Kuu valvab sinu üle. (26. Osa; Lõpetatud!)

Noh... vähemalt me ei pea jagama matemaatikat ja keemiat ja füüsikat. Smack that. ja isegi matemaatikas oleme me arenenud... Viimane kord kui õps tahvli ette kutsus, jäi tal kolmnurga lahendamist vaadates üle vaid noogutada ja mind kohale saata. Ja füüsika... noh. Järgmisest kuust hakkab... nalja hakkab saama... not. On ta tõesti nii ära pööranud?

Teemasse kah siis... jutt tuleb homme, halvemal juhul ülehomme, sital juhul veel hiljem. (A)

Te peate jagama ajalugu, muusikaajalugu, kunstiajalugu, kirjandust, keeli.. I'd rather take math.

Me matas ka suht targad. Täna nihutasime vektoreid. Hull pusimine. Mingi seitse joonlauda risti-rästi ja siis vea jooni üle laua.

Oglu on endiselt siuke totu. talle saab pähe istuda nii lihtsalt.

Haha... oleks see nii. (Oglu. )

Vektorid oli kerge osa... täitsa meeldis. Valemeid ei mäleta.

Ja sa unustasid kultuuriloo. ;D xD Kindlasti on midagi veel... Meedia on teil?

Mis osa teil praegu on?

Meil küll meediat pole.

No siis lisame humanitaarile ka meedia.

Meie tegime just eile töö... kolmnurkade lahendamise peale. (I) Siinusteoreem ja koosinusteoreem ja need asjad. Praktselt läbi õpikuga.

Kusjuures, sind küll pold selles õpilaskonverentsi-proovis, aga jutt läks 12b-le, kust keegi ei taha esinema tulla. Aga et nende kõnedes on juttu sellest, et ainult 1 inimene valis füüsika eksami, sest teie kogu aeg läheb ajaloo ja vene keele peale. xD Noh... iga õpetajaga peale Seljamaa ja Nuki imestaks... kuid jah... On teil siis ka tõesti niiii hull tamp peal?

Meil see tuleb alles.

Ee.. füüsika eksami? 12ndikest nagu?

Aga meil on väga karm see. Ajat praegu õnneks pole, aga nagu.. Me võtsime ajas õpiku ühe perioodiga läbi.

12ndikest jah.

Meie ka, meie ka. järgmine periood ajalugu jälle. *ohkab* Füüsikaga. *ohkab raskemini*

Mul tuleb ajalugu, kunstiajalugu ja mingi kräpp asi raudselt veel, mis mul praegu ei meenu. 41 tundi on järgmine periood.

Mwaha.

Meil oli esimene periood 41 v 42. Aga järgmine periood oleks teoorias mingi 34 aint kui õigesti mäletan.

Mul on viimane mingi 31 vms.. Ooh ei jõua ära oodata.

Btw. Miks kõik teemad, kus ma kommenteerin, tsätistuvad?

Sest et sa tsätid?

Ka võimalus.

;D

I'm gonna stop now. Lähen toon küpasid ja olen niisama ilus.


*Naer*

Ja eriti halval juhul hiljem.

Ma nüüd olin tubli ja lugesin selle kõik järjest läbi. Igatahes, algusega võrreldes on ära vajunud. Kirjeldamist on vähemaks jäänud, otsekõne on juurde tulnud jne. Aga muidu on väga hea.

Niii. Lugesin ka kõik läbi.
Väga lahe, mulle meeldis juba esimene osa. Minu meelest see küll rõve ei olnud. Camon, porno on suur osa meeste elust.

Musti on veider nimi. Samas, Aki bernhardiin on Bruno. Polegi väga vahet.

Ja mulle meeldib Ahti rohkem. Ta on kuidagi muhedam, kui Janar/Janek. Janekil pole Anettega rohkem soovi tegemist teha, kui ainult seks eks. Nagunii. Ta on sellist nägu juba. Või siis porno, mis on ka seks. Seks, mis müüb. Jah, ta magab tsikiga ja siis teeb sellest video ja siis topib selle video Ahti arvutisse ja Ahti saab kurjaks (hellalt öeldes) ja läheb Anettest lahku. Ja siis Anett tunneb ennast nagu ta abielulõhkujast ema. Voh. Ja siiiiis, Ahti jääb autoalla ja Anett tunneb ennast veel enam süüdi ja tõmbab ennast oksa ja Janar/Janek (mis iganes ta ka polnud) on sama nõme edasi ja valib omale uue ohvri. Jah. Ma jään vait nüüd ja... jah.

Ma lihtsalt pean mainima, et J-tähega kuttide nimed ruulivad ja badguy'd on ekstralahedad. J-tähega badguy'd on ekstra-ekstralahedad.

Ma lihtsalt pean mainima, kui totu sa oled, Annu.

Su mõttekäik selle loo kohta on täitsa numpsik..

Paadunud romantik ja heausuline naiivitar, nagu ma olen, arvan mina, et Anette on lihtsalt nii.. ee.. võluv, et muudab Janari/Janeki (Ma ei tea, kumb ta tglt on ) nunnuks. Ee.. ehk siis.. mitte-võõraste-tüdrukute-veebikatesse-häkkivaks-tüübiks.

uut tahaks.

Seda ma tahtsin ka öelda, et see koht, kus nad seal maanteel(?) aelesid oli veider. Ma kujutasin räpast maanteed ette ja siis nad aelesid seal. Brr.

Õnnelikud lõpud on lõpetamata jutud Kärka. You know it. See oleks jama, kui see õnnelikult lõppeks. Päriselt ka.

Tricia - Ma olen just arvanud, et kirjeldamine on see jamam pool... Ja eks oleneb osast ka... kui inimene on üksinda, ss just eriti palju rääkida ei saa, rohkem rõhku kirjeldustel. ja vice versa.

Murtagh - 2 kuud, jah. Polnud erilist mõtet nende pidevaid pikki MSNivestluseid kirjutada. Üritasin nende lähedasemaks muutumist anda edasi teistmoodi.

black. - *naerab südamest*

Annu! - Neid ennustusi on nii tore lugeda. Ja see nimede-värk oli ka... naljakas. Maantee polnud räpane, lumine oli. Talv! Aga kuidas oleks mitteõnnelik lõpp? ja samas, õnnetu jutuga lõpp võib tähendada ju ka lihtsalt seda, et lõpuni pole veel jõutud.

Käro - Janek.


Nonii. Uus osa. Aega läks... polnudki plaanis täna kirjutada, aga Annu! mõnus pikk kommentaar andis indu. ja siis ma vaatasin teiste kommentaare ja naeratasin omaette ja otsustasin, et kirjutan ära. ma viimased 3 õhtut ainult lugenud.

Tõlked panin kohe võõrkeelsete asjade taha, sest mõtlesin, et ma ise neaksin kirjanikku maa põhja kui kogu aeg tõlke jaoks alla kerima peaksin.

8. Osa

Janek:

Panen raadio käima, et korteris natukenegi hääli oleks. Kell kööhikapil näitab, et mu sünnipäevani on veel aega kolm tundi, nelikümmend kaks minutit ja üheksa, kaheksa, seitse... sekundit. Vean end külmkapi juurde ning vaatan sinna sisse.

Kamajahu, mis on juba kolm kuud tagasi aegunud, kuid vahet pole – pett puudub. Alkohol, alkohol, alkohol... Hallitanud juust... saia meil niikuinii pole... Virutan külmiku ukse kinni, viitsimata rohkem sellesse tühjusesse vaadata.

Homme lähen oma sünnipäeva puhul poodi ja vaatan, mis silma jääb. Ohkan sügavalt ning vaatan hajameelselt välja. Kraadiklaas akna taga näitab nelja soojakraadi. Vähemalt ei pea enam selle koleda jopega käima...

Ja siis märkan ma kauguses tuigerdavat kogu. Silmi kissitades näen, et tegu on musta sulejopesse pakitud emaga. Ohkan kergendusest ning loendan mõtteis päevi. Üks, kaks... kaks ja pool. Pole just kõige hullem.

Vähemalt pole väljas enam nii külm.

Vantsin tagasi oma tuppa ning panen selle ukse kinni. Ma tõmban oma laua alt tooli ning tõusen sellele, et ka ukse ülemine riiv ette lükata. Märatsegu, palju tahab – minu tuba on minu kindlus.

Astun toolilt maha ning vean selle ettevaatlikult kirjutuslaua taha tagasi. Võtan magusakausist ühe šokolaadiküpsise ning nõjatun toolil tagasi, et maja hääli kuulata. Üsna pea kuulen trepikojas kolinat ning ema vänget vandumist. Siis lüüakse korteriuks lahti ning kuulen ema vastu tualetiust prantsatamas. „Ma olen kodus!“ hüüab ta küllaltki pehme keelega.

„Tean,“ pomisen enda ette.

Lülitan läpaka sisse ning trummeldan sõrmedega vastu lauda sellal kui ta end korteriga uuesti kurssi viib... Midagi ümber korraldab ning siis lõpuks minu järele lõugama hakkab. Panen silmad kinni.

Palun ära tee seda, ema. Palun ära tule siia. Palun, palun, palun!

Kuid nagu iga jumala kord enne, hakkab ema mu uksele rusikatega taguma ning sisselaskmist nõudma. Võtan lauasahtlist kõrvaklapid ning ühendan need arvuti taha. Lasen pilgul üle bändinimede libiseda ning otsustan lõpuks Sentenced kasuks.

Kui ma loo vahetumise ajal uuesti kuulen, on ukse tagumine vaibunud. Hingan sügavalt välja ning võtan klapid peast. Kõrvad valutavad.

Kui ta magab, siis ta magab.

Panen läpaka kaane kinni ning libistan selle oma kotti. Tooli pealt võtan oma sulejope – pole aega midagi muud otsida, ning vean enda tooli taas ukse juurde. Kuid hetkel kui ma riivi eest hakkan tõmbama, kuulen esikust hääli.

Kellegi ähkimist ja samme. Ema ähkimist ja samme.

Tardun ning kuulatan, mis ta edasi teeb, kuid juba järgmisel hetkel võpatan ehmatusest ja koperdan toolilt maha. Vaatan, süda sees pekslemas, kuidas uks millegi tugeva löökide all rappub.

Ja siis suudab ema kirve tera läbi ukse lüüa.

„JANJEK! Ja hatšu gavarit s tebja! JANJEK! Zdes mama! JANJEK!“ (Janek! Ma tahan sinuga rääkida! Janek! Siin ema! Janek!)

„Uspokavaešsja! Idi spat!“ (Rahune! Mine magama!) karjun tagasi. Ma tõesti ei jõua temaga praegu tegeleda. Päev enne mu sünnipäeva. Pidi ta nüüd koju tulema?! Mõtlen meeleheitlikult, mida talle veel öelda. Vähemalt on ta piisavalt purjus, et mu vigade peale mitte ärrituda. Kuid see, et ta kirvega tuli... Noh, see on murettekitav. „Zaftra mne 18 let! Ja mogu uhošu iz doma!“ (Homme saan ma 18aastaseks! Ma võin kodust ära minna!)

See pani tegi selle muti lõugamisele lõpu. Hingan sügavalt sisse ning taganen akna poole. Las seedib, las ta seedib... Minna pole küll kuhugi, kuid ega tema seda tea. Ta ei tea mu elust mitte midagi.

„Njet, njet... Prošu njet... Ja budet spat, da, ja budet spat...“ (Ei, ei... Palun ei... Ma lähen magama, jah, ma lähen magama...)

Kuulen ukse juurest eemalduvaid samme, kuid olen veel mõne minuti hiirvaikselt, kuulates ta toimetamisi. Köögist kostub pudelite üksteise vastu minemist, kuid varsti vaibub ka see. Hommikul on ta parem ja... mine sa tea. Ehk saab temaga midagi etematki ette võtta.

Panen koti lauale ning viskan jope põrandale. Vajun raskelt ohates voodile ning sulgen silmad. Veel kolm tundi, üheksa minutit, nelikümmend viis, nelikümmend neli, nelikümmend kolm sekundit...

Ja veidi vähem.

Ning veel vähem.

Ja siis mu telefon vibreerib. Mu suule ilmub kõver muie ning ma õngitsen taskust telefoni. Anett on mulle sõnumi saatnud. Oh sind vaesekest. Oh sind vaesekest, vaesekest, mõtlen seda avades.

Tulen. Magic Buffé nurgalaud kell 1, õigus?
Ole tubli!
Anett.

Muidugi sa tuled, kullake.

Viimane lause oli.. nilbe.

Ma mõtlesin vasakule seal juures.


HAAAA!! Ma ÜTLESIN, et Janek on vene mingi paha poisi nimi. Ma oleks vist isegi aru saanud sellest vene tekstist. Rahune maha oleks vb selgusetuks jäänud.
Kuidas sa nii pika joru vene kräppi maha suutsid kirjutada? Nurges hakkab mõjuma?

Osa kohta. Mm.. Oleks suuremat edasiminekut oodanud. Sa pm kirjutasid lihtsalt ta ema laamendamisest. I need moooreeee.

Kuigi tuleb mainida, et kange mutt. Kirves läbi ukse.. Ühest kohast ma ei saanud aru..

Tõusis toolile, et ülemine riiv kinni lükata? Kui lühike ta on siis? Ma ulatun ülemist uksepiita puudutama. Noh kõvasti üle tglt.

Niii. Esiteks, see kommentaar polnud üldse pikk.

No, kui keegi ära sureks, oleks õnnetu lõpp ja jutt läbi. Lihtne. Ei mingit ülemõtlemist.

Miks ta ema alkohoolik on? EIIIII. Miks? Miks? Miks? Miks ta lihtsalt sitapea olla ei või, miks sa selle ära põhjendasid? Ai sa oled õel.
Ja siis see, kui ma õigesti aru sain, siis ta võttis tooli, astus selle peale ja pani ülemise riivi kinni. Siin on nüüd kaks võimalust, ta on kas ülilühike või on tal megauks. 18. aastane kutt võiks ikka selles suhtes piisavalt pikk olla.

Siis, midagi ma tahtsin veel öelda. See kirve värk oli lahe. See mulle meeldis. Ja see ka, et ta ikka veel sitapea on. Oh palun, las ta olla lõpuni. Oh palun, et ta ei muutuks mingiks nunnuks. Sest siis ta mulle enam ei meeldiks. Ja nad võiks Ahtiga kaklema minna. Ahti kindlalt tahab talle lõuga virutada. (AAA)

Ja see ka, et jutu pealkiri on lahe. : )