastu.

Anett minu kõrval sätib oma jopet nii- ja naamoodi ning istub lõpuks minu kõrvale maha. Ta avab oma kommikoti ning jääb tummalt ekraani vaatama.

Mulle meeldib nii. Lihtsalt tema kõrval olla... ilma mingisuguse sundluseta, midagi teha... Me oleme kooskõlaline paar. Ja mõte sellest toob mu suule laia naeratuse.

„Mh? Mis naerad?“ pärib tüdruk mult naeruturtsatuse saatel. Vaatan tema poole ning ei ütle midagi. Lihtsalt vaatan talle silma ja naeratan. Seejärel lükkan keele suust välja ning hakkan kahjurõõmsalt naerma.

„Kah mul sõber...“ poriseb ta mitte just kuigi veenva pahurusega oma kommikotti.

Kommid, kommid, KOMMID...

Vaatan jälle ekraanile.

Mulle pole kunagi filmide südamlikud pooled peale läinud. Mind huvitab motoorika, pahade inimeste mõttemaailm ja nende ideed. Mind hämmastab härra Harvey läbinägelikkus ja kavalus... ja tehtud suur töö. Kuidas ta nägi kuude kaupa vaeva, kaevas ja sisustas selle maa-aluse urka.

Ja kuidas ta siis ootas õiget momenti, et Susan oma püünisesse püüda.

Ajastusest oleneb selliste asjade puhul aukartustäratavalt palju.

Need kaks tundi mööduvad justkui unenäos. Ühest küljest naudin ma filmi, teisest küljest Anetti keha enda kõrval. Ma võin küll eksida, kuid ta suutis poetada mõne pisara. Kahjuks vist pigem Susie kui vaese härra Harvey pärast.

„Ma ei saa sellistest inimestest aru,“ teatab ta pärast filmi lõppu, kui me rahulikult Plaza usteni kõmbime. „Nagu et... miks?! Ta ei olnud just kole mees... ja ta oli meeldiv... kui see tema mõrvarlik-vägistajalik pool välja jätta. Ta oleks saanud oma rahulduse ju ka mujalt...“

„Aga kuidas sa saad kindel olla...“ pistan vahele. „Ta oli üksik mees, kõike üksinda tegema harjunud... Suhteliselt ohutu elu suhteliselt ohutus linnas ja majas. Ta vajas oma adrenaliinilaksu. Inimesed saavad seda erinevatest paikadest. Kes teeb midagi ekstreemset, kes...“ Peatun hetkeks, kuid otsustan siiski sekundi murdosa jooksul jätkata. „Kes vaatab pornot, kellele jääb sellest väheks... ja siis teeb midagi veel ekstreemsemat, nagu vangistada ja tappa inimene. Ta võis sellest saada tohutu rahulduse... Kontroll kellegi elu üle...“ pomisen vaikselt. Loodetavasti ei läinud ma liiale.

„No jah...“ mõmiseb Anett lõpuks summutatult. „Õnneks ei ole minu läheduses selliseid inimesi, ma vähemalt loodan.“ Tüdruku silmad on kurvad ja kaastundlikud.

Ta on nii süütu... Veel ohtudele avamata.

Kuid iial ei või ju teada, mis sind järgmise käänaku taga ootab.

*muigab*

Järmises osas on, luban.

eieiei see janar on nii loll
okei, janek

Hea oli, mulle meeldis ja uuuuuut !

Mulle meeldis see, kuidas Janar kirjeldas seda, kuidas ta pealt nägi Anetti ja Ahtit.

Ja mulle meeldib Ahti.

Samas kui Janar tõesti suudakski oma elu parima vormi saavutada..

Hmm..

Eip. Endiselt Ahti.

tegelt mind ajab nii närvi see et inimesed suhtuvad paksudesse siukse suhtumisega nagu nad oleks imelikud. MIs teha kui inimesele meeldib süüa.. rohkem kui teistele aga jah, konkreetses jutus on janekil mingi jama peas ka, nii et ta ei meeldi mulle..

bbrit. - Kuda Janek loll on?

Käro - Du bist perv.

Murtagh - Homme. Osa kopitab juba.

EITC - Janek ei ole normaalne.

Pealkiri... ma ei tea, millal ma selle ära seletatud saan. Mu enda peas on selle tähendus selge... Ma usun, et see tuleb sisse kahekümnenda osa paiku, sest ma ÜRITAN seekord natukene pikemat juttu teha. Kuigi pead ei anna. 20 osa tuleb ikka täis.

Kusjuures, järgmine osa (ma usun, et võin öelda) on Raimo vaatevinklist. ja mulle meeldis tema vaatenurgast kõige rohkem kirjutada. Kerge ja lihtne. Läks ludinal.
Ahti on teine lemmik, ss Anett ja seejärel Janek.